3-19-1282/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2019. a, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1282

Haldusasi

X. X. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X. kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 60 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud,

Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja

lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise

suhtes lugupidamatult (HKMS § 50 lg 1 ls 2 ja § 52 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.06.2017 otsusega asjas nr 3-17-456 X.X. (kaebaja)

kaebuse osaliselt ja tuvastas Tallinna Vangla (vastustaja) tegevuse õigusvastasuse, mis seisnes

3-19-1282

2(7)

ajavahemikul 09.-23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal kaebajale vabas õhus viibimiseks

vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatud tingimuste tagamata jätmises ja sellega

kaebaja inimväärikuse alandamises. Kohtuotsus jõustus edasikaebamata.

2. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.07.2017 otsusega asjas nr 3-16-2147 kaebaja kaebuse

osaliselt ja tuvastas, et ajavahemikul 10.-28.03.2016 muutus kaebaja kinnipidamine

jälgimiskambris õigusvastaseks hiljemalt 11.03.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja

edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul 01.-08.06.2016 muutus kaebaja

kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks alates 03.06.2016 kella 13.17-st, kui vastustaja

jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul

22.-27.06.2016 oli kaebaja jälgimiskambrisse paigutamine ja kinnipidamine õigusvastane kogu

ulatuses; ajavahemikul 30.06.-03.07.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris

õigusvastaseks alates 02.07.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise

jälgimiskambris hoidmise vajaduse. Kohtuotsus jõustus edasikaebamata.

3. Kaebaja esitas 02.04.2019 vastustajale taotluse kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot

seoses kaebaja tervise kahjustamise, põhiõiguste rikkumise ja eraellu tungimisega. Kahju

hüvitamise taotlus põhineb kahel tuvastamiskaebusel, millest üks käsitleb kaebaja

ebaseaduslikku hoidmist jälgimiskambris ja teine kartseris viibimise ajal jalutamisvõimaluse

puudumist.

4. Vastustaja leidis 10.06.2019 vastuses nr 5-37/19/54-2, et kaebaja nõuab mittevaralise

kahju hüvitamist seonduvalt õigusvastaselt jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel

11.-28.03.2016, 03.06.2016 kl 13.17 – 08.06.2016, 22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 ning

kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega ajavahemikul

09.-23.08.2016.

Vastustaja tagastas kaebaja taotluse ajavahemiku 11.-28.03.2016 osas läbivaatamatult, kuna see

oli esitatud tähtaega rikkudes ja puudusid mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks.

Vastustaja rahuldas kaebaja taotluse osaliselt ja hüvitas kaebajale õigusvastaselt

jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel 03.06.2016 kl 13.17 – 08.06.2016, 22.-27.06.2016,

02.-03.07.2016 ning kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata

jätmisega ajavahemikul 09.-23.08.2016 tekitatud mittevaralise kahju summas 150 eurot.

Põhjendused:

4.1. Vangla kartserihoone jalutustingimuste osas puudub vaidlus, et jalutusbokside

konstruktsiooniline lahendus (s.o paigaldatud katus) piiras iseenesest õigusvastaselt kaebaja

vabas õhus viibimise võimalust. Riigikohus leidis 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16

(p 19), et ehkki selline jalutusvõimalus ei vastanud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele, ei ole

siiski õige väita, et kinnipeetav oleks jäetud täielikult ilma võimalusest värskes õhus jalutada.

Ringkonnakohus on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud

põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega

tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud

nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu

18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611, p-d 12-15) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda

ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus

asjas nr 3-14-1528, Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2018 otsus asjas nr 3-17-265). Hüvitise

väljamõistmist ei ole peetud põhjendatuks näiteks juhtudel, kui kaebaja viibis kartseris vähem

kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning ei tuvastatud,

et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka muud kartserikambri

olmetingimused (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus asjas nr 3-16-225, Tartu

Ringkonnakohtu 10.05.2018 otsus asjas nr 3-16-1225). Eeltoodust lahkneb mõnevõrra Tartu

3-19-1282

3(7)

Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsus asjas nr 3-16-1540 (p-d 9-10), milles küll tuvastati, et

kinnipeetaval ei olnud 27 päeval järjest tagatud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavat

võimalust jalutada vabas õhus, kuid ei hinnatud sellega kaasnevat riivet piisavalt tõsiseks, et

seda oleks alust käsitada kaebaja inimväärikuse alandamisena.

4.2. Kaebaja suhtes oli ajavahemikel, mil ta oli paigutatud jälgimiskambrisse, kohaldatud

VangS § 69 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu võis vajadusel paigutada kaebaja

ka jälgimiskambrisse. Vastustaja ei hinnanud kaebaja jälgimiskambris hoidmise vajaduse

jätkamist.

4.3. Seega ei olnud kaebajale 14 päeva jooksul tagatud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele

vastavat võimalust jalutada värskes õhus ja samuti hoidis vastustaja kaebajat 14 päeva

õigusvastaselt jälgimiskambris, kohaldades tema suhtes ööpäevaringset kaameravalvet.

Märgitud rikkumised kogumis on sellised, millega võis kaebajale kaasneda kahju väärikuse

alandamise ja eraelu puutumatuse riive näol, mis vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9

lg-le 1 tuleb rahas hüvitada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetava tervisekahju

tekkimise kohta ja ka tema tervisekaardist ei nähtu kahju tekkimist. Seega on kaebaja väide

tervise kahjustamise osas paljasõnaline ja tõendamata.

4.4. Rikkumise kestust ja iseloomu ning kinnipidamise muid tingimusi arvestades on

põhjendatud hüvitada kaebajale kahju summas 150 eurot. Vastustaja arvestas asjaoluga, et

kaebaja ei esitanud vangla õigusvastase tegevuse ajal pöördumisi seoses jalutuskäikudega ega

jälgimiskambrisse paigutamisega seonduvalt, jättes kasutamata esmased õiguskaitsevahendid.

Samuti olid vaidlusalused perioodid suhteliselt lühikesed ja jälgimiskambris jälgimine ei

saanud mõjutada kaebaja eraelu kvaliteeti tervikuna kuigi oluliselt. Kaebaja oli paigutatud

jälgimiskambrisse ja kartserikambrisse tema enda õigusvastase käitumise tagajärjel.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks summas 2000 eurot. Kaebaja leidis, et õigusvastase 14-päevase

jälgimiskambris ja 14-päevase kartserikambris viibimise eest on 150 euro suurune hüvitis

ebapiisav. Kaebaja psüühika ja tervis said kahjustada. Seda tõendavad ravikaart ja pidevad arsti

külastused. Kaebaja saab tänu vastustaja tegevusele sotsiaaltoetust, et osta ravimeid. Kaebaja

mälu on halvenenud. Ta tarbis erinevaid ravimeid ja teeb seda siiani. See kinnitab kaebaja juttu

temale põhjustatud piinadest.

6. Kohus võttis 31.07.2019 määrusega menetlusse kaebaja nõude hüvitada temale tekitatud

kahju selle eest, et ta pidi viibima ajavahemikul 09.-23.08.2016 õigusvastaselt 14 päeva

kartseris ilma vabas õhus viibimise võimaluseta ning perioodidel 03.-08.06.2016,

22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 õigusvastaselt 14 päeva jälgimiskambris. Perioodi

11.-28.03.2016 osas tagastas vastustaja kaebaja kahju hüvitamise nõude tähtaja rikkumise tõttu

ja kaebaja ei ole sellele kaebuses vastu vaielnud. Kohus järeldas, et kaebaja ei taotle selle

perioodi eest hüvitist, ning jättis selle perioodi tähelepanuta.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Kaebaja tervise kahjustumine kinnitust ei leidnud. Kohtupraktikas on küll rõhutatud

värskes õhus jalutamise tähtsust ja peetud vahel põhjendatuks hüvitada sellega seonduvalt

tekitatud mittevaraline kahju rahas, kuid seda on siiski tehtud olukorras, kus kinnipeetavale ei

tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt 31 päeva järjest –

Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611) või mille puhul raskendas

kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (nt üldine ruumikitsikus,

ebapiisav valgustatus, privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel – Tallinna Ringkonnakohtu

04.10.2017 otsus asjas nr 3-14-51528). Näiteks nõuetekohase jalutusvõimaluse puudumist

3-19-1282

4(7)

12 järjestikusel päeval ei ole kohtupraktikas peetud sedavõrd intensiivseks riiveks, et see annaks

aluse lugeda kinnipidamistingimusi kinnipeetava inimväärikust alandavaks ja õigustaks

mittevaralise kahju hüvitamist (Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus asjas nr 3-16-2031).

Samuti ei ole kohus pidanud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist

olukorras, mil kinnipeetaval puudus nõuetekohane jalutamisvõimalus 10 järjestikusel päeval,

arvestades täiendavalt, et pikka aega kasutusel olnud avatud tualetist võib teatud määral levida

ebameeldivat lõhna (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus asjas nr 3-16-225). Kuna

praegusel juhul viibis kaebaja kartseris järjest 14 päeva, muid olulisi rikkumisi seoses

kartserikambrite tingimustega ei ole tuvastatud, ei saa jalutamistingimustega seotud riivet

pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse mõista kaebajale välja kahju hüvitis suuremas

ulatuses kui senises kohtupraktikas. Arvestada tuleb, et vangla paigaldas jalutusboksidele

varikatused kinnipeetavate soovil, kes soovisid jalutades saada kaitset sademete eest.

7.2. Jälgimiskambris kokku 14 päeva õigusvastase viibimisega ei kaasnenud kaebaja õiguste

rikkumist sellises mahus, mis õigustaks vangla määratud hüvitise suurendamist. Vangistust

reguleerivates õigusaktides on sätestatud vanglateenistusele õigus ja kohustus kinnipeetavaid

jälgida nii vahetult kui ka elektrooniliselt (VangS § 7 lg 2 ja § 66 lg 1, justiitsministri 05.09.2011

määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg 1). Kaebaja paiknemine vaidlusalusel

perioodil jälgimiskambris oli tingitud kaebaja enda käitumisest. Kaebaja kujutas endast

kõrgendatud ohtu vangla julgeolekule ning kaaskinnipeetavate, ametnike ja teiste vangla

territooriumil viibivate isikute elule ja tervisele. Vangla oli eelnevalt võtnud tarvitusele

meetmed kaebaja meeleseisundi stabiliseerimiseks, viies kaebajaga korduvalt läbi vestlusi ning

paigutades kaebaja kambritesse, kus võimalused korrarikkumiste ja ähvarduste täideviimiseks

olid minimaalsed (eraldatud lukustatud kambrid), kuid erinevad agressiivsed intsidendid

jätkusid. Seega esines erakorraline põhjendatud vajadus kaebaja jälgimiskambrisse

eraldamiseks. Kinnipeetav vastutab enese käitumise eest ja tal on võimalik järgida vangla

sisekorda ning vältida julgeolekuohtusid. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi tagajärgi,

mille põhjustas tema jälgimiskambrisse paigutamine.

7.3. Sündmuste lühiajalisust arvestades ei saanud sellega tervise kahjustamist kaasneda. Ka

kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalustel päevadel või vahetult pärast

seda pöördunud meditsiiniosakonda kaebustega, mida oleks võimalik seostada vabas õhus

jalutuskäikude mittetagamise või jälgimiskambris viibimisega. Kaebaja tervisekaardi andmetest

ei nähtu kaebaja vangistuses viibimise jooksul terviseseisundi halvenemist, mida võiks seostada

praeguse vaidluse esemeks oleva vastustaja tegevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

9. Kaebaja tugineb praegust hüvitamisnõuet esitades kahele varasemalt esitatud

tuvastamisnõudele. Tallinna Halduskohus tuvastas asjas nr 3-16-2147, et kaebaja

kinnipidamine jälgimiskambris oli perioodidel 11.-28.03.2016, 03.06.2016 kl 13.17-st kuni

08.06.2016, 22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 õigusvastane. Tallinna Halduskohus tuvastas

3-19-1282

5(7)

asjas nr 3-17-456, et kaebajale jäeti õigusvastaselt ajavahemikul 09.-23.08.2016

kartserikaristuse kandmise ajal tagamata vabas õhus viibimise võimalus.

Muus osas kohus vastustaja tegevuses ega kambrite tingimustes nimetatud perioodide osas

õigusvastasust ei tuvastanud.

Asjas nr 3-17-456 tunnistas kohus õigusvastaseks ka kaebaja kinnipidamise kartserikambris

ebarahuldavates tingimustes ajavahemikel 19.04.-24.05.2017 ja 29.05.-15.06.2017 (kokku

54 päeva). Selles osas ei ole kaebaja hüvitist taotlenud. Kaebaja viitas 10.10.2019 esitatud

täiendavas seisukohas võimalusele esitada ka selle eest vastustajale kahju hüvitamise nõue.

Kohus ei käsitle seda kaebuse muutmise avaldusena, sest kaebaja ei ole selgesõnaliselt on nõuet

muutnud ja uut nõuet ei saaks kohustusliku kohtueelse menetluse mitte läbimise tõttu ka

menetlusse võtta (VangS § 11 lg 8).

Perioodi 11.-28.03.2016 osas ei ole kaebust esitatud ega menetlusse võetud.

10. Seega on praeguses asjas vaidluse all olevate perioodide osas tuvastatud vastustajapoolsed

rikkumised, millega rikuti õigusvastaselt kaebaja õigusi.

11. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaraline kahju seondub inimese

hingeliste üleelamistega ja sellise kahju tekkimist ei ole võimalik tõendada. Mittevaralise kahju

tekkimist saab eeldada, kui rikutakse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusi. Kohus peab usutavaks,

et vastustaja on õigusvastase tegevusega alandanud kaebaja inimväärikust ja riivanud kaebaja

eraelu puutumatust, piirates kaebaja õigusi enam, kui vanglas kinnipidamisega kaasnevate

tingimuste puhul tavarežiimil vältimatult vajalik (VangS § 41 lg 1). Vastustaja rikkumise ja

kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos.

12. Kaebaja väidab ka tema tervise kahjustamist. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi

väljavõttest perioodi 05.10.2007–09.06.2017 kohta ei nähtu, et vaidlusalustel perioodidel oli

kaebajal

vastustaja

õigusvastasest

tegevusest

tingitud

võimalikke

terviserikkeid.

Tervisekaardile tehtud kannetest võib lugeda, et kaebaja tervisekaebused ei erine vaadeldaval

perioodil varasematest ega hilisematest sissekannetest. Kaebaja on küll 12.08.2016

(kartserikambris viibimise ajal) kurtnud, et talle ei ole kuu aega väljastatud silmatilkasid ja

meditsiiniosakond ei reageeri, kuid pärast seda väljastati talle silmatilgad. Kuna kaebaja

etteheide puudutas aega enne tema kartserisse paigutamist, ei saa ka väidetav silmatilkade

väljastamata jätmine olla seotud kaebaja kartseris hoidmisega. Kaebaja väide, et ta saab

sotsiaaltoetust ravimite ostmiseks, ei seostu vastustajale etteheidetud rikkumistega ega

praeguse vaidlusega. Samuti ei ole usutav, et jälgimiskambris või kartseris kinnihoidmine

kokku 28 päeva jooksul saaks põhjustada mäluprobleeme. Seega ei ole kaebajale tervisekahju

põhjustamine tõendatud ega usutav.

13. Kuna RVastS süüküsimusi täpsemalt ei reguleeri, tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise

sätetest (RVastS § 7 lg 4). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja

kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole

sätestatud teisiti. Seega kahju tekitaja süüd eeldatakse. Praegusel juhul ei ole vastustaja

tõendanud, et ta ei ole kaebajale kahju tekkimises süüdi. Vastustaja süü vormiks saab pidada

hooletust, st käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (VÕS § 104 lg 3). Vastustaja jättis piisavalt

kaalumata, milliseid täiendavaid võimalusi saaks kasutada kinnipeetavatele jalutusbokside

mugavama kasutamise tagamiseks. Samuti jättis vastustaja hindamata kinnipeetava

jälgimiskambris jätkuva hoidmise põhjendatuse.

14. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Tallinna

Halduskohus pidas 30.01.3018 otsuses asjas nr 3-16-231 (p 26) ebausutavaks, et kinnipeetava

3-19-1282

6(7)

pöördumisel vastustaja poole rikkumise lõpetamiseks oleks vastustaja koheselt osa

kartserikambri jalutusboksi varikatusest kõrvaldanud, kuivõrd varikatus ehitati kinnipeetavate

endi soovil. Kohus leiab, et ka praeguses menetluses on see seisukoht kohaldatav. Samuti ei saa

kaebajale ette heita jälgimiskambris kinnihoidmise osas esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist, sest asja nr 3-16-2147 tehtud otsuse p-st 23 nähtub, et kaebaja on

06.06.2016 vestelnud vanglaametnik K. Aupajuga, ent vestluse sisu ja tulemust ei ole teada.

Vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja paigutati jälgimiskambrisse tema agressiivse

käitumise ja teistest kinnipeetavatest eraldamise vajaduse tõttu. Seetõttu ei ole usutav, et

kaebaja oleks vastustaja poole pöördumisel jälgimiskambrist juba varem vabastatud. Seega ei

saa kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist arvestada kaebaja suhtes

negatiivse asjaoluna ja sel põhjusel hüvitise välistamine või vähendamine ei ole põhjendatud.

15. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-9-17,

p 13). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja

hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt

Riigikohtu 07.11.2017 otsus asjas nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-83-16,

p 24; 27.05.2016 otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).

Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese

intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt HKMS § 41 lg 5;

Riigikohtu 20.10.2010 määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).

16. Kohus võrdleb vastustaja määratud hüvitist teiste sarnastes asjades määratud hüvitistega.

Tallinna Ringkonnakohus mõistis 18.09.2017 otsusega asjas nr 3-16-611 mittevaralise kahju

hüvitamiseks välja 80 eurot selle eest, et isik jäeti ilma nõuetekohastest jalutuskäikudest

36 päeva jooksul (2,22 eurot päeva eest). Asjas nr 3-16-231 mõisteti isikule nõuetekohastest

jalutuskäikudest ilma jätmise eest 30 päeva jooksul hüvitiseks 60 eurot (2 eurot päeva eest).

Kaebaja jalutamisvõimalused ei olnud neis asjades käsitletutest halvemad, mistõttu ei saa ka

vastustaja määratud hüvitise suurust pidada ebapiisavaks (umbes 5 eurot päeva eest).

17. Kaebaja õigusvastane hoidmine jälgimiskambris toimus mitmel erineval lühikesel

perioodil: 03.-08.06.2019 kokku 6 päeva, 22.-27.06.2019 kokku 6 päeva ja 02.-03.07.2019

kokku 2 päeva. Seega viibis kaebaja jälgimiskambris lühikeste perioodide jooksul. Kohus

analüüsis asjas nr 3-16-2147 jälgimiskambrite tingimusi ja leidis, et need ei ole eraldivõetuna

õigusvastased ehk kohus ei tuvastanud, et kaebajat hoiti jälgimiskambris, mis olnuks lubatust

niiskem, koristamata ja lagastatud. Samuti ei nähtunud kaebaja tervisekaardist, et kaebajale

oleks jälgimiskambris viibimise ajal keeldutud vajadusel meditsiinilise abi osutamisest.

Õigusvastaste kinnipidamistingimuste tõttu väikese kasutatava põrandapinna ja täiendavalt

muude ebakohaste tingimuste osas on kohtud mõistnud välja hüvitisi 297 päeva eest 750 eurot

ehk 2,5 eurot päevas (Riigikohtu 17.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-89-16) ja 166 päeva eest

332 eurot ehk 2 eurot päevas (Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Seevastu

õigusvastaselt kartserisse paigutamise eest pidas Riigikohus kinnipeetavale õiglaseks

hüvitiseks 6,4 eurot iga kartseris viibitud päeva eest (Riigikohtu 28.01.2014 otsus asjas nr 3-3-

1-80-13 p 13). Tartu Halduskohus määras 30.09.2019 otsuses asjas nr 3-19-962 kinnipeetava

õigusvastaselt kartseris hoidmise eest hüvitiseks 44,73 eurot 7 päeva eest (6,39 eurot päevas).

18. Kohtu hinnangul on vastustaja määratud hüvitis võrreldavas suuruses ja selle määramisel

ei ole jäetud mingeid olulisi asjaolusid arvestamata, mis võinuksid mõjutada hüvitise suurust.

Jalutamistingimuste osas ei olnud riive kuigi intensiivne (vaba õhu juurdepääs jalutusboksile

siiski tagati) ja jälgimiskambris aluseta kinni pidamine kitsendas küll kaebaja niigi piiratud

vabadust ehk muutis kinnipidamistingimused koormavamaks kui tavapäraselt, ent muid

3-19-1282

7(7)

kinnipidamise tingimusi täiendavalt sel ajal ei rikutud ja vaidlusalused ajavahemikud ei olnud

kokkuvõttes kuigi pikad.

19. Eeltoodud põhjendustel peab kohus vastustaja määratud hüvitist piisavaks ja kaebus jääb

rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Riigilõivuseaduse § 60 lg 2 alusel tuli kaebajal 2000 euro suuruse kahjuhüvitise taotlemisel

tasuda riigilõivu 60 eurot. Kohus vabastas 31.07.2019 määrusega kaebaja kaebuse esitamisel

menetlusabi korras riigilõivu tasumisest, mistõttu jääb riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud

tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema

enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/