2-18-10474/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. detsember 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-10474

Tsiviilasi

YY hagi CC vastu ühisvara jagamiseks ja CC

vastuhagi YY vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus

Kaebuste esitajad ja liigid

YY apellatsioonkaebus ja CC vastuapellatsioonkaebus

Kaebuste hinnad

Hageja kaebuselt 3500 eurot ja kostja kaebuselt 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Kostja (vastustaja/vastuapellant): CC (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alla

Buldakova

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus jätta muutmata.

2. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kostja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. YY (hageja) esitas 10. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks. Hageja palus:

-

jagada poolte ühisvara selliselt, et korteriomand, mille eriomandi ese on Tallinnas

aadressil UUU asuv korter (kinnistusraamatu registriosa nr UUUUUUU, edaspidi:

korteriomand või korter) jätta hageja ainuomandisse kohustuseta maksta kostjale

omandi kaotuse eest hüvitist;

-

tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kustutada kinnistusraamatust omanikukanne

ja kanda uue omanikuna sisse hageja.

Hageja väitis järgmist:

-

hageja ja kostja abiellusid 4. septembril 1993 ja abielu lahutati 30. oktoobril 1997;

-

korteriomand on poolte ühisvara ja omanikuna on kinnistusraamtusse kantud hageja;

-

korter vallasasjana oli hageja ja tema vanemate elukoht. Vastavalt eluruumide

erastamise korrale leppisid hageja ja tema vanemad, et korteri erastab hageja. Korteri

ostu-müügileping sõlmiti 26. septembril 1995. Korteri eest tasus hageja 12 240 krooni

rahvakapitali obligatsiooni (edaspidi: RKO) arvestuskaardile kantud tööaastatega;

-

RKO-d kinkis hagejale QQ, st korter omandati hageja lahusvara arvelt ja kostja ei ole

korteri omandamisel midagi panustanud. Seega ei pea hageja kostjale midagi hüvitama,

hageja tasaarveldab kostja võimaliku hüvitusnõude enda õigusega (nõudega) hüvitada

ühisvarast tema lahusvara arvelt tehtud kulutus ühisvara omandamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas 1. oktoobril 2018 vastuhagi, milles palus:

-

lõpetada ühisomand viisil, et müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ja saadud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades

või teise võimalusena

-

jätta korteriomand hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

46 099,66 eurot.

Kostja väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja ei esitanud notariaalselt tõestatud kinkelepingut selle kohta, et QQ kinkis

erastamisväärtpabereid (edaspidi: EVP) hagejale. Tegelikult omandati EVP-d poolte

ühisvara arvel. Kuna nii EVP-d saadi kui ka korter erastati abielu ajal, oli see poolte

ühisvara;

-

vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina

vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete

lõppu.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus tegi 15. märtsil 2019 otsuse (vaidlustatud otsus), millega jättis hagi rahuldamata,

rahuldas kostja nõude korteri müümiseks avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamiseks

poolte vahel võrdsetes osades ning jättis kostja alternatiivise nõude rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

pooled olid abielus 4. septembrist 1993 – 30. oktoobrini 1997;

3 (7)

-

hageja ostis 26. septembri 1995 lepinguga korteri vallasasjana ja selle eest tuli tasuda

12 240 krooni, mis tasuti EVP-des, täpsemalt RKO-des;

-

korteri eest tasumiseks kasutati RKO-sid, mis kanti hageja RKO-arvestuskaardile

1995. aastal QQ avalduse alusel;

-

korter kinnistati ja sellest moodustati korteriomand 15. mail 2002.

4.2. Juhindudes kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tuleb ühisvara jagamise hagi

lahendamisel jagatava vara kuuluvuse, sh selles poolte osade kindlakstegemisel kohaldada vara

omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS¹⁹⁹⁵) sätteid. Vara jagamine seevastu toimub

PKS § 211 lg 1 ning § 37 lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtiva õiguse järgi.

4.3. Maakohus kontrollis PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 järgi, kas korteri erastamiseks kasutatud EVP-d

olid hageja lahusvara. Tõend, millest nähtub, et QQ kandis 1995. aastal oma tööaastad EVP-des

hageja kontole, ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks, sest sel ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud

notariaalselt tõestatud vormis. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et EVP-d oleksid olnud tema

lahusvara, vaid need tuleb lugeda PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 alusel ühisvaraks.

On üldteada asjaolu, et korterite erastamine toimus sümboolse hinna eest ja ühe EVP turuhind

oli umbes 40 senti. Seega ei annaks ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks

alust ka asjaolu, kui korteri erastamiseks oleks kasutatud ainult ühe abikaasa EVP-sid.

4.4. Korter omandati ühisvara arvel ja samuti on korteriomand ühisvara. Kohtuistungil oli

hageja nõus, et vajadusel võiks ühisomandi lõpetada müügiga avalikul enampakkumisel. Seega

tuleb rahuldada vastuhagis esimesena esitatud nõue ja ülejäänud nõuded, st hageja nõue ja

kostja alternatiivne nõue jätta rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse vaidluse sisulise

lahendamise osas tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata.

Teise võimalusena taotleb hageja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetlus-

kulude jaotust hageja ei vaidlusta.

Hageja leiab, et maakohus oleks pidanud paremini täitma selgitamiskohustust ja kohaldama

PKS § 34 järgset võimalust poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Selle seisukoha

põhjendamiseks esitas hageja kaebuses kokkuvõtvalt kaks väidet.

5.1. Esiteks eksis maakohus, kui ei lugenud korteri erastamisel kasutatud RKO-sid hageja

lahusvaraks ja ei arvestanud hageja järgmiste väidetega:

-

vallasajasjana omandatud korter on formaalsetel tunnustel poolte ühisvara, kuid

vastusooritus, tasumine RKO-dega tehti hageja lahusvara arvel;

-

korteri omandamiseks makstud ostuhind tasuti hageja ainuomandis olnud RKO-dega,

st ainult hageja lahusvara kasutamine andis ühisvarasse kogu varaeseme;

-

kostja ei võtnud korteri omandamise tasu maksmisel ise osa ei oma lahusvaraga tehtava

sooritusega (nt enda RKO-de andmisega erastamiseks) ega sellega, et RKO-de eest

tasuti poolte ühisvaraga;

-

kui RKO-d oleksid olnud PKS¹⁹⁹⁵ § 14 tähenduses ühisvara, siis nende käsutamine oli

võimalik vaid ühiselt ja nende käsutamiseks korteri erastamise tehingus pidi andma

nõusoleku ka teine abikaasa. Kostja ei tõendanud, et ta andis PKS¹⁹⁹⁵ § 17 lg-s 4

ettenähtud vormis nõusoleku RKO-de käsutamiseks.

5.2. Teiseks on kostja nõue (jagada ühisvaraks olev korteriomand selliselt, et kummagi poole

omandiosa suurus oleks võrdne) vastuolus hea usu põhimõttega.

4 (7)

Poolte abielu lõppes lahutusega 30. oktoobril 1997. Pooled teineteisele pärast lahutust varalisi

nõudeid ei esitanud. Kostja võttis lahkudes kaasa abikaasade ühisvaraks olnud sõiduauto ilma

pakkumata või tasumata selle eest hagejale hüvitist. Hageja jäi valdama erastatud korterit, tegi

selles hiljem oma kuludega kapitaalremondi, millega tõstis oluliselt korteri väärtust. Kostja ei

osalenud korteri remondis ega nõudnud endale kuuluva väärtuse osa tasumist või andnud muul

viisil mõista, et tal on nõue ühisvara jagamiseks. Kostja ei esitanud 21 aasta jooksul hagejale

mistahes nõudeid ega pakkunud endale jäänud auto eest hüvitist ja seda asjaolu tuleb hinnata

kui oma võimalikest nõudetest loobumist.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, millega vaidlustas maakohtu otsustuse menetlus-

kulude jaotuse kohta. Kostja leidis, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud

kohaldama TsMS § 164 lg 2. Ühisvara oleks saanud jagada kohtuväliselt, kuid hageja tõttu pidi

kostja kasutama kohtumenetluses õigusabi ja kandma sellega seoses kulusid.

7. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Poolte kaebused jäävad rahuldamata ja pooled kannavad kumbki ise oma menetluskulud ka

ringkonnakohtus.

9. Hageja vaidlustas maakohtu otsusest hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise,

kostja aga menetluskulude jaotuse temale kahjulikus osas. Seega saab ringkonnakohus kaebuste

alusel kontrollida, kas maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud vaidluse sisulise

lahendamise ja hageja menetluskulude tema enda kanda jäämise osas.

10. Esmalt tuleb käsitleda asjaolusid ja hageja lubatavate väidete ulatust.

10.1. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda abielu sõlmimise ja lahutamise ning korteri soetamise ja kinnistamise asjaoludest, mis

maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse lk 6 viimases lõigus ja mis on kokkuvõtvalt esitatud

eespool p-s 4.1. Maakohus ei tuvastanud täpsemalt, millal QQ avalduse alusel kanti

13 500 RKO-d hageja kontole, asja õigesti lahendamiseks oli see põhimõtteliselt ka piisav, aga

hagiavalduse lisana nr 5 esitatud arhiiviteatise alusel saab täpsemalt tuvastada, et RKO

üleandmine toimus 10. jaanuaril 1995, kanne hageja arvestuskaardile tehti 27. veebruaril 1995

ja RKO keskregistris 21. märtsil 1995 (tl 8 pöördel).

10.2. TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei saa ringkonnakohus kaebuse lahendamisel arvestada

asjaoludega korteri väidetava remondi, väärtuse muutumise ja muude varaesemete kohta. Neile

ei tuginenud hageja maakohtus hagi alusena. Hageja pole ka põhjendanud, miks ta toob

kõnealused asjaolud esile alles apellatsioonimenetluses.

11. Hageja kaebuse alusel tuleb kontrollida, kas maakohus järeldas kohtu ette toodud asjaolude

ja tõendite põhjal õigesti, et poolte osad ühisvaras on võrdsed. Ringkonnakohus nõustub selle

järeldusega ega korda maakohtu põhjendusi ja vastab hageja kaebuse väidetele järgmiselt.

11.1. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud valesti materiaalõigust, kui

tuvastas, et korteriomand on poolte ühisvara. Sellest lähtus hageja ka ise hagi esitamisel.

Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS sätete alusel jagades

arvestada PKS¹⁹⁹⁵-s nimetatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese

omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt 25. oktoobri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik, ja seal viidatud varasem praktika). Seega

kontrollis maakohus õigesti just PKS¹⁹⁹⁵ sätete alusel, kas esineb alus kalduda kõrvale poolte

omandiosade võrdsuse eeldusest, ega pidanud kohaldama PKS § 34.

11.2. Põhjendamatu on hageja arusaam, et korteri erastamiseks kasutatud RKO-d ei olnud

poolte ühisvara.

5 (7)

11.2.1. Nii RKO-de üleandmise, hageja kontole kandmise kui ka korteri vallasasjana

omandamise ajal, st erastamisseaduse (ErS) 1995. aastal kehtinud redaktsiooni § 28 lg 1

kohaselt olid vastavalt eluruumide erastamise seadusele välja antud RKO-d üks liik EVP-dest.

Sama paragrahvi neljas lõige nägi ette, et EVP-de väljaandmine, nendega arveldamine ning

nende kasutamine, võõrandamine ja kustutamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud

korras. ErS ei sisaldanud sätteid selle kohta, kuidas EVP-de registreerimisel tehtud kanne

mõjutab abikaasade ühisomandit. Seega tuleb poolte kui toonaste abikaasade varalised õigused

ka EVP-de osas määrata PKS¹⁹⁹⁵ sätete järgi.

11.2.2. Erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduse § 1 lg 2 käsitles EVP võõrandamisena

selle arvestusliku väärtuse täielikku või osalist üleandmist teise isiku omandisse kinkimise,

müügi või vahetuse teel ja § 6 lg 1 kehtestas, et EVP võõrandamise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus. Tööaastate üleandmist reguleeris Vabariigi Valitsuse 22. juuni 1993 määrusega

nr 185 kinnitatud „Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide

erastamisel kasutamise juhendi“ p 42, mille kohaselt toimus tööaastate üleandmine üleandja

arvestuskaardile kantud tööaastate arvestusliku rahalise väärtuse osalise või täieliku üle-

kandmisega vastuvõtja arvestuskaardile. Vastava sissekande tööaastate üleandja ja vastuvõtja

arvestuskaardi käibetabelisse tegi kohaliku omavalitsuse täitevorgani nimetatud ametiisik, kes

pidi kinnitama ülekandetehingu mõlemal arvestuskaardil oma allkirja ja pitseriga. Samas

punktis sätestati kohaliku omavalitsuse organi kohustus edastada andmed tööaastate

ülekandmise kohta keskregistrile. Õigusaktidest ei tulenenud, et omandiõigus üleantud

tööaastatele oleks tekkinud tööaastate üleandmise registreerimisest keskregistris. Seega läks

RKO-de omand üle vastava kokkuleppe sõlmimise ning kannete tegemisega üleandja ja

vastuvõtja arvestuskaardile (Riigikohtu 17. jaanuari 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-01,

põhjenduste viies lõik). Järelikult ei olnud RKO-d registrisse kandmisele kuuluvad vallasasjad

PKS¹⁹⁹⁵ § 17 lg 4 tähenduses ja nende käsutamiseks polnud vajalik teise abikaasa nõusolek.

11.2.3. Maakohus lähtus sellest, et EVP-krooni turuhind oli ligikaudu 40 senti. Hageja heitis

apellatsioonkaebuses küll ette, et maakohtu arusaam ei ole korrektne, aga vaatamata

ringkonnakohtu 15. novembri 2019 määruses tehtud ettepanekule ei esitanud hageja seisukohta

küsimuses, kuidas see mõjutab vaidluse lahendamist. Olenemata konkreetsest EVP-kursist ei

ole kahtlust selles, et nii hagejale üle antud 13 500 EVP kui ka korteri eest tasutud 12 240 EVP

väärtus ületas 50 krooni. Eespool p-s 10 täiendavalt tuvastatud asjaoludel ja p-s 11.2.2 märgitud

kaalutlustel läks RKO-de omand üle 27. veebruaril 1995. Selle aja seisuga EVP väärtuse

hindamisel on asjakohane mh juhinduda rahandusministri 30. novembri 1995 määrusega nr 149

„Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatava erastamisväärtpaberi kursi määramise

kord“ kinnitatud kursitabelist (vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 28. novembri 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, p 21). Viidatud tabeli järgi oli 27. veebruaril 1995 ühe EVP kurss

0,173 krooni. Ka sellest kursist lähtudes ületab hageja väidetava kinke väärtus 50 krooni.

11.2.4. Maakohus leidis õigesti, et kui hageja tugines väitele, et korter erastati talle kingitud

EVP-de eest, siis tuli tal sellekohane väide tõendada, mida aga hageja käesoleval juhul ei teinud.

Arhtiiviteatisest nähtub, et 13 500 RKO-d kanti hageja kontole, aga see ei ole asjakohane

kinkelepingu tõendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sel ajal kehtinud TsK

§ 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis

(nii ka Riigikohtu 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11 teine lõik). Hageja ei

ole väitnud vastava lepingu notari juures sõlmimist. TsK § 50 lg 2 järgi tõi seadusega nõutava

notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega ei tugine hageja

kehtivale kinkelepingule (vrd Riigikohtu 8. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 11

teine lõik).

11.2.5. PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara mh vara, mis on abielu kestel saadud

kinke teel. Selle sätte kohaldamiseks pidi hageja tõendama kinkelepingu sõlmimine. Kui seda

ei tõendada, siis on abielu ajal ka ühe abikaasa EVP-kontole kantud EVP-d abikaasade ühisvara

6 (7)

(Riigikohtu 10. novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04, p 21). Järelikult lähtus

maakohus põhjendatult sellest, et hageja kontole kantud RKO-d muutusid poolte ühisvaraks ja

korter omandati ühisvara arvel.

11.3. Kostja nõue ühisvara jagamiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

11.3.1. Poolte abielu lahutamise ajal kehtinud PKS¹⁹⁹⁵ § 18 lg 1 sätestas, et ühisvara võidakse

jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Seega võisid mõlemad abikaasad

lähtuda sellest, et nad jagavad ühisvara millalgi pärast abielu lõppemist. Abielu lahutamise ajal

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 p 4 sätestas, et perekonnaseadusest tulenevad

nõuded ei aegu, kui PKS¹⁹⁹⁵-st ei tulene teisiti. PKS¹⁹⁹⁵ ei näinud ette aegumistähtaega ühisvara

jagamise nõudele. Praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg 1 sätestab

perekonnaõigusest tuleneva nõue aegumiseks ette 30-aasta pikkuse tähtaja. Aegumistähtaja

kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet

seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel

asjaoludel (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 10).

Ringkonnakohus leiab, et ühisvara jagamise nõude puhul saab viidatud tähtaega võtta arvesse

hea usu põhimõtte sisustamisel, st kui üldse, siis ajalisest aspektist võiks ühisvara jagamise

nõue olla hea usu põhimõttega vastuolus ilma erandlike asjaoluta alles siis, kui lahutusest on

möödunud vähemalt 30 aastat. Pooled esitasid hagid ühisvara jagamiseks varem.

11.3.2. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa

ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõua selle eest tasu, siis saab eeldada, et abikaasadel oli vaikiv

kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitab nõude ainukasutuse tõttu

kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma

osa saamiseks (Riigikohtu 26. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas

lõik). Samasugust järeldust ei saa aga teha ühisest elukohast lahkunud abikaasa tahte kohta jätta

ühisvara üldse jagamata või loobuda oma osast ühisvaras. Hageja ei toonud esile muid

erandlikke

asjaolusid

eelmises

p-s 11.3.1

kirjeldatud

tähenduses.

Kuigi

alles

apellatsioonkaebuses esitatud uusi väiteid ei saa sisuliselt hinnata (vt eespool p 10.2), siis saab

kokkuvõtvalt ikkagi märkida, et niisuguseks asjaoluks ei ole kostja lahkumine abikaasade

ühisest kodust, hageja väidetavad parendused korteris ega muu ühisvara seni jagamata jätmine.

Pooled ei pidanud ühisvara ühiselt valdama. Kui hageja leiab, et kostja on kohustatud hüvitama

ühisvarale tehtud kulutusi, siis on tal võimalus nõuda vastavat hüvitist. Mõlemal endisel

abikaasal on jätkuvalt õigus kas kokkuleppel või kohtu kaudu jagada ka ülejäänud varaesemed.

Seega ei ole kostja nõue vastuolus hea usu põhimõttega.

11.4. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust.

11.4.1. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse

vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Kui pooled ei

vaidle nõude õigusliku aluse üle ja sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust

selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud

reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt kokkuvõtvalt

Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12 viies lõik, ja seal viidatud varasem

praktika). Hagejat esindas maakohtus advokaat ja maakohtus 6. veebruaril 2019 peetud istungi

protokollist nähtub, et mõlemale poolele oli selge vaidluse lahenduse sõltuvus vastusest

küsimusele, kas korteri omandamiseks kasutatud RKO-d olid poolte ühisvara (tl 44). Seega oli

praeguses hagimenetluses hageja kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks. Maakohus ei pidanud seda täiendavalt selgitama.

11.4.2. Juba hagile vastates tugines kostja väidetele, et korterit ei omandatud hageja lahusvara

arvel ja RKO-d kuulusid poolte ühisvarasse, sest hageja väide kinke kohta on tõendamata.

Kohus ei pea pooltele selgitama oma väidete tõendamise kohustust, kui teine pool on väitele

7 (7)

selgelt vastu vaielnud (vrd Riigikohtu 22. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16,

p 15 viies lõik). Lisaks ei põhjenda hageja oma kaebuses, millised asjaolude ta oleks esile

toonud ja kuidas asunud neid tõendama, kui vaidluse ulatus ja tõendamisese oleks olnud varem

selged. Hiljemalt maakohtu otsusest pidid need hagejale teada olema, aga kaebus ei sisalda

RKO-de omandamisega seonduvaid uusi väiteid ega koos kaebusega pole selle kohta esitatud

täiendavaid tõendeid.

12. Kostja kaebuse alusel tuleb järgmiseks kontrollida, kas maakohus jaotas menetluskulud

õigesti. Ka selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks

kostja kaebuse väidetele järgmist.

12.1. TsMS § 164 sätted on erinormid muude sätete suhtes, mis reguleerivad kulude jaotust

hagi rahuldamise, rahuldamata jätmise või ka osalise rahuldamise korral (vrd Riigikohtu

5. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Seega olnuks maakohtul käesolevas

asjas võimalik jaotada menetluskulud TsMS § 164 lg-s 1 ette nähtust erinevalt üksnes sama

paragrahvi teise lõike järgi, mis näeb aga ette kohtu õiguse ja mitte kohustuse kalduda kõrvale

esimese lõike üldreeglist.

12.2. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei pea eraldi põhjendama kõigi selliste normide

kohaldamata jätmist, mis näevad ette kohtu õiguse mõnest üldreeglist kõrvale kalduda. Pigem

tuleb põhjendused esitada juhul, kui kohus reeglist kõrvale kaldub. Nimelt teeb kohus TsMS

§ 164 lg 2 kohaldamisel diskretsiooniotsuse ja peab seda põhjendama. Käesoleval juhul jättis

maakohus vastava võimaluse kasutamata ja seda ei saa talle vaidluse asjaolusid arvesse võttes

ette heita.

12.3. Lisaks tuleb märkida, et menetluskulude maakohtu otsusest erinevat jaotamist ei

põhjenda vähemalt käesoleval juhul kostja arusaam, et vaidluse oleks saanud lahendada

kohtuväliselt.

12.4. Ringkonnakohus tuletab meelde, et nii kaas- kui ühisomandi lõpetamise vaidluses on

üldjuhul õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest lahend tehakse mõlema poole

huvides (vt nt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik ja

seal viidatud varasem praktika). Sama põhimõtte järgi ongi maakohtu menetluskulud jaotatud.

13. Mõlema poole kaebuse rahuldamata jätmise korral on kohane ka apellatsioonimenetluses

järgida maakohtu otsuses tehtud otsustust menetluskulude jaotuse kohta, st need jäävad TsMS

§ 164 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Kaebemenetluses võiks TsMS § 164

lg 2 ja § 171 lg 1 järgi jätta kulud selle poole kanda, kes kaebust ei esitanud (vt nt Riigikohtu

10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 46 esimene lõik), aga sellist olukorda praegu

ei esine. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole

vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm