2-19-302/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-302

Tsiviilasi

XX avaldus reaalservituudi seadmise ja nõusoleku

andmiseks kohustamise nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 27. mai 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): XX, lepinguline

esindaja Peeter Malve

Puudutatud isik (vastustaja määruskaebemenetluses):

YY, lepinguline esindaja advokaat Merit Tammik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada menetlusosaliste 28. novembri 2019 taotlused ja võtta selle kuupäeva

menetlusdokumentide lisad toimikusse, v.a avaldaja 6. septembri 2018 kiri, mis on

juba varem esitatud avalduse lisana nr 5.

2. Mitte menetleda puudutatud isiku 5. detsembri 2019 taotlusi kahe täiendava

dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

3. Harju Maakohtu 27. mai 2019 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada

selle põhjendusi käesoleva määruse põhjenduste punktiga 12 (koos alapunktidega).

4. Määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Avalduse lahendamise menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta avaldaja kanda.

6. Rahuldada puudutatud isiku taotlus menetlusekulude kindlaksmääramiseks

osaliselt ning määrata tema põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks

ringkonnakohtus 600 eurot, mis mõista avaldajalt XX-lt puudutatud isiku YY

kasuks välja. Avaldajal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda

puudutatud isikule alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale (v.a resolutsiooni punktid 1 ja 2) võib esitada määruskaebuse vahetult

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (avaldaja) esitas 8. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule avalduse YY (puudutatud isik)

vastu.

1.1. Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt taotles avaldaja järgmiste nõuete rahuldamist:

(1) seada reaalservituut Vasalemma vallas, Jaama tn 18/1 asuvale kinnistule (registriosa

nr 13853302, edaspidi: puudutatud isiku kinnistu) Vasalemma vallas, Jaama tn 18/2

asuva kinnistu (registriosa nr 4595002, edaspidi: avaldaja kinnistu) igakordse omaniku

kasuks selliselt, et avaldaja kinnistu omanikul ja tema määratud isikutel on tähtajatu

õigus kasutada enda kinnistu elektriga varustamise eesmärgil puudutatud isiku

kinnistul asuvat elektri(pea)kilpi, 20 A alamkaitset, mõttelises osas Jaama tn servas

asuva õhumastini kulgevat sisestuskaablit ja puudutatud isiku kinnistul asuvasse

elamusse installeeritud elektri(pea)kilbist Jaama tn 18/2 suunduva toitekaabli alla

jäävat 3 cm laiust ala kuni Jaama tn 18/1 ja 18/2 kinnistute piirini vastavalt sellele, kus

elektri(pea)kilp Jaama tn 18/1 omaniku poolt paigaldatud on;

(2) servituudi teostamiseks on avaldaja kinnistu omanikul ja tema määratud isikutel õigus

pääseda servituudi ala juurde üle puudutatud isiku kinnistu ja siseneda vajadusel

puudutatud isiku kinnistul asuvasse hooneossa, kuhu on paigaldatud Jaama tn 18/2

elektriga varustav elektrikilp;

(3) kohustada puudutatud isikut andma tahteavaldus puudutatud isiku kinnistu kirjeldatud

viisil koormamiseks ja kinnistusraamatu registriosa nr 13853302 III jakku esimesele

vabale järjekohale tähtajatu reaalservituudi kohta kande tegemiseks. Tahteavalduse

andmisest keeldumise korral asendada kostja tahteavaldus kohtumäärusega.

1.2. Avaldaja tõi esile järgmised asjaolud ja väited:

-

avaldaja ja puudutatud isiku kinnistutel asuv hoone rajati 1930-ndatel aastatel ja see on

olnud katkematult elektrivõrguga ühendatud. Avaldaja kinnistule jäävat hooneosa

kasutab ta elamuna ja puudutatud isik kasutab tema kinnistule jäävat osa kauplusena;

-

elamu varustamine elektrienergiaga toimus juba enne puudutatud isiku kinnistu maa

esmakinnistamist kaupluse kaudu, kus asub ka peakilp;

-

avaldajal on kehtiv võrgu- ja elektrileping. Avaldaja elektrienergia tarbimist

mõõdetakse kahe 1-faasilise voolumõõtja alusel (üks alumisel, teine ülemisel korrusel).

Probleemid elektrivarustusega algasid 2016. aasta sügisel, kui puudutatud isik tõmbas

peakilbist avaldajale uue kaabli ja paigaldas 16 A alamkaitsme. Selle tulemusel ei saa

avaldaja korraga kasutada kõiki tavapäraseid elektriseadmeid, sest 16 A alamkaitse

lülitub ülekoormuse tõttu välja;

-

Elektrilevi OÜ (edaspidi: EL) selgituse kohaselt on kaupluse ja elamu ühise peakaitsme

suurus 3 × 40 A. Tegemist on jaotatud võrguühendusega, kuhu on ühendatud

tarbimiskohad, st peakaitse 40 A kuulub avaldajale ja puudutatud isikule võrdselt.

Kõnealusel juhul on selline toitevõrk ajalooliselt välja kujunenud ja pole tavapäratu, et

erinevaid elamuid või nende osi (kõrvalhooned, korter vm) toidetakse ühise kaabli ja

peakaitsmega;

3 (8)

-

avaldaja soovibki kasutada 3-faasilist voolu, igast faasist 20 A, aga puudutatud isik ei

ole sellega nõus. Avaldaja tellis EL-ist tehniku, kes pidi vahetama peakilbist tuleva

toitejuhtme ja paigaldama 3-faasilise voolumõõtja, aga puudutatud isik keeldus

5. septembril 2018 teda kauplusesse sisse laskmast, mistõttu töid ei saanud teha;

-

elektri tarbimiseks vajab avaldaja juurdepääsu peakilbile. Kuna selle asukohta võib

puudutatud isik kaupluses omatahitsi muuta, siis ei saa servituudi ala täpsemalt

määratleda kui peakilbi asukohaga;

-

avaldaja leiab, et servituudi seadmine ei riiva oluliselt puudutatud isiku õigusi.

2. Puudutatud isik nõustus avaldaja esile toodud asjaoludega kinnistute kuuluvuse ja praegu

toimiva elektrivarustuse osas. Tal ei olnud ka vastuväiteid sellele, et avaldaja elektrikasutus

senisel viisil jätkub, aga ta vaidles vastu servituudi seadmisele, kaupluses asuva peakilbi kaudu

avaldajale võimaldatava voolutugevuse suurendamisele ja kinnistusraamatu kandeks vajaliku

tahteavalduse andmiseks kohustamisele. Vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised:

-

menetlusosalised arutasid 2015. aastal elektripaigaldiste renoveerimist. Avaldaja ei

olnud huvitatud renoveerimise kulude kandmisest ja soovis tellida eraldi liitumise, mis

asuks hoone kõrval asuval elektrimastil. Avaldaja sõlmis EL-iga liitumislepingu ja talle

paigaldati elektrimastile uus liitumiskilp. Puudutatud isik teostas ja maksis kaupluses

asuva elektripaigaldise renoveerimistööd. Sel ajal muutis avaldaja elektrivõrguga

liitumise osas meelt ja jätkas kaupluse elektripaigaldise kasutamist elektri saamiseks.

Puudutatud isik vedas seetõttu osaliselt uue kaabli enda kinnistul asuvast kilbist elamut

elektriga varustava kaablini, sest soovis vältida avaldaja elektrita jäämist ja tülisid;

-

avaldaja ja EL-i vahelises võrgu- ja elektrilepingus ei ole kokku lepitud peakaitsme

suurust ega faaside arvu, seega ei ole tõendatud avaldaja väide, et võrgulepingu

kohaselt on tal õigus elektrivarustusele 3 × 20 A. Ka ajalooliselt ei ole avaldajal olnud

praegusest paremat elektriühendust ega võimalust kasutada suuremat võimsust;

-

puudutatud isiku lepingus EL-iga pole viidet, et tegemist oleks jagatud võrguteenusega,

ega kohustust võrguühenduse 40 A suurust voolutugevust avaldajaga jagada. Samuti ei

ole jagatud võrguteenuse kohta viiteid vanemates lepingutes;

-

hoonesse ei saabunud 5. septembril 2018 EL-i töötaja, vaid tundmatu elektrik, kes

soovis eemaldada puudutatud isiku elektrikilbis olevad plommid ja hakata kaupluses

elektritöid teostama eesmärgiga paigaldada avaldaja kinnistule uus kaabel. Puudutatud

isik ei pidanud kaupluse lahtioleku ajal ja etteteatamiseta võimalikuks elektrivarustuse

katkestamist. Võrgulepingu tüüptingimuste järgi vastutab puudutatud isik kaupluses

paiknevate plommide säilimise ja rikkumatuse eest, mistõttu ei ole puudutatud isikul

võimalik lubada plomme eemaldama elektrikuid, kes ei ole EL-i töötajad;

-

avaldaja soovitud piiramatu ligipääs peakilbile oleks puudutatud isiku omandiõiguse

äärmuslik riive ja ohustaks puudutatud isiku äritegevust. Avaldaja tõi ise esile, et tema

elektriarvestid paiknevad elamus. EL-iga sõlmitud võrgulepingu kohaselt on

puudutatud isik ainuisikuliselt vastutav kaupluse elektripaigaldise korrasoleku eest;

-

avaldaja ei põhjendanud, miks ta peab ebamõistlikuks eraldi elektriliitumise tellimist,

kuigi on selleks ettevalmistusi teinud ja tehniliselt on liitumine võimalik. Avaldajal

saaks nii oma soovidele vastava elektriühenduse ja tagada vajaliku kasutusvõimsuse.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus rahuldas avalduse 27. mai 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) osaliselt ja

tuvastas puudutatud isiku kinnistu osas seadusjärgse kinnisomandi kitsenduse, mis seisneb

elektrikaabli ja 16 A alamkaitsme talumise kohustuses avaldaja kinnistu kasuks. Menetluskulud

jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

4 (8)

3.1. Maakohus lahendas avalduse TsMS § 618¹ lg 1 alusel hagita asjana ja kohaldas. TsMS

§ 477 lg 1 järgi hagimenetluse sätteid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

3.2. Maakohus leidis, et avaldaja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (AÕSRS) § 15² lg 1, mille kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma

olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist.

3.3. Vaidlust ei ole kinnistute kuuluvuses ja kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on

puudutatud isiku kinnistu esmakinnistatud 17. oktoobril 2011. Maakohus tuvastas, et

vaidlusaluse elektriühendusega samas asukohas on olnud kaabel juba enne märgitud kuupäeva.

Kaabli vahetamine 2016. aastal ei tähenda, et enam poleks tegemist enne kinnistamist olemas

olnud tehnovõrguga (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31. juuli 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-14-

55418, p 19 – vaidlustatud määruses ekslik viide p-le 12). Seega on AÕSRS § 15² kohaldamise

eeldused täidetud ja puudutatud isikul on seadusest tulenev elektrirajatiste (kaabli ja

alamkaitsme) talumise kohustus.

3.4. Nõue ei ole põhjendatud osas, milles avaldaja soovib 20 A alamkaitsme võimaldamist.

Puudutatud isiku kaupluse tarbeks on vajalik suurem osa elektrivõimsusest. Avaldajal ei ole

õigust nõuda enda kasuks amprite määramist mahus, mis kahjustaks põhjendamatult

puudutatud isiku huve. AÕSRS § 15² lg 1 alusel ei saa ka nõuda täiendavaid hüvesid, vaid

ennekõike olemasoleva olukorra säilitamist. Seni on avaldajal 16 A elektrilahendus ja

põhjendatud on sama olukorra säilitamine. Järelikult hõlmab puudutatud isiku talumiskohustus

16 A alamkaitset.

3.5. Samuti ei ole põhjendatud nõue määrata juurdepääs puudutatud isiku kinnistul asuvatele

elektrirajatistele. Soovitud piiramatu juurdepääs kaupluse teatavasse ossa riivaks ebapro-

portsionaalselt puudutatud isiku õigusi. Kuna avaldaja elektriarvesti asub avaldaja kinnistul,

siis ei ole elektriarvesti juurde pääsemiseks vajalik ligipääs naaberkinnistule.

3.6. Rahuldamata jääb nõue kohustada puudutatud isikut anda nõusolek kinnistusraamatu

kandeks. AÕSRS § 15² lg 1 sätestab kinnisomandi vahetu seadusjärgse kitsenduse, mis

asjaõigusseaduse (AÕS) § 141 lg 1 järgi kehtib kinnistusraamatusse kandmata. AÕSRS § 15²

ei sätesta õigust nõuda teise kinnisasja koormamist reaalservituudiga nii, nagu seda näeb ette

AÕS § 158 lg 2. AÕS § 141 lg 1¹ järgi saab eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust kanda

asjaõigusena (eelkõige servituudina) kinnistusraamatusse üksnes juhul, kui kinnisasja omanik

ja õigustatud isik lepivad kokku kitsenduse muutmises. Kohtulahendil, mis tehakse vahetu

seadusjärgse kitsenduse üle peetavas vaidluses, on ainult deklaratiivne, mitte aga õigustloov

toime. Määrusele pole vaja lisada skeemi, sest puudutatud isik peab seadusest tulenevalt taluma

elektrirajatist igal juhul sõltumata selle konkreetsest asukohast.

3.7. Kui puudutatud isik soovib avaldajalt talumistasu, tuleb tal esitada avaldajale kooskõlas

AÕSRS §-ga 15⁶ vastav taotlus. Juhul, kui avaldaja keeldub seejärel talumistasu maksmisest,

tuleb puudutatud isikul vastava nõudega kohtusse pöörduda ning tasuda sellelt riigilõivu.

Käesolevas asjas ei saa lahendada ka puudutatud isiku taotlust kaabli vahetamisega seotud kulu

hüvitamiseks, sest trasside rajamise kulu ei ole AÕS ega AÕSRS kohaselt talumiskohustuse

määramise eeldus (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31. juuli 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-14-

55418, p 17; 25. mai 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-14-50404, p 94; Riigikohtu

12. juuni 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-12, p 12).

MÄÄRUSKAEBUS

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse avalduse rahuldamata

jätmise osas tühistada ja avalduse tervikuna rahuldada või teise võimalusena saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub avaldaja panna puudutatud isiku

kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks on avaldajal etteheiteid menetluse läbiviimise kohta.

5 (8)

Maakohus tegi vaidlustatud määruses otsustusi mittejuriidilistes küsimustes, milleks tal puudub

pädevus. Kohus ei kaalunud avaldaja ettepanekut kaasata menetlusse EL, kes oleks saanud

selgitada olukorda tehnilisest aspektist ja menetlusosalistele liitumislepingutega võimaldatud

ühise 40 A peakaitsme jaotatud kasutamise põhimõtteid. Maakohus järeldas ekslikult, et

1-faasiline 16 A elektrivarustus on avaldajale piisav.

Põhjendamatult jäi rahuldamata avaldaja 4. aprilli 2019 taotlus vaatluse teostamiseks. Vaatluse

oleks saanud teha EL-i spetsialisti osavõtul, kes oleks kohtule asja paremini lahti seletanud.

Kohus tundis huvi ja küsis poolte käest täiendavaid tõendeid üksnes puudutatud isiku kinnistult

avaldaja kinnistule kulgeva kaabli olemasolu kohta enne esmakinnistamist, kuigi selle üle ei

olnud vaidlust. Muid küsimusi kohus ei esitanud ega selgitanud välja kõiki asja lahendamisel

olulisi asjaolusid, millega rikkus TsMS § 5 lg 3 esimest lauset.

4.2. Teiseks eksis maakohus AÕSRS § 15² lg 1 kohaldamisel.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et AÕSRS § 15² lg 1 alusel ei saa nõuda täiendavaid hüvesid,

vaid ennekõike olemasoleva olukorra säilitamist. Puudutatud isik on kohustatud taluma sellist

tehnovõrku, mis oli olemas enne maa esmakinnistamist, st aastal 2011. Puudutatud isik ei

tõendanud, et avaldaja oleks 2016. aastal andnud nõusoleku elektrisüsteemi ümberehitamiseks.

AÕSRS § 15² lg-st 3 tuleneb, et puudutatud isik ei tohtinud käesoleval juhul omaabi korras

elektrisüsteemi muuta. Maakohus selgitas põhjendamatult avaldajale omal kulul täiendava

elektrivõimsuse hankimise võimalust, tegelikult ei olnud puudutatud isikul õigust omavoliliselt

2016. aastal võimsuse jaotust oma kasuks muuta. Maakohus ei selgitanud välja, millistel

tehnilistel tingimustel (mitu faasi) ja millise voolutugevusega tarbis avaldaja elektrit enne

2011. aastat.

Kohus jättis alusetult avaldaja ilma õigusest omada ligipääsu puudutatud isiku kinnistul oma

elektrikaablile, peakilbile ja peakaitsmele. Avaldaja hinnangul on AÕSRS § 15² lg-s 1

sätestatud talumiskohustus üldiselt, mida tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja arvestada ka

sellega, mida tehnovõrgu talumine koormatud kinnisasja omanikule tegelikkuses kaasa toob.

Üldteadaolevalt nõuab igasugune tehnovõrk regulaarset hooldamist, vajadusel ka remonti ja

parandamist, aga maakohus sellega ei arvestanud. Taotletud juurdepääs ei riiva ebapro-

portsionaalselt puudutatud isiku õigusi. Hagita asjas ei ole kohus seotud avaldaja taotluste

sõnastusega (TsMS § 477 lg 5) ja seega võis kohus määrata korra, millistel tingimustel on

avaldajal või tema poolt volitatud elektrikul õigus puudutatud isiku kinnisasjale pääseda

elektripaigaldamise hooldamiseks või remontimiseks.

4.3. Kolmandaks soovib avaldaja jätkuvalt nõusolekut kinnistusraamatusse kandeks

Avaldaja nõustub, et seadusjärgset kitsendust ei kanta kinnistusraamatusse, aga avaldajale

seadusjärgsest kitsendusest ei piisanud, sest puudutatud isik ei võimaldanud elektripaigaldisele

juurdepääsu. Selline täiendav nõue oleks tulnud lahendada AÕS § 141 lg 1¹ järgi. Kuna oli

selge, et pooled milleski kokkuleppele ei jõua, siis tuli kohtul sellega arvestada ja lahendada asi

nii, et kohtumäärus asendaks vastavat kokkulepet, ühes kinnistusraamatusse kande tegemisega.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele

vastamiseks. Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 18. septembril 2019.

Ringkonnakohus määras 15. novembril 2019 lahendada kaebus kirjalikus menetlusest ning

selgitas menetlusosalistele menetluslikku ja õiguslikku olukorda. Mõlemad menetlusosalised

esitas 28. novembril 2019 seisukohad ja taotlused ning puudutatud isik 5. detsembril 2019 veel

täiendavad taotlused.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb

vaidlustatud määruse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldatama ja avaldaja kannab sellega seonduvad menetluskulud.

7. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ja kaebuse esitas ainult avaldaja, kes soovis suuremas

ulatuses talumiskohustuse tuvastamist, servituudikandeks vajaliku nõusoleku andmiseks

kohustamist ja menetluskulude jätmist puudutatud isiku kanda. Avalduse rahuldamise osas on

maakohtu määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 järgi jõustunud. Kuna

määruskaebus jääb rahuldamata ja vaidlustatud määruse lõppjäreldus muutmata, siis ei ole vaja

ringkonnakohtu määruse resolutsioonis eristada maakohtu määruse varem jõustunud osa.

8. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 442 lg-st 5 lahendab kohus seni veel

lahendamata taotlused. Mõlemad menetlusosalised esitasid 28. novembril 2019 seisukohad

vastuseks ringkonnakohtu 15. novembri 2019 määruses märgitud küsimustele ja lisasid ka

dokumentaalseid tõendeid. TsMS § 662 lg 3 võimaldab esitada määruskaebemenetluses uusi

asjaolusid ja tõendeid, mistõttu tuleb taotlused rahuldada, aga toimikusse ei ole vaja uuesti võtta

avaldaja 6. septembri 2018 kirja, sest see on juba varem toimikus (tl 13). Puudutatud isiku

5. detsembri 2019 taotlused tuleb jätta TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata, sest need on

esitatud pärast tähtaja möödumist ja menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise.

9. Lisaks kinnistute kuuluvusele ja puudutatud isiku kinnistu esmakinnistamise ajale pole

vaidlust ka selles, et enne puudutatud isiku kinnistu esmakinnistamist kulges sellel elektrikaabel

avaldaja elamuosa (nüüdseks kinnistu) elektriga varustamiseks. Maakohus järeldas õigesti ja

seda ei ole määruskaebemenetluses kahtluse alla seatud, et enne esmakinnistamist oli olemas

elektripaigaldis, mille kaudu toimus elektrienergia suunamine avaldaja elamuosa elektriga

varustamiseks kasutatavasse kaablisse. Maakohtu määruse põhjenduste ja avalduse osalise

rahuldamise järgi saab siit omakorda järeldada, et maakohus pidas enne esmakinnistamist

olemasolevaks elektripaigaldiseks 16 A alamkaitset. Määruskaebemenetluses ei ole

vaidlustatud, et varasem alamkaitse oli olemas ja see oli vähemalt 16 A.

10. Avaldaja nõuab vähemalt 20 A peakaitse ja kolmefaasilise vooluühenduse talumist.

Avalduses märkis avaldaja, et tema nõude õiguslik alus võib tuleneda nii AÕS §-st 158 kui ka

AÕSRS §-st 15². Maakohus ja menetlusosalised on põhjendatult leidnud, et nõude alusena

AÕSRS § 15² ja AÕS § 158 eristamine sõltub sellest, kas vaieldakse enne esmakinnistamist

olemas olnud või hiljem rajatava tehnorajatise talumiskohustuse üle. Maakohus leidis, et

vaidlus käsitleb enne puudutatud isiku kinnistu esmakinnistamist olemas olnud elektrirajatist ja

lahendas selle AÕSRS § 15² järgi. Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu lahendit

avalduse AÕSRS § 15² alusel lahendamise osas (järgnevas p 11) ja hindab seejärel, kas avaldaja

nõudeid saaks täiendavalt rahuldada AÕS § 158 alusel (p 12).

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, mis käsitlevad avalduse osalist

rahuldamata jätmist AÕSRS § 15² alusel ja sellest tulenevalt nii juurdepääsu reguleerimise kui

ka kinnistusraamatu kandeks vajaliku tahteavalduse andmiseks kohustamise nõuete

rahuldamata jätmist. Vaidlustatud määruse vastavaid põhjendusi ringkonnakohus ei korda ja

vastab kaebuse väidetele järgmiselt.

11.1. Avaldaja saab nõuda 20 A peakaitse ja kolmefaasilise vooluühenduse talumist AÕSRS

§ 15² lg 1 alusel juhul, kui need olid olemas enne puudutatud isiku kinnistu esmakinnistamist.

Vastavad asjaolud pidi avaldaja esile tooma ja puudutatud isiku vastuväidete tõttu ka tõendama.

11.2. Põhimõtteliselt on õige avaldaja arusaam, et hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5

ja 7 ning § 5 lg 3 esimese lause järgi uurimispõhimõte. See ei võta aga menetlusosaliselt

täielikult lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, üksnes

kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 2. märtsi 2016

7 (8)

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 13 teine lõik). Uurimispõhimõtte eesmärk on tagada, et

asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et

menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Menetlusosalise heausksus hagita menetluse

kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada

asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (Riigikohtu

3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23 teine lõik). Talumiskohustuse

tuvastamise asjas on avaldaja kohustatud esile tooma asjaolud, mis võimaldavad hinnata

valitseva ja koormatud kinnisasja omanike huve. AÕSRS § 15² järgi lahendatavas asjas on

sarnaselt just avaldaja kohustus näidata, milline oli see tehnorajatis, mis asus koormatud

kinnisasjal enne maa esmakinnistamist.

11.3. Eelnevast tuleneb, et maakohus ei pidanud menetlusse kaasama EL-i ega pöörduma tema

poole arvamuse saamiseks. Avaldajal oli võimalus esitada EL-ile oma küsimused ja siis

omakorda esitada saadud vastus kohtule dokumentaalse tõendina. Sellist võimalust avaldaja ka

kasutas. Määruskaebusest ei nähtu, milliseid muid asjaolusid ja selgitusi oleks EL võinud veel

esitada. EL-i kirjadest (tl 12, 111, 117) ega lepingutest (tl 11, 112) ei saa siiski teha avaldaja

soovitud järeldust, et enne puudutatud isiku maa esmakinnistamist oli elamus (st hoonest

avaldaja kinnistule jäävas osas) 3-faasiline elektrivarustus voolutugevusega 20 A. Avaldaja

2008. aasta võrgu- ja elektrilepingu järgi kasutas ta hoone liitumispunktist teatavat osa

sisejuhtmestiku kaudu. Kõigist viidatud dokumentidest nähtub, et tehniliselt oli tegemist nn

jaotatud võrguteenusega. Sellest ei saa aga järeldada, et avaldaja kasutas tegelikult enam

elektrit, kui võimaldasid toonased elektriseadmed, sh voolumõõtjad. Avaldaja tõi ise avalduses

esile, et elamus on kaks 1-faasilist voolumõõtjat, kusjuures voolumõõtjate vahetamist

2016. aastal ta ei väida. EL-i selgituste kohaselt määrab jaotatud võrguühendus ainult

vastutuspunkti ja võrguühenduse läbilaskevõime, aga ka sellest ei järeldu midagi iga üksiku

tarbija elektritarbimise ega temani kulgevat juhtmestikku läbiva voolu tugevuse kohta.

11.4. Maakohus ei pidanud korraldama vaatlust AÕSRS § 15² järgi asja lahendamiseks.

Praeguse olukorra vaatlemise teel ei saa üldjuhul tuvastada kinnistamiseelset olukorda, st

käesoleval juhul 2011. aasta olukorda. Lisaks ei ole menetlusosalistel sisulist vaidlust

küsimustes, milline oli TsMS § 290 tähenduses vahetult kogetavas osas elektrivarustuse

tehniline lahendus varem ja milline on see praegu.

11.5. Põhjendatud on seisukoht, et seadusjärgse talumiskohustuse osas on piisav selle

tuvastamine kohtulahendiga ja vajalik ei ole talumiskohustuses sisalduva juurdepääsuõiguse

kordamine ega kohustuse kinnistusraamatus nähtavaks tegemine. Sõltumata talumiskohustuse

õiguslikust alusest toimub vastavate õiguste teostamine kooskõlas AÕS §-dega 178 ja 179.

Eelkõige on asjakohane AÕS § 179 lg 4, mis sätestab, et valitseva kinnisasja omanikul on õigus

servituudi kasutamiseks vajalike ehitus- ja korrastustööde tegemiseks kasutada teenivat

kinnisasja. Kui seadusest tuleneb piisavalt selgelt teatava õiguse teostamise viis, siis pole vaja

teha samasisulist õigust täiendavalt nähtavaks kohtulahendi või kinnistusraamatu kande kaudu.

12. Samas ei saa välistada, et enne esmakinnistamist olemas olnud vähemaamprilise

või -faasilise elektriühenduse korral võib avaldaja AÕS § 158 lg 2 alusel nõuda puudutatud

isiku kinnistu koormamist reaalservituudiga, mis vastab esimese lõike tingimustele. Sellist

suurenemist ei saa mh AÕS § 178 lg 3 mõtte kohaselt tuletada senisest talumiskohustusest, aga

ringkonnakohus ei näe takistust selleks, et kui senine tehnorajatis ei võimalda enam kinnisasja

eesmärgipärast kasutamist, siis ei ole kinnisasja omaniku talumisnõuded piiratud AÕSRS

§-ga 15², vaid ta saab nõuda senisest ulatuslikumat talumiskohustust AÕS § 158 lg-te 1 ja 2

alusel. AÕS § 158 alusel saab nõuda ka sellise tehnorajatise kohta servituudi seadmist, mis on

ehitatud enne nõude esitamist (vt Riigikohtu 24. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-

12, p 19 kolmas lõik). Järelikult jättis maakohus AÕS § 158 lg 2 nõude õigusliku alusena

asjatult kõrvale ja selles osas tuleb vaidlustatud määruse põhjendusi täiendada.

8 (8)

12.1. Nõude edukuseks AÕS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel pidi avaldaja tooma esile ja tõendama, et

varasemast koormavamad tehnorajatised on tema kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks või

majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole puudutatud isiku kinnistut kasutamata

võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Ringkonnakohus

selgitas seda avaldajale 15. novembri 2019 määruses.

12.2. Ringkonnakohus möönab, et varasemast kvaliteetsem ja suurema-ampriline elektri-

ühendus võib olla elamu eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalik. Selle üle pole ka otseselt

vaidlust.

12.3. Avaldaja ei ole aga põhjendanud, miks ei ole elektrivarustuse parandamine võimalik ilma

puudutatud isiku kinnistut kasutamata või millised olulised kulutused sel juhul kaasneksid.

Puudutatud isik tõi esile, et avaldaja korraldas juba elektrikilbi rajamise elektrimastile. Avaldaja

sellele otseselt vastu ei vaielnud ja vastavaid väiteid ka ümber ei lükanud. Kinnistutega

seonduvast kirjavahetusest (tl 42), fotodelt (tl 118, 199) ja EL-i kirjadest (tl 12, 117) nähtub, et

elamu elektrivarustuseks eraldi liitumisseadmestiku rajamine on võimalik. Sellega seonduvaid

kulusid ei ole avaldaja esile toonud. Kuna avaldaja ei tõendanud vastupidist, siis tuleb

eeltoodust järeldada, et avaldaja kinnistu elektrivarustuse korraldamine on ilma ülemääraste

kulutusteta võimalik ka ilma puudutatud isiku kinnistut koormamata. Seega ei ole AÕS § 158

lg-te 1 ja 2 alusel nõude rahuldamise eeldused täidetud.

12.4. Eelneva põhjal ei ole AÕS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel edukas avaldaja nõue puudutatud isiku

kinnistu koormamiseks reaalservituudiga ulatuses, mis ületab seadusjärgset talumiskohustust.

Seetõttu pole vajadust kaaluda ega käsitleda laiaulatuslikuma talumiskohustusega kaasneda

võiva juurdepääsu ja kinnistusraamatusse kande tegemisega seonduvat.

13. Kokkuvõtvalt on maakohtu määrus avalduse AÕSRS § 15² järgi lahendamisel õige ja AÕS

§ 158 ei võimalda rahuldada avaldust laiaulatuslikuma talumiskohustuse nõudes. Määrus-

kaebus jääb seega rahuldamata.

14. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

15. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata puudutatud

isiku nimekirja alusel. Puudutatud isik taotleb 925 euro hüvitamist 5 t ja 55 min õigusteenuse

eest tasumääraga 125 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul olid

vajalikud ja põhjendatud toimingud kaebusele vastamine 3 t ulatuses ja 28. novembri 2019

menetlusdokumendi esitamiseks 1 t – kokku 4 t, mis hõlmab vajalikul määral suhtlemist

kliendiga ja dokumentidega tutvumist. Puudutatud isiku esindaja tasumäär on mõistlik.

Puudutatud isik kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabiteenuselt tasutud käibemaksu. Seega tuleb

avaldajal kokku hüvitada 600 eurot (= 4 × 125 + 20%). Rahuldamata jääb puudutatud isiku

taotlus 325 euro saamiseks (= 925 – 600). Vastavalt puudutatud isiku taotlusele ja TsMS § 177

lg-le 4 märgib kohus määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab

avaldaja tasuma viivist

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 696 lg 3 ning § 178 lg-te 1 ja 2 alusel. Vaidlustada ei saa

resolutsiooni p-des 1 ja 2 sisalduvaid ning eespool p-s 8 põhjendatud menetluslikke otsustusi.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm