2-19-2576/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. detsember 2019

Tsiviilasja number

2-19-2576

Tsiviilasi

A.M. hagi M.M. ja A.A. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

A.M. apellatsioonkaebuse hind iga kostja vastu 1530 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.M. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajad (kostjad):

1. M.M. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

seaduslik esindaja ema Õ.P.

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.M. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. mai 2019 otsus muutmata.

3. Võtta tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse

vastusele lisatud Õ.P. pangakontode väljavõtted.

Jätta

apellatsioonkaebuse vastusele

lisatud

Eesti

Töötukassa 9. mai 2017 otsus nr XXXXXXXXXXXXX,

4. veebruari 2019 korteriomandi müügileping ja

asjaõigusleping ning kinnistusraamatu väljavõte kinnistu

registriosa nr XXXXXXX kohta tõenditena vastu

võtmata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.M.

kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.M. (hageja) esitas 18. veebruaril 2019 hagiavalduse M.M. ja A.A. (kostjad) vastu elatise

vähendamiseks. Hagiavalduse kohaselt on Tartu Maakohtu 25. novembri 2016 otsusega

tsiviilasjas nr 2-16-16583 mõistetud hagejalt välja kostjate kasuks elatis 215 eurot kuus.

Maakohtu otsuse kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuuplaga alammäärast.

Kohtuotsuse tegemisest kuni hagiavalduse esitamiseni on hageja varaline seisund oluliselt

muutunud ning hageja soovib elatise vähendamist 100 euroni kuus ühe lapse kohta. Hagejale

on määratud osaline töövõime, mille tõttu on keeruline leida tööd ning hageja on töötuna

arvel alates oktoobrist 2018. Hageja on otsinud ja otsib tööd, kuid siiani pole ta sobivat tööd

leidnud. Hageja sissetulek koos juhusissetulekutega on ühes kuus keskmiselt 406 eurot 55

senti.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja varjab oma tegelikke sissetulekuid, töötab

mitteametlikult ning on lasknud oma kinnisvara oma ema nimele kirjutada. Hageja osaline

töövõime ei takista tal tööd tegemast. Ka kostjate seaduslikul esindajal on osaline töövõime.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 29. mai 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 497 sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad

asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

Hagejalt on 25. novembri 2016 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-16583 kostjate kasuks

väljamõistetud elatis 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast. Kohtuotsuse tegemise seisuga on hageja kohustatud tasuma elatist ühe

lapse kohta 270 eurot, kokku 540 eurot kuus.

Lähtuvalt TsMS § 459 lg-st 1 p-st 1 tuleb kohtul hinnata, kas hagi esitamise ajaks on oluliselt

muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud. Hageja väidab, et tema varaline seisund on

oluliselt muutunud. Osalise töövõime tõttu ei ole ta väidetavalt võimeline leidma sobivat tööd,

et teenida piisavat sissetulekut. Samuti puudub hagejal muu vara, mille arvelt saaks elatist

tasuda.

Ainuüksi hageja osaline töövõime ei ole põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Eesti Töötukassa 3. aprilli 2018 otsuses nr XXXXXXXXXXXXX on kirjutatud, et arvestades

hageja tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime pikemaks kui 2-aastaseks perioodiks

raskesti prognoositav. Hagejal on osaline töövõime kuni 5. märtsini 2020. Samas on kirjas, et

hagejal esineb mõõdukas tegutsemispiirang. Hageja osalist töövõimet tuleb hinnata koos tema

tegeliku varalise seisundiga. Hageja on 10. aprillil 2019 kogu oma kinnisvara kirjutanud oma

ema nimele (tl 128–130). Hageja oleks saanud rahaliste raskuste tõttu oma kinnistud müüa ja

sellest saadud vahendite arvelt jätkata lastele elatise tasumist. Hageja on aga kinnistud

pahatahtlikult menetluse kestel võõrandanud emale, tekitades sihilikult olukorra, kus tal ei ole

ka muud vara, mille arvelt elatist tasuda.

Hageja osaline töövõime ei takista tal leidmast endale sobivat töökohta. Seda tõendab ka

asjaolu, et hageja on ise väitnud, et teeb juhutöid, millega teenib juhusissetulekuid (tl 2).

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja väljaminekud ületavad hageja sissetulekuid

(tl 68–79). Hageja väidab, et tema ema aitab tal arveid tasuda. Hageja ei ole nimetatud asjaolu

kohta esitanud mitte ühtegi tõendit.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus asjas istungit pidanud, kuigi hageja ei ole seda

taotlenud. Maakohus ei ole asja lahendamiseks olulisi asjaolusid välja selgitanud ega tõendeid

hinnanud. Kostjate emal on parem varaline seisund, kui hagejal. Maakohus ei ole seda

hinnanud. Hageja on töötu, mis on aluseks elatise vähendamiseks.

Maakohus ei ole lahendanud hageja taotlust nõuda välja kostjate emalt andmed tema

sissetulekute ja väljaminekute kohta. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, kas maakohus on

eelmenetluses teinud otsustuse kostjate esindaja poolt esitatud tõendite lubatavuse ja

asjakohasuse kohta ega tsiviilasja materjalide juurde võtmise kohta.

Kohtuotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel jättis maakohus hagi rahuldamata.

Maakohus on ebapiisavalt hinnanud hageja osalist töövõimetust ja tegutsemispiirangute

põhjendusi. Hagejal esinevate piirangutega sobivat tööd ei ole lihtne leida.

Otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes asus maakohus seisukohale, et hageja

väljaminekud ületavad sissetulekuid.

Kohtuotsus ei vasta TsMS §-s 442 esitatud nõuetele.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Hageja varjab oma tegelikke sissetulekuid,

tal on kinnisvara. Hageja ei ole majanduslikult kehvemas olukorras, kui kostjate ema. Hagejal

ei ole teisi ülalpeetavaid. Hagejale määratud osaline töövõime ei ole püsiva loomuga. Kostjate

emale määratud osaline töövõime aga on püsiva loomuga.

Hageja nõudel lisasid kostjad apellatsioonkaebuse vastusele kostjate ema sissetulekuid ja

väljaminekuid tõendavaid dokumendid.

Kostjate elukohas on vaja teha sanitaarremonti, ahiküttega korter vajab küttepuude varumist.

Veebruarist on kostjate ema kulud kahekordistunud ja kostjate ülalpidamine toimub vara

müügist saadud tulust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastme menetluskulud

hageja kanda.

7. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde

apellatsioonkaebuse vastusele

lisatud kostjate ema pangakontode väljavõtted.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

Ringkonnakohus jätab tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostjate poolt

apellatsioonkaebuse vastusele lisatud Eesti Töötukassa 9. mai 2017 otsuse nr

XXXXXXXXXXXXX kostjate ema töövõime hindamise kohta, kuivõrd tõend oli

maakohtule juba varasemalt esitatud (tl 32–33). Samuti jätab ringkonnakohus tsiviilasja

materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebuse vastusele lisatud 4. veebruari 2019

korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning kinnistusraamatu väljavõtte kinnistu

registriosa nr XXXXXXX kohta. Kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et hageja oleks

kunagi selle omanik olnud. Seega ei ole kostjate poolt esitatud tõendid asjakohased TsMS §

238 lg 1 mõttes.

8. Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi

muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on

tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast

asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid

esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

Antud vaidluses mõisteti hagejalt kostjate kasuks välja elatis tagaseljaotsusega. Seega ei

sisalda tagaseljaotsus asjaolusid, mis olid selle tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise

aluseks.

Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka

elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik

kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuleb

analüüsida, kas kostjate igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja

võimeline kostjatele elatist tasuma.

9. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles

ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. novembri 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13,

p 15). Hagejalt mõisteti 25. novembri 2016 tagaseljaotsusega kostjate kasuks elatis seadusega

kehtestatud miinimumulatuses. Kui hageja soovib elatist vähendada, tuleb tal elatise

vähendamise aluseks olevaid asjaolusid tõendada.

Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja varaline seisund on oluliselt muutunud, hagejale

on määratud osaline töövõime, mille tõttu on keeruline leida tööd ning hageja on töötuna

arvel.

Kostjad on hageja lapsed ning hageja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud kostjatele

ülalpidamist andma. Kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab TsMS § 459 lg 1 alusel

koosmõjus PKS § 102 lg-ga 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise

miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus.

Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma

alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Vanem peab PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellisel juhul võib

kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud

alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal

on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Kuigi maakohus pole otsuses PKS § 102 lg-le 2 viidanud, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul tegemist maakohtu otsuse tühistamise alusega.

Hageja ei ole tuginenud sellele, et lisaks kostjatele oleks tal olnud veel ülalpeetavaid. Hageja

väide, et töövõimetus võib olla elatise alla miinimummäära vähendamise aluseks, on

iseenesest õige, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole hageja

osaline töövõimetus selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis peaks tooma kaasa elatise

vähendamise alla miinimumi.

Selleks, et otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära, tuleb kohtul

hinnata, kas vanem on töövõimetu ning kuidas mõjutab vanema töövõimetus sissetulekut

(Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-2-09). Hageja väitel on temal esineva töövõime iseloomu tõttu

töö leidmine praktiliselt võimatu. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu.

Eesti Töötukassa 3. aprilli 2018 otsuse nr XXXXXXXXXXXXX (tl 5–6) kohaselt esineb

hagejal mõõdukas tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega

kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades.

Ringkonnkohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuse väide, et selliste piirangutega töö

leidmine on praktiliselt võimatu, hageja enda väidetega kooskõlas ning on paljasõnaline.

Hageja on ise kinnitanud, et teeb juhutöid (hagiavaldus, tl 2). Samuti on hageja 22. märtsi

2019 menetlusdokumendis kinnitanud, et käib Töötukassa poolt korraldatud

ettevõtluskoolitusel (tl 102). Seega ei ole hageja väited töö leidmise võimatuse kohta

seonduvalt tema tervisest tulenevate piirangutega eluliselt usutav.

10. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise

aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei

ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14).

Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja

vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku

puudumise korral ka muu vara arvel (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p 21.3; 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Maakohus tuvastas ja hageja ei vaidle vastu, et hageja võõrandas kogu oma kinnisvara

kohtumenetluse jooksul emale (tl 128–130). Olukorras, kus hageja ülalpidamisel on alaealised

lapsed, oleks hageja saanud vara võõrandada tasu eest ning saadud tasust

ülalpidamiskohustust täita.

Kostjate poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kostjate ema pangakonto väljavõttest

nähtub, et hageja on kohtumenetluse jooksul läbi kohtutäituri täitnud 25. novembri 2016

tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise kohustuse täies ulatuses, s.o 270 eurot kummalegi

kostjale. Seega on ringkonnakohtu hinnangul hageja tegelikult võimeline

ülalpidamiskohustust täitma ning ta varjab oma tegelikke sissetulekuid. Ringkonnakohus peab

vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga on M.M. saanud täiealiseks

ning sellest tulenevalt on hageja ülalpidamiskohustus jooksva elatise näol tema suhtes

lõppenud.

11. Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus

on pidanud kostjate poolt maakohtu menetluses esitatud tõendeid lubatavateks ja

asjakohasteks.

TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja

lahendamisel asinult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt

märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kui

kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

TsMS § 442 lg 5 lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused. Seega on põhjendatud apellatsioonkaebuse etteheide

maakohtule, et maakohus ei ole lahendanud hageja taotlust nõuda välja kostjate emalt andmed

tema sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus

on kõik menetlusosaliste esitatud tõendid vastu võtnud ning maakohus ei ole lahendanud

hageja taotlust kostjate ema sissetulekute ja väljaminekute tõendite kogumise kohta, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul tegemist selliste menetlusõiguse normi rikkumistega, mis tooks

kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Hageja taotles temalt väljamõistetud elatise vähendamist,

seega tuli temal tõendada oma võimetust kostjaid ülal pidada.

12. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei pidanud maakohus asjas istungit, kuigi hageja ei ole seda

taotlenud. Apellatsioonkaebuses ei soovinud hageja enda ärakuulamist kohtuistungil.

TsMS § 363 lg 1 p 4 kohaselt tuleb hagiavalduses muuhulgas märkida, kas hageja on nõus

asja kirjaliku menetlemisega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Hageja ei ole ei

hagiavalduses, ega muudes menetlusdokumentides toonud välja, kas ta on nõus kirjaliku

menetlusega või soovib asja lahendamist kohtuistungil. Kui hageja hagiavalduses ei märgi,

kas ta on nõus kirjaliku menetlusega, eeldatakse, et ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil

(TsMS § 403 lg 3). Seega oleks maakohus pidanud asja lahendama kohtuistungil.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole aga tegemist sellise menetlusõiguse

rikkumisega, mis oleks maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Maakohus määras asja

lahendamise kirjalikus menetluses 29. aprilli 2019 määrusega (tl 132).

13. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus

jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjad kinnitasid 25. novembri 2019

menetlusdokumendis, et neil puuduvad menetluskulud. Seega hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke