3-15-1914/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. detsember 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1914

Haldusasi

Adepte Energy OÜ ja AS-i Raisner kaebus

Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.1-

1/14/3349

„Varja

tuulepargi

ehitusprojekti

kooskõlastamata

jätmine“

tühistamiseks

ja

Kaitseministeeriumi kohustamiseks anda kooskõlastus

Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt

tuvastada,

et

Kaitseministeerium

on

oma

tegevusetusega/vaikimisi

kooskõlastanud

Varja

tuulikupargi eelprojekti, mille on 21. juulil 2014

(korduvtaotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile

kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy OÜ

Menetlusosalised

Kaebaja 1: Adepte Energy OÜ

Kaebaja 2: AS Raisner

Kaebajate esindajad: v.adv Piret Blankin ja v.adv abi

Edgar-Kaj Velbri

Vastustaja: Kaitseministeerium

Vastustaja esindajad: v.adv Reesa Laur ja v.adv Veiko

Viisileht

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus kõigis nõuetes rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. jaanuaril 2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lüganuse Vallavolikogu algatas OÜ Adepte (registrikood 10677206), kes oli AS Raisneri

(reg kood 11246939) osanik, taotlusel 25.01.2007 otsusega nr 86 Lüganuse valla olulise

ruumilise mõjuga objekti (Varja tuulkupargi) asukohavaliku üldplaneeringu teemaplaneeringu.

Nimetatud teemaplaneeringule andis oma 24.10.2011 kirjaga nr 12.1-2/2538 (I tl 12)

tingimusliku kooskõlastuse Kaitseministeerium. Teemaplaneering kehtestati Lüganuse

Vallavolikogu 29.03.2012 otsusega nr 99 (I tl 13-14).

2. Adepte Energy OÜ esitas AS Raisneri poolt saadud volituste alusel 21.07.2014

Kaitseministeeriumile taotluse Varja tuulepargi ehitusprojektile (eelprojektile) kooskõlastuse

saamiseks. 12.11.2014 kirjaga nr 12.1-1/14/3349 (I tl 21) jättis Kaitseministeerium esitatud

eelprojekti kooskõlastamata. Seda otsust kinnitas Kaitseministeerium veelkord oma 02.12.2014

(I tl 23) kirjas vastusteks kaebajate 24.11.2014 ettepanekule asi veelkord üle vaadata.

3. 22.12.2014 esitas Adepte Energy OÜ uuesti Kaitseministeeriumile taotluse kooskõlastada

Lüganuse valla territooriumile rajatava Varja tuulikupargi (arendaja AS Raisner) ehitusprojekt

(I tl 25).

4. Pärast haldusmenetluse läbiviimist jättis vastustaja oma 30.06.2015 otsusega nr. 12.1.1-

1/14/3349 (I tl 73-77) kaebaja taotluse rahuldamata ning Varja tuulepargi ehitusprojekti

kooskõlastamata.

5. 30.07.2015 esitasid kaebajad Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid esialgu

vastustaja kohustamist anda kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile ja tunnistada

vastustaja tegevus Varja tuulikupargi kooskõlastusmenetluses õiguspäraseks.

6. Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste, kellele asi jaotati, jättis kaebuse oma

26.08.2015 määrusega käiguta (I tl 83) ja võttis kaebuse 27.08.2015 määrusega (I tl 88-89)

menetlusse ning asus läbi viima eelmenetlust.

7. 24.05.2016 toimus asjas kohtuistung (protokoll II tl 50-53), millel arutati eelkõige

menetlusosaliste esitatud mitmesuguseid menetluslikke taotlusi ja menetluse edasist

korraldust.

8. Tallinna Halduskohtu esimehe 07.11.2017 otsusega jagati käesolev haldusasi menetlemiseks

ümber kohtunik Daimar Liivile ja 15.11.2017 võttis kohtunik Daimar Liiv asja oma menetlusse

ning viis läbi eelmenetluse. 19.02.2018 esitas kaebaja kohtu nõudel uuesti kaebuse tervikteksti

(II tl 147- 155) ja 13.11.2018 toimus käesolevas asjas eelistung (protokoll II tl 171-171p).

Eelistungi tulemusel ja pärast seda menetlusosaliste poolt avaldatud seisukohtasid arvestades

lubas kohus oma 24.05.2019 määruses (II tl 180-181) kaebajal muuta kaebuse nõudeid ja

määratles kaebuse lõplikud nõuded ning määras asjas kohtuistungi toimumise aja. Esimene

avalik kohtuistung käesolevas asjas toimus 5.06.2019 (Protokoll III 62- 64 p). Avalikul

kohtuistungil ilmnes vajadus viia läbi kinnine kohtuistung seoses tunnistaja küsitlemisega

riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavate dokumentidega, mis toimus 17.06.2019

(protokoll toimiku osas „Juurdepääsupiiranguga dokumendid“). Seejärel võimaldas kohus oma

21.06.2019 määrusega (III tl 87-88) kaebajatel tutvuda 17.06.2019 kohtuistungi protokolli

väljavõttega. Teine kohtu põhiistung toimus 2.07.2019 (protokoll II tl 94-97p) ja sellel otsustas

kohus menetlusosaliste nõusolekul jätkata menetlust kirjalikus menetluses ning määras

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Kaebuse esitajad paluvad tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.1-1/14/3349

„Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine ja kohustada Kaitseministeeriumit

andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt tuvastada, et

Kaitseministeerium on oma tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi

eelprojekti, mille on 21. juulil 2014 (korduvtaotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile

kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy ja põhjendavad oma taotlust alljärgnevaga:

9.1. Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on oma tegevusetusega Varja tuulikupargi

ehitusprojekti tegelikult kooskõlastanud. Antud juhul on esimene taotlus kooskõlastuse

andmiseks esitatud 21. juulil ning see jäeti rahuldamata 12. novembril 2014. Teine taotlus esitati

22. detsembril 2014 ning see lahendati 30. juunil 2015. Kaebajad toovad välja, et vastustaja

lahendas sisuliselt sama taotlust ligi neli pluss kuus kuud. Kaebaja leiab, et kooskõlastuste

andmist haldusmenetluses reguleerib muuhulgas HMS § 16 lg 2 , mis sätestab, et kui teine

haldusorgan ei ole kooskõlastamisest määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud,

loetakse kooskõlastus antuks. Seega tuleb LennS § 35 lg 61 ja HMS § 16 lg 2 koostõlgendamisel

võib seetõttu lugeda, et kuna Kaitseministeerium ei ole vastuväiteid tähtaegselt esitanud, on ta

ehitusprojekti vaikimisi kooskõlastanud.

Kaebajad leiavad, et HMS § 16 lg 2 kohaldumist ei saa mõjutada vastustaja viited asjakohatule

Riigikohtu praktikale. Mitte ükski vastustaja viidatud Riigikohtu lahenditest ei ole käsitlenud

HMS § 16 lg-t 2. Seega ei ole viidatud lahendid asjakohased. Arvestades eeltoodut, tuleb Varja

tuulepargi

eelprojekt

lugeda

Kaitseministeeriumi

poolt

kooskõlastatuks,

sest

Kaitseministeeriumi tegevus kooskõlastamata jätmisel on toimunud hilinenult.

9.2. Kaebajad leiavad, et ka juhul, kui Kaitseministeeriumi kooskõlastamata jätmine on olnud

õigusvastane, tuleb ehitusloa väljaandmisel lugeda kooskõlastus antuks.

Kaitseministeeriumi

poolt

ehitusprojekti

kooskõlastamata

jätmine

oli

materiaalselt

õigusvastane. Menetluse ajal kehtinud varasema ehitusseaduse redaktsiooni § 23 lg 1 alusel

andis ehitusloa välja kohalik omavalitsusüksus, kui on esitatud sama paragrahvi lõikes 2 toodud

dokumendid ning ei esine § 24 lg-s 1 toodud asjaolusid. Kaebajate hinnangul oleks kohalik

omavalitsusüksus pidanud loa välja andma, kui kooskõlastav organ on õigusvastaselt

kooskõlastuse andmata jätnud. Seevastu venitas Kaitseministeerium menetlusega niikaua, kui

jõustus käesoleval ajal kehtiv ehitusseadustik (2015), mille § 120 lg 1 näeb ette, et ilma

Kaitseministeeriumi kooskõlastuseta tuulikupargi ehitusluba välja anda ei või. Lõike 4 alusel

vastu võetud rakendusmäärusega on Varja tuulikupargile, nagu paljudele teistele

tuuleparkidele, ehitusloa väljastamise võimalus väidetavalt riigikaitselistel põhjustel kaotatud.

Kaebajad on seisukohal, et selliselt kaebajate õiguste piiramine on vastuolus hea halduse

põhimõtte, põhiseaduse § 10 ja mitmete teiste põhimõtetega (PS § 31, 32). Kui

Kaitseministeerium oleks tegutsenud õiguspäraselt, oleks ehitusload välja antud varasema

seaduse alusel (ja tuulikupark tänaseks valmis).

9.3. Kaebajad leiavad, et vastustaja tegevus ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel oli

õigusvastane ka kooskõlastamata jätmiseks õigusliku aluse puudumise tõttu. Kaebajad

rõhutavad, et kooskõlastamata jätmise õiguslik alus ei saa nende arvates tuleneda salajastest

dokumentidest. Kaebajad toovad välja, et Lennundusseaduse § 35 lg 61 kuni 30. juunini 2015

kehtinud redaktsioon ei sätestanud kooskõlastuse andmata jätmise ega andmise tingimusi ega

sisustanud neid. LennS § 35 lg 61 on üksnes pädevusnorm, mis reguleerib seda, milline

haldusorgan peaks kooskõlastuse andma. LennS § 35 lg 61 ei saa seega olla Kaitseministeeriumi

tegevuse õiguslik alus.

30. juuni 2015 otsuses on Kaitseministeerium viidanud, et ta „lähtub tuuleparkide

planeeringute ja tuulikute ehitusprojektide, sh projekti, kooskõlastamismenetluses üksnes

riigikaitselistest kaalutlustest (Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6) ja sellest, kas

kavandatavad tuulikud vähendavad radari töövõimet ja radarikattepildi kvaliteeti või mitte“.

Kaitseministeeriumi põhimäärus § 6 ei saa olla volitusnormiks, sest ei sätesta tingimusi, millal

tuleks kooskõlastus anda, vaid määratleb abstraktselt Kaitseministeeriumi valitsemisala. Seega

ei nähtu Otsusest, milline õigusjõus õigusakt on selle aluseks.

Radari kattealale kehtestatud nõuete osas viitab Kaitseministeerium NATO dokumentidele.

NATO dokumendid pole seadused ning neid ei ole seadusega ratifitseeritud. Seega ei ole

kaebajate arvates NATO dokumentide alusel võimalik piirata isikute õiguseid ning need ei saa

olla haldusaktidele ega toimingutele õiguslikuks aluseks.

Selliseks õiguslikuks aluseks ei saa olla ka Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009 käskkiri nr

327-K, sest tegemist pole õigusnormi (üldnormi), vaid üksikaktiga. Lisaks pole viidatud akt

avalikustatud, mistõttu ei saa see olla suunatud kolmandatele isikutele. Seega on tegemist

haldusorgani siseaktiga. Riigikohus on leidnud, et haldusorgani sise-eeskiri või siseakt ei saa

asendada kaalutlusõiguse teostamist ja on siduv haldusorganile endale, mitte kolmandatele

osapooltele (3-3-1-77-14, p 18). Järelikult ei saa siseakt olla kolmandate isikute suhtes

kehtestatud piirangute aluseks.

Kuna NATO dokumentidest ja Kaitseväe juhataja käskkirjast ei saa olenemata nende

dokumentide sisust tuleneda õiguslikku alust kaebajate õiguste piiramisele, puudub mistahes

vajadus tutvuda vastustaja poolt viidatud salajaste dokumentidega. Kui ka nimetatud

dokumentides sisalduvad kooskõlastuse andmise keeldumise kriteeriumid, puuduvad seaduses

volitusnormid selliste kriteeriumite kehtestamiseks. Seda silmas pidades ei ole kaebajate

arvates salastatud dokumendid asja lahendamisel asjakohased ning vastustaja viited sellistele

dokumentidele tuleb jätta tähelepanuta.

Kaebajad leiavad, et kuivõrd vastustaja ei ole põhjendanud kooskõlastuse andmata jätmist ei

otsuses ega muudes dokumentides kaebaja suhtes kehtivate õigusnormidega, on

Kaitseministeeriumi tegevus olnud materiaalselt õigusvastane.

Kaebajad toovad välja, et pärast otsuse tegemist on vastustaja muutnud õigusakte selliselt, et

tal oleks tuulikuparkidele kooskõlastuse andmisest keeldumiseks õiguslik alus. Sellega möönab

vastustaja, et seni tal vastav õiguslik alus puudus.

Alates 1. juulist 2015 (st päev pärast otsust) on jõustunud kaitseministri määrus „Riigikaitselise

ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise

töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“. Selle seletuskirjas on märgitud, et „Kahjuks on

sagenenud juhtumid, kus tuulepargi planeerimisel on arendaja ja riik olukorras, kus ühel

kaalukausil on erahuvid ja teisel riigi huvid. Tekkinud olukorra lahendamiseks ning riigi huvide

kaitsmiseks on vajalik üheselt mõistetavate kriteeriumite kehtestamine“. Kui kriteeriumid tuli

kehtestada alles 1. juulist 2015, siis ilmselgelt ei eksisteerinud neid kooskõlastusmenetluse ajal

ja vastustaja oli sellest teadlik.

Ka 1. juulist 2015 jõustunud ehitusseadustiku seletuskirjas selgitatakse EhS § 120 lg-t 1 (eelnõu

esialgses versioonis § 142) järgnevalt: „Vastav paragrahv reguleerib olukorda, kus ehitamisel

võidakse mõjutada riigikaitselist ehitist /--/ Kuna kehtivas õiguses puuduvad muud alused ja ka

sobiv õigusakt Kaitseministeeriumi kooskõlastamise aluste määratlemiseks, siis on need

esitatud EhS-i eriosas“. Seega puudusid Kaitseministeeriumil enne 1. juulit 2015 alused ja

kriteeriumid, millest lähtudes otsustada tuuleparkide kooskõlastamise üle.

Seega vastustaja teadis, et Varja tuulikupargi ehitusprojekti kooskõlastamise ajal puudus tal

õiguslik alus kooskõlastusest keeldumiseks ja kriteeriumid, mille alusel saaks tuuleparkide

mõju hinnata. Vastustaja tegevus on olnud õigusvastane.

9.4. Sõltumata LennS § 35 lg-st 61 kui pädevusnormist pidi Kaitseministeerium lähtuma

mingitest kriteeriumitest, s.o. arvväärtustest, mis kirjeldaksid tuulepargi lubatud ja keelatud

mõju riigikaitselistele ehitistele. Kaitseministeerium selliseid kriteeriumeid selgitanud ei ole,

mistõttu pole tema tegevus kontrollitav.

Kaitseministeerium on selgitanud, et lähtub kooskõlastuse andmisel või andmata jätmisel

järgmistest kriteeriumitest: „müra tuulepargi piirkonnas, augud radari kattealas tuulepargi

läheduses, sihtmärkide avastamise tõenäosuse vähenemine tuulepargi suunal, augud radari

kattealas tuulepargi läheduses, vale sihtmärkide tekkimine, sihtmärgi vale asukoht, radari

vastuvõtja üleüldine tundlikkuse vähenemine“. Need pole aga kriteeriumid, vaid tuuleparkide

võimalikud mõjud. Antud juhul pole need mõjud ka tõendatud.

Tuulikupargi (millel on olulised positiivsed mõjud – taastuvenergia tootmine, Ida-Virumaa elu

edendamine jne) rajamist võiks keelata siis, kui sellega kaasnevad negatiivsed mõjud ületavad

mingit lävendit, mis on seatud, kaaludes erinevaid era- ja avalikke huve. Seni ei ole

Kaitseministeerium selgitanud, milline see lävend on.

Kaebajatel ei ole võimalik tõendada, et Varja tuulepark ei avalda Kellavere radarile liigset

mõju, kuni pole selge, milline mõju on lubatav. Samas pole ka Kaitseministeerium

põhjendanud, millistel kaalutlustel leitakse, et Varja tuulepark ei vasta nendele kriteeriumitele.

Haldusorganil on tulenevalt HMS §-st 108 lg 1 põhjendamiskohustus. Kaitseministeerium seda

põhjendamiskohustust täitnud ei ole.

Kaitseministeeriumi väide, et ta ei saa tuuleparkide ehitusprojektide kooskõlastamise

kriteeriumeid ka menetlusosalistele avalikustada, on põhjendamatu. Kaebaja ei saa

kriteeriumitega arvestada, kui ta neid ei tea. Seega on otsus õigusvastane ka põhjendamis- ja

selgitamiskohustuste rikkumise tõttu.

9.5. Kaebajad leiavad, et vastustaja seisukoht mõjutuste lubatavuse osas on olnud haldus- ja

kohtumenetluses vastuoluline. Haldusmenetluses on vastustaja läbivalt viidanud mõjude

vähendamisele, kuid kohtumenetluses on vastustaja asunud ootamatult viitama vajadusele

mõjud täielikult välistada (st nulltolerants mõjude suhtes).

Kaebaja märgib, et vaidlustatud otsuses endas käsitleti korduvalt Varja tuulepargi mõjude

vähendamist Kellavere radarile. Alles kohtus on vastustaja asunud esmakordselt seisukohale,

et tuuleparkide mõjutuste osas radarile kehtib nulltolerants. Samas ei ole vastustaja ka

kohtumenetluses olnud selles küsimuses järjepidev. Nii on vastustaja enda 17. juuni 2016

seisukoha p-s 8 märkinud, et Varja tuuleparki eristab Aidu ja Purtse I tuulepargist asjaolu, et

Kaitseministeerium peab Varja tuulepargi kooskõlastamisel arvestama kolme pargi

kumulatiivse mõjuga. Kumulatiivne mõju saab olla asjakohane ainult juhul, kui lubatav mõjutus

on suurem kui null. Kui tuulepargi lubatav mõju radarile on null, on nii iga pargi eraldiseisev

kui ka kolme pargi kumulatiivne lubatav mõju null. Seega ilmneb vastustaja järjekindlast

tuginemisest tuuleparkide kumulatiivsele mõjule asjaolu, et mingi mõju radarile on siiski

lubatav. Sel juhul saab aga rääkida üksnes mõjude vähendamisest ja mitte nende täielikult

välistamisest.

Kaebajad on seisukohal, et Kaitseministeeriumi kohtumenetluses väljendatud seisukohti

nulltolerantsi osas ei saa selle 30. juuni 2015 toimingu põhjenduste hindamisel arvestada. Kui

haldusmenetlus on läbi viidud tuginedes tuulepargi mõjude vähendamisele, ei ole võimalik

vastustajal kohtus „ümber mõelda“ tuulepargi lubatavuse kriteeriumite osas. Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et kohtumenetluses esitatud kaalutlustest võib kohus lähtuda üksnes juhul,

kui kohus on veendunud, et just nendest kaalutlustest lähtus haldusorgan haldusakti andmisel

(nt 3-3-1-33-12, p 16; 3-3-1-46-13, p 15). Sellest tuleks lähtuda ka käesolevas asjas, jättes asja

lahendamisel kõrvale väited, mida vastustaja ei esitanud haldusmenetluses.

9.6. Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel

kasutanud diskretsiooniõigust valesti ja jätnud arvestamata olulised asjaolud ning arvestanud

mitteolulisi asjaolusid. Nii on Kaitseministeerium jätnud sisuliselt tähelepanuta kaebajate poolt

esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsid. Muuhulgas on otsuse p 4 alapunktist 4

selgunud üllatuslikult, et Kaitseministeerium ei saa TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsist aru.

Samas on Kaitseministeerium lähtunud asjasse puutumatust Kaitseväe 4. juuli 2011 analüüsist

„Varja tuulikpargi võimalik mõju õhuseireradarile TPS-77“. Tegemist on tänaseks seitse aastat

vana analüüsiga, mis koostati enne Kaitseministeeriumi poolset kooskõlastuse andmist Varja

tuulikupargi planeerimismenetluses.

Pärast selle analüüsi koostamist on Kaitseministeerium andnud kooskõlastuse Varja tuulepargi

planeeringule, kusjuures tingimusteta on kooskõlastatud mh tuulikute arv, koordinaadid ja

kõrgus. Seega ei saanud sama analüüs kooskõlastusmenetluse raames anda alust teistsugusele

järeldusele.

Kaitseministeerium on rikkunud diskretsiooniõigust, jättes kaalumata asjas põhjendatud huvid.

Nii on vastustaja otsuses rõhutanud, et lähtub Varja tuulikupargile kooskõlastuse andmisel

ainult riigikaitselistest kaalutlustest (otsuse lk 1, p 1).

Seega on Kaitseministeerium jätnud kaalumata era- ja avaliku huvi, jättes sellega

diskretsiooniõiguse teostamisel arvestamata olulised kaalutlused. Vastustaja väited era- ja

avaliku huvi kaalumise osas ei ole veenvad. Seega tuleb Kaitseministeeriumi vastupidine

kinnitus jätta asjakohatuna tähelepanuta. Vastustaja küll paljasõnaliselt kinnitab, et erahuve ja

avalikke huve on kaalutud, kuid seda ei nähtu ei otsusest ega lakoonilisest kinnitusest kaebusele

esitatud vastuse p-s 63.

Era- ja avaliku huvi kaalumata jätmise näol on tegemist diskretsiooniveaga, mida ei ole

võimalik parandada halduskohtumenetluse käigus, mistõttu toob see kaasa vastustaja tegevuse

õigusvastasuse.

9.7. Kaitseministeeriumi tegevus on olnud vastuoluline ja seetõttu vastuolus hea halduse

põhimõttega. Kaebajad toovad välja, et Kaitseministeerium on varasemalt nõustunud nii TTÜ

Küberneetika Instituudi analüüsi kui ka Varja tuulepargi eelprojektiga. 26. novembril 2013

edastas AS Raisner Kaitseministeeriumile „Varja (Lüganuse) tuulikupargi paigutuste võrdleva

analüüsi. Sellele vastuseks kinnitas A. Ideon oma 13. jaanuari 2014 e-kirjas, et „Kaitsevägi on

analüüsi läbi vaadanud ja peab selle kvaliteeti heaks ja järeldusi õigeks“ (I tl 16 p).

Kaitseministeeriumi esindaja Andres Ideoni 29. jaanuari 2014 e-kirjas anti seejärel kaebajate

arusaamise järgi tingimuslik nõusolek tuulepargi rajamiseks (I tl 16), sest e- kirjas on

sõnasõnalt märgitud järgmist: „Kaitseministeeriumi tingimused projektiga edasi minemiseks on

tulenevalt analüüsist ja meie poolsetest seisukohtadest järgmised:

- tuulikute rajamine on võimalik;

- tuulikud peavad asuma eelnevalt määratud sektoris;

- tuulikud peavad asuma joondatult - neljal joonel, nagu pakkus analüüs;

- tuulikute maksimaalne kogukõrgus saab olla 150 m sh rootor“.

Kaebajad on kõik nimetatud kirjas välja toodud tingimused täitnud, kuid Kaitseministeerium

keeldus sellest hoolimata kooskõlastust andmast. Vastustaja pole kunagi selgelt öelnud, millal

siis julgeolekuoht niipalju muutus, et enam Varja tuulikuparki ei võinud rajada. Kui väidetav

julgeolekuoht on nii suur et põhjendada suurel osal Eestist tuulikuparkide keelamist, siis pidi

see olema vastustajale teada juba enne teemaplaneeringut ja ka kooskõlastuse andmise

menetlust. Ka Kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakonna ametniku Andres Ideoni 25.

jaanuari 2012 presentatsioonist (II tl 111-135) nähtuvalt teadis Kaitseministeerium juba 2012.

aasta algul kaebajate kooskõlastusmenetluses tõstatatud probleemidest. Muuhulgas nähtub

presentatsiooni lehelt 7, et Varja tuulepargi asukoht Ida-Virumaal oli juba 2012. aasta jaanuaris

identifitseeritud konfliktipiirkonnana. Sellest hoolimata on Kaitseministeerium andnud

lubadusi, millega on kaebajatele tekitatud ootus, et Varja tuulepark vastustaja poolt

kooskõlastatakse.

Kaebaja on neid seisukohti arvestades teinud kulutusi ja saanud õigusvastase keeldumise

tagajärjel seetõttu kahju. Selle kahju sissenõudmise eeldusena paluvad kaebajad tuvastada, et

Kaitseministeeriumi tegevus on olnud õigusvastane.

9.8. Kaebajad leiavad, et põhjendamatud on vastustaja väited, justkui oleks julgeolekuolukorra

muutumine põhjus, miks kohelda Varja tuuleparki erinevalt Aidu ja Purtse I tuuleparkidest.

9.8.1. Kõigepealt toovad kaebajad välja, et otsuses ei ole põhjendatud ega viidatud, millal

julgeolekuolukord muutus, millest järeldub riigi julgeolekuolukorra muutumine ning mis on

vastava muutuse määr. Kaebajad märgivad, et vastustaja on 6. oktoobril 2015 esitatud

seisukohas väitnud, et julgeolekuolukord on muutunud „arvatest 2013. aastast“ (p 56, I tl 102p).

Ühegi välis- ega sisepoliitilise sündmusega viidet aastale ei seostatud. Oma 17. juuni 2016

vastusega on vastustaja seda seisukohta täiendanud, tsiteerides enda menetlusdokumendi lisas

1 esitatud üldsõnalisi seisukohti Vene Föderatsiooni tegevuse kohta. Ühelegi konkreetsele

sündmusele ega kuupäevale ei ole endiselt viidatud. Haldusasjas nr 3-14-53176 samade poolte

vahel on Kaitseministeerium aga väitnud, et julgeolekuolukord muutus hoopis alates 2014.

aastast (Kaitseministeeriumi 23. märtsi 2015 vastuse p 2.1.4).

Kaebajad on seisukohal, et isegi kui julgeolekuolukord on halvenenud järk-järgult, peaks

vastustaja olema võimeline esitama konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just konkreetses

haldusmenetluses senist praktikat muudeti. Hinnang riigi julgeolekuolukorrale ei saa tekkida

ühes haldusmenetluses ega sõltuda kooskõlastustaotlust menetleva ametniku sisetundest või

kaitseministri põhjendamata seisukohast, vaid peab olema vastava haldusorgani poolt eelnevalt

seatud kriteeriumite alusel langetatud kontrollitav otsus. Sellisele otsusele Kaitseministeerium

viidanud ei ole, mistõttu ei saa vastustaja sellele tugineda ka nüüd.

9.8.2. Väidetavad NATO reeglid, millele vastustaja tugineb, on Eestile kehtinud ilmselt alates

NATOga liitumisest. Kellavere radarile lubatavate mõjutuste hulk peaks olema sama aastal

2004 ja 2014. NATO nõuded ja neist tulenevad kriteeriumid ei saanud kaebaja arvates muutuda

järsku 2014 suvel ega sõltuda sellest, milline on Eesti julgeolekuolukord.

Kaebaja toob välja, et kui julgeolekuolukord oleks tõepoolest muutunud, oleks see muutunud

kõigi tuuleparkide arendajate suhtes. HMS § 107 lg 2 kohaselt peab haldusorgan toimingu

sooritamisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on kaebusega sarnastel

asjaoludel ja peaaegu samal ajal kooskõlastanud Ida-Virumaal asuvate sarnaste Aburi, Aidu

ning Purtse I tuuleparkide rajamise. Aidu ning Purtse tuulepargid on Kellavere radarist umbes

sama kaugel kui Varja tuulepark. Aburi tuulik on kolm korda lähemal. Aidu tuulepargi tipu

kõrgus on 185 meetrit, Purtse I tuulepargi tipu kõrgus on 150 meetrit ning Varja tuulepargi

plaanitav tipu kõrgus on 150 meetrit. Aburi tuuliku kõrgus on 145 meetrit. Varja tuuleparki

planeeritud tuulikute arv on märksa väiksem võrreldes Aidu tuulepargis olevate tuulikute

arvuga (26 vs 33). Aidu, Aburi, Purtse I ning Varja tuulepargid on väga sarnased ning

moodustavad võrreldava grupi.

9.9. Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on väitnud, et Varja planeeritud tuulepargi

ehitusprojekti kooskõlastamist pole võimalik võrrelda Aidu ja Purtse I tuuleparkide

ehituseprojektide

kooskõlastamisega,

sest

„pärast

iga

tuulepargi

ehitusprojekti

kooskõlastamist tekib uus planeerimissituatsioon“ ning „iga eelnev tuulepark vähendab

Kellavere radari töövõime ja funktsionaalsuse seisukohalt võimalusi kavandada uut tuuleparki

sama radari mõjualasse“.

Kaebajad toovad välja, et Kaitseministeerium kooskõlastas Varja tuulepargi teemaplaneeringu

juba 24. oktoobri 2011 kirjaga nr 12.1-2/2538 (kaebuse lisa 14.2). Aidu ning Purtse I

tuuleparkide ehitusprojektid kooskõlastati vastavalt 3. aprillil ja 28. juunil 2012 (kaebuse lisa

14.3). Seega oli Kaitseministeerium Aidu ning Purtse I tuuleparkide ehitusprojektide

kooskõlastamisel teadlik, et piirkonda ehitatakse ka Varja tuulepark. Ometi lubati ka need

pargid rajada. Seejuures on kaitseminister Sven Mikseri selgitanud, et tuuleparkide

ehitusprojektide kooskõlastamisel võetakse arvesse ka piirkonnas kooskõlastatud tuuleparkide

planeeringute mõju radarile (kaebuse lisa 14.4). Seega pidi Kaitseministeerium kõigi kolme

tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel arvestama sama suure mõjuga Kellavere radarile

ning planeerimissituatsioon ei ole Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel muutunud.

Lisaks kooskõlastas Kaitseministeerium Aburi tuuliku detailplaneeringu alles 30. oktoobril

2013, s.o. enam kui kaks aastat pärast Varja tuulepargi planeeringu kooskõlastamist (kaebajate

20.09.2017 seisukoha lisa 1).

Eeltoodud põhjustel on kaebaja arvates Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I tuulepargid

võrreldavad rajatised, mis on väga sarnases asukohas, sarnaste mõõtmete ning omadustega,

avaldaksid sarnast mõju Kellavere radarile ning mida kooskõlastati Kaitseministeeriumiga

peaaegu samal ajal sarnases planeerimissituatsioonis. Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I

tuuleparkide rajajad moodustavad kaebajate arvates võrreldava grupi, keda tuleb kohelda

võrdselt. Julgeolekuolukord ei saa olla muutunud neist vaid ühe suhtes.

9.10. Kaebajad on seisukohal, et juba haldusmenetluses on Kaitseministeerium seadnud Varja

tuulepargi kooskõlastamiseks rangemaid tingimusi kui seati teiste tuuleparkide rajamisel.

Kaebajatele teadaolevalt ei ole ühegi võrreldava tuulikupargi puhul nõutud nii paljude

analüüside ja mudelite esitamist kui seda tehti Varja puhul. Näiteks nõudis Kaitseministeerium

iga üksiku tuuliku matemaatilist mudelit (joonisega), millel on graafiliselt välja toodud tuuliku

maksimaalne

elektromagnetkiirguse

peegeldumine

sõltuvalt

energiatuuliku

gondli

pöörlemisest. Kaitseministeeriumi 9. aprilli 2015 vastuse kohaselt ei esitanud Aidu ega Purtse

I tuuleparkide arendajad selliseid mudeleid (kaebuse lisa 14.6). Ometigi anti neile kooskõlastus.

Samuti ei kasutatud Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamisel Kellavere radari

integreeritust Valaste ja Vaindloo kaldavaatlusradaritega, nagu seda tehti Aidu tuulepargi

rajamisel. Kaitseministeeriumi vastuste kohaselt teabenõuetele vähendas Aidu ning Purtse

tuuleparkide rajamine samuti Kellavere radari töövõimet. Siiski kooskõlastati Aidu tuulepargi

rajamine, sest „Aidu tuulepargi rajamisest tingitud õhuseireradari eest varjatud alad [plaaniti]

kompenseerida Valaste ja Vaindloo kaldavaatlusradaritega“ (kaebuse lisa 14.7).

Arusaamatuks jääb, miks ei ole seda võimalik teha Varja tuulepargi puhul. Haldusorgan peab

selgitama oma seisukohti ning tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Nii on

rannakaitseradarid Aidu ja Purtse tuuleparkide rajamisel integreeritud Kellavere radariga

ühtsesse jälgimissüsteemi, mistõttu ei ole tuuleparkide taga pimedat ala. Arvestades, et Varja

tuulepark jääb Aidu ja Purtse vahele, ei saa pimedat ala olla ka selle taga. Kaebajad leiavad, et

kõigi nimetatud tuuleparkide mõjutused Kellavere radarile on vähenenud samaväärselt.

Kaitseministeerium on asjas toimunud kohtuistungil asunud seisukohale, et ehkki Purtse ja

Aidu tuulepargile on kooskõlastused antud, on hiljem selgunud, et „Purtsele ja Aidule on need

load antud /--/ Eeldati, et need lahendused, tehnilised, mis siis leiti, kui neid seal kooskõlastati,

et need töötavad. Täna need ei tööta“ (kohtuistungi lindistus, kell 11:07:15). Teisalt on aga

Kaitseministeeriumi vastuses kaebajate selgitustaotlusele leidnud, et „Kaitseministeeriumil ei

olnud Aidu tuulepargi hoonestusõiguse võõrandamise ajal tõendeid asjaoludest, mis takistaksid

Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist“ (kaebajate 18. juuli 2016 seisukoha lisa 2). Seega

käesolevas menetluses Kaitseministeerium leiab, et radareid integreerida ei saa, samas kui

sügisel 2015 Aidu tuulepargi hoonestusõiguse võõrandamise ajal Kaitseministeeriumil sellist

teadmist väidetavalt ei olnud. Ometigi asus Kaitseministeerium juba enda 30. juuni 2015

vaidlustatava toimingu p-s 5 seisukohale, et need samad tehnilised lahendused

(kaldavaatlusradarite integreerimine) tuulepargi mõjusid radarile ei välista.

Kaebajate arvates kinnitab Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkidele kooskõlastuste andmine

tegelikult seda, et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks ohtu radarile või

julgeolekuohtu riigile kui vastustaja püüab näidata. Kui tuulikupargid riigi kaitsevõimele ja

julgeolekule tõesti sellist mõju omaksid, ei oleks neid lubatud ehitada. Ükski neist

tuulikuparkidest pole täna veel valmis. Sel juhul tuleks likvideerida ka Eesti suurim ja

Venemaale

lähim

Eesti

Energia

AS

kontserni

Narva

tuulepargist,

mis

peaks

Kaitseministeeriumi loogika järgi

Kuna Aburi, Aidu, Purtse I ning Varja tuulepargid on võrreldavad ning Aburi, Aidu ning Purtse

I tuulepargid avaldavad Kellavere radarile vähemalt samasugust mõju kui avaldaks Varja

tuulepark, on Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine kaebajate arvates võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumine.

Kaebajate arvates kinnitab neile kolmele tuulikupargile kooskõlastuste andmine tegelikult seda,

et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks ohtu radarile või julgeolekuohtu

riigile kui vastustaja püüab näidata. Kui tuulikupargid riigi kaitsevõimele ja julgeolekule tõesti

sellist mõju omaksid, ei oleks neid lubatud ehitada. Ükski neist tuulikuparkidest pole täna veel

valmis. Sel juhul tuleks likvideerida ka Eesti suurim ja Venemaale lähim Eesti Energia AS

kontserni Narva tuulepargist, mis peaks Kaitseministeeriumi loogika järgi veel kõige suuremat

julgeolekuohtu omama. Ometigi Kaitseministeerium seda ei nõua.

9.11. Kaebajad leiavad, et Kaitseministeerium on Varja tuulepargi kooskõlastamismenetluses

asunud seisukohale, et „Kaitseministeerium [peab] lähtuma eeldusest, et sellised mõjutused

(pime ala ja varjuala) siiski tuulikute ehitamisel ilmnevad“. Sarnaselt on ka kõik muud

väidetavalt kõrvaldamata kahtlused tõlgendatud kaebajate kahjuks. Kaitseministeerium on neid

järeldusi tehes eksinud tõendamiskoormise jaotuse suhtes. Tehes keelduva toimingu, on

haldusorgan see, kes peab tõendama ning põhjendama selle aluseks olevad asjaolud (HMS § 4

lg 2 ja 108 lg 1). Seetõttu ei ole lubatav, et haldustegevuses tuginetakse põhjendamata ning

selgitusteta „eeldustele“, mida tõlgendatakse taotleja kahjuks.

Kaebajad märgivad, et Haldusorgan ei saa haldusmenetluse kestel korduvalt ning põhjendusteta

muuta taotlejale seatud tõendamiskoormist. Sellest hoolimata on Kaitseministeerium korduvalt

muutnud oma seisukohti, asudes isegi veel otsuses (p 4, alapunkt 3, lk 5) ootamatule

seisukohale, et analüüsides on kajastamata jäänud olulised asjaolud, mille puudumine pole

varasemalt Kaitseministeeriumile probleemiks osutunud. Nii ei tea kaebajad tänaseni, et

milliseid andmeid Kaitseministeerium kooskõlastuse andmiseks vajada võib, kuivõrd vastavate

andmete nimekiri on konstantses muutumises.

9.12. Kaitseministeerium on valesti hinnanud tõendeid ja eksinud faktide tuvastamisel.

Kaitseministeerium on Otsuse punktis 4 (lehekülgedel 4-6) tuginenud esitatud loetelule

Analüüsi väidetavatest puudustest. Kaebajad esitasid koos kaebusega TTÜ Küberneetika

Instituudi arendusjuhi Vahur Kotkase selgitused väidetavatele puudustele (edaspidi

Kommentaarid, kaebuse lisa 16). Kommentaaridest nähtuvalt on osundatud puudused kas

eksitavad

või

peegeldavad

Kaitseministeeriumi

puudulikku

arusaama

tuuleparkide

tööpõhimõtetest.

Esiteks on vastustaja kaebajatele arusaamatul kombel järeldanud, et analüüsist nähtuvalt on ühe

tuuliku mõju radarile suurem, kui on seda terve tuulepargi mõju. V. Kotkas on selgitanud, et

„On kahetsusväärne, et aruandest on õnnestunud välja lugeda, et üksik tuulik avaldab radari

tegevusraadiusele negatiivset mõju enam kui tuulikupark. Selline seisukoht ei ole kindlasti õige.

Radari tegevusraadiuse vähenemine on sõltuv muuhulgas ka tuulikupargi ristlõikepindalast

(valem 5). Et analüüsis on üksiku tuuliku ristlõikepindalaks arvestatud 8010m2 ja tuulikupargi

ristlõikepindalaks 227100m2, siis ei ole kokkuvõttes toodud üksiku tuuliku mõju võrreldav

tuulikupargi erinevate paigutustega. Tuulikupark avaldab üldjuhul üksikust tuulikust suuremat

mõju radari seireulatusele. Üksiku tuuliku mõju arvutus on sisse toodud vaid selgituseks,

mismoodi valemeid rakendada“.

Teiseks on vastustaja on väitnud, et jääb arusaamatuks, millist sektori suurust erinevate analüüsi

osade puhul kasutatakse. V. Kotkas on selgitanud, et „Aruandes on selgelt välja toodud, millise

sektori osas on arvutused teostatud. Peatükis „Tuulikute esialgne paigutus” on välja toodud

kuidas tuulikuparkide ristlõikepindala on leitud: tuulikupark asub 2,589° laiuses sektoris ja

ulatub 100m kõrguselt radari vaatevälja. Et tuulikupark asub radarist 48km kaugusel, siis

moodustab see radari poolt vadatuna 2271m laiuse frondi. Tuulikupargi ristlõikepindala

leiame selle laiuse ja kõrguse korrutisest, mis annab tulemuseks 227100m2. Kokkuvõttes

toodud tabelis on esitatud veerg „Tuulikupargi ristlõikepindala”. Sealt on ka näha, et

tuulikuparkide puhul on need suurused samad ja seega on ka tulemused võrreldavad“.

Kolmandaks, on vastustaja ette heitnud, et analüüs ei sisalda nimekirja mõjutustest, mida

analüüsis ei kajastata. V. Kotkas on selgitanud, et „antud analüüsis ei ole käsitletud kõiki radari

töövõimet mõjutavaid aspekte, mis ei olnud ka eesmärgiks. Seetõttu ongi selgelt sõnastatud nii

analüüsi sissejuhatuses kui ka kokkuvõttes, milliseid aspekte käsitletakse st eesmärk oli hinnata

kui palju mõjutab tuulikuparkide olemasolu radari maksimaalset tegevusraadiust

tuulikuparkide taguses sektoris. [Kaitseministeeriumi] Seisukohas toodud võimalike mõjutuste

loetelu on mittetäielik ja analüüsi teksti selle lisamine tekitaks valearusaama, et kõiki muid

aspekte on arvestatud“.

Neljandaks on vastustaja märkinud, et käsitlemata on olukord, kus tuulik on risti radariga,

leides, et tuuliku pöördumisel ümber oma telje muutub tuuliku RCS4, mistõttu on vaja RCS

mudeli loomine. V. Kotkas selgitas, et „antud seisukoha võtmisel on võrdsustatud

ristlõikepindala ja RCS. Selgituseks võrdleme kahte erinevat objekti: 1 m2 ristlõikepindalaga

siledat terasplaati ja 40 m2 ristlõikepindalaga varjetehnoloogiat (i.k. stealth technology)

kasutavat lennukit. Kui terasplaadi RCS on ligikaudu 1 m2, siis lennuki oma vaid murdosa

sellest. Seega ei saa neid omadusi omavahel võrrelda. Lisaks ei vasta tõele seisukoht, et tuuliku

labade ristlõikepindala ei vähene kui tuulik pöörata ristisuunalt pikisuunale. Kui rääkida aga

piisavalt väikestest pöördenurkadest, mille puhul see vähenemine on marginaalne, siis

samamoodi on marginaalne ka gondli ristlõikepindala suurenemine. Uuringus toodud

andmetest ei piisa ja vastavaid andmeid pole ka arendajal, et koostada korrektne tuuliku

suunast sõltuv RCS mudel. Sellel pole antud aruande kontekstis ka mingit otstarvet, kuna selle

kaudu radari maksimaalse tegevusraadiuse muutust hinnata pole võimalik“.

Viiendaks on vastustaja asunud eraldiseisvalt Otsuse p-s 7 seisukohale, et kuna turbiini labade

pöörlemine tekitab peegeldunud radarisignaalis lennukiga analoogseid Doppleri sagedusi, peab

radar enda tundlikkust muutma, mis vähendab selle vastuvõtja üleüldist tundlikkust. Tegemist

on Kaitseministeeriumi 9. veebruari 2015 kirja kohaselt „määravamaks asjaoluks“

kooskõlastuse andmisest keeldumisel. V. Kotkas on selgitanud, et „Selline radari tööpõhimõte

tundub uskumatu. See tähendaks, et kui radarile lähenevad paraja vahemaaga 2 lennukit,

millest esimene tekitab radarisignaalis Doppleri sagedusi, siis radar selle tõttu muudab

automaatselt oma vastuvõtja tundlikkust sobivaks saadavale signaalile ega suuda enam

avastada teist lennukit. Minule teadaolevalt TPS-77 tootja Lockheed Martin oma radarites

sellist tööpõhimõtet ei kasuta. Soovitan konsulteerida radari tootjaga selle seisukoha

paikapidavuse osas“. Seega, ehkki radarid kasutavad Doppleri sagedust, ei mõjuta ühe objekti

Doppleri sagedus radari üleüldist vastuvõtutundlikkust vastustaja kirjeldatud viisil.

Vastustaja on vastuses kaebusele esitanud Kaitseväe õhuseiredivisjoni ülema major Hardi

Lämmergase vastuse V. Kotkase ekspertarvamusele. Kaebajate hinnangul pole Hardi

Lämmergase seisukoht asjakohane, kuivõrd selle koostamise aega arvesse võttes on ilmselge,

et nendest kaalutlustest ei lähtutud toimingu tegemisel. Kohus hindab toimingu põhjendatust

aga selles sisalduvate motivatsioonide põhjal, mitte haldusorgani hilisematest põhjendustest

lähtuvalt.

9.13. Kokkuvõtvalt leiavad kaebajad, et arvestades eeltoodut, ei pidanud kaebajad tõendama

mõjude puudumist Kellavere radarile. Siiski on kaebajad haldusmenetluses kogutud tõenditest

nähtuvalt seda teinud ning vastustajal puudub mistahes alus ehitusprojekti kooskõlastusest

keeldumiseks.

9.14. Kaebajad leiavad, et asjas kogutud tõendid on kinnitanud, et just Kellaveres kasutatav

radaritüüp TPS-77 on ülemaailmselt tuntud kui tuulepargikindel radar (kaebajate 5. novembri

2015 seisukoha lisad 2 ja 3). Seega on ebaõige vastustaja väide, et Varja tuulepargi rajamise

välistab oluline mõju Kellavere radarile. Muuhulgas on kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha

lisadest 2 ja 3 nähtuvalt märgitud TPS-77 radari kohta järgnevat: Esimene USAs tellimusel

valmistatud uus mobiilne radar – Lockheed Martin TPS-77 – tarnitakse ja paigaldatakse

novembris Norfolkis asuvasse Triminghami ja sellega on lõppenud sõjaväelaste vastuseis

avamere tuuleparkidele Põhjameres /--/ Lockheed Martini eestkõneleja ütles eelmisel nädalal:

„Kogu maailmas töötab üle 170 radari TPS-77. Juhuslikult ei ole neil mingeid probleeme

tuuleturbiinide eristamisel õhusõidukitest“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 2).

„Peegelduvad lained võivad häirida radarite tööd, aga Ühendkuningriigi radarite TPS-77

puhul kasutatakse erinevate tagasipeegelduvate lainete eristamiseks keerukat matemaatilist

valemit, mis võimaldab kindlaks teha ja eristada objekte, millelt signaal tagasi peegeldub.

Seega suudab Lockheed Martini radar TPS-77 tagada õhukaitse ja ühtlasi summutada

tuuleturbiinidelt tagasipeegelduvaid laineid“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 3).

„Ühendkuningriigis toimusid 2008. aasta septembris radari TPS-77 katsetused /--/

Ühendkuningriigi Kuninglikud Õhujõud ja Taani Kuninglikud Õhujõud sooritasid suure hulga

väljalende ja radar toimis tuulepargi ümbruses nõuetekohaselt õhuliiklusele ettenähtud

lainepikkustel“ (kaebajate 5. novembri 2015 seisukoha lisa 3).

Kaebajate arvates kinnitavad seda ka radari tootja kodulehel avaldatud andmed, mille kohaselt

on TPS-77 tuuleparkide suhtes, suutes avastada madalal lendavaid sihtmärke tuulikuparkide

ümbruses (kaebajate 16. mai 2016 seisukoha lisad 3-4).

Seega on nii Suurbritannia valitsus kui ka TPS-77 tootja Lockheed Martin seisukohal, et ka

Kellaveres kasutusel olev radaritüüp suudab tuuleparkide ümbruses nõuetekohaselt toimida.

See seab olulise kahtluse alla kõik vastustaja väited haldusmenetluses ja käesolevas

kohtumenetluses. Radar TPS-77 on tuulepargikindel ning vastustajal ei saa olla julgeolekust

lähtuvaid etteheited Varja tuulikupargi rajamisele.

9.15. Kaebajad märgivad, et juhul, kui kooskõlastuse andmata jätmise korral on selge, et sel

põhjusel ei ole võimalik ka lõplikku haldusakti anda ja sellega on rikutud isiku õigusi, võib isik

pöörduda kooskõlastuse andmisest keeldunud asutuse vastu kohustamiskaebusega kohtusse.

Vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 2 võib kohustamiskaebusega nõuda haldusakti andmist või

toimingu

tegemist.

Sellest

lähtuvalt

on

kaebajate

primaarnõudeks

kohustada

Kaitseministeeriumit andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile. Kaebajate

hinnangul ei ole menetluse tulemusena tuvastatud ühtegi põhjust, mis võiks õigustada

kooskõlastuse mitteandmist. Seetõttu on tegemist kohtupraktikast käsitlemist leidnud

olukorraga, kus haldusorgani kaalutlusõigus redutseerunud on nullini (3-3-1-66-09, p 13). Et

Kaitseministeeriumi diskretsiooniõigus on redutseerunud nullini, paluvad kaebajad kohtul

kohustada Kaitseministeeriumit kindla sisuga tegevuseks - andma välja positiivne kooskõlastus

Varja tuulepargi ehitusprojektile.

9.16. Kaebajad märgivad, et nad ei nõustu vastustaja selles, et kohus peab piirduma perioodil

9. jaanuaril 2015 kuni 30. juunil 2015 tehtud asjaolude hindamisega. Seadusest ei tulene, et

kohus oleks oluliste asjaolude hindamisel piiratud mingi perioodiga. Antud juhul on oluline, et

kuna seadus ei näe ette kriteeriume, mille täitmisel kaebaja kooskõlastuse saab või sellest

keeldutakse, sai ja pidigi kaebaja lähtuma vastustaja antud juhistest, selgitustest ja tingimustest.

Kuna neid esitati ka oluliselt varem kui vastustaja 9. jaanuari 2015 kiri, on olulised ka need

asjaolud, mis toimusid 2009 ja järgnevalt. Kaebaja rõhutab ka seda, et 30. juuni 2015 seisuga

kehtinud lennundusseaduse (edaspidi LennS) § 35 lg 61 tuleb tõlgendada selliselt, et

Kaitseministeeriumi seisukohad ja tingimused vähemalt kahe aasta pikkuse perioodi jooksul ei

muutu. Antud juhul on kaebaja veendumusel kooskõlastustingimused antud konkreetselt ja

selgelt 29. jaanuari 2014 A Ideoni kirjaga. Need tingimused oleksid pidanud olema järgitavad

kaks aastat ehk kuni 28. jaanuarini 2016. Kaitseministeerium otsustas kooskõlastuse andmist

12. novembril 2014 ja 30. juunil 2015. Seega oli Kaitseministeeriumil ka sel põhjusel kohustus

oma järgnevates toimingutes enda antud kooskõlastustingimustest lähtuda. Ka sel põhjusel ei

saa kuidagi olulisi asjaolusid ajaliselt piirata. Kaebajad leiavad ka, et LennS § 35 lg 61.

kolmanda lause sõnastus Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi määratud

kooskõlastustingimused kehtivad kaks aastat toetab kaebajate tõlgendust, et kooskõlastus on

Kaitseministeeriumi poolt juba antud. Nimelt olukorras, kus Kaitseministeerium andis A.

Ideoni isikus 29. jaanuaril 2014 lõplikult ära tingimused, millel ta ehitusprojekti kooskõlastab,

on ka juba see kiri ise materiaalselt käsitletav ehitusprojekti kooskõlastusena. Selles kirjas on

juba olemas kogu teave, mis Kaitseministeeriumi kooskõlastuskirjas peaks olema. Probleem on

aga pigem vormistuslik: kuna tavaliselt vormistab Kaitseministeerium oma kooskõlastuskirjad

mitte e-kirjana, vaid ametlikult blanketil ja muude formaalsustega, siis sellist e-kirja järgnevalt

menetlevad haldusorganid ei aktsepteeriks. Samuti nägi A Ideoni kiri ise ette vajaduse

kooskõlastust täiendavalt vormistada, mille eelduseks oli esitada ka kooskõlastamise

tingimustele vastav ehitusprojekt. Seega reaalselt ei oleks kaebaja saanud üksnes A. Ideoni

kirjale tulevastes haldusmenetlustes tugineda.

9.17. Kaebajad ei nõustu vastustajaga selles, et vastustajal puudub kohustus kooskõlastust anda

ja kaebajal puudub õiguslik alus ja õiguspärane ootus seda nõuda, sest vastustaja ei pea aitama

kaebaja äriplaanile kaasa. Kaebajatel on põhiseadusest ja erinevatest seadusest tulenev õigus

nõuda riigilt seaduste täitmist (põhiseaduse (edaspidi PS) § 3, 9 – 15 jt). See seisnebki õigusriigi

põhimõte (PS § 10). Põhiõigusi (sealhulgas omandipõhiõigust PS § 32, ettevõtlusvabaduse

põhiõigust PS § 31) saab piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega ja seaduse alusel ja piirangud

peavad olema vajalikud (PS § 11). Seega kui riik on näinud LennS § 35 lg-ga 61 ette tuulepargi

ehitamiseks (st põhiõiguste piiranguna) vajaduse hankida kooskõlastus Kaitseministeeriumilt,

siis Kaitseministeerium peab selle andmise otsustama ning ta ei või sellest ilma seadusest

tuleneva aluseta keelduda. See aga ongi tegevus, mida kaebaja vastustajale käesolevas vaidluses

ette heidab.

9.18. Kaebajad toovad välja, et nad ei ole kunagi väitnud, et nad oleksid haldusorgan ja selles

tõesti pole mõistlikku vaidlust. Kuid olukorras, kus vastustaja aktsepteeritud praktika kohaselt

pidi kooskõlastuse hankima kaebaja, aga mitte teine haldusorgan, peaks rakendama seaduse

üldine loogika (HMS § 16 lg 2), et tähtajaks mittevastamisel loetakse kooskõlastus antuks.

Vastasel juhul saab sätet kuritarvitada, menetlust venitada ja tekitada isikutele põhjendamatut

koormust pöörduda tingimata kohtusse, kui haldusorgan kooskõlastustaotlust seaduses

sätestatud tähtajal ei lahenda. Vastustaja on aktsepteerinud ja julgustanud praktikat, kus

arendajad küsivad kooskõlastuse otse Kaitseministeeriumilt, mistõttu ei saa ta sellist tegevust

nüüd kaebajale asuda ette heitma. Vastustaja lähenemine on ilmselgelt pahatahtlik.

9.19. Kaebaja juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et käesolev vaidlus toimub LennS § 35 lg

61 alusel ehitusprojekti kooskõlastamise üle. Seega on asjatundmatu ja asjakohatu käsitleda

seda, mis asjaolusid kohalik omavalitsus EhS alusel ehitusloa andmisel arvestab. Veelgi enam,

ehitusseadustik, millele vastustaja ilmselt vihjab, jõustus alles 1. juulist 2015 ehk pärast

kaevatava haldusakti vastuvõtmist (vastustaja keeldumised olid 12. novembril 2014 ja 30.

juunil 2015).

9.20. Vastustaja on heitnud kaebajale ette, et kaebaja paneb talle sõnu suhu, kui väidab, et

Kaitseministeerium on ka ise möönnud kuni 1. juulini 2015 kooskõlastuse andmisest

keeldumise vajalike kriteeriumite puudumist (vt Seisukoha p 15). Kaebaja juhib tähelepanu, et

ta ei ole vastustajale sõnu suhu pannud, vaid Kaitseministeeriumi esindaja on seda selgelt ja

avalikult öelnud 19. aprilli 2016 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi nõupidamisel,

mille lint ja transkriptsioon on kohtule esitatud vastavalt 16. mail ja 23. mail 2016 (vt Heddy

Klaseni sõnavõtt, lk 2).

9.21. See, kas kaitseministri 26. juuni 2015 määruse kriteeriumide juures on arvestatud samu

NATO standardeid ja Kaitseväe juhataja käskkirja kui käesoleval juhul või mitte, ei oma

õiguslikku tähendust, sest see määrus ei ole nagunii antud asjas kohaldatav. Küll aga kinnitab

samadest dokumentidest väidetavalt tulenevate kriteeriumide määruses sätestamine, et (a)

Kaitseministeerium sai aru ja möönis õiguslikku vajadust neid kriteeriume õigustloova aktiga

sätestada ja (b) et need kriteeriumid on võimalik küll avalikustada nii, et need oleksid õiguse

kohaldajatele teada ja kättesaadavad. Seega on ebaõige vastustaja käsitlus sellest, kuidas

kriteeriumid ongi oma olemusest ja NATO reeglitest tulenevalt riigisaladus või salastatud

välisteave. Määruse kehtestamine kinnitab kaebaja väiteid sellest, et põhiõiguste piirangud

saavad tulla vaid (avaldatud) õigusaktidest.

Samuti peaks ka kaebajal olema võimalik Kaitseministeeriumi antud tingimuste täitmist nõuda

ilma, et ta peaks hankima riigisaladuse ja salastatud välisteabe juurdepääsuloa. Kaebajad on

menetluses korduvalt väitnud, et nad on täitnud Kaitseministeeriumi antud kriteeriumid, mis

kooskõlastuse andmise eeldusena esitati (vt kaebaja kokkuvõtlike seisukohtade 2.1.21.-2.1.23,

2.5, 2.6). Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et lubatud peaks olema mingitele tingimustele vastav

tuulepark (nagu väidab vastustaja oma Seisukoha p-s 17). Kaebaja väidab, et tema poolt

planeeritav Varja tuulepargi ehitusprojekt vastab Kaitseministeeriumi enda esitatud

tingimustele ja seetõttu peab see olema lubatav.

9.22. Kaebajad ei soovi väita, et Kaitseministeerium ei peaks eelhoiatussüsteemide töövõimet

tagama. Kaebajatel on aga alus eeldada, et kui Kaitseministeerium esitab tingimused, millistel

ta eelhoiatussüsteemide tööd mõjutavat tuuleparki lubab, siis kui kaebaja need täidab, siis ka

Kaitseministeerium tuulepargi rajamist ei takista (ja kooskõlastab selle ehitusprojekti). See, kui

Kaitseministeerium on võibolla teinud valearvestusi, mõelnud ümber poliitilistel põhjustel või

ei ole rahul oma ametnike tööga, ei ole asjaolud, millest lähtuvalt kaebajale antud lubadusi

murda ja tema põhiõigusi hakata rikkuma. Seda kinnitab ka Aidu tuuleparki puudutav

kohtuvaidlus asjas nr 3-17-911, millest nähtub, et Kaitseministeeriumil ei ole õigust tagantjärele

kooskõlastuse andmise tingimuste osas ümber mõelda.

Kaebaja nõustub sellega, et Kaitseministeerium ei saa ette kirjutada tingimusi, millele kaebaja

tuulepark peab vastama. Küsimus ei olegi tuulepargile endale esitatavatest nõuetest, vaid

tuulepargi (ehitusprojekti) kooskõlastamisele esitatud nõuetest (kooskõlastamise tingimustest).

Kaitseministeerium esitas Varja tuulepargi kooskõlastamiseks teatud tingimused ja kaebaja

täitis need. Kaebajad toovad välja ka, et vastustaja hinnangul pidi kaebaja arvestama vajadusega

tagada radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Selles ei olegi vaidlust. Küsimus on selles,

et seda, millist radarkattepilti ja radari töövõimet saab lugeda piisavaks ja millist mõju

eelhoiatussüsteemile võib aktsepteerida, teab Kaitseministeerium (mitte kaebajad). Kaebaja

saab teha üksnes seda, et kujundab oma tuulepargi selliselt, mis Kaitseministeeriumi tingimusi

rahuldab. Kaebajal oli ja on alus eeldada, et kui kaebaja Kaitseministeeriumi esitatud

kooskõlastamise tingimused täidab, siis on sellega saavutatud ka piisav radarkattepildi kvaliteet

ja radari töövõime. Väide, et Kaitseministeerium ei ole mitte kunagi lähtunud sellest, et

tuulepargi mõju radarile tuleb vähendada, on vale. Kaitseministeerium on tuulepargi mõju

vähendamisest radarile (aga mitte elimineerimisest!) rääkinud läbivalt kuni 2014 lõpuni.

9.23. Kaebajad leiavad, et teadvalt ebaõige on vastustaja esitatud väide, justkui oleks eelnevas

haldusmenetluses kaebajale selgitatud, et mõju radarile peab puuduma. Enda 18. juuli 2016

seisukohas on kaebaja viidanud Kaitseministeeriumi varasematele seisukohtadele, kus on

selgelt nõutud mõjude vähendamist, mitte välistamist. Eksitav ja pahatahtlik on vastustaja

tegevus, millega üritatakse jätta muljet, justkui see nii poleks olnud. Kaebajad toovad välja, et

kaitseministeerium alustas nn. nulltolerantsi lähenemist alles siis, kui kaebaja küsis – kui 0,57%

on liiga palju, siis kui palju on aktsepteeritav? Kuna Kaitseministeerium ei suudaks kaebajate

arvates põhjendada ega tõendada ühtki numbrit, hakati rääkima sellest, et piisav radarkattepildi

kvaliteet ja radari töövõime on tagatud ainult ilma mistahes mõjuta radarile ehk ilma

tuulepargita. Kaebaja väidabki, et kui see oleks õige, siis sellisel juhul oleks pidanud vastustaja

keelama tuulepargi juba 2009. aasta analüüsi tulemusena. Nii on ka Mati Kuppar väitnud, et

juba 2009 asuti seisukohale, et täiendav mõju radaritele ei ole lubatav. Teisalt on sellest ajast

alates kooskõlastatud nt Aidu ja Purtse tuulepargid. Kaitseministeeriumi seisukohad on selles

küsimuses täielikult vastuolulised.

9.24. Kaebajad ei nõustu vastustaja väitega, et julgeolekuolukorra muutus pole vaidlusalune.

Kaebajad rõhutavad, et tähtis pole mitte see, et julgeolukord on muutunud, vaid see, millal see

toimus ja kas see võis mõjutada Kaitseministeeriumi seisukohtade muutumist 2014 lõpus 2015

algul. Antud juhul pole Kaitseministeerium võtnud seisukohta, millal siis see julgeolekuolukord

muutus. Ka Seisukoha p-s 34 viitab vastustaja nii M. Kuppari antud ütlusele (M Kuppar seostas

julgeolekuolukorra muutumist Gruusia sõjaga 2008. aastal) kui oma 17. juuni 2016 seisukoha

lisale 1, milles on palju erinevaid sündmusi toodud ja millega konkreetsemalt pole vastustaja

julgeolekuolukorra muutumist seostanud. Kaebaja on neid küsimusi käsitlenud oma

kokkuvõtlike seisukohtade p-s 2.8.1-2.8.6, samuti pikemalt oma 18. mai 2016

menetlusdokumendi p-s 2.3.1. Kaebaja hinnangul võis julgeolekuolukord muutuda tõesti seoses

Gruusia sõjaga 2008, aga seostada seda muutust hoopis 2013-2014 sündmustega pole otseselt

loogiline või vähemalt pole see tõendatud. Samas, kui Kaitseministeerium ei suuda täpsustada,

kas julgeolekuolukord muutus 2008, 2013 või 2014, siis see näitab, et tegemist ei olnud

haldusorgani hinnanguga julgeolekuolukorrale vaid iga teenistuja isikliku subjektiivse

ohutunnetusega, mille alusel võeti haldusmenetluses vastu otsuseid. Nii ei suutnud ka M.

Kuppar meenutada, et kuidas sai temale teatavaks julgeolekuolukorra muutumine.

9.25. Kaebajad on teisi tuuleparke käsitlevad põhjendused esitanud oma kokkuvõtlike

seisukohtade p-s 2.8.7-2.8.12. Eraldi soovib kaebaja tähelepanu juhtida sellele, et Riigikohus ei

võtnud 10. septembril 2019 menetlusse Justiitsministeeriumi määruskaebust Aidu tuulikute

kohtuasjas nr 3-17-911, mis tähendab, et Aidu tuulepargi ehitusload on kehtivad. Seega on

asjakohatu ka Kaitseministeeriumi väide Aidu tuulepargil kooskõlastuse mittekehtivusest.

Lisaks, kaebaja suhtes 30. juunil 2015 tehtud otsuste hindamisel on oluline Kaitseministeeriumi

arvamus, teadlikkus ja seisukohad 2015.a. seisuga. Vastuseks kaebaja esindaja korduvatele

teabenõuetele on vastustaja 2015. aastal kinnitanud, et Aidu tuulepargi ehitusprojekti (st mitte

planeeringu või ehitusloa, nagu püüdis väita M. Kuppar) kooskõlastas Kaitseministeerium

märkusteta (vt Kaitseministeeriumi 6. veebruari 2015 kiri nr 2.1-1/15/457, kaebuse lisa 14.5).

Mitte üheski vastuses neljale teabenõudele ei vihjanud Kaitseministeerium sellele, et tal on alus

või plaan Aidu tuulepargi kooskõlastus tagasi võtta või muul viisil tuulepargi ehitus lõpetada.

Seega hindas vastustaja veel siis õigeks nende tuuleparkide jätkuvat arendamist. Sellele viitab

ka vastustaja vastus kaebusele 6. oktoobrist 2015.

Kaebaja ei pea usutavaks Kaitseministeeriumi väidet selle kohta, et Aidu ja Purtse tuuleparkide

ehitusprojektid sai kooskõlastada ja Varja oma mitte, sest vahepeal muutus julgeolekuolukord.

Kui julgeolekuolukord oleks tõesti 2014 muutunud (mida Kaitseministeerium otseselt väitnud

ega tõendanud pole), siis ei oleks valitsus veel 2015 alguses Aidu tuulepargi ehitamist

hoonestusõigusega

soodustanud.

Vastupidi,

arvestades

Riigikohtu

praktikat

oleks

Kaitseministeerium saanud ja pidanud võtma tarvitusele meetmed, nt tunnistades edasiulatuvalt

kehtetuks õiguspäraselt antud ehitusloa tuulepargi rajamiseks, viidates ülekaalukatele avalikele

huvidele. Mitte hakkama otsima näilikke aluseid väitmaks, et arendajale välja antud load tuleb

tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, nagu üldteadaolevalt Kaitseministeerium tegi. Toimunud

kohtuvaidluste tulemused Aidu tuulepargi asjades kinnitavadki Kaitseministeeriumi

seisukohtade ekslikkust.

Arusaamatu on vastustaja seisukoht ka selle kohta, justkui hoonestusõiguse võõrandamine ei

tähendaks, et Vabariigi Valitsus oleks lubanud mistahes parameetritele vastavat tuuleparki.

Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 2015 korraldus nr 41 (viidatud kaebuse p 3.4.8) on sõnastatud

selliselt: Anda Keskkonnaministeeriumile nõusolek tema valitsemisel olevate, Ida-Viru

maakonnas Lüganuse vallas asuvate järgmiste kinnistute tuulikupargi rajamise eesmärgil

otsustuskorras hoonestusõigusega koormamiseks Lüganuse valla kasuks. Sellele järgneb

loetelu 31-st konkreetsest Aidu külas asuvast tuuliku kinnistust ja katastriüksusest. Kaebaja

rõhutab, et tuulikute rajamine ei saanud toimuda mistahes tingimustel, vaid korralduse

seletuskirja1 kohaselt tuli lähtuda teemaplaneeringust ja projekteerimistingimustest, mis oli

juba väljastatud. Seega olid tuulikute parameetrid (kõrgus, hulk) teada (vt ka kaebaja 18. mai

2016 menetlusdokumendi lisa 1). Seletuskiri nägi ette ka hoonestajale kohustuse tuulikud

püstitada 5 aasta jooksul. Lüganuse vald võõrandas hoonestusõiguse Aidu Tuulepark OÜ-le (vt

kaebuse lisa 17), kuigi mingit tähtsust ei oma, kellele hoonestusõigus kuulub, sest mõjud

radarile sellest ei muutu. Kaitseministeerium p

pole menetluses väitnud, et ta sellest ei teadnud või et see toimus vastuolus vastustaja

seisukohtadega.

Võrreldes Varja tuuleparki teiste tuuleparkidega (Seisukoha p 36), väidab Kaitseministeerium

esmalt, et tuulikute võimsus või arv on väiksem (Purtse I, Purtse II, Aseriaru II, Päite-Vaivina,

Aburi). Samas võimsus ei ole radari mõju hindamisel relevantne tegur ning tuulikute arv võib

seda küll olla, kuid väiksem arv tähendab küll väiksemat mõju, aga mingi mõju

otsenähtavusalas on tuulepargil ikka. Antud juhul püüab vastustaja aga väita, et 0,57% mõju on

liiga palju ja üldse mingit mõju olla ei või. Vastustaja pole väitnud ega tõendanud, et

ülalnimetatud tuuleparkide mõju radari kattealale oleks väiksem kui Varja tuulepargil. Ta pole

teiste puhul seda isegi välja arvutanud, seega ta isegi ei tea seda, kui suur mõju teistel parkidel

on (vt kaebuse lisa 14).

Seoses vastuväidetega ajalise aspekti osas (st et tuulepargi ehitusprojekt on kooskõlastatud

varem), jm vastuväidetega, mis on vastustaja toonud eristamaks tuuleparke, siis pooltel on

võrdlemise aluste suhtes ilmset erinev arusaam. Loomulikult on iga tuulepargi puhul võimalik

leida mingi näitaja, mis on pisut erinev teise tuulepargi näitajast (nt ei ole ilmselt mitut

tuuleparki täpselt sama tuulikute arvuga või täpselt sama asukohaga). Võrdlemisel tuleb aga

võtta aluseks see, kas tuulepargil võib olla mistahes ulatuses mõju radarile (kui olla täpsem, siis

peaks aluseks võtma isegi mõju määra radarile, mis Varja tuulepargi puhul on välja arvutatud

0,57%. Kaebaja ei saa välja arvutada teiste tuuleparkide mõju määra ja ei ole teada, et see teave

oleks olemas Kaitseministeeriumil). Kuni Kaitseministeerium ei ole väitnud ega tõendanud, et

teistel tuuleparkidel radarile mõju ei ole või on see väiksem kui Varja pargil, siis on tegemist

kõikide radari otsenähtavusalas olevate tuuleparkide puhul võrreldavate tuuleparkidega.

Seejuures arvestades julgeolekuohu põhjendust, ei oma tähtsust isegi tuulepargi arendamisjärk,

arvestades Riigikohtu haldusasjas nr 3-17-911 seisukohti. Määrav on Kaitseministeeriumi

hinnang tuulepargiga kaasnevale väidetavale julgeolekuohule, mis ei sõltu ka vastustaja

seisukoha vormistamise viisist (kooskõlastus ehitusprojektile, planeeringule, hoonestusõiguse

andmine vms).

9.26. Kaebajad märgivad, et nad ei saagi tõendada, et tuulepargi mõju oleks võimalik

aktsepteerida, kuna see tuleneb M Kuppari ütlustest ja salastatud teabest. See on iseenesest õige,

et kaebajad ei saa otsustada, milline mõju on lubatud ja milline mitte. Kuid tõendamiskoormus

selles, et esinevad kooskõlastuse andmisest keeldumise kaalukad põhjused, on vastustajal.

Kuna kaebajad on tõendanud isegi mõju määra (0,57%), siis pidanuks vastustaja suutma

tõendada, et salastatud või mittesalastatud õigusaktidest tulenevalt ületas see lubatud mõju piiri.

9.27. Kaebajad paluvad kohtul vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas

35040,94 eurot (III tl 165p – 192).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

10. Vastustaja leiab, et kaebused tuleb rahuldamata jätta ja põhjendab oma seisukohta

kokkuvõtlikult alljärgnevaga:

10.1. Vastustaja leiab, et käesolevas asjas saab kohus lahendada kaebajate poolt 09.01.2015. a

lõplikult esitatud taotlusega ja selle taotluse lahendamiseks 30.06.2015. a tehtud otsusega

seonduvat. Seega ka kõik asjaolud, mida kohus saab käesoleva vaidluse lahendamisel arvesse

võtta, peavad kitsalt olema seotud 09.01.2015. a taotluse ning 30.06.2015. a vaidlustatud

otsusega, st jääma selle perioodi sisse. Eelnevast lähtuvalt tuleb käesolevas asjas hoiduda

21.07.2014. a kaebajate poolt esitatud taotlusega seonduva arvesse võtmisest, kuivõrd

nimetatud taotluse osas on Kaitseministeerium (edaspidi ka KAM) otsuse teinud 12.11.2014. a

ning selle haldusmenetluse osas on Tallinna Halduskohus teinud haldusasjas 3-14-53176

jõustunud lahendi. Seega ei saa 21.07.2014. a taotlusega alanud ning 12.11.2014. a KAM

otsusega lõppenud menetlusega seonduvat õigusvaidlust enam avada.

10.2. Vastustaja leiab, et kaebajatel puudub õiguslik alus ning õiguspärane ootus nõuda ning

saada KAM-lt kooskõlastust 09.01.2015. a taotlusega esitatud ehitusprojektile. Sellest, et

kaebajad tahavad teatud äriplaani ellu viia, ei tulene KAM kohustust kaebajatele kooskõlastust

anda. Eeltoodu on kaebajad senises menetluses ära unustanud ning kogu kaebajate positsioon

tugineb õigustamatule ootusele, et kaebajad saavad KAM-lt nõuda kooskõlastust ja seda veel

muu haldusmenetluse väliselt. Ebaselge on, kas kaebajad saavad üldse ise ehitusloa menetluse

väliselt KAM-lt kooskõlastust taotleda, kuivõrd tegemist on menetlustoiminguga, millel on

reaalne tähendus vaid ja ainult koos ehitusloa menetlusega, kuivõrd KAM kooskõlastus üksi ei

anna kaebajatele õigust midagi püstitada.

10.3. KAM on seisukohal, et ta ei ole tegevusetusega kaebajate poolt 09.01.2015. a lõplikult

esitatud

taotlust

koos

ehitusprojektiga

(eelprojekt)

kooskõlastanud.

Kaebajad

on

põhjendamatult

samastanud

kooskõlastamiseks

esitatud

ehitusprojekti

ning

kooskõlastustaotluse. LennS § 35 lg 61 sätestab KAM-i õiguse, mitte kohustuse, esitada

ehitusprojektile vastuväiteid. LennS § 35 lg 61 ei kehtesta ka kooskõlastustaotluse lahendamise

tähtaega. Ehitusprojektile vastuväidete esitamiseks sätestatud tähtaega ei saa vastustaja arvates

samastada kooskõlastusmenetluse läbiviimise ajaga. Kaebajate vastupidine seisukoht ei ole

õiguslikult põhjendatud. LennS § 35 lg 6/1 ei ole võimalik selliselt isegi grammatiliselt

tõlgendada.

10.4. Kaebajad ei ole põhjendanud ega tõendanud, et antud juhul oleks haldusmenetluses

kehtiva menetluse efektiivsuse nõuet rikutud. Kooskõlastusmenetluse kulg ning tulem sõltub

peamiselt just kaebajate enda tegevusest ning antud sisendist. Nii näiteks esitas KAM

09.02.2015. a (so 30 päeva pärast kaebajate poolt lõpliku taotluse esitamist) kaebajatele otsuse

eelnõu arvamuse andmiseks. Kaebajad ei suvatsenud sellele mitmeid kuid vastata. Seega ei

sõltu kooskõlastusmenetluse läbiviimise aeg vaid KAM-st.

Vastustaja leiab, et HMS § 16 ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada, sest see reguleerib

haldusorganite vahelisi suhteid ja olukorda, kus taotluse lahendamiseks on haldusorganil

(kelleks kaebajad ei ole) vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust. HMS § 16 lg-le 2

saab tugineda haldusorgan, kes peab lõplikult taotluse lahendama. Kaebajad ei ole haldusorgan

ning selles ei ole mõistlikku vaidlust. HMS § 16 lg 2 kohaselt ei saa sellele tugineda taotluse

esitanud isik suhtes haldusorganiga, kes peab taotluse lõplikult lahendama.

10.5. Vastustaja toob välja, et kaebajad on väitnud, et kooskõlastustaotluse kooskõlastamata

jätmine oli materiaalselt õigusvastane. Samas ei ole kaebajad seda väites osundanud ühelegi

materiaalõiguse normile, mida KAM oleks väidetavalt rikkunud. Kaebajate hüpoteetilised ja

oletuslikud väited selle kohta, et kohalik omavalitsus oleks pidanud kaebajatele andma

ehitusloa, kui KAM on kooskõlastuse jätnud õigusvastaselt andmata, on asjatundmatu. Esiteks

ei ole kaebajad senises menetluses tõendanud, et nad üldse oleks kohaliku omavalitsuse poole

ehitusloa taotlusega pöördunud. Teiseks ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust ehitusloa

tingimusteta väljastamiseks. Ehitusloa väljastamine on kaalutlusotsus. Kolmandaks ei sõltu

kohaliku omavalitsuse poolt ehitusloa väljaandmine ainult KAM kooskõlastuse olemasolust,

vaid ehitusloa andmise menetluses tuleb EhS regulatsioonile tuginevalt kontrollida kümneid

teisi asjaolusid ning tingimuste täidetust. Seega ei saa väita, et KAM kooskõlastuse olemasolul

oleks kohalik omavalitsus kaebajatele soovitava ehitusloa väljastanud.

10.6. Kaebajate väited KAM poolsest venitamisest ja PS väidetavast rikkumisest on

paljasõnalised ja sisustamata. Taotlus tuvastada konkreetsel ehitusprojektil keeldumise

õigusvastasuse tõttu KAM kooskõlastus, on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata.

Kohtul ei ole objektiivselt võimalik tuvastada midagi, mida ei ole olemas.

10.7. Vastustaja rõhutab tuvastamiskaebusega seoses kokkuvõtvalt, et menetluses esitatud

seisukohtadest lähtuvalt on selge, et KAM ei ole tegevusetusega kaebajate poolt 09.01.2015. a

kooskõlastustaotlust koos ehitusprojektiga (eelprojekt) kooskõlastanud. Eelnevaga on õigesti

nõustunud ka Tallinna Halduskohus 13.11.2018. a kohtuistungil oma seisukohti avaldades.

Samas on kohus õigesti leidnud, et LennS § 35 lg 61 osundatud 30 päevase tähtaja möödumine

ei anna võimalust jaatada seda, et kooskõlastust saaks lugeda antuks. LennS ega ühegi teise

õigusakti regulatsioon ei võimalda sellisele seisukohale asuda. Kohus on ka õigesti leidnud, et

kaebajate tuvastusnõudel ei ole mingit edulootust (13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates

kell 10:46). Seega tuleb kaebus kooskõlastuse olemasolu tuvastamise nõudes jätta rahuldamata.

Samased KAM põhjalikumad seisukohad on esitatud KAM 06.10.2015. a menetlusdokumendi

punktis 4.2 ja 17.06.2016. a menetlusdokumendi punktis 2.1. KAM palub kohtul viidatud

seisukohtadest asja lahendamisel lähtuda.

10.8. Vastustaja leiab, et ka vaidlustatud KAM otsus tugineb asjakohastele õiguslikele alustele

ja dokumentidele ning ei ole õigusvastane. Kaebajate käsitlus LennS § 35 lg-ga 61 seonduvast

volitus- ja pädevusnormist on KAM hinnangul asjatundmatu ja käesolevas asjas ka

irrelevantne. Olukorras, kus kaebajad on seisukohal, et KAM-lt ei ole tarvilik kooskõlastust

taotleda, sest puudub vastav õiguslik alus, tõusetub küsimus, miks on kaebajad esitanud KAM

vastu halduskohtusse kaebuse? Ühtlasi, kaebajate väited sellest, et LennS § 35 lg 61 alusel ei

saa KAM üldse teha kooskõlastusotsust, on vastuolulised, kuna kaebajad ise taotlevad

kõnealuse normi alusel tuvastada, et kooskõlastus on KAM poolt antud.

10.9. Vastustaja rõhutab, et käesolevas asjas kaebajate poolt vaidlustatud otsus tugineb

kehtivale õigusele ning ei ole õigusvastane.

Esiteks on KAM otsuses selgitanud, et LennS ja HMS regulatsiooni kohaselt on kooskõlastuse

andmine või andmata jätmine KAM-i kaalutlusotsus.

Teiseks on KAM viidanud KAM-i põhimääruse §-le 6, milles on sätestatud KAM-i

valitsemisala. Põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb ka see, et KAM saab ja peab

oma tegevuses lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest.

Kolmandaks on otsuse punktis 1 ka selgelt välja toodud, et riigikaitse korraldamisel,

elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas

Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel,

mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO standardis ja dokumendis ning

Kaitseväe juhataja käskkirjas. KAM rõhutab, et tema ülesandeks on tagada Eesti Vabariigi ja

lähiregiooni, kui NATO välispiiri, julgeolek, millist ülesannet täidetakse ka kaebajate huvides.

Seega on otsuses selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses

võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest.

10.10. Ebaõige on kaebajate väide, et KAM ei saanud kooskõlastusmenetluses tugineda

salastatud teabele. KAM juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Atlandi leping kohaldub Eesti

Vabariigis Põhja-Atlandi lepinguga ühinemise seaduse alusel. Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3

sätestab järgmist: 4

Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi

ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja

kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule. Põhja-Atlandi lepingu

eesmärgid on sätestatud lepingu preambulis. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile

seega kohustuse omada võimekust välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka

Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks. Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja

raketikaitsesüsteemist, on selliste kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks.

VäSS § 21 lg 1 sätestab, et välislepingu jõustamisega avaldab Eesti Vabariik valmisolekut täita

endale lepingu sõlmimisega võetud kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Vabariik on Põhja-

Atlandi lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada

täitevvõimu poolt. Ka KAM on täitevvõimu osa ning oma valitsemisalast johtuvalt on just

KAM-il kohustus Põhja-Atlandi lepingu täitmist tagada. PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb

kohaldada välislepingu sätteid, kui eraldi siseriiklik vastav regulatsioon puudub. Lisaks

eelnevale ei saa tähelepanuta jätta seda, et PS tunnustab ka rahvusvahelise õiguse ülimuslikkus

põhimõtet. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka kuulub ka pacta sunt

servanda põhimõte. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest

tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud täitma ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on

vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles,

et KAM-il on õigus, aga ennekõike kohustus, juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest.

Mingi teabe konfidentsiaalsus ei tähenda aga seda, et see ei ole kohaldatav ning seda ei tuleks

järgida, nagu kaebaja tundub väitvat.

10.11. KAM toob välja, et ta ei ole möönnud, et kuni 01.07.02015. a puudus KAM-l õiguslik

alus kooskõlastuse andmisest keeldumiseks. Kaitseministri 26.06.2015. a määruse

„Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed

riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“, mis jõustus 01.07.2015. a,

vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast ei saa järeldada, et enne 01.07.2015. a ei

eksisteerinud riigi huvide kaitsmiseks kehtestatud üheselt mõistetavaid kriteeriume seonduvalt

radarite töövõimega ning kattealaga. Otsuse aluseks olevad dokumendid olid olemas otsuse

tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad ning eelnevalt on juba selgitatud, et neist tuleb juhinduda.

Kaitseministri määruse kehtestamisega ei saa elimineerida NATO standardi ning dokumendi ja

Kaitseväe juhataja käskkirja õigusjõudu ning kohaldatavust. Kõnealuses määruses on sätestatud

kriteeriumid, mida KAM peab järgima selleks, et NATO standardit ning dokumenti ja

Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse regulatsiooni osas

tegemist millegi uuega, sest nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks vajalikud

kriteeriumid on olemas olnud kogu aeg arvates nende jõustamisest. Vastavalt Kaitseministri

määruse seletuskirjale on selles määruses sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime

kriteeriumite avalik osa. Ka määruse seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO

standardile ning dokumendile ja Kaitseväe juhataja käskkirjale, millele tuginevalt KAM on

teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on seletuskirjas selgitatud, et nõuded radari kattealale

tulenevad just nimetatud dokumentidest. Tunnistaja X on 05.06.2019. a kohtuistungil

täiendavalt selgitanud, mis nimetatud salastatud teavet sisaldavatest dokumentidest tuleneb

(05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:41). Tunnistaja ütlustega on muuhulgas

tõendatud, et salastatud teabest lähtumine oli asjakohane ka käesolevas asjas vaidlustatud

otsuse tegemisel.

10.12. Kokkuvõtlikult on KAM seisukohal, et kaebajate poolt vaidlustatud otsus on

õiguspärane ning kehtiv. Kaebajad ei ole suutnud senises menetluses eelnevat ümber lükata ega

saagi seda teha. Seega puudub alus käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning

KAM kohustamiseks anda Varja tuulikupargi ehitusprojektile kooskõlastust. Seejuures on

märgilise tähtsusega asjaolu, et kohus on 13.11.2018. a kohtuistungil avaldanud seisukoha, et

kaebajate nimetatud nõue ei ole kohalduvast regulatsioonist johtuvalt üldse perspektiivikas

(13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 10:49). KAM on käesolevas punktis 2.2 toodud

seisukohti põhjalikumalt käsitlenud 06.10.2015. a menetlusdokumendi punktides 37-43 ja

17.06.2016. a menetlusdokumendi punktis 2.6 ning KAM palub viidatud seisukohtadest asja

lahendamisel lähtuda.

10.13. Vastupidiselt kaebajate väitele, on KAM tegevus kooskõlastamisel kontrollitav. Seda on

Tallinna Halduskohus ka käesoleva asja menetluse käigus teinud, tutvudes salastatud teabega

ning asjakohaste tõendite ja analüüsidega. Kaebaja lähtekoht, et mingitele kriteeriumitele

vastav tuulepark peab igal juhul olema lubatud, on vale. KAM teenib oma ülesannetest ja

pädevustest lähtuvalt ennekõike riigi kui terviku huve ning kooskõlastusmenetlustes tähendab

see riigi ja lähiregiooni julgeoleku tagamist, mille osaks on eelhoiatussüsteemide töövõime

tagamine. KAM ei saa ega pea kooskõlastusmenetluses seega lähtuma mitte tuulepargist, vaid

ennekõike eelhoiatussüsteemidest.

KAM on korduvalt kaebajatele selgitanud, et KAM jätab tuuleparkide ehitusprojektid

kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulepargi mõjude vähendamiseks ja

tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ning radari töövõime (vt kaebajate 30.07.2015. a

kaebuse teksti lisa 1 ja lisa 7). Varja tuulikupargi teemaplaneeringu tingimuslikus

kooskõlastuses on KAM muuhulgas selgitanud, et eelnevalt nimetatud tingimuste täitmiseks

võib muuhulgas vähendada tuulikute kõrgust, arvu, muuta asukohta jne. KAM ei saa

kaebajatele ette kirjutada tingimusi, millele tuulikud vastama peavad. KAM ei ole tuulepargi

arendaja. Kaebajad tuulepargi arendajana on need, kes konkreetsete soovidega peavad

menetluses haldusorgani poole pöörduma ning KAM ühe sellise haldusorganina kontrollib

kohases menetluses kaebajate poolt soovitu võimalikkust. Seega ei saa KAM-le ette heita, et

KAM ei projekteeri kaebajate eest tuulikuparki. Eelnevat praktikat on kinnitanud oma ütlustega

ka tunnistaja Mati Kuppar (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 12.11).

10.14. KAM on vaidlustatud otsuses, nagu ka eelnevas haldusmenetluses, kaebajatele

selgitanud, et mõju radarisüsteemi kaugvaatlusfunktsioonile peab puuduma, kuna mis tahes

mõjutus ei ole lubatud (otsuse punkt 5). Samuti on otsuse punktis 6 viitega Õhuväe

õhuseiredivisjoni 29.06.2015. a analüüsile selgitatud, et arvestades planeeritava tuulikupargi

asukohta, siis riigikaitselistel kaalutlustel ei ole lubatud Kellavere radari töövõime vähenemine

mis tahes ulatuses. Fakt, kas tuulikupark omab negatiivset mõju radarile, selgub kaebajate poolt

KAM-ile antud algandmete alusel teostatavast analüüsist, mis tuvastab, kas NATO standardist

ja dokumendist ning Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded on võimalik täita. Sellise

analüüsi teostamise jaoks ei ole vajalik eelnevalt paika panna seda, millistele kriteeriumitele

vastav tuulikupark on lubatud. KAM lähtub ja saabki lähtuda vaid radari perspektiivist.

Eelnevat on põhjalikult käsitletud ka 05.06.2019. a kohtuistungil (05.06.2019. a kohtuistungi

protokoll alates kell 12:33). Võttes arvesse ülal esitatut, on ainetud KT punktis 2.4 esitatud

etteheited. Kaebajad peavad mõistma, et KAM tegevus lähtub eelhoiatusüsteemist, mille osaks

radar on, mitte tuulikupargist.

Tunnistaja X on 05.06.2019. a kohtuistungil lisaks eeltoodule selgitanud Varja tuulikupargi

(lähtudes kaebajate poolt 09.01.2015. a taotluses toodust) negatiivseid mõjusid

eelhoiatussüsteemidele (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:38). Tunnistaja

poolt kirjeldatud negatiivsed mõjud ei ole lubatud lähtudes muuhulgas otsuse tegemisel aluseks

olnud salastatud teabest ning LennS § 35 lg 61 alusel pidi KAM jätma kooskõlastuse andmata.

Samuti on tunnistaja 05.06.2019. a kohtuistungil andnud ütluseid selle kohta, et kaebajate poolt

KAM-le esitatud analüüs Varja tuulepargi mõjust Kellavere radarile ei olnud sobiv ning esines

analüüsi täiendamisvajadus ja selles analüüsis ei olnud leitud piisavaid meetmeid negatiivsete

mõjude leevendamiseks selliselt, et kaebajale teatavaks tehtud nõuded (vt 30.07.2015. a

kaebuse lisad 1 ja 7) oleks täidetud (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 12.13 ja

kell 12:35).

10.15. KAM toob välja, et ta ei ole kooskõlastusmenetluses rikkunud põhjendamis-ja

selgitamiskohustust. Kaebajatele on alates Varja tuulepargi teemaplaneeringu tingimuslikust

kooskõlastusest (24.10.2011. a) teada KAM lähtekohad ja positsioon (tuuleparki pigem

püstitada ei saa) kooskõlastusmenetluses.

Varja tuulikupargiga seonduvalt on KAM läbiv ja muutumatu seisukoht olnud see, et tagatud

peab olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime

Vastupidiselt kaebajate seisukohale, ei ole KAM oma lähtekohti kooskõlastusmenetlusega

seonduvalt haldusmenetluses ega kohtumenetluses muutnud. KAM on tuulepargi kerkimisega

suhtes radariga viidanud mõjude vähenemisele, samas on KAM ka selgelt osundanud, et

tagatud peab olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime (vt 30.07.2015. a kaebuse

lisa 1 ja 7). KAM ei ole mitte kunagi lähtunud vaid sellest, et tuulepargi mõju radarile tuleb

vähendada. Kaebajate vastupidine käsitlus on meelevaldne ning asjas esitatud tõenditest

lähtuvalt eksitav. Eelnevast lähtuvalt ei ole KAM seisukohad haldusmenetluses ning

kohtumenetluses olnud ka vastuolulised.

10.16. Käesolevas kohtumenetluses kasutatav mõiste nulltolerants on kokkuleppeline ning see

on kohtumenetluse alguses kokku lepitud. Sisus tähendab see ikka seda sama, et isegi tuulepargi

kerkimisel peab olema tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Nende

kriteeriumite täidetust on KAM kontrollinud lähtudes kaebajate konkreetsest taotlusest.

10.17. KAM rõhutab, et kaebajate etteheide kaalutlusõiguse teostamise ebaõigsusest on jäänud

kogu kohtumenetluse vältel paljasõnaliseks. Vaidlustatud otsusest nähtuval on arvesse võetud

kõike asjakohast ning adresseeritud kõiki kaebajate väiteid. KAM-i täiendavad vastuväited

seonduvalt kaalutlusõiguse teostamisega on toodud KAM 06.01.2015. a menetlusdokumendi

punktis 4.8 ning KAM palub osundatud seisukohtadega asja lahendamisel arvestada.

10.18. Samaselt kaalutlusõiguse teostamisega seonduvatele väidetele, on kogu kohtumenetluse

vältel sisutuks jäänud kaebaja etteheited hea halduse põhimõtte väidetava rikkumisega

seonduvalt. Haldusmenetluses ei saa KAM-le vastuolulist tegevust ette heita. KAM ei ole mitte

kunagi nö nõustunud Varja tuulepargi eelprojektiga ja TTÜ Küberneetika Instituudi

konkretiseerimata analüüsiga. Eelnevat kinnitab muuhulgas see, et ükski õigusakt ei reguleeri

selliste dokumentidega nõustumist ega ka väidetava nõustumise tähendust. Kindlasti ei anna

väidetav nõustumine mis tahes juhul alust nõuda KAM-lt kooskõlastust kooskõlastustaotlusele

ja ehitusprojektile (eelprojekt).

10.19. Kaebajad on osundanud 30.07.2015. a kaebuse lisaks nr 4 olevale 13.01.2014. a e-kirjale

ja teinud sellest meelevaldselt kaugele ulatuvaid järeldusi. Asjaolu, et Kaitsevägi on analüüsi

iseenesest pidanud kvaliteedilt heaks ning järeldusi õigeks, ei tähenda seda, et KAM oleks

pidanud kaebajatele positiivse kooskõlastusotsustuse andma. Kaitsevägi võibki olla seisukohal,

et mingi kirjas konkretiseerimata analüüs võib eraldiseisvana olla kvaliteetne ning järeldused

õiged. See ei pane KAM-le kohustust pea aasta hiljem esitatud kooskõlastustaotlust rahuldada.

KAM on korduvalt senises menetluses selgitanud, et 30.07.2015. a kaebuse lisaks 4 olev

29.01.2014. a e-kirjale ei ole objektiivselt võimalik antud kohtuvaidluses omistada keskset

tähendust. Esiteks ei seondu nimetatud e-kiri antud haldusasjas vaidlustatud otsusega. Teiseks

pärineb nimetatud kiri ajast, mil kaebajad ei olnud KAM-le kooskõlastustaotlust, sh ka

ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel isegi esitanud. Seega ei ole võimalik ka nimetatud e-

kirjas sisalduvat pidada tingimuslikuks nõusolekuks tuulepargi rajamiseks. Kolmandaks ei

tulene sellest e-kirjast kaebajatele mis tahes õiguspärast ootust, mis õigustaks kaebajate poolt

mingite investeeringute tegemist. Kui kaebajad otsustasid siiski investeeringuid teha, siis oli

see nende endi äririsk. Nimetatud e-kirjast lähtuvalt ei saanud kaebajad mis tahes juhul teha

järeldust, et neil on ka reaalselt võimalik tuuleparki püstitada ja kasutada. See selgub alles

kohaliku omavalitsuse poolt vajalike haldusaktide andmise järel. Neljandaks ei omanud

nimetatud ametnik ka mingit pädevust kaebajatele mis tahes lubadusi anda (mida kõnealusest

e-kirjast ka ei nähtu). Nimetatud ametniku pädevusse ei kuulunud kooskõlastusotsuste

tegemine. Eelnev on tõendatud ka käesolevas asjas kaebajate poolt vaidlustatud otsusega, mis

on allkirjastatud kaitseministri poolt. Viiendaks ei saa kõnealuses kirjas toodud lauset: tuulikute

rajamine on võimalik sisustada selliselt, et selle avaldusega on antud lubadus, et mis tahes

parameetritega parki saab igal juhul rajada ehk, et see on kindlasti võimalik. Nimetatud avaldust

(mitte mööndes, et see e-kiri on üldse käesolevas kohtuasjas asjakohane) saab sisustada vaid

selliselt, et ametnik on selgitanud isikule, et haldusmenetlusega saab alustada ning selles

menetluses tuleb välja selgitada, kas tuulikupargi rajamine on üleüldse võimalik. Teisiti ei ole

seda avaldust võimalik sisustada ka seetõttu, et nimetatud e-kirja edastamise ajal ei olnud

kaebajad isegi KAM-le veel ehitusprojekti kooskõlastamiseks esitanud.

10.20. Kaebajad on 05.06.2019. a kohtuistungil (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates

kell 14:20) väitnud, et keegi on kaebajatele andnud haldusmenetluse kestel lootust ja lubadusi,

et tuuleparki saab rajada. Kaebajad ei ole sellist väidet suutnud tõendada. Vastupidi, kaebajate

seaduslik esindaja Harry Raudvere on eelnevas andnud 02.07.2019. a kohtuistungil ebaõigeid

ütluseid. KAM endine ametnik, kes väidetavalt kaebajatele lubadusi andis, on kohtule

kirjalikult kinnitanud, et ühtegi lubadust, et Varja tuulikupargi rajamine on võimalik, ei ole

kunagi antud (vt Kaupo Kaasiku vastus kohtule).

10.21. Kaebajatele väidetava kahju tekkimine ei anna kinnitust sellest, et KAM oleks rikkunud

hea halduse tava. KAM lisab, et teemaplaneering ei anna isikule vaieldamatut õigust midagi

rajada. Siinkohal tuleb korrata, et teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses avaldas

KAM selgelt, et KAM-il on õigus jätta tuulikute ehitusprojektid kooskõlastamata, kui ei ole

leitud piisavalt lahendusi tuulikupargi mõjude vähendamiseks ja tagatud piisav radarikattepildi

kvaliteet ning radari töövõime.

10.22. KAM leiab, et ta ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud võrdse kohtlemise

põhimõtet. Julgeolekuolukorra muutus ei ole käesolevas asjas vaidlusalune küsimus.

Julgeolekuolukorra muutuse toimumist on üldteada asjaoluks pidanud asja lahendav kohus

(13.11.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 11.38) ning see on tõendatud ka asjas üle

kuulatud tunnistaja X ütlustega. Lisaks on KAM väide tõendatud 17.06.2016. a

menetlusdokumendi lisaga 1. KAM märgib, et julgeolekuolukorra muutust tuli kaebajate

taotluse lahendamisel arvesse võtta ning vastavat vajadust on täiendavalt selgitanud ka

tunnistaja X oma ütlustega (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 11:42 ja 12:49)

ning antud teemat on käsitletud ka asjas peetud kinnisel istungil.

Kaebajad ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist asjas tõendanud. Erinevate

tuulikuparkide loetlemisega, mille üks või teine etapp on saanud KAM-lt kooskõlastuse, ei ole

võimalik võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tõendada. Kaebajate poolt nimetatud

tuulepargid ei ole võrreldavad ei tehnilistest parameetritest, asukohtadest ega ka

kooskõlastusetappidest lähtuvalt.

10.23. Kaebajate 14.06.2019.a menetlusdokumendi punktis 4 esitatud tuuleparkide võrdlusele

vastab KAM järgmiselt:

1) Aidu park on väiksema võimsusega. Aidu teemaplaneering kooskõlastati aasta varem. Aidu

tuulepargi ehitusprojektile antud kooskõlastus, millele kaebajad tuginevad ja mis on

14.06.2019. a menetlusdokumendi lisaks 1, ei kehti enam. Liiati ei ole sellele kooskõlastusele

tuginevalt mitte kunagi mitte ühtegi ehitusluba väljastatud ning seni rajatud Aidu tuulepargi osa

ei vasta nimetatud kooskõlastusele. Kaebajate esindaja poolt 05.06.2019. a kohtuistungil

avaldatust lähtuvalt selgitab KAM muuhulgas, et Vabariigi Valitsuse poolt Aidu tuulepargi

arendajatele hoonestusõiguste võõrandamise lubamine (riik ei võõrandanud hoonestusõiguseid

arendajale, vaid kohalikule omavalitsusele) ei tähenda mis tahes juhul seda, et sellega anti

lubadus mis tahes parameetritele vastavat Aidu tuuleparki rajada (05.06.2019. a kohtuistungi

protokoll alates kell 14:25). Sellise väite esitamise jaoks puudub kaebajatel piisav teave tehingu

asjaoludest ning seega on kaebajate väide jäänud ka paljasõnaliseks. Kuna kaebajad ei ole oma

väidet tõendanud, siis märgib KAM siinkohal vaid, et hoonestusõiguste saamisega ei antud riigi

ega kohaliku omavalitsuse poolt Aidu tuulepargi arendajatele õigust tuuleparki rajada.

2) Purtse I park on oluliselt väiksema võimsusega. Tuulikute arv on poole väiksem. Purtse I

teemaplaneering kooskõlastati aasta enne Varja teemaplaneeringu tingimuslikku kooskõlastust.

Purtse I ehitusprojekt olu kooskõlastatud kolm aastat enne seda, kui kaebajad esitasid

käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks oleva taotluse.

3) Purtse II park on oluliselt väiksema võimsusega ning väiksema tuulikute arvuga. Purtse II

ehitusprojekt on kooskõlastatud enne seda, kui kaebajad esitasid käesolevas asjas vaidlustatud

otsuse aluseks oleva taotluse.

4) Aseriaru II park on oluliselt väiksema võimsusega ning väiksema tuulikute arvuga.

Seonduvad planeeringud ei allunud regulatsiooni kohaselt KAM kooskõlatusnõudele. Aseriaru

II tuulikupargiga seonduvalt kaebajate poolt asjas 29.05.2019. a seisukoha lisad 4 ja 5 ei ole

asja juurde võetud. Seega on kaebajate seisukohad tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamise

kohta tõendamata. Remargina lisab KAM siiski, et ei ole 2019. a Aseriaru II pargiga seonduvalt

ühtegi ehitusprojekti kooskõlastust andnud.

5) Päite-Vaivina park on oluliselt väiksema võimsusega. Kaebajate hinnangul planeeringud ei

allunud KAM kooskõlastusenõudele. Ehitusprojekti ei ole KAM mitte kunagi kooskõlastanud.

6) Aburi tuuleparki sooviti püstitada 1 tuulik, mis ei ole võrreldav kaebajate soovidega.

Nimetatud tuuliku asukoht ei ole Varja tuulikupargiga võrreldav. Ehitusprojekti ei ole

kooskõlastatud, kuivõrd kaebajate poolt 20.09.2017. a menetlusdokumendi lisa 1 tõendab vaid

detailplaneeringu tingimuslikku kooskõlastust.

7) Vaivara tuulikupargi asukoht ei ole Varja tuulepargiga võrreldav. Tingimuslik

kooskõlastus ehitusprojektile on antud kolm aastat enne seda, kui kaebajad esitasid käesolevas

asjas vaidlustatud otsuse aluseks oleva taotluse.

Ülaltoodust nähtuvalt ei ole ükski kaebajate poolt menetluses osundatud tuulepark võrreldav

Varja tuulepargiga nii nagu see oli esitatud käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks olevas

kooskõlastustaotluses. Lisaks tuleb rõhutada, et ühegi toodud tuulikupargi asukoht ei ole suhtes

radariga võrreldav. Seda ei ole ka nö Narva tuulepark.

10.24. Kaebajad on väitnud, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks pidi KAM

kooskõlastustaotluse lahendamisel arvesse võtma ka Kellavere radari ja piirivalve

kaldavaatlusradarite integreerimise võimalust. Kaebajad on edasises menetluses sellest

argumendist loobunud (05.06.2019. a kohtuistungi protokoll alates kell 09:12). Seega ei saa

nimetatud argumendiga ja seonduvate tõenditega asja lahendamisel arvestada ning need tuleb

kõrvale jätta.

10.25. Kaebajate etteheited seonduvalt tõendamiskoormise jaotuse ning tõendite hindamisega

piirduvad peaasjalikult sellega, et kaebajate poolt palgatud isik Vahur Kotkas on asunud

erinevale seisukohale KAM-i ja Kaitseväe esindajate poolt esitatust. Sisuliselt väidavad

kaebajad seda, et nende esindajal on õigus lihtsalt seepärast, et viimane ütleb nii ja KAM on

seega eksimuses. Võttes arvesse seda, et kaebajatel ja nende esindajatel ei ole juurdepääsu kogu

asjakohasele teabele, ei ole kaebajate väited tõsiselt võetavad. Käesolevas asjas üle kuulatud

tunnistaja X on andnud ütluseid selle kohta, miks kaebajate esindaja Vahur Kotkase seisukohad

ei ole põhjendatud ning kohtule on esitatud ka piiranguga Õhuväe vastused, mis lükkavad

ümber kaebajate väited.

10.26. KAM on tõendamiskoormise jaotuse ja tõenditega seonduvalt täiendavaid seisukohti

esitanud 06.10.2015. a menetlusdokumendi punktis 4.7 ja 17.06.2016. a menetlusdokumendi

punktis 12. KAM palub osundatud seisukohtadega käesoleva asja lahendamisel arvestada.

10.27. Vastustaja märgib, et kaebajatel puuduvad andmed ning teadmised väitmaks seda, et

tuulikupargi mõju Kellavere radarile ei ole oluline. Vastustaja toob välja, et kaebajad tuginevad

Kellavereradari nö tuulikupargikindluse väitmisel avalikele andmetele, mis aga ei kajasta

tegelikku olukorda ega anna detailset ülevaadet Kellavere radari tegelikust seadistusest.

Tuulikupargi mõju, mida ei ole võimalik aktsepteerida, Kellavere radarile on KAM poolt

täiendavalt tõendatud kinnisel kohtuistungil tunnistajate ütlustega. KAM palub asja

lahendamisel neid ütluseid ning kinnisel istungil kohtule tutvustatud salastatud teavet asja

lahendamisel arvesse võtta. 05.06.2019. a kohtuistungil Harry Raudvere poolt väidetu, et

Kellavare radarit on uuendatud ning väidetavalt on X kinnitanud, et ükski tuulik enam Kellavere

radarit ei sega, on paljasõnalised ja tõendamata.

10.28. Vastustaja esitas kohtule tähtaegselt taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku

summas 28755,60 eurot (III tl 135-160) ja palub need kaebajatelt solidaarselt välja mõista.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus asudes asja lahendama märgib kõigepealt, et käesolevas asjas on asja õigeks

lahendamiseks kindlaks teinud järgmised üldisemat tähendust omavad asjaolud:

11.1. Kaebaja Adapte Energy OÜ esitas vastustajale AS Raisneri poolt volitatud isikuna

21.07.2014 taotluse tuulepargi ehitusprojektile (eelprojektile) kooskõlastuse saamiseks.

11.2. Kaitseministeerium otsustas põrast haldusmenetluse läbiviimist oma 12.11.2014 kirjaga

nr 12.1-1/14/3349 (I tl 21) jätta taotletud kooskõlastus andmata. Kaebajad vaidlustasid selle

otsuse Tallinna Halduskohtus haldusasjas 3-14-53176, kuid nimetatud kaebus jäeti

kohustamisnõude,

millega

taotleti

Kaitseministeeriumi

kohustamist

anda

Varja

tuulikuprojektile kooskõlastus, osas läbi vaatamata ja uue kooskõlastamisemenetluse

läbiviimiseks kohustamise osas lõpetati menetlus seoses kaebajate poolt uue taotluse

esitamisega ja selle osas menetluse toimumisega. Kohtuotsus selles asjas on jõustunud.

11.3. 22.12.2014 esitas OÜ Adapte Energy uue taotluse Varja tuulikupargi ehitusprojekti

kooskõlastamiseks (I tl 24-41). Taotluses esinenud puuduse kõrvaldas kaebaja Adapte Energy

OÜ 9.01.2015 ja vastustaja luges oma 19.01.2015 kirjaga taotluse esitatuks alates 09.01.2015

ning asus seda menetlema.

11.4. 09.02.2015 esitas vastustaja kaebajale kirjaga nr 12.1-1/15/3349 seisukoha (I tl 43-44,

milles selgitab, et kavatseb jätta ehitusloa kooskõlastamata ja palus esitada oma arvamus ja

vastuväited kirjas toodule.

11.5. Kaebaja Adapte Energy OÜ esitas oma esialgse seisukoha vastustaja 09.02.2015 kirjale

oma 25.02.2015 kirjas (I tl 43), milles taotles muuhulgas täiendavat aega (vähemalt 15

kalendripäeva) 09.02.2015 kirjas olevatele küsimustele vastamiseks.

11.6. Vastustaja määras oma 29.04.2015 kirjaga „Varja tuulikupargi ehitusprojekti

kooskõlastusmenetlus“ (I tl 51 ) kaebajale täiendavaks tähtajaks 09.02.2015 kirjas toodule

vastamiseks 15.05.2015.

11.7. Kaebaja Adepte Energy OÜ esitas 15.05.2015 kirjaga (I tl 53- 71) oma täiendused ja

seisukohad.

11.8. 30.06.2015 jättis vastustaja oma kirjaga nr 12.1-1/14/3349 (I tl 73- 77) talle esitatud Varja

tuulepargi ehitusprojekti, mille järgi sooviti Lüganuse valda, Ida Virumaale rajada 25-st 149,5

m kõrgusest tuulikust koosnev tuulepark, kooskõlastamata.

11.9. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajatel ei olnud kogu haldusmenetluse ega kohtumenetluse

ajal vajalikul tasemel ligipääsuluba 30.06.2015 otsuse selle õigusliku alusena nimetatud

riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavatele NATO ja siseriiklikele dokumentidele.

12. Kohus loeb üldteada asjaoluks, et julgeolekuolukord Euroopas ja Läänemere regioonis on

oluliselt muutunud esmalt pärast Vene Föderatsiooni relvastatud kallaletungi Gruusiale ja osa

selle territooriumi hõivamist ning eriti pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale 2014 aastal, mille

käigus okupeeris ja annekteeris Venemaa Ukraina territooriumi osaks olnud Krimmi poolsaare

ja osaliselt Ukrainale kuuluvate Donetski ja Luganski oblastite territooriumi moodustades seal

täielikult Venemaa kontrolli all olevad, kuid näiliselt iseseisvad „separatistlikud vabariigid“.

Kohus märgib, et kuigi julgeolekuolukorra muutus nende kahe sündmuse tagajärjel on üldteada

asjaolu, on seda põhjalikult käsitletud ka käesolevas asjas tõendina esitatud Riigikogu

Riigikaitsekomisjoni raportis „NATO heidutus Läänemere piirkonnas: Hetkeseis ja

perspektiivid.“ (II tl 59-89).

13. Kohus lahendab kõigepealt kaebuse alternatiivse nõude tuvastada, et Kaitseministeerium

on tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille on 21. juulil

2014 (uue, varasemaga sisult korduva taotlusega 22.12.2014) Kaitseministeeriumile

kooskõlastamiseks esitanud Adepte Energy OÜ.

13.1. Kohus märgib, et kaebaja tugineb sellise nõude esitamisel õiguslikule argumentatsioonile,

mille kohaselt tuleb LennS § 35 lg 61 tõlgendada nii, et selles näidatud 30 päevase tähtaja

möödumisel taotluse menetlusse võtmisest loetakse kooskõlastus antuks. Põhimõtteliselt

soovivad kaebajad siinkohal tõlgendada vaidlusalust õigusnormi analoogia korras sel ajal

kehtinud planeerimisseaduse (v.r) § 17 lg 5 sätestatuga. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei

ole analoogia kasutamine kaebajate pakutud korras õigustatud. Oluliseks erinevuseks on

siinkohal asjaolu, et kooskõlastamismenetlus toimus antud juhul väljaspool tavapärast

planeerimis või ehitusloa väljastamise menetlust, mistõttu ei osale menetluses teist

haldusorganit, kellele kooskõlastus suunatud on. Kohtu hinnangul saab toimingu lugeda tehtuks

tegevusetusega ainult siis, kui see on otse seaduses nii ette nähtud. Käesoleval juhul ei näe

lennuseadus arvamuse avaldamisega hilinemise või venitamise korral üle 30 päeva ette, et

sellisel juhul loetakse kooskõlastus antuks, mistõttu kaebajate väidetavat õiguslikku tagajärge

saabunud ei ole.

13.2. Kohus on seisukohal, et eelnev selgitus ei oma asja lahendamisel ka määravat tähtsust,

kuna vastustaja on mõlemad taotlused sisuliselt lahendanud keeldudes ehitusprojekti

kooskõlastamast nii 21.07.2014 taotluse osas kui ka 22.12.2014 esitatud taotluse osas. Seetõttu

ja tulenevalt asjaolust, et kaebajad ei ole ise algatanud endale vajalikku haldusmenetlust

ehitusloa saamiseks, ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et vastustaja on olnud tegevusetu

ning on sellega ehitusprojektile kooskõlastuse andnud. Ei seaduse sõnastus ega vastustaja

tegelik tegevus kooskõlastuse selgesõnaliselt andmata jätmisel ei anna võimalust lugeda

kooskõlastus antuks.

13.3. Kohus jätab selle nõude osas kaebuse eelpooltoodud põhjustel rahuldamata.

14. Teiseks lahendab kohus kaebajate põhinõude tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015

otsus nr 12.1-1/14/3349 „Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine“ ja

kohustada Kaitseministeeriumit andma kooskõlastus Varja tuulikupargi ehitusprojektile.

Kohus märgib, et nimetatud nõuetest tühistamisnõude lahendamiseks tuleb kohtul kõigepealt

välja selgitada vaidlustatud otsuse õiguslik staatus ja seejärel analüüsida otsuse langetamisega

seotud sisulisi ja menetluslikke asjaolusid.

15. Kooskõlastamismenetlus on nähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 16 haldusmenetluse

eriliiki, mille käigus haldusorgan, lahendades tema poole pöördunud isiku taotlust, küsib

seadusest või muust õigusaktist tulenevalt teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust

määrates vastamise tähtaja.

16. Käesoleval juhul on tegemist tavalisest kooskõlastusmenetlusest erineva olukorraga selles

mõttes, et kaebajad ei ole algatanud haldusmenetlust, mille raames kooskõlastusmenetlus tuleks

läbi viia. Põhimõtteliselt ei ole selline olukord seadusega välistatud, sest HMS § § 16 lg 1 teine

lause võimaldab põhihaldusmenetluse taotlejal ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse

saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik. Kohus märgib, et

nimetatud norm võimaldab taotlejal ka ise korraldada kooskõlastuse saamist, kui see on vajalik

menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides.

17. Käesoleval juhul on kooskõlastuse taotlemise õiguslikuks aluseks LennS § 35 lg 61 ja kohus

võtab asja lahendamisele asumisel kõigepealt seisukoha küsimuses, milline õiguslik tähendus

on LennS § 35 lg 61 toodud kooskõlastusel, sest nimetatud sättes toodud kooskõlastuse mõte ja

õiguslik tähendus on üheks oluliseks käesolevas asjas vaidlusi põhjustanud asjaoluks.

17.1. Nimetatud säte toodi esialgsel kujul lennundusseadusse lennundusseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seadusega, mis võeti Riigikogus vastu 19.11.2008 ja jõustus

22.12.2018 ning oli sõnastatud järgmiselt: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide

detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi

ja Piirivalveametiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva

jooksul

esitada

põhjendatud

vastuväiteid

detailplaneeringule

või

ehitusprojektile.

Detailplaneeringuga väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat.“.

Ehitusprojekti kooskõlastamise taotluse esitamise hetkel (22.12.2014 ) oli nimetatud säte kehtiv

1.01.2010 jõustunud sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja tuuleparkide detailplaneeringud

ning ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja Politsei- ja

Piirivalveametiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Politsei- ja Piirivalveametil on õigus

30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringule või ehitusprojektile.

Detailplaneeringuga väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat.“.

Vaidlustatud kooskõlastuse andmisest keelduva otsuse vastuvõtmise ajal 30.06.2015 kehtis

nimetatud säte 01.03.2015 jõustunud järgmises sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja

tuuleparkide ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti, Kaitseministeeriumi ja

Siseministeeriumiga. Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Siseministeeriumil on õigus 30

päeva

jooksul

esitada

põhjendatud

vastuväiteid

ehitusprojektile.

Lennuameti,

Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi määratud kooskõlastustingimused kehtivad kaks

aastat.“.

Alates 1.07.2015 kehtib nimetatud säte järgmises sõnastuses: „(61) Tuulegeneraatorite ja

tuuleparkide detailplaneeringud ning ehitusprojektid tuleb asjakohasel juhul kooskõlastada

Lennuameti, Kaitseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveametiga. Kaitseministeeriumiga

kooskõlastamisel lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest.

Lennuametil, Kaitseministeeriumil ning Politsei- ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva jooksul

esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringule või ehitusprojektile.“.

14.2. Kohus märgib, et menetlusosaliste vahel erimeelsusi tekitanud lennundusseaduse § 35 lg

61 sõnastus ei ole kõige õnnestunum ja tekitab tõepoolest segadust kooskõlastuse tähenduse ja

koha osas planeerimis- ja ehitusõigust reguleerivates seadustes. Kohus märgib, et kuigi

nimetatud normi on mitmel korral parandatud, on tulenevalt normi sõnastusest ja asukohast

lennundusseaduses vaja kõigepealt vaadata, mis oli selle normi lennundusseadusse viimise

põhjuseks ja eesmärgiks. Nähtuvalt normi seadusse sisse toonud seaduseelnõu seletuskirja lk

15 toodud seletusest olid normi loomise põhjused ja eesmärgid järgmised: “Lennutegevusega

seonduvaid raadionavigatsiooniseadmeid ja radareid omavad Lennuamet, Kaitseministeerium

ja Piirivalveamet. Praktikast on olemas olukord, kus Paldiski tuulepark segab Ämari

lennuväljal paikneva lähenemisradari tööd. On esinenud juhtumeid, kus läheneva lennuki pilt

on radari pildil jäänud lennujuhile märkamatuks. Sarnaste olukordade vältimiseks on vajalik

kõik tuulegeneraatorite ja tuuleparkidega seonduvad detailplaneeringud ning ehitusprojektid

kooskõlastada eelnevalt nimetatud asutustega. Vastava kooskõlastamise nõude lisamise

ettepaneku on teinud Kaitseministeerium ning Piirivalveamet. Nimetatud asutustega

kooskõlastamise vajadus tuleneb asjaolust, et Lennuamet ei oma (ega peagi omama) teavet

nende

haldusalas

olevate

raadionavigatsiooniseadmete

funktsioonidest.“.

(leitav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/647514bc-e9b5-ac27-c8c4-

004d52fc7851/Lennundusseaduse%20ja%20riigil%C3%B5ivuseaduse%20muutmise%20sead

us).

14.3. Nähtuvalt eelmises punktis toodud tekstist, oli muudatuse eesmärgiks saavutada olukord,

kus ilma eelneva kooskõlastuseta ei kinnitataks tuulegeneraatorite ja tuuleparkide ehitusõigust

määravaid

ja

andvaid

detailplaneeringuid

ja

ehitusprojekte,

mis

võivad

segada

raadionavigatsiooniseadmete ja radarite tööd.

Hilisemate parandustega seoses ei ole regulatsiooni sisseviimisel nimetatud eesmärgid ja

põhjused muutunud, kuid täpsustatud on kooskõlastuse andjate ringi ja kooskõlastuse mõjuala.

Koos uute planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku jõustumisega 01.07.2015 jõustunud

muudatusega selgitas seadusandja, et „Kaitseministeeriumiga kooskõlastamisel lähtutakse

planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest.“. Nimetatud muudatus jõustus

pärast käesolevas asjas vaidlustatud 30.06.2015 otsuse tegemist.

14.4. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt muudatuse sõnastusest ja eesmärkidest saab asuda

seisukohale, et seadusandja ei ole siinkohal silmas pidanud uut liiki kooskõlastuse, mida

antakse väljaspool sellega seotud primaarset haldusmenetlust, toomist õigussüsteemi.

Kohtu arvates on tegemist kooskõlastusega, mis antakse silmas pidades põhilist planeerimis- ja

ehitusloa menetlust. Tavapäraselt on sellised kooskõlastused võetud-antud vastava

põhimenetluse raames. Detailplaneeringute ja ehituslubade menetluses on praktikas üpris

tavapärane, et nende väljaandmiseks vajalike kooskõlastuste hankimisega seotud praktilised

tegevused viib läbi planeeringut või ehitusluba taotlev eraisik või tema esindajaks olev

eraõiguslik planeerimisspetsialist või arhitekt selleks kohalikult omavalitsuselt saadud volitust

kasutades.

Kohus leiab, et sellisele seisukohale asudes on kooskõlatuse saamist-andmist ainuõige

käsitleda menetlustoiminguna koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Asjaolu, et

seadusandja ei pidanud LennS § 35 lg 61 sõnastamisel silmas sisuliselt põhimenetlusele eelneva

eraldiseisva ja lõpliku eelhaldusakti andmist ekslikult kooskõlastuse vormis, kinnitab ka kõigis

muudatustes läbivalt kasutatud sõnastus, mille kohaselt kooskõlastaja võib esitada

„põhjendatud vastuväiteid“ planeeringule või ehitusprojektile. Selline sõnastus näitab kohtu

arvates üheselt, et lõplik otsustamine planeeringu kehtestamise või ehitusloa väljastamise osas

on jäetud vastava haldusmenetluse läbiviijale, mitte kooskõlastuse andjale. See omakorda

tähendab, et teostatud menetlustoimingute vaidlustamine on vastavalt seadusele ja

kohtupraktikale võimalik ainult siis, kui need mõjutavad iseseisvalt kaebaja õigusi sõltumata

lõplikust haldusaktist või kahjustavad kaebaja õigusi määrates ära kaebajale ebasoodsalt lõpliku

haldusakti sisu või tehes selle andmise võimatuks.

15. Kohus märgib, et käesoleva kaebusega seotult on olukorra üheks eripäraks asjaolu, et

kaebajad on taotlenud kooskõlastust tuulepargi ehitusprojektile väljaspool ehitusloa taotlemise

menetlust. Kohus leiab, et põhimõtteliselt ei ole kooskõlastuse taotlemine väljaspool põhilist

haldusmenetlust välistatud, kuid sellisel juhul on sisuliselt tegemist menetlusega, mis toimub

väljaspool põhimenetlust läbi viiva haldusorgani kontrolli ja see omakorda toob kaasa mõned

täiendavad õiguslikud probleemid. Kõige olulisemaks nendest on käesolevat vaidlust

arvestades küsimus sellise menetluse läbiviimisest tulenevate tagajärgede õiguslikust

tähendusest.

16. Kaebajad on välja toonud, et praktikas on kohalik omavalitsus ajakirjanduses ja ka kaebajale

väljendanud seisukohta, et nemad ei alusta enne mingit planeeringu- või ehitusloa väljastamise

menetlust, kui kooskõlastus Kaitseministeeriumilt on saadud. Kohus on märgib, et selline

seisukoht ei ole kooskõlas ei planeerimis- ega ehitusseadusega seadusega ja ka haldusmenetluse

seaduses kooskõlastamisemenetluse kohta sätestatuga. Nimelt ei saa põhimenetluse läbiviija

keelduda selle algatamisest põhjusel, et kooskõlastust ei ole hangitud enne põhimenetluse

läbiviimise taotluse esitamist. Kohus rõhutab siinkohal, et taotleja poolt kooskõlastuste

hankimise korraldamine põhimenetluses või väljaspool seda ja enne põhimenetluse algatamist,

on ainult üks seadusandja poolt ettenähtud võimalusi, mis ei asenda põhimenetlust läbi viiva

haldusorgani kohustust hankida ise enne otsuse langetamist õigusaktides ettenähtud

kooskõlastused. Seadusandja on ilmselt loonud selle võimaluse silmas pidades taotlejate huvi

saada vajalikud load kiiremini, kui seda suudaks sageli tööga ülekoormatud haldusorgan. Küll

aga järeldub eelnevast, et suures osas on e taotlejate endi valik, millisel viisil ja

menetlusstaadiumis nad sekkuvad haldusorgani töösse ja hakkavad ise ettenähtud kooskõlastust

hankima.

17. Kohus märgib, et kaebajatel ei olnud mingisugust õiguslikku takistust esitada seaduse

kohaselt ehitusprojekt koos taotlusega ehitusloa väljastamiseks kohalikule omavalitsusele ja

saada viimaselt seaduses sätestatud korras otsus ehitusloa väljastamiseks või sellest

keeldumiseks. Kohus märgib, et nagu ta juba eelnevalt selgitas, tulnuks kohalikult

omavalitsusel sellisel juhul läbi viia haldusmenetlus, mille raames tulnuks tal kooskõlastada

ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojekt seaduses ette nähtud haldusorganitega ehk

käesoleval juhul ka vastustajaga. Käesoleval juhul kaebajad ehitusloa taotlust esitanud ei ole,

mistõttu ei saa nad väita, et nende õigusi oleks rikutud seoses ehitusloa taotlemise menetlusega.

18. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on järgnevalt oluline välja selgitada, kas

vaidlustatud otsus kooskõlastuse väljastamisest keeldumiseks on eeltoodut ja läbiviidud

haldusmenetlust arvestades õiguspärane.

19. Kaebajate esimene põhiväide on see, et vaidlustatud 30.05.2015 otsus on õigusvastane, kuna

selle andmisel ei ole järgitud seaduses arvamuse kujundamiseks ja andmiseks ette nähtud 30

päevase tähtaja nõuet.

19.1. Kohus toob siinkohal välja kõigepealt asjaolu, et HMS § 16 lg 2 näeb põhimõtteliselt ette,

et kooskõlastust andev haldusorgan võib kooskõlastamiseks määratud tähtpäeva pikendada.

Käesoleval juhul on vastustaja pärast esitatud taotluse puuduste kõrvaldamist kaebuse alates

9.01.2015 menetlusse võtnud ja 09.02.2015 esitas vastustaja kaebajale kirjaga nr 12.1-

1/15/3349 seisukoha (I tl 43-44), milles selgitab, et kavatseb jätta ehitusloa kooskõlastamata ja

palus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjas toodule. Nimetatud seisukohale sai vastustaja

kaebajatelt lõpliku vastuse pärast vastamiseks täiendava aja andmise taotluse rahuldamist

15.05.2015 Adepte Energy OÜ kirjaga (I tl 53- 71).

19.2. HMS § 40 lg 2 näeb ette, et juhul, kui haldusorgan kavatseb sooritada sellise toimingu,

mis võib kahjustada menetlusosalise õigusi (käesoleval juhul keeldumine kooskõlastuse

andmisest), tuleb isikule anda võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja

on seda kohustust täitnud ja seetõttu ei saa kohus lugeda, et vastustaja oleks olnud õigusvastases

viivituses kooskõlastuse andmise üle otsustamisel alates taotluse esitamisest 22.12.2014 kuni

15.05.2015. Arvestades kaebajate esitatud vastust ja asja komplitseeritust, ei pea kohus

õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja võttis oma kooskõlastamisest keeldumise otsuse vastu alles

poolteist kuud hiljem. Kohus möönab, et 45-päevane viivitust lõpliku seisukoha vormistamisel

võib pidada ka liiga pikaks, kuid kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kaebajad ei astunud oma

õiguste kaitseks sel ajaperioodil täiendavaid samme ning ei esitanud ka põhihaldusmenetluse

algatamise taotlust, kuigi neil oli selleks vastavalt kohtu poolt eelnevalt tuvastatule täielik

õigus.

19.3. Kohus märgib siinkohas veel eraldi ära ka asjaolu, et kuna menetlus toimus väljaspool

põhimenetlust ja LennS § 35 lg 61 ei näe ette, et 30 päevase tähtaja ületamisel loetakse

kooskõlastus antuks, on kohus seisukohal, et kooskõlastust ei ole käesoleval juhul ka sellel

kaebajate poolt välja toodud alusel antud. Kohus märgib ka, et juhul, kui kaebajad olid

seisukohal, et seaduses toodud tähtaja ületamine toob kaasa kooskõlastuse antuks lugemise,

oleks nad pidanud oma õigustest hoolides esitama koheselt seaduses nimetatud tähtaja

möödumisel taotluse soovitud põhimenetluse, mis viibis kooskõlastamisprotsessi venimise

tõttu kaitseministeeriumiga, läbiviimiseks. Seda kaebajad ei teinud.

20. Kaebajate teine põhiväide vaidlustatud otsuse õigusvastasuse osas seisneb selles, et

kaebajate hinnangul on LennS § 35 lg 61 pädevusnorm ja selles puuduvad õiguslikud alused

kooskõlastusest keeldumiseks. Samuti leiavad kaebajad, et õigusliku alust kooskõlastamisest

keeldumiseks ei tulene ühestki muust avaldatud õigusaktist ning et riigisaladust ja salajast

välisteavet sisaldavad õigusaktid ei saa nende salajasuse tõttu olla aluseks kooskõlastuse

andmata jätmiseks.

21. Kohus nende kaebajate väidetega ei nõustu. Kohus märgib kõigepealt, et kooskõlastuse

mõttest tulenevalt ei ole selle andmise või sellest keeldumise alused reeglina sätestatud

kooskõlastamisnõuet sisaldavas seaduses endas. Ka vaidlusaluse otsuse andmise ajal kehtinud

planeerimis ja ehitusseadus ei sisaldanud norme, mis oleks määranud aluse kooskõlastuste

andmiseks või nende keeldumiseks. Näiteks sätestab tol ajal kehtinud PlanS (v.r) § 17 küll

defineerivaid norme, milliste asjaolude ilmnemisel tuleb milliselt haldusorganilt kooskõlastust

planeeringutele küsida, kuid ei sisalda norme, mille alusel kooskõlastaja langetab otsuse

kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise osas. Küll aga täpsustab PlanS (v.r) § 17 lg 4, et

juhul, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud

õigusaktile või planeeringule, loetakse planeering kooskõlastatuks ehk kooskõlastuse

andmisest keeldumise alus, et seda peaks kindlasti arvestama ka põhihaldusmenetluse läbiviija,

peab tulenema reeglina kooskõlastaja tegevusvaldkonda puudutavatest seadustest ja muudest

õigusaktidest.

22. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud 30.06.2015 otsus tugineb asjakohastele

õiguslikele alustele ja dokumentidele.

22.1. Kohus märgib, et vastustaja on vaidlustatud otsuses viidanud selle õigusliku aluse osas

kõigepealt kaitseministeeriumi põhimääruse §-le 6, milles on sätestatud KAM-i valitsemisala.

Põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et KAM saab ja peab oma tegevuses ja ka

kooskõlastuse andmisel lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest.

Vaidlustatud otsuse punktis 1 on kohtu arvates õigesti ja arusaadavalt välja toodud, et

riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel

tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning

radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO

30.05.2007 standardiga nr DI (ADAM-ADS)(2007) 33 „Air Surveillance Analysis Baltic States

radar Coverage“ (NATO konfidentsiaalne), NATO dokumendiga „Final Decision on MC 507,

Concept for Air Survellance“ 07 January 2005 nr MC 507 (NATO piiratud) ja Kaitseväe

juhataja 25.02.2009 käskkirjaga nr 327-K „Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded

Eesti Kaitseväele“ koos lisadega (konfidentsiaalne). Kohus nõustub pärast nimetatud

dokumentidega tutvumist, et nendest tulenevad selged ja üheselt arusaadavad nõuded radari

kattealale ja radarkatte kvaliteedile ning et otsuses on selle õiguslikke aluseid käsitletud

üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise

piirangutest.

Kohus märgib, et ta nõustub siinkohal vastustajaga ka selles, et ülalnimetatud õigusaktid lõid

sõltumata Kaitseministri 26.06.2015. a määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid,

piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste

kohta“, mis jõustus 01.07.2015. a, vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast, piisava

õigusliku aluse riigi huvide kaitsmiseks vaidlusaluses kooskõlastamismenetluses ja kehtestasid

üheselt mõistetavad ning kohustuslikud kriteeriumid seonduvalt radarite töövõimega ning

kattealaga. Kohus rõhutab, et need täitmiseks kohustuslikud õigusaktid olid olemas juba

vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kaitseministri määruse kehtestamisega ei saa

elimineerida NATO standardi ning dokumendi ja Kaitseväe juhataja käskkirja õigusjõudu ning

kohaldatavust. Kõnealuses määruses on sätestatud kriteeriumid, mida Kaitseministeerium peab

järgima selleks, et NATO standardit ning dokumenti ja Kaitseväe juhataja käskkirjast

tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse regulatsiooni osas tegemist millegi uuega, sest

nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks vajalikud kriteeriumid on olemas olnud kogu

aeg arvates nende jõustamisest. Vastavalt Kaitseministri määruse seletuskirjale on selles

määruses sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumite avalik osa. Ka määruse

seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO standardile ning dokumendile ja Kaitseväe

juhataja käskkirjale, millele tuginevalt vastustaja on teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on

seletuskirjas selgitatud, et nõuded radari kattealale tulenevad just nimetatud dokumentidest.

22.2. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti välja toonud, et VäSS § 21 lg 1 sätestab, et

välislepingu jõustamisega avaldab Eesti Vabariik valmisolekut täita endale lepingu

sõlmimisega võetud kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Vabariik on Põhja-Atlandi

lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu

poolt ja seoses Põhja-Atlandi lepinguga eelkõige oma valitsemisalast tulenevalt

Kaitseministeeriumi poolt.

22.3. Kohus märgib, et PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb siseriikliku regulatsiooni vastuolu korral

välislepinguga või ka vastava regulatsiooni puudumisel kohaldada välislepingu sätteid.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka kuulub ka pacta sunt servanda

põhimõte. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest tulenevalt

on Eesti Vabariik kohustatud täitma ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on vastu

võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Seetõttu ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et

vastustajal on nii õigus kui kohustus juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. Vastustaja

viitab kohtu arvates õigesti asjaolule, et Põhja-Atlandi leping kohaldub Eesti Vabariigis Põhja-

Atlandi lepinguga ühinemise seaduse alusel ja sellest tulevad Eesti vabariigile teatud selged

sõjalise võimekuse omamise ja hoidmise kohustused. Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3 sätestab

selle kohustuse ka spetsiifiliselt radarite osas järgmiselt:

Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi

ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja

kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule. Põhja-Atlandi lepingu

eesmärgid on sätestatud lepingu preambulis. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile

seega kohustuse omada võimekust välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka

Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks. Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja

raketikaitsesüsteemist, on selliste kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks.

22.4. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et avaldamata (riigisaladust või salastatud

välisteavet sisaldavad õigusaktid ei ole õiguslikult siduvad ja rakendatavad tulenevalt

Põhiseaduse §-st 3. Kohus juhib tähelepanu, et nimetatud põhiseaduse § 3 lg 2 käsitleb ainult

seaduseid, mis peavad olema avaldatud, et nad oleks siduvad. Arvestades, et igapäevases

riigielus vajavad reguleerimist ka paljud küsimused, mille avalik reguleerimine kahjustaks

paratamatult nii avalikustatava tehnilise teabega seotult näiteks riigikaitse huve, on loomulik,

et teatud regulatsioonid (kõige tavalisem näide siinkohal on mobilisatsiooniplaanid) ei kuulu

avalikustamisele ja nendega saavad tutvuda ainult vastavat ligipääsuluba omavad isikud. See

aga ei tähenda, et vajadusel puuduks võimalus neis regulatsioonides sisalduva kontrollimiseks,

et tagada näiteks ettevõtlusvabadust või omandiõigusi. Selleks on võimalus nii kohtul kui ka

eraisikutel, kui viimased saavad vastava taseme ligipääsuloa või näiteks palkavad end esindama

sellist ligipääsuõigust omava advokaadi.

22.5. Kohus märgib siinkohal ära ka selle, et otsuses nimetatud piiratud juurdepääsuga

dokumentidest tuleneb otseselt kohustus tagada maksimaalne radarite katteala otsenähtavuse

puhul ja kõikide neis defineeritud sihtmärkide pidev avastamise võimekus. Sellest tulenevalt

on sisutud kõik kaebajate väited, mis puudutavad radarkatte häiringu vähendamist tuulikute

paigutusega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kavandatav Varja tuulepark häiris otsuse

tegemise ajal nähtuvalt ka vastustaja esitatud Küberneetikainstituudi analüüsist teatud ulatuses

radarite tööd ja ei anna võimalust tagada kogu ettenähtud õhuruumi jälgimine. Kohus märgib,

et tulevikus võib tekkida olukord kus näiteks sellised häiringud on kõrvaldatud näiteks

täiendavate radarite ülesseadmisega, kuid otsuse tegemise hetkel olukord selline ei olnud.

22.6. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsuses on selgelt välja toodud selle

tegemise õiguslikud alused ja nendest ning tuulikutega seotud mõjude analüüsist nähtub

üheselt ka see, et väljapakutud ehitusprojekti järgi tuulepargi püstitamisel ei ole võimalik täita

Eesti riigile kohustuslikke riigikaitselisi radarkatte nõudeid ning sellest tulenevalt on vastustaja

õiguspäraselt keeldunud kooskõlastuse andmisest, sest tal puudus võimalus teistmoodi

otsustamiseks.

22.7. Kohus märgib, et eeltoodud järeldusest tulenevalt ei oma vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse hindamisel mingit tähendust küsimus, kas tõesed on kaebajate väited, et neid on

kooskõlastuse mitteandmisega koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste tuuleparkide arendajatega

samas piirkonnas. Juhul, kui teistele tuuleparkide arendajatele on isegi antud sarnastel

tingimustel, mis kaebajate väitel samuti rikuvad kehtestatud radarkattenõudeid, ehituslube, ei

loo see õiguslikku alust kaebajatele kooskõlastuse andmiseks. Kohus märgib, et

haldusmenetluses on üleüldiselt tunnustatud põhimõte, et isegi pikaaegse õigusvastase

halduspraktika muutmine õiguspäraseks ei saa kahjustada kellegi õiguspärast ootust ega

seaduslikke huve.

Kohus märgib siinkohal veel, et käesoleva asja menetluses on vastustaja esindajad ja tema poolt

kutsutud tunnistaja X korduvalt selgitanud, et halduspraktika rangemaks muutumine oli

muuhulgas seotud Venemaa tegevusest põhjustatud julgeolekuolukorra muutumisega

Läänemere regioonis, kusjuures eraldi toodi välja just radarkatte kvaliteedi tagamise

kohustusega otseselt seotud sagenenud mittetöötava responderiga Vene sõjalennukite lennud

meie õhuruumi lähedal. Viimane asjaolu leidis veel mõned aastad tagasi laialdast kajastamist

ka ajakirjanduses ja kohus loeb selle üldteada asjaoluks.

23. Kohus peab eeltoodule vaatamata vajalikuks siiski välja tuua, et ta ei pea hea haldusega

täielikult kooskõlas olevaks vastustaja korduvaid nõudeid täiendada kaebajate poolt esitatud

TTÜ Küberneetikainstituudi koostatud ekspertiisi. Juba nähtuvalt selle esimesest versioonist

võis kohtu hinnangul üheselt järeldada, et kavandataval kujul on tuulepargil sõltumata

väljapakutud mõjude vähendamise meetmetest selge negatiivne mõju radarikatte kvaliteedile,

mida ei olnud võimalik kavandatavate tuulikute kõrguste juures vältida. Sellises olukorras oleks

kohtu hinnangul korrektsem olnud kaebajatele täiendavate menetluskulude tekitamise asemel

koheselt keelduda kooskõlastuse andmisest. Kohus märgib, et menetluse mõlemad pooled

tunnistasid kohtuistungil siinkohal, et nad olid teadlikud, et radari otsenähtavusalale mõjude

vältimiseks oli ainus nendes oludes võimalik lahendus lubatud tuulikute kõrguse alandamine

70 meetrini. Olukorras, kus kaebajad sellise lahenduse majanduslikel põhjustel välistasid, oleks

vastustaja pidanud head haldustava järgides kohtu hinnangul koheselt kooskõlastuse andmisest

keelduma.

Kohus märgib, et ka kaebaja poolt välja toodud erinevate vastustaja ametnike poolt väidetavalt

korduvalt antud lubadused tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamiseks, ei näita vastustaja

asjaajamist just kõige paremas valguses. Kohus peab usutavaks, eriti vastustaja väidete taustal,

et nad püüdsid võimalikult palju arendajatele vastu tulla, et ametnike ja arendajate

omavahelistes vestlustes võis esineda olukordi, kus ametnike poolt saadetud sõnumeid võis

mitmeti tõlgendada. Samas märgib kohus, et valdavas enamikus kohtusse esitatud tõenditest

selliste selgete lubaduste andmist ei nähtu. Ainukeseks taoliseks dokumendiks, mille puhul võib

taolise lubaduse andmist enam-vähem arusaadavalt välja lugeda on kaebajate poolt välja toodud

X poolt 29. jaanuaril 2014 X saadetud e-mail (I tl 16). Seoses sellega märgib kohus, et

nimetatud e-maili saatmine jääb aega, kus kaebajate poolt käesolevas kohtuasjas esitatud

taotlusi ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel menetlusse ei olnud esitatud ja seetõttu ei oma

see e-kiri asja lahendamisel olulist tähtsust. Nähtuvalt sellest kirjast tegi vastustaja selles e-

kirjas alles kooskõlastamistaotluse esitamise ettepaneku, mitte ei lubanud selgesõnaliselt, et

vastav taotlus rahuldatakse. Kohus ei saa seetõttu ka siinkohal asuda kaebajate poolele, sest

kogu ametlik ehitusprojekti taotluse menetlus oli veel ees ja vaatamata kirjas sisalduvale

optimismile projektiga edasiminemise suhtes pidid kaebajad aru saama, et see e-kiri ei ole veel

kooskõlastus. Viimase saamiseks tuli neil lähtuvalt kirjast esitada seaduses ettenähtud

dokumendid ja läbida vastav haldusmenetlus.

24. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et tal puuduvad faktilised ja õiguslikud

alused kaebuse nõuete rahuldamiseks ja kohus jätab kaebuse kõigis nõuetes rahuldamata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Samas leiab kohus, et käeolevas vaidluses ei ole

tegemist vastustaja igapäevatööst väljaspool oleva sisuga kohtuvaidlusega ja vastustaja oleks

pidanud vastavalt kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohale sellises asjas toime tulema

välise õigusabita. Seetõttu jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik