3-19-439/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.12.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-439

Haldusasi

G. P. kaebus Maksu- ja Tolliameti 08.02.2019

maksuteate nr 2019237288 ja Nõmme Linnaosa Vanema

28.08.2019 korralduse nr 50 tühistamiseks ning Nõmme

Linnaosa Valitsuse kohustamiseks parandama kaebaja

elukohaandmed rahvastikuregistris

Menetlusosalised

Kaebaja – G. P., volitatud esindaja Anastassiya

Platonova

Vastustaja I – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki

Meister

Vastustaja II – Tallinna linn, volitatud esindajad Jekaterina

Kangur ja Aljona Kallaste

Kaasatud haldusorgan – Siseministeerium, volitatud esindaja

Monika Silvet

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G. P. kaebus.

2. Tühistada Nõmme Linnaosa Vanema 28.08.2019 korraldus nr 50 ja kohustada

Nõmme Linnaosa Valitsust parandama G. P. elukohaandmed rahvastikuregistris

selliselt, et G. P. elukohaandmete kehtivuse alguskuupäevaks märgitakse 01.01.2019.

3. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 08.02.2019 maksuteade nr 2019237288.

4. Mõista Maksu- ja Tolliametilt ning Tallinna linnalt solidaarselt kaebaja kasuks välja

kaebuse eest tasutud riigilõiv 16,37 eurot.

5. Tagastada kaebajale enam tasutud riigilõiv 30 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-19-439

2(12)

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.01.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 08.02.2019 maksuteatega nr 2019237288 G. P.

tasuma 2019. a eest maamaksu 545,75 eurot. Maksustamisobjektiks on G. P. omandis olev

kinnistu aadressiga XXXXXX X, Tallinn.

2. G. P. esitas 10.03.2019 (täiendatud 15.03.2019) Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille

kohus võttis 19.03.2019 määrusega menetlusse nõudega tühistada MTA 08.02.2019

maksuteade.

3. MTA palus 17.04.2019 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus määras 19.06.2019 määrusega asja lahendamiseks kirjalikus

menetluses ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja (30.08.2019 kell

16.00). Sama määrusega kaasas kohus menetlusse arvamuse andmiseks Siseministeeriumi.

5. Siseministeerium esitas arvamuse 10.07.2019.

6. Kaebaja teavitas 12.08.2019 kohut, et taotles Nõmme Linnaosa Valitsuselt (NLoVal) tema

elukohaandme

parandamist

selliselt,

et

kaebaja

elukohaandmete

kehtivuse

alguskuupäevaks märgitakse rahvastikuregistrisse 01.01.2019.

7. Kaebaja esitas 29.08.2019 kohtule Nõmme Linnaosa Vanema (NLoVan) 28.08.2019

korralduse nr 50, millega keelduti kaebaja taotluse rahuldamisest.

1)

G. P. elukoht rahvastikuregistris muutus kehtetuks seoses tähtajalise elamisloa kehtetuks

muutmisega alates 14.08.2018. Uue elamisloa sai ta 11.12.2018. G. P. esitas 15.01.2019

NLoVal-le elukohateate nr 2019/20755 ning selle alusel tehti elukoha andmete kanne

rahvastikuregistrisse 16.01.2019.

2)

Alates uue elamisloa saamisest oli G. P. võimalik esitada elukohateade ning 12.08.2019

avalduses ei ole välja toodud mõjuvaid põhjuseid, miks ta ei saanud oma elukohta registreerida

ajavahemikus 11.12.2018-01.01.2019. G. P. on XXXXXX X, Tallinn omanik alates 15.11.2013

ning tema elukoht on olnud registreeritud ajavahemikel 22.05.201513.08.2018 ja 15.01.2019

kuni käesoleva ajani. Arvestades, et maamaksuvabastuse alus tekib 1. jaanuaril

(maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 8) ning G. P. ei saanud maamaksusoodustust 2014. a eest,

3-19-439

3(12)

siis pidi ta teadma, et maamaksusoodustused on seotud elukoharegistreeringuga

rahvastikuregistris.

3)

G. P. ei avaldanud suuliselt ega kirjalikult 15.01.2019 elukohateadet esitades soovi

elukoha aadressi kehtivuseks märkida 01.01.2019. Elukohateate menetlemisel ei tehtud vigu.

Uue rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 66 lg 2 p 1 näeb ette ainukeseks elukoha aadressi

kehtivuse alguse kuupäeva erisuseks, kui elukohateates on märgitud elukoha aadressi kehtivuse

alguse kuupäev. Sellist kuupäeva G. P. avalduses ei olnud märgitud.

8. Kohus tühistas 29.08.2019 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja ning

uuendas asja arutamise.

9. Kaebaja teatas 09.09.2019 kohtule, et soovib kaebust täiendada NLoVan 28.08.2019

korralduse tühistamise nõudega ning NLoVal kohustamise nõudega parandama kaebaja

elukohaandmeid rahvastikuregistris.

10. Kohus lubas 10.09.2019 määrusega G. P. kaebust muuta ning tunnistas eelnimetatud

nõuetes vastustajaks Tallinna linna.

11. Tallinna linn palus 10.10.2019 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

12. Siseministeerium esitas seisukoha täiendatud kaebuse kohta 08.11.2019.

13. MTA ja Tallinna linn esitasid enda vastuväited 25.11.2019.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Kaebuse põhjendused:

1)

Kaebaja on aadressil XXXXXX X, Tallinn asuva elamumaa omanik. Nimetatud

aadressil elab ta elamisloa alusel juba alates 11.05.2015. Tallinna Linnavaraamet ja MTA on

kaebajale edastanud teateid, mille kohaselt tuleb tal 2019. a tasuda maamaks. Kaebaja aga leiab,

et tema suhtes tulnuks kohaldada maamaksuvabastust MaaMS § 11 lg 1 alusel ning seega

puudub kaebajal maamaksu tasumise kohustus. Aastatel 2016-2018 oli kaebaja MaaMS § 11 lg

1 alusel vabastatud maamaksu tasumise kohustusest.

2)

MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik elamumaa

või maatulundusmaa eest, kus on rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kohaselt tema

elukoht. Kaebaja elamisloa andmise menetluse tõttu ei saanud ta enne 01.01.2019 enda

elukohaks uuesti registreerida XXXXXX X, Tallinn. Nimelt kaotas kaebaja elamisluba

kehtivuse 14.08.2018. Kaks kuud enne seda pani kaebaja Politsei- ja Piirivalveametisse (PPA)

kinni aja (s.o 20.06.2018 kell 13.45) selleks, et edastada vajalikud dokumendid. Alles kolm

kuud hiljem, 19.09.2018 sai kaebaja PPA-lt päringu lisateabe esitamiseks ning tähtaja

pikendamise kohta. Seejärel sai kaebaja 15.11.2018 PPA-lt kutse vestlusele, mis pidi toimuma

19.11.2018. Lõpuks sai kaebaja 11.12.2018 otsuse elamisloa andmise kohta ajavahemikuks

11.12.2018-10.12.2023. Esiteks G. P. ei teavitatud sellest, et elamisloa tähtaja möödumisel

kustutatakse ta rahvastikuregistrist ning teiseks, kuigi ta oli juba 11.12.2018 otsuse järgi Eesti

resident, ei olnud tal võimalik oma registreeringut uuendada enne füüsilise isikutunnistuse

väljastamist, mille ta sai 08.01.2019. G. P. kanti uuesti rahvastikuregistrisse 15.01.2019.

Kaebaja elas kogu elamisloa uuendamise menetluse aja temale kuuluvas majas.

3-19-439

4(12)

3)

G. P. on kõnesolevat probleemi üritanud lahendada erinevate ametiasutustega, ent

tulutult. Sealjuures külastas kaebaja NLoVal-t ning sealsed juristid, spetsialistid ja konsultandid

jõudsid järeldusele, et selle juhtumi puhul on ainuke lahendus pöörduda kohtusse.

4)

Vaidlustatud NLoVan otsus tehti fakti põhjal, et kaebaja oleks pidanud algses taotluses

avaldama soovi, et registrikanne kehtiks alates 01.01.2019. Samas anti kaebajale täitmiseks

elukohateate vorm, milles polnud välja toodud võimalust märkida elukoha aadressi kehtivuseks

varasem alguskuupäev ning kaebajat ka ei teavitatud tagasiulatuva kuupäevaga registreerimise

võimalusest.

5)

Lisaks tuleneb välismaalaste seadusest (VMS) otseselt elamisõigus – tähtajalise

elamisloa kehtivusaja lõppemise korral võib välismaalane Eestis seaduslikult viibida ajutiselt

90 päeva. Praegu kehtiva RRS § 38 lg 2 kohaselt lõpeb välismaalase rahvastikuregistri subjekti

staatus ainult juhul, kui välismaalane ei ole selle 90-päevase perioodi lõpuks taotlenud elamisloa

pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba. Kehtiva

seadusandluse kohaselt poleks kaebajat üldse rahvastikuregistrist eemaldatud. Kaebaja tegelik

elukoht pole tema Eestis elamise jooksul kordagi muutunud. Kui kaebajat oleks teavitatud

võimalusest märkida tegelik elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäev, oleks registrikande

alguskuupäev olnud 15.08.2018, kuna ta polnud oma elukohta muutnud ning tal oli seaduslik

alus Eestis elamiseks.

15. Maksu- ja Tolliamet palus 17.04.2019, 16.08.2019 ja 25.11.2019 vastustes jätta kaebus

rahuldamata.

1)

Kaebaja omanduses on kinnisasi asukohaga XXXXXX X, Tallinn, kus oli kaebaja

rahvastikuregistri järgne elukoht ajavahemikul 22.05.2015-13.08.2018 ja on alates 15.01.2019.

Seega vaidlus puudub selles, et kaebaja elukoht ei olnud 01.01.2019 maamaksuteates näidatud

maal asuvas hoones. Ka kaebaja ise kinnitab kaebuses seda fakti.

2)

Kaebaja leiab, et kuna talle oli elamisluba antud juba alates 11.12.2018, siis tuleks

vaatamata rahvastikuregistri kande puudumisele tema suhtes maksuvabastust rakendada. MTA

sellega ei nõustu. Riigikohus on MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud maksuvabastuse rakendamist

analüüsinud 20.05.2015 otsuses nr 3-3-1-13-15 ja leidnud, et maksusoodustus saab tuleneda

vaid seadusest (p 14) ning maksusoodustuse kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusruum,

millest tulenevalt on kohtuliku kontrolli ulatus piiratud (p 19). Seega kui seadusandja on

maksuvabastuse rakendamise seadnud sõltuvusse rahvastikuregistri andmetest ning ei ole

sellest reeglist erandeid kehtestanud, omandavad rahvastikuregistri andmed kaebaja suhtes

õigusliku tähenduse. Kui kõik maksusoodustuse kohaldamise eeldused ei ole täidetud,

maksuvabastust rakendada ei saa. Maamaksuseadus ei näe ette, et teatud juhtudel võiks

maksusoodustust rakendada ka faktilise elukoha tuvastamise korral.

3)

Kaebaja leiab, et tema suhtes puudus rahvastikuregistri kanne üksnes seetõttu, et PPA ei

lahendanud tema tähtajalise elamisloa taotlust piisavalt kiiresti. MTA leiab, et kaebaja väidete

õigsuse korral tulnuks kaebajal vaidlustada PPA tegevus ja nõuda kahju hüvitamist.

Maamaksuvabastuse rakendamine ei saa sõltuda asjaoludest, miks kaebaja elukoha kanded

rahvastikuregistris ei olnud tehtud enne 01.01.2019. HKMS § 158 lg-le 2 kohaselt hindab

halduskohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. MTA ei saanud kaebajale

08.02.2019 maamaksuteadet väljastades teada, et kaebajal oleks olnud õigus ja võimalus oma

rahvastikuregistri andmete muutmiseks.

4)

MTA-l on kohustus välja arvutada tasumisele kuuluv maksusumma, mille aluseks on

kohaliku omavalitsuse üksuse poolt esitatud andmed. MaaMS § 7 lg-st 2 ei tulene, et MTA on

kohustatud maamaksuteate arvutamisel järgima MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet ja

3-19-439

5(12)

viima läbi kontrolli kohaliku omavalitsuse üksuse poolt esitatud andmete õigsuse osas.

Maamaksu infosüsteemi andmete õigsuse eest vastutab MaaMS § 51 lg-te 3, 31 ja 32 järgi

kohaliku omavalitsuse üksus.

5)

Käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele ka haldusasjas nr 3-18-663 Tallinna

Ringkonnakohtu 13.06.2019 otsuse p-s 13 esitatud seisukohad. Kui MTA oleks enne kaebajale

tehtud maksuteate väljastamist kaebaja elukohaandmete õigsuse kontrollimisel lähtunud

uurimispõhimõttest, ei oleks rahvastikuregistri andmete põhjal enne kaebaja poolt vaidlustatud

maksuteate väljastamist olnud võimalik kindlaks teha, et kaebaja andmed rahvastikuregistris ei

ole õiged. Maamaksuteated koostab ja toimetab maksuhaldur maksu subjektidele kätte

elektrooniliselt (MaaMS § 71). Samuti ei ole kaebaja temale väljastatud maksuteate kehtetuks

tunnistamiseks vaidega MTA poole pöördunud, mille tõttu ei saanud MTA ka pärast

maamaksuteate väljastamist uurimispõhimõtet rakendada.

6)

Isegi juhul, kui MTA oleks kohaliku omavalitsuse üksuselt (Tallinna linnalt) taotlenud

MaaMS § 51 lg 32 alusel kaebaja rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse kontrollimist ja

vajaduse korral nende parandamist või täiendamist, puuduksid MTA-l kohaliku

omavalitsusüksuse

andmete

parandamisest

keeldumise

korral

MaaMS-st

tulenevad

mehhanismid kohalikku omavalitsusüksust andmete parandamiseks kohustada. Vastavad

võimalused on ainult halduskohtul.

7)

Kuna kaebaja suhtes ei ole halduskohus rakendanud esialgset õiguskaitset, on

vaidlustatud maksuteatest tulenevate maksukohustuste tasumistähtajad saabunud ning kaebajal

on tulnud vastavad maksukohustused täita. Seega ei ole maksuteate vaidlustamine iseenesest

andnud kaebaja majanduslikele huvidele kaebusega taotletud leevendust.

16. Tallinna linn palus 10.10.2019 ja 25.11.2019 vastustes jätta kaebus rahuldamata.

1)

Kaebaja kinnitab, et pikale veninud menetluse tulemusena sai ta 11.12.2018 otsusega

elamisloa ajavahemikuks 11.12.2018-10.12.2023. Seega oli kaebaja kohustatud alates

11.12.2018 elukoha registreerima ühe kuu jooksul ehk hiljemalt 11.01.2019 (VMS § 121).

Registreerimise kohustus tuleneb selgelt ka kaebajale 11.12.2018 elamisloa andmise otsusest.

Seetõttu on põhjendamatu kaebaja väide, et ta ei saanud oma elukohaandmeid uuendada enne

08.01.2019, kui talle väljastati füüsiline isikutunnistus. Seejuures rahvastikuregistri andmetest

nähtuvalt kehtib kaebaja elamisloakaart alates 02.01.2019. RRS § 68 kohaselt on

rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha

aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt. VMS § 11 kohaselt on Eestis ajutiselt

viibiv või Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti õigusakte. Seega rikkus kaebaja

oma 15.01.2019 taotlusega, mida tulnuks esitada hiljemalt 11.01.2019, VMS § 121 nõudeid.

2)

Kaebaja täitis 15.01.2019 elukohateate NLoVal-s kohapeal ning sellest ei nähtu, et ta

soovis elukoha aadressi algusajaks 01.01.2019 eesmärgiga saada maamaksuvabastus. Kaebaja

oli veendunud maamaksuvabastuse saamises, kui ta registreerib end enne 15. jaanuarit, ning

väide, et kaebaja täitis taotluse vanas ja mitte uues vormis, on teisejärguline.

3)

Elukohaandmete kehtivuse alguskuupäev on elukohateate valla- või linnavalitsusse

saabumise kuupäev. Isegi kui kaebaja oleks 15.01.2019 esitanud oma elukohateate avalduse

www.eesti.ee portaali kaudu, siis ka digitaalselt esitatud vorm ei sisaldanud informatsiooni, mis

oleks andnud selgitusi, kus soovi korral on võimalik märkida elukohaandmete kehtivuse

alguseks sellest erineva kuupäeva. Siseministeeriumi teavitus uutest elukohateate vormidest

jõudis NLoVal registripidajatele 23.01.2019.

3-19-439

6(12)

4)

Elukohateate esitamisel kinnitab isik elukohateatel esitatud andmete õigsust. Elukoha

andmete kande tegemisel lähtub andmeandja isiku elukohateatel esitatud andmetest. Kaebaja ei

avaldanud suuliselt või kirjalikult 15.01.2019 elukohateadet esitades, et soovib elukoha aadressi

kehtivuseks märkida 01.01.2019. Sellesisulise soovi esitas kaebaja alles 12.08.2019 andmete

parandamise taotluses. Rahvastikuregistri kanne sai tehtud juba 16.01.2019, s.o avalduse

esitamisest kohe järgmisel päeval. Kaebaja 12.08.2019 taotlusest ei nähtu asjaolusid, mis oleks

aluseks rahvastikuregistri kande muutmiseks.

5)

Nõustuda tuleb sellega, et haldusorgan, kes taotlusi menetleb, peab järgima

uurimispõhimõtet. Vaidlus seisneb uurimispõhimõtte ja selgitamiskohustuse ulatuses, millele

haldusmenetluse seadusest (HMS) otsest vastust ei nähtu. Seetõttu tuleb võtta aluseks

haldusmenetluse üldpõhimõtted, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja

efektiivselt. NLoVal kontrollis kaebaja elukohateate esitamisel, et haldusakti andmise faktilised

ja õiguslikud eeldused on täidetud, pidas kaebaja esitatud andmeid usaldusväärseks ning tegi

kaebaja tahteavalduse alusel tema suhtes positiivse otsuse, st muutis isiku elukohaandmeid

rahvastikuregistris ega pidanud seetõttu ka vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda.

6)

HMS § 36 lg 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele või taotluse esitamist

kaaluvale isikule nende soovil näiteks, millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel

haldusmenetluses. Haldusorgani selgitamiskohustuse ulatus ja intensiivsus sõltub seejuures

sellest, millise isikuga on tegemist ning kui palju on menetlusosalise käsutuses teavet või

võimalust seda muudest allikatest hankida. Selgitamiskohustuse täitmisel peab juhinduma

menetlusosalise eesmärkidest ja soovidest haldusmenetluses. Kaebaja pöördus haldusorgani

poole sooviga registreerida oma elukohta, mistõttu oli keeruline sellest välja lugeda tegelikku

soovi saada maamaksuvabastus.

17. Siseministeeriumi 10.07.2019 ja 08.11.2019 esitatud seisukohad:

1)

2018. a-l kehtinud RRS kohaselt oli välismaalase registreeritud elukoht seotud elamisloa

kehtivusajaga ja kui elamisluba lõppes, lõppes ka välismaalase kehtiv elukoha registreering

rahvastikuregistris (vana RRS § 37 lg 1 p 6). Kaebaja rahvastikuregistri objekti staatus lõppes

eelmise elamisloa kehtivuse lõppemisel alates 15.08.2018. Kui välismaalane sai uue elamisloa,

oli tal kohustus registreerida oma elukoht rahvastikuregistris ühe kuu jooksul (VMS § 121 lg

2). Sellekohane teave esitati ka kaebajale 11.12.2018 elamisloa andmise otsuses ning sellest

tulenevalt pidi kaebaja oma elukoha registreerima hiljemalt 11.01.2019.

2)

Kui PPA oleks uue elamisloa andnud välja kehtivusega alates 15.08.2018, oleks isiku

objektsus koos elukohaandmetega rahvastikuregistris taastatud. Rahvastikuregistri objektiks

olemine oli välismaalaste puhul enne 01.01.2019 (mil hakkas kehtima uus RRS) seotud

elamisloa kehtivuse andmetega. Samas oli sel juhul isiku riigis viibimine seaduslik 90 päeva

jooksul VMS § 130 alusel, kui välismaalane on taotlenud elamisloa pikendamist või uut

tähtajalist elamisluba. Kaebajale andis PPA välja elamisloa, mille kehtivus algas 11.12.2018.

Sellel kuupäeval sai kaebajast uuesti rahvastikuregistri andmeobjekt (uue RRS kohaselt

andmesubjekt). Objektsuse taastamine ei olnud võimalik, kuna elamisluba anti välja kehtivuse

algusega, mis ei ühtinud 14.08.2018 lõppenud elamisloa kehtivuse lõpukuupäevaga. Praegu

kehtiva RRS-i kohaselt säilitab isik elamisloa taotluse menetlemise ajal rahvastikuregistri

subjektsuse (RRS § 5 p 4).

3)

Nõustuda ei saa sellega, et kaebajal ei olnud enne 01.01.2019 võimalik uuendada enda

elukohaandmeid. VMS-ist ja RRS-ist tulenevalt ei ole välismaalaste puhul elukoha

registreerimise eelduseks kehtiva elamisloakaardi olemasolu, vaid kehtiva elamisloa olemasolu

(VMS § 121 lg 2, 2018. a kehtinud RRS § 4 ja § 32 lg 1 p 4). Kaebaja elamisloa andmed sisestati

3-19-439

7(12)

rahvastikuregistrisse samal päeval, mil hakkas kehtima talle antud elamisluba (11.12.2018).

Sellest kuupäevast alates vastas kaebaja rahvastikuregistris objektiks olemise tingimustele ja tal

oli võimalik uuendada enda elukohaandmeid.

4)

Siseministeerium nõustub kaebaja väitega selles osas, et kaebaja ei oleks

elukohaandmete uuendamiseks saanud kasutada digitaalseid kanaleid (elukohateate esitamine

riigiportaalis eesti.ee ja digitaalselt allkirjastatud elukohateate esitamine e-posti teel), sest

selleks oleks ta vajanud kehtivate sertifikaatidega PPA poolt väljastatud elamisloakaarti.

Elukohaandmeid oleks kaebaja saanud uuendada linna- või vallavalitsuses kohapeal või saates

elukohajärgsele linna- või vallavalitsusele elukohateate postiga, lisades juurde koopia isikut

tõendava dokumendi isikuandmetega leheküljest. Elukohta registreerides oleks kaebaja saanud

enda tuvastamiseks ametiasutuses kasutada kehtivat Kasashtani Vabariigi passi (isikut

tõendavate dokumentide seaduse § 4 lg 1).

5)

Uue RRS § 69 lg 2 kohaselt võib isik esitada elukohateatega uue elukoha andmed

tagasiulatuva kuupäevaga kuni 14 päeva elukohateate kohaliku omavalitsuse üksusesse

saabumise kuupäevast arvates. Kuna kaebaja esitas elukohateate 15.01.2019, siis oleks tema

taotlusel

olnud

võimalik

rahvastikuregistrisse

kantavate

elukohaandmete

kehtivuse

alguskuupäevaks märkida tagasiulatuvalt 01.01.2019.

6)

Haldusorgan, kes taotlusi menetleb, peab järgima uurimispõhimõtet ning haldusorganil

on ka selgitamiskohustus. Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Olgugi et e-posti teel saadetud teavitus uuendatud

elukohateadete vormidest võis jõuda NLoVal registripidajatele 23.01.2019, ei tähenda see seda,

et seadus vaieldavas osas veel ei kehtinud. Uus RRS jõustus 01.01.2019. Vajalik teave uue

seaduse kohta tehti kohalike omavalitsuste vastavatele teenistujatele kättesaadavaks ERTA

(Eesti rahvastikuregistri tugi ametnikule) kaudu ning uutest võimalustest on antud selgitusi ka

2018. a sügisel korraldatud koolitustel. ERTA-s avaldati teave elukoha alguse tagasiulatuva

kuupäeva määramise kohta 27.12.2018. Teabe juurde olid lisatud veel jõustumata vormid.

2018. a oktoobris toimus 2 koolitust, kus tutvustati 01.01.2019 jõustuvat RRS-i ja sellega

kaasnevaid muudatusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus leiab, et G. P. kaebus kuulub rahuldamisele.

19. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 2019. a maamaksu tasumise kohustusest seonduvalt tema

elukohaks oleva kinnisajaga XXXXXX X, Tallinn (vaidlusaluses maksuteates märgitud

maksustamisobjekt / kaebajale kuuluv kinnisasi). Kaebaja hinnangul tulnuks MTA-l

rakendada MaaMS § 11 lg 1 alusel maamaksuvabastust.

MaaMS § 8 lg 1 kohaselt tekib maamaksukohustus jooksva aasta 1. jaanuaril.

MaaMS § 11 lg-st 1 tulenevalt saab maamaksuvabastust rakendada maa omanikele või

kasutajatele, kelle elukoht asub sellel maal asuvas hoones vastavalt rahvastikuregistrisse kantud

elukoha andmetele. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt kohaldatakse maksuvabastust vabastuse

aluse tekkimisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning kui maksuvabastuse alus tekib 1. jaanuaril,

kohaldatakse maksuvabastust samast päevast.

20. Rahvastikuregistrist nähtuvalt puuduvad seisuga 01.01.2019 registris andmed kaebaja

elukoha kohta. Kaebaja elukohana on registrisse kantud XXXXXX X, Tallinn perioodil

22.05.2015-13.08.2018 ning alates 15.01.2019.

3-19-439

8(12)

21. MTA on kokkuvõtvalt seisukohal, et maamaksuvabastuse rakendamine sõltub 1. jaanuari

seisuga rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetest ning kuna kaebaja elukohaks ei

olnud 01.01.2019 seisuga märgitud XXXXXX X, Tallinn, siis ei olnud maksuvabastuse

rakendamise eeldused täidetud.

22. Kaebaja on kohtumenetluse käigus 12.08.2019 taotlenud kohaliku omavalitsuse üksuselt

(Tallinna linna Nõmme Linnaosa Valitsuselt) elukohakande parandamist selliselt, et tema

elukoha andmete kehtivuse alguskuupäevaks märgitakse rahvastikuregistrisse 01.01.2019.

NLoVan 28.08.2019 korraldusega nr 50 keelduti kaebaja elukoha aadressi kehtivuse alguse

kuupäeva muutmisest põhjusel, et kaebaja ei esitanud 15.01.2019 elukohateates elukoha

aadressi kehtivuse alguse kuupäeva.

23. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus esmalt seda, kas kohaliku omavalitsuse üksus jättis

28.08.2019 korraldusega põhjendatult rahuldamata kaebaja 12.08.2019 taotluse elukoha

andmete parandamiseks rahvastikuregistris.

23.1. Vaidlust ei ole selles, et XXXXXX X, Tallinn on olnud alates 2015. a-st kaebaja faktiliseks

elukohaks. Asjaolu, et perioodil 13.08.2018-14.01.2019 ei olnud vastav aadress kantud

rahvastikuregistrisse kaebaja elukohana, on tingitud kaebaja tähtajalise elamisloa lõppemisest

ning uue elamisloa taotlemise menetluse läbiviimisest. Nimelt on kaebaja puhul tegemist

välismaalasega, kellele oli PPA varasemalt väljastanud elamisloa kehtivusajaga kuni

13.08.2018 ning 11.12.2018 otsusega on PPA andnud kaebajale uue tähtajalise elamisloa

püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 11.12.2018-10.12.2023 (VMS § 118 p 9 ja §

2101 alusel). Seejuures nähtub asjaoludest, et kaebaja esitas taotluse tähtajalise elamisloa

kehtivusaja pikendamiseks 20.06.2018, s.o enne senise elamisloa kehtivusaja lõppemist. See

tähendab, et kaebajale ei ole etteheidetav elamisloa kehtivusaja pikendamise taotluse

esitamisega ebamõistlik viivitamine.

PPA on 11.12.2018 otsuses muu hulgas välja toonud, et välismaalane on kohustatud

registreerima elukoha Eesti rahvastikuregistris ühe kuu jooksul elamisloa alusel Eestisse

saabumise või elamisloa andmise otsusest teavitamise päevast arvates (vt ka VMS § 121 lg 2).

Kaebaja esitas kohaliku omavalitsuse üksusele elukohateate 15.01.2019 ning selle alusel tehti

kaebaja elukoha andmete kanne rahvastikuregistrisse 16.01.2019. Isegi kui kaebaja täitis VMS

§ 121 lg-s 2 sätestatud registreerimiskohustuse hilinenult (s.o lähtudes eeldusest, et kaebaja sai

PPA 11.12.2018 otsuse kätte enne 15.12.2018), ei saa see olla kohtu hinnangul aluseks elukoha

andmete rahvastikuregistrisse kandmisest ja/või parandamisest keeldumiseks. Seejuures ei ole

vaidluse lahendamise seisukohast määrav, kas kaebaja elukoht tulnuks registreerida 11.01.2019

või 15.01.2019, vaid kas esines alus registreerida XXXXXX X, Tallinn kaebaja elukohana

seisuga 01.01.2019.

23.2. Iseenesest on kaebaja elukohaandmete registreeringu lõppemine uue elamisloa

menetlemise ajaks kooskõlas kuni 31.12.2018 kehtinud RRS-iga. Kuni 31.12.2018 kehtinud

RRS § 4 järgi oli rahvastikuregistri objektiks muu hulgas Eestis elamisloa või elamisõiguse

saanud välismaalane. Rahvastikuregistri objekti staatus lõppes rahvastikuregistri objekti

staatust määratleva alusdokumendi tähtaja lõppemisel, tühistamisel või kehtetuks tunnistamisel

(kuni 31.12.2018 kehtinud RRS § 37 lg 1 p 6). Seega, kuna välismaalase rahvastikuregistrisse

kantud elukoht oli seotud elamisloa kehtivusega, lõppes kaebaja elukoha registreering

14.08.2018. Siseministeerium on kohtule selgitanud, et kui PPA oleks andnud kaebajale

elamisloa kehtivusega alates 14.08.2018 (mis oleks ühtinud eelmise elamisloa kehtivuse

lõpukuupäevaga), siis oleks objektsuse taastamine koos elukoha andmetega rahvastikuregistris

taastatud. Kuna PPA andis kaebajale aga elamisloa 11.12.2018, siis ei olnud objektsuse

taastamine võimalik.

3-19-439

9(12)

Seejuures on nii Siseministeerium kui kohalik omavalitsus selgitanud, et kaebajal oli alates uue

elamisloa saamisest (s.o 11.12.2018) võimalik esitada kohaliku omavalitsuse üksusele

elukohateade elukoha andmete registreerimiseks. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebajal oli

tegelikkuses võimalik kuni 31.12.2018 kehtinud RRS-i kontekstis saavutada olukord, et tema

elukoha registreering taastatakse/uuendatakse hiljemalt 01.01.2019. Selleks tuli elukoht

registreerida vahemikus 11.12.2018-01.01.2019. Kaebaja seda ei teinud. Seega tuleb järgnevalt

hinnata, kas kaebaja poolt enda elukoha registreerimata jätmine hiljemalt 01.01.2019 välistab

elukoha registreerimise seisuga 01.01.2019.

23.3. Alates 01.01.2019 kehtib uus RRS, milles nähakse muu hulgas ette võimalus esitada

elukoha andmed tagasiulatuva kuupäevaga kuni 14 päeva (RRS § 69 lg 2). RRS § 70 lg 5 alusel

kehtestatud ja 03.01.2019 vastu võetud siseministri määruse nr 2 „Elukohaandmete

rahvastikuregistrisse kandmise kord, vormid ja nende täitmise juhend“ (määrus) § 8 lg 2 näeb

ette, et kui elukohateates märgitud elukohaandmete kehtivuse tagasiulatuv alguskuupäev on

varasem kui 14 päeva elukohateate kohaliku omavalitsuse üksusesse saabumisest arvates,

kantakse rahvastikuregistrisse elukoha aadressi kehtivuse alguskuupäevaks elukohateate

kohaliku omavalitsuse üksusesse saabumisest 14 päeva varasem kuupäev. Sama paragrahvi lg

3 kohaselt on rahvastikuregistri subjektina arvelevõetava isiku elukoha aadressi kehtivuse

alguse varaseim võimalik kuupäev rahvastikuregistri subjektina arvelevõtmise kuupäev.

Määruse § 5 lg 1 näeb ette, et elukohakandes või selle tegemisega seotud andmetes esineva vea

parandab elukohakande teinud kohaliku omavalitsuse üksus.

Kuna praegusel juhul esitas kaebaja elukohateate kohaliku omavalitsuse üksusele 15.01.2019,

oli kaebajal nimetatud regulatsiooni aluseks võttes võimalik märkida elukohateatesse

elukohaandmete kehtivuse alguskuupäevaks 01.01.2019. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seda

ei teinud. Samas ei nähtu vaidlust ka selles, et kaebajale ei antud 15.01.2019 kohaliku

omavalitsuse üksuses kohapeal täitmiseks elukohateate vormi, mis jõustus eelviidatud

määrusega ning milles sisaldus andmeväli / lahter, kus oli välja toodud võimalus märkida

elukoha andmete kehtivuse alguskuupäevaks 14 päeva varasem kuupäev. Samuti ei teavitanud

kohaliku omavalitsuse üksuse ametnikud kaebajat vastavast võimalusest. Kohtu hinnangul ei

saa kahtlust olla selles, et kui kaebaja oleks olnud teadlik tagasiulatuva registreerimise

võimalusest ning asjaolust, et ta ei jää sel juhul ilma maamaksu soodustusest, oleks kaebaja ka

15.01.2019 elukohateatesse märkinud elukoha andmete kehtivuse alguskuupäevaks 01.01.2019.

Siinkohal tuleb lisada, et ka PPA 11.12.2018 otsuses ei olnud selgitatud maamaksukohustusega

seonduvat, st PPA otsuses oli küll kirjas, et kaebaja on kohustatud registreerima enda elukoha

Eesti rahvastikuregistris ühe kuu jooksul otsuse saamisest, kuid ei olnud selgitatud, et

maamaksuvabastuse saamiseks tuleks elukoht registreerida lühema aja jooksul (hiljemalt

01.01.2019). Samuti on Siseministeerium selgitanud, et kaebaja ei saanud enne elamisloakaardi

väljastamist kasutada elukohaandmete uuendamiseks digitaalseid kanaleid. Seega olid vähemalt

osaliselt kaebaja võimalused piiratud, mis võis teda ühtlasi eksitada.

Kohus leiab, et kõnealuses olukorras tulnuks kohaliku omavalitsuse üksusel kaebajale kohapeal

selgitada elukoha andmete kehtivuse alguse tagasiulatuva kuupäeva märkimise võimalust (sh

seda, et elukohaandmete kehtivuse algus võib olla seotud isiku õiguste ja kohustustega). Seda

eeskätt põhjusel, et kaebajale anti kohapeal täitmiseks elukohateate vorm, mis ei sisaldanud

vastavaid selgitusi ning kaebaja puhul on tegemist välismaalasega, kes kohtule arusaadavalt ei

räägi eesti keelt ning kelle puhul ei saa eeldada kõikide Eestis olevate õigusaktidega (sh

01.01.2019 jõustunud RRS-ga) kursis olemist. Kohalikul omavalitsuse üksusel lasub taotlust

saades uurimis- ja selgitamiskohustus (HMS §-d 6 ja 36). Sealjuures ei saa haldusorgani

selgitamiskohustust sisustada üksnes selliselt, et vastav kohustus tekib vaid menetlusosalise

taotlusel / soovil. Ka olukorras, kus isik ise ei ole soovi avaldanud saada haldusorganilt

täiendavat teavet, tuleks teatud juhtudel haldusorganil isikule anda menetlusega seonduvat

3-19-439

10(12)

teavet omal algatusel1. Lisaks on eelviidatud määruse nr 2 seletuskirjas2 märgitud järgmist:

„Kuivõrd Eestis elukohta registreerida soovivad välisriikide kodanikud ei pruugi osata eesti

keelt, peavad ametnikud isikut abistama ja talle elukohateate vormi andmeväljade sisu

selgitama. /…/ Elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmine ei ole üks konkreetne toiming,

vaid pikem menetlus. Selle käigus tuleb ametnikul veenduda, et isik, kelle elukoha andmeid

registrisse kandma hakatakse, on rahvastikuregistri andmesubjekt, et isik on esitanud kõik

vajalikud andmed, ei ole esitanud valeandmeid jne.“ Kohtu hinnangul ei saanud vastavate

selgituste edastamine kaebajale olla ülemäära koormav. Ka pelgalt asjaolu, et Siseministeerium

edastas kohaliku omavalitsuse üksusele teavituse uutest elukohateate vormidest 23.01.2019, ei

õigusta kaebaja osas selgitamiskohustuse täitmata jätmist.

Seega esineb alus kaebaja elukohaandmete registreerimiseks seisuga 01.01.2019. RRS § 69

lg-t 2 aluseks võttes pidanuks küll kaebaja tahteavaldus sisalduma juba 15.01.2019

elukohateates (vt ka RRS § 75 lg 2 p 4), kuid on ilmne, et see jäi kaebaja elukohateatesse

märkimata vajaliku teabe puudumise tõttu, sh nõuetekohase ankeedivormi puudumise ja

kohaliku omavalitsuse üksuse ebapiisava selgitamiskohustuse täitmise tõttu.

23.4. Tuleb ka tähele panna, et tegemist ei olnud kaebaja uue elukohaga, vaid tema elukohaga

Eestis alates 2015. aastast ning kaebaja ei saanud ilmseks pidada, et elamisloa kehtivuse

lõppemisel kaotavad rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmed kehtivuse. Sealjuures

varasemal korral kaotas kaebaja elamisluba kehtivuse 07.05.2017 ning talle väljastati uus

elamisluba 14.08.2017, seega ei saanud tol ajal rahvastikuregistris tehtud muudatuste korral

kaebajale kaasneda ebamugavusi seoses maamaksuvabastuse rakendamisega. Lisaks eeltoodule

ei nähtu käesoleval juhul RRS §-s 84 sätestatud aluseid registrikande tegemisest keeldumiseks.

23.5. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et alates 01.01.2019 esines ka otse seadusest tulenev alus

kaebaja elukoha registreerimiseks / registreeringu taastamiseks alates 01.01.2019.

Alates 01.01.2019 kehtiva RRS-i § 5 lg 1 p 3 kohaselt on analoogselt varasemaga

rahvastikuregistri andmesubjektiks (kuni 31.12.2018 kehtinud RRS-i järgi andmeobjekt) Eestis

elamisloa või elamisõiguse saanud välismaalane. Samas säilitab uue RRS-i järgi välismaalane

elamisloa taotluse menetlemise ajal rahvastikuregistri subjektsuse (RRS § 5 lg 1 p 4, § 38 lg 2

ja VMS § 130). See tähendab, et välismaalase rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete

kehtivus ei lõppe tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemisel, kui ta on taotlenud elamisloa

pikendamist või uut tähtajalist elamisluba (st kui isikul on Eestis viibimiseks seaduslik alus).

Seletuskirjast RRS eelnõu juurde3 tuleneb, et RRS muudatuste eesmärgiks on muu hulgas olnud

tagada see, et Eestis seaduslikult viibivate välismaalaste olukord ei halveneks nende

elamislubade või õiguste pikendamise korral (sh nad ei jääks ilma teatud elukohaga

seonduvatest õigustest). Eeltoodust nähtub, et uue RRS-iga on välistatud sellise vaidluse

tõusetumine, nagu käesolevas haldusasjas, st elamisloa pikendamist / uut elamisluba taotleva

välismaalase elukoha registreering ei kustu elamisloa menetlemise ajaks ning puudub vajadus

seda ka hiljem taastada.

Kohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas vaidluse all olevas olukorras tõlgendada RRS-i selliselt,

et alates 01.01.2019 kaebaja jaoks soodsamaks muutunud regulatsioon laieneb ka enne

01.01.2019 alanud uue elamisloa taotlemise menetlemisele. See tähendab, et olukorras, kui uue

tähtajalise elamisloa taotlemise menetlus algas 2018. a-l ja ka lõppes 2018. a-l, kuid elukoha

1 vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu 2004, lk 158

2 leitav: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/676cf46d-924b-4843-

95d111dae8bccd09?activity=1#DvtpWckb

3 leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d3beed6e-7b7b-4e39-

af911e2ad5ecd73c/Rahvastikuregistri%20seadus

3-19-439

11(12)

registreerimiseks ette nähtud tähtaeg lõppes 2019. a-l (kuni 31.12.2018 kehtinud RRS § 37 lg 1

p 6 ja VMS § 121 lg 2), siis esineb alus kohaldada alates 2019. a kehtivat RRS-i. See tähendab,

et kaebaja puhul esines seadusest tulenev alus (alates 01.01.2019 kehtiva RRS § 5 lg 1 p 4, § 38

lg 2) tema elukoharegistreeringu taastamiseks alates 01.01.2019.

Rahvastikuregistris elukohaandmete säilimine elamisloa taotluse menetlemise ajaks ei eelda

alates 01.01.2019 kehtiva RRS-i järgi andmesubjekti taotlust (RRS § 38 lg 2). Seega tuleb asuda

seisukohale, et ka andmete taastamine alates 01.01.2019 muutunud regulatsiooni alusel ei sõltu

otseselt vastava taotluse esitamisest. Olukorras, kui varasema seaduse regulatsiooni alusel oli

elukoha registreering rahvastikuregistris lõpetatud ning uue regulatsiooni alusel tekkis alus see

taastada, saab küll pidada põhjendatuks andmesubjekti poolt kohaliku omavalitsuse teavitamist

sellest, et rahvastikuregistri andmeid tuleks muuta. Samas ei saa sellist teavitust pidada

taotluseks, millest tekib andmete muutmise alus, vaid teavituseks sellest, et kohalik omavalitsus

on seadusest tuleneva kohustuse (taastada alates 01.01.2019 elukoha registreering RRS § 38 lg

2 alusel) täitmisega viivituses.

Seega esineb ka eeltoodu põhjusel alus taastada kaebaja elukoha registreering

rahvastikuregistris alates 01.01.2019 sõltumata taotluse / teavituse esitamise ajast.

24. Eeltoodud põhjustel tühistab kohus NLoVan 28.08.2019 korralduse nr 50 ja kohustab

NLoVal-st parandama kaebaja elukohaandmed rahvastikuregistris selliselt, et kaebaja

elukohaandmete kehtivuse alguskuupäevaks märgitakse rahvastikuregistrisse 01.01.2019.

25. Kuna kaebaja elukoha andmed kuuluvad rahvastikuregistris parandamisele (selliselt, et

kaebaja elukoha aadressi kehtivuse alguseks märgitakse 01.01.2019) ning alus kaebaja

elukoha aadressi kehtivuse alguskuupäeva muutmiseks esines enne maksuteate koostamist,

siis tingib see ka käesolevas asjas vaidlustatud maksuteate õigusvastasuse4.

MTA on vastuses kaebusele viidanud HKMS § 158 lg-le 2. Nimetatud paragrahvi esimese lause

kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama paragrahvi teise

lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või

toimingu tegemise seisuga. Kohtu hinnangul võimaldab nimetatud paragrahvi esimene lause

käesolevas asjas võtta arvesse asjaolu, et kaebajal oli juba 01.01.2019 seisuga õigus kehtivatele

elukoha aadressi andmetele rahvastikuregistris (vt kohtuotsuse p 23). Käesoleval juhul on ka

selge, et kaebajale ei oleks kõnesolevat maksuteadet koostatud olukorras, kus tema elukoha

andmed rahvastikuregistris oleks 01.01.2019 seisuga olnud kehtivad. Sealjuures on ka

õiguskirjanduses leitud, et kui kohtumenetluse käigus avastatakse asjaolu, mis haldusotsuse

tegemise ajal tegelikult juba eksisteeris, ei takista asjaolu arvesse võtmist see, et asjaolu ei olnud

ega pidanudki olema asutusele teada5.

Maksuteate õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja on maksuteates

nõutud maksusumma MTA-le juba tasunud või mitte.

26. Eeltoodud põhjustel tühistab kohus MTA 08.02.2019 maksuteate nr 2019237288.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1). Samas on kaebaja kaebuse

eest tasunud riigilõivu summas 16,37 eurot. Riigilõiv on selline menetluskulu, mille

kandmine on menetlusosalistele ettenähtav. Seega peab kohus põhjendatuks mõista

4 vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2019 otsuse nr 3-18-663, p 13

5 HKMS kommenteeritud väljaanne, K. Merusk ja I. Pilving, 2013, lk 547

3-19-439

12(12)

vastustajatelt solidaarselt kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõivu) summas 16,37

eurot (vt ka HKMS § 108 lg 12, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 lg 3 kolmas lause).

28. Kaebaja kaebuse eest kuulus tasumisele riigilõiv 16,37 eurot (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 60 lg 4). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja aga tasunud

kohtule käesolevas haldusasjas riigilõivu kokku 46,37 eurot, seega 30 eurot enam. Enam

tasutud riigilõiv tuleb kaebajale HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik