2-19-3498/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

12.12.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3498

Kohtuasi

XX hagi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi vastu

tasaarvestuse tegemiseks, üüri tagastamiseks,

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.06.2019 määrus hagi menetlusse

võtmisest keeldumise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (registrikood

10788733)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.06.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Lõpetada XX-le riigi õigusabi osutamine ja vabastada vandeadvokaadi abi Deivi Vaht

XX-le riigi õigusabi osutaja ülesannete täitmisest.

4. Jätta läbi vaatamata XX taotlus riigi õigusabi osutaja vahetamiseks.

5. Keelduda vastu võtmast 28.08.2019 XX esitatud täiendavaid tõendeid, n.o 01.10.2004

äriruumi üürileping, 10.08.2007 äriruumi üürileping ja Harju Maakohtu 25.09.2009

otsus asjas nr 2-07-51851.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1-4 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Määruse resolutsiooni

punkti 5 peale määruskaebust esitada ei saa.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 06.03.2019 Harju Maakohtule hagi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (kostja)

vastu ning hagi täpsustused 08.03.2019 ja 30.05.2019. Hageja palus tasaarvestada hagejalt

kostja kasuks tsiviilasjades nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 väljamõistetud üüri, hüvitise ja

menetluskulude nõuded kokku 154 078,6 eurot hageja kahju hüvitamise nõudega kostja vastu,

mis seisnes üürilepingust nr 93 tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju)

kõrvaldamises ja tuvastada hageja õigus keelduda kostja nõuete täitmisest, kuna tsiviilasjades

nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 väljamõistetud üüri, hüvitise ja menetluskulude võlgnevus on

tasaarvestatud. Hageja palus kohustada kostjat tagastama hagejale hageja poolt tasutud

üürimaksed 37 232,37 eurot ja tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 014/2007/1189,

014/2007/1190 ning 008/2008/11509 lubamatuks. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise

taotluse.

Hageja ja kostja sõlmisid 26.05.2004 Tallinnas Lühike jalg 9a//Lossi plats 11 asuva hoone

üürilepingu nr 93 tähtajaga kuni 31.10.2024. Kostja esitas 06.03.2006 hageja vastu hagi

9 752,58 euro saamiseks, üüritud mitteeluruumide vabastamiseks hageja poolt ning kostjale

üleandmiseks, mille Harju Maakohus rahuldas 02.07.2007 tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-06-4696, mis on täitedokumendiks täiteasjades nr 014/2007/1189 ja 014/2007/1190.

Kostja esitas 20.02.2008 hageja vastu hagi 130 664,2 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks

seoses üürile antud mitteeluruumide üleandmisega viivitamise eest perioodil 06.03.2006 kuni

09.12.2007, mille Harju Maakohus rahuldas 09.09.2008 tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-08-6387 ning lisaks mõistis kohus välja kostja kantud menetluskulud 3 661,82 eurot, mis

on täitedokumendiks täiteasjas nr 008/2008/11509.

Hagejal oli kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisnes üürilepingu rikkumisest (vara oli

restitutsiooni all, hoonel puudus kasutusluba, köögiplokk koos tehnovõrkudega asusid maa-

alal, millele oli esitatud tagastamistaotlus ning oli reformimata riigimaa) tekkinud kahjus. Kui

kostja oleks hagejale üle andnud lepingutingimustele vastava asja, oleks hageja saanud

igapäevast majandustegevust teostada ja tulu teenida. Hageja oleks teeninud vähemalt sama

palju, kui oli kostja nõue hageja vastu. Sellise nõude olemasolu ei andnud hagejale õigust

keelduda

Harju

Maakohtu

02.07.2007

tagaseljaotsusega

tsiviilasjas

nr 2-06-4696

väljamõistetud nõude 19 752,58 euro täitmisest ja Harju Maakohtu 09.09.2008

tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-08-6387 väljamõistetud nõude 134 326,02 euro täitmisest,

kuid andsid õiguse tasaarvestada need nõuded võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 järgi hageja

nõudega ja sellisel viisil võlasuhte osapoolte vahel lõpetada. Hageja oli asjatult tasunud ka

perioodil 15.04.2004 kuni 12.02.2006 üüri 37 232,37 eurot, mis tuli hagejale tagastada.

Kostja seisukoht hagi menetlusse võtmise võimalikkuse kohta

2. Kostja palus jätta hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel

menetlusse võtmata.

Hageja tahtis avada vaidluse, mis oli jõustunud kohtulahenditega juba lõppenud. Hageja ei

toonud hagis ja selle täpsustustes välja nõude numbrilist suurust. Selle moodustumine ja

tõendatus hagist ei selgunud. Tagaseljaotsustega loeti hageja poolt omaksvõetuks, et üürileping

lõpetati kostja poolt 12.01.2006 erakorralise ülesütlemisega hageja rikkumiste tõttu.

Tasaarvestuse avalduse sai esitada üksnes võlasuhte osapool, mitte kohus. Pealegi ei teavitanud

hageja kostjat kavatsusest tasaarvestada üürinõue vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva

saabumist. Sundtäitmise lõpetamist ei ole võimalik saavutada tuvastushagiga. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi aga hageja esile toodud asjaoludel rahuldada ei saanud, sest

asjaolud/sündmused, millele hageja tugines, ei leidnud aset pärast täitedokumendiks oleva

kohtulahendi jõustumist.

Üürimaksete nõudmise osas märkis kostja, et hageja nõudis ka 2 000 krooni tagastamist, mis

oli enampakkumise osavõtutasu ja pidi enampakkumise tingimuste kohaselt jääma kostjale.

Ülejäänud osas oli üüritasu tagastamise nõue põhjendamatu. Maksed teostati kooskõlas

üürilepinguga. Lepingust tuleneva kohustuse täitmist ei saa vaadelda kahjuna.

Maakohtu määrus

3. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast. Hageja nõuded olid perspektiivitud.

Hageja soovis temalt väljamõistetud üüri tagasitäitmist talle endale ja enne otsuste jõustumist

tekkinud asjaoludel oma nõude tasaarvestamist. See ei olnud täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1 järgi lubatav. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta

vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi

jõustumist. Praegusel juhul soovis hageja sisuliselt vaidlustada oma hagiga juba jõustunud

kohtulahendeid, leides, et need on ebaõiged. Seejuures tugines hageja asjaoludele, mida tal oli

võimalik enne lahendite jõustumist esitada. Selle tõttu ei vastanud esitatud hagi ja selles toodud

asjaolud TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgile. Lisaks

ei olnud käesoleva tsiviilasja raames vaidlustatava täitedokumendi puhul tegemist ühegi TMS 2

lg 1 p 18-191 nimetatud täitedokumendiga, mille puhul on eelkõige võimalik TMS § 221 kohase

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine.

Lisaks hageja nõue, milles ta palus, et kohus teeks tasaarvestuse, ei olnud õiguskaitsevahend

VÕS § 101 lg 1 järgi, vaid tegemist oli hageja tahteavaldusega VÕS § 197, § 198 järgi teisele

poolele, mida ei saanud kohtule nõudena esitada ning tegemist ei olnud ka tuvastushagiga

õigussuhte olemasolu/selle puudumise tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 tähenduses ega ka

täitedokumendi selgitamiseks esitatud tuvastushagiga TsMS § 368 lg 2 tähenduses.

Kohus jättis tähelepanuta hageja taotluse hagi hinna osas ekspertiisi määramiseks, sest see ei

omanud olukorras, kus hagi menetlusse võtmisest keelduti, tähtsust.

Määruskaebus

4. Hageja palus maakohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks.

Maakohtu määrus oli ennatlik ja põhjendamatu. Kuivõrd kohus ei uuri asja menetlusse võtmisel

tõendeid, ei saanud kohus lahendada sisuliselt hageja tasaarvestuse vastuväidet, sh hinnata, kas

hagejal oli alus esitada tasaarvestuse vastuväide, milles tasaarvestusolukord seisnes, kas

tasaarvestuse vastuväide tuli ja oli võimalik esitada tsiviilasjade nr 2-06-4696 ja 2-08-6387

raames. Kohus ei saanud hagi menetlusse võtmisest keeldumisel tuvastada, missugune õigus

või kohustus tuleneb sellest hagejale. Samuti ei saanud kohus menetlusse võtmise etapis

tuvastada tagaseljaotsuste asjaolusid ja võrrelda neid hageja nõudega. Hageja ei ole taotlenud

täitedokumentide kehtetuks tunnistamist. Hageja ei saanud oma tasaarvestuse vastuväidet

objektiivsetel põhjustel tsiviilasjade nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 menetlemisel maksma panna,

sest ta ei olnud tsiviilasjade menetlusse kaasatud.

Määruse põhjendused

5. Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 koosmõjus §-ga 659 tuleb

maakohtu määruse põhjendusi osaliselt muuta, jättes resolutsiooni muutmata. Määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus kohaldas hagi menetlusse võtmisel korrektselt õigusnorme osas, milles leidis, et

hageja ei saanud paluda hagis nimetatud asjaoludel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ning

kohtule ei saanud esitada tasaarvestuse nõuet, mistõttu oli hagi kirjeldatud nõuete osas

perspektiivitu. Ringkonnakohus nõustub viidatud osas maakohtu määruses toodud

põhjendustega ning sellest tulenevalt ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus §-ga 659

põhjendusi ei korda. Seevastu on ringkonnakohtu hinnangul maakohus ebaõigesti sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõude raames käsitlenud ka hageja üüritasu tagastamise nõuet. Tegu

oli eraldiseisva nõudega, mille perspektiivi tuli kohtul eraldi hinnata. Samas oli ka see nõue

perspektiivitu.

Õige on määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel asja menetlusse võtmise

otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb

hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 01.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-146-16, p 9).

Maakohus selle vastu ei eksinud ja hindas hagi perspektiivi üksnes hagiavalduses märgitust

lähtudes.

Hagis esitatud kirjelduse järgi tekkis hagejal kahju sellest, et kostja rikkus üürilepingut, kuivõrd

üüritud vara oli restitutsiooni all, hoonel puudus kasutusluba, köögiplokk koos tehnovõrkudega

asusid maa-alal, millele oli esitatud tagastamistaotlus ning tegu oli reformimata riigimaaga,

mistõttu jäi hagejal saamata potentsiaalne tulu ja ta tasus asjatult üürimakseid.

Kirjeldatud asjaolud (hageja nimetatud puudused lepingu objektiks oleval üüripinnal) esinesid

juba tsiviilasjade nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 menetlemisel, kus hagejalt mõisteti kostja kasuks

välja tasumata üürisumma 9 752,58 eurot ja hagejat kohustati üüritud mitteeluruumid

vabastama (tsiviilasjas nr 2-06-4696) ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 130 664,2 euro

suurune hüvitis seoses üürile antud mitteeluruumide üleandmisega viivitamise eest perioodil

06.03.2006 kuni 09.12.2007 ja menetluskulude hüvitis (tsiviilasi nr 2-08-6387). Ühtlasi nähtub

eelnevast, et asjaolud, millele hageja oma nõude põhjendamisel tugines, esinesid enne

kohtulahendite jõustumist, mida täidetakse täiteasjades nr 014/2007/1189, 014/2007/1190 ja

008/2008/11509.

Maakohus märkis õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud, kuid kirjeldatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus,

millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eelnev tuleneb TMS § 221

lg-test 1 ja 2 ning seda on arvukates lahendites selgitanud ka Riigikohus, avaldades, et

TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte

tasaarvestusavalduse tegemise aeg (vt nt Riigikohtu 03.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-83-16,

p 23). Riigikohus on ühtlasi selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil

jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus (vt nt

Riigikohtu 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17775, p 13).

Erandiks on juhtum, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba

kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult

tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis

seisukoha. Sellises olukorras on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1

järgne hagi. Näiteks kehtib see juhul, kui kostjal tekkis alles kassatsioonimenetluse käigus nõue

hageja vastu, mille kohta oleks olnud küll võimalik teha ja ka Riigikohtule edastada

tasaarvestusavaldus, kuid kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle

kohta enam seisukohta võtta. Sellisel juhul tekkis tasaarvestusolukord küll selle kohtumenetluse

kestel, mil tehti täitedokumendiks olev kohtulahend, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel

põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta seisukohta, s.t puudub jõustunud kohtulahend

TMS § 221 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu 15.04.2015 otsust asjas nr 3-2-1-11-15, p-d 10-

11; 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja hagis sellele ei tuginenud. Samuti

ei toonud hageja kõnealuseid asjaolusid esile määruskaebuses.

Kuivõrd asjaolud, mida hageja käsitles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustena, esinesid

enne täitedokumendiks olevat kohtulahendit ja hageja ei avaldanud, et neid ei olnud võimalik

objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna, leidis maakohus õigesti, et

hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue ei olnud perspektiivikas, mistõttu tuli selle

menetlusse võtmisest keelduda.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu põhjendustes eksimusi osas, milles maakohus

analüüsis hageja tasaarvestuse nõude võimalikkust. Tasaarvestus on tasaarvestusõigust omava

poole kujundusõigus, mille saab maksma panna üks lepingupool teise suhtes ühepoolselt.

Tasaarvestuse teostamist ei saa paluda kohtult.

Seevastu jättis maakohus tähelepanuta, et hagejal oli üks nõue, mis ei seondunud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamisega või tasaarvestusega, s.o hageja poolt sõnastatuna kahju hüvitamise

nõue, mille raames palus hageja tagastada üürilepingu alusel tasutud üüritasu. Kirjeldatud nõue

seisis eraldi tasaarvestuse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudest, mistõttu ei saanud

viimati nimetatute kaudu kontrollida nõude perspektiivi.

Samas on ka see nõue perspektiivitu, mistõttu muudab ringkonnakohus kõnealuse nõude osas

maakohtu põhjendusi, jättes lõppjärelduse samaks. Sisuliselt palub hageja hagis tagastada raha,

mille ta tasus kostjale üürilepingu alusel (üüritasu). Hageja ei ole väitnud, et poolte vahel ei

olnud kehtivat lepingut, mis annaks aluse kohaldada nõudele lepinguväliseid aluseid. Lepingu

olemasolul on võimalik keelduda üüritasu maksmisest VÕS § 296 alusel, jälgides VÕS §-s 297

sätestatud korda. Viimase kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid

ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-s 278 nimetatud

puuduse või takistuse tõttu, kuid sellest tuleb üüriandjale teatada kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Praegusel juhul

palus hageja tagastada tasutud üüritasu aastaid pärast lepingu lõppemist, rääkimata sellest, et

hageja oleks õiguskaitsevahendit kasutanud vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva

saabumist. Seega ei saa lugeda üüritasu tagasinõuet hagis esile toodud asjaoludel õiguslikult

perspektiivikaks.

TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Hagejale riigi õigusabi osutanud advokaat Deivi Vaht avaldas 10.07.2019 maakohtule, et

keeldub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 alusel hagejale riigi õigusabi osutamisest ja

palus end vabastada hageja esindamisest riigi õigusabi korras. Samal kuupäeval esitas hageja

taotluse õigusabi osutaja vahetamiseks, sest advokaat D. Vaht näitas üles hooletust ja

asjatundmatust, s.t hageja esitas RÕS § 20 lg-s 31 nimetatud taotluse.

Vastuseks

taotlustele

avaldas

maakohus

09.08.2019,

et

lahendab

need

pärast

määruskaebemenetluse lõppemist. Ringkonnakohtu hinnangul on tegu kiireloomuliste

taotlustega, mis tulid lahendada esimesel võimalusel, s.t nende lahendamisega ei tohtinud

viivitada määruskaebemenetluse lõppemiseni. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel lahendab

taotlused ringkonnakohus.

RÕS § 17 lg 1 alusel on kohtul õigus riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma

algatusel igal ajal RÕS-is ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad käesolevas

seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste

äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

hagejale riigi õigusabi osutamine lõpetada, sest selle kohaldamise obligatoorset eeldust ei esine,

milleks on hagi perspektiivikus (RÕS § 7 lg 1 p 5). Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab hagejale

riigi õigusabi osutamise, muutub ainetuks hageja taotlus riigi õigusabi osutaja vahetamiseks,

mis eeldab, et hagejal on jätkuvalt õigus riigi õigusabi osutamisele. Hageja taotlus tuleb seega

jätta läbi vaatamata. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab maakohus.

Viimaks otsustab kohus hageja esitatud täiendavate tõendite menetlusse võtmise. Vastavalt

TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Praegusel juhul on hageja esitanud 28.08.2019 kolm tõendit õõnestamaks tsiviilasjades

nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 tehtud tagaseljaotsuste õiguspärasust. Seda aga praeguse menetluse

raames ei ole võimalik kontrollida ning nii ei ole sellel otstarbel esitatud tõendid ka praeguse

asja lahendamisel relevantsed.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing