2-19-5110/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-5110

Tsiviilasi

Tallinna linna (Kesklinna Linnaosa Valitsuse kaudu)

avaldus

XX

kinnisesse

hoolekandeasutusse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 25. juuni 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Kesklinna Linnaosa Valitsuse

kaudu), esindajad Kelli Teede ja Aime Lauton

Puudutatud

isik

XX

(isikukood

XXXXXXXXX),

puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

Marika Jaanson

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25. juuni 2019 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik,

kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

MENETLUSE KÄIK

Tallinna linn (Kesklinna Linnaosa Valitsuse kaudu, avaldaja, eestkostja) esitas

2. aprillil 2019 Harju Maakohtule avalduse täisealise isiku XX (puudutatud isik) kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks ilma tema nõusolekuta

üheks aastaks või kuni vajaduse äralangemiseni.

Avalduse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud skisofreenia. Puudutatud isik on

tunnistatud 28. septembri 2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-46882 piiratud teovõimega

isikuks ning tema eestkostjaks on määratud avaldaja. Puudutatud isik on korduvalt paigutatud

sundkorras psühhiaatrilisele ravile. Puudutatud isik ei tunnista ravivajadust ja ravi saamata

jäämise korral on ta ohtlik iseendale ja teistele. Puudutatud isikule on Eesti Töötukassa

26. veebruari 2019

otsusega

nr TVT/19/010565

määratud

puuduv

töövõime

ja

Sotsiaalkindlustusameti

26. veebruari 2019

otsusega

nr P26-2019-83900

raske

puue

kehtivusega kuni 18. veebruarini 2024.

Avaldusele lisatud psühhiaatri dr PT 14. märtsi 2019 arvamusest nähtub, et puudutatud isik

haigestus esmakordselt 2003. aastal ja viibis haiglaravil 17. november 2003 kuni

13. jaanuar 2004. Puudutatud isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire.

Puudutatud isik paranes raviga hästi, kuid toetusravi katkestamisel haiguse ägenemise tõttu

vajas ta korduvat haiglaravi 2004. aasta novembris ja detsembris. Puudutatud isikul diagnoositi

paranoidne skisofreenia. Puudutatud isik katkestas toetusravi raseduse tõttu. Patsient sünnitas

15. novembril 2005 poja, keda kasvatavad puudutatud isiku vanemad. Puudutatud isiku seisund

halvenes juba sünnituse eelselt, temale soovitatud ravimeid ta ei kasutanud, mistõttu puudutatud

isik hospitaliseeriti sünnituse järgselt taas ägeda psühhoosi tõttu. Koostöövalmiduse puudumise

tõttu haigus süvenes, ravimite kasutamise lõpetas puudutatud isik reeglina koheselt peale

haiglaravi lõppu. Puudutatud isik lahkus 9. juunil 2006 kodunt kellelegi teatamata, vanematel

puudusid andmed tema asukohast. Puudutatud isik leiti Moskvast räpase ja nälginuna, kust

toodi Eestisse ja halva psüühilise seisundi tõttu paigutati haiglaravile, kus viibis tahtest

olenematult 23. august 2008 – 8. oktoober 2008 Harju Maakohtu määrusega (tsiviilasi nr 2-08-

55093). Raviga meelepetted taandusid, luulumõtete aktuaalsus vähenes. Puudutatud isik käis

korrapäraselt ambulatoorsetel vastuvõttudel kuni 2009. aasta märtsikuuni, mil vanemate

andmetel muutus endassetõmbunuks, ei suhelnud enam lapse ega vanematega. Puudutatud isik

sulgus oma korterisse, ei suhelnud ega avanud ust, nälgis (kaalulangus ca 15 kg), korteris oli

segadus, puudutatud isik oli purustanud kogu korteris olnud olmetehnika psühhootiliste

elamuste tõttu. Puudutatud isik viibis ravil perioodil 22. juuli -28. august 2009. Puuduliku

koostöövalmiduse tõttu ordineeriti depooravi. Puudutatud isik käis ravimit korrapäraselt

süstimas kuni 2017. aasta septembrini ning sel perioodil haiglaravi ei vajanud. Puudutatud isiku

seisund halvenes oktoobris 2017, kui ta avaldas paranoilist kahjustusluulu naabrite suhtes, müüs

vanematele teatamata oma korteri ja lahkus Eestist. Vanemad kuulutasid puudutatud isiku

tagaotsitavaks. Puudutatud isik sõitis psühhoosi mõjul Moskvasse, kus hospitaliseeriti

haiglaravile. Peale ravi naases puudutatud isik Eestisse ning asus elama hotelli, kuna väitis end

ravi mitte vajavat, kutsusid vanemad talle hotelli kiirabi, kes toimetas ta sihtasutus Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik hospitaliseeriti ja viibis

tahtest olenematul ravil perioodil 15. detsember 2017 –22. jaanuar 2018. Peale haiglaravi käis

ühel korral depoosüstil. Puudutatud isik hospitaliseeriti järgnevalt 25. juunil 2018, kui oli

maikuus teinud politseile segase avalduse, mistõttu mindi tema kodu kontrollima. Puudutatud

isiku kodu oli korrastamata, pliit sisse lülitatud ja järelevalveta. Lähedaste andmetel ei

kasutanud puudutatud isik lisaks psühhiaatrilistele ravimitele ka vajalikke somaatilisi ravimeid

(kilpnäärme alatalitlus), millega seadis ohtu oma tervise. Vastuvõtul oli puudutatud isik

hoolitsemata välimusega, resoneerse mõttekäiguga ning vaenulik vanemate suhtes. Valvearst

vormistas tahtest olenematu ravi otsuse 25. juunil 2018, mida pikendati Harju Maakohtu

määruse alusel kuni 40-ks päevaks (tsiviilasi nr 2-18-9816) ning edasi 3 kuuks. Ravivajadust

3 (7)

puudutatud isik ei mõistnud, vestlustel keskendus selle vaidlustamisele, soovis dikteerida

ravimite valikuid ja annuseid. Korduvalt üritas ravimite võtmisel petta. Ravi foonil

psühhootiliste elamuste aktuaalsus vähenes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Haiglast

lahkudes, st 26. oktoobril 2018 määrati patsiendile antipsühhootiline toetusravi depoosüstidena

ja suukaudselt. Puudutatud isik käis haiglaravijärgselt depoo-neuroleptikumi süsti saamas ühel

korral, edasisest ravist keeldus. Alates 15. jaanuarist 2019 nõustus võtma raviks suukaudselt

psühhoosivastast ravimit, kuid raviarstile jäi kahtlus patsiendi edasises ravimi võtmise soovis.

Järgmisena viibis hailgaravil perioodil 15. märts 2019 – 1. aprill 2019. Puudutatud isik toodi

sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse politsei ja kiirabi kaasabil.

Puudutatud isik võeti valvearsti poolt ravile tahtest olenematus korras. Osakonnas oli

puudutatud isik formaalse kontaktiga, korrale allus, kuid negativistlik, vaidlustas ja dikteeris

ravimite annuseid, keeldus depooravist, aga suukaudseid ravimeid nõustus võtma, oli tõrges,

eitas meelepetteid, kuid hallutsineeris elavalt.

Eeltoodust tulenevalt on dr PT hinnangul puudutatud isiku seisund viimaste aastate jooksul

oluliselt halvenenud. Puudutatud isikul pole vaatamata korduvale statsionaarsele ravile

kujunenud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Ambulatoorsel ravil käib ebaregulaarselt, on

keeldunud depoosüstidest, ja ravimeid ilmselt võtab samuti ebaregulaarselt. Puudutatud isik on

omaalgatuslikult katkestanud ka kilpnäärme alatalitluse ravi. Kontakt puudutatud isikuga on

formaalne, ta on dissimileeriv, eitab probleeme ja psühhoosivastaste ravimite ebaregulaarne

tarvitamise tõttu on haigus korduvalt ägenenud, mistõttu võib puudutatud isik psühhoosist

lähtuvalt olla ohtlik endale ja ümbritsevale.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldust puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isiku suhtes on varasemalt rakendatud kõiki

võimalikke abinõusid, kuid puudutatud isik on jätkuvalt ohtlik eelkõige iseendale ennast

kahjustava tegevuse ja järelravi eiramise tõttu.

Sotsiaalkindlustusamet toetas avaldust. Puudutatud isik on eelkõige ohtlik iseendale, kui ta

jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saamata.

Puudutatud isik ei ole valmis vastu võtma temale pakutavat abi, mille tõttu ei saa rakendada

teisi abinõusid peale ööpäevaringse erihooldusteenuse. Puudutatud isik vajab toimetulekuks

kontrollitud keskkonda ning igapäevaselt personali poolt tema jaoks kohaldatavat

professionaalset lähenemist, et ei katkeks toetusravi võtmine ning võiks tekkida

haigusteadlikkus.

Maakohus viis 17. mai 2019 kohtumääruse alusel läbi puudutatud isiku suhtes

psühhiaatrilise ekspertiisi. PERH Psühhiaatriakliiniku ekspert PV poolt läbi viidud

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/80 (ekspertiisiakt) kohaselt põeb

puudutatud isik paranoidset skisofreeniat (püsikululine paranoidne skisofreenia, RHK 10 järgi

– F20.00), mis avaldub puudutatud isikul tajumise ja mõtlemise häiretes, mis piirab oluliselt

tema võimet aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Psüühikahäirete tõttu võib

puudutatud isik olla ohtlik endale ja teistele isikutele. Puudutatud isik ei saa aru ravivajadusest

ja ravita jäämisel psühhoos ägeneb. Psühhootilises seisundis on ta olnud agressiivne vanemate

ja meditsiinipersonali suhtes. Uuritav pole suuteline iseseisvalt toime tulema, võib käituda

ebaadekvaatselt ja ennast kahjustavalt. Puudutatud isik tuleks paigutada kuni üheks aastaks

tahtest olenematult hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, sest muud

abinõud tema turvalisuse tagamiseks puuduvad.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 25. juuni 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ning paigutas

puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele kuni 24. maini 2020 kl 15.45. Maakohus kohustas kinnist asutust

maakohtule viivitamatult teatama, kui langeb ära vajadus puudutatud isiku hoidmiseks kinnises

4 (7)

asutuses. Maakohus tunnistas määruse täitmiseks kuuluvaks alates selle kättetoimetamisest

avaldajale. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda.

Maakohus tugines ekspertiisiaktile, raviarst EE arvamusele, tsiviilasjas nr 2-19-7951

27. mai 2019 kohtumääruses tuvastatud asjaoludele, puudutatud isiku ärakuulamisele ja temale

riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamusele ning selgitas, et sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks on

täidetud.

Maakohus luges ekspertiisiakti ja raviarst EE arvamuse alusel tuvastatuks, et puudutatud isik

on haigestunud püsikululisse paranoidsesse skisofreeniasse. Haiguse tõttu ei saa puudutatud

isik iseseisvalt hakkama oma elutegevuse elementaarse korraldamisega ega ole suuteline elama

ilma pideva toeta. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ei mõista vajadust enda

ravimiseks. Ravimite võtmata jätmine raskendab haigust ning suurendab ohtu psühhoosiks,

mille korral võib puudutatud isik iseennast ja teisi kahjustada. Maakohus nõustus eksperdi ja

raviarsti arvamusega, et ilma ööpäevaringse järelevalvega hooldusasutusse paigutamiseta pole

võimalik ohtusid ära hoida. Muude abinõude sobivust välistab täielik haiguskriitika puudumine.

Maakohus arvestas ka 27. mai 2019 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-19-7951 tuvastatud

asjaolusid, mille kohaselt on puudutatud isik varasemalt sattunud ravimata jäämise tagajärjel

mitmel korral temale enesele ohtlikku abitusse olukorda, käitudes samas agressiivselt teiste

suhtes ja kahjustades teistele isikutele kuuluvat vara. Maakohus veendus puudutatud isiku

isikliku ärakuulamise põhjal, et puudutatud isik ei mõista ega tunnista üldse oma ravivajadust.

Tsiviilasjas nr 2-19-7951 rakendas kohus 27. mai 2019 kohtumäärusega puudutatud isiku

suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

psühhiaatriakliinikusse alates 24. maist 2019 kella 15.45-st. Maakohus pidas põhjendatuks

kohaldada kõnealust abinõu maksimaalse lubatud kestusega ehk paigutada puudutatud isik ilma

tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni

24. mai 2020 kell 15.45 (TsMS § 538 lg-le 2 ja SHS § 105 lg-le 5).

Maakohus pidas TsMS § 172 lg 3 alusel põhjendatuks jätta riigi õigusabikulud ja

ekspertiisikulud Eesti Vabariigi kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada või

äärmisel juhul saata puudutatud isik avatud tüüpi hooldekodusse.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on puudutatud isik noor neiu, täis elujõudu ja energiat.

Puudutatud isik hoolitseb enda eest ise, teeb kõik ise, käib ööklubides ja tahab elada normaalselt

elu, mitte viibida terve aasta hooldekodus. Puudutatud isik on teinud taotluse eluaseme

saamiseks ning puudutatud isik saab augustis oma elamispinna. Kui puudutatud isik saab

eluaseme, siis on puudutatud isikul koht olemas, kus elada. Puudutatud isik palub ennast seega

vabastada hooldekodus viibimisest. Äärmisel juhul palub puudutatud isik saata teda avatud

tüüpi hooldekodusse, kus puudutatud isik saab jalutada ja linnas käija.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

Avaldaja, Sotsiaalkindlustusamet ning puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud

esindaja paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.

Tingimused täisealise isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamiseks on

sätestatud SHS § 105 lg-s 1, mille kohaselt paigutatakse täisealine isik hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama juhul kui täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; täisealine isik on endale või

teistele

ohtlik,

kui

ta

jäetakse

paigutamata

hoolekandeasutusse

ööpäevaringset

erihooldusteenust saama ning varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud

küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks peavad eelnimetatud asjaolud esinema üheaegselt.

Puudutatud isikul on diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia. Ekspert on

selgitanud, et puudutatud isiku psüühikahäire avaldub tajumise ja mõtlemise häiretes, mis piirab

oluliselt tema võimet aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida (tl 78). Seega on täidetud

SHS § 105 lg 1 p-s 1 toodud tingimus puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et puudutatud isik on endale ning

teistele

ohtlik,

kui

ta

jäetakse

paigutamata

hoolekandeasutusse

ööpäevaringset

erihooldusteenust saama ja tema suhtes ei ole võimalik muude abimeetmete kasutamine (SHS

§ 105 lg 1 p-d 2 ja 3).

Puudutatud isik võib osutuda kinnissesse asutusse paigutamata jätmisel ohtlikuks eelkõige

endale aga ka teistele inimestele. Puudutatud isiku ohtlikkus tuleneb temal diagnoositud raskest

psüühikahäirest. Puudutatud isikul on selline haigus, mida temale välja kirjutatud ravimitega

saaks kontrolli all hoida, kuid puudutatud isikul puudub haigusteadvus ning ravisoostumus.

Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st

olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-15-3662, p 14.1).

SA PERH psühhiaatriaosakonna III osakonna juhataja PT on selgitanud, et statsionaarselt

ravilt vabanedes käib puudutatud isik ambulatoorsel ravil ebaregulaarselt. Puudutatud isik on

keeldunud depoosüstidest, ravimeid võtab ilmselt ebaregulaarselt ning on katkestanud

omaalgatuslikult kilpnäärme alatalitluse ravi. Pärast hospidaliseerimise lõppemist puudub teave

ravimite tarvitamise kohta. Samas on justnimelt ebaregulaarne ravimite tarvitamine või

tarvitamata jätmine halvendanud oluliselt puudutatud isiku olukorda (tl 12-13). Seega on

puudutatud isikule lisaks psühhiaatrilistele ravimitele määratud ka somaatilised ravimid

(kilpnäärme alatalitus), kuid puudutatud isik neid ravimeid psüühikahäirest tingituna ei võta,

millega seab ohtu oma elu ja tervise. Ekspert on selgitanud, et psüühikahäirete tõttu võib

puudutatud isik olla ohtlik endale ja teistele isikutele, sest puudutatud isik ei saa aru

ravivajadusest ja ravita jäämisel psühhoos ägeneb. Psühhootilises seisundis on puudutatud isik

agressiivne vanemate ja meditsiinipersonali suhtes. Puudutatud isik pole suuteline iseseisvalt

toime tulema, võib käituda ebaadekvaatselt ja ennast kahjustavalt (tl 78).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku ohtlikkus ka pärast maakohtu määruse

tegemist

ära

langenud.

AS

Hoolekandeteenuste

20. novembril 2019

ja

avaldaja

22. novembri 2019 kohtule esitatud selgituste kohaselt on puudutatud isiku käitumine

hooldusteenusel viibides jätkuvalt probleeme eitav ning tema reageerimine olukorrale

ebaadekvaatne. Puudutatud isik eitab jätkuvalt ravivajadust ning proovib leida viise, kuidas

ravimeid mitte manustada. Mh viibis puudutatud isik 17. septembril 2019 kuni

16. oktoobrini 2019 psühhiaatriakliinikus kahtlustatuna suitsiidikatses (tl 135 pöördel). Seega

6 (7)

on puudutatud isik viibinud küll kontrollitud keskkonnas Valkla Kodus, kuid tema ohtlik

käitumine on endiselt jätkunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et muude abinõude sobivuse välistab puudutatud

isiku täielik haiguskriitika puudumine ja tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole muude, st

puudutatud isiku põhiõigusi vähemriivavate abinõude rakendamine tulemust andnud.

Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikule varasemalt proovitud osutada vajalikke

ravi- ning sotsiaalteenuseid väljaspool kinnist asutust. Puudutatud isikule on määratud

antipsühhootiline toetusravi depoosüstidena ning suukaudselt (tl 12 pöördel, 77). Puudutatud

isikule on avaldaja kui eestkostja initsiatiivil osutatud nõustamist, abistamist, toetamist ja

majutamist.

Puudutatud isik on elanud sotsiaalmajaüksuses,

kus

temale osutati

resotsialiseerimis- ja majutusteenust (tl 2). Siiski ei ole muude SHS sätestatud abinõude

rakendamine osutunud puudutatud isiku koostöövalmiduse puudumise tõttu piisavaks.

Puudutatud isik keeldus vaba tahte alusel ravimite võtmisest ja temale pakutud

sotsiaalteenustest (tl 2, 21 pöördel). Puudutatud isik on keeldunud koostööst eestkostjaga, mh

varjanud elukohta, ei ole saabunud kokkulepitud kohtumistele, ei ole olnud telefoni teel

kättesaadav, ei ole soovinud teha koostööd rehabilitatsiooniplaani koostamisel ning lahkus

omavoliliselt Varre tänava sotsiaalmajutusüksusest (tl 4). Seega puudutatud isiku olukord ei

paranenud ning asjaolud ei muutunud seoses temale väljaspool kinnist asutust osutatud

rehabilitatsiooniteenustega.

Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning tema hoiakuid ravivajaduse suhtes, on

puudutatud isikule vajalik ööpäevaringne erihooldusteenus. Mh ei ole puudutatud isik kaebuses

esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust kohaldada puudutatud isiku suhtes vähem

intensiivsemat abinõu kui puudutatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene

hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi (vt täpsemalt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. aprilli 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4).

Seega on teenuseosutaja SHS § 100 lg 2 p 4 kohaselt kohustatud lähtuvalt täisealise isiku

vajadustest

ja

suunamisotsuses

nimetatud

teenuse

saamise

eesmärgist

järgima

tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi ehk tuletada vajadusel

puudutatud isikule endale meelde raviplaani järgimist ja ravimite võtmist. Juhul kui puudutatud

isik keeldub ravist, saab puudutatud isiku suhtes rakendada tahtevastast ravi üksnes tema

paigutamisel psühhiaatriakliinikusse. Siiski ei pea ringkonnakohus praegusel juhul

põhjendatuks muuta maakohtu määrust selliselt, et isik paigutataks psühhiaatriakliinikusse ning

talle kohaldataks tahtest olenematut ravi. Nimelt nähtub AS Hoolekandeteenuste 20. novembril

2019 ja avaldaja 22. novembri 2019 kohtule esitatud selgitustest, et kuigi puudutatud isikul

puudub haiguskriitika, ta ravimeid hoolekandeasutuses järelevalve all olles siiski võtab.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täisealise

isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamiseks täidetud. Sellest tulenevalt jääb

määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.

SHS § 105 lg 5 sätestab, et kohus võib paigutada täisealise isiku tema nõusolekuta

hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui

nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud SHS § 105 lg-s 1 loetletud asjaolud, võib

kohus täisealise isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja taotluse

alusel pikendada täisealise isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe

aasta kaupa. TsMS § 538 lg 2 kohaselt ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui

üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus

paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele kuni 24. maini 2019. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis

tingiksid lühema tähtaja määramise.

7 (7)

Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab

kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Kaija Kaijanen

Ande Tänav