2-18-16816/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-16816

Tsiviilasi

T.L-N. hagi K.L. vastu ülalpidamiskohustuse

puudumise tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.L-N. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

T.L-N.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kaire Aus

Vastustaja (kostja): K.L. (isikukood XXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Eha Lillsaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus T.L-N. kanda.

3. Jätta K.L. le osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.L-N. (hageja) esitas 18. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi K.L. (kostja) vastu, milles

palus tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumise kostja suhtes. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Kostja viibib hoolekandeasutuses. Viljandi

Vallavalitsus tegi 25. juulil 2018 korralduse nr 2-3/718, millega otsustas, et tasub kostja

hoolekandeteenuse maksumusest 100 eurot kuus tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2018 kuni 28.

veebruarini 2019. Puudujääva maksumuse peavad tasuma kostja lapsed: M.L. (25%), M.S. (25%)

ja hageja (50%). Hageja esitas korralduse peale vaide, mis jäi rahuldamata.

Hageja on seisukohal, et tal ei ole kostja suhtes ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole hageja

ülalpidamises ja kasvatamises osalenud. Kostja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku

käitumise tagajärjel. Hagejale teadaolevalt on kostja pikaajaliselt tarvitanud alkoholi ja

tubakatooteid ega ole oma tervise eest hoolitsenud. Lisaks kahjustaks kostja ülalpidamine hageja

enda ja tema lapse tavalist ülalpidamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli abielus hageja emaga, kellega neil oli kolm ühist last.

Perekonda kuulusid ka hageja ema kolm last. Pere elas XX külas XX lähedal. Hageja ema töötas

karjalaudas ning kostja oli traktorist-söötja. Kuna mõlemal oli sissetulek, siis peeti kõiki lapsi ülal

ja kasvatati ühiselt. Kostja ei mäleta täpselt, millal ta asus elama perest eraldi, kuid lapsed olid siis

juba koolis (v.a hageja). Mingil ajal esitas hageja ema kostja vastu elatise nõude. Kohtuotsuse

alusel võeti kostjalt töökohtades 50% töötasust laste ülalpidamiseks. Kostja ei mäleta kõiki

summasid ja aastaid, kuid teab, et see toimus päris mitu aastat. Kuigi kostja elas perest eraldi, käis

ta lapsi (sh hagejat) vaatamas ning võttis siis alati midagi kaasa (peamiselt toiduaineid). Mingil

ajal käis kostja igal nädalal laste juures. Seal olles aitas ta ka majapidamistöid teha, saagis puid

või isegi muretses küttepuid. Kui hageja ema koos lastega XX kanti kolis, siis aitas kostja neid

mööbliga, et eluruumi sisustada. Kostja mäletab, et ta on lastele toeks asju viinud, kindlasti viis

vähemalt kaks jalgratast, millest ühe sai hageja endale. Umbes viis aastat tagasi sai kostja selgroo

vigastuse. Alates 2015. aastast elab kostja Karksi Kodus. Lapsed teda vaatamas ei käi.

Kostja on oma vanuse ja tervisliku seisundi tõttu abivajav isik. Hageja ei vaidlusta seda, et kostja

ei ole võimeline ennast ise ülal pidama, millest tulenevalt on hagejal kostja ülalpidamiskohustus.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on jämedalt rikkunud ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et kostja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Hageja

on oma sissetuleku juures võimeline tasuma kostjale ülalpidamist. Hageja lapsel on isa, kes peaks

last ülal pidama. Kostja ülalpidamisel osalevad nii vald kui hageja õed, mistõttu hageja kohustus

ei saa olla ülemäära suur.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 26. juuli 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud poolte endi

kanda ning kostjale riigi õigusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja kohustatud kostjat ülal pidama (PKS §-d 96 ja 97).

Kostjal on abivajadus, kuna ta on paigutatud hoolekandeasutusse, kus ta viibib praeguse ajani.

Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud

kulusid kandma, sest kostja sissetulek ei kata tema kohatasu.

Maakohus viitas PKS § 103 lg 1 p-le 2. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja ei

ole tema kasvatamisel ja ülalpidamisel osalenud ning, et kostja oleks jämedalt rikkunud hageja

suhtes ülalpidamiskohustust.

Tunnistaja O.L. ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed, sest nende detailsuse aste ei ole kõrge.

Tunnistaja H.V. ütluste kohaselt käis kostja pere juurest lahkumise järel külas 5-6 korda kuus (XX

s), külas käis ka XX (XX lähedal), aga harvem. Kostja vande all antud ütluste kohaselt elas ta

hagejaga koos, ta ei mäleta täpselt, kui vana hageja oli, kui kostja läks perest eraldi elama. Kostja

kinnitas, et „palga sai kõik O., O. käes oli kogu raha“.

Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 otsusest nähtuvalt taotles O.L. lahutust, kuna tema ja kostja

elasid juba seitse aastat lahus (s.o 1985. aastast). Sellega on tõendatud, et kostja osales vahetult

hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat, s.o hageja sünnist 1983. aastal kuni

1985. aastani. Hageja ema tegevus kostja tõrjumisel pere elust ei loo kostja suhtes etteheideteks

alust.

Kostja kooselu perega tõendab Rahvusarhiivi 31. mai 2019 teatis, mille kohaselt töötas kostja

Viljandi sovhoosis mh 23. maist 1984 kuni 12. maini 1986. Kuna hageja vanemad koos hagejaga

elasid tol ajal Viljandi Näidissovhoosi territooriumil ja töötasid näidissovhoosis, siis on tõendatud,

et kostja elas hagejaga koos ka 1986. aastal, s.o hageja kolm esimesest eluaastat.

Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19. juuli 1985 kohtumääruse nr AA-16 alusel mõisteti kostjalt välja

elatis laste (sh hageja) ülalpidamiseks alates 9. juulist 1985. Arhiivfondi „Viljandi Rajooni

Rahvakohus“ täiteasjadest nähtub, et avatud on elatise sissenõudmise toimik nr AA-16.

Täitemenetluse toimik on lõpetatud 2002. aastal.

O.L. konto väljavõtetest (kontod avatud 31. märtsil 1999 ja 26. jaanuaril 2000) nähtuvalt ei ole

kostja maksnud elatist kuni täitemenetluse lõpuni (s.o 2002. aastani). Hagi rahuldamist ei too kaasa

asjaolu, et kostja ei osalenud viidatud ajal elatise andmise kaudu hageja kasvatamises. Varasema

perioodi praktika kohaselt kanti kohustatud isiku töötasu täituri korraldusel tööandja poolt

hoiukassasse, kust toimusid sularaha väljamaksed elatise saamiseks õigustatud isikutele.

Maakohus viitas PKS § 103 lg 1 p-le 1. Maakohus leidis, et kostja abivajadus ei ole tekkinud kostja

enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja vanuses inimesed on eas, mille puhul abivajadust

saab eeldada. Kostja pikaajaline alkoholi tarvitamine ei ole vastu vaieldamatult ja tõsikindlalt

kostja abivajaduse tekkepõhjuseks.

Maakohus viitas PKS § 102 lg-le 1 ja § 98 lg-le 1. Hagejalt on õigustatud ülalpidamist saama

esmajärjekorras tema alanejad sugulased, s.o laps. Hageja keskmine sissetulek hagi esitamisel oli

1108 eurot 43 senti. Hageja peab tasuma eluasemelaenu 313 eurot kuus kuni 15. märtsini 2043 ja

väikelaenu 134 eurot 62 senti kuus kuni 15. novembrini 2022.

Kostja ülalpidamisse panustavad ka teised lapsed ja igale lapsele langev osa on väike. Seega

puudub alus hagi rahuldamiseks seoses hageja töösuhte lõpetamisega. Hagejal ei ole takistust

järgmise töösuhte loomiseks. Hageja on võimeline tasuma kostjale ülalpidamist olukorras, kus

hageja lapse ülalpidamisel osaleb eelduslikult ka lapse isa. Väikelaen on võetud koos

Ž.N. , kellega tuleb laenukoormust jagada.

Maakohus selgitas, et hagejal on võimalus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja taotleda kostja

ülalpidamiskulude katmisel enda osa vähendamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks asja ise sisuliselt lahendada, palub

hageja ümber hinnata asjas esitatud väited ja kogutud tõendid, tühistada maakohtu otsus ja teha

asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt nähtub O.L. konto väljavõttest, et kostja või mõni

kolmas isik tema nimel (nt kohtutäitur) ei ole teinud kontole hageja elatise tasumiseks ühtegi

makset. Maakohtu tuginemine umbmäärasele varasemale kohtupraktikale elatise maksmise kohta

on meelevaldne. Ei ole tõendeid selle kohta, et hageja emal oleks olnud hoiukassa, kuhu elatist

kanda või välja maksta, samuti selle kohta, et kohtutäitur või tööandja tegi üldse mingeid

kinnipidamisi kostja töötasust. Ei ole tõendeid kostja töötasu kohta.

Hageja ainsaks tõendiks oli O.L. konto väljavõte selle loomise algusest. Hagejal ei ole võimalik

esitada muid kirjalikke tõendeid selle kohta, et kostja ei tasunud tema ülalpidamiseks elatist.

Elatise tasumist kinnitavad tõendid tuli esitada kostjal. Tunnistaja O.L. kinnitas, et kostja ei ole

temale elatist tasunud ja kohtutäituri juures öeldi, et nad ei saa raha kätte. Täitetoimiku lõpetamine

2002. aastal ei tähenda, et see toimus nõude tõttu.

Ekslik on maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 kohtuotsuses märgitud

asjaolude kohta. Maakohus küll tuvastas, et hageja vanemad elavad juba seitse aastat lahus, kuid

sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist

1983. aastal kuni 1985. aastani. Kohtuotsuses on kirjas „juba seitse aastat“ ja ei ole tuvastatud, et

see oli täpselt seitse aastat ja ei võinud olla rohkem. Kooselu lõppemise fakti tuvastamine ei

tähenda automaatselt vahetu ülalpidamiskohustuse täitmist. Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei

töötanud kostja vähemalt perioodil 29. novembrist 1983 kuni 22. maini 1984. Tunnistajate H.V.

ja O.L. ütluste kohaselt ei näinud kostja hagejat pärast tema sündi ja hageja vanemad ei elanud

pärast hageja sündi enam koos.

Kostja kinnitas vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat. Hageja vanemate abielu registreeriti

1973. aastal, seega 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast hageja sündi. Seega on

kostjal vale mälestus sellest, et see oli just hageja, kes jooksis ringi või sõitis rattaga ning viibis

kostjaga kuuris siis, kui kostja elas veel koos O.L. ga.

Hageja ei nõustu sellega, et temaga lõpetatud töösuhe, millest saadav igakuine töötasu moodustas

66,22% hageja sissetulekust, ei ole hagi rahuldamiseks piisav põhjendus. Hageja 374 euro 42 sendi

suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning

pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata PKS § 102

lg 1 tähenduses.

Maakohus ei selgitanud, et kavatseb juhinduda asjaoludest, mida ta pooltega ei arutanud (viited

hoiukassale). Vastasel juhul olnuks pooltel võimalus esitada tõendeid ka hoiukassat puuduvate

asjaolude kohta.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

26. juuli 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Asja materjalide kohaselt on kostja hageja isa (tl I kd tl 20) ning hageja esitas hagi kostja vastu

ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks.

Ülalpidamist

saama

õigustatud

isik

saab

nõuda

ülalpidamiskohustuse

täitmist

ülapidamiskohustuslastelt PKS § 96 ja 97 p 3 alusel.

PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad

ja alanejad sugulased. Vastavalt PKS § 97 p-le 3 on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja

või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama

Tulenevalt PKS §-st 96 ja § 97 p-st 3 on hageja ülalpidamist andma kohustatud isikuks ja kostja

on ülalpidamist saama õigustatud isikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole suuteline

ennast ise ülal pidama.

PKS § 103 lg 1 kohaselt võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada

või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt

ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema

enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma

ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus

kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3).

Hageja esitatud nõuet kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks saab käsitleda

PKS § 103 lg-st 1 tuleneva kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamise nõudena.

8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust

hageja vastu (PKS § 103 lg 1 p 2) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

asuda maakohtust erinevale seisukohale. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas esitatud

tõendeid (sh tunnistajate O.L. ja H.V. ütlusi – II kd tl 9-13; kostja vande all antud seletust – II kd

tl 13-14; Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 otsust – II kd tl 3-4; Rahvusarhiivi teatist 31.05.2019

nr 7-3/19/1758 – II kd tl 8; Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19. juuli 1985 kohtumäärust nr AA-16 –

I kd tl 58, 88-89; Rahvusarhiivi arhiiviteatist 23.05.2019 nr 7-3/19/1608 – II kd tl 5; O.L.

pangakontode väljavõtteid – I kd tl 93-197) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et O.L. 31.03.1999 ja 26.01.2000 avatud

pangakontodest nähtub küll asjaolu, et kostja poolt ei ole kantud O.L. le elatisraha kuni

täitemenetluse lõpuni, s.o 2002 aastani, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et kostja rikkus

jämedalt oma ülalpidamiskohustust. Iseenesest lapse ülalpidamiseks elatise mittemaksmine on

käsitletav ülalpidamiskohustuse rikkumisena, kuid arvestades elatise mittemaksmise perioodi

(ligikaudu kolm aastat), siis ei ole õigustatud asuda seisukohale, et tegemist oli jämeda

ülalpidamiskohustuse rikkumisega.

9. Ringkonnakohus märgib, et Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määruse alusel mõisteti

kostjalt välja alimendid laste M., M. ja T. (hageja) ülalpidamiseks alates 09.07.1985. Määruse

resolutsiooni järgi alimentide väljamõistmine kuulus viivitamatult täitmisele. Arhiivifondi

„Viljandi Rajooni Rahvakohus” täiteasjade osas nähtub, et avatud on alimentide sissenõudmise

toimik nr AA-16. Kohtumääruse alusel algatati täitemenetlus alimentide sissenõudmiseks ning

täitelehed saadeti kohtutäiturile välja 19.07.1985. Täitemenetluse toimik on lõpetatud 2002. aastal.

Lähtudes eeltoodust pidi kostja täitma oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes kohtumääruse

alusel ning ülalpidamiskohustuse täitmise osas toimus ka täitemenetlus aastatel 1985 – 2002. Asjas

puuduvad tõendid selle kohta, kui suures osas kostja ülalpidamiskohustust täitis (kas ta tasus

täielikult või osaliselt väljamõistetud elatist), kuid see asjaolu ei anna alust asuda seisukohale, et

kostja üldse ei tasunud hageja ülalpidamiseks elatist. Ainuüksi tunnistaja O.L. ütlused selle kohta,

et kostja ei ole temale elatist maksnud, ei tõenda asjaolu, et kostja rikkus jämedalt

ülalpidamiskohustust hageja suhtes. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et

tunnistaja O.L. ütlused ei ole usaldusväärsed tuvastamaks kostjapoolset elatise mittemaksmist.

Ülekuulamisel tunnistaja ei mäletanud, kus nad elasid, kui hageja sündis; ei mäletanud, kas elas

koos kostjaga või mitte jms. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust (hageja sündis 1983. aastal,

elatis on välja mõistetud kohtumäärusega 1985. aastal, tunnistaja ja kostja abielu lahutati 1992.

aastal jne) on igati mõistetav, et tunnistaja ei mäleta täpselt toimunud sündmusi.

10. Hageja väite kohaselt on ekslik maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992

kohtuotsuses märgitud asjaolude kohta, sest viidatud otsuses on küll tuvastatud, et hageja vanemad

elavad juba seitse aastat lahus, kuid sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu

ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kohtuotsuses tuvastatu tõendab seda, et kostja

osales vahetult hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat (ajal, mil hageja

vanemad elasid koos), s.o hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani. Asjaolu, et kostja elas

nimetatud perioodil koos hageja emaga (ja lastega) tõendab muuhulgas ka see, et kostjalt on elatis

laste ülalpidamiseks välja mõistetud Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määrusega alates

09.07.1985.

Asjaolu, et Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei töötanud kostja perioodil 29. november 1983 kuni

22. mai 1984, ei välista, et kostja kooselu ajal hageja emaga võttis osa hageja ülalpidamisest.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka tunnistaja H.V. ütlused, mille kohaselt ta käis

koolis ja ei mäleta, kas pärast hageja sündi kostja elas koos nendega või mitte.

11. Hageja väitel kinnitas kostja vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat ning kuna hageja

vanemate abielu registreeriti XXXX. aastal, siis 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast

hageja sündi.

Asja materjalide kohaselt O.L. ja kostja abielu lahutati XXXX. aastal ja ning Viljandi Maakohtu

24. märtsi 1992 otsuses tuvastatu kohaselt elasid pooled enne lahutust 7 aastat lahus. Seega O.L.

ja kostja elasid lahus alates 1985. aastast alates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja vande all

antud seletusse suhtuda teatud reservatsiooniga. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust ja

kostja vanust on igati mõistetav, et ta ei mäleta ajaliselt täpselt toimunud sündmusi.

12. Hageja on hagis kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks hagi õigusliku

alusena lisaks PKS § 103 lg-le 1 tuginenud ka PKS § 102 lg-le 1.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Ringkonnakohtu arvates PKS § 102 lg 1 kohaldamiseks peab olema teada konkreetse

ülalpidamiskohustuse ulatus (suurus), kuid käesolevas asjas ei ole selge, kui suur summaliselt on

hageja ülalpidamiskohustus kostja suhtes. Viljandi Vallavalitsuse 25. juuli 2018 korraldusega nr

2-3/718 on muuhulgas määratud, et hageja tasub kostja hoolekandeteenuse puudujäävast

maksumusest (millest on maha arvatud kostja pension 95%, sotsiaaltoetus puuetega inimestele

100%, Viljandi Vallavalitsuse poolt tasutav osaline makse 100 eurot) 50% ajavahemiku

01.07.2018 kuni 28.02.2019 eest. Hageja väitel on temaga töösuhe lõpetatud ja 374 euro 42 sendi

suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning

pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata PKS § 102

lg 1 tähenduses.

Ringkonnakohus märgib, et kuna ei ole selge hageja ülalpidamiskohustuse suurus kostja suhtes,

siis ei ole võimalik võtta seisukohta selles, kas hageja on või ei ole suuteline andma kostjale

ülalpidamist, arvestades tema muid kohustusi ja varalist seisundit, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Hagejal on võimalik esitada PKS § 102 lg 1 kohane vastuväide juhul, kui esitatakse

nõue tema vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades, et tegemist on ülalpidamiskohustusest tuleneva asjaga,

jätab ringkonnakohus kostjale riigi õigusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda.

Siinkohal arvestab ringkonnakohus seda, et asja materjalidest nähtub kostja suhteliselt vähene

osavõtt hageja kasvatamisest ja ülalpidamisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson