2-18-13223/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

06.12.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-13223

Kohtuasi

XX (X) avaldus YY-ga (Y) lapse CC suhtes ühise

hooldusõiguse

osaliseks

lõpetamiseks

ja

avaldajale üleandmiseks lapse viibimiskoha

määramise, haridus- ja tervise küsimuste osas

ning suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.04.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

Angela Jürgenson

Puudutatud isik I CC (ik XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Mariann Tusti

Puudutatud isik II YY (ik XXXXXXXXXXX)

Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Kesklinna

Valitsuse kaudu)

Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22.04.2019 määrus muutmata, kuid täpsustada määruse

resolutsiooni punkti 1, märkides, et XX avaldus tuleb rahuldada osaliselt.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a CC-le riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. XX (avaldaja, lapse ema) esitas maakohtule 05.09.2018 avalduse alaealise lapse CC

(puudutatud isik I, laps) suhtes YY-ga (puudutatud isik II, isa) ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse elu- ja viibimiskoha,

hariduse ja tervise küsimustes ning suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks, mida täpsustas

19.03.2019.

Laps elas koos vanematega Tabasalus kuni aastani 2017. Pärast vanemate lahku kolimist elas

laps võrdselt ema juures Tallinnas ja isa juures Tabasalus. Vanemate vahel tekkis vaidlus lapse

elukorralduse ja lapsega suhtlemise osas 2017. aasta novembris. Vaidlus tekkis põhjusel, et isa

ei aktsepteerinud avaldaja kooselu uue elukaaslase A-ga. Vanemate vahel olid erimeelsused ka

lapse koolivaliku osas. Vanemad ei jõudnud kokkuleppele, kus peaks laps põhiliselt elama ja

missuguses koolis käima. Ema soovis, et laps elaks tema juures ja käiks Tallinnas koolis. Isa

keeldus lapse elukohta ümber registreerimast. Tervise ja reisimise küsimuses seisnes ühise

hooldusõiguse lõpetamise vajadus selles, et kui ema peaks soovima lapse ja elukaaslasega

reisida, oleks isa ilmselt vastu. Lapse huvides oli määrata kindlaks viibimiskoht ja vanem,

kellele kuulub lapse kasvatamisel tekkivate küsimuste lahendamise ja otsuse tegemise õigus.

Isa ei suutnud pakkuda lapsele stabiilset elukorraldust: ärkas hilja ja läks hilja magama, lubas

lapsel tundide kaupa arvutis olla, avaldas nihkes maailmapilti. Isal ei olnud püsivat sissetulekut,

teda pidas osaliselt ülal tema isa. Isa manipuleeris lapsega. Ta püüdis õpetada last vihkama ema

uut elukaaslast ja selgitas lapsele, et tema tegutsemine tagab vanemate peatse kooselu. Isa ei

toetanud lapse ja ema vahelist suhtlemist, vaid pigem takistas seda (nt 2018. aasta detsembris

kohtus ema lapsega kahel korral). Laps ei vastanud valdavalt ema kõnedele ja pärast kõnesid

saabusid emale vaid armastuskirjad isalt. Isa ei pidanud eelkoolis käimist ja kooliks

ettevalmistumist oluliseks ja isa nõudmisel ei käinud laps lasteaias, s.t laps ei olnud harjunud

kollektiivis olemisega. Eelkoolilepingu sõlmis isa kooliga novembris, aga kooli jõudis laps

erinevatel ettekäänetel alles veebruaris ja seda ühel korral. Võimalik, et kaks peatraumat

mõjutasid isa tervislikku seisundit.

Emal oli lapsega tugev side. Emal oli kindel elukoht (korter suure aiaga majas) ja töö. Lapsel

oli ema juures oma tuba kõige vajalikuga.

Puudutatud isik II seisukoht

2. Isa esitas kohtule mitmeid mahukaid kirju ja seisukohti, kommenteerides põhjalikult kõigi

menetlusosaliste (ja ka menetlusosalisteks mitteolevate isikute) väiteid. Ta ei olnud avalduse

rahuldamisega nõus ja oli seisukohal, et laps võiks elada tema juures ja minna Tabasalu kooli

või Rocca Al Mare kooli.

Laps oli isaga vaimselt rohkem seotud. Tal oli hirm isa kaotada. Lapsel oli ka isa juures kindel

päevakava ja laps sai teiste lastega hakkama paremini, kui ema arvas. Isa kodus oli samuti lapsel

oma tuba. Laps ja isa ei maganud ühes voodis, vaid kaks voodit olid kokku lükatud; kummalgi

oli oma tekk. Isa tegeles lapse arendamisega ja mängis temaga palju, sh õues. Laps ei viibinud

isa juures arvutis rohkem kui ema juures; tal olid eakohased arvutimängud. Isa ei pidanud lapse

eelkoolis käimist oluliseks. Isa ei tarvitanud meelemürke ja alkoholi. Tema majanduslik seisund

ei olnud suurejooneline, aga patenteerimisel oli leiutis (torn), mis probleemi lähitulevikus

lahendab. Isa praegune sissetulek koosnes teenuse osutamisest (köiega laskumine) siis, kui

huvilisi on. Õnnetused tema mõtlemisvõimet ei kahjustanud, pigem parandasid.

Isa ei mõjutanud last emaga mitte suhtlema ja jättis selle lapse otsustada. Laps ei soovinud ema

juurde minna pärast seda, kui isa luges lapsele ette enda ja ema elukaaslase vahelise vestluse,

jättes ebatsensuursed sõnad vahele. Isa sai poja nõusse minema ema juurde, kui ema avalduse

kohtust tagasi võtab (laps oli teadlik kohtuvaidlusest ja nõustus, et kohtulugu on plekk tema

vanemate „muinasjutul“). Ema ei saanud lapsega Tabasallu tulles vaid ühel korral kohtuda. See

juhtus siis, kui laps kartis, et ema ta vägisi tema isa põlgava inimese juurde viib. Ema ja lapse

suhtlemine ei olnud takistatud. Pigem oli laps see, kes helistas. Laps ei soovinud samas sageli

emaga rääkida, kui ema helistas. Ema helistas tihti pärast kella 22 õhtul, kui laps juba magas.

Ema viis lapse vägisi enda juurde, ei toonud tagasi kokkulepitud ajal ja ei andnud lapsele

telefoni, et isa saaks lapsega suhelda. Ema juures pidi laps viibima inimese seltskonnas, kelle

kohta laps teadis, et too tema isa vihkab ja on palju sõimanud. Kusjuures ema elukaaslane

ähvardas isa isegi vägivallaga. Ema karistas last nurka panemisega selle eest, et laps oli ema

elukaaslase suhtes ebaviisakas. Ema karjus tihti lapse peale. Laps kartis üle kõige, et ema saab

hooldusõiguse. Lapse ühekülgne toitumine tulenes sellest, et ema andis talle lapsena mingi

ebameeldiva toidu, mis tekitas lapses hirmu maitsta uusi asju.

Kui kohus peaks avalduse rahuldama, ei tooks ema last enam isale. Isa peaks seega lapsega

kohtumiseks temal linnas külas käima. See ei olnud lapse huvides, vaid ema huvides. Lapsele

ei meeldinud linnas koolis käia, talle ei meeldinud sealsed õpetajad. Laps kinnitas isale, et kui

ema peaks ta linna kooli viima, siis paneb ta klassis näpud enda kõrvadele ega tee midagi kaasa.

Lapse olulised sõbrad elasid Tabasalus ja sealses koolis käisid tema sugulased.

Ema ja lapse kohtumised võiksid toimuda nii, et tema ise koliks ema elukohas vabasse tuppa

elama. Ka võiks laps viibida kuni isa suhtes läbiviidava ekspertiisi lõppemiseni poole ajast tema

ja poole ajast ema juures, et saada tõendeid, kui väga lapsele ei meeldi seal olla. Isale sobiks ka

selline suhtluskord, mille järgi võib ema võtta iga päev lapse Tabasalust ning tuua lapse õhtuks

Tabasallu tagasi tingimusel, et laps ema elukaaslasega ei kohtu. Ema juures võiks laps viibida

siis, kui ema elukaaslane viibib välislähetusel. Isal olid kahtlused, et ema oli hiljuti tarbinud

narkootilisi aineid.

Isa tõi mõlemale ärakuulamisele kohtusse kaasa lapse, kuigi esimesel ärakuulamisel selgitas

kohus isale, et ei pea võimalikuks lapse juuresviibimist ärakuulamisel. Isa leidis, et lapse

arengutaset arvestades oli tema juuresviibimine asja arutamisel igati õigustatud. Isa arutas

lapsega lapse advokaadi poolt avaldatut ning laps kinnitas, et ei ole mitmeid asju öelnud, mida

advokaat seisukohas märkis. Samuti tsiteeris isa lapsele ema seisukohti ning väiteid ja palus

neid kommenteerida.

Puudutatud isik I seisukoht

3. Laps kinnitas kohtus ärakuulamisel (ilma et kohtunik oleks jõudnud last teavitada sellest, mis

teemal kohus last ära kuulab), et tahab elada koos isaga. Laps tahtis ka, et ema seda vaidlust ei

võidaks ega neid „õigusi“ endale ei saaks. Ema juures ei olnud nii palju huvitavaid tegevusi,

kui isa juures. Ema juures oli ka A, keda laps ei tahtnud „silmanurgaski näha“. A ei olnud

lapsele midagi halba öelnud. Tabasalu eelkool meeldis lapsele erinevalt Tallinna eelkoolist.

Nad ei saanud minna isaga eelkooli, kuna kartsid, et ema äkki tuleb ja viib midagi nende kodust

ära. Laps ei osanud välja tuua, mida võiks ema soovida neilt ära viia. Laps arvas, et kui ema

peaks „võitma“, ei saaks ta enam isa juurde.

Puudutatud isik I esindaja seisukoht

4. Lapse määratud korras esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti oli seisukohal, et lapse

igakordse viibimiskoha määramise ja hariduse küsimuses oli osalise hooldusõiguse lõpetamine

ja emale ainuhooldusõiguse üleandmine põhjendatud. Reisimise ja tervishoiu küsimustes ei

toodud hooldusõiguse lõpetamise asjaolusid välja.

Esindaja sedastas, et laps alustas vestlust teatega, et ta teab, miks esindaja siin on ja ema peab

kohtust avalduse tagasi võtma. Laps selgitas, et veedab enamuse ajast isaga, sest talle meeldib

nii. Ema juurde ta ei taha minna, sest „A ei salli issit silmaotsaski“. Laps kinnitas, et kui ema

avalduse tagasi võtab, siis on ta muidugi nõus ema juurde minema. Isaga vestlemisel soovis

laps samuti isa juures olla. Isa selgitas, et ta ei takista lapsel emaga suhelda, vaid jätab lapse

otsustada, kas seda teha või mitte. Isa selgitas, et on lugenud lapsele ette enda ja A vahelise

kirjavahetuse ning leidis, et see oli vajalik. Isa uskus, et kui ta leiutise tööle saab, siis saab ta

rikkaks ning ema tuleb tema juurde tagasi „nagu muinasjutus“.

Lapsel oli isaga väga tugev hingeline side. Samas oli murettekitav, et isa ja lapse vahel oli

justkui teistsugune rollijaotus kui lapse-vanema suhe. Laps oli ilmselgelt haaratud lapse isa ja

ema uue elukaaslase konflikti. Samuti oli isa andnud lapsele justkui otsustusõiguse.

Lahuselavad vanemad pidid hoiduma teineteise halvustamisest ja vältima olukordi, mis

takistavad teisel vanemal lapsega normaalselt suhelda. Praegu oli ema suhtlemine lapsega

takistatud. Isal tuleb vajadusel julgustada lapsel ema juurde minemist, mitte segada teda

täiskasvanute omavahelistesse suhetesse.

Lapse kooliks ettevalmistamine oli vajalik ja lapse arengu seisukohalt väga oluline. Isa ei

toonud esile ühtegi põhjust, miks oleks eelkooli minek lapse huvidega vastuolus.

Kuna lapse ema poolt väljapakutud suhtluskord võimaldas lapsel piisavalt mõlema vanemaga

suhtlemist, ei olnud see lapse huvidega vastuolus. Lapse isa enda ettepanekut konkreetse

suhtluskorra või hooldusõiguse teostamise osas ei teinud.

Eestkosteasutuste seisukoht

5. Tallinna linn oli seisukohal, et avalduses esitatud nõue oli asjakohane ja lähtus perspektiivselt

lapse edasistest huvidest. Vanemliku koostöötasandi puudumisel ei olnud vanematel võimalik

ühist hooldusõigust vajalikul tasemel teostada. Avaldus vastas lapse huvidele ja vajadustele.

Vestlusest lapse emaga täpsustus, et isal oli kaks tõsist õnnetust, pärast mida tajus ta

ümbritsevat maailma erinevalt ega suutnud adekvaatselt hinnata lapse hooldamise ja

kasvatamisega seonduvat. Samas märkas lapse ema, et laps oli viimasel ajal hakanud

väljendama isa seisukohti ja arvamusi nii maailma nägemise (s.o lamemaailm) kui ka lapse

enda elukorralduslikes küsimustes s.o laps ei soovi ema külastada, ei soovi eelkooli minna,

enam ei meeldi vanaema jms.

Eestkosteasutuse hinnangul peaks lapse suhtlus mõlema vanemaga olema järjepidev,

probleemideta ja pingevaba, kuna see kindlustab lapsele edukuse järgmisel arenguetapil. Lapse

ema mõistis seda ja tundis vanemlikku vastutust selle realiseerimise osas. Lapse ema oli

suuteline tagama lapsele igakülgse arengu ja turvalise elukorralduse.

6. Harku vald toetas avaldust.

Lapsega kohtumisel teatas viimane kohe, et soovib elada isa juures ja kohtuda emaga. Ta sai

isaga koos Türisalu pangal tööl käia. Isa käis tööl harva, päeval kirjutas ta tavaliselt emale

armastuskirju. Mängida sai nii isa kui ka ema juures. Mõlema vanema juures olid kassid ja

mõlema vanema lähedal elasid sõbrad. Isa lähedal elasid ka vanavanemad, kuid lapsele ei

meeldinud, et vanaema saatis kohtule kirja, et ema võidaks tema õigused (isa luges lapsele kirja

ette). Laps ei soovinud kooli minna, sest seal oli igav ja kool oli väsitav. A lapsele ei meeldinud,

sest isa sõnul oli A isa sõimanud ja see tegi haiget. Lapsele tundus, et ka emal ei olnud hea Aga

koos olla. Laps ütles lastekaitsetöötajale, et A on isale palju haiget teinud ja kuna isa on lapse

jaoks kõige kallim inimene maailmas, siis ta ei saanud ema juurde minna.

Isa elas kolmetoalises eramajas. Lapsel on palju legosid. Isa lootis uuesti lapse emaga koos

elama hakata. „Ühisel muinaslool“ olevat kohtuloo pärast „must plekk peal“. Ema elukaaslane

oli isa sõimanud väga koledate sõnadega. Isa luges kogu kirjavahetuse lapsele ette. Ta leidis, et

see ei olnud kõige õigem teguviis, kuid pidas vajalikuks oma poega valgustada (poja silmi

avada), millise inimese juurde poeg läheb. Isa tunnistas, et ta ei taha last ema juurde saata, kuid

püüdis last veenda. Poja sotsialiseerimises probleemi ei näinud ja oli valmis last kodu lähedal

eelkooli viima.

Isa vend avaldas eestkosteasutusele, et tema hinnangul oli laps võrreldes teiste omaealistega

liialt ebatavalise elukorralduse ja maailmavaatega. Isa manipuleeris väga palju lapsega. Näiteks

lubas lapsele osta uue dinosauruse, kui laps isa juurde jääb. Onul oli vennapojaga alati hea suhe,

kuid tänaseks käis laps onul külas väga vähe. Laps käis väga vähe ka vanavanemate juures. Isa

keelas lapsel nendega suhelda, sest nad oli liialt sekkunud tema ellu. Isa venna arvates oli ema

elukaaslane isaga ebaviisakalt suhelnud seepärast, et isa saatis emale ja tema elukaaslasele

pidevalt kirju.

Isa ema selgitas, et isa hoidub vanematega suhtlemisest, sest viimased avaldasid oma seisukoha

selle asja suhtes kohtule. Isa tundis, et saab üksikisa rolliga hästi hakkama. Vanaema hinnangul

puudusid isal sotsiaalsed oskused, et tagada lapsele vajalik heaolu. Olukorda oli vaja muuta.

Vanaemale tundus, et lapselaps oli vaikselt võtnud rolli isa kontrollida. Laps oli isa poolt

manipuleeritud. Laps oli isa tõttu võtnud hoiaku, et ema peab temaga suhtlemiseks avalduse

tagasi võtma. Lapsel oli tekkinud hirm isa kaotada. Isa juures ei olnud lapsele piisavalt tagatud

eakohane suhtlus, võimalus sotsialiseeruda ning normaalne elurütm ja toitumine. Isa oli poja

suhtes liiga kaitsev ning piiras tema sotsiaalset suhtlust ja takistas haridusteed. Isa vanemad

pidasid vajalikuks, et lapse ema asub põhiliselt hoolitsema lapse eest.

Lapsel oli mõlema vanemaga kiindumussuhe. Mõlemad vanemad hoolisid oma lapsest ja

soovisid tema elus igapäevaselt osaleda. Samuti olid lapse jaoks vanemad väga kallid. Ema oli

suuteline tagama lapsele igakülgse arengu ja turvalise elukorralduse. Lapse isa küll hoolis ja

armastas väga oma last, kuid ta ei osanud ette näha, missuguseid probleeme võivad tänased

hoiakud ja tema sõnastuses valgustused endaga kaasa tuua. Oma liialt avatud väljaütlemistega

lapse juuresolekul ja lapsele, tekitas ta olukorra, kus laps oli asunud kaitsma oma isa ja keeldus

minemast ema, vanaema, onu juurde ja samuti eelkooli. Laps esitas emale ja vanaemale omi

nõudmisi. Selline käitumine lapse poolt ei olnud eluterve. Eelnev võis oluliselt ja pöördumatult

mõjutada lapse psüühikat. Laps oli alles 6-aastane. Ta ei tohtinud olla oma vanemate vahelise

vaidluse objektiks ning sinna kaasatud isa poolt. Isa ei toetanud piisavalt lapse ja ema

omavahelist suhtlust.

Samuti ei mõistanud isa poja eelkooliealise hariduse vajalikkust ning jäi mulje, et ta ei mõistnud

lapse vajadust tervislikule eluviisile (uneajad, söömised). Laps ei olnud hetkel puuduliku

ettevalmistuse tõttu valmis kooli minema. Tema vastumeelsus oli ilmselt tingitud hirmust uue

keskkonna ees. Seetõttu vajas ta eriti käimist eelkoolis, et harjuks järgmisel aastal kooli

minemise mõttega. Samuti vajas ta harjumist eakaaslaste ja täiskasvanutega, kes püüavad teda

õpetada. Hetkel oli ta liialt isoleeritud ning harjunud teistlaadi maailmavaatega. See oli suur ja

sekkumist vajav probleem.

Samuti ei olnud õige, et isa magab lapsega ühes voodis, ühe teki all. Tegemist oli suure poisiga,

kes vajas oma voodit.

Maakohtu lahend

7. Maakohus rahuldas ema avalduse ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes

osaliselt, s.o elu- ja viibimiskoha määramise ning hariduse osas, andes kirjeldatud osas

ainuhooldusõiguse emale. Ühtlasi määras kohus kindlaks lapsega suhtlemise korra.

Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse esindamise kulud, mille jättis

riigi kanda.

Avaldaja taotles vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõiguse

üleandmist avaldajale lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas, hariduse ja tervise

küsimustes. Põhjendatud oli lõpetada ühine hooldusõigus ning anda emale üle

ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramise ning hariduse küsimustes.

Vanemad ei jõudnud kokkuleppele selles, kus peaks olema lapse põhielukoht. Kumbki vanem

soovis, et laps elaks tema juures ning käiks koolis, mis asub vanema elukoha lähedal. Isa ei

nõustunud sellega, et lapse põhielukoht on ema juures, kuid ei esitanud omapoolset ühise

hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Täidetud olid ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused,

sest vanemate vahel oli vaidlus last puudutavas olulises küsimuses ning nad ei suutnud selles

üksmeelele jõuda. Seega ei olnud võimalik vähemalt lapse elu- ja viibimiskoha määramise ning

haridusvalikute osas vanemate vahel üksmeelele jõuda ja seega ühiselt hooldusõigust teostada.

Ühise hooldusõiguse jätkamine viidatud küsimustes ning sellega kaasnevate vaidluste

olemasolu ei olnud lapse huvides.

Hooldusõiguse avaldajale üleandmise otsustamisel ei saanud kohus põhiliselt lähtuda lapse

enda seisukohast, sest lapse seisukoht ei kujunenud vabalt ilma vanemapoolse mõjutuseta. Isa

teavitas last kohtumenetlusest, selle sisust, võimalikest tulemustest ning võimalikust mõjust

lapse tulevasele elukorraldusele, teha seda isa erapoolikust vaatenurgast lähtudes. Isa selgitas

lapsele „õiget“ vaatenurka ja hirmutas last sellega, et kui ema kohtus „võidab“, ei saa isa ja laps

enam kohtuda. Sellega mõjutas isa lapse arusaamist vaidluse asjaoludest ning tekitas lapses

selget vastandumist teise vanemaga, s.o emaga. Kuivõrd valdava osa ajast oli laps isaga, kes

seda konflikti temaga ka arutas (erinevalt emast), kujunes lapsel välja isa nägemust toetav

seisukoht. Ema tegutses õigesti, kui jättis lapsele välja toomata vastaspoole argumendid,

seadmata lapse surve alla ka teise vanema poolt. Isa rikkus suurel määral lapse huve, lõhkudes

enda huvides sihipäraselt ema ja lapse sidet ning tekitades lapsele (emast rääkimata) sellega

hingelisi üleelamisi. Isa manipulatsioonid põhjustasid lapsele sügava hingelise trauma. Sellises

olukorras ei olnud võimalik rääkida lapse vaba tahte kujunemisest või seisukoha

objektiivsusest.

Isast ei olnud õige tekitada olukord, kus ema peaks valima lapse ja elukaaslase vahel. Asja

materjalidest nähtus, et konfliktsituatsiooni tekitas pigem lapse isa. Armastuskirjade saatmist

ei saanud pidada tavapäraseks suhtluseks endiste elukaaslaste vahel. Pigem võis seda käsitleda

ema suhtes ahistava käitumisena. Oli inimlikult arusaadav, kui ema elukaaslane tundis sellistest

kirjadest teadlikuks saades ärritust ja vajadust kaitsta lapse ema ahistava suhtumise eest.

Kuivõrd tüli puudutas lapse isa ja ema elukaaslast, mitte lapse kumbagi vanemat omavahel, ei

hakanud kohus andma hinnangut sellele, kes ja kui palju eksis viisakusreeglite vastu. Miski ei

viidanud, et ema elukaaslane oli vaenulik või ebasõbralik lapse suhtes.

Avalduse rahuldamata jätmine tähendanuks seda, et laps kaotab sideme lapsega. Seevastu ei

olnud tõendatud, et kui laps jääks vaidluse lahendamise tulemusena elama ema juurde, oleks

kontakti kadumine teise vanemaga tõenäoline. Emal olid paremad võimalused lapse

majanduslike huvide tagamiseks. Mõlemad vanemad hoolisid lapsest ja neil oli lapsega tugev

side. Kuid isa ei osanud arvestada lapse vanuse ja arengutasemega. Isa käitumine oli lapse

huvidega vastuolus, hirmutades last võimalusega, et kohtulahendi tulemusel saab lapse ja isa

vaheline suhtlus kannatada. Ka ei oleks lapse isa juurde jäämisel piisaval määral tagatud lapse

õigus haridusele. Isa potentsiaalselt soodustas koolist põhjuseta puudumist. Ema poolt

narkootiliste ainete tarvitamine ei olnud tõendatud.

Kuivõrd vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib

piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning

säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus, ei olnud põhjendatud

lõpetada ühine hooludusõigus lapse tervise küsimustes. Ema kinnitas, et lapse tervise

küsimustes vaidlus puudus ja mõlema vanema nõusolekut eeldavaid toiminguid tuleb elus ette

harva.

Kuivõrd vanemad ei suutnud kokku leppida selles, kuidas laps peaks lahus elava vanemaga

suhtlema, oli vajalik kindaks määrata ka suhtlemiskord. Lapse ema esitas enda visiooni

suhtlemiskorrast ja isa hinnangul oli piisav suhtlemiskord selline, mille kohaselt võib ema

lapsele igal päeval järele tulla, veeta temaga linnas aega ning õhtul lapse koju tuua. Suhtlemine

eeldab, et laps ei kohtu ema elukaaslasega. Kui ema elukaaslane viibib välislähetuses, võib laps

ka ema juures ööbida.

Ema taotletud suhtlemiskord oli mõistlik ja vastas lapse huvidele. Ka eestkosteasutused ja lapse

esindaja pidasid ema pakutud suhtlemiskorda mõistlikuks. Isa pakutud suhtlemiskord ei olnud

mõistlik, sest seadis ema ja lapse suhtlemisele ülemäärased piirangud. Samuti ei olnud selline

suhtlemiskord mõeldav, kui lapse põhielukoht on ema juures. Kohus pidas vajalikuks

suhtlemiskorra sõnastust mõnevõrra muuta, mis ei muutnud korra sisu.

Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda.

Puudutatud isik II määruskaebus

8. Isa esitas kohtule mitmeid mahukaid dokumente, kommenteerides põhjalikult kohtumääruse

asjaolude kirjelduses ning kohtumääruse põhjenduses avaldatud väiteid ja hinnanguid ning

menetlusosaliste menetlusdokumente. Dokumentidest nähtub, et isa palub maakohtu määrus

tühistada ja teha uus lahend, millega jätta vanemate ühine hooldusõigus lõpetamata ja

rakendada suhtlemiskord, mille kohaselt võib ema lapse endaga kaasa viia igal ajal.

Isa leidis, et kohtumäärus ei olnud lapse huvides ning alandas isa eneseväärikust. Kohtumäärus

tehti tuginedes ebaõigetele ja/või tõendamata väidetele. Määruses avaldati vähemalt 93 valet.

Avaldus ei vastanud lapse huvidele, vaid oli kantud üksnes ema huvist.

Asjaolude kirjelduses märgitud ebaõigetele väidetele vastukaaluks selgitas isa järgmist.

Tegelikult ei olnud tal midagi selle vastu, et emal on uus elukaaslane ja ta oli valmis võtma

endale üksikisa rolli. Ta ei takistanud lapsel emaga linna kaasa minemast ja lapsega suhtlemast.

Laps ise ei soovinud isavihkaja seltskonnas olla. Ka isa juures oli lapsel kindel rutiin. Isal ei

olnud nihkes maailmapilt ja see ei saanud mõjutada vaidluse lõpptulemust. Isa toetas lapse

eelkoolis käimist ja laps sai seal edukalt hakkama. Isa ei manipuleerinud lapsega ja

manipuleerimiseks ei saanud pidada ema elukaaslase kirja lapsele ette lugemist. Hoopis ema

manipuleeris lapsega, kui pani lapse nurka seisma, sest laps ei suhelnud elukaaslasega. Isa

juures olid lapsel head elamistingimused. Isal ei olnud lapse reisimise vastu midagi. Laps ei

kartnud mitte isa kaotada, vaid seda, et kohtub edaspidi isaga üksnes nädalavahetustel ja ei saa

oma Tabasalu sõpradega enam piisavalt aega veeta. Isa suhtles aktiivselt oma vanematega, kes

toetasid tema positsiooni. Isa ei maganud lapsega ühe teki all.

Maakohtu põhjendusi kommenteeris avaldaja järgmiselt. Oli arusaamatu, miks heideti talle ette,

et ta luges lapsele ette enda ja ema elukaaslase kirjavahetuse, avaldas lapsele kohtuvaidluse

tagamaad ja selgitas võimalikke tagajärgi. See ei olnud keelatud. Isa kandis kirja ja/või asjaolud

neutraalselt ette ja laps tegi talle esitletust ise omad järeldused, sh mõistis, et avalduse

rahuldamise korral saab lapse ja isa vaheline suhtlus kannatada. Isa ei mäletanud, et kohus

selgitas talle võimalust omapoolne ühine hooldusõiguse lõpetamise avaldus esitada. Ta oleks

selle kindlasti esitanud. Koos määruskaebusega ta seda ei teinud, sest kell oli liiga palju. Isa

toetas ema ja lapse vahelist suhtlust, kui laps ei pea suhtlema ema elukaaslasega. Isa ei lasknud

ema lapse juurde vaid siis, kui isa kodu oli koristamata, sest kes laseb oma armastatu

koristamata ruumi. Laps ei tajunud, et on isa poolt ja ema vastu ning ei tundnud end süüdi. Ta

teadis, et olukorras oli süüdi ema elukaaslane. Isa armastuskirjad emale ei omanud siinkohal

mingit tähtsust. Isa valis kirjades hoolega sõnu, et mitte ahistav näida. Isa juurde jäämine ei

mõjuks lapsele halvasti. Lapse psüühikat kahjustaks hoopis see, kui teda sunnitakse ema

elukaaslase seltsi. Ka ei tekitanud isa lapsel asjatuid lootusi pere taasühinemisest, sest laps

teadis, et nii ei pruugi minna, kuid positiivsete inimestena võisid nad siiski seda loota. Ema

majanduslik seisund ei olnud oluliselt parem. Isa jättis lapse otsustada ainult selle, kas ta soovib

linna ema elukaaslase seltsi minna. Muud otsustused tegi isa. Isa väljapakutud suhtluskord ei

olnud ülemäära piirav.

Vastused määruskaebusele

9. Ema palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Maakohtu määrus

põhines lisaks ema poolt avaldatule ka eestkosteasutuste ja lapse esindaja seisukohtadel. Ema

on siiani tegutsenud vaid lapse huvides. Avalduse esitamise tingis lapse isa poolne lapse kooliks

ettevalmistamise eiramine. Lapse isa ei esitanud suhtluskorra määramise avaldust.

10. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata.

Kohtuotsus oli kaalutletud ja kooskõlas lapse parimate huvidega. Isa keskendus kaebuses oma

suhtele ema ja tema elukaaslasega.

11. Tallinna linn oli seisukohal, et maakohtu määrus tuli jätta muutmata. Määrus vastas lapse

vajadustele. Lapse isa ei taganud kõik lapse arenguks vajaliku ning takistas ema ja lapse vahelist

suhtlemist.

12. Harku vald oli seisukohal, et määruskaebus ei olnud põhjendatud ja tuli jätta rahuldamata.

Lapse isa käitumine (lapsele dokumentide ettelugemine, lapse mõjutamine jne) on lapse

psüühikat oluliselt negatiivselt mõjutanud. Isa ei ole toetanud lapse ja ema vahelist suhtlust.

Seevastu lapse ema oli kompromissialdis ning lapse ja isa suhtlust toetav. Asja tegi keeruliseks

lapsevanemate erinev maailmavaade.

Edasine menetluse käik

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

14. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb

maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus peab

vajalikuks maakohtu resolutsiooni p-i 1 täpsustada sõnaga „osaliselt“. Nimelt on kirjeldatud

resolutsiooni punktis jäänud märkimata, et kohus rahuldab ema avalduse osaliselt, kuivõrd ei

lõpeta vanemate ühist hooldusõigust lapse tervise küsimustes. Eelnev ei mõjuta lõpplahendi

sisu ja tagajärgi menetlusosaliste jaoks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel

maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda.

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Isa esitas

maakohtu määrusele kaebuse, paludes see tühistada osas, milles kohus vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetas ja andis selle emale ning määras kindlaks suhtlemiskorra. Teised

menetlusosalised kaebust ei esitanud. Seega ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles

maakohus jättis rahuldamata avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse

terviseküsimustes. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud edasikaebetähtaja möödumisel

ja ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrust asjas nr 3-2-1-159-15, p 28).

Maakohtu määruses neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine.

Ringkonnakohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad

lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või

täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse

üleandmisele vastu (PKS § 137 lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine

ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 2

p 2).

Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised:

(1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad

elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui

eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad, on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui

(1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega.

Kusjuures ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma

ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus

asjas nr 2-16-5794, p 22.2).

Praegusel juhul taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse ema ja lapse vanemad elasid

alaliselt lahus. Lisaks oli ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse viibimiskoha määramise

osas ja haridusküsimustes lapse huvides. Laps, kelle hooldusõiguse küsimust arutati, oli noorem

kui 14-aastane, s.t maakohus ei pidanud lapse seisukohaga tingimata arvestama. Seega esinesid

kirjeldatud osas ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused ja ühise hooldusõiguse lõpetamine ei

olnud keelatud.

Iseenesest on õige, et laste kasvatamisel on oluline, et vanemad teostavad hooldusõigust

PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last

puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas

nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada

lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle

pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine, täiendavad

võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus

asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17).

Samas juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse

huvidest (PKS § 123 lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Seejuures

saab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid

(PKS §-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2).

Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse

suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks lapse viibimiskoha määramise ja haridusküsimustes

oli komplitseeritud: vanematel olid selged ja üksteisest erinevad vaated lapse viibimiskoha

määramise osas ja haridusküsimustes ning kokkulepete saavutamine vastastikuste

järeleandmiste teel ei olnud võimalik.

Maakohus põhjendas veenvalt, miks tuli ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel anda

ainuhooldusõigus emale. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus tugines siinkohal vaid

lapse ema omakasupüüdlikele, valedele ja tõendamata väidetele, ei olnud põhjendatud.

Maakohus lähtus nii ema kui ka eestkosteasutuste ja lapse esindaja seisukohtadest. Samuti pidas

kohus silmas menetluses kogutud tõendeid. Ringkonnakohus selgitab, et mitmed menetluses

esitatud väited, mille osas leidis isa, et need ei olnud tõendatud, mistõttu ei saanud kohus isa

hinnangul lahendi tegemisel nendele tugineda, olid väärtushinnangud, s.t nende tõesust või

väärust ei olnud võimalik tõendada. Küll aga oli nende paikapidavust võimalik põhistada.

Maakohus tugines lahendi tegemisel üksnes põhistatud väidetele.

Eelnevaga seoses selgitab ringkonnakohus, et maakohtu põhjendused nähtuvad määruse osast,

mis kannab pealkirja „Kohtumääruse põhjendused ja kohaldatav seadus“. Sellele eelnevas osas

(s.o kirjeldavas osas) kajastas kohus menetlusosaliste väiteid, kusjuures kohtul oli kohustus

kajastada neid ammendavalt (vt ka TsMS § 442 lg 7). Väidete paikapidavust ja tähtsust asja

lahendamise seisukohast analüüsis kohus lõpplahendi põhjendavas osas. Seega olid kohatud

määruskaebuses esitatud väited, milles isa kommenteeris asjaolude kirjelduses avaldatut ja

heitis kohtule ette nende kajastamist kohtumääruse kirjeldavas osas.

Maakohus märkis õigesti, et ema teguviisist nähtub, et ta lähtub tegutsemisel, oma käitumise

juhtimisel ja väljaütlemistel esmajoones lapse huvidest. Lapse ema on lapse huvidest lähtuvalt

valmis tegema ka järeleandmisi. Lapse ema on suuteline last kasvatama ja tema hariduselu

juhtima ning ema on valmis ka lapse ja isa vahelist suhtlemist toetama. Isa kirjutistest ja

tegutsemisest nähtub, et teda kannustab tegutsemisviiside valikul pigem soov lapse ja lapse

emaga taas ühine perekond luua, olles valmis kasutama selleks mh meetmeid, mis last

kahjustavad. Oma eesmärgi saavutamiseks maalis ta lapsele ema uuest elukaaslasest pildi, mis

tekitas lapsele ema elukaaslase suhtes vastumeelsust, takistades emal, kuni ema elas uue

elukaaslasega, lapsega kohtumast, ja sundides ema valima lapse ja elukaaslase vahel. Seejuures

ei hoolinud isa sellest, kuidas mõjutab selline käitumine lapse psüühikat ja kiindumussuhet

emaga. Isa seadis lapsele vastutuse ja otsustusõiguse oma elu juhtimise osas, milleks avalduse

esitamise ajal 6-aastane lapse ei olnud oma noorest east tulenevalt valmis.

Isa ei nõustunud maakohtu määrusega ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise

suhtlemiskorra. Seejuures ei toonud isa välja, missuguste suhtlemiskorra punktidega ta ei

nõustunud ja missuguseid tuli muuta. Ringkonnakohus selgitab, et esmajoones peab kohus

PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest ning

just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema

vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema

õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga

üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi

(vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul

määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides.

Ülalkirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks

ja uue lahendi tegemiseks.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindajate kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi

osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing