2-19-17193/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-17193

Tsiviilasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku

taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 6. novembri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik

(registrikood 90004527)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal

Eestkosteasutus: Saue vald (vallavalitsuse kaudu),

esindaja Sirli Sõstar-Peerna

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 6. novembri 2019 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas

4. novembril 2019 Pärnu Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks

(taotlus), millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva

isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Puudutatud

isik

hospitaliseeriti

psühhiaatriakliiniku

statsionaarsesse

osakonda

1. novembril 2019 kell 22.15 esialgu ravikokkuleppel, kuid valvearsti otsusega kohaldati tema

suhtes 3. novembril 2019 kell 13.45 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.

3. Arsti arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse kulu kohta järgmine.

Puudutatud isik hospitaliseeriti erakorraliselt. Ta on haigusest tulenevalt viimastel nädalatel

korduvalt teadmata suunas lahkunud ja igasugused kontaktid lähedastega katkestanud. Sõidab

sihitult mööda Eestit, avaldas soovi minna üksi elama aastaid hooldamata talumajja. Iseseisev

toimetulek on juba aastaid sügavalt häiritud. Ravimeid võtab oma äranägemise järgi ja teeb

korduvalt katseid ravimite tarvitamine lõpetada, põhjustades sellega ohtu iseenda tervisele, sest

määratud ravimite tarvitamise järsul lõpetamisel on suur risk krambihoo tekkeks, mis on

eluohtlik. Keeldub nii haiglaravist kui ka tugiteenustest. Tal on varem diagnoositud paranoiline

skisofreenia. Ravimata psühhoos põhjustab järjest süvenevat ajukahjustust.

Puudutatud isikuga on raske saada sisulist kontakti. Silmsidet väldib, vaid harva vaatab

kaasvestleja näkku. Mõttekäik on väga rigiidne ja hüplik, keerleb luulumõtete ümber. Ta on

veendunud, et on oma elu täielikult ära rikkunud. Avaldab, et on nooruses midagi hirmsat korda

saatnud, aga keeldub sisu avaldamast, sest see „käib tema au pihta“. Ei suuda praeguses Eesti

ühiskonnas elada, kuna see on liialt „digitaalne“. Tunneb, et on ravile tulemisega endal „margi

täis teinud“. Haiguskriitika puudub, süüdistab osaliselt oma halvas enesetundes ravimeid,

millest soovib vabaneda. Avaldas valvearstile, et ei ole nõus ravile jääma, sest igal pool on

kaamerad ja tundub, et salvestisi avaldatakse Youtube’is. Avaldab aktiivselt suitsiidmõtteid.

Puudutatud isikul esineb paranoidse skisofreenia ägenemine, mistõttu käitumine ja igapäeva-

eluga hakkama saamine on oluliselt häiritud. Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi

antipsühhootikumidega ja turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni vaimse seisundi

paranemiseni. Haiglaravita jäämisel võib eeldada terviseseisundi halvenemise süvenemist

(psühhootilise häire ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu hilisem psüühilise seisundi

paranemine on järjest vähem tõenäoline) ning ennasthävitava käitumise realiseerumist, millega

paneb ohtu enda tervise, julgeoleku ja elu. Põhiline põhjus muu ravisekkumise võimatuse tõttu

on puudulik haigusteadvus ning ravisoostumus. Kuna selline haigusseisund on püsinud ja

süvenenud pikema aja jooksul, on ette näha pikemat ravivajadust kui 4 päeva.

4. Raviarst selgitas ärakuulamisel maakohtule, et puudutatud isikul on psühhootiline häire

ilmselt üle 10 aasta. Ta on tulnud ja läinud ravilt, iseseisvalt ravimeid võtta ei taha ja arvab, et

ravimite võtmisest tuleks üldse loobuda. Ravimi asendamist on pakutud, aga ta ei ole nõus.

Tahab saada terveks ilma ravimiteta, mis ei ole võimalik. Patsient saab aru, et ta on haige, aga

ei tunnista ravi vajadust ning kuna ta ei ole pikemat aega ravi õigesti saanud, siis võtab see

aega, kiiret tulemust ei oska loota. Ta on ohtlik eelkõige iseendale. Puudutatud isiku mõttekäik

on väga kitsas ja oma hirmudes süvitsi. Puudutatud isik elab koos emaga, kes on ka haiglaravil

viibinud, puudutatud isik on seda korraldanud, et ema ravile viia ja ta tunneb end ka sellepärast

süüdi. Objektiivsust süütundel ei ole. Hetkel on puudutatud isikul diagnoos skisofreenia

(F20.2), aga see ei ole kindel, sellele võib veel midagi lisanduda, tunduvad ka autistlikud jooned

olevat. Ravimitest vajab antipsühhootikume, meeleolustabilisaatoreid ja rahusteid võib-olla.

Ravi ta kindlasti vajab, tema senine iseendaga toimetulemine ei ole tulemust andnud. Valvearst

pühapäeval proovis patsiendi emaga ühendust võtta, aga emaga suhelda sisuliselt ei saanud.

3 (5)

5. Puudutatud isik oli ärakuulamisel negatiivselt meelestatud ja kinnitas, et haiglasse jääda ei

soovi. Ravimitest tahab loobuda, et olla kaine mõtlemisega. Ravimid määrati talle masenduse

ja enesetapumõtete pärast. Ta ei saa kinnises ruumis olla, tekib vajadus väljas olla. Talle on

määratud Tallinnas koht, aga ta ei soovi sinna minna, ta ei taha üldse Tallinnas olla. Ravimitel

on kõrvalsümptomid, mis talle ei meeldi, aga asendust pole pakutud. Samas ei soovi ta ka teisi

ravimeid. Tunnistab, et tal on raske ühiskonda sulanduda, teised inimesed häirivad teda. Ei

osanud öelda, kuhu ta haiglast vabanemisel läheks, ja kinnitas, et vastu tahtmist ei ole varem

haiglas ravil viibinud. Samuti häirivad teda haiglas olevad kaamerad. Ravi lõpetamisega on ta

4 päeva magamata olnud ja oksendanud. Leiab, et oleks võib-olla pidanud kuskile minema ja

10 päeva ära kannatama ise. Ravi pikendamine teeb asja ainult hullemaks, sest ta oleks kogu

aeg pinge all. Talle tulevad enesetapu mõtted, kui suurem masendus on. Ravi teeb tuimaks ja

üksluiseks. Puudutatud isik ei teadnud, kas ta emal on tervisega probleeme olnud ega osanud

kinnitada ema telefoni numbrit. Ka oma vanust aastates puudutatud isik kohtule ei öelnud,

samas pidas ennast juba vanaks meheks.

6. Puudutatud isiku esindaja toetas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevaks.

7. Maakohus rahuldas 4. novembri 2019 määrusega psühhiaatriakliiniku taotluse osaliselt ja

rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 3. novembrist 2019 kell 13.45 psühhiaatri otsusega

tahtest olenematule ravile võtmisest, st kuni 7. novembrini 2019 kell 13.45. Maakohus lubas

kasutada puudutatud isiku suhtes spetsiifilist ravi antipsühhootikumidega ja selgitas puudutatud

isikule õigust saada riigi õigusabi korras esindaja esialgse õiguskaitse määruse peale määrus-

kaebuse esitamiseks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus pikendas 6. novembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni

40 päeva, st kuni 13. detsembrini 2019 kell 13.45.

Ühtlasi andis maakohus loa kasutada puudutatud isiku suhtes spetsiifilist psühhoosivastast ravi

antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega.

8.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel

esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada

kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS

§ 534 lg 2 ja PsAS § 13 lg 1 järgi on psühhiaatrikliiniku juhataja õigustatud esitama kohtule

avaldust puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja

pikendamiseks.

8.2. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul esineb

paranoidse skisofreenia ägenemine (F20.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

ja seda juhtida (mõttekäik ja kõne seoslikkus vähene ja koostöövõime ja haigusteadvus

4 (5)

puuduvad, soovib inimeste seast ära minna, avaldab mõjustuselamusi, paranoilisi luulumõtteid

sh suitsiidmõtteid). Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda

elu, tervist ja julgeolekut (psühhootilise häire ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu

hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline, lisaks esineb reaalne

suitsiidioht). Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (puudutatud isik ei teadvusta endale

haiguse tõsidust ja selle ravivajadust, on mitmeid kordi lõpetanud ilma arsti ettekirjutuseta

rohtude võtmise, millega on pannud enda elu (suitsiidimõtted) ja tervise (krampide tekkimise

võimalikkus) ohtu).

Puudutatud isiku seisund pole muutunud võrreldes hospitaliseerimise ajaga ning psühhootiline

seisund püsib, haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud. Ravita jäämisel kujuneb aju-

kahjustus, mille tõttu hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline. Pole

kahtlust, et ravita jäämine halvendab puudutatud isiku terviseseisundit. Kuna puudtatud isiku

haigusteadvus ja ravisoostumus on puudulikud, siis muu psühhiaatriline abi ei ole võimalik ega

küllaldane. Puudutatud isiku tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut pole tagatud.

8.3. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning

tema puudulikku ravisoostumust, tuleb jaatada talle tahtevastase ravi osutamise vajalikkust ja

kasutada spetsiifilist ravi antipsühhootikumidega, et tema tervislik seisund kontrolli alla saada.

MÄÄRUSKAEBUS

9. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada.

Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja pikemat ravi ega üleüldse haiglaravi või haiglas viibimist ja

ta saab iseseisvalt oma eluga hakkama. Eitab suitsiidset käitumist. Ta soovib koheselt haiglast

lahkuda, on arvamusel, et saab terveks ravimeid tarvitamata. Ravimeid ei soovi, kuna need

teevad uimaseks ja tekitavad muid kõrvalmõjusid. Leiab, et saab terveks ka kodustes

tingimustes. Soovib haiglast lahkuda kuna on klaustrofoobiline. Tahab välja, ei kannata pikalt

viibida kinnistes ruumides.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale ja eestkosteasutusele

tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 28. novembril 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. . Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendus-

tega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Nõustuda ei saa puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused

polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema

enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste

olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviarsti arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendatud.

5 (5)

13. Määruskaebuse väited, mille kohaselt puudutatud isik leiab, et ta ei vaja ravi ega pea võtma

ravimeid, on vastuolus raviarsti arvamuses märgituga.

Nähtuvalt raviarsti arvamusest esineb puudutatud isikul paranoidse skisofreenia ägenemine

(F20.2), mistõttu tema käitumine ning igapäevaeluga hakkama saamine on oluliselt häiritud.

Pikemal vestlusel avaldab mõjustuselamusi, paranoilisi luulumõtteid. Ta vajab spetsiifilist

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni

vaimse seisundi paranemiseni. Haiglaravita jäämisel on jätkuvalt eeldada terviseseisundi

halvenemise süvenemist (psühhootilise häire ravita jäämisel kujuneb ajukahjustus, mille tõttu

hilisem psüühilise seisundi paranemine on järjest vähem tõenäoline) ning ennasthävitava

käitumise realiseerumist, millega paneb ohtu enda tervise, julgeoleku ja elu. Põhiline põhjus

muu ravisekkumise võimatuse tõttu on puudulik haigusteadvus ning ravisoostumus. Raviarsti

hinnangul on puudutatud isikul raske psüühikahäire ja tema seisund ei ole paranenud, seega on

ta ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii enesele kui teda ümbritsevatele.

Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et eelnimetatud asjaoludel võib puudutatud isik ilma

haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele.

Samuti ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt haiguskriitika, tema arvates ta haiglas olema ei

peaks ja ravimeid ei vaja.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohalik omavalitsus esitas 2. detsembril 2019 taotluse

pikendada ravi veel kolmeks kuuks. Seega puudub alus eeldada, et ravivajadus on vahepeal ära

langenud.

14. Eelnevast tuleneb, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ja on jätkuvalt täidetud ning määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

15. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku

esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega.

16. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm