3-18-2371/58 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-2371

Haldusasi

Anna Maikallo kaebus Narva Linnavalitsuse 23. augusti

2017. a korralduse nr 798-k, 21. septembri 2017. a kirja

nr 1.17/8415-2 ja 14. novembri 2018. a korralduse

nr 986-k tühistamise ning asja uueks otsustamiseks

kohustamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. aprilli 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anna Maikallo apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja Anna Maikallo

Vastustaja Narva linn

esindaja Sergei Solodov

Kolmas isik aiandusühistu Višnja

esindaja advokaat Aleksei Forstiman

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Anna Maikallole apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.

2. Keelduda kaebuse muutmise vastuvõtmisest.

3. Jätta Anna Maikallo apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11. aprilli 2019. a otsus muutmata.

4. Mõista Anna Maikallolt aiandusühistu Višnja kasuks menetluskulude katteks

välja kakssada kuusteist (216) eurot. Kaebaja menetluskulud jätta tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. jaanuar 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnavalitsuse 23. augusti 2017. a korraldusega nr 798-k määras Narva linn

aiandusühistule Višnja kuuluva rajatise (tee) nimega „Puraviku tänav“ teenindamiseks vajaliku

maa, määras maa sihtotstarbeks transpordimaa ja nõustus maaüksuse riigi omandisse jätmisega

hoonestusõiguse seadmise eesmärgil aiandusühistu Višnja kasuks tähtajaga 50 aastat.

2. Narva Linnavalitsuse 21. septembri 2017. a kirjaga nr 1.17/8415-2 (I kd tl 21) vastas Narva

linn kaebaja 22. augusti 2017. a kirjale, selgitades, et kaebaja kinnisasi piirneb tänavaga, mis on

tee-ehitis ja kuulub aiandusühistule. Aiandusühistu Višnja ei ole esitanud taotlust üldmaa

erastamiseks, kuid 11. oktoobril 2010 on esitanud avalduse hoonestusõiguse seadmiseks ehitise

alusele maale.

3. Narva Linnavalitsuse 14. novembri 2018. a korraldusega nr xxx vastustaja keeldus Narvas xxx

linnaosas asuva xxx tn xx kinnisasjaga piirneva vaba maa erastamise ja kaebajale kuuluva

kinnisasjaga liitmise toimingute tegemisest, jättis kaebaja 12. juuni 2017. a ja 22. augusti 2017. a

taotlused läbi vaatamata ja lõpetas menetluse.

Vastustaja selgitas, et kaebaja taotletav maa hõlmab Puraviku tänava ja Vee tee maad ning

reformimata riigimaad. Aiandusühistu Višnja esitas 11. oktoobril 2010 üldmaa (22 tänavat/teed)

hoonestusõiguse seadmise avalduse. Praeguseks on moodustatud 21 katastriüksust, sh Vee tee T1.

Puraviku tänava katastriüksuse moodustamine on seoses kohtuvaidlusega pooleli. Puraviku tänav

on kruusatee, mis on ühistu liikmete kasutuses. Puraviku tänav kuulus ühistu asutamisel 1970 üle

antud maa hulka. Tee ehitati välja 1970-ndatel aastatel. Taotletava maa erastamisel muutuvad

Puraviku tänav ja Vee tee tupikteedeks. MaarS § 22 lg-s 13 sätestatud eeldused puuduvad, kuna

Puraviku tänava maast on võimalik moodustada iseseisev kinnisasi ning planeeringu ja

maakorralduse nõuetest tulenevalt ei ole maa liitmine kaebaja kinnisasjaga otstarbekas. Puraviku

tänava ja Põhja-Kudruküla tee vahelisest ca 2 ha suurusest reformimata riigimaast on võimalik

moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi. Kui arvestada üksnes kaebaja taotletud maad, siis see

on suurem kui praegune xxx kinnisasi.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebused, mille halduskohus liitis ühte

menetlusse ja mille lõplikeks nõueteks jäid tühistada Narva Linnavalitsuse 23. augusti 2017. a

korraldus nr 798-k, 21. septembri 2017. a kiri nr 1.17/8415-2 ja 14. novembri 2018. a korraldus

nr 986-k ning kohustada vastustajat maa erastamise küsimust uuesti otsustama.

Kaebuse kohaselt Puraviku tänav ei ole ehitis, kolmas isik ei ole selle omanik ega ole esitanud

avaldust maa erastamiseks. Tänavana nimetatud maariba sõidetavuse eest on aastate jooksul

hoolitsenud vaid Puraviku tänava elanikud ise. See kulgeb vahetult kõvakattega avalike teede

kõrval. Vajadus Puraviku tänava väljaehitamiseks puudub. Otstarbekas on reformimata riigimaa

erastamine ja liitmine piirnevate kinnisasjadega. Ühistu juhatusel puudus volitus võtta

üldkoosoleku heakskiidu ja otsuseta aiandusühistu liikmetele linnatänavate rajamise kohustust.

Kui korraldus nr 798-k on õigusvastane, siis puudub ka takistus maa erastamiseks kaebajale. Ida-

Viru maavanem on kaebajale kinnitanud, et tema soovitud maa erastamine on võimalik. Ka

vastustaja ametnik on kaebajale seda kinnitanud.

5. Vastuses kaebusele vaidles Narva linn kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Alternatiivselt palus vastustaja jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna korraldus nr 798-k ei ole

suunatud kaebajale ja ei riku kaebaja õigusi, kaebaja taotlus maa erastamiseks on ilmselgelt

perspektiivitu ja kaebajal ei ole võimalik oma eesmärki saavutada.

Aianduskooperatiivile „Višnja“ eraldatud ja üleantud maa-ala (3,57 ha) hulka kuulus muu hulgas

ka Puraviku (endine Borovaja) tänav, mis on ühistu liikmete kasutuses oma maaüksusele

sissesõiduks. Teena võib käsitleda ka autode liiklemise tulemusena tekkinud pinnaseteed. Sellele

teele võib ühistu ise määrata nõuded tee seisundile. Kolmas isik on esitanud avalduse

hoonestusõiguse seadmiseks aiandusühistule kuuluvate ehitiste alusele maale. Isegi kui sellist

avaldust ei oleks, siis tuleks ühistu kasuks seada sundhoonestusõigus.

Kui Puraviku tänava olemasolu on õiguspärane, siis puudub vastustajal võimalus kaebajale maad

erastada. Puraviku tänava erastamine kaebajale tähendaks seda, et teised ühistu liikmed kaotavad

juurdepääsu oma maale. Puraviku tänavast on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi

sihtotstarbega transpordimaa, samamoodi on juba moodustatud kinnisasjad teistele selle piirkonna

teedele. See tähendab, et maa kaebajale erastamise tingimused ei ole täidetud.

Kui Puraviku tänava kinnisasjade omanikud on rajanud endale otse väljapääsud Põhja-Kudruküla

teele, siis on kaheldav selliste väljapääsude ehitamise seaduslikkus.

6. Vastuses kaebusele vaidles aiandusühistu Višnja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Puraviku tänav on rajatisena olemas, seda kasutatakse ja kolmas isik hoiab tänavat korras (on

teinud selleks kulutusi). Kolmas isik on esitanud avalduse Puraviku tänavale hoonestusõiguse

seadmiseks. Kaebaja kinnisasja ja Põhja-Kudruküla tee vahele jäävad tee ja reformimata riigimaa

üksus. Tegemist ei ole maaga, kus ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohtu 11. aprilli 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

8. Otsuse põhjenduste kohaselt on Puraviku tänav ehitis EhS § 3 lg 1 tähenduses. Asjas esitatud

fotod näitavad sõidukite korduva läbisõidu jälgi (välja on kujunenud murukatteta ala) ja seda, et

vähemalt kohati on teel kruusakate. Tee on olemas aianduskooperatiivile „Višnja“ eraldatud maa

plaanil (I kd tl 106-111). Aianduskooperatiivi ja tolleaegse kohaliku võimu suhtlus (I kd tl 114-

119, tõlked tl 184-186), tõendab et teed ehitati 1970-ndatel aastatel ühistusiseste kruusakattega

teedena. Dokumentides ei ole küll juttu konkreetselt Puraviku tänavast, vaid aianduskooperatiivi

teedest üldiselt, kuid plaani alusel kuulus Puraviku tänav nende hulka.

Kohtu seisukohta ei muuda see, et Puraviku tänav on kohati või mõnel aastaajal halvas seisukorras

või et kolmas isik vahepealsel perioodil teed ei parendanud. Selline seisukord on Eesti oludes ajuti

omane paljudele väikestele teedele.

9. Kolmanda isiku registriandmetest nähtub, et põhikirja punkti 1.1 järgi on tegemist

aianduskooperatiivi „Višnja“ õigusjärglasega ning enne registreerimist mittetulundusühingute ja

sihtasutuste registris oli ühistu registreeritud ka ettevõtteregistris. Aianduskooperatiivile „Višnja“

eraldatud maa plaaniga (I kd tl 106-111) on tõendatud, et Puraviku tänava alune maa on

õiguspäraselt kolmanda isiku kasutuses.

Kui Puraviku tänav kui rajatis on olemas, selle ehitas õiguspäraselt kolmanda isiku õiguseellane

ja see paikneb kolmanda isiku kasutusse antud maal, siis on tegemist kolmandale isikule kuuluva

rajatisega.

10. Puraviku tänava alune maa vastab MaaRS § 22 lg-tes 1 ja 11 nimetatud tunnustele. Seega oli

kolmandal isikul õigus seda maad erastada. Samas on kolmas isik kaotanud maa erastamise õiguse,

kuna ta ei esitanud selleks tähtaegselt avaldust. Tema kasuks tuleb seada hoonestusõigus.

Sellekohase avalduse esitamine ei ole määrav, kuna Vabariigi Valitsuse määruse „Maareformi

käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (määrus nr 74)

§ 1 lg 5 kohaselt seatakse hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks olenemata avalduse esitamisest.

11. Kokkuvõttes on korraldus nr 798-k õiguspärane.

12. Halduskohtule algselt esitatud kaebuses vaidlustas kaebaja vastustaja kirja nr 1.17/8415-2.

Kaebuse menetlusse võtmisel leidis kohus, et selle kirjaga uuendas vastustaja asja menetluse ja

tegi maa erastamisest keelduva otsuse ning kirja tuleb käsitleda haldusaktina. Pärast seda andis

vastustaja korralduse nr 986-k, milles ta käsitles kirja nr 1.17/8415-2 vastusena selgitustaotlusele.

Vastustaja sõnul lahendas ta korraldusega nr 986-k muuhulgas kaebaja taotluse, millele algselt

vastati kirjaga nr 1.17/8415-2. Nende mõlema tühistamise nõuded võttis kohus menetlusse.

Kirja tõlgendamine haldusaktina oli tingitud olukorrast, kus korrektset haldusmenetlust lõpetavat

haldusakti ehk korraldust nr 986-k ei olnud veel antud. Kiri oli vastuseks kaebaja avaldusele, mis

on pealkirjastatud selgitustaotlusena ja on nii sisult kui vormilt pigem vastus selgitustaotlusele.

Siiski ei pidanud halduskohus põhjendatuks kaebuse nõuete muutmist ega läbi vaatamata jätmist,

kuna kiri ja korraldus on osaks samast haldusmenetlusest ja nendes esitatud põhjendused

(selgitused) osaliselt kattuvad.

13. Vastustaja ei pidanud kaebajale maa erastamist võimalikuks seetõttu, et kaebaja kinnisasjaga

piirnev ja MaaRS § 22 lg 13 tunnustele vastav maa puudub.

Kaebaja on taotletava maana (I kd tl 29) näidanud tema kinnisasja ja avalikult kasutatava Vee tee

vahelist riba. Narva Linnavalitsuse 23. augusti 2017. a korraldusega nr 802-k on see maa määratud

hoonestusõiguse seadmiseks kolmanda isiku kasuks. Seega on eeltoodud maa arvel moodustatud

iseseisev kinnisasi ning täidetud ei ole tingimus, et piirneval maal ei ole võimalik moodustada

iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kaebaja tugineb sellele, et Vee tee T1 ei ole reaalselt teena

kasutuses, kuna kasutatakse sellega paralleelselt kulgevat avalikku teed Vee tee L1. See ei muuda

aga fakti, et iseseisev katastriüksus on olemas.

14. Kaebaja on taotletava maana näidanud ka tema kinnisasja ja avalikult kasutatava Põhja-

Kudruküla tee x (katastritunnus xxx) vahelist suuremat maa-ala. Sellest maatükist vahetult kaebaja

kinnisasjaga piirnev osa kuulub moodustatava Puraviku tänava kinnisasja koosseisu. Seega ei ole

ka siin täidetud tingimus, et piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat

kinnisasja. Puraviku tänava kinnisasja moodustamise tõttu ei ole ülejäänud osa kaebaja taotletud

maast enam kaebaja kinnisasjaga piirnev.

Juba ainuüksi taotletud maa suuruse tõttu ei saa tegemist olla MaaRS § 22 lg-s 13 ja § 312 lg-s 1

kirjeldatud tunnustele vastava maaga. Tervikuna on aiandusühistu maa ja Põhja-Kudruküla tee

vahel paiknev reformimata riigimaa ligikaudu 20 000 m2 suurune ning vahemaa kaebaja

kinnisasjast kuni Põhja-Kudruküla teeni on ca 35 m. Tegemist ei ole väikese või kitsa maaribaga,

nagu seda nimetab kaebaja, vaid maaga, mille arvel on kindlasti võimalik moodustada üks või

mitu iseseisvalt kasutatavat kinnisasja.

15. Kaebaja tugineb sellele, et maavanem ja vastustaja ametnikud on talle kinnitanud, et maa

erastamine on võimalik. See arusaam on ekslik. Maavanema 6. juuni 2017. a kirjas on antud

kaebajale selgitus, et määrava tähendusega on Puraviku tänava moodustamine. Vastustaja

ametnike seisukohtade esitamine ei ole tõendatud.

16. Kokkuvõttes on kiri nr 1.17/8415-2 ja korraldus nr 986-k õiguspärased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

17. Anna Maikallo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada. Lisaks taotles kaebaja ennistada kaebetähtaeg Narva

Linnavalitsuse 23. augusti 2017. a korralduse nr 802-k vaidlustamiseks ning korraldus tühistada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et VV määruse „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamise kord“ 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioon nägi ette

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa taotlemist maavanemalt. Kaebaja pöördus

2013. aastal maavanema poole ning maavanem vastas taotlusele positiivselt 6. juuni 2017 kirjaga

nr 8-3/2017/1202-4. Seega oli linnavalitsusel 2017.aastal uut kaalutlusotsust tehes ka võimalus

taotlus rahuldada ja esitada maavanemale määruses sätestatud dokumendid.

Halduskohus jättis õigusvastaselt kohtusse kutsumata linnaametniku, kes oleks võinud kinnitada,

et reformimata riigimaa erastamiseks ja Puraviku tänava äärsete kinnistutega liitmiseks sisulisi

takistusi ei olnud. Ametnik oli kohtumisel kaebajale kinnitanud, et reformimata riigimaa

erastamise otsustamine Narva linnas olenes vaid maavanema vastusest ja maavanemalt maa

erastamiseks loa saamisest.

Eksitav on vastustaja seisukoht, et kaebaja avaldas soovi erastada kogu reformimata riigimaad,

mis jääb tema kinnistu ja Põhja- Kudruküla tee vahele. Kaebaja taotles üksnes väikese osa

reformimata riigimaa erastamist, mis jääb AÜ Višnja piirdeaia sisse. Taotluse esitamise ajal piirnes

kinnisasi reformimata riigimaaga, kuna Vee tee T1 ja Puraviku tänava katastriüksuste

esmamoodustamiseks ei olnud linn Maa-ametile taotlusi esitanud.

Tõendamata ja kehtiva õigusega vastuolus on halduskohtu hinnang, et vaidlusalune tee on ehitis

EhS § 3 lg 1 mõttes. Seda enam, et Vee tee T1 ei ole kunagi märgitud ka AÜ Višnja plaanile ning

selle katastriüksuse esmamoodustamisest jättis linn kaebaja ja teisi AÜ liikmeid informeerimata.

Aiandusühistu oli andnud Puraviku tänava ja sellega piirneva ühistu üldmaa Puraviku tänavaga

piirnevate kinnistute omanike kasutusse. Ühistuliikmete sõnul maksid nad vaidlusaluse ühistu

üldmaa kasutamise eest maamaksu ning neil oli ja on tänaseni lubatud seda maad kasutada

põllumajandusmaana või ehitada sellele kõrvalhooneid. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta

otsustas

taotleda

Maa-ametilt

vaidlusaluste

katastriüksuste

esmamoodustamist

ning

hoonestusõiguse seadmist AÜ Višnja kasuks väidetavatele rajatistele, mille ehitamine

kohtumenetluse käigus tõendamist ei leidnud.

Halduskohus asus ekslikult ja subjektiivselt seisukohale, et tähendust ei oma, kuidas vastustaja on

sarnastes olukordades korraldanud maa erastamise teistes piirkondades.

Kohus jättis tähelepanuta, et vastustajal puudus õiguslik alus ja volitus määrata päev pärast

kaebajalt selgitustaotluse saamist korraldusega nr 798-k aiandusühistule Višnja kuuluva rajatise

(tee) nimega „Puraviku tänav“ teenindamiseks vajalikku maad hoonestusõiguse seadmise

eesmärgil aiandusühistu Višnja kasutusse. Samal põhjusel puudus linnavalitsusel õiguslik alus

korralduse nr 802-k andmiseks. Narva linnal puudub selliste korralduste andmiseks ja

aiandusühistu liikmetele uute tänavate väljaehitamise kohustuse panemiseks AÜ Višnja

üldkoosoleku protokolliline otsus.

Narva Linnavalitsus ei ole korraldusi nr 798-k, 802-k ja 986-k andes ega kirja nr 1.17/8415-2

koostades põhjendanud, miks ta ei soovinud Ida-Viru maavanemalt sisulise loa saamise järel

reformimata riigimaa erastamist ja liitmist sellega piirnevate kinnisasjadega ning erastamise

korraldamist selliselt, et Puraviku tänava äärde moodustatavate kruntide kaudu oleks kõigilt

Puraviku tänava kinnistutelt võimalik pääseda Põhja-Kudruküla teele.

18. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Narva linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et 12. juuni 2017. a maa erastamise taotluses viitas kaebaja oma tegeliku

maakasutuse osas küll aiandusühistu maakasutusõiguse piiridesse jäävale reformimata riigimaale,

kuid lisaks ka võimalusele rajada väljapääs otse Põhja-Kudruküla teele ning taotlusega koos

esitatud maa-ala plaanil oli kajastatud taotletav territoorium Maasika tn xx kinnistult Põhja-

Kudruküla tee maaüksuseni. Viimasest lähtuski vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel.

19. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb aiandusühistu Višnja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kolmandal isikul oli õigus kaebajale kuuluva

kinnistuga piirnevate maaüksuste erastamiseks ning selle õiguse kasutamata jätmise korral

hoonestusõiguse seadmiseks ning miks kaebaja taotlust maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 13 alusel

ei saanud rahuldada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

HKMS § 200 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.

Apellatsioonkaebuse Narva Linnavalitsuse 23. augusti 2017. a korraldust nr 802-k puudutavas

osas tagastas ringkonnakohus 18. septembri 2019. a määrusega ning jätab seetõttu tähelepanuta

apellatsioonkaebuse selles osas.

21. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalused Puraviku tee ja Vee tee

T1 ei ole ehitised, mistõttu ei ole alust kaebaja kinnistuga külgnevaid maatükke koormata

hoonestusõigusega kolmanda isiku kasuks. Lisaks puudus kolmanda isiku juhatusel aiandusühistu

üldkoosoleku volitus hoonestusõiguse seadmise taotlemiseks ja sellega ühistule kohustuste

võtmiseks. Samas õigustab maa erastamist kaebajale väljakujunenud maakasutus, maavanema

nõusolek maa erastamiseks, kolmanda isiku tegevusetus Puraviku tänava ja Vee tee hooldamisel

ning vastustaja ning Maa-ameti praktika teiste sarnaste olukordade lahendamisel.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused Puraviku tänav ja Vee tee T1 asuvad kolmanda isiku

õiguseellase, aianduskooperatiiv Višnja kasutusse antud maa-alal, kusjuures vähemalt osaliselt on

aiandusühistu territoorium piiratud aiaga. Küll on menetlusosalised erineval positsioonil

küsimuses, kas Puraviku tänav ja Vee tee on käsitatavad ehitisena.

Ringkonnakohus jagab vastustaja, kolmanda isiku ja halduskohtu arusaama, et Puraviku tänav ja

Vee tee on ehitised sõltumata sellest, et osaliselt on tegemist pinnasteega ja kolmas isik enne 2017.

aasta suve ei panustanud nende hooldamisse. Käesolevas asjas on kohane lähtuda

MaaRS § 6 lg-st 3, mille kohaselt ehitis MaaRS tähenduses on aluspinnasega kohtkindlalt

ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, samuti lõpetamata ehitis. Ehitis on

hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga

ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone.

23. 20. jaanuari 2017. a otsuses (p 19) asjas nr 3-15-693 asus ringkonnakohus seisukohale, et tee

määratluse puhul tuleb lähtuda eesmärgist, milleks kõnealust asja kasutatakse. Rajatisega võib olla

tegu ka siis, kui teekate ei ole üheselt määratletav. Tee definitsiooni puhul ei saa olla määravaks,

kas teel on kruusakate või ei ole. Eesti maapiirkondades on suur hulk teid, mille katte liiki ei ole

võimalik üheselt kindlaks teha.

Ringkonnakohus on endiselt sellel seisukohal. Seda seisukohta toetab ka liiklusseadus, mille

§ 2 p 81 järgi tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt

liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldus- ja haljasribad.

Olenevalt pealiskihist jagunevad teed kattega teeks, kruusateeks ja pinnasteeks. Kattega tee on

tsemendi, tuha või bituumeniga töödeldud materjalist kattega (asfalt-, tsementbetoon- või muu

selline kate) ning kiviparketi ja munakivisillutisega tee. Kruusatee on kruusast, kruus- või

killustikliivast või killustikusõelmetest tee. Pinnastee on põllu-, metsa- või muu selline pealiskihita

tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud.

Seega tuleb teed rajatiseks pidada ka juhul, kui tegemist on pinnasteega ja see on kujunenud

kasutamise tulemusena, mitte valminud vahetult ühegi isiku poolt ehitamise tõttu.

24. Menetlusosaliste esitatud fotodelt (I kd, tl 70-71, 129, 137, 149-150) ilmneb, et vaidlusalust

teed kasutatakse sõidukitega liiklemiseks. Sellele osutab kõrgema taimestiku ja muude takistuste

puudumine ühes iseloomulike rööpsete kulumisjälgedega pinnasel. Fotodelt ilmneb, et tee on

kasutatav ka jalgsi või kergliiklusvahenditega liiklemiseks. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et

ilmastikust olenevalt võib tee olla halvas seisukorras. Kaebaja esitatud foto (Ikd, tl 149) kinnitab,

et ka ebasoodsa ilmastiku korral on tee siiski sõiduautoga läbitav ja seda tehaksegi. Vastustaja

väitel on ta aiandusühistu teede olukorra parandamiseks 2017. aastal vedanud freesipuru. Seda

kinnitavad arve ja veodokumendid (I kd, tl 135-138) ning seda möönab ka kaebaja.

Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud halduskohtu tõdemust, et Puraviku tänav ja Vee tee T1 ongi

kavandatud aiandusühistu siseteedena ja sellisena vajalikud ühistu territooriumil asuvate

kinnistuteni jõudmiseks (I kd, tl 104, 106-111, 122, 128). Ka kaebaja ise on arvamuses Narva

Linnavalitsuse korralduse eelnõule (I kd, tl 164p) avaldanud pahameelt selle üle, et mõni

aiandusühistu liige kasutas Puraviku tänavat parkimiseks, takistades kaebaja juurdepääsu oma

kinnistule. Samuti on kaebaja leidnud, et Puraviku tänava erastamine ja tükkidena liitmine

tänavaga piirnevate kruntidega seondub võimalusega rajada igalt kinnisasjalt otse pääs avalikult

kasutatavale Põhja-Kudruküla teele (I kd, tl 164). Seega kaebaja vähemalt möönab, et ühistu

siseteena kavandatud ja kasutatava tänava ühiskasutuse lõpetamine jätaks kinnistu omanikud ilma

võimalusest pääseda oma kinnisasjale. Isegi kui kaebajale kuuluva Maasika xx maatükiga

piirneval Puraviku ja Vee tee T1 lõiku kasutatakse vähe, siis halvendaks ka ainuüksi nende lõikude

ühiskasutuseks sulgemine teiste ühistuliikmete olukorda, kuna kaoks võimalus aiandusühistu

välispiiril kulgeva nn ringtee kasutamiseks ja ühistuliikmetel säiliks juurdepääs oma kinnisasjale

ainult ühest suunast. Samuti oleks ainuüksi kaebajale tee aluse maa erastamise võimaluse andmine

vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest ülejäänud kinnistu omanikele sama võimaluse

andmine tooks kaasa vähemalt osa kinnistuomanike nende kinnistutele juurdepääsu võimalusest

täielikult ilmajätmise.

Siinkohal jääb arusaamatuks kaebaja väide, et Puraviku tänav ongi antud sellega piirnevate

kinnistute omanike kasutusse põllumajanduse viljelemiseks ja abihoonete püstitamiseks. Kaebaja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta ning asjas esitatud fotod vastupidiselt kinnitavad, et tänav on

otstarbekohaselt kasutatav. Kaebaja ei ole ka väitnud, et Puraviku tänavat ei saaks kasutada ega

selgitanud, kas ja millisel viisil ta tänava maad isiklikul otstarbel kasutab.

25. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et vaidlusalused teed on kavandatud teena, teedealune

maa on kolmanda isiku õiguseellasele üle antud ning on käesoleva ajani kolmanda isiku liikmete

õiguspärases ja otstarbekohases ühiskasutuses, kolmas isik on 2017. aastal teinud kulutusi

aiandusühistu siseteede parendamiseks ning teed looduses on vaevata teena äratuntavad, seega

vastavad teed nii tee kui ka ehitise (rajatise) mõistele.

Eeltoodu on piisav, et vaidlusalused maatükid kvalifitseerida aiandusühistu liikmete ühiskasutuses

oleva maana, millele asub rajatis (tee) ja millel seetõttu on võimalik moodustada iseseisvalt

kasutatavat kinnisasja.

Seega on tegemist maaga, mille ostueesõigusega erastamist oli kolmandal isikul õigus taotleda

(MaaRS § 22 lg-d 1 ja 11). Selle õiguse kasutamata jätmise tõttu on kolmandal isikul õigus taotleda

maale hoonestusõiguse seadmist (MaaRS § 351 lg 1), kusjuures hoonestusõiguse seadmise

menetluse alustamine võib taastada kolmanda isiku õiguse taotleda maa erastamist

(MaaRS § 351 lg 2). Samas seatakse hoonestusõigus kolmanda isiku kasuks sõltumata

hoonestusõiguse taotluse esitamisest ja hoonestusõiguse lepingu sõlmimiseks tahteavalduse

tegemisest (määrus nr 74 § 1 lg 5 ja § 10 lg 6). Sellest järeldub, et vaidlusalune maa ei ole

kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa (MaaRS § 312 lg-d 1 ja 2) ja kaebaja ei saa seda erastada MaaRS

§ 22 lg 13 alusel. Seejuures ei sõltu maa erastamise võimaluse puudumine sellest, kas kaebaja pidas

maa erastamise taotlemisel silmas üksnes Maasika xx maatükiga vahetult piirnevaid Puraviku ja

Vee tee T1 tänava lõiku või ka Puraviku tänava ja Põhja-Kudruküla tee vahele jäävat reformimata

riigimaad. Viimast ei saa kaebaja kinnistuga liita, kui Puraviku tänava maad kaebajale ei erastata

ning lisaks ei vasta see maatükk ilmselt MaaRS § 312 lg 1 tunnustele.

Vastavalt ei riku kaebaja õigusi Puraviku tänavale teenindusmaa määramise ja maa riigi omandisse

jätmise otsustus (korraldus nr 798-k) ega maa kaebajale erastamisest keeldumise otsustus

(korraldus nr nr 986-k koostoimes kirjaga nr 1.17/8415-2)

26. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja ülejäänud väited, kuna need ei ole kaebaja maa

erastamise taotlemise õiguse tuvastamisel asjakohased.

Ringkonnakohus selgitab esmalt, et MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 järgi kinnisasjaga liitmiseks maa

erastamise taotluse lahendamisel oli vastustajal piiratud kaalutlusõigus. Vastustaja pidi nii

Puraviku tänavale teenindusmaa määramisel ja maa riigi omandisse jätmise otsustamisel kui ka

kaebaja taotluse lahendamisel tuvastama, kas vaidlusalusel maal asub ehitis (tee) ja kas sellel maal

on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi. Nendele küsimustele jaatava vastuse

korral puudus võimalus sama maa erastamiseks kaebaja kinnisasjaga liitmiseks. Seetõttu on ilmne,

et asja otsustamisel ei olnud tähtsust, milline on olnud vastustaja varasem praktika sarnastes

asjades. Isegi, kui vastustaja on sarnases olukorras varasemalt otsustanud erastada tee alust maad

kinnisasjaga liitmiseks, ei tulenenud sellest kaebajale õiguspärast ootust, et ka talle maa

erastatakse, kui kehtiv õigus seda ei võimalda. Õiguspärast ootust ei loo kaebajale ka see, kui

kaebajale kuulub muu kinnisasi, mis vastustaja poolt mõne muu tee aluse maatüki erastamise tõttu

võib jääda juurdepääsuta avalikult kasutatavalt teelt. Sel juhul saab kaebaja oma õigusi kaitsta

selles menetluses maa erastamise otsust vaidlustades.

27. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide õiguspärasus ei sõltu ka sellest, kas kolmanda isiku

juhatus oli 2010. aastal saanud hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamiseks volituse ühistu

üldkoosolekult. Ühistu juhatus peab tehingute tegemisel küll järgima ühistu üldkoosoleku

kehtestatud piiranguid, kui need piirangud ei kehti ühistu suhetes kolmandate isikutega

(mittetulundusühingute seadus § 27 lg 3). Lisaks näeb kehtiv õigus ette hoonestusõiguse seadmise

kolmanda isiku kasuks sundkorras juhul, kui kolmas isik ei oleks võtnud samme hoonestusõiguse

seadmiseks.

28. Sarnaselt ei sõltu asja lahendus ka sellest, kas maavanem on pidanud võimalikuks maa

erastamist kaebaja kinnisasjaga liitmiseks või mitte. Ka varasema regulatsiooni järgi ei olnud

maavanema nõusolek erastamiseks vastustajale siduv. Vastustaja pidi maa erastamise otsustamisel

siiski tuvastama, et esineb faktiline ja õiguslik alus maa erastamise otsuse tegemiseks ning

maavanema seisukoht ei vabastanud vastustajat selle kohustuse täitmisest. Lisaks nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga selles, et maavanem ei olegi leidnud, et kaebajale tuleb maa

erastada, vaid üksnes selgitanud, millest sõltub kaebaja võimalus erastada tänava alune maa oma

kinnisasjaga liitmiseks.

29. Eeltoodud põhjustel on alusetud kaebaja etteheited halduskohtule uurimiskohustuse

rikkumisest, s.t neid asjaolusid, mis halduskohus kaebaja hinnangul jättis välja selgitamata, ei

olnudki asja lahendamiseks vaja tuvastada.

30. Ringkonnakohus tagastab kaebajale ühes apellatsioonkaebusega esitatud tõendid. Tõendid

tulnuks esitada juba menetluses halduskohtus (HKMS § 62 lg 1) ja kaebaja ei ole selgitanud, miks

ta seda ei teinud. Teiseks ei ole tõendid asjakohased. Menetlusosalised on esitanud juba arvukalt

fotosid vaidlusalustest maatükkidest ning hilisemad fotod ei kajasta olukorda, mis esines

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

Kolmas isik taotleb õigusabikuluna 216 euro väljamõistmist kaebajalt. Apellatsioonkaebuse mahtu

silmas pidades tuleb õigusabikulu pidada tervikuna vajalikuks ja põhjendatuks ning kaebajalt

kolmanda isiku kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/