4-19-4689/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-19-4689

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsemb 2019, Tallinn, kirjalikus menetluses er Väärteoasja number 4-19-4689 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Väärteoasi O.Z väär LS § 201 lg 2 (ik XXX) teoasi järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019. a otsus Kaebuse esitaja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja Enel Kuiv, apellatsioon

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019. a otsus O.Z väärteoasjas nr 4-19-4689 jätta muutmata. 2. apellatsioon

Kohtuvälise menetleja jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule

30 päeva jooksul kirjalikult alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.Z-ile 17.08.2019. a väärteoprotokolli nr AB1391952 kohaselt ette heidetakse seda, et ta 17.08.2019. a kell 04.49 Tallinnas Männiku tee 100 juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles varasemalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 10.10.2019. a ot -19-4689 tunnistati O.Z susega väärteoasjas nr 4 süüdi LS § 201 lg 2 ärgi ja talle mõisteti karistuseks

1 päeva j arest 2 , mis asendati 21 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha 2 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Seoses ku O.Z karistamisega märkis maakohus, et ivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on karistusregistri õiendi järgi 14 kehtivat väärteokaristust

, samas aga on osad neist karistustest ilmselgelt aegunud ning peaksid olema arhiveeritud. Asjassepuutuvateks väärteokaristustusteks karistuse määramise seisukohalt on 12.03.2019 mõistetud karistus 21.01.2019 toimunud rikkumise eest LS § 201 lg 2, LS § 203 ja LKindlS § 81 järgi, millega menetlusalust isikut karistati arestiga 18 päeva, mis on asendatud 18 tunni üldkasuliku tööga. Karistus on täidetud 25.04.2019. 2018. aasta juulis ja augustis on menetlusalust isikut karistatud kolmel korral ÜTS § 85 lg 1 rikkumiste eest rahatrahvidega kokku kolmel korral ning kõik rahatrahvid on menetlusaluse isiku poolt ka tasutud 02.07.2019. Samuti on menetlusalust isikut karistatud

28.12.2017 LS § 261 lg 1 eest rahatrahviga 360 eurot ja 13.03.2019 KarS § 218 lg 1 eest rahatrahviga 120 eurot, millised on menetlusaluse isiku poolt jäetud tasumata. 03.07.2012 on menetlusalust isikut karistatud LS § 201 lg 1 eest rahatrahviga 200 eurot (tasutud 12.09.2018) ja 06.08.2012 LS § 201 lg 2 eest rahatrahviga 560 eurot (tasutud 20.12.2018). Käesoleva väärteo on menetlusalune isik toime pannud 17.08.2019. Kohtu hinnangul annavad eeltoodud andmed aluse järelduseks, et varasemad karistused rahatrahvi näol ei ole soovitud de mõju avaldanud ning me ne isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemisega netlusalu enda ja kaasliiklejate ohustamist, juhtides jätkuvalt mootorsõidukit vaatamata sellele, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega, kuna n ö kergemad karistusliigid rahatrahvide näol on - menetlusaluse isiku peal ära proovitud ja need ei ole teda õiguskuulekusele suunanud, siis pole talle järjekordse rahatrahvi määramine otstarbekas. Seega tuleb isiku suhtes kohaldada raskemaliigilist karistust, s.t aresti. Käesolevas väärteoasjas jääb e isiku süü väärteo toimepanemisel keskmise määra menetlusalus

juurde. Karistust raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Menetlusalune isik on oma tegu tunnistanud ning Kohus ei avaldanud kahetsust toimunu üle. pidanud võimalikuks seda kahetsust aga kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd materjalidest nähtuvalt on isik korduvalt samalaadsete tegude eest karistatud, kuid jätkab ikkagi süütegude toimepanemist. Tegemist on süsteemse liiklusnõuete eiramisega, kuivõrd menetlusalust isikut on viimati alles 2019. aasta märtsis karistatud samasuguse rikkumise eest ning see pole tema käitumisele mõju avaldanud. Järelikult ei anna isiku poolt sellise kahetsuse väljendamine alust rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest kui kergendavast asjaolust. Isik oleks varahommikuse tööleminemise vajaduse pidanud läbi mõtlema varem ning takso mittesaamise võimalusega sellisel kellajal ka arvestama. Samas tuleb arvesse võtta seda, et väärteo toimepanemine toimus varahommikusel ajal (kell 04. sisesel teel on kindlasti 49), mil üldine liikluskoormus asula

väiksem kui päevasel ajal, seetõttu on võimalik oht teistele isikutele ka tunduvalt väiksem. Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsiooni keskmisest suuremas määras, mis ületaks ka viimase rikkumise eest mõistetud karistuse määra (18 päeva aresti, mis asendati üldkasuliku tööga) ning mis paraku isikule positiivset mõju uute süütegude toimepanemise vältimise mõttes ei avaldanud. Kui isikule pole varasemad karistused mõju avaldanud, saab teda preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt karistada üle sanktsiooni keskmise määra isegi siis, kui tema süü ei ole keskmisest suurem (RKKK 3-1-1-58-13 p 8). arvestades, leidis kohus, et teadmine, et ohtlikud Üldpreventsiooni

juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama.

Seetõttu leidis kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmisest määrast kõrgemas määras ning võtta arvesse ka seda, et üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Seetõttu kohus võimalikuks mõista karistuse üle ettenähtud pidas

sanktsiooni keskmise määra ja mõistab karistuseks 21 päeva arest Kuivõrd isikul on olemas i. kindel töökoht ja perekond (kaks alaealist last) ning tegemist on töövõimelise noore inimesega, kes on valmis , pidas kohus veelkord ja andnud nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks võimalikuks aresti asendamist üldkasuliku tööga. kohus tähelepanu asjaolule, Seejuures juhtis et üldkasulik töö ei ole iseseisev ja arestist n ö leebem karistusliik vaid tegemist on ainult aresti - asenduskaristusega. Seetõttu ei irdu määratud karistus ka üldisest kohtupraktikast ja seaduse mõttest, mille kohaselt peab iga järgmine karistus, mis ei ole isikut positiivselt mõjutanud hoiduma uutest süütegudest, olema varasemast raskem. Samuti tuleb aresti uuesti asendamisel üldkasuliku tööga võtta arvesse seda, et menetlusalune isik on varasemalt mõistetud 18 tundi üldkasulikku tööd korrektselt ja õigeaegselt ära teinud, mis näitab positiivselt tema suhtumist ja arusaamist karistuse kandmisse. Kohus oli seisukohal, et kaks kuud on mõistlik periood, mille kestel on menetlusalusel isikul võimalik mõistetud karistus põhitöö kõrvalt ära teha. Apellatsioon

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja E. Kuiv, kes palub . a otsus ning teha asjas uus otsus, millega tühistada Harju Maakohtu 10.10.2019 kohaldada menetlusaluse isiku suhtes karistusena LS § 201 lg 2 alusel aresti 10 päeva. 3.1. pellant kaebuses, et ta

Esiteks märgib a on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

3.2. Apellant on seisukohal, et maakohus on vaidlustatavas otsuses karistust mõistes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõistes, jättes kohaldamata LS § 201 lg 2 sätestatud karistusliigi olukorras, kus kõneal ust karistusliiki oleks pidanud kohaldama.

Apellant on seisukohal, et maakohtu poolt määratud karistuse s.o 21 üldkasuliku töö tunni tagajärjed ei ole proportsionaalsed O.Z poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ega kaitse õiguskorra huve. Karistuse mõistmisel ei ole kohus järginud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Määratud karistus ei ole kooskõlas seaduse nõuetega ning ei ole apellandi hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ega õiglane. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning täielikult on arvestamata jäetud õiguskorra kaitsmise huvid. O.Z puhul ei täida karistusliigina reaalne arest mitte ainult tema süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Aresti kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil kergemaliigilised karistused (rahatrahv ja aresti asenduskaristus ÜKT) ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisavad ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutumas O.Z puhul tema elustiiliks. Apellant peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et O.Z teades, et teda on korduvalt liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud, sh viimati 5 kuud tagasi s.o 12.03.2019 (juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine), oleks pidanud seda enam jälgima oma käitumist. Apellant leiab, et liiklusreegli nõuete jätkuva eiramisega väljendab menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. Maakohtu po lt kohaldatud järje o kordse aresti

asenduskaristuse s.o üldkasuliku töö tegemise kaudu ei tunneta O.Z ilmselgelt oma vastutust liikluses osalejana ega pane teda aru saama, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kai vaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. tsta

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKL 3-1-1-6-17 p 18). Liiklusõnnetuste jätkuv suur arv näitab, et leebe karistuspraktika ei vähenda, vaid kasvatab raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu. Apellant on seisukohal, et riik peab andma selge signaali, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja sellega enamohtliku väärteo toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning on riigi poolt rangelt karistatav. Rangema karistusliigi eesmärk on äratada mootorsõiduki juhtide tähelepanu ning kutsuda neid kaasa mõtlema, miks juhtuvad liiklusõnnetused, milles saavad viga ja hukkuvad süütud inimesed. Korduvalt liiklusreegleid teadlikult ja tahtlikult eirav juhtimisõigust mitte omav mootorsõidukijuht ei hinda ilmselgelt oma suutlikkust kriitilise pilguga, ta on julge ja võtab hetkeemotsioonide ajel liikluses vastu ohtlikke otsuseid. Vaatamata sellele, et O.Z käitumises 17.08.2019 oht lõplikult ei realiseerinud ja kõrvalised isikud ning kaasliiklejad vigastada ja nende vara kahjustada ei saanud, tuleb toimepandud süütegu pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks. Juht, kes ei suuda kinni pidada juhile kehtestatud reeglitest ning arvestada liikluses osaledes kaasliiklejatega, on seetõttu mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik. Apellant on seisukohal, et O.Z poolt toimepandud õiguserikkumise iseloomu arvestades on tema suhtes karistusliigina aresti kohaldamine LS § 201 lg 2 alusel 10 päeva ilmselgelt proportsionaalne. Riigikohus on korduvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7 ja 3-1-1-122-13 p 10) asunud seisukohale, Praegusel juhul on tegemist eelkirjeldatud olukorraga, kuid kuivõrd O.Z mootorsõiduki juhtimisõigust ei ole ja teda süüdistatakse korduvas juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimises, tuleb ohu vältimiseks tema suhtes karistusena kohaldada aresti. Isikute karistamise peamine eesmärk on süütegude toimepanemise puhul nende poolse korduva süüteo toimepanemise ära hoidmine. Apellant on seisukohal, et menetlusalusele isikule maakohtu poolt määratud karistus aresti asenduskaristuse näol ei täida piisavalt preventiivset eesmärki, hoidmaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt.

Karistusregistri andmetel on O.Z üldkasulikule tööle määramise kaudu seaduskuulekale käitumisele püütud mõjutada. Järjekordsed üldkasuliku töö tunnid ei kinnita menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha talle määratud karistusest vajalikud järeldused, selline karistus on isikule üksnes sümboolne. Lähtudes eeltoodust ja võttes arvesse O.Z isikut ning tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid, on menetlusalusele isikule LS § 201 lg 2 alusel karistusena 10 päevase aresti kohaldamine esiteks proportsionaalne ning teiseks vältimatult vajalik, sest menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki.

4. 05.11.2019. a edastas ringkonnakohus O.Z-ile teate kohtuvälise menetleja poolt apellatsiooni esitamise kohta, edasta s de ühtlasi O.Z-ile ka apellatsiooni koopia. Kohus selgitas teates samuti isikule, et tal on õigus 7 päeva jooksul apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates esitada kaebusele ning suulise menetluse taotlus. O.Z selgitusi ja vastuväiteid sai kätte 12.11.2019 teate . a.

5. Kuivõrd O.Z ei pidanud vajalikuks kaebuse läbivaatamist suulises menetluses, siis määras r 20.11.2019. a määrusega kohtuvälise menetleja kaebus läbi ingkonnakohus vaadata

kirjalikus menetluses ning andis sama määrusega kohtumenetluse pooltele õiguse esitada seisukohti ja taotlusi kuni 29.11.2019. a. 25.11.2019. a kinnitas O.Z korraldava määruse kättesaamist. tähtaja jooksul kohtumenetluse pooled täiendavaid Ringkonnakohtu poolt antud seisukohti ega taotlusi ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtuväline menetleja O.Z vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust karistuse osas, paludes kohaldada O.Z-ile aresti 10 päeva. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel Käesoleval juhul on maakohus

. põhjendanud O.Z-ile mõist O.Z etud karistust, seda, miks tuleb karistada arestiga

ja seda 21

päeva ning millised konkreetsed asjaolud tingivad aresti asendamise üldkasuliku tööga Maakohus on isiku varasemaid korduvaid väärteokaristusi, s.h analoogse süüteo eest, .

arvesse võttes leidnud, et O.Z restiga keskmisest määrast tuleb karistada a suuremas

määras. Lisaks on maakohus karistust mõistes järginud ka põhimõtet mõista igal järgneval korral raskem karistus kui eelmisel korral, kuivõrd eelmine kord karistati O.Z samalaadse süüteo eest karistusega 18 päeva aresti (mis asendati ÜKT-ga). Maakohus leidis põhjendatult ka, et tulenevalt isikulistest asjaoludest, nimelt sellest, et isik tegi eelmisel korral korrektselt a arusaamist karistuse kandmisest, tal on ja õigeaegselt ÜKT ära, mis näitab tem kindel töökoht ja alaealised lapsed, siis sellest tulenevalt oli taas maakohtu hinnangul alik võim asendada O.Z

21 päeva sama arvu ÜKT tundidega karistus arest .

7. sel korral karistusena kandma aresti 10 Kohtuväline menetleja leiab, et O.Z peaks päeva, kuid kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta alljärgnevad asjaolud. Nimelt, sisuliselt taotl karistus eb kohtuväline menetleja O.Z e kergendamist, kuivõrd taotleb isikule 21 päeva aresti asemel aresti 10 päeva, s.o alla poole sest määrast, sanktsiooni keskmi

samal ajal aga isiku ohtlikkusele ning karistus

- ja pöörates ringkonnakohtu tähelepanu e üld

eripreventiivsetele eesmärkidele. Maakohus on põhjendanud, miks tuleb üle keskmises sanktsioonimäära O.Z-ile karistus mõista. Kaebaja on küll so s ovinud menetlusalusele

isikule rangemat karistust, kuid tegelikult on seega taotlenud hoopis karistuse määra vähendamist. Tõsi, kohtuväline menetleja on seda tehes ilmselgelt soovinud saavutada eesmärki, et ÜKT tundide tegemise asemel peaks O.Z kand just aresti, kuid ometi ei ma ole ta taotlenud aresti ÜKT-ga asendamata jätmist, millisel juhul oleks isik pidanud kandma 21 päevase aresti, kaebuses väljatoodud asjaolude pinnalt oleks võ mis aga inud seega vastata just

nimelt isiku süü suurusele, tema isikule, teo raskusele ja ohtlikkuse tasemele liikluses ning samuti pidanud silmas , millised edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmist põhjalikud

argumendid on leja ringkonnakohtule esitatud kaebuses kohtuväline menet selliselt välja toonud, kuid ometi on taotletud isiku karistamist 10 päeva arestiga. Kaebuse väidete pinnalt võiks pigem eeldada, et isiku süü on kaebaja arvates keskmisest suurem ja tema varasema käitumise ning edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamise seisukohast just karistus keskmisest määrast kõrgemas määras peaks olema proportsionaalne hoidmaks ära edaspidiseid analoogseid süütegusid O.Z poolt kaebuses O.Z-ile . Samas taotletakse aresti 10 päeva, mis jääb alla keskmise määra ja mis viitab sanktsiooni seega sellele, et isiku süü ei olegi tegelikult sedavõrd suur ( alla keskmise) ja tegu ise sedavõrd raske nagu kaebuses on pigem kirjeldati. Kusjuures VTMS § 151 lg 3 mõttes t tulenevalt võidakse tühistada maakohtu otsus ja raskendada isiku karistust just ooni alusel kohtuvälise menetleja apellatsi . Käesoleval juhul

taotleb aga kohtuvä mõistmist (aresti mõistmist line menetleja sisuliselt kergema karistuse väiksemas määras, kui maakohus mõistis, kuigi samal ajal taotletakse sisuliselt aresti ÜKT-ga asendamata jätmist). Kohtuväline menetlej mõistnud

a leiab esitatud kaebuses, et maakohus on isikule karistusena -d

21 tundi ÜKT , kuid tegelikult on maakohus mõistnud isikule karistusena aresti 21 päeva, mille aga pidanud võimalikuks asendada ÜKT ga. Seega ei saa nõustuda - kaebuse väidetega, et maakohus jättis kohaldamata LS § 201 lg 2 eest ettenähtud karistusliigi. Kuigi kaebuse sisust , et kaebusega

on põhimõtteliselt võimalik aru saada taotletav eesmärk on O.Z poolt aresti kandmine (mitte ÜKT tegemine), siis eeltoodud asjaoludega seoses on juba maakohus juhtinud - tähelepanu asjaolule, et üldkasulik töö ei ole iseseisev ja arestist n ö leebem karistusliik, vaid tegemist on ainult aresti asenduskaristusega, mistõttu ei irdu määratud karistus ka üldisest kohtupraktikast ja seaduse mõttest, mille kohaselt peab iga järgmine karistus, mis ei ole isikut positiivselt mõjutanud uutest süütegudest hoiduma, olema varasemast raskem. Seega on maakohus otsuses juba selgitanud, et ÜKT ei ole iseseisev karistuse liik nagu sisuliselt leitakse ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Karistuse liigiks on arest, m a kohus id isikule mõistnud ongi. Maakohus on aga pidanud isikulistest asjaoludest tulenevalt võimalikuks arest ÜKT ohus nõustub se maakohtuga, et O.Z -ga asendada. Ringkonnak ejuures puhul on see sel kor aga ral veel põhjendatud. Selge on see, et isikule ei anta lõputult võimalusi. Kui isik peaks aga veel al mootorsõidukit juhtimisõiguse puudumisel juhtima, on järgmisel korr tegemist kuriteoga KarS § 4231 mõttes ja seega sellise käitumise tagajärjed vägagi tõsised.

8. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebuse väidetega, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning on a

, rvestamata jätnud ka õiguskorra kaitsmise huvid kuivõrd maakohus on otsusest nähtuvalt neid asjaolusid arvesse võtnud ja nende asjaoludega seoses oma seisukohad esitanud. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et tegemist on kahtlemata raske teoga, mis ka kaasliiklejaid süü võib ohustada , selline käitumine ei ole

kuidagi aktsepteeritav, et isik korduvalt ühiskonnas mootorsõiduki juhtimisõigust omamata sõiduki rooli istub ja selliselt liik e mõistmisel ka luses osaleb, kuid seda on maakohus karistus arvesse võtnud, mõistes isest mää ast kõrgemas määras karistuse. isikule keskm r Samuti on

ringkonnakohtu hinnangul (keskmisest alus arvata, et maakohtu poolt mõistetud karistus määrast suurem mõjutab O.Z edaspidi selliste süütegude korduvas karistus)

t toimepanemisest hoiduma ja maakohtu poolt mõistetud karistus saavutab seega preventiivse eesmärgi.

9. on Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust

21 päevase , mis oli asendatud 21 tunni üldkasuliku tööga, tühistamiseks ja aresti aresti

mõistmiseks 10 päeva ulatuses, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus se menetleja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu jätab seetõttu kohtuväli otsuse muutmata.

10. - - Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg st 1 ja § 147 lg 1 p st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 10.10.2019. a otsuse muutmata.