3-18-1636/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1636

Haldusasi

XX kaebus Eesti Vabariigi tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses riigivõimu

tegevusetusega

lapse

ja

vanema

suhtluskorra

kohtulahendite täitmise tagamisel

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Reimo Mets

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Aleksandr Logussov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. mai 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Justiitsministeeriumi

apellatsioonkaebus

ja

XX

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde XX vastuapellatsioonkaebuse lisadena esitatud

videoklipp XX katsest oma lapsega lapse ema elukohas 22.04.2018 kontakti saada,

EELK Perekeskuse 05.02.2019 kokkuvõte (II kd tl 44‒45); 01.08.2019 koos vastusega

apellatsioonkaebusele esitatud Harju Maakohtu 18.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-

16831, kaebaja 09.11.2017 avaldus Harju Maakohtule, uurimuse kokkuvõte imiku ja

maimikuealiste laste psühholoogiast (II kd tl 54‒70) ning 14.11.2019 menetlusdokumendi

lisadena esitatud Harju Maakohtu 23.08.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-16831 ja

õiguskantsleri 11.11.2019 vastus XX-le.

2. Jätta Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada XX vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1636 osaliselt

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus osaliselt ja mõista Eesti

Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) XX kasuks välja mittevaraline kahju summas

5 000 (viis tuhat) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1636

menetluskulude jagamist puudutavas osas ja mõista Justiitsministeeriumilt XX esimese

3-18-1636

2(18)

ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja 3 000 (kolm tuhat) eurot. Ülejäänud

osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.01.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kehtestas 07.11.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 (I kd, tl

10‒19) kindlaks XX ja tema poja YY suhtlemiskorra kuni lapse 2-aastaseks saamiseni.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.01.2017 määrusega (I kd, tl 21‒25p) maakohtu määruse

muutmata ja lapse ema CC määruskaebuse rahuldamata.

2. XX esitas 06.03.2017 Harju Maakohtule avalduse korraldada tema ja YY suhtlemist

korraldava Harju Maakohtu 07.11.2016 määruse rikkumise kõrvaldamiseks lepitusmenetlus.

Harju Maakohus tunnistas 25.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 (I kd, tl 27‒37p)

lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning määras kindlaks uue suhtluskorra. Sama määrusega

kohaldas maakohus esialgse õiguskaitse abinõu ja reguleeris XX suhtlemise korra pojaga.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.09.2017 määrusega (I kd, tl 39‒46) maakohtu määruse

muutmata ja CC määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 18.10.2017 määrusega CC

määruskaebuse menetlusse võtmata.

3. XX esitas 29.05.2017 kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse (I kd, tl 143‒143p),

milles palus pöörata täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1 alusel täitmisele Harju

Maakohtu 25.05.2017 määrus nr 2-16-9345. Kohtutäitur koostas CC-le 19.07.2017 teate ja

sunniraha määramise hoiatuse, milles märkis, et tuleb 23.07.2017 ajavahemikus 11.00‒14.00

suhtlemiskorra täitmist kontrollima. Kohtumist ei toimunud. Kohtutäitur tegi 31.07.2017

sunniraha määramise otsuse täiteasjas nr 022/2017/2891, millega rakendas CC suhtes

sunniraha 192 eurot. CC esitas 11.08.2017 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr

022/2017/2891 (I kd, tl 147‒148p). Kohtutäitur jättis 28.08.2017 otsusega täiteasjas nr

022/2017/2891 (I kd, tl 168‒170p) kaebuse rahuldamata. Harju Maakohus jättis 14.03.2018

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-13321 CC kaebuse kohtutäituri 28.08.2017 otsuse peale

3-18-1636

3(18)

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.08.2018 määrusega (I kd, tl 204‒206)

maakohtu määruse muutmata ning Riigikohus 15.10.2018 määrusega CC määruskaebuse

menetlusse võtmata (I kd, tl 202).

4. XX esitas 28.09.2017 kohtutäitur E. Vilippusele täitmisavalduse (I kd, tl 150‒151), milles

palus pöörata täitmisele Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-16-9345, kuna lapse ema ei

taga suhtluskorras toodud õigusi isale ega tee koostööd sotsiaaltöötajaga (täiteasi nr

022/2017/4820). Kohtutäitur teavitas 11.10.2017 CC, et vastavalt täitedokumendile peab

13.10.2017 kell 11.00‒14.00 toimuma XX kohtumine oma poja YY-ga, mille täitmist soovib

kohtutäitur kontrollida (I kd, tl 171‒172). Kohtutäitur tegi 25.10.2017 täitemenetluse

lõpetamise otsuse nr 2-16-9345, millega lõpetas täitemenetluse nr 022/2017/4820 (I kd, tl

152).

5. XX esitas 21.10.2017 kohtutäitur E. Vilippusele täitmisavalduse (I kd, tl 176‒177), milles

palus pöörata täitmisele Harju Maakohtu 25.05.2017 määrus nr 2-16-9345, kuna lapse ema ei

taga suhtluskorras toodud õigusi isale ega tee koostööd sotsiaaltöötajatega (täiteasi nr

022/2017/5245). CC esitas 06.11.2017 kaebuse (I kd, tl 157‒158) kohtutäituri tegevuse peale

täiteasjas nr 022/2017/5245 ning taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur koostas

14.12.2017 teate täitemenetluse kohta ja sunniraha määramise hoiatuse, millega informeeris

CC, et kontrollib 15.12.2017 kell 11.00‒14.00 suhtluskorra täitmist. Kohtumist ei toimunud.

Kohtutäitur määras 18.12.2018 otsusega täiteasjas nr 022/2017/5245 (I kd, tl 181‒182) CC-le

sunniraha 192 eurot. CC esitas 30.12.2017 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale (I kd, tl

185‒186p). Kohtutäitur tegi 05.01.2018 sunniraha määramise otsuse täiteasjas nr

022/2017/5245 (I kd, tl 191‒192), millega rakendas CC suhtes sunniraha 200 eurot.

19.01.2018 otsusega täiteasjas nr 022/2017/5245 (I kd, tl 194‒196) jättis kohtutäitur CC

30.12.2017 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. CC esitas 29.01.2018 kaebuse

kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis 19.02.2018 otsusega täiteasjas nr 022/2017/5245

(I kd, tl 198‒200) kaebuse rahuldamata.

6. CC esitas 03.02.2018 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur E. Vilippuse 19.01.2018 ja

29.01.2018 otsustele täiteasjas nr 022/2017/5245. Harju Maakohus jättis 02.04.2018

määrusega nr 2-18-1790 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.09.2018

määrusega maakohtu määruse muutmata ja CC määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus

12.11.2018 määrusega CC määruskaebuse menetlusse võtmata.

7. CC esitas 01.03.2018 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur E. Vilippuse 19.01.2018

otsusele täiteasjas nr 022/2017/5245. Harju Maakohus jättis 12.04.2018 määrusega nr 2-18-

3313 (I kd, tl 215‒217p) kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.11.2018

määrusega (I kd, tl 219‒222p) maakohtu määruse muutmata.

8. XX esitas 09.11.2017 Harju Maakohtule avalduse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

ja

ainuhoolduse

andmiseks

avaldajale

ning

avalduse

lapsega

suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks (tsiviilasi nr 2-17-16831). 14.04.2018 esitas XX avalduse esialgse

õiguskaitse raames suhtluskorra reguleerimiseks. Harju Maakohus rahuldas 18.04.2018

määrusega (I kd, tl 52‒53p) XX taotluse osaliselt ning kehtestas XX ja lapse suhtlemise korra.

9. Harju Maakohus peatas 08.06.2018 määrusega nr 2-17-16831 (I kd, tl 223‒224) XX ja

tema poja suhtlemise korraldamise kuni 01.08.2018; keelas XX-l sama tähtajani kontakti

otsimise CC ja oma pojaga; määras, et alates 01.08.2018 alustab isa ja lapse suhtlemise

korraldamist EELK Perekeskus, kelle juhiseid tuleb vanematel isa ja lapse kohtumiste

läbiviimisel järgida; ning peatas tsiviilasja menetluse kuni kompleksekspertiiside arvamuste

saamiseni. Marienthali Kliinik OÜ esitas 28.03.2019 tsiviilasjas nr 2-17-16831

ekspertiisiaktid.

3-18-1636

4(18)

10. XX esitas 17.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 04.12.2018,

15.03.2019) Eesti Vabariigilt (Vabariigi Valitsuse kaudu) mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 10 000 eurot seoses riigivõimu tegevusetusega lapse ja vanema suhtluskorra

kohtulahendite täitmise tagamisel.

Alates Harju Maakohtu 07.11.2016 kohtumäärusest nr 2-16-9345 on eksisteerinud

suhtluskord, mida CC ei ole täitnud. Kaebaja on kasutanud kõiki võimalikke seaduslikke

vahendeid lapsega suhtlemise võimaluse saamiseks, kuid sisulist abi neist olnud ei ole.

Kaebaja ei ole alates 13.10.2017 oma last näinud. Tulemuseks on pöördumatult lõhutud side

kaebaja ja tema lapse vahel. Kohtud on järjepidevalt rõhutanud, et riigil on kohustus tagada

vanema ja lapse vaheline suhtlus ka vanemate vahelise konflikti korral. Vanemate suutmatus

omavahelist kokkulepet sõlmida ei saa olla argument ametivõimude tegevuse õigustamiseks.

Kõiki meetmeid suhtluskorra asjus tuleb kohaldada äärmiselt kiiresti ning suure hoolsusega,

kuna aeg võib tagasipöördumatult asuda lõhkuma lapse ja lahuselava vanema suhteid.

Vajadusel tuleb kasutada lahendi täitmisel seda ignoreeriva vanema suhtes jõudu.

Suhtlemist korraldav lõplik kohtulahend ei muutu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

563 lg 6 p-st 1 tulenevalt sundtäidetavaks. Seetõttu on lubamatu kohtulahendi täitmise

tagamata jätmine enne lepitusmenetluse lõppemist. Samuti on põhjendamatu väljastada läbi

lepitusmenetluse täidetav kohtulahend pärast seda, kui pika perioodi jooksul ei ole üks

vanematest kohtulahendit täitnud.

TMS § 179 lg 2 ja § 183 võimaldavad kohtutäituril sunnivahendina määrata võlgnikule

lapsega suhtlemise määruse takistamisel sunniraha TMS § 261 korras. TMS § 261 lg 9

kohaselt võib sunniraha määrata korduvalt, kuni kohustus täidetakse või kui sunniraha

määramise kohta tehtud otsuse peale eitatakse kaebus. Praktikas tähendab see, et juhul, kui

kohtumäärust rikkuv pool vaidlustab iga kohtutäituri otsuse ning veab selle igakordselt läbi

kolme kohtuastme, mis võib kesta aastaid, puudub kohtutäituril võimalus uusi sunnirahasid

määrata ning ta peab hakkama kulutama ressursse komplitseeritud kohtuvaidlustele

sunnirahade asjus. Praeguses asjas ongi nii juhtunud.

Kaebaja on kohtumenetluses korduvalt palunud TMS § 179 lg-s 3 sätestatud täitmismeetme

lubamist (lapse kohtumiseelseks paigutamiseks hooldusasutusse, mis peaks tagama lapse

häireteta üleandmise vanemale), kuid igakordselt on see viinud erinevate seotud osapoolte

reaktsioonini, kus väidetakse, et isa on pahatahtlik, kuna kasutab kohtutäiturit oma õiguste

kaitseks. Sellise kuvandi loomine on täiesti arusaamatu.

Kohtutäitur saab teostada vaid kohtulahendi teostamise formaalset kontrolli, sisuliseks

lastekaitsetööks pole tal kohustust ega oskusi. Praegusel juhul on lastekaitsetöötajad end

igasuguse kaasabi osutamisest distantseerinud. Nii erinevad lastekaitsetöötajaid kui ka lapse

esindaja on põhimõtteliselt igakordselt erinevates menetlusdokumentides toonud välja, et

määratud suhtluskord ei ole toiminud, millest tulenevalt tuleks uuesti alustada väiksemast

mahust kordadest. Ema lihtsalt ei järgi kohtulahendeid ja toob igakordselt erinevaid põhjusi,

mistõttu peab isa tulema vastu ema absurdsetele tingimustele. Selline olukord on õigusriigis

vastuvõetamatu.

Praegusel juhul on kahju tekitatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, kus

kaebaja on kasutanud ära kõik omapoolsed vahendid. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg

2 sätestab, et riigipoolse tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda juhul, kui

haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku

õigusi. Kaebaja on kasutanud kõiki võimalikke ja lubatud meetmeid, mida õigusaktid

võimaldavad, et saavutada võimalus tehtud lahendeid täita ning oma last kasvatada ning

temaga normaalselt suhelda. Kaebajale on kohus andnud korduvalt õiguse lapsega

3-18-1636

5(18)

suhtlemiseks, kuid lapse ema on keeldunud kohtu poolt ettekirjutatud kaebaja ja lapse

suhtluskorda täitmast ning sundtäitmised ning juhtumipõhine lastekaitsetöö pole tulemusi

andnud. Taunimisväärne on riigiasutuste tegevusetus ja tahtmatus asjaga tegeleda ning

kaebaja süüdistamine, et kohtutäituri kasutamine ei ole ema ega lapse huvides. Võimud ei ole

tegutsenud vajaliku tõhususega ei vastava õigusloome kujundamisel ega olemasolevate

võimaluste järgimisel kohtulahendite täitmisel ning kaebaja seadusega tagatud õiguste kaitsel.

Avaliku võimu tegevusetuse tõttu on kannatada saanud kaebaja perekondlikud suhted, võib-

olla pöördumatult. Arvestades rikkumise ajaperioodi, selle tehiolusid ning EIK asjakohast

praktikat hüvitise suuruse määramisel, taotleb kaebaja hüvitist 10 000 eurot.

Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolu olevaks kehtiv suhtluskorra lahendite

tagamist võimaldav õiguslik regulatsioon. Tänane menetlus on liiga aeglane, ebaefektiivne ja

tagamata. Suhtluskorda taotlev pool peab esmalt saama suhtlemist korraldava määruse, mille

rikkumise korral tuleb läbida lepitusmenetlus, kus määratakse kindlaks, milliseid

sunnivahendeid tuleb kasutada. Teoreetiliselt on võimalik paigutada laps suhtlemise

korraldamiseks hoolekandeasutusse ja kasutada ka kohustatud isiku suhtes jõudu (TMS § 179

lg-d 3 ja 4), kuid praktikas ei ole selline lahendus lapse huvides. Eelkõige on kohustatud isiku

suhtes võimalik kohaldada sunniraha määramist, kuid seda on võimalik edukalt blokeerida

TMS § 261 lg 9 järgi. Ka esialgse õiguskaitse raames tehtavaid lahendeid on võimalik edukalt

boikoteerida, kuivõrd sunnirahad saab vaidlustada, ning täitedokument kaotab enne kehtivuse,

kui sunniraha vaidluses tehtav lahend jõustub. PS §-de 13 (üldine kaitsekohustus) ja 27

(riigipoolne positiivne tegevus tagamaks täisväärtuslik perekonnaelu) koosmõjust tuleneb

riigile kohustus kaitsta üht osapoolt teise pahauskliku käitumise eest. Riigil on kohustus

tagada lahendite igakordne täitmine, mitte loota menetlusosaliste heale usule.

11. Justiitsministeerium palus 27.09.2019 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega, et riik on jätnud tagamata tõhusa õigusloome lapsega

suhtluskorra lahendite täitmises, mistõttu on riigi tegevusetus õigusvastane. Lapsega

suhtlemise korraldamise süsteem on üles ehitatud eeldusel, et lapse huvides on rahumeelne ja

jätkusuutlik suhtlemise korraldamine. Lastekaitseseaduse (LasteKS) §-st 7 tulenevalt on lapse

arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond ning esmane vastutus lapse õiguste ja

heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Riigi ja kohaliku

omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja

eraõiguslikud juriidilised isikud peavad vastavalt oma pädevusele toetama lapsevanemat või

last kasvatavat isikut lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Riigi poolt kiirete jõu kasutamise

meetmete kehtestamine ei ole eeltoodud põhimõttega kooskõlas. Seadusandja eesmärk ei ole

selliste menetluste puhul osapoolte sundimine, vaid rahumeelse lahenduse leidmine igas

võimalikus etapis. Tsiviilkohtu- ja täitemenetluses rakendatav süsteem vanema ja lapse

suhtlemise tagamiseks on mitmekülgne, tõhus ning täidab täies ulatuses ettenähtud toetavat

rolli. See annab vajalikus ulatuses pooltele ja kohtule vajalikke võimalusi ja meetmeid

suhtluskorra kehtestamiseks, toimimiseks ning vajadusel sundtäitmiseks.

Suhtlemises tõrgete ilmnemisel tuleb algusest peale eelistada olukorda, kus vanemad

saavutavad kompromissi last puudutavates küsimustes riigi sekkumiseta. Antud juhul ei nähtu

kohtumenetluse materjalidest, et kaebaja oleks üritanud saavutada probleemile kohtuvälist

lahendus. Kaebaja märgib üksnes, et lapse ema ei võimaldanud kaebajal oma last näha, millest

tulenevalt esitas kaebaja kohtusse avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks.

Juhuks, kui vanemad ei saavuta probleemile lahendust, on tagatud õigus pöörduda

suhtluskorra

määramiseks

kohtusse.

Taotluse

menetlemisel

on

kohtul

kasutada

perekonnaseaduses (PKS) ja TsMS-s ette nähtud mitmed suhtlemise korraldamise abinõud

3-18-1636

6(18)

(kohustada osapooli minema vanemluse koolitustele; osalema teraapiates; ekspertiisi

läbiviimine lapsele või vanematele: lepitusmenetluses osalemine; suhtlemise reguleerimine

samm-sammult, et taastada vanema ja lapse vaheline suhe; suunamine lepitusmenetlusse

vms). Lisaks on võimalik määrata kolmas isik suhtluskorra vahendajaks/järelevaatajaks (PKS

§ 143 lg 31) või erieestkoste (PKS § 209 lg 1). TsMS § 563 lg 7 p 1 ja § 179 lg 4 esimene

lause ei välista, et kohus saab määrata ka teisi sunnivahendeid, mis on konkreetsel juhul

sobivad. Antud juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et kaebaja oleks kohtult taotlenud mõne

eelnimetatud meetme rakendamist. Ei ole välistatud, et see oleks loonud hoopis muu olukorra,

kui see hetkel on.

Esmasel suhtluskorra määraval kohtumenetlusel ja selles tehtaval kohtulahendil on keskne

tähendus, see ei ole vaid formaalsus. Kaebaja jätab tähelepanuta, et just esmases menetluses

vaadatakse asja sisuliselt läbi ning kohtulahendiga pannakse paika suhtluskorra tingimused.

Esmase suhtluskorra reguleeriva lahendi saamisel on pooltel võimalik asuda seda

vabatahtlikult täitma. Juhul kui vanem rikub kohtulahendist tulenevat suhtluskorda, tuleb

alustada lepitusmenetlust. Siinjuures ei saa nõustuda kaebaja märkusega, et lepitusmenetlus on

aeganõudev. TsMS § 563 lg 9 kohaselt vaatab kohus asja läbi 60 päeva jooksul.

Lepitusmenetluse läbimine enne sunnimeetmete rakendamise lubamist on oluline, sest lapsega

suhtlemise võimaldamine sunnimeetmete kaudu ei ole jätkusuutlik ega normaalne perekondlik

suhtlemine. Sunnimeetmete rakendamine võib olla lapse jaoks traumeeriv ega pruugi olla

sugugi lapse parimates huvides.

Kaebaja veendumus, et enne lepitusmenetluse kohta tehtud lahendi jõustumist on suhtluskorra

täitmine tagamata, on ekslik. Esmasest menetlusest lepitusmenetlusse üleminekuni ja

lepitusmenetluse kestmise ajal on võimalik suhtluskorra täitmist reguleerida ja tagada. TsMS

§ 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse

rakendamise määrused on sundtäidetavad (sh viivitamata) ka lepitusmenetluse perioodi kestel.

Lepitusmenetluse ebaõnnestumisel määrab kohus sunnimeetmed. Selle lahendiga saab

õigustatud vanem pöörduda kohtutäituri poole kohtulahendi täitmiseks TMS-s sätestatud

korras. Juhul kui sunnimeetmete rakendamine täitemenetluses ei avalda lapsega koos elavale

vanemale piisavat mõju, saab täitemenetluses selgunud asjaolude pinnalt taotleda kohtult

intensiivsemate sunnimeetmete (nt jõu kasutamine) lubamist. Kuna sunniraha adressaadi

õiguste riive on sedavõrd intensiivne, ei näe vastustaja hetkel võimalust sunniraha määramise

korda

võrreldes

täna

kehtivaga

lihtsustada.

Vastasel

juhul

muutuks

riive

ebaproportsionaalseks.

Kui vanem ei täida kohtulahendit, millega kohustatakse teda välja andma laps või tegema

asendamatut toimingut või hoiduma toimingu tegemisest, kui talle on selle eest

täitemenetluses kohaldatud sunniraha või aresti, tuleks kaaluda kohustatud vanema suhtes

kriminaalmenetluse algatamist karistusseadustiku (KarS) § 331¹ alusel. Kaebuse materjalidest

ei nähtu, et kaebaja oleks käesoleval juhul antud meedet kasutanud.

Meetmena, mis ei eelda kohustatud isiku sundimist või karistamist, on võimalik taotleda

kohustatud vanema hooldusõiguse piiramist. Kui kohtu- ja hilisemas täitemenetluses nähtub,

et vaatamata eelnevatele sammudele ei ole võimalik lapsega suhelda, sest teine vanem takistab

lapsega suhtlemist, on võimalik selle vanema hooldusõigust lapse suhtes piirata. Antud juhul

on kaebaja küll tsiviilasjas 2-17-16831 seda meedet kasutanud, kuid praeguseks ajaks ei ole

vaidlus lahendust leidnud. Ainuüksi see asjaolu näitab, et kaebaja ei ole ammendanud kõiki

võimalikke meetmeid enda õiguste kaitseks.

Kuna vastustajal puudub veendumus, et kaebaja oleks teinud endast kõik oleneva ning

kasutanud kõiki loodud meetmeid lapsega suhtlemiseks, siis ei ole asjakohane rääkida riigi

3-18-1636

7(18)

vastutusest. Puudub avaliku võimu kandja (seadusandja) kohustuste oluline rikkumine kui

RVastS § 14 lg 1 kohustuslik vastutuseeldus. Samuti ei ole alust käsitada kaebajat eriliselt

kannatanud isikute rühma kuuluvana RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Täidetud ei ole kaebaja

poolt viidatud RVastS § 7 lg-st 2 tulenevad vastutuse alused. On ebaselge, milline haldusakt

jäi õigeaegselt andmata või toiming sooritamata. Puudub ka põhjuslik seos riigi tegevuse ja

kaebajale tekkinud väidetava kahju vahel. Riigi poolt on loodud meetmed suhtluskorra lahendi

täitmiseks.

Juhul kui kohus peaks siiski lugema riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetuks, on alust

vastustaja vastutuse piiramiseks RVastS 13 lg 1 p 1 alusel. Riigil polnud kuidagi mõistlikult

võimalik ette näha kaebaja väidetava kahju tekkimist. Riik on kehtestanud mitmed

sunnivahendid suhtluskorra täitmise tagamiseks. Ükski regulatsioon ei anna absoluutset

garantiid, et selle vastuvõtmisel seda ikkagi kuidagi ei eirataks.

Kaebaja taotlus tunnistada kehtiv lapsega suhtlemist reguleeriv regulatsioon PS-ga vastuolus

olevaks, on põhjendamatu. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid seaduse sätteid ta peab PS-ga

vastuolus olevaks. Taotlus on rajatud subjektiivsetele hinnangutele ning sisaldab

põhjendamatut ettepanekut jätta kõrvale lapse huvid.

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.05.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Eesti

Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu kaebaja kasuks välja viimasele tekitatud mittevaralise

kahju 3000 eurot ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kohus jättis

rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks (resolutsiooni p 2)

ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1494 eurot (resolutsiooni p 3).

Kui lapsevanem on oma tahte vastaselt olnud sunnitud oma lapsest eemal olema üle kahe ja

poole aasta, tekitab see lapsevanemale eelduslikult mittevaralise kahju, mille tõendatust

pikemalt analüüsima ei pea.

Esialgset menetlust lõpetavat lahendit (lapsega suhtlemist korraldav määrus) ei ole võimalik

selle rikkumisel täita täitemenetluse korras ning selleks tuleb algatada uus ning võimalik, et

kuid või aastaid kestev kohtumenetlus (lepitusmenetlus, TsMS § 563 lg 1). Samal ajal on

kehtivad ja koheselt täitemenetluse korras täidetavad esialgse õiguskaitse määrused lapsega

suhtlemise korraldamiseks, mida omakorda on võimalik pidevalt vaidlustada ja seejärel

avaldust uuesti esitada. Samas jõustuvad need määrused vastavalt seadusele koheselt. TsMS §

563 lg 9 kohaselt peab kohus lepitusmenetluse läbi viima 60 päeva jooksul vastava avalduse

saamise päevast arvates, kuid see ei tähenda, et sama tähtaja jooksul tuleb väljastada vajadusel

täitemenetluses täidetav kohtumäärus. TsMS § 550 lg 3 kohaselt kuuluvad hagita

perekonnaasjas

tehtud

määrused

täitmisele

alates

jõustumisest,

mis

võimaldab

edasikaebamisel läbi kolme kohtuastme lahendi jõustumist ja määratud suhtlemiskorra

täitmist edasi lükata. Konkreetsel juhul esitas kaebaja 06.03.2017 tsiviilasjas nr 2-16-9345

avalduse korraldada tema ja lapse suhtlemist korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks

lepitusmenetlus, milles palus kohtul tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ja kehtestada

suhtluskord. Kohus korraldas istungi 12.04.2017 (st etteantud tähtaja piires), vastav määrus

väljastati 25.05.2017 (s.o rohkem kui 60 päeva pärast vastava menetluse algatamist).

Määrusega

tunnistati

lepitusmenetlus

ebaõnnestunuks

ning

määrati

kindlaks

uus

suhtlemiskord. Määrus määrati täitemenetluse korras sundtäidetavaks (TMS § 179 ja § 183

järgi). Samas määrati, et selle määruse alusel täitetoimingute tegemisel ei ole lubatud kasutada

jõudu lapse suhtes või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku

suhtes. Määrusega kohaldati ka esialgset õiguskaitset. Määrusega jäeti kaebaja taotlus piirata

CC hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas rahuldamata (I kd, tl 27‒37p). Määrus

jõustus 18.10.2017, s.o. ligi 5 kuud hiljem selle tegemisest. Samas kohaldas ka

3-18-1636

8(18)

ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel esialgset õiguskaitset, millest tulenevalt oli

alates 25.05.2017 olemas täitemenetluse korras täidetav menetlusdokument.

TMS § 179 lg 2 sätestab, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes

kohaldada TMS § 183 sätteid. TMS regulatsioonist nähtuvalt võib kohtutäitur sunniraha

määrata küll korduvalt, kuid üksnes seni, kuni sunniraha määramise peale esitatakse kaebus

(TMS § 261). Kui täituri poolt määratud sunniraha vaidlustatakse, ei saa täitur samas asjas

uusi sunnirahasid määrata enne sunniraha õigsust kontrolliva kohtulahendi jõustumist.

Kohustatud isik võib vaidlustada iga sunniraha määramise läbi kolme kohtuastme, nagu juhtus

ka kaebaja puhul (tsiviilasi nr 2-17-13321 CC kaebus kohtutäituri tegevusele). Konkreetsel

juhul päädis kaebaja poolt algatatud täitemenetluses kohustatud isikule sunniraha määramine

kohustatud isiku kaebuste rahuldamata jätmisega (Riigikohtu 15.10.2018 määrus nr 2-17-

13321).

TMS § 179 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur vajaduse korral tõstatada lapse elukohajärgse või

erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks

paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur antud võimalust

kasutanud. Arvestades muu hulgas varasemat kohtupraktikat, oleks vastava taotluse

rahuldamine olnud sõltuv eestkosteasutuse otsustusest, kelle mõjutamiseks puuduvad

seaduslikud meetmed nii kohtutäituril kui ka taotlejal endal (vt Tallinna Halduskohtu

17.09.2013 määrus haldusasjas nr 3-13-1845).

TMS § 179 lg 4 sätestab, et kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või

suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel.

Kaebaja esitas Harju Maakohtule avalduse jõu kasutamiseks 11.09.2017 esialge õiguskaitse

avalduses tsiviilasjas nr 2-16-9345 (I kd, tl 119‒121p). Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2017

määrusega rahuldati taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks osaliselt. Taotlust ei

rahuldatud jõu kasutamise osas. Seega taotles kaebaja küll jõu kasutamist, kuid ka vastava

taotluse esitamine ei taganud kaebajale lapsega kohtumisi.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebaja ei ole erieestkoste määramist üldse taotlenud.

Kaebaja on taotlenud lepitamismenetluse alustamise avalduses anda alternatiivselt lapse

viibimiskoha ja elukoha üle otsustusõigus üle avaldajale või piirata puudutatud isiku

hooldusõigusi muul kohtu poolt õigeks peetaval viisil (I kd, tl 82‒85). Viimati nimetatud

taotlust saab käsitada taotlusena erieestkoste määramiseks, kuivõrd kaebaja on jätnud loetelu

lahtiseks. Kohtud ei ole erieestkostet antud asjas kohaldanud. Ka erieestkoste regulatsioon

suhtluskorra täitmisel on lünklik ning eestkosteasutuse kohustused erieestkostja ülesannetes

ebaselged. Seaduses puudub selge ja üheselt arusaadav ning rakendatav regulatsioon, mis

tagaks eestkosteasutuse aktiivse kaasabi kohtulahendi täitmisel. Seega ei oleks ka erieestkoste

määramine taganud 100% kohtulahendite kiiret täitmist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse algatamise eelduseks on KarS §-s 3311 sätestatud eeldus, et

täitemenetluses on sunniraha või aresti kohaldatud, siis juhul, kui üks nimetatud eeldustest

täidetud ei ole, ei ole võimalik ka kriminaalkorras isikut karistada. Seejuures peaks enne

kriminaalkorras isiku karistamist olema sunniraha kohaldamise otsus jõustunud. Vastav

asjaolu välistab sarnaselt teiste seni kirjeldatud õiguslike lahendustega efektiivse ja kiire

kohtulahendi täitmise tagamise läbi KarS § 3311 kohaldamise.

Eelnevat arvestades ei ole Eesti Vabariigi seadusandlus adekvaatse kohtupraktika

kujundamiseks olnud tõhus ja efektiivne, tagamaks kaebaja ja tema lapse suhtes kehtiva

suhtluskorra kohtumääruse täitmist reaalses elus. Riik on kaebaja suhtes rikkunud EIÕK art-st

8 tulenevat kohustust tagada kaebajale kohtulahendi täitmine, mis lubab tal oma lapsega

regulaarselt suhelda ja kohtuda. Põhiliselt just puudulik regulatsioon kohtulahendi täitmisel tõi

3-18-1636

9(18)

kaebaja jaoks kaasa selle, et ta ei ole oma lapsega kohtunud regulaarselt üle 2,5 aasta. Eesti

Vabariigi seadusandlus on võimaldanud algatada niivõrd erinevaid ja kauakestvaid kohtu-,

täite- ja haldusmenetlusi, et need on kaotanud kaebaja jaoks sisulise eesmärgi ning kaebaja

probleem on kestvalt lahenduseta. Suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise

regulatsioon peaks toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda järjepidevalt täita ei

soovi. Tõendid näitavad, et ajal, mil suhtluskorda täideti, olid lapse ja isa suhted positiivsed ja

paljulubavad. Kui suhtluskorda oleks nõuetekohaselt järgitud pidevalt (õiguslik regulatsioon

oleks sundinud lapse ema efektiivselt kohtulahendit täitma), ei oleks lapse ja isa suhted samas

seisus, mis nad on täna – s.o sisuliselt olematud.

RVastS § 14 lg 1 kohaselt on normi koosseis täidetud üksnes juhul, kui riigi kohustuste

rikkumine on oluline. Regulatsiooni sätestamist, mis ei taga efektiivselt suhtluskorra

kindlaksmääramise kohtulahendi täitmist ja selleks vajaliku kohtupraktika kujundamist, mis

omakorda põhjustab olukorra, kus isa ei kohtu oma lapsega 2,5 aasta jooksul, saab pidada

oluliseks riigipoolseks rikkumiseks. Riigi tegevusetuse tulemus on väga intensiivne riive

kaebuse esitaja põhiõigustele. Riigivastutuse kohaldamise eeldused on RVastS § 14 lg 1

kohaselt täidetud.

Riigi vastutust välistavaid asjaolusid RVastS § 13 lg 3 tähenduses ei esine ning riik on olnud

vähemalt hooletu, jättes tagamata efektiivse regulatsiooni suhtluskorra kohtulahendite

täitmisel. EIK on teinud juba aastaid lahendeid, milles viitab selgelt riigi kohustusele tagada

lapse ja vanema külastus- ja suhtlusõiguse täitmine, ning on sellise kohustuse rikkumisel

mõistnud paljudel juhtudel riigilt isiku kasuks välja mittevaralise kahju. Eesti riigile pidi

nendest lahenditest olema juba enne praeguse vaidluse tekkimist selge nii riigipoolsete

kohustuste sisu kui ka tagajärg, mis võib saabuda kohustuste rikkumisel. Riigikohtu üldkogu

17.12.2013 määrus nr 3-2-1-4-13 ja selle juurde esitatud eriarvamused, mis viitasid selgetele

puudujääkidele suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmise regulatsioonis, avaldati

17.12.2013. Riik on küll muutnud peale viidatud lahendi avaldamist 12.07.2014 (jõustus

01.01.2015) KarS § 3311 sõnastust, lisades sinna karistuse kohaldamise eeldusena ka

täitemenetluses sunniraha kohaldamise, kuid muus osas ei ole ette võtnud midagi, et

regulatsiooni parandada. Riigile olid vastavad kitsaskohad teada lisaks nimetatud Riigikohtu

lahendile ka Tallinna Halduskohtu lahendist nr 3-14-51884.

Asja materjalidest nähtub, et lisaks etteheidetele riigile, on neid ka kaebaja enda käitumise

osas, mis suurendasid vähemalt osaliselt kaebajale tekkinud kahju. Kaebaja on kasutanud ära

küll kõik õiguslikud võimalused, et oma lapsega kohtuda, kuid mitte kõiki inimlikke

võimalusi nende kohtumiste toimumise soodustamiseks. Seetõttu peab kohus õiglaseks

oluliselt vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel kaebaja poolt nõutud kahjusummat. Kaebus tuleb

rahuldada osaliselt ning põhjendatud ja õiglane on kaebajale Eesti Vabariigilt

Justiitsministeeriumi kaudu välja mõista kahjusumma 3000 eurot.

Arvestades, et praeguse kohtuasja nõudeks oli mittevaralise kahju hüvitamise nõue riigi vastu

ning kohus rahuldab kaebuse osaliselt RVastS § 14 lg 1 alusel (mille koosseis ei eelda

tingimata õigustloova akti või selle andmata jätmise põhiseaduse vastasuse tuvastamist), jätab

kohus kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. Justiitsministeerium palub 11.06.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

15.05.2019 otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks

välja kahju hüvitise 3000 eurot ja menetluskulud 1494 eurot, ning teha asjas uus otsus, millega

jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

3-18-1636

10(18)

Halduskohus on otsuses mitmel korral ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning

tõlgendanud kohtuvaidluse asjaolusid. Ekslik on kohtu seisukoht, et kaebaja on sisuliselt ära

kasutanud ja ammendanud kõik õiguslikud võimalused kohtulahendi sundtäitmiseks. Kaebaja

algatatud täitemenetluses ei ole kasutatud kõiki seadusega ettenähtud meetmeid suhtluskorda

reguleeriva kohtulahendi täitmiseks. Kohus on otsuse p-s 20 jätnud selgitamata, kuidas

menetlusosalise võime mõjutada haldusorgani kaalutlusotsuse tegemist peaks õigustama

õiguskaitsevahendi kasutamata jätmist täitemenetluses. Kui seda tuleks järeldada viidatud

kohtupraktikast, siis Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määruse nr 3-13-1845 põhjenduste osa

ei ole avalikult kättesaadav.

Kohus leiab ekslikult, et kaebaja on taotlenud erieestkoste määramist. Erieestkoste määramise

küsimus on sedavõrd spetsiifiline ja erandlik, et selle taotlemist ei saa peita avatud loetellu.

Kaebajal tuli lepitusmenetluses selgesõnaliselt taotleda suhtluskorra täitmise tagamiseks

lapsele erieestkostja määramist. Ükski seaduslik meede ei saa garanteerida täitmisel 100%-list

edukust. Erieestkostja määramise võimalike tagajärgede hindamine on rajatud kohtu

arvamusele, mis pole mingil moel tõendamist leidnud. Ebaselge on kohtu etteheide selle

kohta, et erieestkoste regulatsioon suhtluskorra täitmisel on lünklik ning eestkosteasutuse

kohustused erieestkostja ülesannetes ebaselged. PKS vastav regulatsioon täidab oma

eesmärki, sätestades erieestkoste määramise eeldused.

Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta asjaolu, et antud juhul olid KarS § 3311

rakendamise eeldused täidetud. 12.11.2018 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrus

tsiviilasjas nr 2-18-1790, millega kohus jättis rahuldamata CC kaebused kohtutäitur E.

Vilippuse tegevusele ning jättis jõusse kohtutäituri 18.12.2017 ja 05.01.2018 otsused täiteasjas

nr 022/2017/5245 lapse ema suhtes sunniraha määramiseks. Kohtuotsuse p-s 27.2 kirjeldatud

olukorras võiks just kriminaalkaristuse kandmise oht muuta lapsega koos elava vanema

käitumist ning tuua lahendust suhtluskorra täitmise probleemidele. Asja materjalidest ei nähtu,

et kaebaja oleks kriminaalmenetluse algatamist taotlenud.

Seaduse normide üldise iseloomu tõttu ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et õiguslik

regulatsioon, mis ongi suunatud konfliktsituatsiooni lahendamisele ja kus ei saa eeldada

lapsevanemate mõistlikku käitumist, peab arvesse võtma inimloomust ka tema kõige

negatiivsemas mitmekesisuses (otsuse p 27.2). Juhul, kui seadusega antud käitumisreeglid ei

ole mingis olukorras kohaldatavad, on ebakõlade ja lahkarvamuste kõrvaldamise kohustus just

kohtul.

Põhjendatud ei ole heita kohtupraktika puudulikkust ette vastustajale. Perekonnaasjades on

kohtule antud suurem diskretsiooniõigus, kuna üksnes seaduse normiga on isiklikku laadi

probleemide lahendamine tihti võimatu.

14. XX palub 05.07.2019 vastuapellatsioonkaebuses tühistada osaliselt halduskohtu

15.05.2019 otsus ja rahuldada mittevaralise kahju hüvitamise nõue täiendavalt 7000 euro

ulatuses, ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus kehtiva suhtluskorra lahendite

tagamise õigusliku regulatsiooni PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks.

Halduskohus on otsuse p-s 28.1 riigi vastutust piirava asjaoluna käsitlenud eelkõige

23.07.2017 toimuma pidanud kohtumist. Kohtumine jäi ära, kuna ema keeldus põhjendamatult

oma kohustust täitmast. Etteheited sellest, et isa oleks võinud tulla ja lapse ära võtta, oleks

oma olemuselt tähendanud kohtumääruse mittetäitmist, mida tegelikkuses ema taotleski. Isa

hoidus sellisest tegevusest, sest seda oleks talle hakatud ette heitma. Alusetu on otsuse p-s

28.1 toodud väide, et isa kolkis ja karjus lapse ema korteri ukse taga. Kaebaja käis tõesti

22.04.2018 lapse ema korteri ukse taga, eesmärgiga proovida lapsega kontakti saada

(ettenähtud suhtluskorra päeval), kuid käitus igati viisakalt, mida tõendab sündmusest filmitud

3-18-1636

11(18)

videolõik (vastuapellatsioonkaebuse lisa 1), mille kaebaja palub asja juurde võtta. Lapse ema

keeldus uksele tulemast.

Kohus heitis otsuse p-s 28.1 kaebajale ette ka seda, et ta keeldus kohtumäärusega ette nähtud

kohtumise ärajätmisest ning selle asendamisest kohtumisega teisel ajal. Emapoolne vastutulek

ja lapsega kohtumiste võimaldamine on kogu perioodi jooksul olnud näilik. Ema ei täitnud

talle Harju Maakohtu 08.06.2018 määrusega nr 2-17-16831 pandud kohustust viia laps

Tallinna Perekeskusesse isaga kohtuma. Lapse ema ei ilmunud ühelegi kohtumisele. Kaebaja

käis samal ajal perekeskuses kokku kümnel korral, mida tõendab EELK Perekeskus

05.02.2019 kokkuvõte koos lisadega (vastuapellatsioonkaebuse lisad 2 ja 3), mille kaebaja

palub asja materjalide juurde võtta. Teades ema meelestatust ja asjaolu, et määrusega

kehtestatud kohtumiste ärajäämise puhul ei ole nende asendamise kohustuslik, ei olnud

kaebaja ka nõus ema ettepanekuga tõsta kohtumine teisele ajale.

Kaebaja on ammendanud kõik talle saadaolevad õiguskaitsevahendid, teostamaks oma

põhiseaduslikku õigust oma lapsega kohtuda, kuid hoolimata õiguse saamisest ei ole tal

faktiliselt õnnestunud lapsega suhelda. Riigi poolt loodud vahendid võivad küll õigustatud

poolele kohtus õiguse anda, kuid puudub võimalus seda õigust mõistliku aja jooksul

reaalsuses tagada ning praktika kinnitab, et kohtulahend ei ole täidetav. Arvestades kaebaja

korduvaid püüdeid saavutada oma lapsega kontakti õiguslikke vahendeid kasutades, lapse

emale suhtluskorrajärgsete kohtumiste puhul vastu tulles ning omal initsiatiivil lapsega

suhtluskorraväliselt korduvalt kohtuda üritades, ei saa kindlasti väita, et kaebaja on talle

tekkinud kahju suuremas osas ise süüdi. EIK praktika kohaselt, millele kohus on ka ise

viidanud, ei saa vanematevahelise koostöö puudumine olla argument ametivõimude

tegevusetuse õigustamisel. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib VÕS § 139 ainult varalise

kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). Kuna

antud asjas on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, siis välistab juba ainuüksi see

VÕS § 139 kohaldamise.

Kohus eksis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata jätmisel. Olukord, kus riik ei

ole PS §-e 13 ja 14 rikkudes efektiivselt taganud vanema õigust oma lapsega suhelda, on

vastuolus PS §-dega 26 ja 27. Sellega nõustus ka kohus, kuid jättis siiski kaebaja taotluse

rahuldamata. Üheaegselt ei ole võimalik tunnustada riigi tegevusetusest tulenevat vastutust

põhiõiguse rikkumise osas RVastS § 14 lg 1 kohaldamisega, kuid jääda samas arvamusele, et

õigustloova akti andmata jätmine vastab PS-le.

Kohus on kohaldanud HKMS § 108 lg-t 2 ebaõigesti. Menetluskulude jaotuse määramisel on

kohus lähtunud ainult mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamisest, mis ei ole

õiguspärane. Kaebaja eesmärk ei olnud ainult rahalise hüvitise väljamõistmine, vaid ka oma

õiguste rikkumise tuvastamine. Menetluskulude jaotuse uuel hindamisel tuleb arvesse võtta

kõiki asjaolusid, mitte lähtuda ainult taotletud ja väljamõistetud rahasumma suhtest. Kohus

peab sisuliselt hindama esitatud dokumente ja nende mahtu ning proportsionaalsust kogu

menetlusega. Kaebaja tegelikud menetluskulud olid 6269,59 eurot, millest kohus tunnistas

põhjendatuks 4980 eurot ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1494 eurot. Arvestades,

et kohus määras kaebajale hüvitise suuruseks 3000 eurot, on kaebaja isegi ainult kohtu poolt

põhjendatuks peetud kulutusi arvestades kandnud kohtusse pöördumisega kahju vähemalt 486

eurot. Selliselt on õiguste kaitse tagatud ainult näiliselt. Taolistel juhtudel oleks mõistlik

laiendada analoogia korras HKMS § 108 lg-t 11 ning jätta menetluskulud vastaspoole kanda

vähemalt selles osas, milles need ületavad väljamakstavat hüvitist.

15. Justiitsministeerium palub 01.08.2019 kirjalikus vastuses (täiendatud 21.11.2019) jätta

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

3-18-1636

12(18)

Kaebaja esitas KarS 3311 alusel kuriteoteate alles pärast seda, kui ta oli pöördunud kahju

nõudega kohtu poole. Välistatud ei ole, et kuriteoteate esitamine ja kriminaalmenetluse

läbiviimine teeb kaebajal oma lapsega kohtumised võimalikuks. Kaebaja on jätnud

märkimata, et kriminaalmenetlus on alles pooleli. Vastustaja hinnangul ei oleks halduskohus

seda asjaolu teades kaebust rahuldanud.

Halduskohus vähendas põhjendatult kahjuhüvitise suurust, arvestades kaebaja enda osa kahju

tekitamisel. Kohtul tulnuks kaebaja rolli kahju tekkimisel arvestades vähendada hüvitise

summat rohkem kui 70% või jätta kahju hüvitamise nõue täies ulatuses rahuldamata.

Olukorras, kus halduskohus leidis, et kaebaja ei kasutanud kõiki inimlikke võimalusi

kohtumiste soodustamiseks, ei saanud kahju tekkida õigustloova akti andmata jätmise

tagajärjel RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Seega tulnuks kohtul jätta kahjunõue täies ulatuses

rahuldamata põhjusliku seose puudumise tõttu seadusandja tegevuse (tegevusetuse) ja kahju

tekkimise vahel. Vastuapellatsioonkaebuse p-des 1.5‒1.9 kirjeldatu ei ole asjakohane ja tuleb

jätta tähelepanuta (HKMS § 182 lg 1 p 5).

16. XX

palub

01.08.2019

kirjalikus

vastuses

(ja

14.11.2019

täienduses)

jätta

Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja on esialgse õiguskaitse raames teinud kohtule korduvaid taotlusi lapse ajutiselt

hoolekandeasutusse paigutamiseks, et võimaldada isaga kohtumist. Harju Maakohtu

18.04.2018 määrusega nr 2-17-16831 rahuldati kaebaja taotlus ning lapse ema kohustati last

tooma Tallinna Perekeskusesse. Lapse ema ei ilmunud kordagi kohale ja kohtutäituri

hinnangul ei olnud määrus täidetav. Seega on vastustaja väide, et kaebaja ei ole taotlenud

lapse ajutist paigutamist laste hoolekandeasutusse, alusetu.

Tõele ei vasta vastustaja väide, et kaebaja ei ole taotlenud erieestkoste määramist ja on selle

taotluse „peitunud avatud loetellu“. Kaebaja taotles Harju Maakohtule 09.11.2017 esitatud

avalduses (II kd, tl 65‒70) kohtul „Harju Maakohtu kohtumääruse täitmiseks määrata lapsele

erieestkostja“. Avalduse põhjal alustati tsiviilasi nr 2-17-16831. Selline etteheide on ka

ebamõistlik. Kohus peab asja lahendama eelkõige laste huvidest lähtuvalt. Hoolimata

korduvatest kohtu poole pöördumistest ei ole kaebaja oma last üle kahe aasta näinud.

Väär on vastustaja väide, et kaebaja ei ole taotlenud kriminaalmenetluse algatamist. Kaebaja

esitas 15.11.2018 KarS § 3311 alusel kuriteokaebuse, mille põhjal alustati kriminaalasi.

Harju Maakohus lõpetas 23.08.2019 määrusega nr 2-17-16831 XX ja CC ühise hooldusõiguse

oma lapse igakordse viibimiskoha määramise õiguse ja koolieelse lasteasutuse valiku osas

ning andis ainuhooldusõiguse nimetatud osa üle XX-le. Sellest hoolimata ei ole kaebaja

tänaseni saanud oma lapsega kohtuda. Kaebaja ei ole last näinud ega tea tema asukohta.

Alustatud kriminaalmenetluses ei ole toimunud mingit progressi. Lisaks on ebaloogiline

eeldada, et kui kriminaalmenetlus annaks tulemusi, siis mittevaralise kahju nõue oleks justkui

välistatud. Kaebaja õiguste rikkumine on jätkuv ja tema põhiseaduslikud õigused on endiselt

tagamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja XX vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu otsuse osaliselt, rahuldab XX kaebuse osaliselt ja mõistab Eesti

Vabariigilt XX kasuks välja mittevaralise kahju summas 5 000 eurot. Esmalt esitab

ringkonnakohus üldised märkused, millest lähtudes ta apellatsioonkaebused lahendab (I),

3-18-1636

13(18)

seejärel lahendab Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse (II), XX vastuapellatsioonkaebuse

(III) ning jagab viimaks menetluskulud (IV).

I Üldised märkused

18. EIK on olnud järjepidev oma EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel

kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse

täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad

tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse

tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks,

kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on

konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb

sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib

omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui

lastevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik

suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes.

Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile

osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist

olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid

vanematevahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse

õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis

lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid.

Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on

ka, kas vanematevaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või

on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus. Hinnata tuleb süsteemi toimimise

(rahalised

sanktsioonid,

lastekaitsega

seotud

menetlused,

kriminaalmenetlus,

tsiviiltäitemenetlus, sotsiaalteenused) efektiivsust tervikuna. Lapse ja vanema suhete

vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (exceptional diligence), sest

esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse.

Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas sellise erakordse hoolsuskohustusega.

Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada EIÕK

art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68‒71 ja 75; Malec v

Poland (28623/12), p-d 66‒67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 38‒39 ja

41‒42; Pisica v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud EIK kohtuasjades on avaldaja

kaotanud püsiva kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades

sellisel juhul isikul mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise

hüvitise.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on praegune vaidlus väga sarnane viidatud EIK lahendites

kirjeldatule. Halduskohus on kahjunõude lahendanud RVastS § 14 lg 1 alusel (õigusloova

aktiga tekitatud kahju), kuid kaebusest nähtuvalt (kaebuse p-d 52‒53) on kaebus esitatud

RVastS § 7 lg 2 (riigi tegevusetusega tekitatud kahju) alusel ning kaebuse pretensioonid ei ole

suunatud

üksnes

Eesti

Vabariigi

õigusaktide

puudulikkusele,

vaid

suhtluskorra

kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise toimimise ebaefektiivsusele tervikuna.

Kaebuse kohaselt on kaebaja kasutanud kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et

saavutada kohtulahendite täitmine ning kohtuda oma lapsega ja temaga normaalselt suhelda.

Kaebajale on kohus andnud korduvalt õiguse lapsega suhtlemiseks, kuid lapse ema on

keeldunud kohtu poolt ettekirjutatud kaebaja ja lapse suhtluskorda täitmast ning sundtäitmised

ning juhtumipõhine lastekaitsetöö pole tulemusi andnud. Avaliku võimu tegevusetuse tõttu on

pöördumatult kannatada saanud kaebaja side lapsega. Kaebuse esitaja leiab, et võimud ei ole

tegutsenud vajaliku tõhususega ei vastava õigusloome kujundamisel ega olemasolevate

võimaluste järgimisel kohtulahendite täitmisel ning kaebaja seadusega tagatud õiguste kaitsel.

3-18-1636

14(18)

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui eitada kaebuse lahendamise võimalust RVastS § 7

lg 2 ja § 9 lg 1 alusel (vrdl RVastS § 7 lg 21 ja § 9 lg 3) nende koosmõjus (lähtudes viidatud

EIK lahendite loogikast), eitame praegusel juhul EIÕK tagamise võimalikkust siseriiklikult.

Ringkonnakohus ei pea seda õigeks. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis

sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimu ees.

EIÕK-st lähtuv õiguskaitsesüsteem tugineb eelkõige kahele põhimõttele: subsidiaarsus ja

solidaarsus. Subsidiaarsuspõhimõte (tuleneb EIÕK art-test 1 ja 19) tähendab, et

konventsioonis sisalduvate õiguste ja vabaduste kindlustamise kohustus lasub esmajoones ja

peamiselt liikmesriikidel. Solidaarsusprintsiip (tuleneb EIÕK art-te 19, 32 ja 44 ning art 46 lg

1 koosmõjust) omakorda väljendab mõtet, et EIK kohtulahendid moodustavad konventsiooni

lahutamatu osa. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et EIK praktika on sarnaste asjade puhul

selge (vrdl nn kambripinna vaidlused), tuleb ringkonnakohtu arvates XX kaebus lahendada

RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel, järgides ülalviidatud EIK lahendite juhiseid ning hinnates

Eesti Vabariigi tegevuse efektiivsust XX ja tema lapse suhtluskorda reguleerivate

kohtulahendite täitmisel terviklikult. Hoolimata sellest, et halduskohus on asja lahendanud

RVastS § 14 lg 1 alusel, on ta kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt tegelikult analüüsinudki

menetluste efektiivsust tervikuna, mitte üksnes õigusloome puudujääke.

II Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus

21. Justiitsministeerium ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid halduskohtu

analüüsi adekvaatsusele, mis puudutab suhtluskorra kohtulahendi täitmise õiguslikke ja

tegelikke võimalusi, kuid on leidnud üldsõnaliselt, et regulatsioon ja selle täimise

mehhanismid on piisavad. Lisaks on Justiitsministeerium seisukohal, et kaebaja ei ole ära

kasutanud kõiki õiguslikke võimalusi kohtulahendi sundtäitmiseks.

22. Justiitsministeerium heidab kaebajale ette, et kohtutäitur ei ole lapse suhtluskorra

sundtäitmiseks algatatud täitemenetluses kasutanud TMS § 179 lg-st 3 tulenevat õigust

tõstatada lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimus lapse ajutiseks

paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. Iseenesest on see väide õige, sest Harju Maakohtu

18.04.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-16831 (II kd tl 63‒64) antud korraldus lapse emale

tuua laps isaga kohtumiseks Tallinna Perekeskusesse sellena ei kvalifitseeru. Ja ehkki

halduskohus oleks pidanud võtma asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 17.09.2013

määruse haldusasjas nr 3-13-1845, kui halduskohus ei soovinud üle korrata, mida selles

määruses leiti ja pidas piisavaks piirduda üksnes viitega määruse kuupäevale ja numbrile, ei

ole viide sellele kohtumäärusele ometi asjakohatu. Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määruses

haldusasjas nr 3-13-1845 leidis halduskohus, et halduskohtul ei ole õiguslikku võimalust

rahuldada kaebust ja kohustada Tallinna linna paigutama alaealist last tsiviilasjas tehtud

lahendi täitmiseks ajutiselt hoolekandeasutusse. Kohus viitas TsMS § 563 lg-le 8 ja märkis, et

sellest sättest tuleneb kohtutäiturile keeld viia läbi täitemenetlust lapsega suhtlemist

reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks, kui puudub

jõustunud kohtulahend, mis muu hulgas sisaldab selgesõnalisi ja konkreetseid ettekirjutusi

sunnivahendite kohta, mida kohtutäituril on lahendi täitmise tagamiseks ja rikkumise

kõrvaldamiseks lubatud rakendada. Seejuures võib lepitusmenetluse nurjumise korral

maakohus kaaluda ka TMS §-s 179 toodud abinõusid. Kohus selgitas, et hooldusõiguse

asjades riivab sundtäitmine nii lapse kui vanemate põhiõigusi äärmiselt intensiivselt ning see

saab toimuda ainult hooldusõiguse asjade lahendamiseks pädeva kohtu täieliku kontrolli all.

Kohus pidas mõeldamatuks, et eestkosteasutus otsustab lapse eraldamise perekonnast selleks

sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lg-s 1 ja PKS § 135 lg-s 4 sätestatud aluseid omamata, et

sundida vanemat täitma suhtlemiskorra määrust. Tsiviilasjas tehtud lahenditest nähtus, et laps

3-18-1636

15(18)

peab elama ema juures ja suhtlema regulaarselt isaga ning kohtud pole pidanud võimalikuks ja

vajalikuks erivajadustega lapse eraldamist mõlemast vanemast ajutiseks paigutamiseks

hoolekandeasutusse. Kohus märkis, et laste hoolekandeasutusse paigutatakse laps, kui vanem

ei saa või ei tohi temaga koos elada. Praegusel juhul pole see nii ja lapse perekonnast

eemaldamiseks, mis oleks lapse heaolu ja huvide jõhker eiramine, puudub õiguslik alus.

Kohus viitas, et kuna lapsega suhtlemise korda reguleeriva määruse eesmärk on tagada lapse

koosviibimine vanemaga, mitte tema lahutamine vanematest, ja lahendi täitmise tulemusel ei

tohi tekkida kohtulahendi eesmärgi ja sisuga kardinaalselt vastuolus olevat olukorda, on raske

ette kujutada olukorda, kus lapse „ajutine“ paigutamine hoolekandeasutusse peaks

võimalikuks ja vajalikuks osutuma. Tallinna Halduskohtu määrus jõustus edasi kaebamata.

23. Halduskohtu ülalviidatud seisukoht on kooskõlas EIK praktikaga. EIK on korduvalt

märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb

täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77).

Kuna praegusel juhul ei ole asjas esitatud tõendeid, et laps ei oleks saanud või tohtinud koos

elada ühega oma vanematest, ei saa TMS § 179 lg-s 3 sätestatud võimaluse kasutamata jätmist

heita ette kaebajale.

24. Justiitsministeeriumi väide, et kaebaja ei ole taotlenud erieestkoste seadmist, ei vasta tõele.

Kaebaja on 09.11.2017 Harju Maakohtule esitatud avalduses lapse ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja üleandmiseks kaebajale (II kd tl 65‒70) taotlenud ka erieestkostja määramist.

25. Justiitsministeerium heidab kaebajale ette kuriteoteate esitamata jätmist KarS § 3311

alusel. Ka see väide ei vasta tõele. Asja materjalidest nähtub, et alles 12.11.2018 jõustus

Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas 2-18-1790, millega kohus jättis rahuldamata CC

kaebused kohtutäituri E. Vilippuse tegevusele ning jättis jõusse kohtutäituri 18.12.2017 ja

05.01.2018 otsused täiteasjas nr 022/2017/5245 lapse ema suhtes sunniraha määramiseks.

Seega hiljemalt 13.11.2018 said täidetud mõlemad KarS § 331¹ rakendamise eeldused – lapse

ema jättis kohtulahendi täitmata ning temale oli selle ees määratud täitemenetluses sunniraha.

PPA 21.10.2019 teatest kaebajale (esitatud tsiviilasjas nr 2-17-16831 22.10.2019

menetlusdokumendi lisana) nähtub, et CC suhtes alustati juba 21.11.2018 kriminaalmenetlust

nr 18231502405 KarS § 3311 lg 1 tunnustel selles, et CC hoidub teadlikult kõrvale lapsega

suhtlemise korra kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-16-9345 täitmisest vaatamata sunniraha

määramisele kohtutäituri poolt. Kriminaalasi on edastatud prokuratuuri kokkuvõttega

11.06.2019. Eelöeldust nähtub, et kaebaja ei ole viivitanud kuriteoteate esitamisega, kui see

õiguslikult võimalikuks sai.

26. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Praegune asi on väga sarnane kohtuotsuse p-s 18 viidatud EIK lahenditega, kus

heidetakse riikidele ette eelkõige kohtulahendite täitmise võimaluste ebaefektiivsust, st

seadusandluse ebaefektiivsust koosmõjus täiturite ja kohtute töö aegluse ja ebaefektiivsusega

ning rõhutatakse, et suhtluskorra täitmise asjad peavad saama riikide poolt kiire ja efektiivse

lahenduse. Praeguse vaidluse kontekstis – suhtluskorra kohtulahendi sundtäitmist viisil, kus:

 sunnivahendi kohaldamise eelduseks on kohustusliku lepitusmenetluse läbimine;

 kohtutäitur ei saa uut sunniraha määrata enne, kui vaidlus eelmise sunniraha määramise

õiguspärasuse üle pole lõppenud (TMS § 179 lg 2 ja § 261 lg 9);

 kriminaalasja alustamise võimalus sõltub sunniraha määramise otsuse jõustumisest

(KarS § 3311);

 vaidlus sunniraha otsuste õiguspärasuse üle kestis ca aasta;

3-18-1636

16(18)

 kaebaja ja tema poja suhtluskord määrati esmakordselt kindlaks Harju Maakohtu

07.11.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 ning ei seda ega järgnevaid lahendeid

ei suudetud täita kaebuse esitamise aja seisuga 17.08.2018, s.o 1 aasta 9 kuu vältel;

 kaebaja kasutas ära kõik mõistlikud õiguslikud võimalused oma õiguste jalule

seadmiseks,

ei saa pidada kiireks ega efektiivseks EIK praktika valguses. Seetõttu oli Eesti Vabariigilt XX

kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud.

III XX vastuapellatsioonkaebus

27. XX on apellatsioonimenetluses esitanud täiendavaid tõendeid: vastuapellatsioonkaebuse

lisadena esitatud videoklipp XX katsest oma lapsega lapse ema elukohas 22.04.2018 kontakti

saada, EELK Perekeskuse 05.02.2019 kokkuvõte (II kd tl 44‒45); 01.08.2019 koos vastusega

apellatsioonkaebusele esitatud Harju Maakohtu 18.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-16831,

kaebaja 09.11.2017 avaldus Harju Maakohtule, uurimuse kokkuvõte imiku ja maimikuealiste

laste psühholoogiast (II kd tl 54‒70) ning 14.11.2019 menetlusdokumendi lisadena esitatud

Harju Maakohtu 23.08.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-16831 ja õiguskantsleri 11.11.2019

vastu XX-le (II kd tl 78‒85). Võttes arvesse, et tõendid on esitatud halduskohtu otsuse p-s

28.1 kaebajat iseloomustavate asjaolude ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses esitatud

väidete ümberlükkamiseks, peab ringkonnakohus põhjendatuks taotletud tõendite asja

materjalide juurde võtmist HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja

esitatud uurimuse ja õiguskantsleri vastuse võtab ringkonnakohus vastu illustreeriva

materjalina.

28. XX leiab valesti, et tema enda tegevus ei oma mittevaralise kahju suuruse üle

otsustamisel tähtsust. Isegi kui mittevaralise kahju puhul ei ole kohaldatav VÕS § 139 lg 1

(kaebaja viide Riigikohtu 22.10.2008 otsuse nr 3-2-1-85-08 p-le 14), tuleneb kahjustatud isiku

tegevuse arvesse võtmise kohustus Riigikohtu (Riigikohtu 31.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-54-07, p 10) ja EIK (Onodi v Hungary (38647/09), p 37) praktikast ja kahju hüvitamise

üldpõhimõtetest.

29. Vastuapellatsioonkaebuses halduskohtule ette heidetud ja halduskohtu otsuse p-s 28.1

välja toodud kaebaja käitumist iseloomustavad asjaolud ei ole asjakohatud. Halduskohtu

viidatud 23.07.2017 kohtumise kirjeldusest ei nähtu niivõrd kaebaja soov oma lapsega

kohtuda, kui teha seda täpselt nii, nagu Harju Maakohtu 25.05.2017 kohtumäärus tsiviilasjas

nr 2-16-9345 ette nägi – suhtluskord nägi ette lapse viimist isa korterisse, ema ootas lapsega

aga üle tee XXX pst pargis ‒ ja ilmselt vastata sellega lapse emale sama toimimisviisiga, nagu

näitas üles lapse ema. Kaebaja sellist käitumist ei saa õigustada lapse huvidest lähtumisega.

Lastekaitse spetsialisti sõnul: „Samal ajal, kui kohtutäitur rääkis CC-ga, tuli isa korterist

välja, seisis maja väravas, aga parki lapsega kohtuma ei tulnud.“ Kumbki vanem keeldus üle

tänava minemast. Teisel korral jättis XX kohtumisele minemata, sest see kuupäev ei olnud

kohtulahendis märgitud, tema aga täidab vaid kohtu ettekirjutust. Kirjeldatud käitumine on

kooskõlas Marienthali Kliinik OÜ 28.03.2019 ekspertiisiaktis nr 2019-6 tuvastatuga, mille

kohaselt on XX tal esinevast isiksusehäirest tulenevalt kahtlustav, süüdistav, vähese koostöö-

ja kompromissivalmidusega, orienteeritud enda edu ja õiguste saavutamisele ning tal on

raskusi teiste tunnete ja vaadete mõistmisel ja aktsepteerimisel (Harju Maakohtu 23.08.2019

määruse tsiviilasjas nr 3-17-16831 lk 6). Ringkonnakohtu hinnangul on kirjeldatu asjakohane,

hindamaks kaebaja osa kahju tekkimisel ja kahjusumma vähendamisel. Kõige olulisemana

võtab ringkonnakohus aga kahjusumma vähendamisel arvesse radikaalset lahendust, mida

kohtusüsteem on lõpuks kaebajale tema õiguste kaitsel leidnud. Nimelt – kogu senist

menetlust ja isikute käitumist arvestades on Harju Maakohus 23.08.2019 määrusega

3-18-1636

17(18)

tsiviilasjas nr 3-17-16831 lõpetanud XX ja CC ühise hooldusõiguse nende lapse igakordse

viibimiskoha määramise õiguse ja koolieelse lasteasutuse valiku osas ning andnud

ainuhooldusõiguse igakordse viibimiskoha määramise õiguse ja koolieelse lasteasutuse valiku

osas üle XX-le (HKMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse

tegemise aja seisuga).

30. Ringkonnakohus, analüüsinud EIK lahendites välja mõistetud kahjusummasid; perioode,

mil avaldajad ei saanud oma lastega suhelda, kuigi neil oli selleks õigus; erinevate vaidluste

asjaolusid; samuti kaebaja enda ja riigivõimu tegevust ning arvestades, et kohtute

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele, peab õiglaseks 5 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist Eesti Vabariigilt VÕS §

127 lg-s 6 sätestatud kohtu diskretsiooniõiguse alusel. Seega rahuldab ringkonnakohus XX

vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

31. Ringkonnakohus ei pea põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist võimalikuks,

sest ringkonnakohus lahendab XX kaebuse RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel suhtluskorra

kohtulahendi sundtäitmise võimaluste asjakohasuse ja efektiivsuse hindamise kaudu EIK

praktika kohaselt. Lahendades kaebust selliselt, ei saa põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistada regulatsiooni ja selle täitmise mehhanismi kui tervikut, vaid normi

põhiseaduspärasust tuleks iga asjassepuutuva õigusnormi puhul eraldi analüüsida. Praegusel

juhul ei ole kaebajale aga kahju tekkinud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või

rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tagajärjel, vaid eelkõige on kahjulik

tagajärg tekkinud erinevate menetluste aegluse tõttu. Ilmselt on võimalik Eesti õigussüsteemi

efektiivsemaks muuta suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas (vt praeguse kohtuotsuse

p 26), kuid sundtäitmist reguleerivaid norme abstraktselt ei ole halduskohtul võimalik

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada.

IV Menetluskulude jaotus

32. Kõike eelnevat kokku võttes jääb Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja

XX vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse osaliselt ning mõistab

Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) XX mittevaralise kahju hüvitiseks 5 000 eurot.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

33. HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Vastavalt HKMS § 109 lg-tele 4 ja 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud ning kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestamisel on kahju hüvitamise nõuete puhul, kus

lõpplahendiks on rahasumma väljamõistmine, põhjendatud lähtuda välja mõistetava

rahasumma suurusest. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei jaotata kahjunõuet menetluskulude

väljamõistmise kontekstis erinevateks nõueteks, nagu on väitnud kaebaja. Sellest põhimõttest

johtuvalt on kaebuse rahuldamise proportsioon 50% ning vastavalt sellele tuleb jagada ka

menetluskulud.

Kaebaja menetluskulud esimeses kohtuastmes olid riigilõiv 300 eurot ja esindaja kulud 5

969,59 eurot (II kd tl 3 ja 13‒15) ning teises kohtuastmes riigilõiv 210 eurot ja esindaja kulud

3 267,60 eurot (II kd tl 86‒89). Menetluskulude kandmise kohustus on nõuetekohaselt

tõendatud (HKMS § 109 lg 11). Kokku moodustavad kaebaja menetluskulud esimeses ja

3-18-1636

18(18)

teises kohtuastmes 9 747,19 eurot ning arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni ja

eeldades kõigi kulude põhjendatust, tuleks vastustajalt kaebaja kasuks kahe kohtuastme

menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 4 873,60 eurot. Ringkonnakohus peab aga kaebaja

esindaja kulusid ülepaisutatuks, arvestades valitsevat kohtupraktikat sarnase raskuse, kestuse

ja mahukusega haldusasjade puhul. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja õiglaseks mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja 3 000 eurot kokku kahe kohtuastme menetluskulude katteks.

Vastustaja ei ole asjas esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)