3-19-31/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2019, Tartu

Haldusasja number

3-19-31

Haldusasi

FIE Ahto Peeveri kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 23. oktoobri 2018. a otsuse

nr 13-30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsuse

nr 13-30.1/18/842-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ahto Peeveri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Ahto Peever,

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Ahto Peeverile apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2019. a

otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada Ahto Peeveri kaebus ning tühistada

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 23. oktoobri 2018. a otsus nr 13

30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsus nr 13-30.1/18/842-1.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. jaanuar 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 9. jaanuari 2017. a otsusega

nr 13-30.1/17/13 määrati Ahto Peeverile Maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53

„Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel toetus 40 000

eurot ja otsustati sellest koheselt välja maksta 30 000 eurot.

2. PRIA 23. oktoobri 2018. a otsusega nr 13-30.1/18/768 tunnistati kehtetuks PRIA

9. jaanuari 2017. a otsus, otsustati jätta kaebajale välja maksmata toetus 10 000 eurot ning nõuti

tagasi toetus 30 000 eurot. Otsust põhjendati sellega, et tegemist on kunstlike tingimuste loomisega

toetusraha kasutamisel.

3. PRIA 6. detsembri 2018. a vaideotsusega nr 13-30.1/18/842-1 jäeti rahuldamata kaebaja vaie

PRIA 23. oktoobri 2018. a otsusega kehtetuks tunnistamiseks.

4. 7. jaanuaril 2019 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA 23. oktoobri

2018. a otsuse nr 13-30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13-30.1/18/842-1 tühistamist.

Kaebuse kohaselt on PRIA ebaõigesti leidnud, et kaebaja ja Arge Peever vahel põhivara soetuseks

tehtud tehingud olid kunstlikud ning sellega loodi kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Kaebaja

alustas põllumajandusliku tootmisega, on seda pidevalt arendanud, suurendanud tootmisvõimalusi ja

tootmispindalasid. Arge Peever on lõpetanud põllumajandustegevuse, tegeleb käesoleval ajal

metsandusega, kui kaebaja tegeleb põllumajandusega. Kaebaja on rentinud Arge Peeverilt

põllumajandustehnikat, kuna viimane seda ise ei kasuta. Laenukohustus Arge Peeveri ees on täidetud

ning laen kandis endas vaid lühiajalist käibekapitali eesmärki. Kaebaja ja Arge Peever on eraldi

leibkonnad ning neil ei ole majanduslikus mõttes midagi ühist. Tehingud Arge Peeveriga on

toimunud ausalt, seadmete müügihind vastab turuhinnale, ostetud seadmed on kasutuses kaebaja

majandustegevuses.

5. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgituse kohaselt on kogu vaidlusalune tehnika ostetud Arge Peeverilt, kelle

tegutsemiskoht on sama kaebaja tegutsemiskohaga – Rapla maakond Rapla vald Purila küla. Asjaolu,

et tegemist on erinevate leibkondadega, ei oma tähtsust. Arge Peever jätkab põllumajandusliku

tootmistegevusega. Formaalselt on toetuse saamise nõuded täidetud, kuid tehingupartnerid on

lähisugulased ning tavatingimustes (kui tehingupartnerid oleks võõrad) ei oleks ilmselgelt ostetud

tehnikat sellises summas, nagu PRIA-lt on raha saadud.

Kuigi kaebaja majandustegevus on kiirelt arenenud, ei tähenda see, et toetusraha oleks nõuetekohaselt

kasutatud. Raha liikumine kaebaja ja Arge Peeveri pangakontode vahel viitab sellele, et tehinguid

pole tegelikult toimunud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 30. aprilli 2019. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Arge Peever ei ole põllumajandusega

tegelemist

lõpetanud

ning

tegutseb

edasi

füüsilisest

isikust

ettevõtjana

põllu-

ja

metsamajandussaaduste tootmise, varumise, töötlemise ja müügiga. Seega tegelevad kaebaja Arge

Peever mõlemad põllumajandustootmisega ning nende tegutsemiskoht on sama. Kaebaja on Arge

Peeveri poeg, mistõttu on tegemist lähedaste inimestega ning nad on püüdnud tekitada eeliseid

vajalike tingimuste loomiseks. Pangakontode väljavõttelt nähtub, et pärast toetuse laekumist on

kaebaja kandnud Arge Peeverile kokku 30 000 eurot ning sellele järgnevalt on raha kantud tagasi

kaebajale laenuna vormistatult. Laenulepingu sõlmimisel ei ole majandustegevuses midagi

iseäralikku, kuid tehingu summa ülekandmine ja selle tagasikandmine samale kontole märgituna

laenuna viitab pigem tehingu näilisusele. Kaebaja väide, et laen on tagasi makstud, ei muuda antud

asjas kohtu seisukohta tehingu näilikkuse osas. Kohus nõustus, et tehnika eest on tasutud kaebaja

lähikondsele suuremas summas kui tavapärane turuhind.

8. Halduskohtu hinnangul on vaideotsus samuti õiguspärane, tuvastatud ei ole menetlusnormide

rikkumist asja läbivaatamisel ning vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Vaidemenetluse

kaudu oli tagatud kaebaja ärakuulamisõigus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Ahto Peever esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

30. aprilli 2019. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole kaalunud toetusmeetme eesmärgi,

põlvkondade vahetuse soodustamise, täitmist. Halduskohtule esitatud FIE Arge Peeveri 2019. aasta

tuludeklaratsiooni B-osa, Arge Vahi talu kasumiaruandest ja bilansist on selgelt näha, et Arge Peever

ei tegele omatoodetud põllumajandussaaduste tootmisega. Arge Peever andis kaebajale üle kõik oma

kasutuses olevad maad ning lisaks sellele keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse. Need andmed

on PRIA registrites olemas ning neid on väga lihtne kontrollida.

Tehnika müük oli äritehing ning vastupidist ei ole tõendatud. Seejuures esitas kaebaja esimese

kulutuste aruande, millest nähtus tehnika soetamine Arge Peeverilt juba 4. juulil 2017. Aruandele

PRIA ei reageerinud ega andnud märku, et tema hinnangul on tegemist lubamatu kulutusega.

Kaebaja 2017. aasta omatoodetud põllumajandussaaduste käive oli 127 220,12 eurot. Käibevahendite

soetamiseks oli vaja võõrkapitali. Seda sai kaebaja kõige soodsamalt Arge Peeverilt intressiga 3%.

Tegemist oli lühiajalise laenuga, mis tasuti vastavalt kokkuleppele pärast toodangu realiseerimist.

Toetuse tagasinõude otsuses puudub etteheide tehnika soetamisest turuhinnast kõrgema hinna eest.

Enne tehnika soetamist uuris kaebaja turuhindasid nii internetist kui ka tehnika maaletoojatelt.

Tavapärase praktika kohaselt käib PRIA esindaja kasutatud tehnikat kohapeal vaatamas, et hinnata

hinna vastavust turuhinnale. Kaebaja juures aga keegi käinud ei ole. Sellest tulenevalt jääb

arusaamatuks, mille alusel PRIA seab ostuhinna õigsuse kahtluse alla.

Esialgse äriplaani kohaselt pidi kaebaja toetuse arvel soetama teraviljakombaini. Hiljem selgus, et

kombain oli ostetud investeeringutoetusega ega olnud seetõttu investeeringuks kõlblik. Sellega seoses

tuli leida uued investeeringu objektid, mis oleksid hädavajalikud ning mahuksid toetuse summa sisse.

Kaebaja soetas põllumajandustegevuse tarbeks taimekaitsevahendid, seemned ja väetised

tasaarvestuse korras ja seetõttu ei kajastu need kaebaja arvelduskontol. Samas on vastustajale ühes

äriplaani muutmisega esitatud nende soetamist kajastavad arved.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Vastustaja osutab, et kaebaja väitel on ta tasunud Arge Peeverile tehnika eest kokku 48 000 eurot ja

teinud samas ulatuses väljaminekuid ka väetiste, taimekaitsevahendite ja külviseemnete ostmiseks.

Sellises suuruses väljaminekuid aga toetuse saaja arvelduskontolt ei nähtu.

Tehingu poolteks on lähisugulased, kes mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena.

Mõlemad ettevõtjad tegutsevad põllumajandustootjana, tegutsetakse ühes talus ning vajadus tehnika

ümbervormistamiseks ühelt FIE-lt teisele tegelikult puudub. Seda enam, et kaebaja väidab, et

äriregistri kanne tähendab võimalust FIE Arge Peeveril põllumajandustootmisega edasi tegeleda.

Ettevõtjate isiklikke (ostjaks poeg, müüjaks ema) ja majanduslikke (mõlemad FIE-d tegutsevad ühes

talus) seoseid arvesse võttes saab väita, et antud juhul on kulutuste kandmine olnud vaid formaalne.

PRIA ei ole käsitlenud haldusaktides omandatud tehnika turuhindu ega analüüsinud sellelt

seisukohalt tehtud kulutuste mõistlikkust (ELÜPS § 75 lg 1). Toetuse tagasinõudmisel ja välja

maksmata jätmisel ei ole PRIA sellele asjaolule ka tuginenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

12. Kaebajale

makstud

põllumajandusliku

tegevusega

alustava

noore

ettevõtja

toetuse

tagasinõudmisel tugineb PRIA sellele, et kaebaja on kunstlikult tekitanud tingimused toetuse

taotlemiseks, viidates otsuse õigusliku alusena lisaks määruse nr 53 § 16 lg-le 4 ja ELÜPS

asjakohasetele sätetele ka määruse (EL) 1306/2013 art-le 60. Nimetatud sätte järgi ilma, et see piiraks

erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid

füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste

saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.

Seega on toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomisega tegemist juhul, kui taotleja täidab toetuse

saamise vormilised tingimused, soovimata tegelikkuses toetuse kasutamisega toetuse eesmärgi

saavutamist.

13. ELÜPS-s ega määruses nr 53 ei ole sätestatud, millised on põllumajandusliku tegevusega alustava

noore ettevõtja toetuse andmise eesmärgid. Määruse nr 53 § 5 lg 1 näeb üksnes ette, et toetust võib

taotleda äriplaanis kavandatud põllumajanduslike toodete tootmise alustamiseks või arendamise

alaseks tegevuseks. Määruse nr 53 seletuskirja kohaselt on toetusmeetme üldeesmärk noorte

põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamine ja põlvkondade vahetusele kaasaaitamine

põllumajanduses ning kaasaegsete teadmistega ja kogemustega põllumajandustootjate – ettevõtete

juhtide jätkusuutliku vanuselise struktuuri kujundamisele kaasaaitamine. Toetuse spetsiifiliste

eesmärkidena nimetatakse noorte põllumajandustootjate abistamist põllumajandusliku majapidamise

sisseseadmisel, noorte põllumajandustootjate ettevõtte edaspidine struktuuriline kohandamist,

tööhõive võimaluste laiendamist noortele ning noorte põllumajandustootjate erialase pädevuse ja

juhtimiskogemuse suurendamist.

14. Samas ei ole toetusmeetme eesmärk ja toetuse kasutamise eesmärk samastatavad mõisted.

Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse kasutamise eesmärki selgitades on

Riigikohus sedastanud, et toetatava tegevusena tuleb mõista toetuse abil vahetult kavandatud

tegevusi, eristades neid investeeringu põllumajandustootmises kasutamise eesmärgist1. Seega

ELÜPS § 75 lg 1 nõudest, et kulutused peavad olema vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks, ei

tulene otsest kohustust tegutseda just määruse nr 53 seletuskirjas nimetatud eesmärkide

saavutamiseks. Pidades silmas ka Riigikohtu selgitust, et tingimuse kunstliku loomisega võib olla

tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse

kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne,2 mõistab ringkonnakohus ELÜPS § 75 lg-t 1

koostoimes määruse nr 53 § 5 lg-tega 1 ja 2 selliselt, et kaebajal oli kohustus kasutada toetust

investeeringuks selliselt, et see aitaks kaasa kaebaja ettevõtte majanduslikule toimimisele

põllumajandustoodete tootmisel või nende töötlemisel.

15. Käesoleval juhul ei ole PRIA kahtluse alla seadnud, et toetuse kasutamine on kaasa aidanud

kaebaja põllumajandusliku tegevuse laiendamisele. Tehnika soetamine on viinud nii haritava maa

pindala kui ka omatoodete müügist saadud tulu suurenemisele. Kaebaja 2017. a tulu (tl 26) toodete

müügist on kahe suurusjärgu võrra suurem kui määruse nr 53 § 14 lg 1 p 5 sätestatud minimaalne

nõutav omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu – 4000 eurot aastas. Samuti ei ole PRIA

seadnud kahtluse alla, et see oligi kaebaja eesmärgiks toetuse taotlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole siinjuures olulise tähendusega asjaolu, et toetuse taotlemisel soovis kaebaja kasutada toetust

kombaini soetamiseks, kuid hiljem muutis äriplaani (tl 65, 69p-71) ja kasutas toetust viljakuivati,

eelpuhasti, traktori ja väetisekülviku ostmiseks. Kaebaja on selgitanud, et investeeringuobjekti

vahetumise põhjuseks oli asjaolu, et kombain, mille ostmist kaebaja kavandas, oli soetatud

investeeringutoetust kasutades, mistõttu see ei olnud põllumajandusliku tegevusega alustava noore

ettevõtja toetuse kasutamisel abikõlbulik. Kaebaja teatas vastustajale äriplaani muutmisest ning

vastustaja ei vaielnud äriplaani muutmisele vastu ning aktsepteeris muudatuse 17. aprilli 2017. a

kirjaga. Lisaks ei ole asjas vaidlust, et toetusega soetatud tehnika ei olnud kaebaja ainsaks

investeeringuks põllumajanduslikku põhivarasse, s.t kaebaja ei rajanud oma tegevust ainuüksi toetuse

kasutamisele, vaid tegi tegevuse arendamisse täiendavaid investeeringuid. Viimane, ühes kaebaja

2017. ja 2018. aasta majandustulemustega osutab omakorda sellele, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks

oligi majanduslikult iseseisva ja jätkusuutliku põllumajandustootmisega alustamine.

16. Vastavalt ELÜPS § 75 lg-le 1 peavad toetuse abil tehtavad kulud olema ühtlasi mõistlikud.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu (745 SE) seletuskirjast

1 vt RKHK 21. septembri 2018. a otsus asjas 3-15-2381 (p 13-15)

2 vt RKHK 17. detsembri 2018. a otsus asjas 3-16-567 (p 12)

ilmneb, et kulude mõistlikkuse nõudest tuleneb eelkõige taotleja kohustus mitte teha toetuse arvel

ülemääraseid kulutusi.

Selle kohustuse rikkumist ei ole PRIA vaidlustatud otsuses tuvastanud ega sellele toetuse

tagasinõudmisel tuginenud. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja otsesõnu kinnitanud, et

vastuses kaebusele halduskohtus esitatud väiteid ei tule käsitada toetuse tagasinõudmise faktilise

alusena. Seetõttu ringkonnakohus toetuse arvel tehtud kulutuste mõistlikkust eraldi ei hinda, märkides

üksnes, et asjas puuduvad ka igasugused tõendid, mis lubaksid hinnata, kas kaebaja on soetanud

tehnika turuhinnaga või oli müügihind ebamõistlikult kõrge.

17. Vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ja vastuses kaebusele on PRIA leidnud, et tingimuste

kunstlikule loomisele viitavad kogumis järgmised asjaolud:

a) kaebaja ja talle tehnika müünud Arge Peever on lähisugulased, nad tegutsevad ettevõtjatena

samas asukohas ja samal tegevusalal;

b) Arge Peever jätkas põllumajandustootmisega ka pärast tehnika võõrandamist kaebajale;

c) Arge Peever tagastas kaebajale tehnika müügist saadud raha, märkides, et tegemist on

laenuga.

18. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et toodud asjaolud võivad luua kahtluse, et Arge Peever

müüs ja kaebaja omandas tehnika eelkõige põhjusel, et müügilepingu sõlmimise kaudu sai kaebaja

vormiliselt täita põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamisega kaasnenud

investeeringukohustuse. Ka PRIA on neid asjaolusid mõistnud eelkõige kahtlust loovate, mitte seda

tõsikindlalt kinnitavatena, leides 6. detsembri 2018. a vaideotsuses, et tehnika soetamine Arge

Peeverilt ja kaebajale laenu andmine „viitab pigem tehingu näilisusele“.

Kahtluse tõusetumine iseenesest ei ole aga piisav, et õigustada toetuse tagasinõudmist või muuta

tõendamiskoormust kaebaja kahjuks. Kui PRIA leidis, et kaebaja on loonud toetuse saamise

tingimused kunstlikult, lasus vastustajal kohustus selles veenduda, muu hulgas selgitada välja ja

vaidluse korral tõendada selle järelduse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seega pidi vastustaja

vaidlustatud otsuse andmisel kogutud tõenditele tuginedes veenduma, et tehnika ostmine või tehnika

eest tasumine oli üksnes vormiline (näiteks tehnika ostmine ei aidanud kaasa kaebaja ettevõtte

toimimisele – tal oli võimalus kasutada sama tehnika juba varem või jäi tehnika ka pärast

müügitehingut Argo Peeveri kasutusse või kaebaja ja Argo Peeveri ühiskasutusse) ning kaebajal oli

tahe saavutada eelis toetuse saamise tingimuste kunstliku loomise kaudu. Vastustaja ei ole aga

tuvastanud asjaolusid, mis annaks piisava aluse eelnimetatud järelduste tegemiseks.

19. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kehtivast õigusest ei tulene keeldu toetuse kasutamiseks

investeeringuobjekti soetamiseks toetuse taotleja lähisugulaselt. Määruse nr 53 § 14 lg 4 p 5 järgi on

toetuse kasutamisel piirava tingimuseks üksnes see, et toetuse saaja ja vara müüja ning nende osanik,

aktsionär või juhatuse liige ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse.

Füüsilisest isikust ettevõtjale teiselt füüsiliselt isikult investeeringuobjekti soetamiseks ei ole

piiranguid aga kehtestatud. Seega ei ole keelatud soetada toetuse arvel tehnikat taotleja sugulaselt ka

juhul, kui jagatakse sama tegevuskohta.

Siinkohal võib olla asjakohane kaebaja väide (millele vastustaja ei ole vastu vaielnud), et ta ei kuulu

Arge Peeveriga samasse leibkonda, s.t kaebaja ei saanud otsest majanduslikku kasu Arge Peeverile

tehnika eest tasumisest. Seega ei saa ainuüksi sugulusele viidates väita, et Arge Peeverile tasumine

oli näilik põhjusel, et nii raha kui tehnikat kasutatakse sama leibkonna hüvanguks. Teisisõnu ei ole

tuvastatud, et kaebaja ja Arge Peeveri suguluse tõttu esineks sedalaadi majanduslik seotus, mis

määruse nr 53 § 14 lg 4 p 5 järgi äriühingutel välistab investeeringuobjekti toetuskõlbulikkuse.

Samas jagab ringkonnakohus vastustaja positsiooni, et mitmest erinevast seadmest koosneva

investeeringuobjekti ostmine oma lähisugulaselt ei näi aus ja läbipaistev, kuna on kaheldav, kas kogu

tehingu osas oli täidetud kulutuste mõistlikkuse nõue.

20. PRIA väitel tegutsevad kaebaja ja Arge Peever samal tegevusalal ja samas asukohas. Vastustaja

ei ole aga põhjendanud, kuidas see asjaolu seostub järeldusega, et tehnika eest Arge Peeverile

tasumine oli üksnes formaalne. Ringkonnakohus möönab, et samal tegevusalal ja samas asukohas

tegutsemine oleks oluline, kui see tähendaks, et tehnika müük kaebajale ei toonud kaasa muudatusi

selles, kelle majandustegevuses seadmeid kasutatakse. Seda ei ole vastustaja aga väitnud ega

tõendanud.

21. Ringkonnakohus mõistab omakorda kaebaja väiteid selliselt, et Arge Peever lõpetas

põllumajandustootmisega tegelemise, võõrandas (vähemalt osaliselt) selleks kasutatud seadmed ja

andis kaebajale üle põllumajandustootmiseks kasutatud maa kasutusõiguse. Neid väiteid toetab

vähemalt osaliselt riigi omandis olevale põllumajandusmaale (ca 85 ha) Arge Peeveri kasuks seatud

kasutusvalduse lõpetamine ja kasutusvalduse seadmine kaebaja kasuks (tl 16-20) ning asjaolu, et

FIE Arge

Peeveri

2018.

aasta

kasumiaruandest

(tl

30-31)

ei

nähtu

tulu

teenimist

taimekasvatustoodangu müügist (võrdl 2017. aasta kasumiaruanne tl 36-37). Samuti on kaebaja

väitnud, et Arge Peever andis kaebajale üle Arge Peeveri põllumajandustootmisega seotud

keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse. Ka sellele väitele ei ole vastustaja vastu vaielnud, kuigi

ilmselt on PRIA-l võimalik erinevate aastate võrdluses hinnata Arge Peeveri keskkonnasõbraliku

majandamise kohustusega hõlmatud maa suurust ja kinnitada või ümber lükata kohustuse ülevõtmine

kaebaja poolt.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et PRIA väide, nagu tegutseksid kaebaja ja Arge Peever samal

tegevusalal ja samas asukohas, ei ole tõendatud. Järelduseks, et Arge Peever jätkas

põllumajandustootmisega tegelemist, ei ole piisav asjaolu, et Arge Peeveri kui füüsilisest isikust

ettevõtja registrikaardil äriregistris ei ole tehtud muudatust ning registrikaardil on tegevusalana

endiselt märgitud ka põllumajandustootmine. Äriregistrisse kantud tegevusalal ei ole ettevõtja jaoks

kohustavat ega ka keelavat toimet. Ringkonnakohus kahtleb, et sarnases olukorras saab tegevusala

kohta tehtud kande muutmata jätmist pidada ebatavaliseks. Lisaks on PRIA jätnud tähelepanuta, et

asjas kogutud muud tõendid viitavad sellele, et Arge Peever faktiliselt siiski lõpetas

põllumajandustootmisega tegelemise.

22. Kuid ka juhul, kui Arge Peever jätkab tegevust samas asukohas metsanduse valdkonnas (või isegi

põllumajandus valdkonnas), siis ei järeldu sellest automaatselt, et kaebaja oleks kunstlikult loonud

tingimused toetuse saamiseks. Olukorras, kus kaebaja on teinud investeeringu viisil, mis ei ole

määruse nr 53 järgi keelatud ning on vaidluse all ei ole, et soetatud tehnikat kasutati eesmärgipäraselt,

ei piisa toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise etteheite tegemiseks pelgalt kaebaja ja Arge

Peeveri suguluse ja samas kohas tegutsemise sedastamisest. See oleks vastuolus õiguskindluse

põhimõttega. Seega pidanuks PRIA tuvastama täiendavaid asjaolusid, mis viitavad sellele, et

toetusega tehtud kulutus oli pelgalt formaalne, näiteks tehnika jätkuv kasutamine müüja, mitte

kaebaja majandustegevuses, tehnika müügist Arge Peeverile laekunud raha arvel loodud hüvede

kasutamine kaebaja majandustegevuse vms. Seda ei ole PRIA aga teinud.

23. Viimaseks PRIA pidanud oluliseks pangaülekandeid kaebaja ja Arge Peeveri kontode vahel,

millest ilmneb, et Arge Peever tagastas laenuna kaebaja tehnika müügist saadud raha, mis omakorda

kinnitab, et tehnika eest tasumine oli näiline.

Ringkonnakohus leiab, et selles osas on vastustaja asjaolusid ekslikult tõlgendanud. Esmalt juhib

ringkonnakohus tähelepanu kaebaja selgitusele, et lisaks isiklikule arvelduskontole (mis on avatud

SEB Pank AS-s) avas kaebaja ettevõtlusega tegelemiseks uue arvelduskonto (Swedbank AS-s).

Arvelduskontode väljavõtted kinnitavad seda väidet. Kui ühelt kontolt nähtuvad isiklikud kulutused

ja sissetulek töölepingu järgi (tl 82-158), siis teise konto liikumised (tl 160-161) seonduvad selgelt

ettevõtlusega. Erandiks on vaidlusaluse toetuse laekumine kaebaja kontole SEB Pank AS-s, kuid selle

on kaebaja kolme maksena ise kandnud ettevõtlusega seotud kontole Swedbank AS-s (tl 160).

Vastustajal on õigus selles, et pärast kaebajalt tehnika eest raha laekumist on Arge Peever kahel korral

teinud ülekande kaebaja kontole, märkega „Laenuleping 1“ ja „laen“ (tl 160). Sellest ei järeldu siiski,

nagu ei oleks kaebaja tehnika eest tegelikkuses tasunudki. Esiteks oli tehnika müügihind kokku

44 040 eurot (tl 163) , millele hiljem lisandus väetisekülviku eest veel 3 960 eurot (tl 164), kaebajale

laenuna ülekantud summa kokku aga üksnes 17 000 (tl 160) eurot. Seega isegi juhul, kui nõustuda

vastustaja käsitlusega laenust, kui tehnika müügist saadud vahendite tagastamisest kaebajale,

puudutakse see siiski üksnes osa tehnika eest tasutud rahast, kusjuures kaebaja poolt Arge Peeverile

tasutu ületaks ka sel juhul 30 000 eurot, s.o kaebajale toetusena makstud summat. Teiseks on kaebaja

laenu Arge Peeverile tagastanud – 10 000 eurot 8. detsembril 2017 ning 7 510 eurot 19. detsembril

2017. Kokku tagastas kaebaja Arge Peeverile 510 eurot rohkem kui laenuna sai, mis kinnitab kaebaja

väidet, et ta sai laenu ja maksis laenult ka intressi 3%. Märkimist väärib, et kaebaja tagastas laenu ca

10 kuud enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist. Kuid ka juhul, kui leida, et laenu saamise tõttu

ei tasunud kaebaja osaliselt tehnika müügihinda, siis oleks tehingul osaliselt järelmaksu iseloom. Sel

juhul toimus määruse nr 53 § 5 lg-s 2 nimetatud investeeringu tegemine laenu lõpliku tasumisega.

Kuna kaebajale määrati toetus PRIA 9. jaanuari 2017. a otsusega, siis ka sellise tõlgenduse korral on

kaebaja teinud nõutava investeeringu määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaja (üks aasta)

jooksul. Vastavalt ei tulene kaebaja konto väljavõttest asjaolusid, mis oleks kaebajale etteheidetavad

müügihinna tasumise näilikkuse või investeeringu tegemisega hilinemise aspektist.

24. Vastustaja on apellatsioonimenetluses täiendavalt esile toonud, et konto väljavõttel ei ole

kajastatud kaebaja kulutused seemnete, väetiste ja taimekaitsevahendite ostmiseks 2017. Kaebaja

äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimiseks oli nende kulutuste tegemine vajalik. Kuid juba toetuse

taotlemisel esitatud äriplaanis ongi kaebaja selgitanud (tl 56), et kavatseb sisendite müüjatelt saada

taimekaitsetarvikud laenuna kevadel ja maksta tagasi saagiga sügisel ning eesmärk on saavutada

tulevikus finantsiliselt sedavõrd tugev positsioon, et sellisel viisil laenu saamine ei ole enam vajalik.

Kohtumenetluses osutas kaebaja, et soetaski seemned, väetised ja taimekaitsevahendid

tasaarvestusega, s.t tasus nende eest sügisel saagiga. Kuna kaebajale toetus määrati, siis võib

järeldada, et vastustaja ise pidas sellist tegevust vähemalt lubatavaks. Ka tagantjärele ei ole vastustaja

toonud esile, miks selline tegutsemine põllumajandustootmises ei ole tavapärane või ei ole toetuse

taotlemisel lubatav ega sedagi, kuidas see asjaolu seondub kaebajalt toetuse tagasinõudmise otsuse

tegemisega.

25. Riigikohus on selgitanud, et toetuse tagasinõudmisel määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 alusel

tuleb kuritarvituse kindlakstegemisel hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge.

Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse

õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki

saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse

õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.3

Seega käesoleval juhul toetuse tagasinõudmiseks pidi PRIA tuvastama ka selle, et kaebaja tahe oli

suunatud eelise saamiseks kunstlike tingimuste loomise kaudu. Kaebajale etteheidetava rikkumise

subjektiivset külge ei ole vastustaja aga üldse analüüsinud.

26. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus leidis ekslikult, et kaevatav PRIA

otsus on õiguspärane. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel ei ole vastustaja tuvastanud faktilisi

asjaolusid, millele saaks rajada järelduse, et kaebaja on kunstlikult loonud tingimused toetuse

saamiseks. Seetõttu on nii kaevatav otsus toetuse tagasinõudmise kohta kui ka vaideotsus

õigusvastased.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PRIA 23. oktoobri 2018. a otsuse nr 13 30.1/18/768 ja

6. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13-30.1/18/842-1.

27. Kaebajale tuleb tagastada apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid, kuna need on toimikus juba

olemas.

3 vt RKHK 17. detsembri 2018. a otsus asjas 3-16-567 (p 10)

28. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaevatava otsusega

jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude sellist jaotamist on kaebaja

taotlenud ka apellatsioonkaebuses. Seetõttu jätab ringkonnakohus samuti menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/