1-19-4023/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4.detsember 2019, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-19-4023

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Kriminaalasi

Janar Kase süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 263

lg 1 p 1 ja § 424 lg 1 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 3.oktoobri 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Janar Kase kaitsja adv. Andres Simson

Süüdistatav

Janar Kase (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Andres Simson

Prokurör

Merry Tiitus

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2019 Janar Kase

suhtes jätta muutmata.

Esitatud

apellatsioon

jätta

rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohutu 3. oktoobri 2019 otsusega tunnistati Janar Kase süüdi KarS § 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust, KarS § 263 lg

1 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust, KarS § 424 lg 1 järgi,

karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel, mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238

lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat

vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele

pööramata, kui J. Kase ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja

täidab talle katseajaks KarS § 75 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Käitumiskontrolli ajal on J. Kase kohustatud järgima KarS § 75 lg-s 1 p-des 1-6

sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2, 21, 8 alusel on J. Kase kohustatud

käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi, mitte omama või tarvitama narkootilisi või

psühhotroopseid aineid ja osalema sotsiaalprogrammis.

KarS § 424 lg 3 ja § 50 alusel võeti lisakaristusena J. Kaselt ära mootorsõiduki

juhtimise õigus 5 kuuks.

KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõisteti J. Kase süüdi selles, et tema:

-

01.01.2017 kella 02.00-02.18 vahelisel ajal Pärnu linnas XXX välisukse juures

lõi tahtlikult enda elukaaslast CC kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata

arv kordi, kuid vähemalt kahel korral labakäega näkku, põhjustades CC-le

füüsilist valu, verejooksu ninast, ninaseljal turse ning verevalumid ninaseljal,

vasakul alumisel silmalaul ja ülahuulel.

-

15.07.2018 kella 12.30 paiku Pärnu linnas AAA korteris lõi tahtlikult endist

elukaaslast CC ühel korral käega näkku, põhjustades CCle füüsilist valu,

ülahuulel marrastuse ja turse ning turse alahuulel.

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõisteti J. Kase süüdi selles, et tema 14.07.2018 kell 02.41

Pärnu linnas VVV asuva ööklubi U terrassil lõi tahtlikult OO ühel korral vasaku käe

rusikaga näkku, mille tagajärjel OO kaotas teadvuse ja kukkus kuklaga vastu asfalti.

Füüsilise vägivalla tulemusena Janar Kase põhjustas OO-le füüsilist valu, hematoomid

parema silma all ja kuklas, paremal ülalõuaurke eesseina murru ning suus limaskesta

marrastuse. Sellise käitumisega rikkus ta avalikku korda ja üldtunnustatud avalikus

kohas käitumise üldnõudeid KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses, häirides sellega kõrvalisi

isikuid.

KarS § 424 lg 1 mõisteti J. Kase süüdi selles, et tema 20.05.2018 kella 16.30 ajal

tahtlikult juhtis narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis Pärnu linnas

AAA juures sõiduautot Citroen Saxo [MMMMMM]. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

uuringuakti nr 701T alusel ekspertiisiks esitatud J. Kase uriiniproovis tuvastati kokaiini

sisaldus. Seega juhtis Janar Kase mootorsõidukit joobeseisundis, millega rikkus

liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist J.

Kase süüdimõistmises ja karistamises KarS § 424 lõike 1 järgi, alternatiivselt mõistetud

karistuse osas, samuti J. Kasele KarS § 121 lõike 2 p 2 ja 3, § 263 lõike 1 ning KarS §

64 lõike 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 74 lõike 1 alusel määratud katseaja

pikkuse osas. Tühistatud osas taotleb kaitsja ringkonnakohtult mõista J. Kase KarS §

424 lõike 1 järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõista kergem karistus ja jätta

lisakaristus määramata, mõista J. Kasele KarS § 121 lõike 2 p 2 ja 3 järgi karistuseks

vangistus 6 kuud, KarS § 263 lõike 1 järgi karistuseks vangistus 8 kuud, KarS § 64

lõike 1 järgi liitkaristuseks vangistus 9 kuud, KrMS § 238 lõike 2 alusel vähendada

karistust ⅓ võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. Kaitsja palub KarS

§ 74 lõike 1 alusel määrata katseajaks 11 kuud.

Apellant põhjendab oma taotlusi järgnevalt:

J. Kase poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole tõendatud. Hinnang

joobeseisundile tugineb lubamatul viisil kogutud teabele. Otsuse lk 10 kohaselt tugineb

väide, et J. Kasel oli joobeseisund, toimiku kümnendal leheküljel asuvale hinnangule

isiku joobe kohta. Hinnangu on koostanud arst-kohtutoksikoloogiaekspert TT.

Uuringuakti lisast 2 nähtuvalt tugines TT indikaatorvahendi kasutamise protokollile

ning järgmisel leheküljel nr 11 asuvale terviseseisundi kirjeldamise protokollile.

Apellatsiooni aluseks on asjaolu, et uuringu koostamisel on olulises ulatuses tuginetud

teabele, mille saamisel ei ole järgitud seaduse nõudeid. Kuna puudub kindlus, et sama

kvaliteediga teavet oleks saadud ka juhul, kui seaduse nõudeid rikutud ei oleks, on

uuringuakti koostaja hinnang J. Kase joobeseisundile tõendina lubamatu ja tuleb

tõendikogumist välja jätta. Esiteks tugineb ekspert toimiku 11. leheküljel asuvale

terviseseisundi kirjeldamise protokollile. Terviseseisundi kirjeldamine on toiming, mis

teostatakse politseiasutuse ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise halduslepingu alusel.

Selle toimingu eesmärgiks on välja selgitada, kas aset on leidnud kuritegu või mitte

ning seda tehakse politsei ülesannete täitmise raames.

Enese mittesüüstamise privileeg on põhiseaduslik väärtus. Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on selgitanud, et üldjuhul ei saa riik oodata isikult mistahes abi kuriteo

menetlemisel (EIK 11. juuli 2006 otsuse Jalloh vs Saksamaa p 100, 21. detsembri 2000

otsuse Heaney ja McGuinness vs Ühendkuningriik p 40). EIK praktika kohaselt ei

laiene see privileeg vaid sellisele materjalile, mida on võimalik isikult saada sunni jõul

ning mis eksisteerib sõltumata isiku tahtest. Isiku tahtest ei saa sõltuda tulemuse

saamine või selle sisu õigsus nt läbiotsimisel dokumentide või hingeõhu, vere- ja

uriiniproovide, samuti DNA-ekspertiisi teostamiseks vajalike koematerjalide kogumisel

(EIK 17. detsembri 1996. a. otsus Saunders vs Ühendkuningriik, p 69).

EIK praktikas on antud üldised kriteeriumid, millest tuleks enese mittesüüstamise

privileegi tagatuse kontrollis lähtuda. Lahendites Saunders, Jalloh ning Heaney ja

McGuinness on kirjeldatud lihtsat kontrollskeemi: tuleb püstitada küsimus, kas

vaidlusaluse materjali saamine sõltus isiku tahtest. Seaduse järgi tuleb isikule enne

temaga teostatavaid toiminguid selgitada, et tal ei ole kohustust menetlusele kaasa

aidata ning tal on põhimõtteliselt õigus jääda sajaprotsendiliselt passiivseks istujaks,

kelle tegevus piirdub menetlustoimingu juures viibimisega. Kahtlustataval puudub

kohustus osaleda tema süü väljaselgitamiseks teostatavates tasakaalu- ja

koordinatsiooniharjutustes, kuivõrd nende tegemisele ei ole võimalik kedagi sundida.

Lisaks on uuringuaktist nähtuvalt tuginetud ka süüdistatava enda selgitustele (märge

ütlused narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kohta:…). Neid andmeid küsiti

J. Kaselt olukorras, kus talle polnud selgitatud, et ta ei pea taolisi andmeid avaldama

ning et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Uuringuaktist nähtuvalt ongi

tema taolised selgitused omanud mõju selle koostaja hinnangu kujunemisele. Teiseks

tugineb

uuringuakt

indikaatorvahendi

kasutamise

protokollis

täheldatud

joobeseisundile viitavatele tunnustele. Selle protokolli muudab lubamatuks see, et J.

Kase pole andnud nõusolekut indikaatorvahendiga kontrollimiseks. Selles protokollis

on esitatud hulgaliselt väiteid, mille sisu on omane terviseseisundi kirjeldamisele.

Tegemist on asjaoludega, mille mõistmiseks on vajalikud eriteadmised. Silmapupillide

suurenemise väide on subjektiivne, sest pole teada, kui palju need olid suuremad nn

keskmisest. Jääb arusaamatuks, mida tähendab „häiritud“ reaktsioonikiirus või kuivõrd

„kiire“ oli J. Kase kõne või mida konkreetselt tähendab „rahutus“. Küsimuse all pole

mitte see, kas protokoll ise on usaldusväärne, vaid, millist mõju omas see teave

uuringuakti koostaja hinnangutele. Hinnangu andmiseks on tarvis neist asjadest

üheselt aru saada ning kuivõrd tegemist on samuti eriteadmistele tuginevate

väidetega, ei oleks ekspert tohtinud sellele tugineda. Nii on kaitsja seisukohal, et

uuringu koostamisel on tuginetud materjalile, mille saamisel ei ole järgitud

põhiseaduslikke tagatisi, ennekõike enese mittesüüstamise privileegi. Lisaks tugineb

see ka eriteadmiste alusel kogutud materjalile isiku poolt, kellel endal eriteadmisi ei ole

(politseiametnik).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-1-15 p-s 9.2 on leitud, et

menetlusnormi rikkumise teel saadud materjal saab tõendiks olla vaid juhul, kui sama

kvaliteediga teavet oleks saadud ka menetlusnorme rikkumiseta. Seejuures on

analoogselt viidatud asjaga teabe kasutamiseks tõendina vajalik, et kohtukoosseisul

kujuneks selles tõsikindel veendumus. Süüdistus on esitatud narkootilise aine kokaiini

tarvitamisest tingitud joobeseisundis, kuid uuringuaktis ei tuvastatud, kas tegemist oli

alkoholiga, narkootilise või psühhotroopse ainega.

Lisaks juhib kaitsja kohtu tähelepanu sellele, et ekspertiisi kohaselt leiti J. Kase

organismist üksnes kokaiini ja etanooli tarvitamise jälgi. Kriminaalasjas kogutud

tõendite pinnalt ei ole arusaadav, kuidas kohus eristas, et antud juhul ei olnud

joobeseisundile viitavad tunnused põhjustatud alkoholi sisaldumisest tema organismis.

Asjas kogutud tõendite pinnalt ei ole tuvastatud ega uuritud J. Kase veres sisaldunud

alkoholi kogust ning ka uuringuaktis ei ole öeldud, et J. Kasel oli kokaiini tarvitamisest

tingitud joove. Akti kohaselt oli J. Kase organismis ka alkoholi. Lisaks juhib kaitsja

tähelepanu, et vastavalt tunnistaja RR ütlustele tuvastati J. Kasel indikaatorvahendiga

väljahingatud õhus alkoholi. Kuigi selle kohta ei koostatud protokolli, ei saa

tähelepanuta jätta, et nii pole üheselt teada, mis põhjustas J. Kase käitumise aspektid,

mida uuringuakti tegija peab indikatsiooniks narkojoobe kohta.

Uuringuakti kohaselt oli võimalik, et joobe on tinginud ka muude psühhotroopsete või

sarnase toimega aine tarvitamine. On võimalik, et J. Kase veres oli alkoholi ja see

mõjutas tema organsimi sedavõrd, et tal avaldusid tunnused, mille pinnalt ekspert

järeldas, et tegemist oli joobega. Alkoholi tarvitamise tunnustega isikut on võimalik

KarS § 424 järgi süüdi mõista vaid juhul, kui on tuvastatud alkoholi kontsentratsioon

selle isiku veres. Tunnistades J. Kase süüdi kokaiini tarvitamisest tingitud

joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises väljus kohus selliselt süüdistusaktist.

J. Kasele mõistetud karistused ei ole põhjendatud. Kaitsja osutab sellele, et

süüdistatav on varasemalt vägivallakuritegude eest karistamata isik, kelle range

karistusõiguslik kohtlemine ei ole vajalik. Seejuures ei ole J. Kasel olnud vägivallaga

probleeme. Riigikohus on lahendis 3-1-1-15-16 osutanud, et isiku varasemaid

süütegusid saab arvestada tema retsidiivsusriski hindamisel tema kahjuks juhul, kui

nende vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. Järelikult, varasemad karistused

peaksid arvesse võtmiseks olema kehtivad ja need peavad olemuselt olema

seostatavad arutatava teoga. Nii ei ole vägivallakuriteo eest karistuse mõistmisel

asjakohane arvesse võtta isiku varasemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuivõrd nende

puhul taoline seos puudub. Lisaks tuleb KarS § 121 järgi kvalifitseeritud teo puhul

arvesse võtta, et tänasel päeval on J. Kase ja CC õnnelikus kooselus, ära leppinud,

nad kasvatavad koos ühist last. Süüdistatav on kannatanu ees vabandanud,

kannatanu on talle andestanud. Ka neid asjaolusid on mõistlik arvesse võtta karistuse

mõistmisel. KarS § 64 lõike 1 kohaldamisel palub kaitsja arvesse võtta, et üheks KarS

§ 263 komponendiks on vägivald, mis tähendab, et tegemist on osaliselt kattuvate

ebaõigussisudega koosseisudega. Seda tuleks J. Kasele liitkaristuse mõistmisel

arvesse võtta. Alternatiivina KarS § 424 järgi õigeksmõistmisele taotleb kaitsja J.

Kasele mõistetud karistuse kergendamist jättes lisakaristuse määramata. Varasemad

liiklusalased väärteod ei ole piisav põhjus juhtimisõiguse äravõtmiseks. Asjaolu, et J.

Kaset on karistatud liiklusseaduse § 201 järgi, ei ole põhjuseks, et nüüd temalt

juhtimisõigus ära võtta. Samuti asjaolu, et ta ei ole soovinud alla kirjutada

dokumentidele, ei saa olla juhtimisõiguse äravõtmise põhjuseks. Ükski isik ei ole

kohustatud midagi alla kirjutama ning sellest ei saa teha järeldusi isiku suhtumise

kohta.

Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2019 määrusega määrati kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti seisukohtade esitamiseks aega 29.novembrini 2019.

Määratud tähtajaks esitas süüdistatava kaitsja menetluskulude nimekirja. Kaitsja on

selle kohaselt kulutanud apellatsiooni koostamiseks 7,5 tundi, tema tunnitasu on 125

eurot ja õigusabi kulud on koos käibemaksuga 1125 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja

prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma seisukoha maakohtus

toimunud lühimenetluse kohtuliku uurimise normipärasuse osas.

Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava taotlusel toimus maakohtus menetlus

lühimenetluses. KrMS § 237 sätestab lühimenetluse kohtuliku uurimise normid.

Süüdistatava küsitlemise osas on seadus üheseltmõistetav. Süüdistatav võib taotleda

enda ülekuulamist. Sellisel juhul järgitakse süüdistatava ülekuulamisel käesoleva

seadustiku §-s 293 sätestatut. Seega, kui süüdistatav soovib enda ülekuulamist, siis

toimub ristküsitlemine. Maakohtus teatas süüdistatav J. Kase, et ta ei soovi enda

küsitlemist. Olenemata sellest jätkus kohtuistung sellega, et süüdistatav vastas kaitsja

küsimustele. Seejärel küsitles prokurör süüdistatavat, sh süüküsimuse osas. Siis

küsitles jälle kaitsja süüdistatavat. Selge on see, et tegemist ei ole ristküsitlusega, sest

seda ei ole taotlenud süüdistatav. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks

rõhutada, et KrMS § 237 lubab lühimenetluses, kus süüdistatava ristküsitlemist ei

toimu süüdistatavale küsimusi esitada ainult kohtunikul. Seega ei ole süüdistatava

poolt maakohtu istungil antud ütlustel kohtukolleegiumi arvates tõenduslikku väärtust.

Kaitsja arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt arusaadav, kuidas kohus

eristas, et antud juhul ei olnud joobeseisundile viitavad tunnused põhjustatud alkoholi

sisaldumisest tema organismis. Asjas kogutud tõendite pinnalt ei ole tuvastatud ega

uuritud J. Kase veres sisaldunud alkoholi kogust ning ka uuringuaktis ei ole öeldud, et

J. Kasel oli kokaiini tarvitamisest tingitud joove.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et ei ole eristatav, kas joobeseisundile

viitavad tunnused olid põhjustatud alkoholi sisaldumisest tema organismis või kokaiini

tarvitamisest. Nagu nähtub tunnistaja RR ütlustest, siis esmalt kontrolliti

indikaatorvahendiga võimalikku alkohoolset joovet. Indikaatorvahendi näit oli 0,08

mg/l. Seega tegemist oli sellise näiduga, milles alkoholijoove kliiniliselt ei avaldu ja

mootorsõiduki juhimine on lubatud. Sellist joovet ei tuvastata tasakaalu- ega

koordinatsioonitestis.

Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaselks viidata

Riigikohtu poolt 2017 aastal läbiviidud kohtupraktika analüüsile "Narkojoobe

tõendamine

KarS

§

mõttes"

(https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Narkojoobe%20t

%C3%B5endamine%20KarS%20%C2%A7%20424%20m%C3%B5ttes.pdf),

millest

ilmneb, et üldiselt kontrollis politsei esmalt, kas kontrollitaval esines alkoholi piirmäära

ületamist või alkoholijoovet. Selleks kasutati vastavat indikaatorvahendit (alkomeetrit).

Kui kontrollitaval alkoholi piirmäära ületamist või alkoholijoovet indikaatorvahendiga ei

tuvastatud, kuid isikul esinesid sellegipoolest joobeseisundile viitavad välised

tunnused (nt tavapärasest erinev reaktsioonikiirus, segane kõne, häiritud aja-, isiku- ja

kohataju), kontrollis politsei indikaatorvahendi abil narkootilise või psühhotroopse aine

esinemist organismis. J. Kasel väljendusid joobeseisundile viitavad välised tunnused

joobe esinemisele. Sellist kahtlust tekitas esmalt tema sõidumaneer aga ka närvilisus,

väga kiire kõne ja suurenenud silmade pupillid.

Kaitsja väidab, et uuringuaktis ei ole öeldud, et J. Kasel oli joove kokaiini tarvitamisest

tingitud. Kohtukolleegium selgitab, et uuringuaktis on öeldud, et lähtudes 20.05.2018

kell

16.55

indikaatorvahendi kasutamise

protokollis fikseeritud prooviandjal

esinevatest

joobeseisundile

viitavatest

tunnustest,

20.05.2018

kell

17.40

terviseseisundi kirjeldamise protokollis fikseeritud joobele iseloomulikust kliinilisest

leiust ja joobeseisundi saatekirjas nr 701T fikseeritud uriinist leitud ainetest, esineb J.

Kase narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud

joove. KarS § 424 süüdimõistmisel ei oma tähtsust, kas tegemist oli kokaiiniga, muu

narkootilise ainega või psühhotroopse ainega. Kohtukolleegiumi hinnangul on akti sisu

ja järeldus piisav, et see eviks süüdistust toetava tõendi väärtust.

Kaitsja on välja pakkunud ka seda, et kliiniline pilt ning tasakaalu ja koordinatsioonitesti

tulemused mille esinemist ta apellatsioonis ei vaidlusta, võisid olla põhjustatud

ravimitest.

Kohtutoksikoloogiaeksperdile

oli

teada

informatsioon

ravimite

kasutamisest, millisteks olid väidetavalt ketipinor, xanax ja zolpideem. Arvestades

seda, milline oli süüdistatava käitumine kohe sõiduki kinnipidamise järgselt, siis kaks

esimest nimetatud ravimit peaksid maandama pigem keskmisest suuremat tundlikkust

ja ärevust. Kolmas on aga ravim, mida manustatakse enne magamaminekut

uneprobleemide korral ning on ka rahustava mitte närvilisust tekitava mõjuga.

Seega, kui on välistatud joobetunnuste esinemine alkoholi või ravimite mõjul ja mingeid

kolmandaid võimalusi e muu joovastava aine manustamist ei ole väidetud, siis on

tegemist

narkojoobega.

Siinjuures

peab

kohtukolleegium

vajalikuks

viidata

korrakaitseseaduse § 36 lg-le 1, mille kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise

või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud

terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas. Sotsiaalministri 26.06.2014 määruses

nr 37 Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või

mitteesinemise tuvastamise viisid §-s 2 on loetletud joobeseisundile viitavad tunnused,

milliste esinemist on kontrollitud ning esinenud tunnused on ka terviseseisundi

kirjeldamise protokollis konkreetselt ära toodud. Sama määruse § 3 sätestab, et

joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist kontrollib politsei või

seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan.

Eelöelduga

vastas

kohtukolleegium

kaitsjale,

kes

apellatsioonis

väljendas

arusaamatust, mis põhjustas J. Kase käitumise need aspektid, mida uuringuakti tegija

peab indikatsiooniks narkojoobe kohta ja väitis, et politseitöötajad ei ole pädevad

joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist tuvastamiseks.

Kõik eeltoodud kaitseväited olid sellised, mis ühel või teisel määral tõstatati ka

maakohtus ning millistele kaitsja oma kaitsekõnes pööras maakohtu tähelepanu.

Seejuures oli kaitsja seisukoht J. Kase süü osas KarS § 424 järgi kõhklev, ta pakkus

välja oma versiooni, kuid ei jätnud mitmel korral mainimata, et tegelikult jääb see

küsimus kohtu otsustada ja et J. Kase peamine huvi on juhtimisõiguse säilimine ka

süüdimõistva otsuse korral. Siinjuures ei saa jätta ka mainimata, et kaitseaktis teatas

kaitsja kohtule, et oma seisukoha nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi osas teatab kaitsja

kohtuistungil.

Pärast süüdimõistvat kohtuotsust, millega otsustati mõista süüdistatavale lisakaristus,

püstitas kaitsja apellatsioonis uued väited, milliste tõstatamiseks varasemas

menetlusstaadiumis takistusi olla ei saanud. Need kaitseväited ei olnud menetluse

esemeks maakohtus ning neid ei ole ka seetõttu käsitletud maakohtu otsuses. Selline

kaitsetaktika annab aluse järeldada, et esiteks, need kaitseväited, mis puudutavad

enese

mittesüüstamise

privileegi

rikkumist

kriminaalmenetlusele

eelnenud

menetlusele e joobeseisundi väljaselgitamise menetlusele, ei ole ka süüdistatavale ja

kaitsjale tõsiseltvõetavad. Teiseks tekitab see paratamatult mulje, et kohtuga on

püütud manipuleerida – taotletakse lühimenetlust, mis eeldab, et tunnistajaid üle ei

kuulata (antud juhul oleks saanud vastuse tõstatatud küsimustele tunnistaja ja

eksperdi ülekuulamise ja ka salvestiste vaatamise teel) ja karistus on soodsam ning

lootus juhtimisõiguse säilimiseks suurem. Kohtukolleegium ei pea usutavaks, et isik,

kes ei nõustu koordinatsiooni- ja tasakaaluharjutusi tegema, neid siiski oma käte ja

jalgadega kaasa teeb.

Kohtukolleegiumi

seisukohast

olid

süüdistataval

kõik

võimalused

loobuda

vabatahtlikult indikaatorvahendi kasutamisest ja ka harjutuste tegemisest. Kui isik ei

vaidle vastu nendele toimingutele, siis loetakse need vabatahtlikult toimunuks.

Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt on J. Kasele selgitatud tema järgmisi

õigusi: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda

indikaatorvahendiga kontrollimisest. Protokolli sisu on J. Kasele tutvustatud ning

asjaolu, et ta keeldus sellele alla kirjutamast seda seisukohta ümber ei lükka.

Korrakaitseseaduse § 41 lg 1 kohaselt tuvastatakse narkootilise aine esinemine

organismis indikaatorvahendi abil. Sama paragrahvi lg 8 selgitab, et kui isik keeldub

narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise

tuvastamisest

indikaatorvahendiga,

selgitatakse

talle,

et

keeldumise

korral

tuvastatakse aine organismis esinemine kohustuslikus korras bioloogilise vedeliku

proovi uuringuga. Ja lg 10 lubab bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks

korrakaitseorganil kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi

nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Eeltoodu tähendab seda, et

isik toimetatakse sundkorras bioloogilise vedeliku võtmiseks volitatud isiku juurde, kes

vastavalt Vabariigi valitsuse 19.06.2014 määruse nr 88 Bioloogilise vedeliku proovi

võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute

tasustamise korra § -le 9 võtab prooviandjalt proovimaterjali vajadusel vastu tema

tahtmist ning seejuures hoiatatakse isikut sundkorras proovimaterjali võtmisets ning

antakse veel järelemõtlemisaega, et teha seda vabatahtlikult. Praeguses asjas ei saa

aga mööda minna tunnistaja RR ütlustest, kes väitis, et indikaatorvahendi

kasutamisega oli J. Kase nõus. Seda kinnitab indikaatorvahendi protokollist nähtuv,

milles on fikseeritud, õiguste loetelu järgselt, vastava märkega J. Kase nõustumine

indikaatorvahendi kasutamisega (II kd, tl 12). Kohtukolleegiumi hinnangul ei vääri

kaitsja poolt apellatsioonis esmakordselt tõstatatud vastupidised väited J.Kase

süüküsimuse seisukohast pikemat tähelepanu.

KorS § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine

või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt

tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja

reaktsioonides. KorS § 41 sätestab narkootilise või psühhotroopse aine või muu

joovastava aine tarvitamise ja sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamise korra.

reguleerides mitut toimingut, mis on olulised narkojoobe tuvastamiseks ja

tõendamiseks. Muuhulgas puudutab KorS § 41 terviseseisundi kirjeldamist.

Korrakaitseorgani nõudmisel on arst kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit

(KorS § 41 lg 9 p 1). Kirjelduse vormistab arst narkootilise või psühhotroopse aine või

muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjelduse

protokollis. Terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord on kehtestatud sotsiaalministri

määrusega "Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning

sellekohase protokolli vorm" (SoMm 26.06.2014 nr 38). Selle korra lg 3 selgitab, et

isiku keeldumisel arstlikust läbivaatusest, kirjeldab arst isiku terviseseisundit

tuvastatud ulatuses. Kohtukolleegium peab oluliseks märkida, et kui J. Kase ei oleks

vabatahtlikult teinud tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutusi, oleks arst olnud kohustatud

tema terviseseisundit kirjeldama ilma nende harjutuste tulemustel saadud järeldusteta.

Nagu terviseseisundi kirjeldamise protokollist võib välja lugeda, ei olnud tasakaalu- ja

koordinatsiooniharjutuste tulemustel olulist mõju joobe esinemise kasuks otsustamisel,

sest need ei näidanud erilisi kõrvalekaldeid kainest olekust. Arst on oma järelduste

tegemisel viidanud vaid ühele kergelt ebakindlalt sooritatud tasakaaluasendile.

Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium kaitsja poolt apellatsioonimenetluses tõstatatud

enesemittesüüstamise privileegi rikkumise teema lõpetuseks, et süüdistataval olid kõik

võimalused jääda passiivseks, mida ta ei teinud ning kõik toimingud, mis tema kaasabil

olid sooritatud, olid tema poolt sooritatud vabatahtlikult ja ta sai väga hästi aru, mis on

nende toimingute eesmärk.

Arvestades eeltoodud asjaolusid, ei saa kohtukolleegiumi arvates rääkida praegusel

juhul enesesüüstamise privileegi rikkumisest ja ebaseaduslikult saadud tõenditest.

Veel ei nõustu kaitsja sellega, et uuringuaktist nähtuvalt on tuginetud ka süüdistatava

enda selgitustele (märge ütlused narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise

kohta:…). Neid andmeid küsiti J. Kaselt olukorras, kus talle polnud selgitatud, et ta ei

pea taolisi andmeid avaldama ning et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema

vastu. Uuringuaktist nähtuvalt ongi tema taolised selgitused omanud mõju selle

koostaja hinnangu kujunemisele. See seisukoht jääb kohtukolleegiumile paraku

arusaamatuks, sest süüdistatav on avaldanud, et ta on tarvitanud alkoholi,

alprasolaami ja kvetiapiini. Tegemist ei ole narkootiliste ainetega, milliste joovet

süüdistatavale ette heidetakse. Süüdistatavat ei saa kuidagi süüstada selgitused, et ta

on tarvitanud alkolholi, mille sisaldus väljahingatavas õhus jäi alla karistatava määra

ja psühhotroopseid aineid – alprasomaali, mis on Xanaxi toimeaine ja kvetiapiin, mis

on Ketipinori toimeaine. Mõlema nimetatud psühhotroopse ravimi kasutamist

süüdistatav jaatas, kuid need ei olnud temale joovet tekitava toimega. Ehk siis need

selgitused ei ole süüdistatavat süüstavat, vaid antud tema poolt enda normipäratu

oleku õigustamiseks.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et süüdistatavale mõistetud karistus ei

vasta tema poolt toime pandud kuritegude raskusele ja tema isikule e et esineb

seaduslik (KrMS § 338 p 4) alus maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks.

KarS § 121 ja 263 järgi mõistetud karistusmäärade puhul ei oma kohtukolleegiumi

hinnangu mingit kergendavat mõju kaitsja poolt esitatud argument, et süüdistatavat ei

ole enne vägivallakuritegude eest karistatud ning, et J. Kasel ei ole olnud vägivallaga

probleeme ei enne ega pärast kriminaalasja esemeks olevaid sündmuseid. Seejuures

viitab kaitsja Riigikohtu seisukohale, et isiku varasemaid süütegusid saab arvestada

tema retsidiivsusriski hindamisel tema kahjuks juhul, kui nende vahel esineb mingi

õiguslikult relevantne seos. Kohtukolleegiumi hinnangul annab asjaolu, et

süüdistatavale on ette heidetud kolm vägivallaga seotud kuritegu ja seejuures üks

kuriteoepisood on toime pandud poolteist aastat enne teisi, põhjendatult aluse rääkida

süüdistatavast, kui isikust, kellele karistuse mõistmisel tuleb arvestada tema

väljakujunenud käitumismalle. Kui isik ei oska või ei ole suuteline lahendama

konfliktsituatsioone nii koduseinte vahel, kui ka avalikus kohas, ilma vägivallata, peab

karistuse mõju olema selline, et isik esiteks, saaks aru, et vägivald erinevate

konfliktsituatsioonide lahendamisel ei ole norm ja teiseks, õpiks oma viha taltsutama

ning konflikte rahumeeleselt lahendama. Kohtukolleegium lähtub maakohtu poolt

mõistetud karistusele hinnangu andmisel sellest, et apellatsioonis ei ole vaidlustatud

vähemalt KarS § 121 lg 2 ja 263 järgi mõistetud karistusliiki, sest taotletavad kergemad

karistusmäärad, mis on välja pakutud kaitsja poolt, on samuti vangistusmäärad.

Maakohus on oma otsuses KarS § 121 järgi mõistetud karistusmäära põhjendanud

sellega, et tegemist on kahe kuriteoepisoodiga, mis kohtukolleegiumi hinnangul on

arvestatav süü suuruse hindamisel. Kohtukolleegium leiab, et ilmselgelt on

karistusmäära mõjutanud ka vägivallategude tehiolud. Nii KarS § 121 lg 2 kui ka KarS

§ 263 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse ja vangistuse kuni 5 aastat. Kaitsja leiab,

et adekvaatne karistusmäär oleks KarS § 121 lg 2 järgi 6 kuud ja KarS § 263 järgi 8

kuud. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et mõlema kuriteo eest karistuse

mõistmisel tuleb arvestada siiski ka sellega, et KarS § 121 lg 2 koosseis võib olla

täidetud väga erinevate tehioludega, mis mõjutavad süü suurust ja erinevad

muuhulgas nii kasutatud vägivalla intensiivsuse, kasutatud vahendi, lokalisatsiooni, kui

ka saabunud tagajärgede poolest aga ka kannatanu isikust e kui tugev meesterahvas

ründab näiteks naisterahvast, on alust rääkida suuremast süüst, kui näiteks joomingu

käigus kahe joomakaaslase vahel tekkinud füüsilise konflikti puhul. Kõikide nende eest

on ettenähtud üks ja sama sanktsioonivahemik. Samuti näevad mõlemad

kuriteokoosseisud ette koosseisulisi raskendavaid asjaolusi, mis oma tehioludelt on

erinevad ja võivad esineda üheaegselt e esineb mitu kvalifitseerivat asjaolu jms. Antud

juhul on kohtukolleegiumi seisukohast süü suuruse hindamisel oluline rõhutada KarS

§ 121 lg 2 järgi karistuse mõistmisel seda, et tegemist on kahe kuriteoepisoodiga ja

kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemisega. Eriti mõjutab süü suurust kohtukolleegiumi

hinnangul

selle

suurenemise

suunas

asjaolu,

et

mõlemad

episoodid

on

perevägivallaepisoodid, et süüdistatav peksis naisterahvast, lüües teda korduvalt ja

sealhulgas ka näkku, ja, et tagajärjeks olid mõlemal juhul ka tervisekahjustused e mitte

ainult valuaistingud. Veel märgib kohtukolleegium, et iseenesest fakt, et

perevägivallaohver on andestanud ja elab jätkuvakt koos enda peksjaga, on

perevägivalla puhul ohvristaatuses oleva naisterahva musterkäitumine, kuid see ei saa

kuidagi mõjutada riigipoolse hukkamõistu tõsidust e kohtu poolt mõistetud

karistusmäära. Arvestades eeltoodut, ei saa kohtukolleegium kuidagi pidada süü

suuruse seisukohast adekvaatseks kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust mõista

süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi karistuseks vangistusmäär, mis vastab sama

paragrahvi lihtkoosseisu sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäärale. Maakohtu

poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja selle kergendamiseks puudub alus.

KarS § 263 sanktsioonis ettenähtud vangistuse raamid on samuti laiad e alates 1 kuust

kuni 5 aastani. Sama raamistik kehtib ka siis, kui vägivallana on kasutatud psüühhilist

vägivalda e ähvardust. Praegusel juhul on tegemist füüsilise vägivallaga ning selle

intensiivust iseloomustab rusikaga näkku löömine. Maakohus on mõistnud karistuse,

mis on tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära ning on

põhjendanud karistusmäära ka saabunud tagajärgede raskusega. Kohtukolleegium

leiab, et maakohtu poolt ka selle kuriteo eest mõistetud karistus on põhjendatud ning

asjaolusid, mis annaks alust karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium

tuvastanud.

KarS § 424 lg 1 järgi on maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus, mis on

tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Kaitsja taotlus on seda

karistust veelgi kergendada. Arvestades apellatsioonis taotletavat liitkaristuse liiki ja

määra on ilmselge, et ka KarS § 424 järgi taotletava kergema karistuse puhul ei ole

jutt karistusliigi kergendamisest. Samas ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi

põhjendust, millest peaks kohtukolleegium välja lugema, miks apellant ei pea KarS §

424 lg 1 järgi mõistetud põhikaristust süü suurusele vastavaks e miks peaks

kohtukolleegium vähendama selle paragrahvi järgi mõistetud põhikaristust põhjusel, et

see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule (KrMS § 338 p 4). Apellatsioonis

on selle kuriteo eest mõistetud karistust vaidlustatud vaid lisakaristuse osas. Küll on

aga taotletav liitkaristuse määr selline, mis välistaks üksikkaristuse 1 aasta pikkuses

määras. Kohtukolleegiumi roll ei ole ise mingeid kaitseväiteid püstitada ja seejärel neid

kummutada. Olenemata, et KarS § 424 lg 1 osas on karistuse kergendamise taotlus

esitatud alternatiivsena, on siiski apellandi kohustus esitada oma apellatsioonis selles

osas asjakohased kaitseväited. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt

süüdistatavale KarS § 424 lg 1 järgi mõistetud põhikaristus igati seaduslik ja

põhjendatud e vastab toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule ning asjaolusid,

mis annaks aluse selle karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud.

Liitkaristus on süüdistatavale mõistetud üksikkaristuste osalise liitmise teel e raskeimat

karistust on suurendatud ja seda siis 6 kuu võrra. Karistuste katmise põhimõtte

kohaldamist liitkaristuse mõistmisel ei taotle ka kaitsja. Oluline on siiski siinjuures

viidata ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-20-16 p-s 16 väljaöeldud seisukohale, et

liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise

vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui

liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest

ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kohtukolleegium leiab, et nendel juhtudel, kui

liitkaristus moodustatakse enam kui kahest üksikkaristusest, tähendaks ainult 1 kuu

võrra raskeima karistuse suurendamine seda, et mõne kuriteo ebaõigus jääb sootuks

arvestamata ja sellega hälbitakse Riigikohtu seisukohast samamoodi, kui see oleks

kahe üksikkaristuse korral absorbtsioonipõhimõtte rakendamine.

Põhjendatuks peab kohtukolleegium ka lisakaristuse mõistmist süüdistatavale.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust lisakaristuse

mõistmata jätmiseks. Kohtukolleegium möönab, et KarS § 424 lg 2 ja KarS § 50 lg 1

koostoimes on juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena KarS § 424 lg 1 järgi

süüdimõistmisel kohtu õigus, mitte kohustus. Kohtupraktikas on kohus jätnud

sarnastes kuritegudes lisakaristuse mõistmata siiski juhtudel, kui on alust rääkida

arutatavast kuriteost, kui juhusüüteost. J. Kase on liiklussüütegusid pannud toime

süstemaatiliselt ning varasemalt on 6-l korral väärtegude eest tal juhtimisõigus ära

võetud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik leida mõistlikku põhjendust, miks

sellisele isikule kuriteo eest karistuse mõistmisel peaks liskaristus jääma mõistmata.

Maakohus on põhjalikult motiveerinud lisakaristuse mõistmist J. Kasele ning maakohtu

otsustus ühtib ka Riigikohtu seisukohtadega, millistele maakohus on ka viidanud.

Apellatsioonis esitatud väited vastupidise otsustuse tegemiseks lisakaristuse osas on

sisutud ning ei lükka ümber maakohtu põhjendatud järeldusi.

Lisakaristuse määra osas märgib kohtukolleegium, et tegemist ei ole range

karistusega. Nimelt, KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse

ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et

KarS § 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes

juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-,

õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või

käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib

kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada KarS § 50 alusel

lisakaristust, on paigutatud karistusseadustiku 23. peatükki ja liiklusseaduse 15.

peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud

süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast

aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi.

Oluline on kohtukolleegiumi arvates ka märkida, et liiklusseaduse § 224 lg 3 näeb ette

mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära

ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud. Maksimaalmäär on vastavalt

esmase rikkumise korral 9 kuud ja korduva puhul 12 kuud. Narkootilises joobes

juhtimine kvalifitseeritakse alati kuriteona ning lubatud narkojoobe piiri ei eksisteeri.

Kohtukolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks kuriteona karistatava joobes

juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav

lisakaristus.

Veel leiab apellant, et lühendada tuleks ka maakohtu poolt määratud katseaega.

Ettepanek määrata katseajaks 11 kuud on olukorras, kus kohtukolleegium on pidanud

maakohtu poolt mõistetud liitkaristust põhjendatuks, välistatud. Omalt poolt märgib

kohtukolleegium, et kaitsja poolt välja pakutud katseaja pikkus 11 kuud ei ole

adekvaatne sellistel juhtudel, kui süüdlasele on määratud kriminaalhooldus ja seda

mitte ainult kontrollnõuetega, vaid ka kohustustega, sh sotsiaalprogrammid ja kui on

tegemist sellise otsusega, kus ilmselgelt on eeldada ka edasikaebeõiguse kasutamist.

Põhjus on selles, et suurem osa katseajast, mis hakkab kulgema maakohtu otsuse

kuulutamisest, möödub edasikaebe aja jooksul ning pärast kohtuotsuse jõustumist,

jääb alles sedavõrd lühike aeg, et sellest ei piisa sotsiaalprogrammide läbimiseks ning

määratud

kontrollnõuete

ja

kohustuste

kaudu

kuritegevuse

riskitegurite

maandamiseks. Kohtupraktikas on KarS § 74 alusel sedavõrd lühikesi katseaegu

määratud kokkuleppementlustes. Maakohtu poolt määratud 3 aastane katseaeg on

liitkaristusena mõistetud 3 aastase vangistuse korral kohtukolleegiumi hinnangul mitte

minimaalseim vaid pigem liiga lühike. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus

eiranud Riigikohtu valitsevaid seisukohti selles, et katseaeg peab ületama mõistetud

vangistusmäära. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte

selle ärakandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS §

238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus taas

selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73

alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane

vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS

§ 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem

kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4).

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2

jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 3.oktoobrist 2019.a muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/