4-19-4916/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Väärteoasi nr 4-19-4916

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

03. detsember 2019. a Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtunik Anneli Tanum R.K. kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18. septembri 2019. a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2780,19,011424 Kohus otsustas Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18. septembri 2019. a kiirmenetluse otsus R.K. (IK XXXX) karistamises väärteoasjas nr 2780,19,011424 ning lõpetada väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule kirjalikult kolmekümne (30) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18. septembri 2019. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2780,19,011424 karistati R.K. liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga

120 eurot, s.o 30 trahviühikut. Otsuse kohaselt juhtis R.K. 18. septembril 2019. a kell 17.23 X vallas X maakonnas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 153. kilomeetril asuvälisel teel mootorsõidukit kiirusega 117+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h (sõidukiirus mõõdetud kiirusemõõtjaga LaserCam 4 LE0826). Sellega rikkus R.K. LS § 15 lg

1 p 1 sätestatud nõuet ning pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo.

20. septembril 2019. a saabus Tartu Maakohtusse R.K. kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 18. septembri 2019. a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2780,19,011424. Kaebuse esitaja taotleb määratud rahatrahvi vähendamist ning on nõus asja kirjaliku menetlemisega. Kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas nõustub asja kirjaliku menetlemisega ning leiab, et väärteootsus on võimalik R.K. karistamises tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p

1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. Kohtu seisukoht

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h ning LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h. Väärteootsusest nähtuvalt oli R.K. juhitud mootorsõiduki sõidukiirus asulavälisel teel liikudes 117+/-4 km/h. Seega ületas ta väärteootsuse kohaselt lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt

23 km/h. Ka R.K. ise tunnistab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, mistõttu leiab kohus, et tuleb lugeda tõendatuks tema poolt LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetus. Kuna esitatud kaebuses R.K. möönab, et ületas hetkeks kiirust, et mööduda ohtliku sõidumaneeriga eessõitvast sõidukist, leiab kohus, et täidetud on ka LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu subjektiivne koosseisutunnus, s.o tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist ei ole kohus tuvastanud. Kuigi väärteootsusega on R.K. karistatud rahatrahviga, on kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas märkinud, et peab võimalikuks väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. R.K. süüks arvatava rikkumise puhul ei ole tegemist küll väheolulise rikkumisega, kuid samas ei ole kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt alust arvata, et oma tegevusega oleks ta loonud ka reaalse ohuolukorra ning isiku selgitustest nähtuvalt ületas ta lubatud sõidukiirust üksnes möödasõidu tegemiseks, mitte pikemaajaliselt. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määr jääb LS § 227 lg 2 toodud kiirusvahemiku alammäära lähedale. Varasemad karistused isikul puuduvad ning oma tegu on ta kahetsenud. Arvestades isiku majanduslikku olukorda oleks rahatrahvi tasumine tema jaoks ilmselt üsnagi koormav ning võiks kaasa tuua ka raskused igapäevasel toimetulekul. Seetõttu on alust arvata, et senine menetlus ja teadmine võimalikust karistusest on isikule juba piisavat distsiplineerivat mõju avaldanud ning tema tegelik karistamisvajadus ei ole märkimisväärselt suur. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et isiku karistamine ei ole käesoleval juhul otstarbekas ega vajalik avalikust huvist tulenevalt ning kohtuvälise menetleja otsus on põhjendatud isiku karistamises tühistada ja väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Otsuse tegemisel juhindus kohus VTMS § 132–135.

Kohtunik Anneli Tanum (allkirjastatud digitaalselt)