2-18-17060/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-17060

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu võla saamiseks

Vaidlustatud lahend

Harju Maakohtu 23. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta YY avaldus kohtujurist Addis Tammiku taandamiseks rahuldamata.

2. Jätta YY 29. novembri 2019. a taotlus riigilõivu maksmise tähtaja pikendamiseks

rahuldamata.

3. Keelduda

Harju

Maakohtu

23. mai

2019. a

otsuse

peale

esitatud

YY

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud YY kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 12. novembril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi võla

saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. veebruaril 2016 notariaalse võlaõigusliku

müügilepingu, mille kohaselt omandas hageja kostjalt 2500 euro eest Harjumaal Rae vallas

2 (4)

Pajupea külas asuva Sillaotsa maaüksuse. Kuna hageja on kostja lepinguliste kohustuste

rikkumise tõttu lepingust kehtivalt taganenud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu

alusel tasutud kinnisasja ostuhind 2500 eurot ja lepingus kokkulepitud leppetrahv 250 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 2500 eurot ja leppetrahvi 250 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 755 eurot.

4. Kostja esitas 25. juunil 2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada, kaasata menetlusse kolmanda isikuna Rae vald ja saata asi

maakohtule uuesti arutamiseks.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2019. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 340¹ lg 1 alusel kaebuse käiguta ja andis kostjale tähtaja 275 euro suuruse riigilõivu

tasumiseks.

6. Kostja riigilõivu ei tasunud, vaid esitas 30. juulil 2019 menetlusabi taotluse, milles palus

vabastada ennast täielikult kaebuse esitamisel nõutavast riigilõivu tasumise kohustusest.

7. Ringkonnakohus jättis 8. augusti 2019. a määrusega kostja menetlusabi taotluse

rahuldamata ja kohustas kostjat tasuma kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu 14 päeva jooksul

alates määruse jõustumisest. Ringkonnakohus selgitas, et TsMS § 637 lg 1 p 3 kohaselt ei võta

kohus kaebust menetlusse, kui sellelt ei ole tasutud riigilõivu. Ringkonnakohtu määrus jõustus

Riigikohtu 6. novembri 2019. a määrusega.

8. Kostja esitas 20. novembril 2019 ringkonnakohtule taotluse ringkonnakohtu 8. augusti

2019. a määrusega antud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks.

Taotluse kohaselt ei saatnud Riigikohtu sekretär ega e-toimik kostjale teavitust riigilõivu

tasumise tähtaja saabumise kohta. Lisaks tõrjus kostja novembris alusetuid sundtäitmisi, mille

eesmärgiks oli raisata kostja aega ja raha. Eelnevat arvestades tuleb riigilõivu tasumiseks

määratud tähtaega pikendada.

9. Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2019. a määrusega (vormistatud kohtujuristi poolt

e-kirjana) kostja taotluse menetlustähtaja pikendamiseks rahuldamata, sest tähtaja

pikendamiseks puudus mõjuv põhjus. Ringkonnakohus selgitas, et riigilõivu tasumise tähtaeg

on 20. november 2019, sest ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määruses antud 14 päevane

tähtaeg riigilõivu tasumiseks hakkas kulgema Riigikohtu 6. novembri 2019. a määruse

tegemisest.

10. Kostja esitas 20. novembril 2019 kell 17.25 ringkonnakohtule e-kirja, milles leidis, et

tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendamatu. Kostja esitas samal päeval

kell 22.19 ringkonnakohtule uue taotluse ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määrusega antud

riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks ning taotluse kohtujuristi taandamiseks. Tähtaja

pikendamise taotluses kordas kostja samal päeval varem esitatud põhjendusi. Koos taotlustega

esitas kostja 21. novembril 2019 tõendid selle kohta, et Riigikohtu sekretär ei olnud kostjat

Riigikohtu 6. novembri 2019. a määrusest e-kirjaga teavitanud tehniliste tõrgete tõttu.

11. Ringkonnakohus

rahuldas

22. novembril

2019. a

määrusega

(vormistatud

asja

ettevalmistava kohtuniku poolt kirjana) kostja taotluse ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a

määrusega antud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks ja määras riigilõivu tasumise

tähtajaks 30. novembri 2019.

12. Kostja saatis 25. ja 27. novembril 2019 ringkonnakohtule e-kirju, milles tegi etteheited

ringkonnakohtu tegevusele ja kutsus üles kohut veel ühte määrust tegema. Mh märkis kostja, et

ringkonnakohtu poolt pikendatud tähtaeg pidi samuti olema 14 päeva.

3 (4)

13. Kostja esitas 28. novembril 2019 Riigikohtule e-kirja, milles palus määrata Riigikohtu

6. novembri 2019. a menetlusse mittevõtmise määruse jõustumise tähtpäevaks 21. novembri

2019 ning vormistada e-toimikus ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määrusega antud riigilõivu

tasumise tähtaja kulgemine alates nimetatud tähtpäevast.

14. Riigikohus vastas samal päeval, et Riigikohtu 6. novembri 2019. a määrus on kostjale e-

toimikus nähtavaks tehtud alates 7. novembrist 2019 ning e-kirjaga teadmiseks saadetud

20. novembril 2019. Veel selgitas Riigikohus, et viidatud määrus jõustus alates selle tegemise

kuupäevast, mistõttu ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määruses nõutud riigilõiv pidi olema

tasutud hiljemalt 20. novembril 2019.

15. Kostja esitas 29. novembril 2019 ringkonnakohtule taotluse korrektsele menetlustähtaja

kulgemisele tsiviilasjas nr 2-18-17060, alternatiivselt 22. novembri 2019. a määrusega

riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamiseks.

Taotluse kohaselt toimetas Riigikohus kostjale 6. novembri 2019. a määruse kätte

21. novembril 2019, mistõttu ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määruses antud 14 päevane

tähtaeg riigilõivu tasumiseks saabub 6. detsembril 2019. Ringkonnakohus mitte ei pikendanud

riigilõivu tasumiseks määratud tähtaega, vaid lühendas seda põhjendamatult. Kostja soovis

eelnevate taotlustega vaid täpsustada ringkonnakohtu määratud tähtaja kulgemist. Kostja viitas

TsMS §-dele 63 ja 64. Lisaks märkis kostja, et kohtu enda tehtud määrust ei ole võimalik

lihtkirjaga ei lühendada ega pikendada.

16. Kostja ei tasunud riigilõivu ringkonnakohtu poolt 22. novembril 2019 määratud tähtaja

jooksul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS §

3401 lg 2 ja § 637 lg 1 p 3 alusel keelduda, kuna kostja ei ole apellatsioonkaebuselt tasunud

riigilõivu. Avaldus kohtujurist Addis Tammiku taandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

18. Kolleegium lahendab kostja avalduse kohtujurist Addis Tammiku taandamiseks.

Kohtujuristi taandamise kohta kohaldatakse TsMS-is kohtuniku taandamise kohta sätestatut

(TsMS § 221 lg 21). Kui kohtunik ennast avalduse alusel ei taanda, teatab ta TsMS § 26 lg 5

järgi viivitamata kohtukoosseisule oma seisukoha taandamise aluse kohta ning sellisel juhul

lahendab taandamisavalduse TsMS § 26 lg 2 järgi määrusega kohtukoosseis, kuhu taandatav

kohtunik kuulub, seejuures ei osale taandatav kohtunik otsustamises. Sellest tulenevalt

otsustavad taandamise kolleegium koosseisus Meeli Kaur, Margo Klaar ja Vallo Kariler.

Kohtuniku taandumise ja taandamise alused on sätestatud TsMS §-s 23. Praegusel juhul ei ole

kostja selgitanud ega põhjendanud, millest tulenevalt peaks kohtujuristi taandama. Asjaolu, et

kohtujurist jättis 20. novembril 2019 kostja tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata, millega

kostja ei nõustunud, ei anna alust kohtujuristi taandamiseks.

19. Ringkonnakohus jätab kostja korduva tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata, sest

selleks ei esine mõjuvaid põhjuseid (TsMS § 64 lg 1). Ringkonnakohus arvestas esimesel

tähtaja pikendamisel kostja selgitusi, et kostja eeldas, et riigilõivu tähtaja kulgemine algab

Riigikohtu määruse kättetoimetamisest ning maksmise tähtpäeva kohta AET-i kaudu vastava

teavituse saamisest. Kuigi kostja sellekohane arvamus oli ekslik, pidas ringkonnakohus neid

piisavaks, et pikendada tähtaega kuni 30. novembrini 2019.

20. Kohus ei võta apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi menetlusse, kui sellelt ei ole

tasutud riigilõivu.

Riigikohus jättis 6. novembri 2019. a määrusega (Riigikohtu määrus) kostja menetlusabi

rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata (tl 84).

Kostjale tehti Riigikohtu määrus avaliku e-toimiku (AET) kaudu nähtavaks 7. novembril 2019.

Ringkonnakohtu 8. augusti 2019. a määrus jõustus 6. novembril 2019 TsMS § 466 lg 3 esimese

lause järgi. Kolleegium selgitab, et TsMS § 694 lg 2 (koosmõjus TsMS § 695) järgi jõustub

4 (4)

Riigikohtu määrus selle avalikult teatavakstegemise päeval ja selle peale ei saa edasi kaevata.

Seega ei sõltu Riigikohtu lahendi jõustumine sellest, kas see on menetlusosalisele kätte

toimetatud või mitte.

Ringkonnakohtu määruse järgi tuli kostjal tasuda riigilõiv 14 päeva jooksul alates määruse

jõustumisest, s.o hiljemalt 20. novembriks 2019. Kostja taotles 20. novembril 2019 kell 17.25

saadetud e-kirjas tähtaja pikendamist. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse osaliselt ja

määras uueks tähtajaks 30. november 2019. Ringkonnakohus ei pidanud tähtaega pikendama

14 päeva võrra. Kostja ei ole kohut riigilõivu tasumisest teavitanud, samuti ei nähtu KIS-ist, et

kostja oleks riigilõivu tasunud.

21. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, ei toimeta ta

TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning

apellatsioonkaebus tuleb selle esitajatele koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole

vaja seda kostjale tagastada. Määrus toimetatakse TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte ja

edastatakse hagejale.

22. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

23. Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle

määrusega, loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler