2-18-15556/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-15556

Tsiviilasi

PlusPlus Capital AS-i hagi Gunnar Mõru vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

1432 eurot 22 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gunnar Mõru apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. november 2019

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

Gunnar

Mõru

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Robert Sarv

Vastustaja (hageja): PlusPlus Capital AS (registrikood

11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2019 otsus osaliselt väljamõistetud viivise

suuruse osas ning välja mõista Gunnar Mõrult viivis PlusPlus Capital AS kasuks seisuga

02.12.2019 summas 1870 eurot 9 senti (sh võlatunnistuses kokkulepitud viivis 1428 eurot

35 senti + alates 17.10.2018 kuni 02.12.2019 viivis 441 eurot 74 senti) ning alates 03.12.2019

viivis põhivõlgnevuselt 4891 eurot 80 senti võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni või kuni viivise

summa moodustab 2445 eurot 90 senti (sh sissenõutavaks muutunud viivis summas

1870 eurot 9 senti).

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2019 otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada PlusPlus Capital AS-i hagi Gunnar Mõru vastu osaliselt.

3.2. Välja mõista Gunnar Mõrult PlusPlus Capital AS-i kasuks põhivõlgnevus 4891 eurot

80 senti ning viivised seisuga 02.12.2019 summas 1870 eurot 9 senti (sh võlatunnistuses

kokkulepitud viivis 1428 eurot 35 senti + alates 17.10.2018 kuni 02.12.2019 viivis 441 eurot

74 senti).

3.3. Kohustada Gunnar Mõru tasuma põhivõlgnevuselt 4891 eurot 80 senti PlusPlus Capital

AS-ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni või kuni viivise summa moodustab 2445 eurot

90 senti (sh sissenõutavaks muutunud viivis summas 1870 eurot 9 senti).

3.4. Jätta menetluskulud maakohtus Gunnar Mõru kanda.

3.5. Välja mõista Gunnar Mõrult PlusPlus Capital AS-i kasuks menetluskulude katteks

715 eurot.

3.6. Gunnar Mõrul tasuda väljamõistetud menetluskuludelt (715 eurot) otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

6. Vabastada Gunnar Mõru apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu

200 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. PlusPlus Capital (hageja) esitas 16. oktoobril 2018 Tartu Maakohtule hagi Gunnar Mõru (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võlgnevuse 6320 eurot 15 senti, viivise

361 eurot 1 sent ja viivise 0,06% päevas põhinõudelt (4891 eurolt 80 sendilt) alates 17. oktoobrist

2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. novembril 2017 kompromisslepingu/võlatunnistuse

nr 24293660. Kostja võlgnes hagejale 5535 eurot 82 senti ja viivise 1704 eurot 17 senti. Lepinguga

loobus hageja 275 euro 82 sendi suurusest viivisenõudest. Samuti võimaldas hageja tasuda kostjalt

6964 euro 17 sendi suuruse võlgnevus osamaksetena. Lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus

iseseisev kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud kompromissisumma.

Kostja täitis lepingut perioodil 20. detsembrist 2017 kuni 16. aprillini 2018 summas 644 eurot

2 senti, mille hageja arvestas maha esialgsest põhisummast. Alates 15. maist 2018 ei ole kostja

maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses tasunud. Lepingu p 3.1

alusel muutus kogu kompromissisumma sissenõutavaks. Lepingu p 3.2 kohaselt on viivisemääraks

0,06% päevas.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vaidles vastu ebamõistlikult suurele viivisenõudele.

Kostjale ei ole viivise kujunemine selge. Kostja on töövõimetu ja majanduslikult keerulises

olukorras, mistõttu on nõutav viivis koormav. Kostja taotles viivise vähendamist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 162 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 6320 eurot 15 senti, viivise 361 eurot 1 sent ja viivise põhinõudelt (4891 eurolt

80 sendilt) alates 17. oktoobrist 2018 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,06% päevas.

Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks

715 eurot (riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot) ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 715 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Maakohtu põhjenduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepe võlatunnistus

VÕS § 30 mõttes. Kostja ei ole vaidlustanud faktilisi asjaolusid lepingu sõlmimise kohta. Samuti

ei ole kostja esitanud vastuväiteid põhinõude osas.

Lepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,06%

päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kostja on viivist arvestanud esialgse

põhisumma

jäägilt

alates

maksekohustuse

rikkumisele

järgnevast

päevast.

Lepingu

allkirjastamisega kinnitas kostja, et viivisemäär on temaga läbi räägitud ja et see on tema hinnangul

mõistlikus suuruses.

VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks,

mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud

võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna

(vt Riigikohtu 3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17).

Maakohus selgitas kostjale, et tal tuleb oma väiteid tõendeid. Kostja ei ole oma tervisliku või

majandusliku olukorra kohta tõendeid esitanud. Maakohus leidis, et praegusel juhul puudub alus

viivise vähendamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebus tühistada maakohtu otsus viivise osas ja teha uus otsus, millega

vähendada viivise suurust nullini. Menetluskulud palub kostja jätta hageja või poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt selgitas kostja vastuses hagile, et ta on töövõimetu

ja majanduslikult keerulises olukorras. Kostjal oli märtsis 2018 insult, mille tõttu on ta töövõime

vähenenud ning tal pole võimalik endale piisavat sissetulekut hankida. Viivisemäär 0,06% päevas

on kostjat liigselt koormav. Kõrge viivisemäära tõttu ei ole kostjal võimalik tasuda

põhivõlgnevust.

Maakohus ei arvestanud kostja keerulist majanduslikku olukorda ega asjaolu, et kostja on

töövõimetu. Sellega jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja või poolte endi kanda. Kostja majanduslik seis ei

võimalda menetluskulude tasumist. Kostja viitab TsMS § 162 lg-le 4 ja palub kohtul arvestada

tema tervisliku seisundiga.

5. Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. veebruari 2019 otsus tuleb osaliselt tühistada

väljamõistetud viivise suuruse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning välja mõista kostjalt viivis hageja

kasuks seisuga 02.12.2019 summas 1870 eurot 9 senti (sh võlatunnistuses kokkulepitud viivis

1428 eurot 35 senti + alates 17.10.2018 kuni 02.12.2019 viivis 441 eurot 74 senti) ning alates

03.12.2019 viivis põhivõlgnevuselt 4891 eurot 80 senti võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni või kuni viivise

summa moodustab 2445 eurot 90 senti (sh sissenõutavaks muutunud viivis summas 1870 eurot

9 senti).

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2019 otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu otsust väljamõistetud viiviste suuruse ning

menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas, põhivõlgnevuse suurust ei ole kostja vaidlustanud.

Lähtudes TsMS § 651 lg-st 1 kontrollibki ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.

7. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt selgitas kostja vastuses hagile, et ta on

töövõimetu ja majanduslikult keerulises olukorras ning töövõime vähenemisest tingituna pole tal

võimalik endale piisavat sissetulekut hankida. Seetõttu on viivisemäär 0,06% päevas talle liigselt

koormav.

Ringkonnakohtu istungil nõustus hageja, et arvestades kostja poolt koos apellatsioonkaebusega

esitatud Eesti Töötukassa 08.10.2018 otsust töövõime hindamise kohta võib alates 17.10.2018

kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. Samas jäi hageja nõude juurde mõista kostjalt

välja kompromissilepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivis summas 1428 eurot 35 senti, sest

nimetatud lepingus juba hageja vähendas viiviseid 275 euro 82 sendi võrra.

8. Alusetu on kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus põhjendamatult ei

arvestanud kostja keerulist majanduslikku olukorda ega asjaolu, et kostja on töövõimetu, ning jättis

ebaõigesti kohaldamata VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1.

Asja materjalide kohaselt on kostja vastuses hagiavaldusele (tl 21-23) taotlenud viivise

vähendamist seoses sellega, et on töövõimetu ja majanduslikult raskes olukorras (vt vastuse p 10).

Maakohus on 9. jaanuari 2019 määruses (tl 25-26) selgitanud kostjale, et tal tuleb viivise

vähendamise taotluse põhistamiseks esitada töövõimetust ja rasket majanduslikku olukorda

tõendavad tõendid hiljemalt 25. jaanuariks 2019. Kuna kostja tähtajaks vastavaid tõendeid ei

esitanud, siis ei saanud maakohus hinnata seda, kas kostja on seoses töövõime vähenemisega

sellises majanduslikus olukorras, mis annaks aluse kohaldada VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 1.

9. Kostja esitas alles koos apellatsioonkaebusega Eesti Töötukassa 08.10.2018 otsuse töövõime

hindamise kohta (tl 34-35). Otsuse kohaselt on kostjal puuduv töövõime, kuna isik ei ole võimeline

tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi

ja eeldavat kestust arvesse võttes töötama.

Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil lähtuvalt kostja tervislikust seisundist vähendama alates

17.10.2018 kokkulepitud viivise määra viivise seadusjärgse määrani.

Kuna kostja taotleb apellatsioonkaebuses viivise vähendamist nullini, siis on eelkõige vajalik

lahendada küsimus, kas kostja poolt esile toodud asjaolud on aluseks viivise vähendamisele alla

seaduses sätestatud määra.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Reeglina ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist

alla nõude seadusega tagatud ulatuse, s.o alla seaduses sätestatud viivise määra. Seadusjärgses

määras nõutav viivis ei ole iseenesest ebamõistlikult suur. Kostja väide, et ta ei suuda oma

majandusliku olukorra ja tervisliku seisundi tõttu tasuda viivist, ei muuda seadusjärgset viivist

ebamõistlikult suureks. Ringkonnakohtu arvates alates 17.10.2018 hageja poolt nõutav viivis

seadusjärgses määras (arvestades põhivõlgnevuse suurust 4891 eurot 80 senti) ei ole

ebamõistlikult suur ja ei kuulu vähendamisele.

10. Ringkonnakohtu

arvates

ei

kuulu

vähendamisele

ka

poolte

kompromisslepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivise summa 1428 eurot 35 senti. Nimetatud

viivise summat on hageja juba vähendanud 275 euro 82 sendi võrra (esialgne lepingust tulenev

suurus 1704 eurot 17 senti), pooled on sõlminud viivise suuruses kokkuleppe ning kokkuleppe

sõlmimise ajal moodustas viivis põhivõla 5535 eurot 82 senti suurusest ligikaudu 26 %.

11. Samas ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja tervislikku seisundit (puuduv töövõime) ja

majanduslikku olukorda, tuleb piirata viivisenõude ulatust, s.o ringkonnakohus peab vajalikuks

vähendada tulevikus sissenõutavat viivist ja piirata selle ulatuse poolega põhivõla suurusest (koos

sissenõutavaks muutunud viivisega moodustab 2445 eurot 90 senti).

Eesti Töötukassa otsuse kohaselt on kostjal puuduv töövõime perioodil 28.09.2018 – 27.09.2021.

Kuna kostja ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise

piiranguid, nende prognoosi ja eeldavat kestust arvesse võttes töötama, siis on piiratud tema

võimalus saada sissetulekut. Asja materjalide kohaselt on kostja sissetulekuks töövõimetoetus ja

sotsiaaltoetus, kinnisvara ja muu vara puudub.

Samas ei ole viivisenõude ulatuse piiramisega oluliselt kahjustatud hageja õigustatud huvi

kohustuse täitmise vastu. Arvestades hageja majanduslikku tegevust tagab ka viivis, mis

moodustab poole põhinõudest, antud juhul kohustuse täitmise.

12. Kostja väitel tema majanduslik seis ei võimalda menetluskulude tasumist ja seetõttu,

arvestades tema tervisliku seisundiga, tuleks jätta menetluskulud kas hageja kanda või

alternatiivselt poolte endi kanda. Kostja viitab siinkohas TsMS § 162 lg-le 4.

TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik.

Vastuseks kostja taotlusele jätta menetluskulud hageja kanda märgib ringkonnakohus, et TsMS

§ 162 lg 4 ei sätesta võimalust jätta menetluskulud ainuüksi hageja kanda juhul, kui hageja hagi

rahuldatakse. Tulenevalt lg 4 sõnastusest saab kohus lg 4 tingimuste täidetuse korral kaaluda

vastavatest kuludest poole enda kulude tema enda kanda jätmist, mitte aga lisaks veel panna talle

teise poole kulude hüvitamise kohustust.

Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu,

s.o kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, peab olema äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik. Antud juhul kostja tervislik seisund ja majanduslik olukord ei ole sellised

erandlikud asjaolud, mis annaksid alust kohaldada TsMS § 162 lg-t 4.

13. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2019 määrusega rahuldati kostja menetlusabi taotlus ja vabastati

kostja riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna menetluskulud ringkonnakohtus

jäävad poolte endi kanda, siis arvestades kostja majanduslikku olukorda ja tervislikku seisundit

vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson