2-18-131242/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 02.09.2019 otsus osas, milles maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

maakohtus kantud menetluskulud 99,8% ulatuses BonBon Lingerie OÜ kanda ja

0,2% ulatuses Osaühing Acty kanda.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja jätta ringkonnakohtus kantud

menetluskulud BonBon Lingerie OÜ kanda.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Mõista BonBon Lingerie OÜ-lt OÜ Acty kasuks välja võlg 4 152,06 eurot,

kahjuhüvitis 225 eurot, viivis 4 152,06 eurolt ajavahemiku 19.09.2018-

13.02.2019 eest 134,69 eurot ja viivis 4 377,06 eurolt alates 14.02.2019 kuni

põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

3) Jätta maakohtus kantud menetluskulud 99,8% ulatuses BonBon Lingerie OÜ

kanda ja 0,2% ulatuses Osaühing Acty kanda.

4) Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud BonBon Lingerie OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

29.11.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-131242

Kohtuasi

Osaühing Acty hagi BonBon Lingerie OÜ vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.09.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

Osaühing Acty apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing Acty

(registrikood

11117946),

esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja BonBon Lingerie OÜ (registrikood 14084029),

esindaja Aleksandra Artjušina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Osaühing Acty (hageja) esitas 27.11.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse BonBon Lingerie OÜ (kostja) vastu põhinõude 4 152,06 euro ja viivise saamiseks.

Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 13.02.2019 nõude hagivormis ja palus kostjalt välja mõista põhivõlg

4 377,06 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 141,98 eurot ja lisanduv

viivis alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast põhinõudelt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Kostja tellis hagejalt kostja e-poe tarkvaraarendustööd. Hageja esitas kostjale tehtud tööde eest

mitmeid arveid, sh 02.07.2018 arve nr 18-07-02-1 summas 4 152,06 eurot. Arve tuli tasuda

12.07.2018. Kostja arvet ei tasunud. Rikkumisega seonduvalt kandis kostja kulutusi õigusabile

225 eurot (käibemaksuta). Hageja teavitas kostjat 11.09.2018, et ta nõuab kohustuse täitmist

hiljemalt 18.09.2018. Seetõttu luges hageja kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks

19.09.2018 ning arvestas sellest kuupäevast viivist. Kokkulepe viivisemääras pooltel puudus.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei olnud arvel

nr 18-07-02-1 märgitud töid vastu võtnud ja töövõtja tasunõue ei olnud muutunud

sissenõutavaks. Kostja seaduslik esindaja edastas 27.06.2018 hagejale e-kirja teel

töövõtulepingu ülesütlemisavalduse ja palve edastada töövõtulepingu ülesütlemisega seoses

kostjale kuuluvad andmed, mille eest oli kostja arvete nr 18-05-01; 18-05-02 ja 18-05-03 alusel

tasunud. Hageja kostja palvet ei täitnud. Eelneva tõttu oli kostja sunnitud tellima sama

tarkvaraarenduse teiselt äriühingult. Kostjale tekkis kahju.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

4 377,06 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 19.09.2018-13.02.2019 eest

134,69 eurot ning lisanduva viivise alates 14.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Vaidlust ei olnud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping arendustööde teostamiseks, tööd

pidid valmima etapiviisiliselt ning kostja pidi tasuma ositi. Leping lõppes kostjapoolse

ülesütlemisega, kusjuures hageja oli kostjale selleks kuupäevaks kõik tellitud tööd üle andnud,

sh arvel nr 18-07-02-1 märgitud tööd. Kostja ei esitanud hageja tööde kvaliteedile pretensioone.

Hageja andis kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, mida kostja ei teinud. Tasunõue

oli muutunud sissenõutavaks. Hageja põhivõlgnevuse nõue tuli rahuldada tervikuna. Hageja

nõude osas, mõista kostjalt välja 225 euro suurune kahjuhüvitis, märkis kohus, et kahju suurus

oli põhjendatud ja tõendatud ning kuulus tervikuna rahuldamisele.

Hageja viivisenõue tuli rahuldada osaliselt. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestusest nähtuvalt

arvestas hageja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 4 377,06 eurolt, millest

4 152,06 eurot oli tasumata arvest nr 18-07-02-01 tulenev võlgnevus ja 225 eurot kahjuhüvitis.

Põhjendatud ei olnud nõuda viivist alates 19.09.2018 kuni hagi esitamiseni 225 eurolt, sest

hageja esitas kostjale kahjuhüvitise nõude alles hagiavalduses. See tähendab, et hagejal oli

õigus nõuda ajavahemiku 19.09.2018-13.02.2019 eest viivist 4 152,06 eurolt 134,69 eurot.

Täiel määral kuulus rahuldamisele hageja nõue mõista välja lisanduv viivis 4 377,06 eurolt

alates 14.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas,

milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus tühistatud osas teha uus

otsus, millega jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jätta

menetluskulud 99,8% ulatuses kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1 674,65 eurot.

Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus rahuldas täielikult

põhinõude ja valdavas osas ka kõrvalnõude. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 oleks kohus pidanud

jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis kostjalt

4 519,04 eurot (põhinõue 4 152,06 eurot + kahjuhüvitis 225 eurot + viivis 141,98 eurot). Kohus

rahuldas hageja nõudest 4 511,75 eurot (põhinõue 4 152,06 eurot + kahjuhüvitis 225 eurot +

viivis 134,69 eurot). Seega rahuldas maakohus hagi 99,8% ulatuses (4 511,75 x 100% /

4 519,04).

Kuna hageja menetluskulud maakohtus olid kokku 1 675 eurot ja kohus rahuldas hagi 99,8%

ulatuses,

pidi

kostja

kanda

jääma

hageja

menetluskuludest

1 674,65

eurot

(1 675 x 99,8% / 100%).

Vastus kaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada menetlusõiguse

normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kuivõrd ringkonnakohus ei saa

menetluskulusid kindlaks määrata, rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid

osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude ja mõistis välja 4 377,06 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 134,69 eurot, jättes välja mõistmata taotletud sissenõutavaks

muutunud viivisest 7,29 eurot ning mõistis välja alates 14.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lisanduva viivise 4 377,06 eurolt. Viidatud osas

on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Kuivõrd praegusel juhul rahuldati hagi osaliselt, tuli menetluskulude jaotuse määramisel

rakendada TsMS §-s 163 sätestatud põhimõtteid, s.t maakohus jaotas vaidlustatud otsuses

menetluskulud õigele normile tuginedes. Viidatud normi järgi on võimalik määrata, et

menetluskulud kannavad pooled võrdsetes osades, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

täielikult või osaliselt pooled ise (TsMS § 163 lg 1). Tegu on kohtu diskretsioonotsusega (vt nt

Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Selliste otsuste puhul sekkub

kõrgema astme kohus vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Olukorras, kus kohtul on võimalik valida mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel,

tuleb kohtul mh arvestada hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga ning

menetluskulude jaotust põhjendada. Jättes menetluskulude jaotuse määramisel arvestamata

asjas tähendust omavate asjaoludega ja diskretsioonotsuse põhjendamata, rikkus maakohus

TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 (vt ka Riigikohtu 27.03.2017 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-17, p 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja asjaolusid, hagi

rahuldamise ulatust ja viisi ning asjas kohaldamisele kuulunud õigusnorme, oli hageja suhtes

äärmiselt ebaõiglane hageja menetluskulude jätmine tema enda kanda.

Nagu eelnevalt öeldud, tuleb menetluskulude jaotuse viisi määramisel TsMS § 163 lg 1 alusel

arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Lisaks tuleb silmas

pidada ka kõiki menetluse asjaolusid. Kohtul tuleb TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel tagada, et

menetluskulude jaotus on õiglane.

Hageja esitas hagiavalduse palvega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg

4 377,06 eurot (võlg 4 152,06 eurot + kahju 225 eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 141,98 eurot ja lisanduv viivis alates hagi esitamise päevale järgnevast

päevast põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja nõudeid

arvestades oli hagihind 4 869,2 eurot. Kohus mõistis välja põhivõla 4 377,06 eurot, hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 134,69 eurot ja lisanduva viivise alates hagi

esitamise päevale järgnevast päevast põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Seega jättis maakohus vaatamata hageja palvele kostjalt välja mõistmata 7,29 euro

suuruse viivise, s.t hagi rahuldamise ulatus oli 4 861,91 eurot.

Eelnevat arvestades oli hagi rahuldamise ulatus 99,85% (4 861,91 eurot / 4 869,2 eurot x

100%). Arvuline erinevus võrreldes apellatsioonkaebusega tuleneb sellest, et hageja ei

arvestanud hagi rahuldamise proportsiooni arvutamisel lisanduva viivise nõudega. Viimane on

samasugune nõue, nagu iga teine ja sellega tuleb menetluskulude jaotuse otsustamisel

arvestada, kuid nõude tulevikku suunatuse tõttu tuleb valemisse asetatava numbri arvutamisel

lähtuda TsMS § 133 lg-s 2 kirjeldatud konstruktsioonist. Seega saavutas hageja praktiliselt

100%-liselt hagi eesmärgi. Sellises olukorras oli äärmiselt ebaõiglane jätta hageja

menetluskulud tema enda kanda.

Kuivõrd ringkonnakohus on seotud apellatsioonkaebuse piiride ja selles märgitud taotlusega,

tuleb menetluskulud jätta 99,8% ulatuses hageja kanda ja 0,2% ulatuses kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid, tehes seda juba kohtuotsuses (TsMS § 174 lg 2) või pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras

(TsMS § 174 lg 4 esimene lause). Seega saab maakohtus kantud põhjendatud menetluskulude

suuruse üle otsustada maakohus, mitte ringkonnakohus. Ringkonnakohus saab seda teha,

lahendades apellatsioonkaebust või määruskaebust, mis on esitatud lahendile, kus maakohus

menetluskulud kindlaks määras. Maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Eelneva

tõttu ei saa ringkonnakohus rahuldada hageja taotlust mõista kostjalt välja maakohtus kantud

menetluskulud 1 674,65 eurot. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus.

Eelnev ei mõjuta siiski menetluskulude jaotust ringkonnakohtus, sest hageja saavutas

apellatsioonkaebusega oma eesmärgi, s.t maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust

muudeti hageja taotletud viisil. Samuti ei ole välistatud, et maakohus menetluskulude

kindlaksmääramisel tuvastab, et hageja taotletud menetluskulude hüvitis on 1 674,65 euro

ulatuses põhjendatud. Pidades silmas eelnevat ja TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud, tuleb

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing