2-19-2587/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

29. november 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-2587

Tsiviilasi

XX hagi CC vastu abielu lahutamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CC apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant): CC (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda CC apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus

apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlus-

osalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE, POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUS MAAKOHTUS

1. XX (hageja) esitas 18. veebruaril 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse CC (kostja) vastu

abielu lahutamise nõudes. Hageja tõi esile, et poolte abielulised suhted on olnud keerulised

alates 2018. aasta suvest ja need on hagi esitamise seisuga lõppenud.

2 (3)

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Abielu ei ole sisuliselt lõppenud. Hageja ei taotle

erakorralduse muutmist (sh lahus elamist või varasuhte muutmist). Järelikult ei mõjuta lahutus

midagi. Abikaasad elavad jätkuvalt samal elamispinnal, peavad ühist majapidamist, kasvatavad

ühiseid lapsi – nagu nad on seda teinud 15 aastat. Poolte varasuhe on varalahusus, lahutus ei

annaks eelist ega muudatust ka selles osas. Hagi esitamise tingis hageja hetkeline ja ajutine

emotsionaalne seisund.

3. Maakohus kuulas pooled ära 19. märtsi 2019 istungil ja peatas menetluse 25. märtsi 2019

määrusega kuueks kuuks, et pooled saaksid selgitada välja, kas abielu võib säilida. Hageja

teatas 22. septembril 2019, et ta soovib jätkuvalt abielu lahutamist.

4. Vahepeal vahetunud kohtukoosseis kuulas pooled isiklikult ära 10. oktoobri 2019 kohtu-

istungil, kus hageja jäi oma nõude juurde ja kostja lahutusega ei nõustunud.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas hagi 18. oktoobri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jäid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Perekonnaseaduse (PKS) § 63 alusel lõpeb abielu, kui abielu lahutatakse. PKS § 67 lg 1

kohaselt kohus võib abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted

on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad

kooselu ei taasta. Tulenevalt PKS § 67 lg 2 abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad

on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. PKS § 67 lg 3 näeb ette, et kohus peab tarvitusele võtma

abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või

ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja.

Maakohus leidis, et abielu taastamine ei ole võimalik ilma mõlema poole vastava tahteta. Kohus

andis pooltele kuue kuu pikkuse leppimisaja, kuid see ei andnud tulemusi, hageja soovib

jätkuvalt abielu lahutada. Kohus asus seetõttu seisukohale, et poolte abielu tuleb lahutada.

Maakohus märkis, et PKS § 66 p 2 kohaselt lõpeb abielu kohtuotsuse jõustumise päeval.

APELLATSIOONKAEBUS

6. Kostja palub apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsuse tühistada ja määrata pooltele täiendav

kuuekuuline leppimisaeg. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 ühekordne kuuekuuline leppimisaeg ei ole piisav, seda eriti olukorras, kus hagi esitati

tugevas armumisseisundis, mis 10. oktoobri 2019 kohtuistungi ajaks oli möödunud;

 kohus ei täitnud PKS § 67 lg-st 3 tulenevat kohustust võtta kasutusele meetmed poolte

lepitamiseks;

 PKS § 67 lg 2 eeldused ei olnud täidetud, sest 10. oktoobri 2019 istungi ajaks olid

pooled vahepealsel ajal ajutiselt lahus elanud kuus kuud, aga elasid siis jälle koos ja

elavad koos ka praegu – seega poolte abielusuhted pole lõppenud;

 maakohus eeldas asjatult hageja tahet abielu lahutada, sest ta ei tunne hagejat ja tema

neuroloogilist eripära ning lähtus pelkadest ütlustest;

 pooled käisid kohtuotsuse päeval esimest korda suhteterapeudi juures ja on viimase kuu

jooksul terapeudi juures käinud regulaarselt. Kostja leiab, et abielu on võimalik säilitada.

3 (3)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja

kaebus tuleb tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioon-

kaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

8. Ekslik on kostja seisukoht, et käesolevas asjas oleks maakohus pidanud andma pooltele

pikema kui kuuekuulise leppimisaja või seda kordama. PKS § 67 lg 3 teise lause kohaselt võib

kohus anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. See säte piirab kohtu määratava leppimisaja

maksimaalse kestuse, st kohtul ei ole kohustust määrata niigi pikka aega, aga pikemat aega ei

võimalda seadus määrata. Samuti ei näe PKS ette võimalust määrata korduv leppimisaeg,

niisugust võimalust pole enam ka ringkonnakohtul, kui maakohus on juba korra määranud

maksimaalselt lubatava leppimisaja. Kirjeldatud regulatsioon on põhjendatud, sest abielu

lahutamiseks esitatud hagi menetlemine ei tohi kesta ebamõistlikult kaua. Käesoleval juhul tegi

maakohus kõik mõistlikku selleks, et pooli lepitada.

9. PKS § 67 lg 2 sätestab, et abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud

vähemalt kaks aastat eraldi. Kostja sisustab seda eeldust ekslikult viisil, et PKS § 67 lg 1 alusel

ei saa kohtus abielu lahutada enne kaheaastast lahuselu. Tegelikult näeb viidatud teine lõige

ette üksnes tingimuse, mille esinemisel eeldatakse, et esimese lõike teises lauses märgitud

olukord on saabunud. See ei välista, et abielusuhted võivad lõppeda ka palju lühema lahuselu

või isegi jätkuva kooselu korral. Nimelt võib kohus PKS § 67 lg 1 esimese lause järgi abielu

lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud ja teise lause kohaselt on abielusuhted

lõppenud, kui abielulist kooselu enam ei ole. Mitte igasugune mehe ja naise kooselu pole

abieluline kooselu. Maakohus lähtus põhjendatult tõsiasjast, et abieluline kooselu eeldab

mõlema abikaasa vastavat tahet.

10. Hageja avaldused maakohtule olid selged nii hagiavalduses, 22. septembri 2019 menetlus-

dokumendis kui ka 10. oktoobri 2019 kohtuistungil. Lisaks selgitas kohus istungil hagejale, et

kui hageja soovib vältida abielu lahutamist, siis on tal võimalus kuni otsuse jõustumiseni hagi

tagasi võtta. Hageja pole seda teinud, st ilmselt soovib ta jätkuvalt abielu lahutamist. Abielu ei

ole võimalik säilitada, kui üks abikaasadest soovib selle lahutamist.

11. Ringkonnakohus hindas kaebuse väiteid ja vastas neile. Kaebust ei saaks kehtiva õiguse

järgi sisuliselt rahuldada ja selleks pole vaja tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid.

Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel

kaalutlustel, sest perspektiivituna menetlemata jäetud kaebusega ei kaasne vastaspoole kulusid.

Kostja õigusi ei piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonna-

kohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis

maakohtu otsuse seaduslikkust, vastas kostja väidetele ja koostas sisuliste põhjendustega

lõpplahendi. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus.

12. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostja kanda. Kohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ega edastatud seda

hagejale vastamiseks, mistõttu ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Kostjal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks käesoleva määruse

jõustumisel.

13. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm