2-15-10453/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. november 2019

Tsiviilasja number

2-15-10453

Tsiviilasi

SA Narva Linnaelamu hagi OÜ BEST BUILDING

(pankrotis) vastu leppetrahvi saamiseks

OÜ BEST BUILDING (pankrotis) pankrotihaldur Saima

Laumetsa vastuhagi SA Narva Linnaelamu vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

14 659 eurot 61 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ BEST BUILDING (pankrotis) pankrotihaldur Saima

Laumetsa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: OÜ BEST BUILDING (pankrotis) (registrikood

11675238) pankrotihaldur Saima Laumets

Vastustaja: SA Narva Linnaelamu

(registrikood

90003404), volitatud esindaja Julia Tuštšenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ BEST BUILDING (pankrotis)

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 5. juuli 2019. a otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ BEST

BUILDING (pankrotis) kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. SA Narva Linnaelamu (hageja) esitas 13. juulil 2015 hagi OÜ BEST BUILDING (kostja)

vastu poolte vahel 9. juulil 2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingust nr 5 tuleneva

leppetrahvi 1199 eurot 64 senti väljamõistmiseks. OÜ BEST BUILDING esitas 18. märtsil

2016 vastuhagi põhivõlgnevuse 8440 eurot 12 senti ja viivise väljamõistmiseks.

Viru Maakohus rahuldas 15. novembri 2017 osaotsusega (II kd, tl 40–45) hagi leppetrahvi

väljamõistmiseks ning mõistis kostjalt välja leppetrahvi 1199 eurot 64 senti. Maakohtu

osaotsus jõustus 21. detsembril 2017 (II kd, tl 57). Maakohus jätkas vastuhagis menetlust.

Pärnu Maakohtu 12. jaanuari 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16879 tunnistati kostja

maksejõuetuks ja kuulutati välja tema pankrot. Kostja pankrotihalduriks määrati Saima

Laumets. Pankrotihaldur esitas 29. oktoobril 2018 vastuhagi täienduse (II kd, tl 95–96), 21.

novembri 2018 vastuhagi uue tervikteksti (II kd, tl 116–118) ning vastuhagi täienduse 14. mai

2019 kohtuistungil (II kd, tl 165–171). Kostja lõplikuks nõudeks jäi mõista hagejalt kostja

kasuks välja põhivõlgnevus 11 276 eurot 62 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 3382 eurot

99 senti ning viivis põhinõudelt kohtuotsuse jõustumisest alates võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palus mõista

hagejalt välja menetluskulud 4325 eurot ning sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Vastuhagiavalduse ja selle täiendamise avalduste kohaselt sõlmisid pooled 9. juulil 2014

ehitustööde töövõtulepingu nr 5, mille kohaselt kohustus kostja töövõtjana vahetama 189

akent Narvas, Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus ja teostama vastava siseviimistluse. Hageja

tellijana kohustus teostatud tööde eest tasuma kokku 59 982 eurot (koos käibemaksuga).

Ehitustööd lõppesid 27. veebruaril 2015.

Töövõtulepingu nr 5 p 7.1 kohaselt toimus ehitustööde eest tasumine faktipõhiselt vastavalt

akteeritud töödele ja esitatud arvetele. Lepingu p 7.2 kohaselt kohustus kostja kord

kalendrikuu lõpus esitama hagejale teostatud tööde aktid, hageja kohustus tasuma maksed

aktsepteeritud aktide alusel koostatud ja esitatud arvete alusel 15 kalendripäeva jooksul

arvates arvete kättesaamisest (lepingu p 7.3).

Perioodil 1. detsembrist 2014 – 27. veebruarini 2015 koostatud ning hageja poolt

aktsepteeritud ja vastuvõetud teostatud tööde aktide alusel esitas kostja hagejale tasumiseks

arveid kokku summas 56 730 eurot. Perioodil 17. detsembrist 2014 – 3. märtsini 2015 esitas

hageja leppetrahvide tasumiseks arveid kokku summas 11 276 eurot 62 senti. Kostja poolt

koostatud tööde teostamise aktid on hageja poolt aktsepteeritud, tööde puudusi ei ole

tuvastatud.

Lepingu p 12.3 kohaselt on viivisemääraks 0,2% maksesummast iga viivitatud tööpäeva eest,

kuid mitte üle 30% hilinenud maksesummast. Põhinõude 11 276 euro 62 sendi tasumisega on

hageja viivitanud kuni käesoleva ajani, teostatud kinnipidamised ei tulene VÕS sätetest ja on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetest tulenevalt tühised. Kuna viivise summa ületab

lepingu p 12.3 alusel arvutatud viivise piirmäära, palus kostja lepingu p 12.3 alusel mõista

hagejalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 3382 eurot 99 senti.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. 27. veebruari 2015

ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel on pooled kinnitanud, et loevad lepingu

lõppenuks ning ei oma teineteise vastu pretensioone.

Lepingu p-de 7.4 ja 12.11 kohaselt on hagejal õigus tasutava arve summast arvata ühepoolselt

maha leppetrahvid, kahjuhüvitised ja muud kostja vastu suunatud rahalised nõuded (nõude

tasaarvestus). Lepingu p 7.4 kohaselt loetakse tasaarvestus toimunuks hageja poolt

leppetrahvi summa ühepoolse mahaarvamisega kostjale makstavast tasust. Kostja oli teadlik

tema vastu esitatud leppetrahvi nõudest. Hageja poolt kostjale makstavast tasust vastavalt

lepingu p-le 7.4 kinnipeetud leppetrahvide kogusumma on 11 276 eurot 62 senti, millest 1199

eurot 64 senti on leppetrahv ehitusaegse tagatise esitamata jätmise eest vastavalt lepingu p-le

11.1 ning 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja

ületamise eest.

Lepingu p-des 12.11 ja 7.4 kokkulepitu järgi ei pidanud hageja selleks, et vähendada kostja

tasu leppetrahvi summa võrra, tegema kostjale tasaarvestuse avaldust vastavalt VÕS § 186 lg-

le 2. Hageja esitas 29. jaanuari 2019 menetlusdokumendis VÕS § 198 kohase tasaarvestuse

avalduse, millega hageja tasaarvestas oma leppetrahvi nõude kostja vastu summas 11 276

eurot 62 senti kostja tasu nõudega.

Kostja pole esitanud viivise nõuet lepingu p-s 12.4 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning

kostja viivise nõue on aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 5. juuli 2019 otsusega vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus 9. juulil 2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu

nr 5 sõlmimise üle (I kd, tl 6–10), mille kohaselt kohustus kostja vahetama 189 akent Narvas

Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus ja teostama vastava siseviimistluse. Vastavalt lepingu

p-le 6.1 on lepingu hinnaks koos käibemaksuga 59 982 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et

kostja arved nr 01/12-2014, nr 15/12-2014, nr 09/02-15, nr 10/02-15, nr 20/2-15 ja

nr 27/02-15 (I kd, tl 122–124) jäid tasumata kokku summas 11 276 eurot 62 senti. Kostja ei

vaielnud vastu, et sellest summast 1199 eurot 64 senti on leppetrahv ehitusaegse tagatise

esitamata jätmise eest ja 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise

lõpptähtaja ületamise eest. Samuti ei vaielnud kostja vastu, et ta oli ületanud tööde tegemise ja

üleandmise lõpptähtaega. Leppetrahv ehitusaegse tagatise esitamata jätmise eest summas

1199 eurot 64 senti oli kostjalt välja mõistetud Viru Maakohtu 15. novembri 2017

osaotsusega, mis jõustus 21. detsembril 2017.

Vastavalt töövõtulepingu p-dele 4.1–4.3 ja 5.4 pidi kostja tegema töö selliselt, et lepingust

tulenevatele nõuetele vastav töö oleks täielikult ja kvaliteetselt teostatud ning kostja poolt

lõplikult üle antud ja hageja poolt ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel lõplikult vastu

võetud hiljemalt 5. detsembril 2014. Tööde lõpetamise tähtaeg oli 30. oktoober 2014. Pooled

sõlmisid lepingu p-dele 8.1 ja 8.2 vastava ehitise üleandmise-vastuvõtmise akti 27. veebruaril

2015 (I kd, tl 17 pöördel), seega ületas kostja lepingu p-s 5.4 sätestatud ehitustööde

üleandmise lõpptähtaega 84 päeva võrra.

Lepingu p 12.5 kohaselt maksab kostja hagejale tööde tegemise või üleandmise lõpptähtaja

ületamise eest leppetrahvi 0,2% lepingu hinnast iga hilinenud kalendripäeva eest, kuid mitte

üle 30% lepingu hinnast. Hageja esitas hagejale tööde tegemise ja üleandmise lõpptähtaja

ületamise leppetrahvide arved perioodil 17. detsembrist 2014 – 3. märtsini 2015 summas

10 076 eurot 98 senti (I kd, tl 24 pöördel, tl 25, tl 25 pöördel, tl 26 pöördel).

Poolte vahel ei ole vaidlust, et lepingus ettenähtud tööd olid kostja poolt üleantud 27.

veebruari 2015 ehitise üleandmise-vastuvõtmise aktiga (I kd, tl 17), seega lepingu p-s 5.4

ettenähtud tähtaja rikkudes, ületades seda 84 päeva võrra. Lepingu p-de 7.4 ja 12.11 kohaselt

on hagejal õigus tasutava arve summast ühepoolselt maha arvata leppetrahvid, kahjuhüvitised

ja muud kostja vastu suunatud rahalised nõuded (nõude tasaarvestus). Lepingu p 7.4 kohaselt

loetakse tasaarvestus toimunuks hageja poolt leppetrahvi summa ühepoolse mahaarvamisega

kostjale makstavast tasust.

Hageja poolt hagejale makstavast tasust kinnipeetud leppetrahvide kogusumma on 11 276

eurot 62 senti. Seega oli kostjale makstavast tasust leppetrahvide kinnipidamine õigustatud,

kuna see tuleneb pooltevahelisest lepingust ega ületa lepingu p-s 12.5 sätestatud määra.

Leppetrahvide kinnipidamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega vastuhagi rahuldada, mõista hagejalt kostja kasuks

välja põhivõlgnevus 11 276 eurot 62 senti, põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on leppetrahvi nõue kostja vastu rahuldatud Viru Maakohtu

15. novembri 2017 tagaseljaosaotsusega. Nõue on tunnustatud kostja pankrotimenetluses.

Maakohus ei andnud hinnangut tasaarvestuse seaduslikkusele. Maakohus ei selgitanud välja

pooltevahelise vaidluse sisu. Kostja ei ole vaidlustanud hageja õigust nõuete

tasaarvestamiseks. Hageja ei ole esitanud kostjale tasaarvestusavaldust. Maakohus on jätnud

kohaldamata VÕS § 198, mille kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele

poolele ning VÕS 200 lg-t 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet,

millele teine pool saab esitada vastuväited. Seega on hageja ühepoolsed kinnipidamised

seadusevastased ja tühised vastavalt TsÜS §-le 84. Õigust tasaarvestada nõuet ilma

tasaarvestusavaldust esitamata ei anna hagejale ka lepingu p 7.4. Ka lepingu p-st 7.4. tuleneb,

et alles tasaarveldusavalduse esitamisega loetakse tasaarvestus toimunuks.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Pooled võivad

kokkuleppega jätta seaduses sätestatud tasaarvestusavalduse esitamise nõude ja tasaarvestust

takistavad asjaolud arvestamata. Töövõtulepingu p-des 12.11 ja 7.4 kokkulepitu järgi ei

pidanud hageja selleks, et vähendada kostja tasu leppetrahvi summa võrra, tegema kostjale

tasaarvestuse avaldust. Lisaks esitas hageja 29. jaanuari 2019 menetlusdokumendis VÕS §

198 kohaselt tasaarvestuse avalduse, millega ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude kostja

vastu kostja tasu nõudega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse muutmata ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega.

8. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 9. juulil 2014 ehitustööde töövõtuleping nr 5 (I kd, tl 6–10),

mille kohaselt kohustus kostja vahetama 189 akent Narvas Kreenholmi 32 asuvas ühiselamus

ja tegema siseviimistluse.

Kostja nõuab vastuhagis hagejalt summat, mille hageja kui tellija on kostja lepingujärgsest

tasust kinni pidanud leppetrahvi nõude katteks. Kostja väitel on hageja ebaõigesti kinni

pidanud kostja tasust 11 276 eurot 62 senti, millest 1199 eurot 64 senti on leppetrahv tagatise

esitamata jätmise eest ja 10 076 eurot 98 senti on leppetrahv tööde tegemise ja üleandmise

lõpptähtaja ületamise eest.

Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses leppetrahvi suuruse kujunemist ja selle põhjendatust,

vaid tugineb üksnes hagejapoolse tasaarvestusavalduse puudumisele leppetrahvi tasunõudest

kinnipidamisel. Apellatsioonkaebuse kohaselt on vaidlus selles, kas hageja ühepoolseid

mahaarvamisi saab lugeda nõuete tasaarvestuseks. Kostja väidab selgelt, et ta ei vaidlusta

hageja õigust nõuete tasaarvestuseks (apellatsioonkaebuse p 3.5).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kostja nõude rahuldamata.

9. Pooltevahelise töövõtulepingu p 7.4 kohaselt on hagejal õigus tasutava arve summast

ühepoolselt maha arvata leppetrahvid, kahjuhüvitised ja muud kostja vastu suunatud rahalised

nõuded (nõuete tasaarvestus).

Esmalt märgib ringkonnakohus, et selline lepingus kokkulepitud leppetrahvi sissenõudmise

kord ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, nagu kostja oma apellatsioonkaebuses väidab.

TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud

tellija õiguses tasaarvestada leppetrahv töövõtja tasunõudega. Sisuliselt tähendab see

kokkulepitud leppetrahvi nõudmise ja tasumise viisi, mis ei riku poolte lepinguvabadust ja ei

ole suunatud õiguste kuritarvitamisele. Kui pooltevaheline leping oleks käsitletav

tüüptingimustel sõlmitud lepinguna, siis ka sellisel juhul ei oleks leppetrahvi lepingutasust

kinnipidamise võimaldamine tüüptingimustena käsitletav teist poolt ebamõistlikult

kahjustavana VÕS § 42 lg 3 järgi. Kostjal oli võimalik leppetrahvi nõudele, seega hageja

poolt vähendatud tasule, vastuväiteid esitada.

Kostja väitel vajanuks pooltevahelise töövõtulepingu p-de 7.4 ja 12.11 järgne leppetrahvi

kinnipidamisõiguse teostamine eraldi tasaarvestusavaldust. Nimetatu ei tulene asjas esitatud

tõenditest. Ka võlaõigusseadus ei sätesta nõudeid tasarvestusavalduse vormile ega ka selle

sisule. Lepingu järgi pidi kostja tegema tööd valmis ja andma üle hiljemalt 5. detsembril

2014. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et tööd anti üle 27. veebruaril 2015. Hageja on

leppetrahvi kostja tasunõuetest kinnipidamisest kostjat teavitanud 30. märtsil 2015 (I kd tl

18jj) ja 29. juunil 2015 (I kd, tl 24jj). Kostja ei ole hagejapoolsele leppetrahvi kinnipidamisele

tehtud tööde tasust sellest teadasaamisel vastuväiteid esitanud. Eraldi teavitust leppetrahvi

kohaldamise suhtes lepingust tulenevalt vaja ei olnud.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu poolt läbi viidud tõendite kogumise suhtes

märkida järgmist. Kostja esitas maakohtule 15. veebruaril 2019 seisukoha, mille kohaselt ei

ole vastuhagi menetlemisel vaidluse all ehitustööde teostamise käik. Kostja jäi aga vastuhagis

esitatu juurde, leides samas, et tasaarvestuse tegemiseks peab tasaarvestav pool esitama VÕS

§ 186 lg 2 järgse nõude (eelduslikult on kostja pidanud silmas sama sätte p-i 2). Hageja soovis

oma vastuväidete tõendamiseks kostja nõudele menetluses ära kuulata tunnistajad. Maakohus

jättis hageja taotluse 10. aprilli 2019 määrusega rahuldamata leides, et kostja ei ole

vaidlustanud leppetrahvi olemasolu ega selle põhjendatust. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on nimetatud määrusega rikkunud menetlusõigust. Kostja jäi 15. veebruari 2019

seisukohas vastuhagis esitatu juurde (vastuhagis oli vaidlustatud leppetrahvi nõude

põhjendatust, vastuhagi p II). Kuigi kostja ei ole kogu hilisemas menetluses leppetrahvi

materiaalsete eelduste puudumisele tuginenud ja loobus tunnistajate ärakuulamisest, oleks

maakohus siiski pidanud TsMS § 351 ja 392 lg 1 järgi enne hageja taotluse rahuldamata

jätmist selgitama välja, millised on need kostja lõplikud väited, millele kostja oma nõudes

tugineb. Nimetatud rikkumine ei ole aga aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja ei ole

menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja leppetrahvi nõue ei oleks

põhjendatud. Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et leppetrahvide kinnipidamine oli

iseenesest õigustatud.

11. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist

suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei

esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude

hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke