3-18-1331/78 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-1331

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla kohustamiseks paigaldada

kambrisse laud, mida on kaebajal võimalik püsti seistes

kasutada või võimaldada kaebajal kasutada ülemist

nariplaati.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018.

a otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. aprillil 2018 esitas Viru Vangla kinnipeetav X Viru Vanglale taotluse, milles palus vahetada

kambrisse V703 paigaldatud lauaplaat sellise vastu, mida ta saaks reaalselt kasutada, ning seni

võimaldada tal kirjutada ülemisel nariplaadil. X selgitas, et plaadi mõõtmed ei võimalda tal seda

kasutada ning laua kasutamiseks peab ta kummardama ja olema sundasendis.

2. 3. mai 2018. a otsusega nr 6-14/12903-2 jättis Viru Vangla taotluse rahuldamata. Vangla

hinnangul on 27. märtsil 2018 paigaldatud laud selline, millel saab eesmärgipäraselt ja efektiivselt

tegeleda kirjutamisega.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 4. juulil 2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru

Vangla kohustamiseks paigaldada tema kambrisse laud, mida on tal võimalik püsti seistes

seljavalu tundmata kasutada kirjutamiseks, söömiseks ja õppimiseks või võimaldada kasutada

nendeks tegevusteks ülemist nariplaati.

Kaebuse kohaselt on kaebajale tehtud kolm alaseljaoperatsiooni, kuid sellele vaatamata on ta raske

puude ja osalise töövõimega. Kaebaja vajab igapäevatoimingute tegemisel abilist, temale

kohaldatud kambrit ning lauda, mille taga saab kaebaja püsti seistes kirjutada. Istumine tekitab

kaebajale tugevat füüsilist valu. 27. märtsil 2018 paigaldatud lauda ei saa kaebaja reaalselt

kasutada. Laud võimaldab kaebajal lauale panna käelabad ja A4 kaustiku või paberi ning kaebaja

peab seisma ettekallutatult sundasendis, mis tähendab, et laud ei vasta ühelegi töö- ega

tervisekaitsenõudele. Arst on 4. septembril 2018 teinud selge otsuse ja meditsiiniõde on

12. septembril 2018 tunnistanud olemasoleva laua kõlbmatuks.

4. Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebajal ei ole

põhjust eeldada, et elukambri sisustus vastaks justnimelt tema eelistustele. Vangla on arvesse

võtnud kaebaja tervislikku seisundit ning paigaldanud sellest tulenevalt tavapärasest erineva

lauaplaadi. Paigaldatud lauale on võimalik paigutada asju ning seda on võimalik kasutada

kirjutamiseks.

5. Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kaebajal on tervislikel põhjustel näidustatud püsti

kirjutamise võimalus, kaebaja kambrisse on paigaldatud lauaplaat, mis asub põrandast 124 cm

kõrgusel ja mille mõõtmed on 60 cm × 45 cm, ning paigaldatud lauaplaadile saab kaebaja panna

käelabad ja A4 suuruse paberi. Pooled on erimeelt selles, kas vanglale on pandud kohustus

paigaldada kaebaja kambrisse lauaplaat, mis vastaks kaebaja poolt välja toodud nõuetele, ning kas

vanglal on kohustus võimaldada kaebajal kasutada kirjutamiseks, õppimiseks ja söömiseks ülemist

nariplaati.

6. Kohustamiskaebuse rahuldamisel on oluline, et Viru Vangla oli kohustatud kaebaja poolt

nõutavat tegema ja toimingu tegemisest keeldumine on olnud õigusvastane.

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 1

p-st 3 tulenevalt kuulub toa või kambri sisustusse laud. EhS § 11 lg 4 alusel kehtestatud majandus-

ja taristuministri 2. juuli 2015. a määrusest nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ ei nähtu, et

sätestatud oleks nõudeid lauale. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330

„Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite

ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3

lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla või

arestimaja volitatud tervishoiutöötaja.

Olukorras, kus kambri sisustusse kuulub laud, mida kaebajal terviseseisundist tulenevalt ei ole

võimalik kasutada, tekib küsimus meditsiinilise abivahendi vajalikkusest, mille kohta saab

hinnangu anda ja vastava otsuse teha üksnes tervishoiutöötaja. Meditsiinilise abivahendi

vajalikkuse kohta tehtud otsuse puudumisel puudub vanglal seega ka kohustus vastavat

abivahendit võimaldada.

7. Arst A. Aasamets on 6. detsembril 2016 teinud otsuse, mille kohaselt on kaebajal näidustatud

tervislikel põhjustel püsti kirjutamise võimalus, arst N. Neglason on 3. aprillil 2017 teinud otsuse,

mille kohaselt kuni neurokirurgi selgitava ja täpsustava konsultatsioonini tuleb kaebajal jätkata

kirjutamist seisvas asendis. Kohtule ei nähtu, et arstid oleksid andnud kaebajale soovitusi või

kohustanud vanglat seonduvalt kaebaja poolt püsti seistes söömise ega õppimisega.

Vastavalt puudus vanglal kohustus kaebaja kambrisse paigaldatud lauaplaati kohandada ning

sellest tulenevalt oli vangla keeldumine õiguspärane. Seejuures on kaebaja ise teada andnud, et

paigaldatud lauaplaadile mahuvad kaebaja käed ja A4 suurune paber, mis viitab, et kaebajal on

võimalik püsti seistes kirjutada ehk järgida talle antud soovitusi ning vangla on seega võimaldanud

kaebajal püsti seistes kirjutamise.

8. Kohus jättis HKMS § 158 lg 2 ls 2 alusel tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, milles

kajastuvad pärast vangla poolt vaideotsuse tegemist toimunud sündmused.

9. Kaebaja taotles alternatiivselt Viru Vangla kohustamist võimaldada kaebajal kasutada

söömiseks, õppimiseks ja kirjutamiseks ülemist nariplaati, mis sisuliselt vastab taotlusele hoida

kaebaja mitmekohalises elukambris üksi. Ühestki õigusaktist ei tulene aga kinnipeetavale õigust

otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise

kambriga. Isikul puudub seega subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist üksinda või

mitmekohalisse kambrisse. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole küll

täiesti piiramatu, ent kohtu hinnangul ei nähtu, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel oleks

vastustaja teinud ilmselgeid kaalutlusvigu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kambris olev laud peab olema võrdväärne lauaga, mida

kasutavad söömiseks, töötamiseks ja õppimiseks vabaduses viibivad isikud. Laua suurus peab

olema selline, et sellele mahuvad kõik tööks ja õppeks vajalikud esemed.

Halduskohus on õigesti märkinud, et neurokirurg ei teinud vanglale otsest ettekirjutust kaebajale

püsti kirjutamise võimaldamiseks. Kuid ettekirjutus jäi tegemata üksnes seetõttu, et arstilt seda ei

küsitudki. Tänaseks on teostatud mõõtmised, mis kinnitavad, et laud, mida kaebaja valu tundmata

kasutada saab, peab olema suurem. Kui vangla ei suuda kaebajale nõuetekohast lauda tagada, tuleb

kaebaja paigutada kambrisse üksinda, et kirjutamiseks saaks kasutada ülemist nariplaati.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta selle rahuldamata.

12. 3. aprilli 2019. a määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja menetlusabitaotluse ja

andis talle tähtaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus leidis, et

apellatsioonkaebuse eduväljavaated on vähesed, mistõttu ei ole menetlusabi jätkamine

apellatsioonimenetluses põhjendatud.

13. 27. juuni 2019. a määrusega Riigikohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja kohustas Viru

Vanglat võimaldama kaebajal viibida kohtumenetluse lõpuni kambris üksi võimalusega kasutada

nari ülemist lavatsit lauana.

14. 11. septembri 2019. a määrusega Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määruse

osaliselt, otsustas jätkata kaebajale menetlusabi andmist ja saatis asja menetluse jätkamiseks

ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et selles menetlusetapis ei olnud võimalik

järeldada, et apellatsioonkaebusel ei ole eduväljavaateid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava subjektiivse õiguse ulatust kambri sisustuse

muutmiseks ja/või meditsiinilise abivahendi saamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

16. 11. septembri 2019. a määruses käesolevas asjas asus Riigikohus seisukohale, et kambri ja

selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust

meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise

võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava

terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid.

Ringkonnakohus juhindub sellest seisukohast apellatsioonkaebuse lahendamisel.

17. Tulenevalt VangS § 45 lg 1 ls-st 2 kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate

esemete loetelu valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.

novembri 2000. a määruse nr 72 Vangla sisekorraeeskiri (VskE) § 7 lg 1 p 3 järgi kuulub kambri

sisustusse muu hulgas laud. Kehtiv õigus ei reguleeri küsimust selles, milliste mõõtmetega laud

tuleb kambrisse paigutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega hea halduse põhimõttest ja

vangistuse regulatsioonist tulenevalt järeldada, et laua suurus peab olema piisav, et lauda oleks

võimalik kasutada selle tavapärasel otstarbel, arvestades kambri üldisi mõõtmeid ja kaalutlusi

vangla julgeoleku tagamiseks. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on subjektiivne õigus

samaväärsele lauale, mida tavapäraselt on võimalik kasutada vabaduses viibivatel isikutel. Seda ei

võimalda juba kinnipeetava kambri mõõtmed. Kuigi laud ei ole meditsiiniline abivahend, siis

kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu kambri sisustuse muutmise aluseks saab olla eelkõige arsti

hinnang selle kohta, milliste muudatuste tegemine on vajalik kinnipeetava toimetuleku

tagamiseks, tervisprobleemi leevendamiseks ja/või inimväärikust austavate kinnipidamis-

tingimuste loomiseks. Arsti sellekohane otsustus annab kinnipeetavale aluse taotleda vanglalt

muudatuste tegemist kambris sisustuses. Taotluse lahendamisel peab vangla seejärel otsustama,

kas kambri sisustuse muutmine või täiendamine on võimalik ja põhjendatud.

18. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et nii Tallinna Vanglas kui Ka Viru Vanglas

viibimise ajal on vangla arstid kaebaja seljaprobleemi tõttu pidanud kaebajale sobivaks kirjutamist

püstises asendis (I kd, tl 22-24). Seega esines alus taotleda vastustajalt kambri sisustuse

kohandamist püsti kirjutamise võimaldamiseks. Ringkonnakohus peab 3. aprilli 2017. a

sissekannet kaebaja meditsiinikaardile selles osas piisavalt selgeks. Asjaolu, et arst ei märkinud

kohustuslikuna meedet, mida püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks tuleb rakendada,

osutab üksnes sellele, et vanglal on otsustusruum, millisel viisil eesmärk saavutada.

Vangla otsustas paigaldada kaebaja kambrisse täiendava laua, mis asub tavapärasest kõrgemal,

kuid on kambri sisustusse standardselt kuuluvast lauast väiksem. Kambri sisustusse kuuluv

tavapärane laud jäi seejuures alles. Kaebaja hinnangul ei ole lisatud laud aga piisavalt suur. Samuti

võib kaebaja menetlusdokumentides väljendatust aru saada, et kaebaja ei ole rahul ka laua

kõrgusega. Seetõttu taotles kaebaja lauaplaadi asendamist suuremaga, millest vastustaja 3. mai

2018. a otsusega (I kd, tl 15-16) keeldus. Kokkuvõtvalt on vastustaja tuginenud sellele, et arst ei

ole näinud ette kindla suurusega laua võimaldamise kohustust ning kambri mõõtmeid arvestades

takistaks suurem laud kambris liikumist määral, mis seaks ohtu vangla ametnike liikumise ja/või

vajadusel erivahendite kasutamise kambris, s.o ohustaks vangla julgeolekut.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla selgitused piisavad selleks, et lugeda õiguspäraseks

keeldumine suurema lauaplaadi paigaldamisest. Ringkonnakohus arvestab siinjuures sellega, et

paigaldatud laua mõõtmed (45 * 60 cm) ilmselt ei ole sellised, et laud ei oleks tavapärasel otstarbel

kasutatav. Kuigi suuremal laual võib olla mugavam kirjutada, siis kaebaja nimetatud takistused

laua kasutamisel (töövihiku ulatumine üle laua serva, probleemid kirjutamisel kasutatava

abimaterjali lauale mahutamisel) ei ole sellise kvaliteediga, et saaks järeldada laua sobimatust

püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks. Vastustaja kaalutlus suurema lauplaadi negatiivsest

mõjust kambris liikumise võimalusele on seejuures samuti asjakohane. Kuigi suurema lauplaadi

ruumi ahendav mõju võib olla tagasihoidlik, on see siiski asjaolu, mida vastustaja pidi arvestama

kaebaja taotluse lahendamisel.

Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et vastustaja keeldumine suurema lauplaadi

paigaldamisest on õiguspärane ning, et kaebajale on tagatud vähemalt tema minimaalsetele

vajadusetele vastav võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kaebaja soov kasutada lauda püsti

söömiseks või muudeks toiminguteks ei ole asjakohane, sest arst ei ole kaebaja sellist vajadust

tuvastanud. Samas ei ole kaebajal keelatud kasutada paigaldatud lauda ka muul otstarbel kui

kirjutamiseks.

20. Riigikohus märkis 11. septembri 2019. a määruses veel, et kaebaja meditsiinikaardile

15. novembril 2018 tehtud kanne (I kd, tl 195) võib vastustaja keeldumise õiguspärasuse

hindamisel oluline olla. Halduskohus jättis nimetatud tõendi arvestamata põhjusel, et HKMS

§ 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või

toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodu valguses mõistab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohta

selliselt, et kaebusega taotletavat eesmärki silmas pidades tuleb asjaolud kindlaks teha kohtuotsuse

tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), otsustades, kas vastustajal on kohustus kambrit

kaebaja taotlusel täiendavalt kohandada püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks.

21. 15. novembri 2018. a kande kohaselt toimus 24. oktoobril 2018 õe ja kontaktisiku poolt

kaebaja kambris lauaplaadi orienteeruvate mõõtude võtmine. Laua sobivate mõõtudena märgiti

55 x 92 cm. Mõõtmiste tulemused edastati perearstile dr. R. Aadamsoole. Hiljem selgitas

kontaktisik, et laua mõõtmetena märgiti meditsiinikaardi kandesse kaebaja poolt sobivaks

peetavad mõõtmed ning mõõtmise käigus õde ei andnud hinnangut sellele, et olemasolev laud on

sobimatu või, et vajalik on paigaldada suurem laud (II kd, tl 9).

Nendel asjaoludel, arvestades, et talle edastatud soovitusele ja kaebaja tervisandmetele tuginedes

perearst hiljem ei andnud soovitust laua asendamiseks suuremaga, leiab ringkonnakohus, et

15. novembri 2018. a kaebaja meditsiinikaardile tehtud kanne ei anna alust järelduseks, et vanglal

on kohustus paigaldada kaebaja kambrisse suurem laud, sest olemasolev ei ole piisav kaebajale

püsti kirjutamise võimaldamiseks. Samuti ei tulene selline järeldus 4. septembri 2018. a kaebaja

meditsiinikaardi kandest (I kd, tl 108), kuna ka selles ei ole arst sedastanud vajadust kambrisse

paigutatud laua asendi või suuruse muutmiseks, vaid on üksnes kajastanud kaebaja sellekohast

soovi, vanglale omapoolset nõuet või soovitust lisamata.

Kohtumenetluse ajal on vastustaja teavitanud kaebajat kirjalikult sellest, et kui laua kasutamine

tekitab kaebajale ebamugavust või valu tulenevalt laua paiknemisest (kõrguses), siis on vastustaja

valmis laua asendit korrigeerima. Seetõttu võib eeldada, et laua kasutamise takistused, mis

seonduvad laua paiknemisega, on kaebaja soovil kõrvaldatavad ning vastavalt puudub vajadus ka

selles osas vastustajale ettekirjutuse tegemiseks.

22. Kaebaja alternatiivne taotlus tema paigutamiseks kambrisse üksinda, et võimaldada kasutada

kirjutamiseks narivoodi ülemist plaati tuleks kõne alla juhul, kui arsti poolt näidustatud püsti

kirjutamise võimaldamine muul viisil ei ole saavutatav, näiteks juhul, kui kambri sisustuse

täiendamise ja/või muutmisega ei ole võimalik luua tegelikku võimalust püstises asendis

kirjutamiseks. Käesoleval juhul on aga kohtud leidnud, et täiendava laua paigaldamisega on

kaebajale tagatud vähemalt minimaalne võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kuna vastustaja

keeldumine kaebaja kinnipidamise tingimuste muutmisest oli seega õiguspärane ja puudub alus

kohustada vastustajat täiendavalt muutma kaebaja kambri sisustust, siis sarnaselt puudub alus ka

kohustada vastustajat kaaluma kaebaja üksinda kambrisse paigutamist.

23. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei

ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja

oli halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS

§ 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega

jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/