1-15-311/21 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

28. november 2019

Kohtuasja number

1-15-311

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuasi

Vladimir Botško (isikukood 35803110065) vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 29. oktoobri 2019. a

määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Vladimir Botško, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Alar Häidberg

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2019. a määrus muutmata ja Vladimir Botško

määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. detsembri 1992. a otsusega tunnistati Vladimir Botško süüdi

kriminaalkoodeksi (KrK) § 1151 lg 2, § 117 ja § 101 p-de 3 ja 6 järgi. Talle mõisteti karistuseks

surmanuhtlus. Tallinna Linnakohtu 2. mai 1997. a määrusega asendati V. Botško

surmanuhtlus eluaegse vabadusekaotusega. Harju Maakohtu 18. veebruari 2015. a määrusega

jäeti V. Botško karistus muutmata. Tema karistusaeg algas 19. augustil 1992.

2. 1. juulil 2019 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid V. Botško vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava

vabastamist ei toetanud.

Vaidlustatud kohtumäärus

3. Tartu Maakohus jättis 29. oktoobri 2019. a määrusega V. Botško vangistusest vabastamata.

4. Maakohus tõi V.

Botško osas positiivsena välja,

et tal puuduvad kehtivad

distsiplinaarkaristused, ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Uus suund“, õppinud eesti keelt

A1 ja A2 tasemel, osalenud vangla tööhõives, võlgu tal ei ole ning vabanemisfondis on

1620 eurot. Eelmärgitust maakohtu hinnangul V. Botško vabastamiseks ei piisa. Kohus leidis,

2(4)

et V. Botško tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist ei võimalda kuritegude asjaolud,

vabanemisjärgsed elutingimused ja tema isik. V. Botškol on üks kehtiv kriminaalkaristus. Ta

kannab karistust isikuvastaste kuritegude eest – tapmine raskendavatel asjaoludel,

sugukõlvatu tegevus alla 16-aastase isiku suhtes, lapsealise vägistamine, alla 16-aastase isiku

ebaloomulikul viisil vägistamine. V. Botško kuritegude asjaolud on äärmiselt rasked. Ta on

kõik kuriteod, mille eest karistust kannab, pannud toime sama kannatanu vastu. Kannatanu oli

üksnes 5-aastane laps, kelle suhtes pani V. Botško kuritegusid toime eriti piinaval ja jõhkral

viisil. Süüdimõistetu meelitas lapse enda juurde korterisse, võttis riidest lahti, üritas

suguühendusse astuda, kasutas vägistamiseks vägivalda ja kuritegude varjamiseks tappis

lapse. Kuritegude eest mõisteti V. Botškole surmanuhtlus, mis hiljem asendati eluaegse

vangistusega. Ennetähtaegse vabanemise korral puudub V. Botškol kindel elukoht.

Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetul poeg ja vend, kes ei ole nõus teda enda juurde elama

võtma ega saa teda rahaliselt toetada. Korter, kus V. Botško elas enne vangistust, on

lammutatud. Kuna tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral tuleb kohtul määrata kindlaks

alaline elukoht, aga V. Botškol see puudub, ei ole teda võimalik kriminaalhooldusele allutada.

MÄÄRUSKAEBUS

5. V. Botško esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta palub kohtumääruse

tühistada ja end tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada, samuti palub ta jätta temalt

vaidlustatud määrusega välja mõistetud menetluskulu riigi kanda.

6. V. Botško etteheite kohaselt jättis maakohus arvestamata, et ta on osalenud kuriteo riski

vähendavates tegevustes ning on nõus osalema sellistes tegevustes ka käitumiskontrolli ajal.

Vangistuse jooksul on ta läbinud sotsiaalprogrammi „Uus suund“ ja õppinud riigikeelt. Veel

märgib V. Botško, et põhimõtteliselt ei lange uue kuriteo riskid ära ühegi isiku puhul ka pärast

seda, kui karistus lõpuni kantakse. Samas on riske võimalik maandada kinnipeetava

vabastamisega riigi järelevalve alla. Kriminaalhooldus oleks distsiplineeriv meede.

7. V. Boško toob ka välja, et talle määratud tugiisikut ei ole ta kunagi näinud. Tugiisiku

kohustuseks on otsida ennetähtaegselt vabastamiseks esitatule elu- ja töökoht. Seega on tema

tugiisiku tegevusetus mõjutanud olulises osas maakohtu põhjendusi ja kohtumäärust

tervikuna. Samuti on oluline märkida, et rahalised nõuded tema vastu puuduvad ja

vabanemisfondis on kolme kuu toimetulekumiinimum. Seega kõiki asjaolusid kogumis

hinnates on tema vabastamine karistuse kandmiselt igati põhjendatud.

8. V. Botško märgib, et talle jääb arusaamatuks tema kaitsja roll maakohtu istungil. Kaitsja ei

teinud kohtuistungil vähimatki tema kaitsmiseks ja mingit kasu tal kaitsjast ei olnud. Seetõttu

ja ka majanduslikust seisundist tulenevalt palub ta jäta menetluskulu tervikuna riigi kanda.

9. V. Botško on kaebusele lisanud K-Raha väljavõtte ning ka 8. novembri 2019. a kuupäeva

kandva garantiikirja, millest selguvalt MTÜ Rehabilitatsioonikeskus Valge Eesti kindlustab

V. Botškole ennetähtaegselt vabanemisel elamispinna XXX ja ka tugiisiku.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest

ennetähtaegse

vabastamise

sisuliste

eelduste

hindamisel

ulatusliku

otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu

kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks

on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda

ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

3(4)

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole V. Botško tingimisi enne tähtaega vabastamise üle

otsustades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. V. Botško

ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused ei ole praeguseks veel täidetud ning ta peab

jätkama vanglakaristuse kandmist.

12. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on süüdimõistetu

edasine õiguskuulekas käitumine. Seega tuleb kinnipeetava vabanemisvõimalust kaaludes

eelkõige hinnata tema uue kuriteo toimepanemise riski. Seejuures lähtutakse kohtupraktikas

arusaamast, et mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal

karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude

toimepanemise tõenäosus (Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019. a määrus asjas

nr 1-16-9898, p 47). Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud

kuritegude põhjal. V. Botško kannab eluaegset vanglakaristust 5-aastase lapse kallal

sugukõlvatu tegevuse, tema ebaloomulikul viisil vägistamise ja mõrva eest. Seega need

kuriteod, mida ta võib vabaduses toime panna, on eelduslikult väga jõhkrad ning rasked.

Seetõttu peaks V. Botško ennetähtaegseks vabastamiseks olema kindel alus loota, et tema

kuritegelik käitumine ei kordu.

13. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et V. Botško ei pane enam toime uusi raskeid

vägivallategusid. Põhjuse karta süüdimõistetu kuritegude kordumist annavad eelkõige

toimepandud kuritegude asjaolud ja tema isik. Kuritegudes ja V. Botško selgitustes nende

toimepanemise kohta peegeldub tema suur sisemine kurjus ja kohtukolleegium ei ole

veendunud, et vangistuses viibitud ajaga ning vanglas läbitud tegevuste tõttu seda temas enam

ei ole ning ta rohkem kuritegusid toime ei pane. Kuritegude asjaolusid on maakohus

vaidlustatud määruses piisavalt kajastanud ja neid ringkonnakohus üle ei korda. Tartu

Maakohtu 17. oktoobri 2019. a istungil, kus arutati tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise

küsimust, on V. Botško öelnud, et tappis lapse, kuna nähtavasti oli päev selline ja tal oli mingi

viha. Viha tekkis sellest, et lapsed käivad mõnikord aiamaal ja võtavad marju ning tema tahtis

kannatanut selle eest karistada, hirmutada. Ta ka vägistas lapse, ei tea, miks ta seda tegi. Kõik

see juhtus täitsa juhuslikult (vt istungiprotokolli lk 2).

14. Kohtukolleegium leiab, et ka V. Botško vabanemisjärgsed elutingimused ei ole tema

seaduskuulekalt jätkamiseks soodsad. Maakohus märkis, et süüdimõistetul puudub vabaduses

elukoht ning seega ei ole teda juba sel põhjusel võimalik vanglast vabastada. Kolleegium

nõustub, et ennetähtaegselt ei saa vangistusest vabastada kinnipeetavat, kellel ei ole elukohta

(vt ka Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus nr 1-16-6694/119, p-d 14–16).

Määruskaebuse lisana on V. Botško esitanud MTÜ Rehabilitatsioonikeskuse Valge Eesti

garantiikirja, millest selguvalt kindlustab MTÜ Rehabilitatsioonikeskus Valge Eesti

süüdimõistetule tema vabastamisel ajutise elamispinna XXX ning ka tugiisiku. Sellega püüab

süüdimõistetu tõendada endal nüüdseks elukoha olemasolu. Ringkonnakohus kahtleb, kas

kõnealune garantiikiri tõendab piisavalt V. Botškol vabaduses kindla elukoha olemasolu.

Nimelt ei nähtu sellest, millise ajaperioodi jooksul MTÜ Valge Eesti süüdimõistetul osutatud

korteris elada võimaldab, küll selgub, et tegemist on ajutise võimalusega. Samas ei ole antud

küsimusel aga ka määravat tähendust. Arvestades V. Botško kuritegude asjaolusid ja isikut,

millel sai peatutud käesoleva määruse eelmises punktis, ei peaks kolleegium V. Botško

tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist võimalikuks ka juhul, kui süüdimõistetul oleks

kindel koht, kuhu elama minna.

15. Samuti tuleb süüdimõistetu vabanemisjärgsetest elutingimustest edasi rääkides negatiivsena

tähele panna sedagi, et töökohta tal vabaduses ei ole. Arvestades V. Botško vanust (61 aastat),

rasket kriminaalset tausta ning tööturult eemalolekust tingitud töökogemuste puudumist, on

tema võimalus töökoht saada üsna kesine. Lähedased (poeg ja vend, kellega suhtlus on teatud

määral säilunud) ei ole avaldanud valmidust teda materiaalselt toetada. Veel tuleb silmas

4(4)

pidada, et V. Botško on nüüdseks vanglas olnud üle 27 aasta. Selline pikaajaline ühiskonnast

eemalolek iseenesest kindlasti raskendab oluliselt naasmist vabadusse, süüdimõistetu

hakkamasaamist ja kohanemist tema jaoks oluliselt muutunud maailmas.

16. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et V. Botško hea käitumine ja pingutused

vanglas ei anna piisavat kindlust uskuda, et vabanemise korral ta uusi raskeid kuritegusid

toime ei pane. Ka käitumiskontrollile allutamine ei garanteeri tema edasist seaduskuulekust.

Selline negatiivne prognoos välistab V. Botško vanglast vabastamise.

17. V. Botško on määruskaebuses palunud jätta temalt maakohtu määrusega välja mõistetud

menetluskulu – kaitsjatasu 164 eurot 4 senti – riigi kanda. Süüdimõistetu etteheite kohaselt ei

osutanud vandeadvokaat Karl Saavo kohtuistungil temale tõhusat kaitset ja mingit kasu tal

kaitsjast ei olnud. Ringkonnakohus veendus kohtuistungi protokolli põhjal, et kaitsja esitas

istungil V. Botškole küsimusi ning esines ka sõnavõtuga tema kasuks. Samuti selgub esimese

astme kohtule esitatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlusest, et kaitsja oli

enne kohtuistungit tutvunud ka süüdimõistetut iseloomustava materjaliga ning käinud vanglas

V. Botškoga konsulteerimas (kohtumise kestuseks on märgitud 1 tund). Seega ei ole V. Botško

etteheidetel alust.

18. Süüdimõistetu on ka märkinud, et majanduslikust seisundist tulenevalt ei ole ta suuteline

menetluskulusid tasuma. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebusele lisatud K-Raha väljavõte

kinnipeetava sellist väidet ei kinnita. Vangistusseaduse § 44 lg 3 kohaselt vabanemistoetust

hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära

täitumiseni. K- Raha väljavõtte kohaselt on selline summa V. Botškole juba hoiustatud.

Seisuga 6. november 2019 oli kinnipeetava arvel 70 eurot 83 senti. Kõnealusest väljavõttest

nähtub seegi, et V. Botško on vangla kaupluses pidevalt tasunud ostude eest ning korraga

makstavad summad on vaid ühel korral jäänud alla 20 euro, korduvalt on ta kauplusse jätnud

nii 100 euro piirimaile jäävaid kui ka seda ületavaid summasid. Kuivõrd vangistuses on

süüdimõistetule tagatud kõik hädapärane, saaks V. Botško raha kulutada menetluskulude eest

tasumiseks. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt mingeid muid võlgu tal ei ole. Vangistuses

on ta pidevalt töötanud, millega on taganud endale stabiilse sissetuleku. Seega puuduvad

põhjused süüdimõistetu menetluskulu riigi kanda jätmiseks.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2019. a määruse muutmata ning V. Botško

määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas