2-17-8767/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. november 2019

Tsiviilasja number

2-17-8767

Tsiviilasi

A.A. hagi G.H. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2115 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): G.H. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Vastustaja (hageja): A.A. (isikukood: XXXXXXXXXXX),

volitatud esindaja K.B.

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.H. apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 30. juuli

2019 otsuse peale rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 30. juuli 2019 otsus muutmata.

3. Võtta tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse

vastusele lisatud A.A. seadusliku esindaja, s.o ema H.T.

pangakonto väljavõte perioodi 23. september 2018 kuni 23.

september 2019 kohta.

4. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ning rahaline

suurus muutmata.

5. Jätta A.A. ringkonnakohtus kantud menetluskulud G.H.

kanda ning G.H. ringkonnakohtus kantud menetluskulud

riigi

kanda.

A.A.le

hüvitatavad

menetluskulud

ringkonnakohtus puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 5. juunil 2017 hagi G.H. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja

palub mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning tagasiulatuva elatise alates 1.

augustist 2016 kuni hagi esitamiseni 2250 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja ema ja kostja kooselu lõppes juulis 2016.

Kostja ei ole hagejat rahaliselt toetanud ega muul viisil tema ülalpidamises osalenud. Kostja on

töövõimeline, tema tervis on korras ja tal puuduvad teised ülalpeetavad. Kostja on oma

sissetulekuid näilikult vähendanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõutud igakuise elatise maksmine käib kostjale üle jõu.

Kostja igakuised sissetulekud kokku on 526 eurot 17 senti kuus, sh palk 126 eurot 27 senti ja

üüritulu 400 eurot. Kinnisasjalt kõrgema üürihinna saamine või selle võõrandamine, teenimaks

suuremat tulu, ei ole tähtajalise üürilepingu tõttu võimalik. Kostjal ei ole muid sissetulekuid

ega muud vara, mille arvelt hagejale elatist tasuda. Kostja palus mitte mõista hagejale elatist

üle 100 euro kuus.

Hageja nõutud tagasiulatuva elatise 2250 euro maksmine on kostjale ebamõislikult koormav

ning seab kostja äärmiselt raskesse olukorda. Juhul, kui kohus mõistab kostjalt hageja kasuks

välja tagasiulatuva elatise võlgnevuse, palub kostja määrata, et kostjal tuleb elatise võlgnevus

tasuda lisaks igakuisele elatisele võrdsetes osades osamaksena mitte rohkem kui 50 eurot kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. juuli 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise alates 1. augustist 2016 kuni 31. juulini 2019 summas 8753 eurot 67 senti ning alates

1. augustist 2019 igakuiselt summas, mis moodustab poole Eesti Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja täisealiseks saamiseni 28. septembril 2033.

Maakohus jättis kostja taotluse määrata, et kostjal tuleb elatise võlgnevus tasuda lisaks

igakuisele elatisele võrdsetes osades osamaksena mitte rohkem kui 50 eurot kuus, rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 509 eurot 70 senti.

Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt kohaldub asja lahendmaisel Eesti õigus. Pooled ei

vaidle selle üle, et kostja on hageja isa. Kostjal on perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1

kohaselt kohustus hagejat ülal pidada. Hageja ema pangakonto väljavõtte ja SEB Pank AS

kinnituse kohaselt ei ole kostja alates 1. augustist 2016 kuni 2. juunini 2017 hageja emale

kontole raha kandnud (I kd, tl 10–11). Hageja ema ja kostja vahel 18. septembril 2016 ja

aprillis 2017 peetud vestlusest nähtub, et kostja ei ole hagejat toetanud (I kd, tl 13–14). Kostja

ei ole ka ise väitnud, et ta oleks hagejat alates augustist 2016 mingil viisil üleval pidanud.

Kostja on PKS § 100 lg 2 järgi seega kohustatud täitma hageja ülalpidamise kohustust elatise

maksmisega.

Alaealisele lapsele makstav elatis ei või PKS § 101 lg 1 kohaselt üldjuhul olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab PKS § 102 lg 2

kolmanda lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval

põhjusel. 23. novembri 2007 Haagi protokolli art 14 kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel

arvestada nii hageja vajadusi ülalpidamiseks kui ka kostja võimalusi hagejat ülal pidada.

Hageja on välja toonud, et tema ülalpidamiseks kulub keskmiselt 503,5–537,5 eurot kuus ning

need kulud suurenevad. Kostja ei ole konkreetselt välja toonud ega tõendanud, et hageja

vajadused oleksid väiksemad.

Hispaania maksuameti andmetel sai kostja 2016. a töötasu ning pensioni ja toetustena kokku

4938 eurot 17 senti. Kostja 2016. a tuludeklaratsiooni andmetel sai kostja 2016. a palgatulu

4905 eurot 88 senti, intressitulu 382 eurot 72 senti ja kinnisvaralt tulu 4800 eurot. Hispaania

maksuameti andmetel sai kostja 2017. a töötasu ning pensioni ja toetustena kokku 4938 eurot

17 senti. Kostja poolt kohtule esitatud palgalehtedelt nähtub, et kostja sai jaanuarist 2017 –

augustini 2017 töötasu 441 eurot 78 senti kuus ning alates septembrist 2017 kuni jaanuarini

2018 126 eurot 27 senti kuus. Hispaania maksuameti andmetel oli kostja pangakontodel

31. detsembri 2016 seisuga 32 247 eurot. Hispaania maksuameti andmetel puuduvad 2017. a

kostja pangakontode kohta andmed. Kostja töötasu ja pangakontode andmed 2018. a kohta ei

olnud päringu tegemise ajal veel saadaval. Kostja poolt esitatud eluruumi üürilepingust

nähtuvalt saab kostja talle kuuluva kinnisasja üürile andmisest tulu 400 eurot kuus. Kostja on

väitnud, et üüritulu kuulub kostja emale kuni kostja on temale laenatud 64 000 eurot tagasi

maksnud. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et üüritulu kuuluks kostja emale.

Üürilepingu kohaselt on üürileandja ja ka üüritulu saama õigustatud isik kostja.

Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja sissetulek vähemalt 526 eurot 17 senti kuus, sh palk 126

eurot 27 senti ja üüritulu 400 eurot. Samas on kohtul põhjust kahtlustada, et kostja on oma

ametlikku sissetulekut kunstlikult vähendanud, kuivõrd kostja töötasu on oluliselt pärast

praeguses asjas hagi esitamist vähenenud.

Kostja on 5. oktoobril 2018 kinnitanud, et ta elab emaga ühes majas. Kostjal on eraldi

majapidamine ja sellest tulenevalt ka igakuised kohustused. Kostja ei ole täpsustanud, millised

need kohustused on ega esitanud nende kohta tõendeid. Kostja poolt Hispaania kohtule

24. novembril 2016 esitatud avaldusest nähtub, et kostja eluase ja igapäevaeluks tarvilik on

talle tasuta, kuna need tagab talle pere. Maakohus leidis, et olukorras, kus kostja elab oma

emaga koos, on varem kinnitanud, et tema eluaseme ja igapäeva kulud katab pere, ega ole

tõendanud nende kandmist oma sissetuleku arvel, on tõendatud, et ta ei kanna nimetatud kulud

oma sissetuleku arvel. Kulud, mida kostja peab oma sissetuleku arvel kandma, on 88 eurot 56

senti kuus (s.o kinnisasjaga seotud kulud 65 eurot kuus, kinnisasjaga seoses linnavara maks

187 eurot 73 senti aastas ja elamu jäätmete käitlemise maks 95 eurot aastas). Kostjal jääb pärast

kulude kandmist iga kuu seega alles keskmiselt vähemalt 437 eurot 61 senti (526,17–88,56).

Kostja sissetulek, arvestades tema kulusid, on seega piisav, et maksta hagejale seaduses

sätestatud miinimummääras elatist.

Kostja olemasolev vara võimaldab tal tasuda nõutud elatist ka jättes kõrvale tema sissetuleku.

Kostja pangakontodel oli 2016. a lõpus 32 247 eurot. Selle raha eest oleks võimalik hagejat

ülal pidada ca kümme aastat. Asjaolu, et kostja pärast hagi esitamist oma pangakontod sulges

viitab sellele, et kostja varjab oma vara.

Kostjale kuulub kinnisasi asukohaga XXXXX, mille väärtus on 2018. a seisuga 31 328 eurot

91 senti. Kostja on 13. jaanuaril 2017 sõlminud kinnisasja suhtes tähtajalise üürilepingu

kestusega viis aastat. Kinnisasja, mille suhtes on sõlmitud tähtajaline üürilepingu võib olla

raskem müüa, selle müük võib võtta kauem aega ning üürilepingu olemasolu võib mõjutada

negatiivselt kinnisasja hinda. Samas ei ole ilmselge see, et kinnisasja, milles suhtes on sõlmitud

tähtajaline üürileping, ei oleks üldse võimalik müüa ega selle müügist mingitki raha saada.

Õigustatud isik võib PKS § 108 järgi nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni

ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja esitas hagi 5. juunil 2017. Hageja saab

PKS § 108 ja § 101 lg 1 alusel nõuda kostjalt elatist alates 1. augustist 2016 kuni hagi

esitamiseni. Kostja ei ole esitanud hageja vajaduste kohta tõendeid ega konkreetselt välja

toonud, millised olid tema väitel hageja ülalpidamiskulud. Seega leidis maakohus, et hageja

vajadused olid perioodil 1. august 2016 kuni hagiavalduse esitamiseni sama suured kui oli sel

ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär.

Kostjal oli 2016. a lõpus ja 2017. a alguses piisavalt raha, mille arvel hagejale elatist tasuda.

Kostja ei ole sellele vaatamata hagejat üleval pidanud. Seega ei ole tagasiulatuva elatise

kostjalt väljamõistmine kostja suhtes ebaõiglane ega pane teda äärmiselt raskesse

majanduslikku olukorda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus, millega

jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, kuidas on elatise võlgnevuse summa

8753 eurot 67 senti kujunenud, maakohtu otsus vastavat arvestust ei kajasta. Maakohtu otsuse

resolutsioonist ei nähtu, et kostjalt mõistetakse välja elatis aasta eest enne hagi esitamist.

Tagasiulatuvalt on võimalik nõuda elatist üksnes kahjuna. Hageja ei ole eelnevalt kostjalt elatist

nõudnud.

Praeguses asjas esinevad erandlikud asjaolud, mis annavad aluse elatise mitte

väljamõistmiseks, s.t selle vähendamiseks alla alammäära. Maakohtu otsusega väljamõistetud

ning kehtivas seaduses sätestatud miinimumelatis on liiga suur, et kostja suudaks seda ilma

majanduslikesse raskustesse sattumata maksta. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas

arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma.

Kui kohus mõistab välja tagasiulatuva elatise võlgnevusena, palub kostja määrata TsMS § 445

lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille kohaselt on kostjal võimalik elatise

võlgnevus tasuda lisaks igakuisele elatisele võrdsetes osades osamaksena mitte rohkem kui 50

eurot kuus.

Kostja pangakontol 31. detsembri 2016 seisuga olnud 32 247 eurot oli ettenähtud eelseisvate

kohtuprotsesside menetluskulude tasumiseks ja hageja eest hoolitsemiseks, kui ta Hispaaniasse

tagasi saadetakse. Tegelikkusele ei vasta maakohtu väide, nagu poleks kostja soovinud

kompromissi sõlmida.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see TsMS § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p

6 alusel läbivaatamata. Apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise puhul palus hageja jätta

kaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. Maakohus on otsuses toonud välja nii

tagasiulatuva elatise nõude perioodi, kuupäevad, alates millest hageja elatist nõuab, kui ka

elatise nõude summad (tagasiulatuv, kui ka igakuine elatis). Kostja ei vaidlustanud kordagi

hagiavalduses esitatud nõuete suuruseid ega nende arvutuskäike. Kohtuotsuses on selgelt

jälgitav, kuidas maakohus on jõudnud kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmiseni alates

1. augustist 2016 kuni hagi esitamiseni.

Kostja pangakontol oli 31. detsembri 2016 seisuga 32 247 eurot. Kostja enda sõnade kohaselt

oli see raha ette nähtud eelseisvate kohtuprotsesside menetluskulude tasumiseks ja hageja eest

hoolitsemiseks, kui ta Hispaaniasse tagasi saadetakse tsiviilasja nr 2-17-6045 raames, s.o kostja

taotlus lapse tagastamiseks Haagi Konventsiooni järgi. Kostja taotlus tsiviilasjas nr 2-17-6045

jäeti 28. juuni 2017 määrusega rahuldamata. Hageja järeldab sellest, et peale 28. juuli 2017

kohtumäärust on kostja otsustanud, et poja eest hoolitsemine (tema ülalpidamine) ei ole

prioriteet, kuigi vajalik rahasumma on tal selleks olemas.

Hageja on küsinud kostjalt alates 2016 kuni tänaseni selgitust elatise mittetasumise kohta ning

nõudnud selle tasumist. Kostja ei ole hagejale elatist tasunud. Selle tõendamiseks esitas hageja

oma seadusliku esindaja, s.o ema pangakonto väljavõtte viimase 12 kuu kohta.

Pooled ei jõudnud kompromissile, kuna kostja soovis panna elatise tasumise sõltuvusse mh

hageja ja kostja külastuste toimumisega. Pooltevaheliste läbirääkimiste algataja on olnud hageja

või kohus. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole soovinud kokkuleppele jõuda.

Kostja pole maakohtus tuginenud asjaolule, et hageja on keeldunud kompromissi sõlmimisest.

Tegemist on uue väitega, mida apellatsiooniastmes on lubamatu esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse

tühistamiseks

ega

muutmiseks.

Ringkonnakohus

jätab

maakohtu

otsuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654

lg 6 alusel.

7. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb

jätta rahuldamata.

TsMS § 637 lg 1 p 6 rakendamine on kohtu õigus, mitte kohustus. Apellatsioonkaebuses võib

tugineda sellele, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust või eksis menetlusõiguse

normide vastu, sh tuvastas asjaolud valesti. Enamike võimalike rikkumiste hindamine ja

kontrollimine on tegevus, mida tuleks teha asja sisulisel lahendamisel (Tsiviilkohtumenetluse

seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018. V. Kõve jt. lk 1044–1045).

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde

apellatsioonkaebuse vastusele lisatud hageja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte kostjalt

laekumise puudumise kohta perioodil 23. septembrist 2018 kuni 23. septembrini 2019.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

9. Hageja on kostja laps, kes elab Eestis oma emaga ning kostja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1

tulenevalt kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Maakohus on õigesti leidnud, et

kohaldamisele kuulub Eesti õigus (Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 2008 määrus nr

4/2009 art 15 ja 23. novembri 2007 Haagi protokolli ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatava

õiguse kohta art 3 lg 1).

Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2

esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes

(Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära

alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et asjas esinevad erandlikud asjaolud,

mis annavad aluse elatise mitteväljamõistmiseks, s.t selle vähendamiseks alla alammäära. See,

et elatise määr on liiga suur, ei ole erandlikuks asjaoluks elatise vähendamisel.

Vaidlust ei ole, et hageja on ainuke kostja ülalpidamisel olev alaealine laps. Tsiviilasjas ei ole

kostja väitnud ning menetluses ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks piiratud töövõimega.

Kostja ei too ka apellatsioonkaebuses esile, et tema töövõime oleks piiratud.

Kostja peamiseks vastuväiteks hageja elatise nõuetele on tema majanduslik võimetus elatist

nõutud ulatuses tasuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et asjas esitatud

tõendite alusel on põhjendatud arvata, et kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid.

Kostja tõendatud sissetulek on 526 eurot 27 senti kuus, sh palk 126 eurot 27 senti ja üüritulu

400 eurot. Kostja ei vaidlusta nimetatud summasid. Samuti ei vaidlusta kostja maakohtu otsuses

nimetatut, et kostja elab oma pere juures tasuta. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus

põhjendatult, et kostja töötasu vähenes 471 eurolt 73 sendilt 126 euro 27 sendini just hageja

elatise nõude menetluse jooksul, mis võib viidata kostja sissetulekute varjamisele.

Ringkonnakohus märgib, et kostja ja hageja ema kirjavahtuse kohaselt kavatses kostja asuda

tööle alates juunist 2019 (III kd, tl 135; IV kd, tl 56 pöördel – hageja vastus

apellatsioonkaebusele), kuid apellatsioonkaebusest ei tulene, et ta oleks seda teinud.

Apellatsioonkaebusest saab järeldada just vastupidist, ehk et kostja ei olegi tööle asunud ning

tema sissetulek pole suurenenud.

10. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke

vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole

sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-16, p 11; 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest

väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine

on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Elatise vähendamiseks alla miinimumi

võib vanema halba majanduslikku seisundit arvestada koostoimes muude asjaoludega, nt

vanema töövõime vähenemisega või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad. Selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul antud

asjas ei esine.

Hageja on esitanud tõendeid enda vajaduste kohta (III kd, tl 69–128). Miinimumelatise nõude

puhul ei tule õigustatud isiku vajadusi iseenesest tõendada. Samas leiab ringkonnakohus, et

hageja vajadused on miinimumelatise ulatuses ka põhjendatud. Lisaks igapäevaste kulutustele

kasutab laps prille, mis tingib aeg ajalt lisakulutuste tegemise (I kd, tl 26; III kd, tl 118). Kostja

ei ole toonud välja, kas ja millises ulatuses lapse vajadused ei ole põhjendatud, ega tõendanud,

et lapse vajadused oleksid miinimummääras elatisest väiksemad.

11. Elatise nõuete puhul tuleb lisaks kohustatud vanema sissetulekule hinnata ka tema muud

varandusliku seisu. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja oleks saanud täita lapse

ülalpidamise kohustust oma muu olemasoleva vara arvelt.

Kostja pangakontodel oli 2016. a lõpus 32 247 eurot. Kostja nimetatud asjaolu ei vaidlusta.

Samuti ei väida kostja apellatsioonkaebuses, et viidatud raha tal enam pole. Kostja toob

apellatsioonkaebuses välja, et viidatud raha oligi ettenähtud hageja suhtes peetavate

kohtuvaidluste kulude katmiseks ning hageja ülalpidamiseks juhul, kui hageja asub tagasi

Hispaaniasse elama. Seega oligi kostja enda kinnitusel kostja pangakontol olev raha ettenähtud

just hageja vajaduste katteks. Eluliselt ei ole usutav, et kostjal kuluks kogu summa

kohtuvaidluste

pidamiseks

olukorras,

kus

kostja

esindaja

kulud

tsiviilasjas

nr 2-17-6045 on olnud 3000 eurot, tsiviilasjas nr 2-16-16685 anti kostjale riigi õigusabi

kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulu vaid 10% ulatuses ning käesolevas tsiviilasjas

on kostjale antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja kulud.

12. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et kostjalt

mõistetakse välja elatis aasta eest enne hagi esitamist.

Hageja on taotlenud tagasiulatuvalt elatise väljamõistmist PKS § 108 järgi alates 1. augustist

2016. Hagi esitati 5. juunil 2017. Seega on hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks

aasta eest enne hagi esitamist alates 1. augustist 2016 seadusega kooskõlas.

Vaidlust ei ole, et menetluse jooksul ei ole kostja elatist tasunud. Seda kinnitab ka hageja poolt

apellatsioonkaebuse vastusele lisatud hageja ema pangakonto väljavõte. PKS § 100 lg 4

kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Maakohus mõistis elatise võlgnevuse välja

1. augustist 2016 kuni 31. juulini 2019, s.o kuni kohtuotsuse tegemiseni, seega kooskõlas

hageja avaldusega.

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsioonis selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav

ka muu otsuse tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon on selge, arusaadav, täidetav ning

maakohus ei ole nõude piiridest väljunud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tagasiulatuvalt on võimalik nõuda

elatist üksnes kahjuna. PKS § 108 järgi saab õigustatud isik tagasiulatuvalt nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja lisaks sellele ka kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud

kahju hüvitamist (Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12). Seega

on tegemist kahe iseseisva nõudega, mida elatist saama õigustatud isik saab elatise andmiseks

kohustatud isiku vastu esitada. Tegemist ei ole üksteist välistavate nõuetega.

13. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsusest ei nähtu

maakohtu arvustuskäiku. Samas ei ole nimetatud asjaolu maakohtu otsuse tühistamise ega

muutmise aluseks.

Maakohus mõistis välja elatise võlgnevuse 8753 eurot 67 senti perioodi 1. augustist 2016 kuni

31. juulini 2019 eest. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole nimetatud perioodil elatist tasunud.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määruse nr 139 § 1 lg-tele 1 ja 2 oli 2016.

aastal töötasu alammäär 430 eurot ning 2017. aastal 470 eurot. Vastavalt Vabariigi Valitsuse

21. detsembri 2017 määruse nr 189 §-le 1 oli 2018. aastal töötasu alammäär 500 eurot ning

vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018 määruse nr 117 §-le 1 on 2018. aastal töötasu

alammäär 540 eurot. Seega oli miinimumelatis 2016. aastal 215 eurot (430/2), 2017. aastal 235

eurot (470/2), 2018. aastal 250 eurot (500/2) ning alates 1. jaanuarist 2019 on see 270 eurot

(540/2) kuus. Hageja nõudis elatist alates 1. augustist 2016. Seega oli kostja elatise kohustus

2016. aasta eest 1075 eurot (215*5), 2017. aasta eest 2820 eurot (235*12), 2018. aasta eest

3000 eurot (250*12) ning 2019. aasta eest 1890 eurot (270*7), s.o kokku 8785 eurot. Seega on

maakohus mõistnud kostjalt elatist isegi vähem, kui kostja tegelik kohustus on. Hageja ei ole

maakohtu otsust selles ulatuses vaidlustanud.

14. Kostja palub määrata TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt,

et kostja tasub elatise võlgnevuse lisaks igakuisele elatisele osamaksena mitte rohkem kui 50

eurot kuus. Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata leides, et kostja ei ole soovinud

kompromissi sõlmida. Asjaolu, et pooled ei jõudnud mõlemat poolt rahuldava kompromissini,

ei tähenda iseenesest tõesti, nagu poleks üks pool üldse soovinud seda sõlmida. Tsiviilasja

materjalides on kostja ja hageja ema vaheline kirjavahetus kompromissi sõlmimise

võimalikkuse kohta, kompromissi läbirääkimiste pidamist on kinnitanud mõlemad pooled.

Samas on maakohus kostja taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud lisaks ka kostja varalisele

seisundile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja varalist seisundit, s.o

eelkõige kostja arveldusarvel olnud raha arvestades, ei ole kostja poolt taotletud viisil

kohtuotsuse täitmise määramine põhjendatud ega mõistlik.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja ei ole ringkonnakohtu poolt märatud tähtajaks

menetluskulude nimekirja esitanud. Tsiviilasja toimiku materjalides puuduvad andmed hagejal

ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude kohta, seega ei saa ringkonnakohus

määrata menetluskulusid TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi tsiviilasja materjalide alusel.

Kostjale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, seega ei saa

kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulusid ringkonnakohtus välja mõista. Kostjale riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu ja kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja

kulud määratakse kindlaks eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke