3-17-2788/80 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

26. november 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2788

Haldusasi

M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Rae

Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korralduse nr 1582

tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: M.A.

Esindaja: v.adv. Enno Heringson

Kaebaja: Eesti Roheline Liikumine

Esindajad: Siim Vahtrus, Peep Mardiste

Vastustaja: Rae vald

Esindaja: Maiga Liiv

Kolmandad isikud K.S. ja T.S.

Esindaja: v.adv Silja Holmser

Kolmandad isikud: S.R., M.K., Marine Services OÜ, K.P. ja

M.P.

Esindajad: v.adv K.S., T.S.

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus rahuldamata.

2. Mõista M.A.ilt ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine solidaarselt välja T.S. kasuks

menetluskulu 4400 (neli tuhat nelisada) eurot.

3. Jätta rahuldamata kolmandate isikute taotlus esialgse õiguskaitse viivitamatuks

tühistamiseks. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse või

muu menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kui kõrgema astme kohus ei otsusta teisti.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 27. detsembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

VAIDLUSTATUD OTSUS

1. Rae Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korraldusega nr 1582 kehtestati Järveküla Leerimäe tee

12 kinnistu ja lähiala detailplaneering, millega jagati senine elamumaa sihtotstarbega Leerimäe

tee 12 kinnistu kaheks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks ja määrati ehitusõigus.

Detailplaneering hõlmab esiteks praegust Leerimäe tee 12 kinnistut1, kus asub olemasolev kuue

korteriga elamu ja kuhu detailplaneeringuga uute hoonete ehitamiseks ehitusõigust ei

kavandata ning teiseks praeguseks moodustatud Leerimäe tee 12c kinnistut2, kuhu võib

detailplaneeringu kohaselt ehitada ühe elamu ja kuni kaks abihoonet selliselt, et hoonete suurim

lubatud ehitusalune pindala on 570 m2 (sh. abihoonetel 80 m2) ning elamu võib olla kuni 2-

korruseline ja kuni 8 m kõrgune, abihooned aga 1-korruselised ja kuni 5 m kõrged.

KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. M.A., kes on Leerimäe tee 12c kinnistuga piirneva Leerimäe tee 12b kinnistu omanik ning MTÜ

Eesti Roheline Liikumine esitasid 18. detsembril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae

Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korralduse nr 1582 tühistamise nõudes. Käesoleva kohtuasja

menetlus oli peatatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohtuasjas nr 3-17-16133.

3. Esiteks on kaebajad seisukohal, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel ei ole piisavalt

arvesse võetud planeeritava ala paiknemist Ülemiste järve vahetus läheduses ja selle piirnemist

tavapärasest oluliselt väiksemana kehtestatud sanitaarkaitsealaga. Kaebajad leiavad, et kuigi

detailplaneeringus ette nähtud ehitusala ei ulatu kuni 30. septembrini 2019 kehtinud

veeseaduse (edaspidi „VeeS“) § 28 lõike 52 alusel kehtestatud sanitaarkaitsealale, ei ole

detailplaneeringu kehtestamisel siiski välja selgitatud ja nõuetekohaselt kaalutud kõiki

asjassepuutuvaid keskkonnamõjusid, pidades silmas, et mujal Ülemiste järvest sama kaugel ei

ole lubatud isegi inimeste liikumine. Seejuures on kaebajad seisukohal, et VeeS § 28 lõike 52

kehtestamisel ei arvestanud seadusandja ettevaatusprintsiibi ega direktiivi 2000/60/EÜ4 artiklis

4 sätestatud eesmärkidega, olles kehtestanud liidu õiguse kohaseks rakendamiseks vajalikku

üldregulatsiooni leevendava meetme, jättes aga kehtestamata vastumeetmed, mis tagaks, et

leevenduse kasutamise korral oleks direktiivi eesmärgid saavutatavad. Kaebajad leiavad, et

selles olukorras on direktiivi nõuetekohase rakendamise kohustus vastustajal, kes pidi

veekogude seisundi parandamise eesmärgiga planeerimisdiskretsiooni teostamisel arvestama.

Kaebajad viitavad ka asjaolule, et direktiivi 2006/60 artikli 13 lõike 1 alusel kinnitatud Ülemiste

järve hõlmava Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt ulatub siseveekogu

sanitaarkaitseala

siiski

meetrini

kaldast.

Kaebajad

heidavad

vaidlusalusele

detailplaneeringule ette, et selle seletuskirjas on üldsõnaliselt viidatud sellele, et ala piirdub

sanitaarkaitsealaga, ent mingeid täiendavaid meetmeid sellega seoses ei ole detailplaneeringus

ette nähtud ega põhjendatud, miks neid meetmeid vaja ei ole. Seejuures märgivad kabeajad, et

ettevaatusprintsiibist tulenevalt ei ole mitte nende kohustus tõendada, et mingisugune oht

eksisteerib, vaid selle oleks vastustaja pidanud enne otsuse vastu võtmist selgeks tegema.

1 Katastriüksus 65301:001:4677.

2 Katastriüksus 65301:001:4676.

3 Kohtuasja 3-17-1613 esemeks oli M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Keskkonnaameti 5. juuli 2017

otsusele, millega kehtestati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 (sh. praeguse Leerimäe

tee 12c) kinnistu juures. Kõnealune kohtumenetlus on lõppenud jõustunud kohtuotsusega, millega jäeti kaebus

rahuldamata.

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000 direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse

veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, lk 1, ELT eriväljaanne 15/05, lk 275, edaspidi „direktiiv 2000/60“).

4. Konkreetsete näidetena toovad kaebajad esile, et detailplaneeringu realiseerimisega kaasneb

trasside rajamine, mille puhul on vajalik pinnase lõhkumine, mis tähendab et lahti kaevatakse ka

allikaid toitvad põhjavee sooned, mille tulemusel võivad allikad jääda veetoiteta, samuti võib

põhjavette sattuda filtreerumata pinnavett. Kaebajate hinnangul tehakse loodusliku pinnase

rikkumisega ja selle loodusliku filtreerimisvõime muutmisega igal juhul võimalikuks ida-kagu

poolt, kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve. Peale

selle märgivad kaebajad, et uus elamu ja sellega seotud kanalisatsioonitrassid viivad

potentsiaalse reostusallika Ülemiste järvele oluliselt lähemale, kaotades samas ka mujalt, st

Ülemiste järvest võrreldes Leerimäe tee 12c kinnistuga kõrgemal asuvatelt aladelt lähtuva

avariilise reostuse tuvastamiseks ja neutraliseerimiseks vajaliku puhvertsooni. Veel märgivad

kaebajad, et detailplaneeringus on ette nähtud 15 sõiduki parkimine detailplaneeringuga

hõlmatud kinnistutel, ent ei ole ette nähtud kohase õlipüüduritega drenaaži rajamist. Kaebajate

hinnangul on väga küsitav ka planeeritaval alal maapinna tõstmine, kuna selle tulemusel

voolavad pinna- ja sadeveed suure tõenäosusega suurest langusest tulenevalt ilma pinnasesse

imbumata Ülemiste järve ja samuti Suurde Mõisaallikasse.

5. Teiseks heidavad kaebajad ette, et vastustaja on põhjendamatult kaalumata jätnud

keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse olukorras, kus planeeritakse ehitamist alale,

mis üldreeglina peaks olema sanitaarkaitseala. Keskkonnamõju strateegilise hindamise oleks

kaebajate väitel pidanud läbi viima ka sellest tulenevalt, et sisuliselt muudetakse vaidlusaluse

detailplaneeringuga üldplaneeringut osas, milles viimases nähti ette kergliiklustee kulgemine üle

Leerimäe tee 12 kinnistu kaguserva. Keskkonnamõju strateegilist hindamist olnuks kaebajate

meelest vajalik kaaluda ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

(edaspidi „KeHJS“) § 33 lg 1 alusel, sest planeeritav tegevus on asukoha tõttu otseses

puutumuses veemajanduse valdkonnaga ning liiati kavandatakse detailplaneeringuga ka

ühisveevärgi ja kanalisatsiooni rajamist. Sisuliselt leiavad kaebajad, et keskkonnamõju

strateegilise hindamise käigus oleks tulnud välja selgitada, kas erandina vähendatud

sanitaarkaitsealale ehk lähemale kui 90 meetrit järvest on detailplaneeringus kavandatu

ehitamine ohutu. Kaebajad heidavad ette, et vastustaja ei ole üldse analüüsinud, kas niivõrd

lähedal Tallinna linna joogiveehaardele on ikkagi välistatud igasugune keskkonnamõju, vaid

põhjendamatult eeldanud, et sellist mõju ei ole.

6. Kolmandaks leiavad kaebajad, et M.A.il oli õiguspärane ootus sellele, et Leerimäe 12b kinnistu

ja järve vahele ehitada ei saa, kuna vastustaja varasem käitumine eeskätt Leerimäe tee 12b

kinnistut hõlmanud detailplaneeringu menetluses sellise mulje üheselt jättis. Nimetatud kaebaja

heidab ette, et vastustaja on jätnud ta ära kuulamata osas, mis puudutab Leerimäe tee 12c

krundile rajatava elamu paiknemist, hoonestuse mahtu maapinna tõstmist. Kaebajad märgivad,

et detailplaneeringu kohaselt lubatud ehitusmaht vastab sisuliselt 20 korteriga korterelamu

mahule. M.A. väidab, et detailplaneeringu realiseerimise tulemusena väheneb tema kinnistu

väärtus 20% võrra.

7. MTÜ Eesti Roheline liikumine leiab samuti, et vastustaja on olulisel määral rikkunud

ärakuulamisõigust,

kuna

ei

võimaldanud

nimetatud

keskkonnaorganisatsioonil

detailplaneeringu menetluses osaleda, kuigi viimane seda võimalust 26. oktoobri 2017. aasta

kirjas sõnaselgelt taotles.

8. Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu joonised on eksitavad, kuna ühelt poolt on seal

tegelikust väiksemana kajastatud Leerimäe tee 12c kinnistule kavandatava ehitise suurus ning

teiselt poolt on joonisele kantud erinevad piiranguvööndite piirid, mis antud juhul ei oma

tähtsust, küll aga tekitavad segadust.

9. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja on rikkunud kuni 30. juunini 2015 kehtinud

planeerimisseaduse (edaspidi „PlanS v.r.“) § 10 lõikes 61 sätestatud keeldu, olles sisuliselt

vaidlusaluse detailplaneeringu koostamise tellimise üle andnud asjast huvitatud kolmandatele

isikutele.

10. Kaebajad heidavad vaidlusalusele detailplaneeringule ette veel seda, et määramata on

trasside kaugus naaberkinnistutest, mis peab olema vähemalt 5 meetrit; seda, et Leerimäe tee

12 hoone juurde viiva tee puhul ei ole ette nähtud tee teenindusmaad; seda, et Leerimäe tee

12c kinnistul oleva vareme edasist saatust ei ole detailplaneeringus määratletud; seda et

detailplaneeringu joonised on eksitavad nii kavandatava ehitise suuruse kui ka erinevate

piirangualade joonte tõttu ning ka seda, et detailplaneeringus on ette nähtud sadevee

immutamine kinnistul, mis ei ole aga kooskõlas Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2012. a määruse

nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad

nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise

kontrollimise meetmed“ § 7 lõikes 1 sätestatuga. Kaebajad peavad ka lubamatuks olukorda, kus

detailplaneering kooskõlastati Keskkonnaameti ja AS-iga Tallinna Vesi enne seda, kui joonistele

kanti Suur Mõisaallikas, ning leiavad, et pärast jooniste vastavas osas täiendamist oleks tulnud

uued kooskõlastused küsida.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

11. Rae vald vaidleb kaebusele vastu, rõhutades esiteks, et detailplaneeringus ette nähtud

ehitusala ei ulatu Ülemiste järve sanitaarkaitsealale. Vastustaja hinnangul on detailplaneeringu

seletuskirja punktis 5 piisavalt käsitletud keskkonnatingimusi, mis muuhulgas näevad ette

meetmed ka Ülemiste järve kahjustamise vältimiseks. Vastustaja rõhutab, et juba

detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtade punktis 9 leiti, et ühe üksikelamu ja

planeeritavas mahus infrastruktuuri ehitamisega ei kaasne olulisi keskkonnamõjusid, mistõttu ei

ole vajalik selle vältimiseks erimeetmeid ette näha.

12. Vastustaja meelest on keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaalutud juba

detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtades ning põhjendatult leitud, et see ei olnud

vajalik. Vastustaja hinnangul ei ole kergliiklustee planeerimata jätmine vaidlusaluses

detailplaneeringus käsitatav üldplaneeringu muutmisena.

13. Ärakuulamisõiguse osas leiab vastustaja, et M.A. oli detailplaneeringu menetlusse algusest

peale kaasatud, esitanud ettepanekuid ja vastuväiteid ning on saanud nendele ka vastuseid,

mistõttu on ärakuulamisõiguse rikkumise argument põhjendamatu. Vastustaja on seisukohal, et

kuna detailplaneeringuga kavandatav hoonestusala asub piisavas kauguses Leerimäe tee 12b

kinnistul asuvast hoonest ja hoone maht ei ületa üldplaneeringus ettenähtut, samuti ei too

planeeringuala tõstmine sadevee probleeme Leerimäe tee 12b kinnistul, siis on M.A.i

subjektiivsete õiguste rikkumine välistatud.

14. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ärakuulamise osas selgitab vastustaja, et MTÜ Eesti Roheline

Liikumine planeerimismenetluses osalemise eelduseks olevaid ettepanekuid ja vastuväiteid ei

esitanud ja seega ei saanud vastustaja neile ka vastata ega pidanud täiendavalt kõnealust

keskkonnaorganisatsiooni ära kuulama.

15. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega PlanS v.r. § 10 lg 61 rikkumise kohta, selgitades, et

detailplaneeringu koostamiseks sõlmis lepingu vald, kes oli tellijaks.

16. Vastustaja selgitab, et detailplaneeringus on näidatud üksnes trasside põhilahendused ja

nende täpsem paiknemine selgub alles projekteerimise käigus. Leerimäe tee 12 juurde viiva tee

teehooldusmaa kohta selgitab vastustaja, et tegemist on erateega, mis ei pea vastama avalikele

teedele esitatavatele nõuetele. Planeeringualale jääva vareme osas märgib vastustaja, et

detailplaneeringu realiseerimisel soovitakse see taastada, saab seda teha etteantud

hoonestusmahtude raames, mitte lisaks neile. Detailplaneeringu joonistel kajastatud

piirangualade jooned kajastavad vastustaja väitel tegelikku seisu ning joonistele kantud hooned

ei pea kajastama detailplaneeringuga võimaldatavat maksimaalset mahtu ega olema mõõtkavas,

kuna need on üksnes illustratiivse tähendusega.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

17. Kolmandad isikud K.S. ja T.S. vaidlevad kirjalikus seisukohas kaebusele vastu. Kohtuistungil

avaldas ülejäänud kolmandate isikute esindaja, et ka ülejäänud kolmandad isikud nõustuvad

nende seisukohtadega. Kolmandad isikud peavad ainetuks kogu kaebajate argumentatsiooni

lähtuvalt nn tegelikust, faktilisest ja/või seadusjärgsest sanitaarkaitseala piirist, kuna antud juhul

on Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirid kehtestanud Keskkonnaamet ning kaebajate väide, et

hoonestusala on planeeritud sanitaarkaitsealasse on selgelt väär.

18. Kolmandad isikud leiavad, et vaidlusalune detailplaneering ei muuda üldplaneeringut, sest

üldplaneeringu kaardile ei ole Leerimäe tee ja Hiiemäe tee vahele kergliiklusteed kantud ning

üldplaneeringu seletuskirja punktis 4.8 on märgitud, et üldplaneeringuga kavandatud teede

asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus.

19. Kolmandate isikute hinnangul kaalus vastustaja keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamist ja vastavad kaalutlused on esitatud Rae Vallavalitsuse 5. augusti 2014 korralduses

nr 997. Kolmandad isikud rõhutavad, et Keskkonnaameti 5. juuli 2017. aasta korraldusega

toimunud sanitaarkaitseala piiri muutus detailplaneeringu lahendust tegelikult ei muutnud, vaid

detailplaneering lähtus 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala piiridest.

20. Kolmandad isikud leiavad, et kaebajad on esitanud täielikult põhjendamatuid ning

tõendamata väiteid, et detailplaneeringuga kavandav tegevus võib ohustada Ülemiste järve

veekvaliteeti.

Kolmandad

isikud

viitavad

seejuures

OÜ

Keskkonnalahendused

eksperthinnangule, kus on leitud, et hüpoteetiline reostus saaks tekkida üksnes

kanalisatsiooniavarii korral ja olukorras, kus 24 tunni jooksul juhitakse järve 100 inimesega

majapidamise puhastamata reovett, milline stsenaarium on kolmandate isikute hinnangul

ilmselgelt ebareaalne.

21. Kolmandad isikud on veendumusel, et M.A.il ei saanud olla mingisugust õigustatud ootust

praeguse Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamise vältimiseks, arvestades, et Leerimäe tee 12

kinnistul tervikuna on kogu aeg olnud elamumaa sihtotstarve. Kolmandad isikud on seisukohal,

et M.A.il puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase vaate säilitamist ning

naaberkinnistu hoonestamise vältimist.

22. Detailplaneeringu materjalid ei jäta kolmandate isikute hinnangul kahtlust, et M.A. on

detailplaneeringu menetluses ära kuulatud ning tal on olnud võimalus oma seisukohti ja

arvamusi avaldada ja see, et tema seisukohti ei ole soovitud ulatuses arvestatud, ei anna alust

väita, et tema ärakuulamisõigust on rikutud. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ärakuulamisõiguse

osas leiavad kolmandad isikud, et MTÜ Eesti Roheline Liikumine detailplaneeringu avaliku

väljapaneku raames omapoolseid seisukohti ning vastuväiteid ei esitanud.

23. Kolmandad isikud nõustuvad vastustaja järeldusega, et detailplaneeringu koostamise

tellimist ei ole vastustaja üle andnud ning asjaolu, et huvitatud isik samuti planeeringu

koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole kuidagi vaadeldav planeeringu koostamise

tellimise üleandmisena.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

24. Vaadanud läbi toimiku materjalid ja kuulanud ära menetlusosaliste poolt kohtuistungil

esitatud seisukohad, leian et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Alljärgnevalt

esitatud põhjustel olen kokkuvõttes seisukohal, et vastustaja võis järeldada, et Ülemiste järve

seisundi kaitse on tagatud inimtegevuse piiramisega sanitaarkaitsealal ning ühe elamu ja

kõrvalhoone ehitamine koos trasside väljaehitamisega sanitaarkaitseala piirist väljapoole jäävale

elamumaa sihtotstarbega maale ei saa kaasa tuua arvestatavat kahjulikku mõju järve seisundile.

Seetõttu ei saa vastustajale ette heita keskkonnamõjude põhjalikumat hindamata jätmist.

Kaebajad ei ole seejuures usutavalt kirjeldanud, veel vähem tõendanud ühtki sellist vaidlusaluse

detailplaneeringu realiseerimisest tingitud ohustsenaariumi, mille realiseerumise puhul saaks

võimalikuks pidada

kahjulikke tagajärgi Ülemiste järve kui veehaarde seisundile.

Ettevaatusprintsiip, millele kaebajad tuginevad, ei tähenda seda, et olukorras, kus vastustaja on

olemasolevate andmete pinnalt adekvaatselt järeldanud ohu puudumist, saaks kaebajad ilma

omalt poolt mistahes tõendeid või veenvaid põhjendusi esitamata otsust vaidlustada pelgalt

argumendiga, et mõjude hindamine ei ole olnud piisav. Nõustuda ei saa ka etteheidetega M.A.i

õiguste ja huvide rikkumise kohta – olukorras, kus praegune Leerimäe tee 12c kinnistu oli

üldplaneeringus ette nähtud elamumaa ning kus seda hõlmavat detailplaneeringut kehtestatud

ei olnud, ei saanud naaberkinnistu omanik ühelgi juhul eeldada, et sinna ehitada võimalik ei ole.

Ka muud kaebajate etteheited ei ole põhjendatud ega tingi kaebuse rahuldamist.

25. Esiteks ei saa nõustuda kaebajate käsitlusega, mis puudutab vaidlusaluse detailplaneeringu

vastuolu Euroopa Liidu õiguse ja iseäranis direktiivi 2000/60 eesmärkidega. Sisuliselt on

kaebajad asunud seisukohale, et VeeS § 28 lõike 52 alusel määratud 90 meetrist väiksem

sanitaarkaitseala ei võimalda selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides sätestatud

eesmärkide saavutamist. Seejuures on kaebajad põhimõtteliselt kahtluse alla seadnud VeeS § 28

lõike 52 kooskõla nimetatud direktiiviga. Kaebajate käsitlus lähtub aga väärast eeldusest, et

direktiivist tuleneb vajadus vähemalt 90-meetrise sanitaarkaitseala järele või et VeeS § 28 lõike

52 alusel väiksema sanitaarkaitseala kehtestamist tuleks põhimõtteliselt käsitada direktiiviga

nõutavast miinimumstandardist leebema kaitsemeetmena. Kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3

on küll sätestatud liikmesriikidele õigus kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavale

veekogudele kaitsevööndid, ent direktiivis ei ole kehtestatud mistahes sellekohaseid

konkreetseid miinimumstandardeid. Direktiiv ei keela liikmesriigil näha sellise joogivee

võtmiseks kasutatava veekogu, nagu Ülemiste järv, puhul ükskõik kas teatud kohtades või terve

järve ulatuses ette vähem kui 90 meetrist sanitaarkaitseala, samuti ei ole direktiivis sätestatud

mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale kaitserežiimile. Direktiiv jätab

liikmesriikidele 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides sätestatud eesmärkide

saavutamiseks vajalike meetmete valikul ulatusliku kaalutlusruumi.

26. Kaebajad ei ole esitanud tegelikult ühtki veenvat põhjendust selle kohta, et konkreetsel juhul

võimaldaks direktiivi eesmärkide saavutamise tagada just 90 meetrine sanitaarkaitseala, mitte

aga selline, mille Keskkonnaamet kehtestas oma 5. juuli 2017 otsusega. Sellist järeldust ei saa

teha ka kaebajate poolt viidatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavast5. Kõnealuse

veemajandusvaka punktis 4.4. on esiteks sõnaselgelt märgitud, et sanitaarkaitseala ulatus

määratakse veeseaduses. Seejärel on kajastatud veemajanduskava heakskiitmise ajal kehtinud

VeeS redaktsiooni, mis nägi ette, et seisuveekogu veehaarde sanitaarkaitseala hõlmab veekogu

akvatooriumi koos 90 m laiuse kaldavööndiga. Asjaolust, et kõnealuse veemajanduskava

kinnitamise kohustus tulenes direktiivist 2000/60 või et kõnealust veemajanduskava hiljem VeeS

§ 28 lõike 52 kehtestamisega seonduvalt muudetud ei ole, ei saa teha järeldust, et direktiivi

eesmärkide saavutamine eeldaks tingimata 90-meetrise kaldavööndiga sanitaarkaitseala

olemasolu või et üksnes sellest tulenevalt, et sanitaarkaitseala hõlmab väiksemat kui 90 meetrist

kaldavööndit, tuleks veekogu läheduses toimuvate tegevuste ohutust hindama suurema

põhjalikkusega kui 90-meetrise sanitaarkaitseala puhul. Ei kõnealusest veemajanduskavast ega

VeeS sätete kujunemisloost ei selgu, et üldise 90-meetrise sanitaarkaitseala määratlemine oleks

tuginenud mingisugusele põhjalikule analüüsile. Seega pole alust väiteks, et 90 meetrist

väiksema kaldavööndiga sanitaarkaitseala on direktiivi 2000/60 eesmärkide saavutamiseks

ebapiisav. Kaebajad leiavad minu meelest põhjendamatult, nagu oleks VeeS § 28 lõike 52 alusel

kehtestatud vähem kui 90-meetrise kaldavööndiga sanitaarkaitseala puhul tegemist

mingisuguse äärmiselt erilise erandiga või et direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise

tagab eelduslikult vaid sanitaarkaitseala režiimi kohaldamine 90-meetrises kaldavööndis või et

90-meetrises kaldavööndis peaksid igal juhul kehtima mingisugused täiendavad inimtegevuse

piirangud ka juhul, kui sanitaarkaitseala piir on konkreetses kohas määratud kulgema järvele

lähemal.

27. Küsimus, mille direktiivis 2000/60 sätestatud eesmärkide ja sanitaarkaitseala piiride vahelise

seose kohta antud juhul esitada saaks, on selles, kas Ülemiste järve puhul võiks direktiivi

eesmärkide saavutamine kahtluse alla sattuda olukorras, kus Leerimäe tee 12 kinnistu juures on

sanitaarkaitseala piir määratud selliselt nagu seda on tehtud Keskkonnaameti 5. juuli 2017

korraldusega nr 1-3/17/1840. Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe pinnalt vastata

eitavalt. Esiteks on sanitaarkaitseala piiri määramisel hinnatud võimalikku mõju Ülemiste järvele.

Eelnimetatud korralduses viidatud AS-i Maves poolt 2017. aastal koostatud Ülemiste järve

veehaarde sanitaarkaitseala projekti lisas 9b (kd I, tl. 114) on üheselt leitud, et sanitaarkaitseala

piiri muutmine Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde

veekvaliteeti kui Leerimäe tee 12 kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana. Seda

järeldust saab mõista vaid selliselt, et Leerimäe 12 (sh. praeguse Leerimäe 12c) kinnistu

kasutamine Rae valla üldplaneeringus ette nähtud elamumaana ei ohusta Ülemiste järve, kui see

kasutus toimub väljaspool selle korraldusega kindlaksmääratud sanitaarkaitseala piiri. Nagu

eelpool märgitud, ei ole kaebajad antud juhul esitanud mitte ühtki tõendit, mis veenaks selles,

et eelviidatud seisukoht on ekslik. Olukorras, kus pädev organ, see tähendab Keskkonnaamet,

on määranud kindlaks sanitaarkaitseala piiri, võib kohalik omavalitsus eeldada, et järve kaitse on

konkreetses kohas tagatud selle sanitaarkaitsealaga ning sellise tegevuse puhul, millega

sanitaarkaitseala määramisel ilmselgelt arvestatud on (nagu käesoleval juhul Leerimäe tee 12

kinnistu kasutamine elamumaana, sh. üldplaneeringus lubatud piires hoonestamiseks), ei pea

kohalik omavalitsus selle tegevuse ohutust järve veekvaliteedi seisukohast iseenesest kahtluse

alla seadma.

5 Vabariigi Valitsuse poolt 7. jaanuaril 2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemanajduskava, kättesaadav

Keskkonnaministeeriumi

veebilehel

https://www.envir.ee/sites/default/files/laane-

eesti_vesikonna_veemajanduskava_2.pdf

28. Eeltoodut silmas pidades ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et kohtuasja nr 3-17-1613

ainus mõju käesolevale kohtuasjale seisneb selles, et käesolev kohtuasi saab jätkuda. Nagu ka

ringkonnakohus

eelviidatud

kohtuasjas

leidis,

on

sanitaarkaitseala

kehtestamine

detailplaneeringu kehtestamise suhtes eelhaldusaktiks, millega määrati sisuliselt kindlaks kui

kaugele võib Leerimäe tee 12 (sh. praeguse Leerimäe tee 12c) kinnistul ehitusala Ülemiste järve

kaitse seisukohast vaadates ulatuda. Olukorras, kus kohalik omavalitsus peaks pärast

sanitaarkaitseala piiri kehtestamist ka sellest piirist väljapoole jääva tavapärase tegevuse, nagu

seda on elamumaa sihtotstarbega maale ühe elamu ja kõrvalhoonete ehitamine, hakkama uuesti

analüüsima ohtusid, mille tõkestamiseks ongi seaduses sanitaarkaitseala piiride määramine ette

nähtud, oleks sanitaarkaitseala määramine tarbetu. Seetõttu olen seisukohal, et sellises

olukorras, nagu käesolevas asjas, saanuks vastustajalt detailplaneeringu realiseerimisega

kaasnevate võimalike keskkonnamõjutuste täiendavat ja põhjalikumat hindamist nõuda

tingimusel, et kavandatav tegevus oleks oma mastaabilt või sisult selline, mille puhul oleks

põhjust eeldada Ülemiste järvele tavapärase elamuehitusega võrreldes suuremat mõju, millega

sanitaarkaitseala piiride määramisel eelduslikult ei suudetud arvestada. Käesoleval juhul sellise

olukorraga tegemist ei olnud. Juba eelviidatud AS-i Maves 2017. aasta tööst, millest lähtudes

sanitaarkaitseala kehtestati, nähtub üheselt, et sanitaarkaitseala piiri määramisel arvestati

Leerimäe tee 12 detailplaneeringu kehtestamise sooviga ehk sisuliselt selle kinnistu täiendava

hoonestamisega. Eeltoodut silmas pidades ei ole alust kõnelda de facto ja de jure

sanitaarkaitsealast, nagu kaebajad seda teevad. Sanitaarkaitseala, mille eesmärk on veehaarde

kaitse eesmärgil veehaardest teatud kauguses inimtegevuse tõkestamine, ulatub sinnani, kuhu

Keskkonnaamet selle ulatuma määranud on. Ei ole põhjust eeldada, et väljaspool

sanitaarkaitseala

peaks

olema

vajalik

rakendada

veel

mingisuguseid

täiendavaid

tegevuspiiranguid, mis täidavad sama eesmärki, mida peaks täitma sanitaarkaitseala

kehtestamine. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusaluses detailplaneeringus ette nähtud

hoonestusala sanitaarkaitsealale ei ulatu.

29. Kuigi ringkonnakohus märkis juba kohtuasjas 3-17-1613 tehtud kohtuotsuses, et kaebajad ei

saa detailplaneeringut vaidlustades asuda vaidlustama sanitaarkaitseala piire, on kaebajad

käesolevas kaebuses seda sisuliselt sellegipoolest teha üritanud, kasutades konstruktsiooni,

mille kohaselt ei taga selline sanitaarkaitseala, nagu Keskkonnaameti 5. juuli 2017 korraldusega

määratud, tegelikult direktiivi 2000/60 eesmärke. Juba eeltoodud põhjustel ei saa ma selle

käsitlusega nõustuda. Ülemiste järve kaitse, sealhulgas selle veekogu puhul direktiivi 2000/60

eesmärkide saavutamine, on tagatud eeskätt sanitaarkaitseala piiride määramisega.

30. Järeldust, et Rae vald oleks antud juhul pidanud detailplaneeringu kehtestamisele eelnevalt

eraldi analüüsima kavandatava tegevuse kooskõla direktiivi 2000/60 eesmärkidega, ei saa minu

hinnangul teha ka kaebajate poolt viidatud Euroopa Kohtu otsustest6. Kaebuses käsitletud

kohtuotsused puudutavad käesolevast asjast oluliselt erinevaid situatsioone, nimelt eelduslikult

arvestatava keskkonnamõjuga rajatiste (nagu hüdroelektrijaam) rajamist või käitamist, mille

puhul ei olnud Euroopa Kohtu otsustes käsitletud juhtudel ka põhimõtteliselt vaidlust selles, et

vastava projekti realiseerimine toob eelduslikult kaasa kõnealuse veekogu seisundi muutumise

astme võrra madalamaks või takistab selle paranemist. Käesoleval juhul ei ole mõistlikku põhjust

eeldada, et ühe, kuigi keskmisest suuremate ehitusmahtudega, elamu rajamine Leerimäe tee

12c kinnistule kas halvendaks Ülemiste järve seisundit või takistaks selle seisundi paranemist.

Siinkohal

on

asjakohane

täiendavalt

viidata

kolmandate

isikute

poolt

OÜ-lt

6 Eeskätt viitavad kaebajad 1. juuni 2017 kohtuotsusele Folk (C-529/15, EU:C:2017:419) ning 4. mai 2016. aasta

kohtuotsusele komisjon vs. Austria (C‑346/14, EU:C:2016:322).

Keskkonnalahendused tellitud hinnangule (kd II, tl 62), millest nähtub, et detailplaneeringu

lahenduses kavandatud elamu mõju Ülemiste järve veekvaliteedile on ainsa mõeldava

stsenaariumi, nimelt kanalisatsiooniavarii ja majapidamises tekkinud reovee Ülemiste järve

sattumise korral, üliväike võrreldes iga päev veehaarde sissevoolust tingituna lisanduva

paratamatu orgaanika ja toiteainete hulgaga (vt. nimetatud hinnangu punkt 2.3.) ning ka sellise

ohustsenaariumi realiseerumisel ei mõjutaks reovee sattumine Ülemiste veepuhastusjaama

toorvette mingisugust mõju puhastusprotsessile ega väljundile. Ühelt poolt ei ole kaebajad

esitanud veenvaid argumente, mis selle järelduse ümber lükkaksid. Ainuüksi see, et kõnealuse

hinnangu on tellinud asjast huvitatud kolmas isik, ei saa iseenesest nullida selle väärtust

olukorras, kus järeldusega rahulolematud menetlusosalised ei ole põhjendatult kahtluse alla

seadnud olgu siis hinnangu andmisel kasutatud lähteandmeid või hinnangu andnud isikute

kvalifikatsiooni ning veelgi enam, ei ole omalt poolt esitanud ühtki kasvõi samaväärset

hinnangut, mis veenaks vastupidises. OÜ Alkranel 2017. aasta hinnang, mille on tellinud OÜ Eesti

Roheline Liikumine (kd I, tl. 209), keskendub küsimusele, millistest kaardiandmetest või

ortofotodest on sanitaarkaitseala piiri määratlemisel lähtutud või millistest oleks tulnud lähtuda,

ent see ei kajasta ühtki otsest ohtu järvele, millega peaks sõltumata sanitaarkaitseala piirist

täiendavalt arvestama siis, kui Leerimäe tee 12c hoonestusala määratleda nii nagu see

detailplaneeringus määratletud on.

31. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et vastustaja ei ole Ülemiste järve kaitse vajadusega üldse

arvestanud. Detailplaneeringu seletuskirja punktides 5 ja 5.2. on arvestatud sellega, et

planeeringuala piirneb Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga ning on loetletud ka rida piiranguid,

mida planeeritava tegevuse ellu viimisel arvestada tuleb. Kaebajad on neid sätteid pidanud

põhjendamatult üldisteks, olemata samas esitanud omalt poolt mistahes põhjendatud selgitusi

võimalike ohtude kohta, mida selliste meetmetega võimalik vältida ei ole. Kordan eelpool

toodud seisukohta, et Ülemiste järve seisundi eest hea seisma on eelkõige ette nähtud

sanitaarkaitseala ning seda iseäranis olukorras, kus Keskkonnaamet on sanitaarkaitseala

määramisel arvestanud nii üldplaneeringus ette nähtud maakasutuse sihtotstarbega kui ka

tegelikult pooleli oleva detailplaneeringu menetlusega. Selles olukorras võis kohalik omavalitsus

eeldada, et väljaspool sanitaarkaitseala olulisi ja erilisi elamumaa sihtotstarbega maa kasutamise

piiranguid vaja kehtestada ei ole.

32. Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et detailplaneeringus pole ette nähtud servituudi

seadmist AS Tallinna Vesi kasuks, millist ometi on vajalikuks peetud sanitaarkaitseala piiri

kehtestamisel. Vaidlust ei ole selles, et AS Tallinna Vesi on detailplaneeringu lahenduse

kooskõlastanud. Olukorras, kus AS Tallinna Vesi pidas selle kooskõlastamist võimalikuks ilma

servituudi nõudeta, ei saa muud isikud, sealhulgas avalikke huve kaitsma asunud

keskkonnaorganisatsioon, heita detailplaneeringule ette sellise servituudi nõude puudumist.

Sanitaarkaitseala piiride määramisel aluseks olnud projekti seletuskirjast ei saa liiati järeldada,

et kõnealuse servituudi sisuks oleks pidanud olema Leerimäe tee 12c omaniku kohustus hoiduda

näiteks ehitustegevusest vaidlusaluses detailplaneeringus määratud ehitusalal.

33. Põhjendatuks ei saa pidada kaebajate väidet, et ehitustegevuse ebasoodne mõju ei ole a

priori välistatud. Sanitaarkaitseala piiride kindlaks määramisel leiti üheselt, et maa kasutamine

elamumaa sihtotstarbel on Ülemiste järve kahjustamata võimalik. Elamumaa sihtotstarbe sisuks

on muuhulgas sellele alale elamu püstitamine ja selle tavapärane kasutamine. Samuti on

kolmandate isikute tellitud ekspertarvamuses ära toodud kahjuliku mõju puudumine. Olukorras,

kus kaebajad ei ole esitanud samaväärseid andmeid võimalike ohtude ja järve seisundit

negatiivselt mõjutavate kahjulike mõjutuste kohta, ei saa nad vastustajale uurimiskohustuse

rikkumist ette heita. Vastustaja järeldust, et detailplaneeringu realiseerimine endast Ülemiste

järvele ohtu ei kätke, ei sea kahtluse alla kaebajate väide, et vee- ja kanalisatsioonitrasside ning

ülepumpla rajamine maapõue võib oluliselt mõjutada Suurt Mõisaallikat ja loodusliku pinnase

filtreerumisvõime mõjutamisega tehakse võimalikuks kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja

pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve. Isegi eeldades, et kaebajate väide, et kaevetööd

võivad vee pinnasesse filtreerumist või allika toidet mõjutada, on õige, ei ole usutav, et Ülemiste

järve suurust ning kõnealuseid kaevetööde mahtusid arvestades saaks sellel olla mingi oluline

mõju Ülemiste järve seisundile. Kaebajad on esitanud väite teatud mõju kohta, ent ei ole seda

usutavalt põhjendanud ega tõendanud. Samuti on iseenesest õige see, et potentsiaalne

reostusallikas liigub detailplaneeringu realiseerumise korral järvele lähemale, ent siinkohal tuleb

jälle meenutada, et juba sanitaarkaitseala määramisel leiti, et sanitaarkaitseala piiri ja järve

akvatooriumi vahele jääv puhvertsoon on järve seisundi kaitseks piisav. Ka kaebajate väide, et

maapinna tõstmise tõttu Leerimäe tee 12 kinnistul muutub maapinna kalle suuremaks ning

rohkem sadevett võib pinnasesse imbumata järve voolata, võib põhimõtteliselt olla õige, küll aga

pole mistahes andmeid, mis lubaks eeldada, et tegemist on järve seisundit kahjustava

mõjutusega.

34. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et detailplaneering on vastuolus Vabariigi Valitsuse

29. novembri 2012 määrusega nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse

juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende

nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ § 7 lõikega 1, mis vaidlusaluse detailplaneeringu

kehtestamise ajal veel kehtis ja mis keelas heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise lähemal kui

50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist. Kõnealune norm ei reguleerinud ühe kinnistu

piires tekkivate sadevete pinnasesse immutamist, vaid sellega peeti silmas teatud suuremalt

alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms) kaudu kogutud ja ära juhitud vee pinnasesse

immutamist. Eeltoodud sätet koosmõjus selle aluseks olnud kuni 30. septembrini 2009 kehtinud

veeseaduses sisalduva sademevee mõistega (VeeS § 2 punkt 31) ei saa tõlgendada nii, et 50

meetri kaugusel sanitaarkaitseala välispiirist ei tohi ka samal kinnistul oleva hoone katuselt

kogunenud vett pinnasesse juhtida. Vaidlusaluses detailplaneeringus ei ole Leerimäe tee 12c

kinnistul ette nähtud sinna mujalt juhitud sadevete pinnasesse juhtimist.

35. Põhjendatud ei ole ka kaebajate etteheide, et detailplaneeringus ei ole ette nähtud

õlipüüduritega parkladrenaaži ehitamist – parkla kui eraldi rajatise või hoone osaks oleva

parkimiskoha ehitamise tehnilised tingimused määratletakse projekteerimisel ning nende

järgimise nõue kehtestatakse ehitusloaga. Vastavate nõuete üksikasjalik kehtestamine

detailplaneeringus ei ole vajalik, see ei ole detailplaneeringu ülesanne.

36. Kaebajad heidavad vastustajale põhjendamatult ette keskkonnamõju strateegilise hindamise

vajalikkuse kaalumata jätmist. Esiteks on vastustaja seda küsimust kaalunud juba Rae

Vallavalitsuse 5. augusti 2014. aasa korraldusega 997 kinnitatud Leerimäe tee 12 kinnistu ja

lähiala detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtades (kd I, tl 19), samuti on

detailplaneeringu seletuskirja punktis 5 märgitud, et kavandataval tegevusel olulist

keskkonnamõju ei ole. Seega on vastustaja kõnealust küsimust käsitlenud ning olukorras, kus

vastustaja võis, nagu eelpool märgitud, eeldada, et Ülemiste järve kaitse on tagatud

sanitaarkaitsealaga, ei saa kaebajad talle ette heita pealiskaudsust mõjude täiendava hindamise

vajalikkuse kaalumisel. Asjaolust, et detailplaneeringu kohaselt kavandati ehitamist lähemale kui

90 meetri kaugusele järvest, ei pidanud vastustaja eeldama, et sellega kaasnevad mingisugused

täiendavad ohud, mida on vaja põhjalikumalt hinnata.

37. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et tegemist on üldplaneeringut muutva

detailplaneeringuga. Rae valla üldplaneeringus7 on tõepoolest ette nähtud Hiiemäe tee ja

Leerimäe tee ühendamine kergliiklusteega, küll aga ei ole seal siduvalt kindlaks määratud selle

ühendustee paiknemist just Leerimäe tee 12 kinnistul. Üldplaneeringu joonis ei ole sedavõrd

täpne, et sellest saaks teha järelduse, et üldplaneeringuga on tee täpne asukoht paika pandud,

liiati ei ole tee täpse asukoha määramine ka üldplaneeringu ülesanne ning kolmandaks ei välista

vaidlusalune detailplaneeringu lahendus üldplaneeringus ette nähtud kergliiklustee rajamist

tulevikus läbi üldplaneeringus perspektiivse elamumaa otstarbega Hiiemäe tee 1a kinnistu.

Kõnealuse kergliiklustee küsimust on seejuures vaidlusaluses detailplaneeringus ka kajastatud,

leides, et otstarbekam on kõnealune küsimus lahendada tulevikus Hiiemäe tee 1a kinnistu

detailplaneeringu koostamisel. Selline kaalutlus on iseenesest lubatud ning üldplaneeringus

kirjeldatud kergliiklustee rajamine väljapoole vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud ala on

endiselt võimalik. Asjaolu, et asukohavalikuid jääb vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise

järgselt vähemaks, ei tähenda siiski, et vaidlusalune detailplaneering muudaks üldplaneeringut.

38. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist ei ole

piisavalt kaalutud KeHJS § 33 alusel. Asjaolu, et detailplaneeringu kohaselt on ette nähtud elamu

ja selle kasutamiseks vajalike trasside rajamine Ülemiste järve lähedusse, ei tähenda, et

detailplaneeringu realiseerimise puhul on tegemist tegevusega, mis toimiks veemajanduse

valdkonnas või oleks sellega vahetult seotud, nagu kaebajad väidavad. Samuti ei saa eeldatavalt

olulise keskkonnamõjuga infrastruktuuri rajamiseks KeHJS ja selle alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tähenduses pidada

kahele kinnistule ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks vajalike trasside rajamist.

Kaebajad ei ole esitanud veenvaid argumente, mis lubaksid järeldada, et vastustaja on

keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkust põhimõtteliselt valesti hinnanud või selle

hinnangu andmisel mingisugused olulised asjaolud tähelepanuta jätnud. Kaebajate

argumentidest ei nähtu, et detailplaneeringus ette nähtud tegevuste näol võiks olla tegu sellise

tegevusega, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju ehk mille mõju võib eeldatavalt ületada

mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu

inimese tervise, heaolu, kultuuripärandi ja vara.

39. Nõustuda ei saa M.A.i seisukohaga, mis puudutab õigustatud ootust sellele, et tema

kinnistust järve poole jäävale praegusele Leerimäe tee 12c kinnistule ehitada võimalik ei ole.

Sellist õiguspärast ootust ei saanud kaebajale ei valla tegevusest ega mistahes muudest

asjaoludest tekkida. Vastustaja ei saanud mitte kuidagi Leerimäe tee 10 detailplaneeringu

menetluses anda siduvaid lubadusi Leerimäe tee 12 tulevase ehitusõiguse kohta.

Detailplaneeringuga ei ole põhimõtteliselt võimalik lahendada selle detailplaneeringuga

hõlmatud alast välja jäävate kruntide ehitusõigust ega nende ehitusõigust tuleviku tarbeks

piirata. Kaebaja sai lähtuda vaid sellest, et Leerimäe tee 12 kinnistu oli üldplaneeringu kohaselt

elamumaa, mille suhtes kehtivat detailplaneeringut ei olnud, ent millele ehitusõiguse andmine

tulevikus kehtestatava ei olnud välistatud. Sellist kaitstavat õiguspärast ootust, mis annaks

õiguse keelata vaidlusaluse detailplaneeringu realiseerimist, ei saanud M.A.ile tuleneda ka

sellest, kus oli sanitaarkaitseala piir varem. Käesoleval juhul ei saa väita, et kavandatav ehitis

paikneks Leerimäe tee 12b ehitisele liiga lähedal või varjaks kaebaja ruumidesse langevat

päikesevalgust või avaldaks muud sellelaadset mõju mõnele kaebaja subjektiivsele õigusele.

Sisuliselt ongi küsimus pelgalt vaates järvele, mis kaebajal detailplaneeringu realiseerimise korral

7 Kättesaadav Rae valla veebilehel https://www.rae.ee/rae-valla-uldplaneering.

tõenäoliselt oluliselt väheneb. Seejuures on iseenesest usutav, ning seda kinnitab ka kaebaja

esitatud eksperthinnang (III kd, tl 35), et selle tulemusena väheneb arvestataval määral kaebaja

kinnistu väärtus. Ent nagu käesolevas asjaski esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud varasemates

kohtumäärustes märgitud, ei ole kaebajal subjektiivset õigust vaate säilitamisele ning ta ei saa

enda vaate rikkumise argumendil keelata naaberkinnistu omanikul oma kinnistu sihtotstarbelist

kasutamist.

40. Põhjendatud ei ole ka kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta.

Detailplaneeringu kehtestamisele eelnes avalik menetlus, sealhulgas detailplaneeringu avalik

väljapanek, mille raames oli igaühel, sealhulgas kaebajatel võimalik esitada oma seisukohti ja

vastuväiteid. M.A. on oma seisukohad esitanud nii detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus

kui ka hiljem maavanema poolt läbi viidud detailplaneeringu järelevalve käigus. Vastustaja on

nimetatud kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid arvestades detailplaneeringu seletuskirja teatud

osas täpsustanud või muutnud ning vastanud kaebajale, põhjendades, miks muude

vastuväidetega ei saa nõustuda. Nimetatud kaebaja ei ole kaebuses toonud välja ühtki

konkreetset asjaolu, mille ta oleks vastuväidete raames välja toonud, ent mille vastustaja oleks

sootuks tähelepanuta jätnud või millele põhimõtteliselt meelevaldse väärhinnangu andnud.

Kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud nimetatud kaebaja veel eraldi ära kuulama

detailplaneeringu kohaselt kavandatava hoone krundil paigutuse ja suuruse ning maapinna

tõstmise vajalikkuse osas, ei ole põhjendatud. Vastustaja käsitlus hoonestusala piiride kohta on

loogiline nagu ka seisukoht, et Leerimäe tee 12c kinnistul hoonestusala täiendav piiramine

piiraks selle kinnistu omaniku omandiõigust rohkem kui M.A.i huvid väärivad. Vastustaja on

õigesti leidnud, et detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala piire arvestades jääb Leerimäe

tee 12c kinnistule rajatav hoone M.A.i kinnistul asuvast hoonest piisavasse kaugusesse, see ei

ole M.A.i elamust kõrgem ega varja päikest ning maapinna tõstmisega ei saa ühelgi juhul

kaasneda sademevee voolamist M.A.i kinnistule.

41. Eesti Rohelise Liikumise ärakuulamisõigusega seonduvalt nõustun vastustaja ja kolmandate

isikute seisukohaga, et kuivõrd kõnealune kaebaja detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus

oma vastuväiteid ja seisukohti ei esitanud, ei olnud vallal kõnealuse detailplaneeringu

menetlemist reguleeriva PlanS v.r. kohaselt kohustust talle selleks täiendavaid võimalusi

pakkuda. Selles olukorras ei olnud vastustajast kohatu vastata MTÜ Eesti Rohelise Liikumine

taotlusele, et viimasel on võimalus detailplaneering kohtus vaidlustada, millist õigust viimane ka

kasutas. Kaebajate väide, et nõnda rikkus vastustaja PlanS v.r. § 16 lõikest 8 tulenevat õigust, on

põhjendamatu, kuna kõnealune säte käsitles igaühe õigust teha ettepanekuid ja esitada

vastuväiteid planeeringu koostamise faasis ehk enne planeeringu vastuvõtmist ja avalikku

väljapanekut. Toimikust nähtuvalt soovis MTÜ Eesti Roheline Liikumine enda menetlusse

kaasamist alles 26. oktoobril 2017 ehk oluliselt hiljem.

42. Nõustuda ei saa ka kaebajate seisukohaga, et vald rikkus PlanS vr. § 10 lõike 61 punktis 4

sätestatud keeldu. Kaebajad on üldsõnaliselt viidanud sellele, et vald tellijana ei täitnud oma

rolli, ent pole täpsustanud, milles see rolli täitmata jätmine seisnes. PlanS v.r. sätetes ei olnud

kõnealust tellija rolli täpsustatud ning seega jääb arusaamatuks, millist enda kohustust vald

selles osas rikkus. Vaidlust ei ole selles, et planeeringu tellijaks oli asjaomase lepingu kohaselt

Rae vald. Vastustajal ja kolmandal isikul on õigus selles, et planeeringulahendusest huvitatud

isiku aktiivne roll planeeringu koostamisel, sh. aktiivne suhtlus planeeringu koostajaga, ei ole ei

keelatud ega taunitav. Asjaolust, et planeeringu koostamine on tellitud ettevõtjalt, kes on

väidetavalt T. S. juhitava kinnisvaraarendusettevõtja koostööpartner, ei saa järeldada, et vald

oleks detailplaneeringu tellimise üle andnud huvitatud isikule. Iseenesest on usutav, et T. S.

suhtles detailplaneeringu koostamise faasis koostajaga väga aktiivselt ning võimalik, et mõjutas

viimast pakkuma enesele meelepäraseid lahendusi ent isegi kui see nii oli, siis ei olnud see

vastuolus PlanS v.r. § 10 lõikes 61 sätestatud keeluga.

43. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebuse tervikversiooni punktis 4.7 „DP täiendavad

minetused“ esitatud üksikuid etteheiteid. Kõigepealt tuleb nõustuda vastustaja märkusega, et

detailplaneeringus ei ole vaja määrata trasside täpset asukohta, kuna see pannakse täpselt paika

projekteerimisel. Kaebajate väide Leerimäe tee 12 hoone juurde viiva tee teenindusmaa puhul

on vastustaja kohaselt märkinud, et tegemist on erateega, mis tähendab, et mistahes avalikku

huvi sellega seoses ei ole. Sõltumata tee teenindusmaa olemasolust või selle puudumisest ja

kõnealuse tee täpsest paiknemisest ei tulene detailplaneeringust ühelgi juhul Leerimäe tee 12

omanikele või seda kasutavatele isikutele õigust tee hooldamiseks (näiteks koristatud lume

ladustamiseks) kasutada naaberkinnistut. Siinkohal tuleb veel märkida, et kaebajate väide

puudutab kõnealuse tee külgnemist Leerimäe tee 12a kinnistuga, ent kaebusest ei nähtu, et see

oleks M.A.i omandis. Seega ei saa tee teenindusmaa puudumine kahjustada ei avalikke huve,

mille kaitseks on kaebuse esitanud MTÜ Eesti Roheline Liikumine ega ka M.A.i subjektiivseid

õigusi. Kaebajate etteheidet, et detailplaneeringus ei ole ära määratud, mida teha Leerimäe tee

12c krundile jääva varemega, ei saa samuti põhjendatuks pidada. Krundi ehitusõigus on

detailplaneeringus määratud läbi nelja parameetri, milleks on ehitusala, ehitiste maksimaalne

arv, ehitusalune pindala ning ehitiste korruselisus ja kõrgus. Detailplaneeringus ei tule kindlaks

määrata ehitise täpset asukohta. Vastustajal on õigus selles, et kui kolmandad isikud soovivad

kõnealuse vareme taastada või selle asemele midagi ehitada, saavad nad seda teha

detailplaneeringus ette nähtud ehitusõiguse piires. Varemete olemasolu ei tähenda ühelgi juhul

seda, et kinnistu omanikud saaksid seal ehitise taastada või sinna uue ehitise ehitada lisaks

detailplaneeringus ette nähtud ehitusmahule. Nõustuda ei saa ka etteheitega, et

detailplaneeringu joonised on segadusseajavad. Esiteks on vastustajal õigus, et kuna ehitusõigus

määratakse detailplaneeringus maksimaalsete suurustena ning ehitise täpne asukoht ei ole

detailplaneeringuga kindlaks määratud, ei saa ka nõuda, et detailplaneeringu joonisel oleks

ehitis kajastatud täpses mõõtkavas ja maksimaalset lubatud ehitusmahtu silmas pidades.

Ehitusõiguse parameetrid on detailplaneeringus piisavalt selgelt sätestatud ning igaühel on

võimalik hõlpsalt kontrollida, milline on maksimaalse ehitusmahu tegelik ulatus kinnistul. Mis

puudutab seda, et detailplaneeringu joonistel on tarbetult kajastatud erinevaid piirangualasid

tähistavad hooned ja väidetavalt valesti järve tegelik piir, siis tuleb vaid märkida, et kaebajad ei

ole väitnud, et detailplaneeringus ette nähtud ehitusala jääks sellisele alale, kus kehtiv

piirangurežiim ehitamise välistab.

44. Kaebajad leiavad ekslikult, et vastustaja oleks pidanud detailplaneeringu uuesti

kooskõlastamisele saatma pärast seda, kui joonistele kanti Suur Mõisaallikas. Allikate joonisele

kandmist palus oma kooskõlastuskirjas Keskkonnaamet (kd III, tl 137). Pole põhjust arvata, et

Suure Mõisaallika asukoht oleks Keskkonnaametile olnud teadmata. Samuti ei ole vaidlust selles,

et detailplaneeringus ette nähtud ehitusala ulatuks alale, kus ehitamine on allika kaitseks

kehtestatud piirangurežiimist tulenevalt välistatud. Seega ei olnud täiendav kooskõlastamine

vajalik.

45. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. HkMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab

kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.

Käesolevas asjas osalesid kõik kolmandad isikud vastustaja poolel, vaieldes kaebusele vastu.

Ainsana on kolmandatest isikutest taotlenud menetluskulude välja mõistmist T.S., olles esitanud

taotluse ja õigusabikulu arved kokku 4608 euro suuruse menetluskulu välja mõistmiseks.

Menetluskulu suurus vastab taotluse kohaselt kokku 32 tunnile advokaadi tööle, mida ei saa

vaidluse mahukust silmas pidades käsitada ülemäärasena. Siiski hõlmavad menetluskulud ka

kulusid, mis seondusid kolmandate isikute määruskaebuse esitamisega, mille ringkonnakohus

rahuldas vaid osaliselt ning seejuures pigem määruskaebuse esitanud kolmandate isikute huvide

seisukohast väiksemas osas. Seetõttu tuleb välja mõistetavaid õigusabikulusid mõnevõrra

vähendada ning mõista T.S. kasuks kaebajatelt välja kokku 4400 eurot. Kuivõrd kaebajad

koostasid kõik menetlusdokumendid ühiselt, nende seisukohad ja väited olulisel määral kattusid

ning kuivõrd teadmata on kaebajate vahel ühise asjaajamise raames sõlmitud kokkulepped

kulude võimaliku jaotamise osas, tuleb kolmanda isiku menetluskulud kaebajatelt välja mõista

solidaarselt.

46. Kohtuistungil taotlesid kolmandad isikud kaebuse rahuldamata jätmise korral esialgse

õiguskaitse tühistamist. Leian, et hoolimata kaebuse rahuldamata jätmisest ei ole see siiski

põhjendatud. Esialgse õiguskaitse vajaduse osas ei ole asjaolud võrreldes esialgse õiguskaitse

kohaldamise ajaga oluliselt muutunud. Kuivõrd halduskohtumenetluse seadustiku § 249 lõikest

4 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt kehtib esialgne õiguskaitse kuni kohtuasjas tehtava

lõpplahendi jõustumiseni, oleks esialgse õiguskaitse varasem tühistamine õigustatud juhul, kui

esialgse õiguskaitse kohaldamist tinginud asjaolud on oluliselt muutunud või erinevate isikute

huvide vahekorda tuleks hinnata varasemast teisti. Antud juhul sellist olukorda ei esine. Eeskätt

MTÜ Eesti Roheline Liikumine on kohtusse pöördunud keskkonnakaitse eesmärgil ning heidab

kokkuvõttes vaidlusalusele detailplaneeringule ette keskkonnamõjude vajalikul määral välja

selgitamata ja nende kohaselt kaalumata jätmist. Kuigi leidsin eespool, et nimetatud väited ei

ole põhjendatud, ei saa olukorras, kus kohtuotsus ei jõustu kohe ja menetlusosalistel on see

võimalik edasi kaevata, asuda seisukohale, et kaebaja nõue on muutunud ilmselgelt

perspektiivituks. Esialgse õiguskaitse kehtima jätmise üle otsustamisel tuleb arvesse võtta ka

võimalust, et kõrgema astme kohtud asuvad eeskätt ettevaatusprintsiibi ulatuse ning keskkonna

kaitseks kaebuse esitamise korral kaebajal lasuva põhjendamis- ja tõendamiskohustuse osas

käesoleva kohtuotsusega võrreldes teistsugusele seisukohale, millisel juhul ei saa

põhimõtteliselt välistada kaebuse edukust. Esialgse õiguskaitse tühistamine tooks usutavasti

kaasa kolmandate isikute poolt ehitustegevusega peatse alustamise, ent keskkonnaaspektide

osas on kaebajad nimelt tuginenud ka ehitamise kui sellise võimalike kahjulike mõjude

hindamata jätmisele. Seega on kaebajatel, eeskätt just keskkonnaorganisatsioonil selles osas

esialgse õiguskaitse vajadus sõltumata sellest, et kaebuse hilisema rahuldamise korral oleks juba

valminud ehitis võimalik likvideerida. Möönan, et esialgne õiguskaitse on kolmandatele isikutele

koormav ning neile soodsa kohtulahendi jõustumise korral neil praktiliselt selle koormuse

kandmise eest mingit hüvitist saada võimalik ei ole. Samas ei kaalu nende huvi ehitamisega

kiiresti alustada antud juhul siiski üles kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust. Seetõttu jääb

esialgne õiguskaitse kehtima. Kolmandad isikud võivad käesoleva kohtuotsuse edasi kaebamise

korral taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist ringkonnakohtult, kes saab sel juhul anda

hinnangu ka kaebajate nõuete eduväljavaadetele, mis edaspidi taandub tõenäoliselt esitatava

apellatsioonkaebuse perspektiivikuse küsimusele.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik

OSALISELT MUUDETUD TRK 11.03.2020 KOHTUOTSUSEGA