2-18-125143/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-125143

Tsiviilasi

Tarvo Laasi hagi Raivo Nurmetu vastu 4985 euro

90 sendi väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

4985 eurot 90 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Nurmetu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. november 2019

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

Raivo

Nurmetu

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Alari

Avamägi

Vastustaja

(hageja):

Tarvo

Laas

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. mai 2019 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Raivo Nurmetu kanda.

3. Mõista Raivo Nurmetult Tarvo Laasi kasuks välja menetluskulud 620 eurot.

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tarvo Laas (hageja) esitas 19. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Raivo Nurmetult (kostjalt) 4994 euro 34 sendi väljamõistmiseks. Seoses nõudele

vastuväite esitamisega lõpetas kohus 23. novembril 2018 maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti

üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 24. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4000 eurot ja viivise 985 eurot 90 senti. Juhul, kui kohus ei

rahulda hageja nõuet laenulepingu alusel, palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja alusetult

saadu 4000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Alternatiivsest alusetu

rikastamise nõudest loobus hageja 12. märtsi 2019 kohtuistungil.

Hagiavalduse kohaselt viibis kostja septembris 2015 Šveitsis ja helistas sealt hagejale, paludes

endale laenuna üle kanda 4000 eurot. Kostjal oli vaja teha Šveitsis mingi kiire makse. Hageja

tundis kostjat ning oli nõus raha laenama. Hageja kandis 28. septembril 2015 kostjale raha üle.

Kostja lubas laenu ühe kuu jooksul (s.o hiljemalt 28. oktoobriks 2015) tagasi maksta, kuid ei ole

seda praeguse ajani teinud.

Hageja arvates ei ole tõendatud kostja väited, et tegemist oli tasuga. Ei ole olemas ühtegi sellist

ülekannet, millest nähtuks, et töö eest maksab hageja kostjale oma isiklikult kontolt

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited laenu andmise kohta ei ole tõendatud. Tegelikult

palus kostja hagejal maksta talle ära saamata tasu osutatud teenuse eest. Hageja on T.M. Dwelling

OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. T.M. Dwelling OÜ ja kostja vahel oli 2003-2017 pikaajaline

koostöösuhe. Selle suhte raames maksis T.M. Dwelling OÜ kostjale korduvalt tasu. Vaidlusalune

summa ja ülekanne on kajastatud T.M. Dwelling OÜ tulude-kulude tabelis. Kostja ei tea, miks

hageja tegi talle ülekande isiklikult kontolt, aga makse tegija isikust ei sõltu kohustuse ja

õigussuhte olemasolu. Ka maksekäsu kiirmenetluse avalduses ei märkinud hageja nõude alusena

laenulepingut, vaid „muu (ülekandega saadud raha tagastamata jätmine)“.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus tegi 10. mail 2019 otsuse, millega võttis vastu hageja osalise loobumise hagist,

s.o loobumise alternatiivsest alusetu rikastumise nõudest, ja lõpetas selle nõude osas menetluse.

Maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 4985 euro 90 senti (tagastamata laenu põhisumma 4000 eurot ja viivis 985

3

eurot 90 senti). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 2114 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Maakohtu põhjenduste kohaselt loobus hageja 12. märtsi 2019 kohtuistungil algselt hagis

sisaldunud alternatiivsest alusetu rikastumise nõudest. Kostjal ei olnud loobumise osas

vastuväiteid. Maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 428 lg 1 p 3 ja § 429 alusel selles osas menetluse.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 4000 eurot kanti üle laenuna, mistõttu peaks kostja selle hagejale

tagastama, või oli tegemist tasuga tehtud tööde ja osutatud teenuste eest, mistõttu summa

tagastamisele ei kuuluks.

Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1 ning § 29 lg-tele 1 ja 5.

Maakohtu leidis, et praegusel juhul on hageja tõendanud laenulepingu olemasolu. Laenulepingu

võib sõlmida ka suuliselt. Hageja väited, mille kohaselt ta andis kostjale laenu, on loogilised ja

omavahel seostatavad. Samuti kinnitavad hageja väiteid tunnistaja K.K. ütlused. Tunnistaja

ütlustest nähtub, et poolte ühine tegelik tahe oli suunatud laenulepingu sõlmimisele, kuna kostja

palus hagejalt laenu ja lubas tagasi jõudes selle tagasi maksta. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest,

et kostja on nimetatud summat ka hiljem tajunud laenuna ja lubanud selle tagasi maksta. Tunnistaja

ütlustega on ümber lükatud kostja väide, mille kohaselt pole raha temalt kunagi tagasi nõutud.

Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, kuna ta andis ütlusi sündmuste kohta, mida oli ise vahetult

tajunud, viibides telefonikõne ajal samas autos.

Kuigi niivõrd suure summa osas suulise laenulepingu sõlmimine on mõnevõrra ebatavaline, muutsid

selle usutavaks laenuvajaduse tekkimise hetkel kostja välisriigis viibimine ning poolte pikaajalised

usalduslikud suhted ja senine tihe koostöö. Seda ei muuda asjaolu, et makse selgituseks on märgitud

„ülekanne“, mitte „laen“. Üksnes maksekorralduse selgitusel ei saa olla määravat tähtsust poolte

õigussuhete määratlemisel. Tunnistaja T.R. kinnitused, mille kohaselt kostjal „raha oli kogu aeg nii

palju olnud, et laenu pole vaja“, ei välista olemuslikult laenulepingu sõlmimist. Tunnistaja K.K. on

veenvalt selgitanud ka seda, miks maksekäsu kiirmenetluse avalduses on nõude aluseks märgitud

„muu“ ega ole konkreetselt kirjutatud, et nõutakse tagasi võlga.

Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune 4000 eurot oleks talle üle kantud mõnel muul õiguslikul

alusel kui laenuna. Kostja väited tasust töö eest on üldsõnalised ja ebaselged. Muuhulgas jääb

ebaselgeks, millise töö või teenuse eest oli see summa tasuna mõeldud ja millised perioodil see töö

teostati või teenus osutati. Ka kostja esindaja on kohtuistungil selgitanud, et tegemist ei ole ainult

tasuga ega ole seondatav konkreetselt ühegi arvega. Tunnistaja T.R. ütlustest nähtub, et poolte vahel

oli pikaajaline koostöösuhe, kuid ei nähtu selgelt ja usutavalt, kas ja millisel alusel võis septembris

2015 olla kostjal õigus hagejalt või T.M. Dwelling OÜ-lt raha saada.

Kostja esitatud maksekorraldused tõendavad üksnes seda, et kostja ja T.M. Dwelling OÜ vahel on

varem olnud koostöösuhe ning T.M. Dwelling OÜ on kostjale teinud töövõtu- või muu sellesarnase

lepingu alusel ülekandeid. Ülekanded on oluliselt väiksemas ulatuses kui 4000 eurot ja need on

tehtud T.M. Dwelling OÜ, mitte hageja isiklikult arvelt. Ei ole tõendatud, et poolte vahel olnuks

praktika, mille kohaselt tasub hageja kostjale tehtud tööde eest oma isiklikult kontolt.

Kostja esitatud e-kirjavahetus ei kinnita tema väiteid tasu osas. Kirjadest ei nähtu konkreetselt,

millisel õiguslikul alusel ja milliste tööde või teenuste eest oleks kostjal olnud õigus hagejalt

septembris 2015 saada 4000 eurot. E-kirjavahetus, arved ja tööde aktid tõendavad üksnes seda, et

kostja ja T.M. Dwelling OÜ vahel oli varem koostöösuhe, mille raames on kostjale makstud tasu.

Selle asjaolu üle aga vaidlus puudub. E-kirjadest, arvetest ega tööde aktidest ei nähtu vaidlusaluse

4000 euro hagejalt kostjale üleandmisega seonduvaid asjaolusid. Maakohus ei analüüsinud

tsiviilasja nr 2-17-19467 materjale, kuna need ei tõenda ega lükka ümber praeguse vaidluse

seisukohalt olulisi asjaolusid. Esitatud tabelid ei tõenda, et kostjal olnuks septembris 2015 õigus

4

hagejalt raha saada. Tegemist ei ole raamatupidamisdokumentidega ning kohtuistungil on selgunud,

et tabelit on muudetud ning kostja on palunud võimalust esitada tabel muutmata kujul. Seetõttu ei

ole tegemist tõendiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt on talle makstud 4000 eurole lisandunud

maks 1000 eurot, kuna tegemist on erisoodustusega. Seda ei kinnita muud tõendid, sh ei nähtu

erisoodustusmaksu tasumist T.M. Dwelling OÜ maksedeklaratsioonilt.

Hageja on väitnud, et laenu tagasimaksmise tähtajana lepiti kokku üks kuu pärast laenu andmist,

s.o 28. oktoober 2015. Kostja ei ole esitanud tõendeid, põhistusi ega vastuväiteid teistsuguse tähtaja

kohta. Kuna kohtule ei ole tõendatud kokkulepet seaduses toodust erineva viivisemäära osas, mõistis

kohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus poolte ühist tahet laenulepingu

sõlmimiseks tuvastanud. Poolte ühise tegeliku tahte laenulepingu sõlmimiseks on maakohus

tuvastanud üksnes tunnistaja K.K. ütluste alusel. Maakohus ei arvestanud, et need ütlused lähevad

selgelt vastuollu isegi sama isiku poolt hageja nimel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses

märgituga. Avalduse esitamisel on võimalik märkida nõude alusena „laenu- ja krediidileping“. Ka

nõude asjaolude kirjeldamisel ei märkinud K.K., et kostja oleks hagejalt laenu võtnud.

Kostja märgib, et tunnistaja K.K. on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik.

Mitte ühestki teisest esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks septembris 2015 hagejalt laenu

võtnud. Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei ole hageja temalt väidetava laenu tagastamist enne

kohtusse pöördumist tagasi küsinud. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata tunnistaja

T.R. ütlused selle kohta, et poolte vahel ei olnud laenulepingut, ja et ta sisuliselt välistab raha

laenamise, kuna kostjal puudus selleks vajadus. Maakohus oleks pidanud omal algatusel mõlemad

pooled vande all üle kuulama. Seda tegemata jättes on maakohus rikkunud TsMS § 2681.

Kostja konto väljavõttest nähtub, et perioodil 29. septembrist 2015 kuni 30. septembrini 2015 on

kostja tasunud laekunud raha arvel üksnes teemaksu. Vaidlusalusel perioodil oli kostjal piisavalt

vaba raha. Sellest järeldub, et kostjal puudus vajadus hagejalt raha laenamiseks. Maakohus ei ole

tuvastanud, mis eesmärgil pidi kostja hagejalt raha laenama.

Hageja ei ole huvide deklaratsioonis märkinud, et tal on nõue kostja vastu.

Vaidlust ei saa olla selle üle, et kostjal oli iseenesest õiguslik alus saada T.M. Dwelling OÜ-lt tasu

osutatud teenuse eest. Selle asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud mitmeid tõendeid, mida

maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata. Maakohus on jätnud põhjendamatult

arvestamata tunnistaja T.R. ütlused. Maakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusalune 4000

eurot pidi olema seotud konkreetse objektiga.

Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, võimaldamata kostjal tõendada alles kohtuistungil

hageja poolt vaidlustatud asjaolusid.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja arvestused ja tunnistaja T.R. ütlused, mille kohaselt

lisandub 1000 eurot maksudena üle kantud 4000 eurole. Kostja viitab tulumaksuseaduse (TuMS)

§ 1 lg-le 2, § 4 lg-le 11 ja § 48 lg-tele 1 ja 3. Hageja oli T.M. Dwelling OÜ ja hageja vahelises

sisesuhtes isikuks, kellele tehtud väljamakselt tuleb arvestada tulumaks erisoodustuselt.

5

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

8. Hageja on esitanud hagi kostja vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks.

Kostja on laenulepingule vastu vaielnud, ning leidnud, et tegemist on tasuga tehtud tööde ja

osutatud teenuste eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et kui kostja viibis Šveitsis, helistas ta hagejale ja palus teha rahalise

ülekande. Vaidlust ei ole ka selles, et 28. septembril 2015 kandis hageja kostjale üle 4000 eurot

selgitusega „ülekanne“. Vaidlus on selles, kas 4000 euro suurune ülekanne oli laen (sellisel juhul

peab kostja hagejale 4000 eurot tagastama) või tasu tehtud tööde ja osutatud teenuste eest (sellisel

juhul ei pea kostja hagejale 4000 eurot tagastama).

TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidi hageja tõendama, et 4000 eurot oli kostjale üle kantud

laenulepingu alusel. Seega pidi hageja tõendama, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja pidi

omakorda tõendama, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud töö ja osutatud teenuste eest.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud poolte ühise tahte

laenulepingu sõlmimiseks. Olukorras, kus kostja eitas laenulepingu sõlmimist ja laenuleping oli

sõlmitud suuliselt, on hageja tõendanud laenulepingu sõlmimist juures viibinud tunnistaja

K.K. ütlustega.

10. Maakohus on põhjendatult lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. 5. novembri 2019 kohtuistungil

keeldus ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2006 kohtuotsuse kriminaalasjas

nr 1-05-298 tõendina vastuvõtmisest. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta

apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et tunnistaja K.K. on korduvalt kriminaalkorras

karistatud isik.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et iseenesest asjaolu, et isik on kriminaalkorras karistatud, ei

muuda isiku ütlusi ebausaldusväärseks. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata

iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles

asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. TsMS § 254 alusel tunnistajana väljakutsustud

isik on kohustatud ilmuma kohtusse ja andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude

kohta. Lähtudes TsMS § 251 lg-st 1 ja TsMS §-st 254 ei ole mingit alust asuda seisukohale, et

tunnistaja K.K. on andnud valeütlusi (nagu väidab kostja apellatsioonkaebuses).

11. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tunnistaja K.K. on veenvalt selgitanud, miks maksekäsu

kiirmenetluses avalduses on nõude aluseks kirjas „muu“ ega ole konkreetselt kirjutatud, et

nõutakse tagasi võlga. Tunnistaja selgitas, et maksekäsu kiirmenetluses on vaja märkida need

tõendid, mida on võimalik esitada, kuid praegusel juhul oli tegemist suulise laenulepinguga,

mistõttu märkis ta nõude alusena „muu“ (dtl 250). Lisaks nähtub maksekäsu kiirmenetluses

avaldusest, et nõude kirjeldusena on märgitud „avaldaja kandis võlgniku a/a-le raha, mille võlgnik

lubas tagastada kuu jooksul. Võlgnik ei ole raha tagastanud vaatamata korduvatele lubadustele“

(dtl 8). Kuigi avalduses ei ole laenulepingut otsesõnu mainitud, viitab selline kirjeldus

ringkonnakohtu hinnangul just laenulepingule. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi

6

K.K. tegeleb krediidihalduse ja võlgade sissenõudmisega, ei ole tegemist juristiga, kellelt võiks

eeldada väga täpsete terminite kasutamist. Seetõttu ei ole tunnistaja ütlused vastuolus tema esitatud

maksekäsu kiirmenetluse avaldusega.

12. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele selle kohta, et kostjale jääb arusaamatuks,

miks ei ole temalt enne kohtusse pöördumist väidetavat laenu tagasi küsitud, märgib

ringkonnakohus järgmist.

Tunnistaja K.K. on selgitanud, et „Võtsin Nurmetuga ühendust, ütles, suur summa kuskilt tulemas

ja siis klatib asjad ära, ei pea muretsema. Teab, maksab kõik tagasi. Ei öelnud, et ei ole võlgu või

mis see on. Nurmetu teadis täpselt, mis summa see on“ (dtl 250). Seega on hageja (K.K.

kaudu) ka enne kohtusse pöördumist kostja poole pöördunud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tunnistaja T.R. ütlused selle

kohta, et kostjal ei olnud laenu vaja, ei välista laenulepingu sõlmimist. TsMS § 230 lg-st 1

tulenevalt pidi hageja tõendama, et pooled sõlmisid laenulepingu. Hageja ei pidanud tõendama,

kas kostja vajas raha ja mis eesmärgil ta laenu võttis. Kostja pidi tõendama seda, et 4000 eurot on

talle üle kantud tasuna tehtud töö ja osutatud teenuste eest. Sellest tulenevalt ei pidanud ka

maakohus tuvastama, kas kostja vajas raha ja mis eesmärgil ta hagejalt laenu võttis.

14. Vastuseks kostja väitele, et maakohus oleks pidanud omal algatusel mõlemad pooled vande all

üle kuulama, märgib ringkonnakohus järgimist.

TsMS § 2681 sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus

omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse

ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja

tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata

ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei

nõustu.

Seega tuleneb TsMS §-st 2681, et kohtul on õigus kuulata pool üle sõltumata taotlusest, kuid poolel

ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel

poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul

sekkuda ei saa (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17217, p 18).

Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus ei ole TsMS § 2681 rikkunud.

15. 5. novembri 2019 kohtuistungil keeldus ringkonnakohus hageja 2018. a ja 2019. a huvide

deklaratsioonide tõenditena vastuvõtmisest. Ka siinkohal selgitab ringkonnakohus, et

hagimenetluses esitavad tõendeid menetlusosalised (TsMS § 230 lg 2 esimene lause), mistõttu ei

saa kohus huvide deklaratsioonidega ise tutvuda. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta

apellatsioonkaebuses esitatud väite selle kohta, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu huvide

deklaratsioonis märkinud. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et huvide

deklaratsioonis märgitu (või mittemärgitu) ei mõjuta eraõiguslikku suhet. Huvide deklaratsiooni

esitamise kohustus tuleneb korruptsioonivastasest seadusest. See seadus reguleerib korruptsiooni

ennetamist (vt korruptsioonivastase seaduse § 1 lg 1).

16. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et 4000 eurot on talle üle kantud

tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest. Kui kostja tugines sellele, et 4000 eurot oli talle üle

kantud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest, pidi ta ära näita, milliste konkreetsete

objektide, tööde ja teenustega on see seotud. Maakohtu ega ka ringkonnakohtu menetluses ei ole

kostja seda teinud. Kostja väiteid ei tõenda tunnistaja T.R. ütlused. Tunnistaja ei nimetanud,

milliste konkreetsete objektide, tööde ja teenustega on 4000 euro suurune tasu seotud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ka esitatud tabelid ei tõenda kostja väidet, kuna

tegemist ei ole raamatupidamisdokumentidega, ning maakohtu istungil selgus, et tabelit on

7

muudetud. 5. novembri 2019 kohtuistungil keeldus ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud

T.M. Dwelling OÜ kulude-tulude tabeli tõendina vastuvõtmisest.

17. Kostja väiteid selle kohta, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud tööde ja osutatud

teenuste eest, ei tõenda Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-19467.

Kohtuotsusest ei nähtu, et kostja või kohus oleks 28. septembril 2015 tehtud 4000 euro suurust

ülekannet käsitlenud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest.

18. Ringkonnakohtu 5. novembri 2019 kohtuistungil on kostja loobunud oma seisukohast

erisoodustuse kohta. Eelneva tõttu ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud

väited tulumaksuseaduse ebaõige kohaldamise kohta.

19. Lähtudes eeltoodust on maakohus põhjendatult rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt hageja

kasuks välja kokku 4985 eurot 90 senti (tagastamata laenu põhisumma 4000 eurot ja viivis

985 eurot 90 senti).

20. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1110 eurot

(ilma käibemaksuta), millele hageja palub lisada tasu kohtuistungil esindamise eest lähtuvalt

istungi kestvusest ja tasust 120 eur/h. Kohtuistung kestis 40 minutit, seega on hageja esindaja

tasuks 80 eurot. Kokku on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1190 eurot.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot ilma

käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei

ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on hageja esitanud vaid

ühe menetlusdokumendi – apellatsioonkaebuse vastuse. Selle menetlusdokumendi koostamine

peaks hõlmama ka apellatsioonkaebuse analüüsi ja konsultatsiooni kliendiga. Arvestades

apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

ajakuluks 3,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud aeg (1 tund) on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud. Hageja põhjendatud kuludeks on seega 540 eurot (1 + 3,5 x 120), millele

lisandub tasu kohtuistungil esindamise eest 80 eurot, kokku 620 eurot. See summa tuleb kostjalt

välja mõista hageja kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson