2-19-12603/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-12603

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi B. M.i vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

8 862,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (registrikood (11542046),

lepinguline esindaja A.-L. V.

Kostja B. M. (isikukood xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista B. M.ilt OK Incure OÜ kasuks põhivõlgnevus 7 243,21 eurot, intress

511,84 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 478,05 eurot, kokku 8 233,10

eurot.

3. Välja mõista B. M.ilt OK Incure OÜ kasuks viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (7 243,21 eurot) alates 24.08.2019 kuni

põhinõude tasumiseni.

4. Jätta hagiavaldus rahuldamata sissenõudmiskulu 50 euro osas.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud B. M.i kanda.

6. Välja mõista B. M.ilt OK Incure OÜ kasuks menetluskulud summas 500 eurot.

7. Välja mõista B. M.ilt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (500 eurot)

käesoleva määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja TF Bank AB 01.03.2018 laenulepingu, mille

alusel andis hageja kostjale laenu summas 7 500 eurot. Pooled leppisid kokku laenujäägis

7 875 eurot, mille kostja kohustus hagejale tagastama igakuiste osamaksetena 193,99 eurot

kuus 60 kuu jooksul intressimääraga 15,90% aastas. Kostja jättis igakuised kokkulepitud

maksed tagastamata ning TF Bank AB ütles laenulepingu erakorraliselt üles 25.03.2019. TF

Bank AB loovutas nõude summas 7 797,34 eurot hagejale.

2. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 7 243,21 eurot, intress 511,84 eurot;

sissenõutavaks muutunud viivis 478,05 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud põhinõudelt

(7 243,21 eurot) alates 24.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluses tasutud riigilõiv 500 eurot.

Hageja palub mõista kostjalt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostja ei esitanud hageja nõudele sisulisi vastuväiteid. Kostja nõustub hagiavalduses tema

vastu esitatud nõuetega. Kostja võttis laenu tuttava isiku palvel, kes lubas ise tagasi maksta

aga pettis kostjat. Kostja on vanaduspensionär, tema suhtes on algatatud mitu täitemenetlust

ja kostjal pole raha kohustuse täitmiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada.

5. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS §

231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

6. Hageja põhinõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille

kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks.

7. Kohus tuvastab järgmised asjaolud. TF Bank AB ja kostja sõlmisid 01.03.2018

laenulepingu, mille alusel andis TF Bank AB kostjale väikelaenu 7 500 eurot. Kostja

allkirjastas laenulepingu omakäeliselt (tl 46-51). Laenulepingu kohaselt kohustus kostja

tagastama TF Bank AB-le igakuiste osamaksetena 193,99 eurot kuus 60 kuu jooksul

intressimääraga 15,90% aastas (tl 5-8). Laenulepingu alusel kanti raha kostja arvelduskontole

02.03.2018 (tl 9).

8. Kohus täitis 30.10.2019 määrusega selgituskohustust ning selgitas menetlusosalistele

kohalduvat õigust (tl 42).

9. Krediidileping on leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse

rahasumma, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu

lõppemisel krediidi tagasi maksma (võlaõigusseadus (VÕS) § 401 lg 1). VÕS § 402 kohaselt

on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1

kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte

olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

10. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal,

et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja

osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles

öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase

täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja

jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja

jättis laenulepingus kokku lepitud igakuised maksed tagastamata, mistõttu ütles TF Bank AB

laenulepingu erakorraliselt üles 25.03.2019. TF Bank AB nõudis kogu võlgnevuse 7 797,34

euro tasumist ja loovutas nõude kostja vastu hagejale (tl 9 pöördel). TsMS § 164 lg 1

kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel

tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui

loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata

täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Lepingu ülesütlemise erakorralisest

teatisest nähtuvalt edastas TF BAnk AB 10.03.2019 viimase hoiatuse, milles andis kostjale

täiendava tähtaja oma võlgnevuse 994,28 euro tasumiseks.

11. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb

kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks ja rahuldab põhinõude kogu ulatuses, s.o 7 243,21

eurot. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni

tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu erakorralise ülesütlemise esmaseks

tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi tagasimaksmise nõude sissenõutavaks

muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni tekkinud intressi- ja viivisenõuded.

12. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja

seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Kostja ei ole intressi suurusele ega perioodile

vastuväiteid esitanud. Kohus asub seisukohale, et intress seisuga summas 511,84 eurot tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 26.03.2019

kuni 23.08.2019 eest summas 478,05 eurot. Hageja on arvestanud viivist 150 hilinenud

päeva eest viivisemääraga 0,044%. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene

lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude

võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks

mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lepingu

kohaselt kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,044%

päevas. Kostja viivise perioodi ja summat ei vaidlusta. Eeltoodust tulenevalt kuulub

sissenõutavaks muutunud viivisenõue 478,05 eurot rahuldamisele. Samuti kuulub

rahuldamisele hageja nõue välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras põhinõudelt (7 243,21 eurot) alates 24.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

14. Hageja nõue kostja vastu võla sissenõudmiskulude hüvitamise 50 euro nõudes võiks

kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 113² lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt võib

pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 euro. Hageja ei ole selgitanud

millal ja mitmel korral on ta saatnud kostjale meeldetuletuskirju ning samuti ei ole hageja

tõendanud kostjale tasuliste meeldetuletuskirjade saatmist. Kohus märgib ka, et kui

võlausaldaja loovutab lepingust tuleneva nõude uuele võlausaldajale, saab viimane VÕS §

113² kohaselt sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda üksnes sellises ulatuses, milles eelmine

võlausaldaja ei ole seda veel nõudnud. Hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ei

ole seega põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu.

15. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 7 243,21 eurot; intressi 511,84 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 478,05 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras põhinõudelt (7 243,21 eurot) alates 24.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus

jätab hagi rahuldamata sissenõudmiskulu 50 euro nõude osas. Kostja poolt välja toodud

rahaliste võimaluste puudumine ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks.

MENETLUSKULUD

16. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus leiab, et menetluskulud tuleb tervikuna jätta kostja kanda, kuna kohus rahuldas hageja

nõude 99,39% ulatuses, so peaaegu terves ulatuses.

17. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduses märgitud hagiavalduselt tasutud

riigilõivust 500 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste

kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud. Menetluses tasutud riigilõivu kulu 500 eurot on seadusest tulenevalt vajalik ja

põhjendatud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 500

eurot.

18. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud

menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

19. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik