1-19-5577/38 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

22. november 2019 (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-19-5577

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Juhan Sarv, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Robert Nassar süüdistuses KarS § 1573 ja KarS § 120

lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 16. septembri 2019

otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Robert Nassar ja kaitsja vandeadvokaadi abi

Heiki Kuningas

Prokurör

ringkonnaprokurör Terje Aleksašin

Süüdistatav

Robert Nassar, isikukood: 35606110259, asukoht:

viibib vahistatuna Võru arestimajas; kriminaalkorras

karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu maakohtu 16. septembri 2019 otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 357 (kolmsada viiskümmend seitse)

eurot ja 60 senti, sealhulgas käibemaks 59 (viiskümmend üheksa) eurot ja 60 senti,

vandeadvokaadi abi Heiki Kuningale süüdistatav Robert Nassarile määratud

korras kaitse teostamise eest.

3. Menetluskulud jäävad Robert Nassari kanda.

Süüdistatav Robert Nassaril tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel

30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Robert Nassarile esitati süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema, olles isikuks, keda on

16.06.2017 kohtuotsusega karistatud K.R. a tapmisega ähvardamise eest, 24.05.2019 XXX

asuvas XXX ähvardas K.R. pa sellega, et tal on vanglas olles tekkinud uusi tuttavaid, kes

kannavad karistust relvakuritegude eest ja kes tulevad varsti vanglast välja ning siis K.R. alles

näeb. Kannatanul oli sellise jutu põhjal alust arvata, et R. Nassari vanglast vabanevad sõbrad

võivad teda füüsiliselt rünnata ning ta tundis hirmu oma elu ja tervise pärast;

- samuti selles, et tema saatis 25.05.2019 kell 01.55 XXX XXX s olles oma mobiiltelefoni

numbrilt XXX K.R. a töökoha mobiiltelefoni numbrile XXX sõnumi sisuga: „Pühakirjas on

kirjas: -kes teise verd valab, selle enda veri saab valatud; kes teise vastu mõõka tõstab, see ise

mõõgaläbi surma saab. Veri nõuab vere hinda. Robert Suure algustähega.“ K.R. tundis antud

sõnumit lugedes reaalselt hirmu, et R. Nassar tahab teda tappa kättemaksuks 2017 aastal tehtud

avalduse eest;

- samuti selles, et tema saatis 25.05.2019 kell 21.26 XXX XXX s olles oma mobiiltelefoni

numbrilt XXX K.R. a töökoha mobiiltelefoni numbrile XXX sõnumi sisuga: „raibe- see aeg

mis sulle anti, on möödas“.

K.R. tundis antud sõnumit lugedes reaalselt hirmu, et R. Nassar tahab teda tappa kättemaksuks

2017 aastal tehtud avalduse eest.

Samuti esitati R. Nassarile süüdistus KarS § 1573 (alates 01.07.2019 § 1573 lg 1) järgi selles, et

tema 24.05.2019 kella 13st kuni 25.05.2019 kella 15ni XXX XXX tülitas järjepidevalt

raamatukogus töötavat K.R. at ja otsis temaga kontakti, kuigi kannatanu oli talle korduvalt

öelnud, et ei soovi temaga eraviisiliselt suhelda ja palus ennast rahule jätta. R. Nassar soovitas

K.R. al tema vastu kenam olla ning soovis teda korduvalt endale naiseks või ka koduabiliseks,

avaldades arvamust, et kannatanust saaks talle hea naine. Samuti saatis R. Nassar K.R. ale

25.05.2019 kell 14.02 sõnumi sisuga „Kui N ussi tahat, küsü ilostõ. Suur munn“ ning samal

päeval kell 23.07 sõnumi sisuga „Suur munn“. Sellise tegevusega häiris R. Nassar oluliselt K.R.

at ja põhjustas temas hirmutunnet.

Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu 16.09.2019 otsusega karistati Robert Nassarit KarS § 1573 (kehtiv § 1573

lg 1) järgi ja KarS § 120 lg 1 järgi 10-kuulise vangistusega.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti R. Nassari

karistuse kandmise aja algust alates tema vahistamisest, s.o alates 19.06.2019.

Sama kohtuotsusega seati R. Nassarile 3-ks aastaks K.R. ale lähenemise keeld, st keelata R.

Nassaril minna K.R. ale lähemale kui 50 meetrit ning K.R. aga igasugune ühenduse võtmine.

2. Maakohtu hinnangul leidsid süüdistusaktis kirjeldatud teod aset.

Nelja telefonisõnumi saatmist 25.05.2019 kell 1.55, 14.02, 21.26 ja 23.07 tõendavad K.R. a

kasutatud telefoni ekraanist tehtud fotod ja K.R. a, R.H. ja R. Nassari ütlused.

Seda, et R. Nassar käis 24.05.2019 kella 13st kuni 25.05.2019 kella 15ni mitmel korral XXX

tööl olnud K.R. a juures ja soovitas K.R. al temaga viisakas olla ning palus teda korduvalt

endale naiseks või ka koduabiliseks, kinnitavad kõigepealt K.R. a ja R. Nassari enda ütlused.

Ka R.H. kinnitas, et nägi R. Nassarit 24.05.2019 raamatukogus K.R. aga suhtlemas ja kuulis,

kuidas R. Nassar ütles K.R. ale, et too peaks talle koduabiliseks tulema. A.L. väitis, et R. Nassar

oli 24.05.2019 mitu tundi raamatukogus ja suhtles pikalt K.R. aga: rääkis algul neutraalsetel

teemadel, aga seejärel muutus isiklikuks ning kutsus K.R. pa enda juurde koju koristama.

Tuvastada tuleb seegi, et K.R. oli juba varem korduvalt palunud R. Nassarit end rahule jätta ja

palus seda ka 24.05.2019. Nimelt kinnitasid seda nii K.R. kui ka R. Nassar ise. Samuti ütles

A.L. , et kuulis K.R. at 24.05.2019 R. Nassarile ütlevat, et ta ei soovi temaga isiklikel teemadel

vestelda.

R. Nassar eitas vaid ühte talle ette heidetavat tegu: seda, mis puudutab K.R. a väidetavat

ähvardamist oma endiste vanglakaaslastega. Õigemini kirjeldab R. Nassar seda mõneti teisiti

kui K.R. (kelle versioon kattub süüdistuses märgituga). Nimelt väitis R. Nassar, et ta ütles K.R.

ale järgmist: kui K.R. teda meheks ei taha, ütleb ta ühele oma endisele kambrikaaslasele, kes

otsib naist, et K.R. on saadaval; K.R. a küsimusele, mille eest too kõnealune mees kinni istus,

vastas R. Nassar, et relvaga ähvardamise pärast. Kohus usub K.R. pa ja tuvastab sellise teo,

nagu K.R. a väitel toimus ehk mis on kirjeldatud süüdistuses. Esiteks on K.R. a väited

loogilised. Teiseks ei ole kannatanul põhjust valetada. Tõsi, teoreetiliselt võib väita, et K.R.

soovib seda, et R. Nassar temast eemal oleks ja tahab seetõttu, et süüdistatav vanglasse satuks.

Saab aga eeldada, et K.R. intelligentse inimesena mõistaks, et R. Nassarile heidetakse niikunii

ette sedavõrd mitut tegu, et ühe täiendava etteheite välja mõtlemine vaevalt et midagi muudaks

(ehk ilma selleta jääks R. Nassar vabadusse). Kolmandaks tuleb arvesse võtta, et R. Nassar on

K.R. pa korduvalt ähvardanud: juba enne vanglasse sattumist ja pärast vabanemistki mitu korda

(nagu käesolevast otsusest nähtub). Niisiis on kõigiti alust arvata, et väited endiste

vanglakaaslaste kohta esitas R. Nassar niisugusel viisil, nagu K.R. seda ütles.

3. R. Nassarile heidetakse ette ähvardamist KarS § 120 järgi ja ahistavat jälitamist KarS § 1573

järgi. Seda tehakse läbi nn reaalkogumi KarS § 63 lg 2 mõttes: leitakse, et mõned teod kujutavad

endast ähvardamist ja teised ahistavat jälitamist. Maakohtu hinnangul ei ole selline range

eristamine ähvardamise ja ahistava jälitamise vahel praegusel juhul võimalik.

Maakohus annab ülevaate mõlema sätte sisust ning jõuab tulemuseni, et ehkki KarS § 120 ja

KarS § 1573 on osaliselt kattuvad, hõlmavad nad siiski erinevat ebaõigust, mistõttu ei saa öelda,

et üks koosseis neeldub teises. Kui tegu vastab nii KarS § 120 kui ka KarS § 1573 koosseisule,

tuleb mõista isik KarS § 63 lg 1 alusel süüdi nii ühes kui teises kuriteos; neeldumist ei toimu.

3.1. Maakohus analüüsis, kas R. Nassarile ette heidetavaid tegusid saab pidada ähvardamiseks

KarS § 120 mõttes ja ahistavaks jälitamiseks KarS § 1573 tähenduses.

3.1.1. Esmalt käsitles maakohus R. Nassarile etteheidetavat süütegu KarS § 120 lg 1 alusel:

oma vanglakaaslastest rääkimisest ja verd ning mõõka puudutava ja aja täis saamisest kõneleva

sõnumi saatmisest. Tapmise või tervisekahjustusega ähvardamine ei nõua loomulikult seda, et

teo toimepanija kasutaks seaduses toodud sõnastust ehk ütleks „Ma tapan su ära!“ või „Ma

tekitan sulle tervisekahjustuse!“. Kõne alla tuleb ka teo muul (sh konkludentsel) moel toime

panemine: nt kasutades kõnekeelt (nt öeldes „Ma löön su mättasse!“ või „Ma annan sulle vastu

lõugu!“) või kehakeelt (nt suunates kellegi poole noa või püstoli). Oluline on aga see, et

kannatanul tekib uskumus, et ähvardaja teeb oma lubaduse teoks ja see uskumus peab paistma

reaalne ka n-ö keskmisele mõistlikule inimesele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

(RKKKo) nr 3-1-1-59-11, p 9.2).

Väide, et R. Nassari vanglakaaslased otsivad K.R. a üles ja too siis alles näeb, tekitas K.R. as

hirmu. Samamoodi tekitasid kannatanus hirmu kaks sõnumit: see, mis puudutas verd ja mõõka

ning see, mis rääkis antud aja täis saamisest. Täpsemalt tekkis K.R. al kartus, et R. Nassar võib

talle ise kallale tulla või ta suisa ära tappa või lasta seda teha kellelgi teisel. Seda kinnitas K.R.

ise ja pole põhjust eeldada, et ta oleks valetanud. Et tegelikult midagi sellist ei juhtunud,

tekkinud hirmutunnet ei väära.

3.1.2. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte alusel tuleb öelda, et R. Nassaril

ei olnud soovi K.R. pa tappa või isegi talle kallale minna (või lasta seda teha kellelgi teisel).

Küll aga mõistis R. Nassar, et oma vanglakaaslastest rääkimine ja verd ning mõõka puudutava

ja aja täis saamisest kõneleva sõnumi saatmine tekitas K.R. as oma tervise või elu pärast hirmu.

Need teod pani R. Nassar toime vihasena: K.R. oli talle (jälle) „ei“ öelnud. Seepärast soovis ta

naist kättemaksuks hirmutada. Puudub igasugune alus arvata, et R. Nassari teod tingisid sellised

motiivid,

millele

viitas

kaitsja.

Oma

vanglakaaslastest

rääkimise

puhul

viitab

hirmutamissoovile selgelt lubadus, et küll K.R. „näeb“. Sõnum verest ja mõõgast on selgelt

hirmutava sisuga.

3.1.3. Kaitsja ega R. Nassar ei pakkunud selle kohta välja ka mingit loogilisena näivat

kaitseversiooni. Nimelt pole loogiline ei väide, et R. Nassar soovis sõnumiga öelda, et „ära tee

teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks“ ega ka viide sellele, et K.R. pole kellegi verd

valanud (viimasega vist üritati väita, justkui ei olekski K.R. pa silmas peetud). Niisiis soovis

R. Nassar vere valamisest ja mõõga tõstmisest kirjutades K.R. pa hirmutada. Sama tuleb öelda

sõnumi kohta, milles märgiti, et K.R. ale antud aeg on möödas: sellel ei ole muud loogilist

selgitust, kui K.R. a hirmutamine. Tõsiselt võetavaks ei saa pidada väidet, et R. Nassar soovis

K.R. ale seeläbi teada anda, et ta viimast enam kosida ei soovi. Niisiis oli R. Nassaril kõigi

nende kolme teo toime panemise ajal soov K.R. pa hirmutada ja sellise soovi põhjal saabki

öelda, et R. Nassar mõistis, et naine hakkab kartma.

3.1.4. K.R. al tekkinud hirm oli ka igati reaalne n-ö kõrvalseisja silmis. Esiteks tuleb sellega

seoses märkida, et R. Nassar oli mees, K.R. aga naine ehk R. Nassar oli füüsiliselt K.R. ast

tugevam. Teiseks oli R. Nassar oma tegusid toime pannes vihane; vahetu kõnelemise ajal oli

seda aru saada R. Nassari hääletoonist, kehahoiakust ja öeldu sisust, sõnumite puhul vaid nende

sisust. Kolmandaks oli R. Nassar K.R. pa varemgi ähvardanud ja selle eest suisa vanglas olnud.

R. Nassar oli neist asjaoludest teadlik ehk tema tahtlus kattis ka nõude, et ähvardamine peab

näima reaalne kõrvalseisja jaoks.

3.1.5. Ähvardamiseks ei saa pidada hoiatamist: kellelegi selle ütlemist, et tulevikus juhtub

midagi sellist, mille üle pole hoiatajal mingit mõju (nt kavatseb keegi kolmas hoiatatavale

midagi teha). Oma vanglakaaslastest kõnelemine ei olnud pelk hoiatamine, vaid ähvardamine:

R. Nassar andis K.R. ale mõista, et see, kas ja mida tema vanglakaaslased K.R. ale teevad,

sõltub temast. Sellest sai aru ka R. Nassar ise.

3.1.6. Eeltoodu tähendab, et R. Nassar täitis KarS § 120 lg 1 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd

välistavaid asjaolusid ei esine. Seega tuleb R. Nassar KarS § 120 lg 1 järgi süüdi tunnistada.

3.2. Maakohus analüüsis ka, kas R. Nassar tuleb süüdi mõista KarS § 1573 järgi. Seda tehes ei

piirdu kohus aga pelgalt nende tegudega, mida R. Nassarile arvati KarS § 1573 järgi süüks

süüdistuses. Maakohus analüüsis sedagi, kas KarS § 1573 alla tuleb paigutada ka ähvardamiseks

olnud kolm tegu.

3.2.1. Kohtu hinnangul on KarS § 1573 sõnastatud küllaltki umbmääraselt. Kasutatakse

mõisteid, mille alla võib puhtgrammatiliselt paigutada väga palju käitumisviise. Seetõttu esineb

oht, et karistatavaks osutub peaaegu igasugune suhtlemine, mis suhtluspartnerile ebameeldiv

tundub (teda „oluliselt häirib“). See aga oleks ilmselgelt (ka põhiseaduslik) probleem, sest

mõningast soovimatut tähelepanu teiste poolt tuleb taluda: vastasel juhul ei saakski ühiskond

toimida. Seetõttu tuleb KarS § 1573 tõlgendada restriktiivselt: see peab hõlmama vaid piisavalt

intensiivsed n-ö tähelepanuavaldused ehk sellised, mida tõesti saab pidada ahistamiseks.

Kõiki R. Nassarile ette heidetavaid tegusid saab pidada kontakti otsimiseks K.R. aga: nii K.R.

ale nelja sõnumi saatmist, naisele oma vanglakaaslastest kõnelemist kui ka kannatanu oma

naiseks ja koduabiliseks palumist. Ükski neist tegudest ei „tabanud“ K.R. pa juhuslikult. Ka ei

saa öelda, et mõne teo oleks tinginud mingi K.R. a poolne tegu (mis oleks K.R. a isiku R.

Nassari jaoks sekundaarseks muutnud). R. Nassar pani kõik oma teod toime just seepärast, et

tegemist oli K.R. aga ehk sekkus viimase eraellu KarS § 1573 lg 1 mõttes.

3.2.2. Potentsiaalne ahistamine peab toimuma korduvalt või järjepidevalt. Korduvaks peetakse

Eesti karistusõigusdogmaatika kohaselt teo toimepanemist vähemalt kahel korral. Praegu

sekkus R. Nassar K.R. a eraellu mitmeid kordi ehk tegi seda korduvalt KarS § 1573 tähenduses.

Koosseisupärane on vaid selline korduv eraellu sekkumine, mis on ohvri tahte vastane. Praegu

ei soovinud K.R. R. Nassariga oma eraelulistel teemadel lävida ehk R. Nassari teod olid K.R.

a tahte vastased.

3.2.3. Koosseisuteo eesmärk või tagajärg peab olema teise isiku hirmutamine, alandamine või

muul viisil oluliselt häirimine.

R. Nassari kolm KarS § 120 lg 1 pärast ähvardamiseks olevat ja KarS § 1573 tähenduses eraellu

sekkumisena hinnatavat tegu kujutavad endast K.R. a olulist hirmutamist ehk olulist häirimist.

Oluliselt häirivaks peab maakohtu hinnangul pidama ka vulgaarsete sõnumite saatmist.

Kõigepealt: K.R. selgitas, et need sõnumid olid tema jaoks väga häirivad. Samuti saab neid

pidada oluliselt häirivateks n-ö neutraalse kõrvaltvaataja pilgu läbi. Nende sõnumitega andis R.

Nassar K.R. ale mõista, et too peaks temaga seksuaalvahekorda astuma. Seksuaalakt on

intiimne toiming ja juba seetõttu mõjub seksima hakkamise ettepaneku tegemine intensiivselt.

Täiendavalt tuleb tähele panna juhtunu konteksti: R. Nassar oli sisuliselt vahetult enne nende

sõnumite saatmist K.R. pa mitu korda ähvardanud ja lisaks oli R. Nassar võrdlemisi hiljuti

vabanenud vanglast, kuhu ta oli sattunud K.R. a ähvardamise pärast. Suuresti samasugustel

põhjustel tuleb pidada oluliselt häirivaks ka R. Nassari ettepanekuid K.R. ale talle naiseks ja

koduabiliseks tulemiseks: K.R. ale olid need ettepanekud väga ebameeldivad ja pidades silmas

nende ettepankute väga isiklikku sisu, R. Nassari ähvardusi ja vulgaarseid sõnumeid, on see ka

kõrvaltvaataja jaoks mõistetav.

Eelöeldu tähendab, et R. Nassar täitis KarS § 1573 lg 1 objektiivse koosseisu.

3.2.4. Maakohtu hinnangul realiseeris R. Nassar ka karistusnormi subjektiivse koosseisu.

R. Nassar suunas oma teod K.R. ale just tulenevalt viimase isikust ehk mõistis neid asjaolusid,

mis annavad aluse kõneleda juriidilises mõttes K.R. a eraellu sekkumisest. Ka mõistis ta, et

tema teod olid K.R. a tahte vastased. R. Nassar ütles kohtuistungil, et naisterahva „ei“ tähendab

„jaad“. Kui R. Nassar oleks tõesti lähtunud sellest, et K.R. tegelikult tema lähenemiskatseid

soovib, ei saaks tahtlust selle koosseisuelemendi osas jaatada. Nii aga ei olnud. R. Nassar ei

eeldanud seda, et tema lähenemiskatsed olid K.R. ale meeldivad. Ta lähtus hoopiski sellest, et

kui ta naisele järjekindlalt peale käib, annab too viimaks järgi, sest näeb, et tal pääsu ei ole.

Selline arusaam aga annab aluse öelda, et R. Nassaril oli tahtlus selles osas, et K.R. ei soovi

temaga eraelulistel teemadel suhelda. Samuti sai R. Nassar aru, et tema teod K.R. pa oluliselt

häirivad. Ähvardamiste puhul piisab viitest sellele, et R. Nassaril oli tahtlus KarS § 120 lg 1

osas. Vulgaarseid sõnumeid saates sai R. Nassar aru kõigist objektiivse koosseisu analüüsi

juures välja toodud asjaoludest: R. Nassar mõistis, et sõnumite sisu oli väga intiimne ja oli

teadlik nende tegude toime panemisest, mida tuleb õiguslikus mõttes pidada ähvardamiseks.

Nii oli ka abiellumise ja koduabiliseks tulemise ettepanekute tegemisega: R. Nassar sai aru, et

need ettepanekud on väga isiklikku laadi ja tal oli hästi teada, et ta oli pannud toime need teod,

mis on juriidiliselt hinnatavad ähvardamise ja ahistamisena.

3.2.5. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole. Seega tuleb R. Nassar KarS § 1573

(kehtiv KarS § 1573 lg 1) järgi süüdi tunnistada.

4. Mõistetava karistuse osas märkis maakohus järgmist.

4.1. Vastavalt KarS § 120 lg 1 ja § 1573 sanktsioonidele ja KarS § 63 lg-le 1 tuleb R. Nassarit

karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Rahaline karistus kõne alla ei

tule. Esiteks on R. Nassari varaline seisund kehv: tööl ta ei käi, vaid viibib vahi all. Teiseks

välistab rahalise karistuse R. Nassari süü.

4.2. R. Nassari süü on suur.

Esiteks ei pannud süüdistatav toime mitte üht kuritegu, vaid kaks: ahistava jälitamise ja

ähvardamise. R. Nassar ei piirdunud ühe ähvardamisega, vaid pani toime kolm tegu. Ahistavaks

jälitamiseks tuleb praegu lugeda märksa enam tegusid, kui selleks kuriteoks minimaalselt

tarvilik (kaks). Kuritegude ebaõigust suurendab see, et R. Nassar on varemgi K.R. a suhtes

sarnaselt käitunud: ta on K.R. pa ähvardanud. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et selle ähvardamise

eest vabanes R. Nassar vanglast vaid paar nädalat enne käesoleva menetluse esemeks olevate

kuritegude sooritamist.

Päris maksimaalset karistust R. Nassarile siiski mõista ei saa. Nimelt saab isikut ähvardada ja

ahistada hirmutavamal moel, kui seda tegi R. Nassar ja veelgi enamatel kordadel, kui see praegu

juhtus. Seetõttu tuleb R. Nassarit karistada 10 kuulise vangistusega.

4.3. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik jätta seda vangistust tingimisi täitmisele pööramata.

Seda ei võimalda eeskätt R. Nassari isik, täpsemalt R. Nassarist lähtuv uute kuritegude oht.

Nimelt on see oht väga suur: R. Nassar oli K.R. pa juba varem ähvardanud ja nüüd sekkus R.

Nassar K.R. a eraellu (sh ähvardamise teel) väga mitmel korral. Isegi R. Nassari sõnad

(rääkimata äsja käsitletud tegudest) ei anna alust loota, et uusi kuritegusid aset ei leia: R. Nassar

lähtub suuresti sellest, et ta midagi valesti teinud ei ole. Seega võib ta soovida tehtut korrata.

KarS § 68 lg 1 alusel tuleb R. Nassari vangistuse kandmise aja alguseks lugeda 19.06.2019, mil

R. Nassar vahi alla võeti.

5. Maakohus võttis seisukoha ka taotletud lähenemiskeelu osas.

5.1. K.R. on taotlenud R. Nassarile talle lähenemise keelu seadmist. See taotlus kuulub

rahuldamisele.

5.2. KrMS § 3101 lg-st 1 tulenevalt saab lähenemiskeelu seada isikuvastase kuriteo puhul. KarS

§ 1573 ei kuulu küll karistusseadustiku 9. peatükki, mis on pealkirjastatud kui „isikuvastased

kuriteod“, ent kuivõrd ahistav jälitamine ründab inimese eneseteostusvabadust ja

enesemääramisõigust, tuleb sedagi normi pidada KrMS § 3101 tähenduses isikuvastaseks

kuriteoks (nii seoses ajutise lähenemiskeeluga: RKKKm 1-18-9343/20).

5.3. Lähenemiskeelu seadmise eeldused on täidetud. Täpsemalt keelab maakohus R. Nassaril

minna K.R. ale lähemale kui 50 meetrit. Samuti ei tohi R. Nassar kuidagi K.R. aga ühendust

võtta: ei otsesõnu ega ka abivahendite (nt telefoni, arvuti või kirja) vahendusel.

Maakohtu hinnangul ei väära sellist keeldu ka tõsiasi, et kuivõrd K.R. töötab XXX , muutub

R. Nassaril selle raamatukogu külastamine keeruliseks. Mõnikord võiks mõne sarnase piirangu

seadmine eksida VÕS § 1055 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuspõhimõtte vastu (vt selle

põhimõtte kohta ka RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2). Praegu see nii ei ole: kasvõi juba seetõttu, et

R. Nassaril on võimalik külastada XXX raamatukogu ja seda on ta ka juba teinud.

Proportsionaalsuspõhimõtte rikkumist ei saa tuletada tõsiasjast, et XXX raamatukogu asub

XXX omast märksa kaugemal. Esiteks saab R. Nassar kasutada (tasuta) ühistransporti. Teiseks

ei saa kuidagi ära unustada, mis üldse lähenemiskeelu seadmise tingib: R. Nassari korduvad

kaalukad K.R. a õigushüvede rikkumised, mille kordumist on karta ka edaspidi.

5.4. Pidades silmas rikkumiste hulka ja R. Nassari varasemat K.R. a ähvardamist, on maakohtu

hinnangul paslik seada lähenemiskeeld kolmeks aastaks. Kohtulahendite jõustumise üldise

loogika kohaselt (vt KrMS § 408) peaks lähenemiskeeld jõustuma käesoleva otsuse

jõustumisel. Samas on kohtupraktikas reaalse vangistusega karistatava inimese puhul määratud

lähenemiskeelu alguseks ka süüdlase vanglast vabanemise päev (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 2).

Vähemalt praegu selliselt talitada ei saa. Esiteks olgu veel kord viidatud sellele, et seadus näib

lähtuvat sellest, et lähenemiskeeld hakkab kehtima otsuse jõustumisel. Teiseks tuleb pidada

meeles, et kohus keelab R. Nassaril ka K.R. aga igasuguse ühenduse võtmise. Et ühenduse

võtmine on mõeldav vanglastki, oleks eelviidatud moel talitamise korral R. Nassaril vanglas

viibides võimalik K.R. aga ühendust võtta. Ka tulevad kõne alla vanglast väljasõidud, mille

kestel saaks R. Nassar K.R. a juurde minna. Seepärast hakkab lähenemiskeeld kehtima otsuse

jõustumisel.

Apellatsioonid

6. Tartu Maakohtu 16.09.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav R. Nassar, kes palub

tühistada maakohtu otsuse kriminaalkuriteo koosseisu puudumise tõttu ning mõista R. Nassar

õigeks.

Apellatsioonis märgitakse kokkuvõtlikult, et otsus on õigustühine, ühepoolne, kallutatud,

pahatahtlik ja on rajatud oletustele. Kannatanu väljamõeldud ütlusi on võetud puhta tõena ning

tunnistajate ütlused on umbmäärased. See ei saa olla kriminaalasja algatamise aluseks.

Saadetud sõnumeid on tõlgendatud suvaliselt K.R. a omavolist lähtuvalt, millel puudub

tegelikus elus toimunu ja toimuda võivaga faktiline kinnitus.

7. Tartu Maakohtu 16.09.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav R. Nassari kaitsja

vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsuse

tegemist, millega mõistetakse R. Nassar õigeks ning lähenemiskeeld tühistatakse.

7.1. Kohtuotsuses on tõstatud küsimus selles, kas KarS § 120 ja 1573 moodustatavad

reaalkonkurentsi või ideaalkonkurentsi. Kohtuotsuse kohaselt heidetakse R. Nassarile ette

ähvardamist KarS § 120 järgi ja ahistavat jälitamist KarS § 1573 järgi. Seda tehakse läbi nn

reaalkogumi KarS § 63 lg 2 mõttes: leitakse, et mõned teod kujutavad endast ähvardamist ja

teised ahistavat jälitamist. Maakohtu hinnangul ei ole selline range eristamine ähvardamise ja

ahistava jälitamise vahel praegusel juhul võimalik ning seda järgmistel põhjustel.

Seletuskirja 385SE kohaselt kuulub KarS § 157³ koosseisu igasugune konkreetsele isikule

suunatud korduv ähvardava iseloomuga käitumine, mis tekitab isikus hirmu. Ähvardav

käitumine võib sisaldada korduvat teise inimese jälitamist, temaga soovimatut suhtlemist või

talle teadaandmist, et teda jälgitakse. Siia alla kuulub füüsiline ohvrile järgnemine, tema

töökohta, spordi- või haridusasutusse ilmumine, aga ka ohvri jälgimine virtuaalmaailmas

(vestlusruumis, sotsiaalmeedias jms). Soovimatu suhtlemise aktid hõlmavad igasuguseid

ohvriga aktiivse kontakti loomise katseid käepärast olevate kommunikatsioonivahendite kaudu,

sealhulgas moodsate meedia- ja infotehnoloogiaseadmete kaudu.

Ülaltoodust nähtuvalt ei saa vastutus KarS 157³ eest saabuda siis kui kannatanut on ähvardatud

tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või vara olulisel määral kahjustamisega. KarS § 120 järgi

ei saa isikut karistada kui tegu on suunatud kannatanu eraelu vastu mis häirib kannatanu

turvalisust aga ei ohusta kannatanu elu või tervist.

7.2. Probleem on antud juhul selles, et R. Nassar on KarS § 157³ lg. 1 järgi süüdi mõistetud ka

tegude eest milliseid on süüdistuses käsitletud ähvardamisega – need on episoodid 24.05.2019

kui R. Nassar rääkis oma vangla tuttavast ja 25.05.2019 kahe SMS saatmises.

Lisaks sellele on R. Nassar KarS § 157³ järgi süüdi mõistetud perioodil 23.05.2019 kella 13.00

kuni 25.05.2019 kella 15.00-ni XXX raamatukogu külastamises kus ta pöördus kannatanu

poole abielu teemal ning saatis 25.05.2019 kaks ropu sisuga SMS.

Kannatanu ütluste kohaselt käis R. Nassar raamatukogus 23.05 ja oli seal kui klient. R. Nassar

käis ka 24.05.2019 ning siis toimus suhtlus isiklikes küsimustes. R. Nassar tegi ettepanekuid

kannatanule koos elama hakkamiseks, küsis kas kannatanu on muutunud paremaks naiseks.

R. Nassar soovis suhteid luua. Kannatanu ei oska öelda kaua R. Nassar raamatukogus viibis.

Ta käis mitmeid kordi päeva jooksul, kannatanu väitel kaks korda.

R. Nassar käis raamatukogus ka 25.05.2019 ning ütles, et sai kannatanu isalt loa teda naiseks

võtta. 25.05 ei olnud R. Nassar raamatukogus kaua. Oli lühemat aega ning jutt oli isiklikel

teemadel. Samal 25.05.2019 saatis R. Nassar kaks roppu sõnumit.

Seega seisneb R. Nassari käitumine kahes külastuses 24.05.2019 ning ühes külastuses

25.05.2019 kui suhtlus toimus isiklikel teemadel ning kahes ropu sisuga sõnumis. Sellega

seoses tekib küsimus, kas selline tegevus on pikemaajaline.

R. Nassari tegevusele hinnangu andmist võib mõjutada asjaolu, et ahistava jälitamise hulka

arvatakse ka kolm KarS § 120 tunnustele vastavat käitumisakti. Nii on maakohus seda ka teinud

ning see asjaolu võib olla tinginud ka R. Nassari käitumise ebaõige kvalifitseerimise.

Eelnõu seletuskirjas öeldakse, kuigi ahistav jälitamine võib olla osaliselt kaetud ähvardamise

koosseisuga ja osaliselt eraviisilise jälitustegevuse koosseisuga ei kata need täielikult

konventsioonis kirjeldatud ahistavat jälitamist, mistõttu luuakse eelnõuga uus koosseis.

Apellandi arvates on oluline vahet teha mille vastu on ähvardamine ja ahistav jälitamine

suunatud ning kuna üks kahjustab inimese elu ja tervist ning teine inimese põhivabadusi.

7.3. R. Nassarit süüdistatakse kannatanu ähvardamises kolmel korral, s.o 24.05.2019 ja

25.05.2019 ühel korral vahetu vestluse käigus ja kahel korral SMS kaudu.

7.3.1. 24.05.2019 episood.

Selles puudub ähvardamise koosseis. Esimene episood käsitleb kannatanule vanglakaaslastest

rääkimist. Maakohtu hinnangul viitab see kannatanu hirmutamissoovile. Kannatanu ütlustest

nähtuvalt pidas ta ähvarduseks seda kui R. Nassar ütles, et talle on vanglas tekkinud sõpru

raskemate kuritegude eest. Need tulevad välja ja siis võib näha mismoodi see on. Kannatanu

rääkis, et ei tea, mida pidi nägema ja mida see endaga kaasa toob. Kannatanu väitel ei kõlanud

see naljana.

Kannatanu ütlustest ei selgu, mida peab mõistma väljendi „küll siis näeb“ all. Neis ei sisaldu

võimalik oht kannatanu elule või tervisele. Analüüsides väljendit „küll siis näeb“ võib sellest

välja lugeda mida iganes ning käesolevas kaasuses ei ole esitatud põhjendusi selle kohta, miks

peaks neis kindlasti ja ainult ähvardus elule või tervisele sisalduma.

Maakohtu hinnangul ei olnud vanglakaaslastest kõnelemine hoiatamine, vaid ähvardamine ning

R. Nassar andis K.R. ale mõista, et see, kas ja mida tema vanglakaaslased K.R. ale teevad,

sõltub temast. Analüüsides R. Nassari ütlusi ei nähtu nagu sõltuks kellegi käitumine temast. R.

Nassar ütluste kohaselt tuleb keegi vanglast ja siis kannatanu näeb.

Ähvardamine ei saa toimuda sellisel viisil, kui keegi hoiatab kedagi millegi eest, ehk siis üks

inimene ütleb teisele, et keegi kolmas kavatseb tema suhtes midagi toime panna. Sellist tegevust

kvalifitseeritakse hoiatusena. Seega ei saa R. Nassarile selles episoodis ette heita kannatanu

ähvardamist.

Selle episoodi osas andis R. Nassar ütlusi ning tema eesmärk oli kannatanu teavitamine sellest,

et tema kannatanuga enam ei suhtle ning tuleb keegi teine kellega kannatanu võib suhteid luua.

R. Nassari sõnadest ei nähtu, et sõnumi eesmärgiks oleks olnud kannatanu ähvardamine.

Kannatanu peab aru saama, millega teda ähvardatakse. Ähvardaja ei pea sõnaselgelt välja

ütlema tapmist, tervisekahjustuse tekitamist või vara rikkumist, küll aga peab tema sõnakasutus

või väljendusviis ning muud asjaolud andma kogumis aluse koosseisupärase kahju tekitamise

eelduseks.

R. Nassari sõnakasutusest ei saa välja lugeda, kas oli mõeldud kannatanu, elu, tervist või vara.

Maakohus on ebaõigesti avanud R. Nassari sõnumi sisu. Kohus on materiaalõigust kohaldanud

vääralt.

7.3.2. 25.05.2019 SMS piibli tsitaadiga.

Selles episoodis pole ähvardamine tõendatud. Maakohtu hinnangul on sõnum verest ja mõõgast

selgelt hirmutava sisuga. Kannatanu väitel mõjus sõnum ähvardusena, tajus ähvardusena.

Kannatanu ütlusest ei nähtu, miks seda sõnumit pidi ähvardusena tajuma.

Selleks, et tajuda konkreetset sõnumit ähvardusena, peavad olema selged ja arusaadavad

põhjused. Pelgalt väide, et adressaat tunneb hirmu ei ole põhjendus. Kannatanu oletus ja

arvamus ei ole tõendiks.

Kannatanu väitel oli R. Nassar agressiivne ja seda väljendas tema hoiak. Arusaamatuks jääb

millel kannatanu väide tugineb. Väär on ka kohtuotsuses öeldu, et R. Nassar oli vihane. Lisaks

on maakohus vääralt hinnanud kannatanu ütlusi.

Ähvarduse sisu peab olema kannatanule teadustatav. Ähvardaja sõnakasutus või väljendusviis

ning muud asjaolud peavad andma kogumis aluse koosseisupärase kahju tekitamise eelduseks.

R. Nassari sõnumi sisuks ei ole tema enda sõnad vaid tsitaat piiblist. Selleks et aru saada selle

mõttest tuleb avada selle sõnumi sisu nii nagu seda mõeldakse algallikas. Tegemist ei ole

allikaga, mis õhutaks vägivalda, vaid kutsub üles üksteisemõistmisele. Raamatukogu töötajana

peaks kannatanu olema üldjoontes teadlik piibli sisust ja seetõttu tõlgendus nagu tähendaks talle

saadetud tsitaat tapmiseähvardust ei ole usutav. See tähendab, et väide hirmu tundmise kohta

on ebaõige ning paljasõnaline.

7.3.3. Episood 25.05.2019, antud aeg on möödas.

Selles puudub ähvardamise koosseis. Sõnumi sisu oli: „See aeg mis sulle anti on möödas“.

Maakohtu hinnangul tekitas see kannatanus hirmu ja ohtu elule või tervisele. Maakohtu

hinnangul ei saa selle sõnumi eesmärk olla muu kui kannatanu hirmutamine.

Kannatanu rääkis, et kogu eelnev R. Nassari käitumine tekitas tunde, et pole milleski kindel

mida mõtleb või ütleb. Ta ei küsinud, mida sõnum tähendas, kuna ei tahtnud R. Nassariga

suhelda. Siis oleks suhtlus jätkunud ja seda kannatanu ei soovinud. Ta ei pidanud vajalikuks

selgitada mida mõeldakse nende sõnumitega.

R. Nassari sõnakasutus ei anna võimalust väita nagu oleks saadetud sõnumis tapmisähvardus.

R. Nassar selgitas sõnumi mõtet, mille kohaselt lõpetab suhtlemise kannatanuga ja aeg

R. Nassar ettepaneku vastu võtmiseks on möödas.

7.4. Maakohtu otsus on põhjendamata. Otsuse tegemisel on tuginetud kannatanu väidetele,

millised on paljasõnalised ja põhjendamata. Pole selgelt välja toodud, millega kannatanut

ähvardati, milline oli selle sisu.

8. Tartu Ringkonnakohtu 02.10.2019 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 15.10.2019.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

9. Ringkonnakohus, olles uurinud maakohtu istungi protokolli, asjas kogutud tõendeid,

maakohtu otsust, apellatsioone, leiab, et Tartu Maakohtu 16.09.2019 otsus tuleb KrMS § 337

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kuna kohtukolleegium nõustub

maakohtu motiivide ja järeldustega, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1

alusel neid üle korrata.

10. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, kohus

kohaldas

ebaõigesti

materiaalõigust

ja

rikkus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu lahendit nende põhimõtteliste väidetavate minetuste osas,

kuid ei tuvastanud maakohtu tegevuses rikkumisi ning ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, et

maakohtu otsus on põhjendamata. Samuti ei saa kindlasti soostuda kaitseväitega, et otsuse

tegemisel on tuginetud põhjendamatult kannatanu väidetele, millised on kaitsja arvates

paljasõnalised. Asjakohatu on kohtukolleegiumi jaoks seisukoht, et R. Nassari poolt

kannatanule edastatud sõnumitele on antud maakohtu poolt meelevaldne tõlgendus.

11. Süüdistatav enda apellatsiooni põhisisuks on väide, et maakohus on tema suhtes käitunud

pahatahtlikult ja kannatanu ütlusi liialt usaldades on rajanud süüdimõistva otsuse oletustele.

Kohtukolleegium uuris asjas kogutud tõendeid ning taolise üldise, üsna tüüpilise kaitseväitega

ei nõustu.

12. Kaitsja apellatsiooni üheks põhiküsimuseks on kas süüdistatav R. Nassar pani uuritaval

perioodil kannatanu K.R. a suhtes toime kaks süüteokoosseisu, s.o ahistava jälitamise KarS §

1573 (alates 01.07.2019 KarS § 1573 lg 1) ja ähvardamise KarS § 120 lg 1 tunnustel.

Maakohus esitas otsuses põhjaliku ülevaate mõlema süüteokoosseisu sisust ning jõuab

järelduseni, et ehkki KarS § 120 ja KarS § 1573 on osaliselt kattuvad, hõlmavad nad siiski

erinevat ebaõigust, mistõttu ei saa öelda, et üks koosseis neeldub teises. Kui tegu vastab nii

KarS § 120 kui ka KarS § 1573 koosseisule, tuleb mõista isik KarS § 63 lg 1 alusel süüdi nii

ühes kui teises kuriteos ja neeldumist ei toimu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga.

13. Maakohus on samuti analüüsinud, kas R. Nassarile ette heidetavaid tegusid saab pidada

ähvardamiseks KarS § 120 mõttes ja ahistavaks jälitamiseks KarS § 1573 tähenduses.

Ringkonnakohus märgib, et kohus on mõlema süüteo osas viinud asjas läbi detailse käsitluse ja

seeläbi on kohtuotsus lugejale mõlema süüteokoosseisu osas arusaadavalt jälgitav. Kaitsja

korduvad viited eelnõu 385SE seletuskirjale on siinkohal liigsed. Apellatsioonis on kaitsja

valdavalt tähelepanu osundanud asjaoludele, millised on maakohtu otsuse põhiosa motiivides

juba käsitlemist leidnud.

14. Tõepoolest, vastutus KarS § 120 eest on ette nähtud tapmisega, tervisekahjustuse

tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest ning

kuulub isikuvastaste süütegude peatükki tervisevastaste süütegude jakku. KarS § 157³ näeb ette

vastutuse eraellu sekkumise eest ning see norm jääb poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste

süütegude peatükki. Nagu eespoolt märgitud maakohus on põhjendanud miks tuleb R. Nassarile

süüks arvata mõlemad kuriteod.

KarS §-s 1573 sätestatud kuriteokoosseis ei hõlma ühegi karistusseadustiku 9. peatükis

loetletud isikuvastase kuriteo tunnuseid. Samas ahistava jälitamise koosseis (KarS § 1573)

kattub suures osas eraviisilise jälitustegevuse omaga (KarS § 137), mis erinevalt ahistavast

jälitamisest paikneb isikuvastaste süütegude peatükis. Mõlemad sisaldavad teise isiku jälgimist,

kuid ühel juhul on selle eesmärgiks või tagajärjeks kannatanu hirmutamine, alandamine või

muul viisil oluliselt häirimine (ahistava jälitamise üks teoalternatiiv), teisel juhul jälgitakse

kannatanut aga tema kohta andmete kogumiseks (eraviisiline jälitustegevus).

15. Kaitsja arvates on küsimus selles, et R. Nassar on KarS § 157³ järgi süüdi mõistetud ka

tegude eest milliseid on süüdistuses käsitletud ähvardamisega – need on episoodid 24.05.2019

kui R. Nassar rääkis oma vangla tuttavast ja 25.05.2019 kahe SMS saatmises. Lisaks sellele on

R. Nassar KarS § 157³ järgi süüdi mõistetud perioodil 23.05.2019 kella 13.00 kuni 25.05.2019

kella 15.00-ni XXX raamatukogu külastamises, kus ta pöördus kannatanu poole abielu teemal

ning saatis 25.05.2019 kaks ebatsensuurse sisuga SMS.

Kohtukolleegium siin probleemi ei näe, sest maakohus on juba KarS § 157³ süüteokoosseisu

analüüsides käsitlenud sedagi kas KarS § 157³ alla tuleks paigutada ka ähvardamiseks olnud

kolm tegu. Maakohus on õigustatult tuvastanud, et kõiki R. Nassarile ette heidetavaid tegusid

saab pidada kontakti otsimiseks K.R. aga: nii K.R. ale nelja sõnumi saatmist, naisele oma

vanglakaaslastest kõnelemist kui ka kannatanu oma naiseks ja koduabiliseks palumist.

Maakohus on õieti leidnud, et ükski neist tegudest ei „tabanud“ kannatanut juhuslikult.

16. Kaitsja leiab, et KarS § 157³ koosseisu täitmiseks peaks süüdistatava tegevus olema

pikemaajaline, mis koosneb korduvatest asjakohastest intsidentidest, R. Nassari tegevus

sellistele tunnustele aga ei vastavat.

Sellele asjaolule on maakohus juba tähelepanu omistanud. Kohtukolleegium KarS § 1573

süüteokoosseisu sisus teo pikaajalisuse nõutavuse kriteeriumi ei tähelda. Küll on sõnastatud, et

isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine peab olema korduv või järjepidev. Süüdistatava

korduv ahistav tegevus ja kannatanu eraellu sekkumine on maakohtu süüdimõistva otsusega ka

tuvastamist leidnud.

17. Kaitsja pakub muuhulgas välja, et R. Nassari tegevusele hinnangu andmist võib mõjutada

asjaolu, et ahistava jälitamise hulka arvatakse ka kolm KarS § 120 tunnustele vastavat

käitumisakti ja seeläbi võib olla tinginud R. Nassari käitumise ebaõige kvalifitseerimise.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on erinevaid käitumisakte juba analüüsinud ja kaitsja

kartus, et mitme ähvardamise episoodi korral on süüdistatav vastutusele võetud ka ahistava

jälitamise eest, pole siiski realiseerunud.

Käesolevas asjas tuleb näha süüdistatava R. Nassari käitumise tervikpilti ja pisidetailideni

polegi võimalik R. Nassari poolt kannatanule edastatud ähvardamise ja ahistava jälitamise

teavet kõiges lahti võtta. Samas on R. Nassari tegevusest järeldatav kui üks olukord kahjustab

inimese elu ja tervist ning teine inimese põhivabadusi.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuigi ahistav jälitamine võib olla osaliselt kaetud

ähvardamise koosseisuga ja osaliselt eraviisilise jälitustegevuse koosseisuga, ei kata need

täielikult käesoleval ajal ahistava jälitamise all mõistetavat, mistõttu oligi vajadus uue

süüteokoosseisu järele KarS § 1573 järgi.

18. 24.05.2019 episoodi osas leiab kaitsja, et selles puudub ähvardamise koosseis. Nimelt arvab

kaitsja, et olukorras ja väljendis, kus süüdistatav ütles kannatanule, et „tal tekkisid vanglas uued

tuttavad, kes kannavad karistust relvakuritegude ja kes tulevad varsti vanglast välja ning siis

K.R. alles näeb“, ei kujuta kannatanule mingit ohtu.

Kohtukolleegium märgib siinkohal, et süüdistatava poolt kannatanule öeldu ei kujuta vahest

hirmu kaitsjale, kes igapäevatöös külastab tihti vangistusasutust ja suhtleb oma tööülesannete

tõttu kriminogeensete isikutega. Küll on taolisel väljendil selge ja hirmutav tähendus maakohas

asuva külaraamatukogu töötajale, kes vanglatemaatikaga puutub kokku harva. Kannatanu on

ütlustes kinnitanud, et pidas seda ähvarduseks ja tundis ohtu elule ning tervisele. K.R. selgitas,

et ajal kui R. Nassar raamatukogus viibis arendas süüdistatav kogu aeg veel oma naisevõtu

juttu. „Kogu aeg ikkagi sama jah ja isiklikud asjad, ütlesin, et ma ei taha isiklikest asjadest

rääkida, et kui ei ole seotud raamatukogu või arvutiga siis ma ei ole huvitatud temaga

suhtlemisest.“

Samas kannatanu vastas, et „Ähvardusena mõjus see kui ta ütles, et tal on vanglas sõpru

tekkinud ja mainis, et nad on seal raskemate kuritegudega.“ Samuti „Et tulevad sealt välja ja

vihjas, minu jaoks kõlas see vihje ähvardusena, et kui tulevad välja siis võin alles näha

mismoodi need asjad on, ei oska seda sõnastada praegu nii nagu ta ütles.“(Ko To tl 31-32)

Süüdistatava R. Nassari käitumise konteksti arvestades polnud ilmselgelt tegemist süütu

lihtsakoelise umbmäärase naljaga nagu kaitsja püüab väita. Täiesti asjakohatu on aga kaitsja

poolt täiendavalt välja pakutud seisukoht, et tegemist on mingit moodi hoiatusega aga samas

olevat see umbmäärane. Põhjendatult tekib ringkonnakohtul küsimus, mis sisu ja eesmärki pidi

taoline „hoiatus“ kannatanu jaoks veel kandma. Kohtukolleegium leiab, et R. Nassari poolt

öeldu tekitas kannatanus üleüldist hirmutunnet ja oli tavainimesele üheselt mõistetav.

Kannatanu ütluste kohaselt järgmisel päeval, s.o 25.05.2019 kui R. Nassar raamatukokku tuli

„…olid tema esimesed sõnad kui ta sisse astus, et sai minu isa käest kirjaliku loa, et ma pean

tema naiseks saama.“ Kannatanu selgitas, et varasemalt oli süüdistatav väitnud talle, „et mina

olen temale jumala poolt määratud naine, asendusnaine.“

19. 25.05.2019 esimestel öötundidel süüdistatava poolt kannatanu töö mobiiltelefonile saadetud

SMS piibli tsitaadi sõnumi „Pühakirjas on kirjas: - kes teise verd valab, selle enda veri saab

valatud; kes teise vastu mõõka tõstab, see ise mõõgaläbi surma saab. Veri nõuab vere hinda.

Robert Suure algustähega“ osas leidis kaitsja samuti, et ähvardamine pole tõendamist leidnud.

Kaitsja on esitanud omapärase nägemuse süüdistatava käitumisest ja leiab, et R. Nassari sõnumi

sisuks ei ole tema enda sõnad vaid tsitaat piiblist. Selleks, et aru saada selle mõttest, tuleb avada

selle sõnumi sisu nii nagu seda mõeldakse algallikas. Tegemist ei ole allikaga, mis õhutaks

vägivalda, vaid kutsub üles üksteisemõistmisele. Raamatukogu töötajana peaks kannatanu

olema kaitsja arvates üldjoontes teadlik piibli sisust ja seetõttu tõlgendus nagu tähendaks talle

saadetud tsitaat tapmisähvardust ei ole usutav.

Vastupidiselt kaitsja seisukohale nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga, et sõnum

verest ja mõõgast on selgelt hirmutava sisuga. Kohtukolleegiumi hinnangul pole mingit alust

kahelda, et kannatanu tajus nimetatud sõnumit ähvardusena. Kannatanu on kinnitanud, et

süüdistatava poolt talle saadetud sõnum, kus öeldakse, et „veri nõuab vere hinda“, mõjus talle

ähvardusena. Süüdistatava poolt taoliselt sõnastatu kohta on kannatanu kohtus selgelt

väljendanud „Minus tekitas see hirmu.“ Siinjuures tuleb arvestada kogu sündmuse tervikpilti

ja süüdistatava varasemat kannatanu ähvardamist. Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta varasemat

kriminaalmenetlust, kus süüdistatav oli kannatanut noaga ähvardanud ja milles oli teda süüdi

mõistetud. Samuti ei saa eirata siinjuures tõsiasja, et R. Nassar oli alles mõni nädal varem

(10.05.2019) vabanenud vangistusasutusest. Kannatanu oli pärast seda süüdistatavale korduvalt

öelnud, et ei soovi temaga enam suhelda, kuid süüdistatava tegevus sellest ei muutunud.

Igale mõistlikule keskmisele inimesele on selge, et nimetatud ähvarduste ja sõnumite saatmise

ajal pole süüdistatav R. Nassar rahumeelses olekus, vaid pigem agressiivselt meelestatud.

Tavainimene normaalses suhtluses ennast taoliselt ei väljenda. Kannatanu oli minevikus juba

üle elanud hirmu süüdistatava ähvardava käitumise pärast.

Maakohus leidis õigustatult, et nimetatud sõnumi osas polegi kaitsja ega süüdistatav osanud

välja käia loogilisena näivat kaitseversiooni.

20. 25.05.2019 hilisõhtul saatis süüdistatav kannatule sõnumi, mille sisuks oli: „raibe – see aeg

mis sulle anti, on möödas.“ Apellatsiooni kohaselt puudus sellegi sõnumi puhul igasugune

mõju kannatanule ja puudub ähvardamise koosseis. Kaitsja leiab lihtsakoeliselt, et R. Nassar on

soovinud rahumeelselt selgitada sõnumi mõtet, mille kohaselt ta lõpetab suhtlemise

kannatanuga ja aeg R. Nassari ettepaneku vastu võtmiseks on möödas.

Kohtukolleegiumi hinnangul pole maakohus taolise kaitseväitega põhjendatult nõustunud

Siinkohal on õige selgitada, et ähvardaja ei pea sõnaselgelt välja ütlema tapmist,

tervisekahjustuse tekitamist või vara rikkumist, küll aga peab tema sõnakasutus või

väljendusviis ning muud asjaolud andma kogumis aluse koosseisupärase kahju tekitamise

eelduseks. Jälgides süüdistatava R. Nassari tegevust terviklikult ajateljel ja sündmuste arengus,

saab järeldada, et tema sõnakasutuses oli kannatanule saadetud sõnumis tapmisähvardus.

21. Kannatanult küsiti maakohtus, et miks ta otsustas politseisse pöörduda. Ta selgitas, et

„Sellised kõned, sõnumid ja vestlused tekitavad väga tugevat stressi, eelmisel korral olin ma

sunnitud pöörduma abi saamiseks psühhiaatri ja psühholoogi poole, siis ma ei tahtnud samasse

olukorda uuesti sattuda, püüdsin seda ennetada“.

Eelnev kirjeldab ilmekalt kannatanu vaimset seisundit süüdistatava tegevuse tagajärjel ja

olukorda, kus ta oli pidevalt hirmul, et süüdistatav jälle tuleb temaga kontakti otsima või saadab

talle sõnumi. Süüdistatava sooviks oli, et kannatanu tunneks hirmu ja kardaks teda.

Kaitsja on maakohtus pingsalt küsitlenud kannatanut ja pärinud, et kas R. Nassar mitte nalja ei

teinud kannatanu aadressil. Kannatanu jäi endale jätkuvalt kindlaks, et „see ei kõlanud

naljana.“ Ja süüdistatava hääletoon oli kannatanu arvates agressiivne. See väljendus „kogu

tema olekus ja hoiakus ja kuidas ta seda ütles, kui oled sellega vastamisi, praegu siin ma ei saa

seda tunnet kirjeldada üks ühele, olukord on hoopis teine.“ (Ko To tl 31-33)

Kannatanu on kaitsjale veendunult vastanud, et ta ei tahtnud süüdistatava poolt saadetud

sõnumite kohta temalt midagi pärida, „sest ma ei taha temaga suhelda, kui ma oleksin vastanud

sellele sõnumile oleks jätkunud järgmine sõnum ja veel järgmine, milleks, kui ma ei taha temaga

suhelda siis ma ei reageeri tema sõnumitele pigem üldse.“

Seega on ilmselge, et kannatanu ei soovinud R. Nassari poolt enda eraellu sekkumist, sest see

oli tema tahte vastane ja häiris oluliselt tema elu. Oluliselt häirivad olid kannatanu jaoks ka

süüdistatava poolt saadetud vulgaarse sisuga sõnumid, millega süüdistatav andis kannatanule

mõista valmisolekust temaga seksuaalvahekorda astuma.

22. Olukorra tõsidust seoses süüdistatava isiku ja tegevusega on ilmekalt kirjeldanud

maakohtus antud ütlustes tunnistaja A.L. , kellega kannatanu töötas koos XXX rahvamajas ja

kellele avaldas järgmist. „Ta on varasemalt rääkinud, et ta kardab Robert Nassarit, et Robert

Nassar on teda ähvardanud, ahistanud ja palus isegi seda, et kui see inimene tuleb

raamatukokku, et siis ma hoiaks ukse lahti, et kui läheb selliseks tõsiseks jutuajamiseks või

ütlemiseks või millekski rohkemaks, et siis ma saaksin kiiresti reageerida ja abi kutsuda.“ (Ko

To tl 34p)

Tunnistaja A.L. lt on päritud, et kas tema kui kõrvaltvaataja tajus, et selline jutuajamine võis

kannatanu K.R. a häirida, mille osas tunnistaja selgitas järgmist. „Võis häirida, sellepärast, et

K.R. käest ma küsisin ka seda, et miks ta kardab Robert Nassarit ja K.R. seletas mulle, mis on

varem juhtunud ja ütles, et ta on saanud ka ähvardavaid sõnumeid, et sellepärast ta kardab…Ei

tal on hirm, see oli näha, ta oli väga häiritud, mitte ainult vähe häiritud. Ta oli väga häiritud ja ta

kartis.“

Seega mitte ainult kannatanu ise, vaid ka nn objektiivne kõrvalvaataja, tunnistaja A.L. on

ütlustes kirjeldanud kannatanu poolt tajutut ja üle elatud hirmutunnet süüdistatava poolt esitatud

ähvarduste ja sõnumite tõttu.

23. Süüdistatavalt on maakohtus küsitud, et miks ta taoliselt kannatanu suhtes käitus ning tema

selgitus on olnud järgmine. „Olin hingeliselt niivõrd endast väljas, olin poolteist aastat olnud

vanglas, kus niiviisi räägitaksegi, keegi ei suhtle seal viisakusega, vaid vastupidi ja kui sulle

veel kellegi nägu ei meeldi. Sellest oli põhjustatud minu hingeline seisund. Ma ei tulnud mitte

kirikust vaid vangimajast, seal on teine elu ja suhtluskeel.“

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava poolt osundatud vangistusasutuses viibimine ei anna

mingit õigustust vabaduses viibivate isikute ähvardamiseks, ahistavaks jälitamiseks ehk

kokkuvõtlikult vaimseks terroriseerimiseks.

Samuti küsiti süüdistatava käest, et mis põhjus oli kannatanu K.R. al teda karta, mille osas

R. Nassar selgitas temale iseloomulikul moel alljärgnevat. „Seda peab tema käest küsima. See

on tema luulu, tema haiglane paranoiline foobia. Olen tema kirju ja tekste lugenud, need on

luululised hallutsinatsioonid, paranoiline hirm, väga paljudel inimestel on hirmud, kes kardab

kitse, kes kardab koera, kes kardab autot, kes kardab, et lennuk kukub äkki taevast pähe, ma ei

tea, mida tema kardab, ma ei ole sellel teemal temaga rääkinud aga nüüd ma olen saanud aru,

et tal on paranoilised foobiad, mille all ta kannatab, soovitan tal arsti juurde pöörduda,

muidugi mina ei lähe talle seda ütlema.“ (Ko To tl 36-38)

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava taoline kaitseväide ei riimu kuidagi kogutud tõenditega

ning kohtul pole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses ja vaimses tervises. Küll

tuleb asuda tõendite põhjal seisukohale, et süüdistatav sai ise väga hästi aru, et tema tegevus ja

sõnumid kannatanu elu oluliselt häirivad.

24. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatava suhtes

kohaldatud lähenemiskeelu osas kannatanule. Mingeid veenvaid põhjendusi selle kohta

kaebuses esitatud pole, küll on aga jälgitavad põhjendused lähenemiskeelu kohaldamise

vajaduse osas esitatud maakohtu otsuses ja nende põhjendustega nõustub ka ringkonnakohus.

25. Apellatsiooni lisana esitas R. Nassar Räpina sotsiaaltööspetsialisti M.K. i teate

(04.06.2019), mille märgitakse, et seoses R. Nassari 30.05.2019 avaldusega, milles ta palus

endale toetust seoses hoolduse korraldamisega, palutakse tal vabanedes uuesti vallavalitsusega

ühendust võtta abivajaduse hindamiseks. R. Nassar leiab, et nimetatud tõend lükkab ümber K.R.

a süüdistuse, et süüdistatav on teda ähvardanud.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud apellatsiooni lisa ei oma kuidagi puutumust ega tähtsust

arutatava kriminaalasja süüdistuse lahendamisega ja jätab selle tähelepanuta.

26. Kaitsja H. Kuningas on esitanud koos apellatsiooniga ringkonnakohtule taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu maakohtu otsuse analüüsi,

istungi salvestisega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 357.60 eurot, sh

käibemaks 59.60 eurot.

Ringkonnakohus, uurides esitatud apellatsiooni sisulisi põhjendusi 5-l lehel ja apellatsiooni

esitamisega seonduvat aega kogumis (5 tundi 30 minutit) leiab, et tasutaotlus on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 1 alusel tuleb R. Nassaril hüvitada kaitsja H. Kuninga kaitsjatasu

357.60 eurot.

27. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 16.09.2019 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Juhan Sarv

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)