1-06-10933/36 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-10933

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-06-10933 (04240100304) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Liina Parv Tõlk Antonina Muravjova Kriminaalasi O.L-i süüdistuses KarS § 220 lg 1 (§ 223 lg 1) järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 28. augusti 2009 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav O.L ja tema kaitsjad Vladimir Rogulski ja Pjotr Panasjuk Prokurör Larissa Prokopenko Süüdistatav O.L

isikukood: XXX; elukoht: XXXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsjad vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja Pjotr Panasjuk

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 tühistada Viru Maakohtu 28.

augusti 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-10933 osaliselt, so O.L-ile mõistetud karistuse osas.

Mõista O.L-ile KarS § 220 lg 1 ( KarS § 223 lg 1) järgi rahaline karistus 300 päevamäära, s.o 15000 krooni.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata.

Kaitsjate Vladimir Rogulski ja Pjotr Panasjuki apellatsioonid rahuldada osaliselt, süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata.

Mõista Eesti Vabariigilt Narva Esimene Advokaadibüroo kasuks välja 2954. 40 krooni O.L-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Eelnimetatud menetluskulu jätta riigi kanda.

2

O.L tasuda rahaline karistus Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr

10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100065019 ning selgitus: „O.L, 1-06-10933, rahaline karistus“.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantseleis 19. veebruaril 2010 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 20. veebruarist 2010.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 20. veebruarist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 28.08.2009 otsusega tunnistati O.L süüdi KarS § 223 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Temalt mõisteti välja MTÜ Balti Autorite ja Leviliidu kasuks 2100 eurot.

Maakohus arutas O.L-ile esitatud süüdistust selles, et tema, tegutsedes FIE O.L, reg.nr. 10338800, ärilisel eesmärgil, mis konkurentsi mõttes tähendab endale soodsate tingimuste loomist, klientide meelitamist ning selle alusel kasumi saamist, omamata VF telekanalite valdaja

seadusliku esindaja ja nende seaduslike esindajate MTÜ TALK ja MTÜ Balti Autorite ja

Leviliidu luba (litsentsi), ajavahemikul 26.05.2003 kuni 29.09.2005 temale kuuluva Narva- Jõesuus asuva kaabeltelevisioonivõrgu abil, milleks enda kodus võttis vastu statsionaarse antenni abil ja taasedastas videomagnetofonide abil füüsilistele ja juriidilistele isikutele „NTV“, „RTR“ ja „ORT“ eetriversioone, millega tekitas autoritele isiklike ja varaliste õiguste rikkumise. Seejuures O.L rikkus Autoriõiguse seaduse § 13 lg 1 p 9, mille kohaselt autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist

teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest, sealhulgas autoril on õigus

edastada teos raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu, samuti suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel, § 131 lg 4 rikkumises, mille

kohaselt teose edastamine raadio, televisiooni või satelliidi kaudu või taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu võib toimuda ainult juhul, kui teost edastav või taasedastav isik on

saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise

organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose edastamiseks või taasedastamiseks, § 46 lg 1 rikkumises, mille kohaselt teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, § 14 rikkumises, mille kohaselt autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute

poolt (autoritasu). Autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord,

määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori

volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega.

Seega O.L pani toime autorija autoriõigustega kaasnevate õiguste rikkumise, s.t KarS § 220 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mis alates 24.01.2007 on KarS § 223 lg 1 järgi karistatav kuritegu.

Maakohus asus tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et O.L-i süü on täielikult tõendamist leidnud.

Maakohus tuvastas ja luges tõendatuks, et O.L kui füüsilisest isikust ettevõtja sai 2000

jaanuaris loa kaabeltelevisiooni tagamiseks Narva-Jõesuus. Ajavahemikul 26.05.2003-

29.09.2005 edastas ta temale kuuluva kaabeltelevisioonivõrgu vahendusel Narva-Jõesuus oma

3 kodus statsionaarse antenni abil kaabeltelevisioonivõrku Vene telekanalite NTV, RTR ja ORT eetriversioone, tehes need koos teiste kanalitega ligipääsetavateks oma kaabelvõrgu klientidele, s.o nii eraabonentidele kui juriidilistele isikutele.

Maakohus asus tunnistaja A. K ja kannatanu O.D. ütluste põhjal seisukohale, et kanalite „ORT 1 kanal, „NTV,“ „RTR“ edastamine on ette nähtud Venemaa territooriumi jaoks ja Eestis on see keelatud. O.L puudus nende kanalite taasedastamiseks luba (litsents). Kohus märkis, et

taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu Autoriõiguse seaduse § 103

mõttes on taasedastamine üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud televõi raadioprogrammi samaaegne, muutumatu ja täielik taasedastamine traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabelvõi

mikrolainesüsteemi vahendusel. Kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendite (sündmuskoha

vaatlusprotokolli, asitõendite, tunnistajate, süüdistatava ütluste) alusel on tuvastatud, et tänu Venemaa Föderatsiooni territoriaalsele asendile ja lähedusele, kus vabalt edastatakse nimetatud

telekanaleid, O.L võttis vastu statsionaarsele antennile telekanalite signaale ja suunas neid kaabellevivõrku, seega suunas üldsusele teose, millele Autoriõiguse seaduse § 4 lg 2 p 9 kohaselt tekib autoriõigus, seejuures ei omanud ta autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste luba (litsentsi).

Kohus hindas väljamõelduks O.L-i ja tema kaitsja väited, mille kohaselt Eestis ei olnud

Venemaa telekanalite esindajaid. Menetlus asjas oli algatatud Venemaa telekanalite esindaja A.K. avalduse alusel. A.K. volitused on tõendatud volikirjadega, millised on talle väljastanud AS

Telekompanii NTV ja telekompanii Pervõi Baltiiski Kanal. O. D on Ülemaailmse Riikliku

Televisioonija Raadiokompanii ( ) esindaja, kellele on antud õigus lepingute sõlmimiseks Eesti territooriumil kaabli vahendusel teleprogrammide edastamiseks. Alusetud on ka kaitsja ja süüdistatava väited selles, et O.L ei tundnud Vene telekanalite esindajaid.

See on ümber lükatud O.L-i ja A.K. kirjavahetusega, kus O.L ei nõustu tasu suurusega 0,1 dollar pluss käibemaks 18%.

Seega luges kohus tõendatuks, et O.L puudus luba (litsents) kanalite „ORT 1 kanal“, „NTV“, „RTR“ taasedastamiseks ja ta rikkus Autoriõiguse seaduse § 13 lg. 1 p 9 ja § 131 lg 4 sätteid.

Maakohus märkis, et O.L-ile on süüdistus esitatud KarS § 220 lg 1 järgi tegudes, mis on toime pandud ajavahemikul 26.05.2003-29.09.2005; need teod on alates 24.01.2007 karistatavad KarS § 223 lg 1 järgi.

Autoriõiguse seaduse § 14 kohaselt on autoril õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste

isikute poolt (autoritasu). O.L ei olnud luba (litsentsi) Vene telekanalite

taasedastamiseks ning ta ei maksnud Vene telekompaniidele tasu, järelikult rikkus telekompaniide varalisi õigusi. Oma tegevusega tekitas ta kahju summas 2100 eurot. Seega O.L-i tegudes on KarS § 220 ettenähtud objektiivne kuriteo koosseis – rikkus Autoriõiguse seadusega ettenähtud teose autori ja autoriõiguse kaasnevate õiguste valdaja õigusi.

O.L eos sisaldavad samuti KarS § 223 ettenähtud objektiivseid kuriteo tunnuseid –

teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ebaseaduslik üldsusele suunamine.

Ülaltoodust nähtub, et O.L tõepoolest taasedastas Venemaa telekanaleid, kusjuures taasedastas ebaseaduslikult. Kui KarS 220 sätestas autori varaliste õiguste rikkumise, siis § 223 sätestab veel ka ärilise eesmärgi, s.t alates 24.01.2007 on autorite varaliste õiguste rikkumine kohtulikult karistatav ainult siis, kui need on toime pandud ärilisel eesmärgil.

Maakohtu hinnangul tegutses O.L ärilisel eesmärgil, s.o kasumi saamiseks. Tunnistaja J.B. avaldas, et Narva-Jõesuus tegutsesid kaks kaabeltelevisiooni operaatorit, kelle vahel tekkis konkurents, s.o teiseks oli tema ise. O.L pakkus abonentidele madalamat abonenttasu ja Vene telekanalite edastamist, millega seoses abonendid läksid üle O.L-i kaabelvõrku ning

4

J.B. firma lõpetas tegevuse. Ettevõtlustegevuse põhiliseks tunnuseks on suunitlus

süstemaatilisele kasumi saamisele, mis kujutab endast isiku poolt rea tehingute sooritamise korduvust, mille lõppeesmärk on kasumi (tulu) saamine. Ettevõtluse tingimatu reegel on saada esialgselt kulutatud raha juurdekasv, tegutsedes reegli järgi: raha-kaup-tootmine-kaup-raha, kus raha summa ahela alguses on väiksem kui raha summa ahela lõpus.

O.L-ise on väitnud, et ärilisi eesmärke tal ei olnud, kanaleid edastas ta kaabellevivõrku ja „näitas“ klientidele tasuta. Seda on kinnitanud ka kohtus ülekuulatud tunnistajad. Maakohus asus kannatanu O. D ja tunnistajate J.B. , V.P. , G.K. ja T.D. ütluste põhjal aga seisukohale, et Narva-

Jõesuu elanikud, liitumisel kaabellevivõrku, olid huvitatud just nimelt nendest kanalitest ning

seetõttu andsid eelistuse O.L-ile . Selles seisnebki O.L-i äriline eesmärk – luua

endale parimad tingimused konkurentide seas, ligi meelitada võimalikult rohkem kliente ning vastavalt sellele saada suuremat kasumit.

O.L-ile karistuse mõistmisel lähtus maakohus järgmistest asjaoludest. O.L pani toime tahtliku kuriteo. Tema süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei

esine. Varem O.L kriminaalvastutusele võetud ei ole, ta on abielus ja tal on alaline töökoht. Arvestades O.L-i isikut pidas kohus vajalikuks mõista talle karistus vangistuse näol. Kohus arvestas, et süüdistatav ei tunnistanud oma süüd ja jätkab kaabellevivõrgus Vene telekanalite edastamist selleks õigust omamata. Kohus, arvestades võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid, jõudis arvamusele süüdistatava suhtes reaalse karistuse kohaldamise võimalusest.

Maakohus asus seisukohale, et kannatanu haginõuded on seaduslikud ja põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele täies ulatuses. Siinjuures kohus juhindus sellest, et süüdistatav ja tema kaitsjad ei ole vaidlustanud hagisummasid ning samuti VÕS § 127, § 128, § 136, § 1043, § 1045

lg 1 p 5 sätetest. Seaduses on sätestatud, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud asjas kuulub hüvitamisele varaline kahju (VÕS § 128 lg 2, 3). Kohus lähtus sellest, et kahju võib olla hüvitatud mitte ainult

ühekordselt makstava rahasummaga, vaid ka perioodiliste maksetena (VÕS § 136). Kohtu arvates kahju ei tekkinud kannatanute süü tõttu. Seetõttu ei ole alust vähendada kahjuhüvitise

suurust (VÕS § 139). Samal ajal on kahjuhüvitise suurus süüdistatava jaoks mõistlikes piires (VÕS § 140).

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

O.L-i apellatsioon

O.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palub end õigeks mõista täies ulatuses õigusega rehabilitatsioonile.

Apellant leiab, et maakohus rikkus kogu kohtuprotsessi käigus ja kohtuotsuse väljakuulutamisel KrMS norme, tema õigust kaitsele ja talle inkrimineeritud teod ei vasta tegelikkusele.

Kriminaalasi on algatatud ebaseaduslikult, sest nende Vene eetrikanalite (1-kanal; PTP; HTP) tema kaabeltelevisioonivõrgus vastuvõtmise fakti juba uuriti ja 08.01.2004 on vastu võetud uurija N. Rudakovi määrus tema kriminaalmenetluse lõpetamisest KrMK § 5 lg 1 p1 ja 2 ja §

168 lg 1 p 1 järgi, kuna puudub kuriteokoosseis. Seda motiveeriti sellega, et võttes vastu eetrikanaleid (OPT sama mis 1-kanal; PHP; HTB), võtmata selle eest tasu ja rikkumata kellegi varalisi õigusi, O.L ei rikkunud Autoriõiguse seadust; O.L-i tegudes puudub kuriteokoosseis vastavalt KarS §-le 220.

5 KarS § 223 on lisatud tunnus „ärilisel eesmärgil.“ Temale selle süüdistusakti esitamine kohtus 26.05.2009 on vastuolus KarS § 5 lg 1, sest vastavalt KarS § 2 lg 1 ei tohi kedagi süüdi mõista ja karistada tegude eest, mis sel ajal ei olnud seaduse järgi karistatavad. Tema tegudes puudub nii kuriteokoosseis kui -sündmus. Vaatamata sellele, et tema suhtes oli nende samade kanalite osas

juba kriminaalmenetlus lõpetatud, algatati see süüasi uuesti 11.10.2004. Sellega on oluliselt

rikutud KrMS § 199, kuna kriminaalmenetlust ei saa alustada, kui puuduvad põhjused

kriminaalmenetluse alustamiseks ja punkt 5 kohaselt, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 200 sätestatud alusel. Juba sellest sõltuvalt ei olnud kohtul õigust süüdimõistvat kohtuotsust teha.

Apellant leiab, et süüdistus autoriõiguste rikkumises ärilistel eesmärkidel, säilitades abonentidele

Vene eetrikanalid, on täiesti alusetu ja õigusvastane. Neid ja teisi Venemaa eetrikanaleid edastatakse tasuta kõigile soovijaile ja sellepärast on need vabalt eetris mitte ainult SRÜ-s, aga ka Balti riikide piiriäärsetel aladel.

Apellant viitab Kaabelleviseadusele, mis kehtis 21.07.2001 – 01.01.2005 ja Elektroonilise side

seadusele, millest tulenevalt pidi ta tagama abonentidele eetrikanalite pideva edastamise kaabelleviprogrammide põhipaketis.

Juhindudes sellest seadusandlusest ja lülitades kõik eetrikanalid kaabeltelevisioonivõrku, säilitades need abonentidele tasuta, ei rikkunud ta kellegi autoriõigust. Apellant viitab seejuures Autoriõiguse seaduse § 63.

Haginõuded on samuti alusetud. Terve aasta jooksul ei saanud O. D esitada prokuröri poolt

nõutud haginõuet, sest tema poolt esindataval firmal ei ole midagi ühist Vene eetrikanalitega. Seda tunnistavad tema poolt hiljem esitatud dokumendid (tl 103, 90-91, 88-89). Apellant leiab, et esitatud haginõue on alusetu, sest need kanalid on Eesti territooriumil vabalt eetris ja neid edastatakse kõigile soovijatele tasuta. Tema poolt nende kanalite tasuta säilitamine kliendile ei ole autoriõiguste rikkumine.

Kohus luges tõendatuks, et ta tegutses ärilisel eesmärgil kasu saamiseks ning see seisnes soovis luua endale paremad tingimused konkurentide ees, tõmmata võimalikult rohkem kliente ligi ja saada rohkem kasu.

Antud väide on alusetu, kuna eetrikanalid olid Narva-Jõesuu elanikel juba enne teda. Samuti, 2005-2006 oli teine KT-võrk J.B. ga eesotsas, kes samuti nagu tema tagas abonentidele kõikide eetrikanalite kättesaadavuse, s.h Vene kanalid NTV, RTR, ORT-1. Seoses sellega, et J.B. võrgus oli ka Internet, läks osa tema klientidest üle J.B. võrku. Abonenttasu tema võrgus sel perioodil ei muutunud. Sellepärast ei olnud televisiooni osas mingit konkurentsi isegi selle 2-aastase perioodi vältel.

KTV kliendile eetrikanalite säilitamine, s.h Vene kanalid (NTV, RTR, ORT-1 kanal jt), toob kaasa kulutused seadmetele, teenindamisele ja hooldamisele. Arvestades nende tasuta edastamist klientidele, on need kulutused pigem kahjutoovad.

Venemaa ei taasedasta Eestisse oma eetrikanaleid juba alates 1991. Seepärast ei saa Eestis olla

ka nende eetrikanalite seaduslikke esindajaid. Nende eetrikanalitega varustab Venemaa tasuta kogu SRÜ-d ja sellega piirnevat Eesti territooriumi (Narva, Narva-Jõesuu), kus elab venekeelne

elanikkond, kes vajab neid kanaleid. MTÜ BALL (D) ei saa olla Vene eetrikanalite seaduslik

esindaja. Kohtu viide rahvusvahelisele õigusele, s.h 1961 Rooma Konventsioonile leviorganisatsioonide õiguste kaitsest, on alusetu. See ei vasta Konventsiooni §-le 2. Eestis ei asu

ühegi eetrikanali leviorganisatsiooni peakorterit ega ühtegi Vene eetrikanalite saatjat. Ei

eksisteeri ka Vene eetrikanalite Eestisse taasedastamist. Aluseks võttes Eesti seadusandlust ja Rooma Konventsiooni, vastav õiguste kaitse vajadust puudub.

6 Kohtuotsuses on ebaõige väide, et FIE O.L sai loa KTV levitamiseks Narva-Jõesuus

2000 jaanuaris (otsuse lk 8).“ See ei vasta tegelikkusele. Esimese loa tegevuseks sai ta

05.02.1998. Tema ametlik tegevus Narva-Jõesuu varustamisel kaabeltelevisiooniga algas aga

17.12.1997 KTV-võrgu loomisega ja riikliku litsentsi KL01-3020 saamisega selleks tegevuseks kuni aastani 2011. Samuti on alusetu väide, et ta võttis statsionaarse antenni abil oma kodus vastu ja taasedastas

NTV, RTR, ORT 1 kanal eetriversioone (otsuse lk 1). See ei vasta tegelikkusele, sest kõik eetrikanalid võetakse vastu 9-kordse maja katuselt, kus asub KTV jaam (maja kus ta elab, on 2- kordne).

MTÜ TALK-i ja MTÜ BALL-i nimetatakse kohtuotsuses alusetult eetriprogrammide

seaduslikeks esindajateks (otsuse lk 1). Tegelikkuses esindavad nad ainult kommertskanaleid,

mis tulevad satelliidilt, eetrikanalitega ei ole neil mingit pistmist. Venemaa pakub kõiki oma eetrikanaleid tasuta. Juba ainult sellepärast ei saa olla mingisuguseid esindajaid. Kohtu seisukoht ärilisest eesmärgist (otsuse lk 1), ei vasta tegelikkusele. Enne KTV-d olid need eetrikanalid kõigil ühisantennide kaudu. Selleks, et mitte rikkuda abonentide huvisid KTV-võrku

lülitamisel, jäetakse neile tasuta alles kõik eetrikanalid, s.h Vene NTV, RTR, 1-kanal; vabalt püütavad eetris. 1997-2005 seoses nende teenuste tagasihoidliku turuga Narva-Jõesuus oli ainult üks tema KTV-võrk. Seepärast mingit konkurentsi ei olnud ja ei ole. 2005-2006 lõi firma

„Intelsat“ oma KTV-võrgu koos internetiga ja samuti varustas oma kliente Vene tasuta eetrikanalitega.

Kohtuotsuse kohaselt „äriline eesmärk seisneb selles, et O.L-i KTV-ga ühinesid teise KTV-operaatori kliendid, mille tõttu J.B. konkureeriv firma lakkas olemast (otsuse lk 7, 9).“ See

ei vasta samuti tegelikkusele. Tema KTV-võrk varustas juba 1997 täielikult Narva-Jõesuu

elanikke kaabeltelevisiooniga kõikide eetrikanalite tasuta säilitamisega. J.B. võrk ilmus alles 2005, aga kuna ühesugustes tingimustes eetrikanalite säilitamisega abonentidele oli nende võrgus

veel internet, siis osa tema abonente läksid vastupidi üle J.B. võrku. Pettudes väikestes sissetulekutes ja mitte osutudes spetsialistideks, lõpetas J.B. firma oma tegevuse KTV osas juba 2006 ja interneti osas 2007 lõpus. Ebaõige on väide, et D pole süüdistatav mingisuguseid lepinguid sõlminud (otsuse lk 9). Kõigile

kommertskanalitele olid tal alati ja on ka antud hetkel olemas vastavad lepingud, s.h ka D kanalitele , PTP- , HTB M p jt. Õige ei ole väide, et O.L sai loa kaabeltelevisiooniga varustamiseks ja abonendid said

võimaluse vaadata Vene kanaleid NTV, RTR, ORT … (otsuse lk 8). Juba enne kaabeltelevisiooni olid elanikud varustatud nende kanalitega ühisantennide abil. Nende kanalite lülitamisega KTV-võrku ta vaid säilitas abonentidele tasuta selle mis neil oli. Kohus on ebaõigesti leidnud, et O.L taasedastas Vene televisioonkanaleid (otsuse lk 13).

Nende vastuvõtmine eetrist tavalise antenniga ja nende lülitamine KTV-võrku ei ole taasedastamine. Taasedastamine tähendab kanalite edastamist vastava aparatuuri ( taasedastaja)

kaudu. Vene televisiooniorganisatsioonid ei edasta neid kanaleid Eestisse aastast 1991. Vene eetrikanalite olemasolu eetris, mida võetakse vastu tavalise teleantennidega Eesti territooriumi

ühe osa (Narva, Narva-Jõesuu) kohal, ei saa pidada rikkumiseks, sest neid kanaleid võetakse eetrist vabalt vastu territooriumil, mis asub Narva-Jõesuu KTV-võrgus.

Apellandi hinnangul oli kriminaalasjas tegemist menetlusõiguslike rikkumistega.

Antud kriminaalasi algatati tema suhtes 2003 alguses alusetult ja 25.08.2005 koostati

süüdistusakt, mille prokuröri abi L. Prokopenko andis talle alles 14.04.2008 esimesel

kohtuistungil mittekehtiva KarS § 220 järgi. Ta oli kutsutud kohtusse teadmata midagi tema

vastu koostatud süüdistusaktist. Istungil selgus, et süüdistusakti ei olnud ka kaitsjal ja kohtunikul. Kohtuniku ettepanekul ja peale vaheaja tegemist andis prokurör kõigile selle 2 aasta

vanuse akti koopiad. Peale süüdistusakti kätteandmist kavatsesid prokurör ja kohtunik jätkata kohtuistungit, andmata temale ja kaitsjale õigust süüdistusaktiga tutvumiseks juba 2007 ära

muudetud §-ga 220 alusel. Peale mõningaid vaidlusi rahuldati tema ja advokaadi avaldus aja

saamiseks kaitse ettevalmistamiseks. Järgnevatel istungitel esitati veel kaks süüdistusakti, viimane juba süüdistuses § 223 järgi.

7

Apellant leiab, et tal oli piisavalt põhjusi kohtuniku taandamiseks ja ta esitas kahel korral vastava

taotluse, kuid kohtunik jättis tema taotlused alusetult rahuldamata. Samuti ei rahuldanud

kohtunik tema põhjendatud avaldust prokuröri taandamiseks. Kohus ei rahuldanud ka tema

avaldust tunnistajate ülekuulamiseks, kes olid välja kutsutud ja seda vaatamata asjaolule, et

asjasse sekkus tema teine kaitsja P. Panasjuk, kellel oli vaja üle kuulata kohtusse ilmunud tunnistajad.

Protokollidega tutvumise käigus 07.09.2009 ilmnes ebatäpsus protokollis selle koha, et talle oli

antud määrus kohtu alla andmise kohta. Määrust talle esitatud ei ole. Peale selle ei ole asja materjalides protokolli kohtuotsuse väljakuulutamise kohta ja selgitust kaebuse esitamise korra ja tähtaja kohta. Samuti, 19.06.2009 kohtuistungil esitas ta O. D 4 küsimust, mida protokollis fikseeritud ei ole.

O.L-i kaitsja V. Rogulski apellatsioon.

O.L-i kaitsja V. Rogulski palub maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse tervikuna, kuna maakohus selle tegemisel kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ja määras O.L-ile karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isikule.

1. Kohtuvaidlustes palus kaitsja kohtuotsuse tegemisel arvestada KarS § 39 sätteid ja O.L õigeks mõista. Kohtuotsuses ei ole aga toodud motiive, miks kohus ei nõustunud kaitsja antud põhjendusega. Kaitsja leiab, et kohus, nõustudes O.L-ile esitatud süüdistusega ei arvestanud järgmist.

08.01.2004 oli asjas nr 02233002890 tehtud määrus kriminaalmenetlusest keeldumise kohta käesoleva asja süüdistusega analoogsetes faktides. Selles määruses on märgitud, et „O.L-i

tegevuses puudub KarS § 220 ettenähtud kuriteo koosseis, kuna, omades kehtivaid lepinguid

RTVi, , , telekanalite retransleerimiseks Narva-Jõesuu

kaabellevi võrgus, samuti telekanalite , , ja eetrist vastuvõttu, kasutades

kauplusest ostetud antenni, ta ei rikkunud Autoriõiguse kaitse seadust“. Sellistel asjaoludel, isegi

kui eeldada O.L-i poolt programmide „ “, „ ja „ eetriversioonide “ “ kaabellevi võrku edastamise õigusvastasust, ta ei teadvustanud oma toimingute lubamatust ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu. Lähtudes KarS § 39 lg 1 sätetest, tema süü antud juhul puudub.

2. Vaadeldes asjaolusid, ei saa järeldada, et O.L , lisades talle kuuluvasse kaabellevi

võrku „ , „ ja „ programmide eetriversioone, rikkus kellegi autoriõigusi. Ei “ “ “

prokurör süüdistusaktis ega kohus kohtuotsuses ei nimetanud nende teleprogrammide versioonide autoreid. Ilmselge, et MTÜ TALK ja MTÜ Balti Autorite ja Leviliit ei ole „ “,

„ ja „ eetriversioonide autorid. Nagu kohus otsuses märkis, esindab MTÜ Balti “ “ Autorite ja Leviliit teleprogramme , ja „ “, kuid need on -

,

teised programmid, mida O.L edastab oma võrgus vastavate lubade ja tasudega. S.t tähendab, et asjas ei ole tuvastatud ja menetlusse ei kaasatud teleprogrammide „ , „ ja “ “ „ “ autoreid. Tuvastamata autoreid, ei saa aga väita autoriõiguste rikkumist.

3. Apellant leiab, et KarS § 223 lg 1 sanktsioon näeb ette alternatiivsed karistused ja kohtuotsuses esinevad motiivid O.L-ile just vangistuse mõistmisel ei ole veenvad. Kohus rikkus KarS § 56 lg 2 sätteid. O.L on varem kohtulikult karistamata, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ja tema toimingute õigusvastasuse küsimus on vaieldav, mida tõendab juba mainitud 08.01.2004 määrus kriminaalmenetlusest keeldumise kohta.

8

4. Vastavalt KrMS § 155 lg 2 p 13 kohtuistungi protokolli kantakse kohtuotsuse kuulutamine

ning selle edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamine. Käesolevalt protokoll kohtuotsuse

kuulutamise ja selle edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamise kohta puudub. Kohus antud juhul tegi kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumise (KrMS § 339 lg 1 p 10).

O.L-i kaitsja P. Panasjuki apellatsioon.

Apellant palub O.L-i õigeks mõista täies ulatuses rehabiliteerimise õigusega.

Apellant peab kohtuotsust põhjendamatuks ning täies ulatuses tühistamisele kuuluvaks, kuna see on tehtud õigusvastaste ja väljamõeldud motiivide põhjal menetlusnormide olulise rikkumisega.

Apellant ei nõustu kohtu järeldustega O.L-i süüdimõistmisel, kuna kohus võttis arvesse ainult neid Autoriõiguse seaduse paragrahve, mis on toodud prokuröri süüdistuses (§ 3, § 10, § 13, § 14, § 46). Kohus ei arvestanud ega analüüsinud O.L-i õiguspäraseid põhjendusi, kes

osutas, et tegutses Autoriõiguse seaduse (§ 63), Kaabelleviseaduse (§ 19), Elektroonilise side

seaduse (§ 90), rahvusvahelise õiguse ja Rooma Konventsiooni (§ 2, § 3) raames. Samuti ei

võtnud kohus arvesse kaitsja väiteid, et O.L pole seadusi rikkunud. Ta tegutses,

salvestades tasuta abonentidele kõik eetrikanalid, s.h vabalt vastu võetavad HTB, PTP, 1-

, vastavalt Autoriõiguse seadusele, autoriõigusega kaasnevad õigused (§ 62, § 63, § 64, § 73, § 76, § 96). Kohus ei märkinud, miks ta ei pea antud paragrahve tähelepanu väärivaiks.

Vaieldamatult on teada, et need Vene eetrikanalid on vabalt olemas Narva ja Narva-Jõesuu linnade eetriruumis. Neid võetakse vastu tavaliste eetriantennidega.

Vastavalt Autoriõiguse seaduse § 73 lg 3: käesoleva paragrahvi lg 1 sätestatud õigused ei laiene

kaabellevivõrgu operaatorile, kes teostab kaabellevivõrgu vahendusel raadiovõi televisiooniorganisatsiooni saate taasedastamise. Kaabellevivõrgud kindlustavad oma abonente ainult televisiooniorganisatsioonide saadetega. See on üldteada fakt. Seega, antud paragrahv ei keela O.L tasuta edastada kaabellevivõrku

vabu ja tasuta eetrikanaleid HTB, PTP, 1-

. Kohtu väide antud paragrahvi mittelaienemisest O.L-ile, pole millegagi argumenteeritud.

Kohus ajab segi mõisted „levi ja taasedastamine“, s.t nende mõttelise tähenduse. Taasedastamine

on ligipääsu teostamine retranslaatorite vahendusel ühest riigist teise või ühelt riigisiseselt territooriumilt teisele territooriumile. Seda antud juhul ei ole. Levi on aga juba konkreetses kohas ligipääsetava, saatjate ja võrkude vahendusel kaabellevi edastamine.

Elektroonilise side seaduse § 90 kohustab O.L-i kindlustama abonentidele kõik eetrikanalid, mida võetakse vastu tema kaabellevivõrgu asukoha eetris Narva-Jõesuus. Ta täidab EV seadusandluse nõuet ja pole tema süü, et Eesti ja Venemaa piirirajoonis on eetris Vene vabad ja tasuta kanalid, mida ta salvestab kaabellevivõrgu abonentidele samuti tasuta. Kohtu väide, et

Elektroonilise side seaduse § 90 ei anna õigust ega kohusta kaabellevivõrgu operaatoreid kindlustama abonentidele kõiki eetrikanaleid ilma majandusja kommunikatsiooniministri loata (§ 90 lg 1 p 2), on väljamõeldud ega vasta antud punkti sisule. Antud osas on jutt Eesti avalikõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni televisiooniprogrammidest. Majandusja kommunikatsiooniminister ei saa mõjutada teisi eetris olevaid vabu kanaleid.

Peale selle, kohus ei võtnud arvesse kaitsja ja O.L-i väiteid, et ta tegutses

Kaabelleviseaduse raames. Kaabelleviseaduse § 2 kohaselt kaabelleviteenus on programmide tasuline või tasuta edastamine tarbijale kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemi kaudu. Seega O.L oli õigus kasutada tavalist antenni eetrikanalite vastuvõtmiseks.

9 Kohus ei ole andnud hinnangut sellele, et O.L-i tegevuse ajal 2005-2006 oli Narvas veel

teinegi kaabellevivõrk- OÜ Intelsat J.B.

isikus. Sideamet fikseeris 10.08.2005 kontrollprotokolliga, et antud firma, nagu ka O.L, võimaldab tasuta samu eetrikanaleid oma abonentidele. Seda fakti ei eitanud kohtuistungil ka J.B. ise. O.L ja kaitsja palusid kohtult anda hinnang, et miks O.L-i suhtes asi algatati, kuid J.B. suhtes sama asja eest ei võetud kasutusele mingeid meetmeid. Kohus ignoreeris seda.

Kohus ei tuvastanud mingeid tõendeid, et O.L , salvestades abonentidele eetrikanaleid

HTB, PTP, 1-

, mis on vabalt Narva-Jõesuu eetriruumis olemas, oleks rikkunud Autoriõiguse seaduse § 3 lg 1 p 1, 2, 3. Kohtuliku uurimisega pole tuvastatud, et O.L,

võttes tavalise antenniga vastu eetrikanaleid ja edastades neid tasuta kaabellevivõrgu kaudu

abonentidele, on rikkunud kellegi õigusi. Kohus polegi tuvastanud nende õiguste subjekti ja

keegi pole esitanud seaduslikke pretensioone nendele eetrikanalitele, kuna Venemaa kõik

eetrikanalid on tasuta. Kohtu viide, et neile eetrikanalitele on õigused MTÜ-l TALK, mis on likvideeritud 2007 ning MTÜ BALL, pole õiguspärane. MTÜ TALK ja MTÜ BALL esindasid (viimane ka käesoleval ajal) satelliidilt edastatavaid ärikanaleid. Neil pole eetrikanalitega olnud mingit seost. Kõik on seletatav sellega, et Venemaa kõik eetrikanalid, mis on olemas Venemaaga

piiriäärsetes riikides, on tasuta ja kuna neid ei taasedastata väljapoole SRÜ piire, siis pole ka vajadust nende kanalite mingiteks esindajateks.

Käesolev asi algatati 2004. O. D pole O.L-ile ajavahemikul 26.05.2003-29.09.2005 varem

mingeid pretensioone esitanud. Alles prokuröri nõudmisel esitas ta 26.05.2009 nõutava tõendi

sisuga: prokuröri L. Prokopenko nõudmisel esitame informatsiooni kahju kohta; Andrjev taasedastas kaabellevivõrgus PTP, OPT, HTB telekanaleid, mida me esindame Eestis vastavalt Autoriõiguse seaduse § 77. Kuni 19.06.2008 pole O.L-ile keegi selliseid pretensioone ei uurimise ajal ega selle kohtuprotsessi alguses esitanud.

Prokurör esitas taotluse tunnistaja O. D tunnistamiseks kannatanuks OPT kanali osas, kuigi O. D ise sellist taotlust ei esitanud ja avaldas, et esindab

( ), aga mitte

OPT. Prokurör esitas siis taotluse asja arutamise edasilükkamiseks, et O. D esitaks nõuded O.L-ile

. Terve aasta jooksul ei suutnud O. D esitada mingeid nõudeid, kuna Venemaa

eetrikanalitega tema firmal mingit seost ei olnud. Antud asjaolu tõendavad tema poolt hiljem esitatud dokumendid: - volikiri D nr 3/2009 26.05.2009, mis on välja antud OOO „TEM TB“ juhatuse esimehe O.S. poolt, esitatud 27.05.2009, kohtu kinnitamata. Sellel volikirjal pole mingit seost eetrikanaliga „1-

;“ - volikiri D nr 265 22.05.2009 on välja antud:

peadirektori O.B. Dobrodedovi poolt, kohtu poolt kinnitamata, esitatud 27.05.2009. Antud

volikiri on väljastatud sputnikult kommertskanalile „PTP “ – mille eest O.L tasub. Volikiri O. D. nr 60-2009 02.06.2009 on välja antud: HTB peadirektori V. M. K. poolt, kohtu poolt kinnitamata. Kuna Eestisse Vene eetrikanaleid ei taasedastata, tähendab, et ei saa olla ka mingeid pretensioone.

Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut prokuröri nõudmisel esitatud O. D nõuetele O.L-i

vastu, kuid pidanuks seda tegema. Nõustunud süüdistusega, kohus ei võtnud arvesse, et

08.01.2004 on kriminaalasjas nr 02233002890 tehtud määrus O.L-i suhtes kriminaalmenetlusest keeldumise kohta samade eetrikanalite osas.

Rikkudes KrMS § 194 lg 2, on 2 kuu pärast algatatud ebaseaduslikult korraga kaks kriminaalasja samadel alustel, millega on jämedalt rikutud KrMS § 199 nõudeid.

Need tähtsad asjaolud on kohtu poolt samuti tähelepanuta ja hinnanguta jäetud, millega kohus rikkus KrMS § 60-63 nõudeid. Kaitsja oma taotluses ja lõppsõnas osutas antud asjaoludele ja kohtul olid kõik alused teha O.L-i suhtes õigeksmõistev kohtuotsus.

10 Kohus viitas Riigikohtu 01.07.2008 otsusele asjas 3-1-1-39-08. Kohtu viide antud asjaolule on asjakohatu, kuna O.L-i kriminaalasja asjaolud on teised ning KarS § 220 lg 1 või siis KarS § 223 lg 1 koosseisudele mittevastavad.

Kaitsja leiab, et kohus pole tuvastanud O.L-i süü talle esitatud süüdistuses. MTÜ BALL (O. D) varalised nõuded ei ole õiguspärased, kuna nende eetrikanalitega pole tal mingit seost ning ta ei ole nende esindaja. Isegi kui eeldada O.L-i tegude õigusvastasust talle esitatud ajavahemikul 26.05.2003-29.09.2005, siis kohtul puudus seaduslik alus tunnistada O.L süüdi kriminaalkorras KarS § 220 lg 1 ja § 223 lg 2 järgi, kuna nende tegude ajal kehtis KarS § 223 ilma tunnuseta „ärilisel eesmärgil.“ See tunnus on KarS § 223 lg 1 lisatud

alles 15.03.2007. Lähtudes KarS § 5 lg 1 on isiku süüdi tunnistamine ja tema karistamine

välistatud, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta antud süüteo toimepanemise ajal kehtinud

kuriteo koosseisule. Seda seaduse nõuet kinnitas oma arvamusega ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (p 14) asjas nr 3-1-1-39-08 01.07.2008.

Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et O.L tegutses ärilisel eesmärgil. Kohus nägi ärilist

eesmärki selles, et Narva-Jõesuu elanikud olid kaabellevivõrguga liitumisel huvitatud vaid nendest kanalitest ja eelistasid O.L; O.L-i eesmärk oli luua endale konkurentide seas paremad tingimused, kaasata maksimaalselt palju kliente ja vastavalt sellele saada rohkem

kasumit. See kohtu järeldus on alusetu. Kohtu poolt nimetatud püüdlused on omased igale normaalsele inimesele igapäevaelus ja seda ei saa süüks panna. Seega, kohus ei toonud otsuses kaalukaid tõendeid selle kohta, et O.L-i tegevuses nähtub äriline eesmärk.

Süüdistus ja kohus rikkusid oluliselt ka süüdistatava kaitseõigust. 25.08.2006 koostas prokurör

süüdistusakti ja saatis asja kohtusse KarS § 220 lg 1 järgi. Peaaegu 2 aastat ei teadnud O.L sellest aktist midagi, millest ta teatas kohtuistungil 14.04.2008. Samuti ei teadnud ta, kellena ta oli kohtusse kutsutud, kuna kohus ei saatnud talle määrust tema kohtu alla andmise kohta. 14.04.2008 anti O.L-ile süüdistusakt, kuid määrust tema kohtu alla andmise kohta

pole talle seniajani antud; nii on ta süüdi mõistetud ilma kohtu alla andmiseta. 14.04.2008 kohtuistungi protokollis on kirje süüdistatava vastuse kohta kaitsja Rogulski küsimusele: „ Ei ole

saanud ei süüdistusakti ega kohtu alla andmise määruse koopiat,“ kuid millegipärast on protokollis märge süüdistatavale kohtu alla andmise määruse kätteandmise kohta.

Kohus on rikkunud kaitseõigust 18.06.2009 kohtuistungil. Süüdistatav ja tema kaitsja esitasid taotluse uute tunnistajate, süüdistatava abonentide ülekuulamiseks. Peale selle astus menetlusse veel üks kaitsja (Panasjuk), kellel oli vaja need tunnistajad üle kuulata. Kohus aga keeldus seda

taotlust rahuldamast, milles kaitse näeb süüdistatava õiguste olulist rikkumist. 18.06.2009

kohtuistungil keeldus kohus samuti alusetult rahuldamast kaitse poolt toetatud süüdistatava taotlusi prokuröri ja kohtuniku taanduse kohta. Nii on tuvastatud, et 19.06.2008 prokurör andis kohtuistungil kätte süüdistusakti KarS § 220 lg 1 järgi, mis oli teise prokuröri poolt allkirjastatud alates 2007 mittekehtiva paragrahvi järgi. Peale advokaadi märkust, et § 220 enam ei kehti, tegi kohus vaheaja. Peale vaheaega esitas prokurör O.L-ile

uue süüdistusakti. 26.05.2009 prokurör muutis taas süüdistusakti ja esitas uue süüdistuse juba KarS § 220 lg 1 ja § 223 lg 1 järgi. O.L ja kaitsja esitasid taotluse tähtaja

andmiseks uue süüdistusega tutvumiseks ja ettevalmistamiseks. Prokurör vaidles vastu, kuid

kohus lükkas asja arutamise edasi 28.05.2009, andes neile vaid ühe ööpäeva kaitse

ettevalmistamiseks, mis on ilmselgelt ebapiisav. Seega rikkus kohus korduvalt süüdistatava ja

tema kaitsja kaitseõigusi. Seoses prokuröri ilmse püüdlusega saavutada O.L-i

süüdimõistmine, ignoreerides sealjuures EV seadusandlust, olid O.L kaalukad alused avaldada prokurörile ja kohtunikule taandusi.

Vastavalt KrMS § 155 lg 2 p 13 kohtuistungi protokolli kantakse kohtuotsuse kuulutamine ning

edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamine. Protokoll kohtuotsuse kuulutamise ning

11 edasikaebamise korra ja tähtaja nõuetekohase selgitamisega puudub. Kohus rikkus antud juhul oluliselt KrMS § 339 lg 1 p 10 norme.

Samuti leitakse apellatsioonis, et kohtu poolt esitatud O.L-ile karistuseks vangistuse

määramise motiivid on absurdsed. Kohus rikkus KarS § 56 nõuet ja antud karistusliik näitab

kohtuniku erapoolikust, millele osutab O.L oma 28.05.2008 ja 18.06.2009 taotlustes. O.L ei ole kuritegu toime pannud, teda pole varem karistatud, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, ta on Narva-Jõesuu volikogu liige.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et esitatud apellatsioonid O.L-i

õigeksmõistmisest on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Nõustuda tuleb aga kaitsjate apellatsioonides toodud põhjendustega O.L-ile mõistetud karistuse mittevastavusest toimepandule ja süüdistatava isikule. Selles osas tuleb apellatsioonid osaliselt rahuldada.

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha, kas maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, nagu apellatsioonides väidetakse.

Kaitsja V. Rogulski väide kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest on üldsõnaline ning

tugineb vaid põhjendusele, et maakohtu istungi protokollis puudub viide kohtuotsuse kuulutamise, selle edasikaebekorra ja tähtaja selgitamise kohta, seega olevat tegemist KrMS § 339 lg 1 p 10 rikkumisega. Samale protokolli puudusele osundavad ka teised apellandid.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist KrMS § 339 lg 1 p 10 rikkumisega.

Nimetatud rikkumisega on tegemist juhul, kui kohtuistungi protokoll üldse puudub. Asja

materjalide kohaselt 10.08.2009 peetud kohtuistungi protokolli lõpus on märgitud, et kohus lahkub kohtuotsuse tegemiseks nõupidamisele ning kohtuotsus kuulutatakse 28.08.2009 kell 10.00 ( 2 kd, tl 178). Tõepoolest puudub viide kohtuotsuse kuulutamise, selle edasikaebekorra ja

tähtaja selgitamise kohta. Samas on maakohus 06.10.2009 määrusega nimetatud puuduse kõrvaldanud, tehes vastavasisulise protokolli parandamise määruse ( 2 kd, tl 258). Seega ei hinda ringkonnakohus antud protokolli puudust selliseks, mida tuleks lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

Veel osundavad apellandid O.L ja kaitsja P. Panasjuk sellele, et rikutud on kaitseõigust. Prokuröri poolt on esitatud kolm süüdistusakti, nendega tutvumiseks anti neile põhjendamatult vähe aega, samuti ei olnud süüdistatav saanud kätte kohtu alla andmise määrust. Seega on isik süüdi mõistetud kohtu alla andmiseta.

Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohta, et rikutud on O.L-i kaitseõigust. Kriminaalasja materjalide kohaselt on O.L antud kohtu alla Viru Maakohtu 12.09.2006 määrusega ( 2 kd, tl 12). Esimene kohtuistung on toimunud alles 14.04.2008, s.o põhjendamatult

pika aja möödudes alates kohtu alla andmisest. Nimetatud kohtuistungi protokolli kohaselt on süüdistusakti koopia ning kohtu alla andmise määruse koopia süüdistatavale kätte antud ( 2 kd, tl 47). Kuna kohtuistungi protokolli kohaselt on mõlemad dokumendid süüdistatavale kätte antud,

on vastupidine väide alusetu. Kui apellandid leiavad, et protokoll on ebatäpne ega vasta tegelikkusele, oleks tulnud teha vastavasisuline taotlus protokolli parandamiseks, nii, nagu on O.L

seda teinud 19.06.2008 kohtuistungi protokolli osas ning mille kohta on maakohus teinud protokolli parandamise määruse (2 kd, tl 211, 258-261). Kaitseõiguse rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et prokurör on pidanud vajalikuks kolmel korral muuta süüdistust ning esitada selle kohta uus süüdistusakt. Oluline on, et isik on teadlik, milles teda süüdistatakse ning tal on

12

võimalik advokaadi abil teostada enda aktiivset professionaalsel tasemel kaitset.

Ringkonnakohus on veendunud, et O.L on olnud võimalik talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta toetudes kahe kaitsja abile, samuti anti süüdistatavale ja kaitsjatele piisavalt aega süüdistusaktidega tutvumiseks.

Veel leitakse, et kaitseõigust on rikutud ka 18.06.2009 toimunud kohtuistungil. Kaitseõiguse

rikkumine seisnes selles, et maakohus jättis rahuldamata süüdistatava ja kaitsja poolt esitatud

taotluse uute tunnistajate ülekuulamiseks eesmärgiga selgitada välja O.L-i teenust kasutavate abonentide poolt sõlmitud lepingute sõlmimise tingimused. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus, jättes rahuldamata taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamisest, oleks rikkunud süüdistatava kaitseõigust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt

kuulati üle mitu tunnistajat, kes kasutasid O.L-i poolt pakutavat teenust ( 2 kd, tl 72),

mistõttu kohus leidis, et puudub vajadus veel täiendavalt teenust kasutavate isikute

ülekuulamiseks. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga. Lisaks sellele peab ringkonnakohus vajalikuks osundada KrMS §-le 297. Antud paragrahvi lõike 1 kohaselt, pärast

tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel

määrata täiendavate tõendite kogumise. Lõike 2 kohaselt peab kohtumenetluse pool taotluses

põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ning miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. O.L esitas taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks alles 15.06.2009, jättes põhjendamata, millega oli takistatud nimetatud tõendite kogumise taotluse varem esitamine ( 2 kd, tl 124). Süüdistatav ja tema kaitsja P. Panasjuk leiavad, et menetlusõiguse rikkumisega on tegemist ka

seetõttu, et kohus alusetult keeldus rahuldamast nende poolt esitatud taotlusi prokuröri ja kohtuniku taandamise kohta.

Tõepoolest, kriminaalasja materjalide kohaselt on O.L esitanud nii kohtunik R.

Minzatovi kui ka prokurör L. Prokopenko suhtes taanduse ( 2 kd, tl 115-116, 129-131). Maakohus on mõlemad taanduseavaldused jätnud põhjendatud määrustega rahuldamata ( 2 kd, tl

117, 118, 127, 128). Ringkonnakohus nõustub nendes määrustes toodud põhjendustega, mille kohaselt esitatud väited kohtuniku ja prokuröri erapoolikusest või isiklikust huvitatusest antud

kriminaalasja menetlemisel on alusetud, mistõttu taanduseavaldused on jäetud vastava aluse puudumisel rahuldamata. Veel leiavad nii süüdistatav kui tema kaitsja P. Panasjuk, et rikutud on kriminaalmenetlusõigust sellega, et alustades antud kriminaalasjas menetlust, on rikutud KrMS § 199 lg 2 p 5 sätestatutkriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Uurija N. Rudakovi määruse kohaselt puudub O.L-i

tegevuses kuriteokoosseis, tegemist oli samade eetrikanalitega, nagu antud kriminaalasjas. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist isiku suhtes sama kriminaalmenetlusega.

Kriminaalasja materjalide juurde on lisatud koopia uurija N. Rudakovi määrusest kriminaalmenetluse lõpetamise kohta 08.01.2004 ( 2 kd, tl 144-145). Antud määrusest nähtub, et kriminaalmenetlus oli alustatud 11.10.2002 KarS § 220 lg 1 tunnustel selles, et O.L

ebaseaduslikult taasedastas kaabelvõrgu kaudu Narva-Jõesuu territooriumil erinevaid

telekanaleid. Määruse kohaselt leidis menetleja, et kuna O.L kasutas kauplustes

müüdavat antenni, ei võtnud eetrikanalite edastamise eest tasu ja ei rikkunud kellegi varalisi õigusi, puudus tema tegevuses süüteokoosseis KarS § 220 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et väide sellest, et käesolev kriminaalmenetlus on alustatud

ebaseaduslikult, kuna varasemalt on juba tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud, ei ole

asjakohane. Käesolevas kriminaalasjas on O.L-ile esitatud süüdistus selles, et tema,

tegutsedes FIE-na, ärilisel eesmärgil, omamata Vene Föderatsiooni telekanalite valdaja

seadusliku esindaja ja nende seaduslike esindajate MTÜ TALK ja MTÜ Balti Autorite ja Leviliidu luba, ajavahemikul 26.05.2003 kuni 29.09.2005 temale kuuluva Narva-Jõesuus asuva kaabeltelevisioonivõrgu kaudu taasedastas antenni ja videomagnetofonide abil füüsilistele ja

juriidilistele isikutele NTV, RTR ja ORT eetriversioone, millega tekitas autoritele isiklike ja varaliste õiguste rikkumise. Seega, kuigi O.L-i poolt toimepandud teo kirjeldus on sama ning sisuliselt on tegemist samade telekanalite eetriversioonide edastamisega, hõlmab käesolev

13

süüdistus hoopis teist ajavahemikku võrreldes kriminaalmenetluse lõpetamise määruses käsitletuga. Seega ei ole tegemist sama süüdistusega KarS § 199 lg 1 p 5 mõttes, mistõttu ei ole ka tegemist ebaseadusliku süüdistusega, nagu apellatsioonides väidetakse.

Eeltoodust tulenevalt, ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid kriminaalmenetlusõiguslikke

minetusi, mis tooks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise I astme kohtule uueks arutamiseks. Muuhulgas vajab märkimist, et süüdistatav ja tema kaitsja P.

Panasjuk, osundades nende arvates olulistele menetluslikele rikkumistele, taotlevad aga

süüdistatava õigeksmõistmist. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja

saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab

toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslike rikkumiste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu.

2. Materiaalõiguse kohaldamisest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et O.L-ile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Kohus on õigesti kogutud tõendite alusel tuvastanud kuriteo asjaolud, mistõttu nendel

ringkonnakohus ei pea vajalikuks eraldi peatuda ( kohtuotsuse lk 6,7,8). Ringkonnakohus

märgib, et antud asjas ei oma tähtsust, millal O.L sai esmakordse loa Narva-Jõesuu

varustamisel kaabeltelevisiooniga. Maakohus on õigesti viidanud kriminaalasja materjalides olevale lepingule, mis kinnitab O.L-i tegutsemise algust 2000 a jaanuarist. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et O.L, tegutsedes FIE-na O.L, võimaldas temaga vastava

lepingu sõlminud klientidel temale kuuluva kabeltelevisioonivõrgu kaudu vaadata vene telekanaleid NTV, RTR, ORT. O.L nimetatud asjaolu ei eita, tema väite kohaselt oli tal õigus, samuti ka kohustus nimetatud kanalite eetriverisoone tarbijateni jätkuvalt tuua, kuna kuni 1991 aastani olid need kõik Eesti territooriumil nähtavad. Kuna nende konkreetsete kanalite eest

ta tasu klientidelt ei võtnud, tasu eest olid nähtavad vaid satelliidi vahendusel edastatavad telekanalid, siis tegutses ta kooskõlas Kaabelleviseadusega, samuti Autoriõiguse seadusega.

Maakohus tuvastas, et O.L , olles FIE O.L , mis osutas kaabelleviteenuseid,

ajavahemikul 26.05.2003 kuni 29.09.2005, temale kuuluva kaabeltelevisioonivõrgu kaudu Narva-Jõesuus antenni abil edastas vene telekanalite NTV, RTR ja ORT eetriversioone. Süüteo

toimepanemise hetkel kehtinud KarS § 220 lg 1 sätestas teose autori või autoriõigustega

kaasnevate õiguste valdaja varaliste õiguste rikkumise. Nimetatud sätte näol on tegemist

blanketse normiga, mis eeldab viiteid Autoriõiguse seaduse sätete rikkumisele. Vastavatele seaduse sätetele on süüdistus ka tuginenud ning maakohus O.L-i süü nende rikkumises tuvastanud. Tulenevalt KarS §-st 5 lg 1, 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus on õigesti hinnanud O.L eo jätkuvat karistatust süüdimõistmise hetkel ning põhjendatult leidnud, et tema tegu on jätkuvalt

karistatav KarS § 223 lg 1 alusel. Tulenevalt seaduse muutumisest pidas prokurör kohtumenetluse käigus vajalikuks O.L-ile esitada uue süüdistuse menetluse ajal kehtiva

sätte, s.o KarS § 223 lg 1 järgi, kuna süüdistuse sõnastus erineb teo toimepanemise ajal kehtinust. Seega, mingeid õiguste rikkumisi uue süüdistuse esitamisega ei ole toimunud.

Apellandid leiavad, et süüdistuses nimetatud telekanalite eetriversioonide näitamisega ei ole

tegemist kellegi õiguste rikkumisega, kuna nimetatud eetriversioonid on vabalt saadavad.

Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. O.L on ka ise kinnitanud, et varem vabalt eetris olnud kanalite vastuvõtmine Eesti Vabariigis lõpetati 1991 aastal. Balti riikide jaoks hakati tootma satelliidi kaudu edastatavaid teisi kanaleid, mille klientidele kättesaadavaks tegemisega

ta ka ise tegeles. Apellantide väide sellest, et eetris vabalt levivaid telekanalite eetriverisoone võib ka jätkuvalt edastada, ei põhine ühelgi seda kinnitaval tõendil. Süüteo toimepanemise ajal

kehtinud KarS § 220 ja käesoleval ajal kehtiv KarS § 223 süüteokooseisud kaitsevad

intellektuaalset omandit. Seega riik on võtnud endale õiguse ja ka kohustuse kaitsta autorite

õigusi. Eesti Vabariik on ka läbi rahvusvaheliste lepingute võtnud endale kohustused

intellektuaalse omandi kaitse valdkonnas (Autoriõiguse seaduse § 3 lg 1 p 3). Muuhulgas on

14

Eesti Vabariik ühinenud Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse

rahvusvahelise konventsiooniga (nn. Rooma konventsioon). Vene Föderatsioon on vastava

konventsiooniga ühinenud 26.05.2003. Seega on Eesti Vabariik kohustatud tagama selle riigi autorite ja autoriõigustega kaasnevate õiguste valdajate huvide kaitse nende õiguste rikkumise

korral. Apellandid leiavad, et O.L ei ole kellegi õigusi rikkunud, kuna edastatavaid

telekanaleid keegi Eesti Vabariigis ei esinda. Kuigi O. D on esitanud maakohtu istungil kahjunõude MTÜ Balti Autorite ja Leviliidu poolt, kes esindab telekanaleid RTR, ORT, NTV, ei saa pidada seda esindust asjakohaseks, kuna nimetatud telekanaleid keegi ei saa Eesti Vabariigis

esindada. Seda enam, et kohtueelsel uurimisel ei olnud O. D O.L-ile mingeid pretensioone.

Ringkonnakohus antud väidetega ei nõustu. Maakohus on oma otsuses väga põhjalikult

käsitlenud neid asjaolusid, mis puudutavad Vene Föderatsiooni telekanalite esindust, samuti

maakohtus MTÜ Balti Autorite ja Leviliidu poolt esitatud nõuet ning analüüsinud tõendeid, millel esitatud nõue põhineb ( kohtuotsus, tl 6,7,8). Asjakohane ei ole apellatsioonides toodud

viide sellele, et O. D kohtueelsel uurimisel mingeid nõudeid O.L-i vastu ei olnud. Kohtueelsel uurimisel O. D poolt antud ütlusi ei ole ükski menetlusosaline taotlenud avaldada,

mistõttu nendele viidata ei ole mingit alust. Mingeid takistusi kannatanuks tunnistanud isikul

esitada kohtumenetluse ajal kahjunõue ning seda kinnitavaid tõendeid, kriminaalmenetluse seadus ette ei näe.

Kaitsja P. Panasjuki apellatsioonis leitakse, et kohus on ajanud segi mõisted „levi“ ja taasedastamine. Antud juhul ei ole O.L-i tegevus seotud taasedastamisega.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi etteheide maakohtule ei ole põhjendatud. AutÕS § 103

sätestab taasedastamise mõiste. Taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu käesoleva seaduse

tähenduses on üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele-või raadioprogrammi samaaegne,

muutumatu ja täielik taasedastamine traatside või õhu, seahulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabel-või mikrolainesüsteemi vahendusel. AutÕS § 10 lg 6 kohaselt loetakse teos

üldsusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üldsusele suunatud kaabli kaudu. Seega, O.L

, osutades FIE-na kaabelleviteenuseid, kaabeltelevisioonivõrgu kaudu vaieldamatult taasedastas teenust kasutavatele klientidele süüdistuses osundatud Eesti Vabariigis levitamisele mittekuuluvaid telekanaleid.

Veel leitakse apellatsioonides, et O.L puudus tegutsemisel äriline eesmärk. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtuga, et süüdistatava tegevuses on vaieldamatult tuvastatud äriline eesmärk ( kohtuotsuse lk 7). Täiendavalt tuleb märkida, et O.L tegutses FIE-na, seega on tegemist ettevõtjaga. Äriseadustiku § 1 kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks. Ettevõtluse eesmärgiks on vaieldamatult kasumi teenimine ehk siis nö

äri edendamine. O.L pakkus temaga lepingulistes suhetes olevatele klientidele

kaabeltelevisioonivõrgu teenust, edastas neile erinevaid telekanaleid ning võttis selle eest ka

tasu. Apellandid väidavad, et tasu nn. eetriversioonide (RTR, ORT, NTV) eest ei võetud.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei oma tähtsust, milliste telekanalite eest konkreetselt tasu võeti. Tegemist on ettevõtjaga, kelle vaieldamatu huvi on omada võimalikult

palju kliente ning selle kaudu ka teenida kasumit. Tulenevalt konkreetsest piirkonna eripärast

(Narva-Jõesuu), olid sealsed kliendid pikaajaliselt harjunud vaatama Vene Föderatsioonis

toodetud telekanaleid, mille nägemise võimalus 1991 aastal võis kaduda. Kuna O.L võimaldas klientidel jätkuvalt nn originaalkanaleid näha, oli tema poolt pakutav teenus neile igati atraktiivne. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et O.L-i poolt pakutava teenuse hind oli madalam kui sama teenust pakkuval teisel firmal. Seega võimaldas nimetatud asjaolu saada juurde rohkem kliente, st teenida rohkem. Asjaolu, et Narva-Jõesuus samal ajas tegutseva teise firma (OÜ Intel Sat) suhtes, kes pakkus samu telekanaleid, kuid nende suhtes mingit kriminaalmenetlust ei alustatud, ei oma antud juhul tähtsust.

15

Kaitsja V. Rogulski leiab, et isegi kui O.L eos on süüteokoosseis, on tegemist

eksimusega KarS § 39 mõttes, maakohus ei ole selles osas oma otsuses seisukohta võtnud.

Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, maakohus ei ole otsesõnu selles osas seisukohta avaldanud, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. KarS § 39 lg 1 kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on tema jaoks vältimatu. Nagu kaitsja arusaamast võib järeldada, oli apellandi arvates O.L-i

eksimus vältimatu. Eksimuse vältimatus tulenes sellest, et O.L-i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 08.01.2004 ning selles toodud põhjendustest tulenevalt kujunes O.L

arusaam, et tema tegevuses ei ole midagi ebaseadusliku. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.

Ringkonnakohus ei tuvastanud mingit vältimatut eksimust teo keelatusest. O.L-i enda

ütluste kohaselt on ta tegutsenud kaabellevivõrguteenuse osutamisega pikaajaliselt. Selles

valdkonnas tegutsev isik peab igal juhul endale selgeks tegema, millised seadused tema tegutsemist selles valdkonnas reguleerivad, samuti oli tal igal juhul võimalik selgeks teha, kas see tegevus ( Vene Föderatsiooni nn. eetrikanalite üldsusele taasedastamine) on Eesti Vabariigis lubatav tegevus või mitte. Seega oli võimalik eksimus välditav, mistõttu isik vastutab süüteo eest üldkorras. O.L ja tema kaitsja P. Panasjuk on seisukohal, et oma tegevuses juhindus O.L süüdistuses osundatud ajal kehtivast Kaabelleviseaduse §-st 19 lg 1, selle kehtetuks tunnistamise

järgselt aga Elektroonilise side seaduse §-st 90, mis kohustas teda jätkuvalt tagama oma

klientidele Vene Föderatsiooni telekanalite nn eetriversioonide vaadatavuse. Ringkonnakohus leiab, et apellantide viide eelnimetatud sätetele ei ole asjakohane, kuna süüdistuses käsitlevad

telekanalid ei ole suunatud vastuvõtmiseks ja edastamiseks Eesti Vabariigi territooriumil.

Asjakohane ei ole ka viide AutÕS §-le 73, kuna puudus õigus kaabellevivõrgu vahendusel teostada süüdistuses osundatud telekanalite taasedastamist. Tuleb märkida, et antud sättele viide

on iseenesest arusaamatu, kuna apellandid on seisukohal, et mingit taasedastamist ei olegi toimunud.

Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtu seisukohtadega O.L-i süü tõendatusest

KarS § 220 lg 1 (KarS § 223 lg 1) järgi, jätab ringkonnakohus selles osas apellatsioonid rahuldamata.

3. Karistuse mõistmisest. Mõlemad kaitsjad apellatsioonides leiavad, et O.L-ile mõistetud karistus ei ole vastavuses KarS §-s 56 lg 2 sätestatuga. O.L-ile mõistetud vangistuse põhjendused ei ole veenvad, seda enam, et sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse. O.L on varem karistamata, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, tegemist on ühiskondlikult aktiivse kodanikuga. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on kaitsjate apellatsioonid põhjendatud ning need kuuluvad selles osas rahuldamisele.

Maakohtu otsuse kohaselt tunnistati O.L süüdi KarS § 223 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. Maakohus on viidanud ka KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustele, samuti süüd kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele. Arvesse on võetud asjaolu, et

O.L ei ole varem kriminaalvastutusele võetud, on abielus ja omab töökohta. Lisaks sellele on kohus käsitlenud ka KarS §-de 220 lg 1 ja 223 lg 1 sanktsioone, märkides, et mõlema

süüteokoosseisu sanktsioonid näevad ette ka rahalise karistuse. Kokkuvõtvalt maakohus aga

leiab, et tulenevalt O.L-i isikust, on teda vajalik karistada vangistusega. Ta ei tunnista

süüd ning käesolevalt jätkab kaabellevivõrgus vene telekanalite edastamist selleks õigust

omamata. Sellest tulenevalt on maakohus arvamusel, et O.L on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid vangistuse kaudu ( kohtuotsuse lk 11).

Esmalt tuleb märkida, et maakohus, osundades süüteokooseisudes ettenähtud sanktsioonidele, on

täielikult jätnud põhjendamata, miks ei ole O.L-i puhul kohaldatav rahaline karistus. Asjakohatu on maakohtu viide sellele, et O.L ei tunnista süüd, samuti jätkab käesolevalt

senist ebaseaduslikku tegevust. Isikule karistuse mõistmisel lähtutakse eelkõige isiku süüst, seadusega ei ole kooskõlas etteheide süüdistatavale süü mittetunnistamisest, samuti saab isikut

16 karistada teo eest, milles teda süüdistatakse, mitte käesoleval ajal tehtavate tegude eest. Antud

viited ei ole kooskõlas karistuse mõistmise alustega, mis on sätestatud KarS §-s 56.

Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt O.L-i süüst ja tema isikust ( varem karistamata, töötab, kasvatab kahte alaealist last), on kohane mõista talle kergemaliigiline karistusrahaline karistus 300 päevamäära ulatuses.

Lähtudes eeltoodust, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse O.L-i süüdimõistmises muutmata, küll aga tühistab maakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas.

Määratud kaitsja advokaat V. Rogulski poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2954.40 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 2 p 4 märgitud lahendi.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Mati Kartau