2-18-103989/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.07.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata

ja

apellatsioonimenetluse

kulud

AKTSIASELTS RW-Transi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. OÜ ARVEL AUTO (hageja) esitas 22.02.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse AKTSIASELTS RW-Trans (kostja) vastu 4 839,96 euro saamiseks. Seoses kostja

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

22.11.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-103989

Kohtuasi

OÜ ARVEL AUTO hagi AKTSIASELTS RW-Transi

vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.07.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

AKTSIASELTS RW-Transi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4 021,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ ARVEL AUTO (registrikood 10667484),

esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste

Kostja

AKTSIASELTS

RW-Trans

(registrikood

10101676), esindaja vandeadvokaat Kalju Hanni

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 07.05.2018 nõude hagivormis ja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 4 000 eurot

ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,96 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, millega hageja kohustus kostjale osutama veoteenust

erinevate tellimuste alusel. Pooled mõistsid, et kui hageja esitab teenuse eest arve, siis kostja

tasub selle. Hageja osutas kostjale perioodil 26.09.2017-13.10.2017 kostjale veoteenust

suundadel Paldiski sadam-Intrac (case kopp), Loo-Jõhvi-Kohtla-Järve-Loo, Loo-Jõhvi,

Paldiski-Võru-Tartu, Jõhvi-Helsingör-Tollose-Kiili, Paldiski-Kiili, RW-Lehmja-RW. Hageja

esitas kostjale selle kohta 17.10.2017 arve 5075, mille kohaselt tuli kostjal hagejale tasuda

4 652,7 eurot hiljemalt 17.11.2017. Kostja arve kohta vastuväiteid või pretensioone ei esitanud.

05.01.2018 tasus kostja arvest 652,7 eurot, kuid ülejäänu (4 000 eurot) jättis tasumata.

Rahalise kohustuse tasumisega viivitamisel oli hagejal õigus nõuda võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teise lause alusel viivist. Hagi esitamise seisuga oli viivist kogunenud

1 431,96 eurot.

Kostja tasaarvestuse vastuväide oli alusetu. Kostja hagejale tasaarvestuse avaldust ei esitanud.

Kostjal ei olnud hageja vastu rahalist nõuet. Liiklusõnnetuse põhjustas veose ebaõige

laadimine, kusjuures hageja veost ei laadinud, seda tegi kostja. Hageja ütles juba enne sõidu

algust, et tema hinnangul on kostja veose ebaõigesti peale laadinud. Hageja ei ole algusest peale

nõustunud tasaarvestusega ja on sellele kogu aeg vastu vaielnud. Kostja kahju oli tõendamata

ja kostja lisas ebaõigesti kahju hüvitisele käibemaksu.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus hagejaga, et nende vahel oli väljakujunenud koostöö, mille kestel andis kostja

hagejale täitmiseks tellimusi ning tasus selle eest. Kostja nõustus ka sellega, et hageja teostas

perioodil 26.09.2017-13.10.2017 veod, mille eest oleks kostja pidanud tasuma arve 5075 alusel

4 652,70 eurot. Sellest tasus 05.01.2018 kostja hagejale 652,7 eurot.

14.02.2018 tasus kostja arvest 5075 täiendavalt 120 eurot. Seega oli kostja hageja arvest

tasunud kokku 772,7 eurot, mitte 652,7 eurot. Ülejäänud põhinõude osas (3 880 eurot) ei saanud

hagejal nõuet olla, sest see oli 14.02.2018 tasaarvestusega lõppenud. Nimelt väljastas kostja

01.02.2018 hagejale arve 180330, milles palus tasuda 3 880 eurot hiljemalt 14.02.2018. Tähtaja

saabumisel tasaarvestas kostja arvel kirjeldatud nõude hageja arve 5075 nõude jäägiga.

Tasaarvestusavaldus nähtus 14.02.2018 maksekorralduse kirjeldusest.

Kostja nõue hageja vastu tulenes sellest, et 2017. aasta septembri esimesel poolel tellis kostja

logistik CC hagejalt 14.09.2017 betoonelemendi veo Tartust Paldiski sadamasse. Hageja

kasutas veo tegemisel kostja haagist (registreerimisnumbriga 300 YHA). Enne Tallinn-Tartu-

Võru-Luhamaa maanteed põhjustas hageja kurvis liiklusõnnetuse, mille tulemusel läks veos

haagisega ümber ja põhjustas haagise kahjustumise. Haagise esialgset funktsionaalsust ei olnud

võimalik remonttöödega taastada, mistõttu oli selle väärtus oluliselt vähenenud. Siiski soovis

kostja haagist kasutada ning teostas haagise ümberehitustööd osaliselt ise ja ostis osaliselt

teenuse sisse. Sooviga pooltevahelisi suhteid jätkata, esitas kostja hagejale arve üksnes osas,

mis puudutas tehtud kulutusi ümberehitustöödele. Hageja arvet ei tasunud, mistõttu tasaarvestas

kostja oma nõude hageja nõudega.

Kuivõrd põhinõue oli alusetu, ei saanud rahuldada ka viivisenõuet. Viivisenõue oli

vastuoluline. Hageja viitas hagis kord seadusjärgsele viivisele 0,02% päevas ja kord

lepingujärgsele viivisele 0,2% päevas. Pooled ei leppinud kokku suurema viivise tasumises kui

0,02% päevas.

Vastuseks hageja vastuväitele veose laadimise kohta märkis kostja, et seda ei teostanud kostja,

vaid OÜ TMB Element. Hageja ei tõendanud, et õnnetuse põhjustas ebakorrektne laadimine.

Pealegi oli autojuhil kohustus veenduda, et veos on õigesti peale laetud ning laadimisviisile

autojuht vastuväiteid ei esitanud. Liiklusõnnetuse põhjustas liiga suur kiirus kurvis ja/või

ebapiisav kinnitus, mille eest vastutas hageja.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3 880 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivise 141,22 eurot. Kohus jättis hagi rahuldamata põhinõude

120 euro ja viivisenõude 1 290,74 euro osas. Veel korraldas kohus protokolli parandamise ja

jättis menetluskulud 26% ulatuses hageja ja 74% ulatuses kostja kanda.

Hageja nõudis kostjalt poolte vahel sõlmitud suulisest veolepingust tulenevalt osutatud teenuste

eest tasumist arve nr 5075 alusel 4 000 eurot. Vaidlus puudus selles, et hageja täitis kostjaga

sõlmitud lepingust tulenevad kohustused ning kaup oli saajale üle antud. Samuti ei vaieldud

selle üle, et hageja esitas kostjale 17.10.2017 tasumiseks arve nr 5075 summas 4 652,70 eurot

ja kostja tasus 05.01.2018 arvest 652,70 eurot. Hageja hinnangul oli kostja poolt 120 euro

ülekandmine arusaamatu, kuid vajadusel oli ta valmis nimetatud summat arvestama osana

võlgnevuse tasumisest. Kohus oli seisukohal, et kostja poolt 14.02.2018 täiendavalt tasutud

120 eurot tuli arvestada tasutuks arve nr 5075 alusel. Samuti nähtus kohtule esitatud

maksekorralduse selgitusest „Arve 5075 – meie arve nr. 180330“, et kostja tahe oli tasuda

120 eurot arve nr 5075 alusel. Seega oli kostja tasunud hagejale vaidlusaluse arve alusel kokku

772,70 eurot ning tasumata oli 3 880 eurot. Ka kostja tunnistas põhinõuet 3 880 euro ulatuses.

Hageja esitas kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1 431,96 eurot. Viivisenõuet

kostja ei tunnistanud ja esitas vastuväite ka viivisearvestusele. Sissenõutavaks muutunud

viivisenõue kuulus rahuldamisele osaliselt. Hageja viivisearvestus ei olnud täpne. Hagejal oli

õigus nõuda viivist 4 652,7 eurolt alates 18.11.1017 kuni 05.01.2018 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, s.o 0,02% päevas, mis on kokku 45,59 eurot. 4 000 eurolt oli hagejal

õigus nõuda viivist alates 06.01.2018 kuni 14.02.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras, s.o 0,02% päevas, mis on kokku 32 eurot. 3 880 eurolt oli hagejal õigus viivist nõuda

alates 15.02.2018 kuni 07.05.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 0,02%

päevas, mis on 63,63 eurot. Seega oli põhjendatud viivisenõue 141,22 eurot.

Tasaarvestuse osas leidsid kohus, et see ei olnud kehtiv: puudusid nii formaalsed kui

materiaalsed eeldused. Seevastu ei välistanud tasaarvestuse teostamist asjaolu, et hageja vaidles

kostja nõudele vastu. Kostja väitel esitas ta tasaarvestuse avalduse 14.02.2018 maksekorralduse

kirjelduses. Kohus oli seisukohal, et kostja poolt maksekorralduse selgitus „Arve 5075 – meie

arve nr 180330“ ei olnud käsitletav tasaarvestuse avaldusena. Sellest ei nähtunud tasaarvestuse

sisu, kostja nõude tekkimise aeg ega muud VÕS § 197 eeldused. Selgitusest ei saanud tuletada,

et kostja tasaarvestas enda kahjunõude hageja nõudega. 01.02.2018 arvest nr 180330, selgitusse

märgitud „haagise avarii remont“, ei nähtunud, et arve tasumisega nõudis kostja hagejalt

tekitatud kahju hüvitamist. Samuti oli hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega

tõendatud, et arve saadeti pärast ülekannet.

Tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, sest kostja ei tõendanud kostjale kahju

tekitamist hageja poolt. VÕS § 779 lg 1 kohaselt peab saatja veose vedamiskindlalt laadima ja

kohale paigaldama (pealelaadimine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vedaja looma

võimaluse ja tingimused veose ohutuks peale- ja mahalaadimiseks. Seega vastutab saatja veose

vedamiskindlalt pealelaadimise eest. Veose laadimise eest ei vastutanud hageja. Hageja

seaduslik esindaja andis kohtule vande all ütlusi selle kohta, et seekord öeldi, et täiendavaid

pakke detailide alla ei ole vaja ja kõik veavad niimoodi. Kuna öeldi, et on piisav, siis hageja ei

hakanud vaidlema. Kostja ei tõendanud, et avarii, mille tagajärjel sai kostja haagis kahjustatud,

oli põhjustatud hageja tegevusest. Hageja vande all antud ütlustega oli tõendatud, et hageja

seaduslik esindaja valis sobiva kiiruse ning veendus manöövrit tehes, et autosid ei tule.

Samuti oli tõendamata kahjus suurus. Kohtule esitatud arved ei tõendanud kahju tekkimist.

Politsei-

ja

Piirivalveameti

vastusest

nähtuvalt

osales

liiklusõnnetuses

haagis

registreerimisnumbriga 300YHA. Kostja ei tõendanud selle haagisega seoses arvete tasumist.

Seega ei olnud kostjal õigust hageja nõude täitmisest keelduda.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 26%

ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. Protokolli parandamise taotlus oli

põhjendatud ja tuli rahuldada.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas,

milles kohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3 880 eurot ja viivise 141,22 eurot.

Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus eksis, kui leidis, et puudusid tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed eeldused.

1) Maksekorralduses tasaarvestusele viitamine oli praeguseid asjaolusid arvestades

(hageja põhjustas kostjale kuuluva haagisega avarii, millega kahjustas haagist) piisav ja

kõikidele arusaadav. Tasaarvestuse avaldusel ei ole vorminõudeid.

Hageja vande all antud ütlused, et kostja koostatud arve kahju hüvitamiseks saadeti

pärast ülekannet ja mingit tasaarvestusavaldust ei olnud tehtud, olid motiveeritud

isiklikust huvist ja otsesõnu ebaõiged. Hageja saatis vastusena kostja 14.03.2018

tasaarvestusavaldusele e-kirja, milles teatas: „Ma väljendasin ka ennast selgelt, et see

vana arve ei puutu mitte kuidagi sellesse teemasse ja see arve on teil tasumata. Teil pole

õigus seda kinni hoida ja teha tasaarvestusi ühepoolselt.“ Seega sai hageja

tasaarvestusavalduse

kätte

ja

oli

põhjendustega

tuttav,

ta

mõistis

nii

tasaarvestusavalduse kui tasaarvestatavate nõuete sisu.

2) Hageja tekitatud avarii järel tekkis kostjale kahju. Maakohtu põhjendustest võis

järeldada, et tema hinnangul põhjustas avarii kauba ebaõige pealelaadimine, mis oli

kostja riisiko. Seda tõendasid vaid hageja juhatuse liikme ütlused. Hageja väide, et ta

märkas juba laadimise ajal, et koorem ei ole piisavalt toestatud, oli vastuolus

laadimistööde teostaja e-kirjaga.

Isegi kui hageja juhtis laadija tähelepanu ebapiisavale toestusele, ei välistanud see

hageja vastutust. Just sõidukijuht peab eeskirjade järgi kontrollima veose kinnitust enne

veo alustamist, peatselt pärast väljasõitu ja aeg-ajalt veo vältel. Enne veo alustamist on

sõidukijuhil õigus veose saatjalt nõuda veose laadimisel ja kinnitamisel tehtud vigade

kõrvaldamist. VÕS § 779 kommentaaride järgi peab vedaja üldjuhul enne vedamise

alustamist kontrollima pealelaaditud veose vedamise turvalisust ning ebaturvaliselt

laaditud veose puhul ei tohi vedamist alustada.

Hagejal oli kõrgendatud hoolsuskohustus. Hageja oli professionaalne igapäevaselt

majandus- ja kutsetegevuses veoteenust osutav isik. Riigikohus on selgitanud, et vedaja

vastutus on lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel

vastutusest ainult juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud,

mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja

pidanud vedamisest loobuma.

Hageja oleks pidanud tõendama, et tema ei tekitanud kahju. Asjas ei õnnestunud

ekspertiisi määrata, sest puudusid olulised digiandmed liikumise kohta, digimeeriku

kiirusandmed, jälgimissüsteemi salvestised. Hagejal oli olemas videosalvestis, millelt

ei saanud väidetavalt videot kätte. Digimeeriku andmeid hageja ei säilitanud. Olukorras

kus hageja välistas kostja võimaluse tõendada liiklusõnnetuse põhjustanud ebaõiget

sõidukiirust või valesid sõiduvõtteid, ei olnud ka hageja veenvalt tõendanud, et õnnetus

ei saanud tema süül toimuda.

Avariiga põhjustatud kahju suurus oli tõendatud. Kostja võis arvetele kahju suuruse

tõendamisel tugineda. Pealegi tõendas kostja kahju suurust arvete kõrval ka teiste

tõenditega.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuses osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse

3 880 eurot ja viivise 141,22 eurot. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel

maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude

120 euro ja viivisenõude 1 290,74 euro osas ning korraldas protokolli parandamise. Viidatud

osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1,

lg 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja osutas kostjale arvel nr 5075 märgitud veoteenust ja

kostja kohustus selle eest tasuma 4 652,7 eurot hiljemalt 17.11.2017. Kostja tähtaegselt

summat ei tasunud, kuid maksis osa arvest, s.o 652,7 eurot 05.01.2018. Maakohus tuvastas, et

kõnealusest arvest tasus kostja hagejale veel 120 eurot 14.02.2018 ja selles ringkonnakohtus

enam vaidlust ei ole.

Küll olid pooled eriarvamusel selles, kas kostjal oli kohustus hagejale tasuda arvest nr 5075

veel tasumata 3 880 eurot koos viivisega. Kostja oli veendumusel, et kõnealune kohustus

langes ära pärast kostjapoolse tasaarvestuse avalduse tegemist 14.02.2018. Hageja oli

veendumusel, et tasaarvestus oli alusetu: hagejale tasaarvestuse avaldust ei esitatud ja kostjal

ei olnud hageja vastu rahalist nõuet.

Tasaarvestuse esmane eeldus on tasaarvestuse õiguse tekkimine ehk tasaarvestusliku olukorra

eksisteerimine. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad

vastastikused samaliigilised nõuded. Tasaarvestuse teostamiseks peab tasaarvestuse õigust

omav isik tegema tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse

avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Kuivõrd hageja oli vaidlustanud nii tasaarvestuse

formaalsete kui materiaalsete eelduste esinemise, oli praegusel juhul otstarbekas esmalt

tuvastada, kas tasaarvestuse olukord eksisteeris.

Tasaarvestuse olukorra eksisteerimiseks peavad tasaarvestatavad nõuded olema samaliigilised

ja vastastikused. Lisaks peab aktiivnõue olema sissenõutav ja passiivnõue täidetav. Iseenesest

on nõue, mida kostja soovib tasaarvestuse raames maksma panna hageja nõudega,

samaliigiline ja vastastikune. Samas on küsimuse all selle reaalne eksisteerimine.

Kostja nõude olemasolu tuvastamiseks tuli maakohtul välja selgitada õigussuhe, mille raames

kostjal hageja vastu tasaarvestuse aluseks olev nõue tekkis (nt rendileping, tasuta kasutamise

leping vm), õigussuhte kvalifikatsioonist tulenevad poolte õigused ja kohustused ning

kontrollida, kas hageja on oma kohustusi rikkunud, mille tõttu on kostjale tekkinud kahju.

Maakohus jättis eelneva tuvastamata, rikkudes menetlusõiguse norme. Nimelt on seadusandja

pannud kohtule kohustuse välja selgitada mh nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende

nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta

(TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3). Kohus peab TsMS § 438 lg 1 kohaselt õigesti kvalifitseerima

pooltevahelise õigussuhte vastavuses nõude aluseks olevate asjaoludega ja kvalifikatsiooni

pooltega arutama ning hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435

lg 1). Kuigi tegu on olulise minetusega, ei viinud see vaidluse eripära arvestades ebaõige

tulemuseni. Samas on vajalik maakohtu põhjenduste muutmine osas, milles maakohus

kontrollis tasaarvestuse eelduste esinemist.

Maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja DD ütlustega on tõendatud, nagu maakohus õigesti ka

leidis, et kostja haagise kahjustumiseni viis rikkumine veose laadimisel (II kd lk 24-25). VÕS

§ 781 lg 1 p-i 4 järgi vastutab saatja kahjude ja kulude eest, mis tekkisid veose

mittenõuetekohasest laadimisest, s.t praegusel juhul mh haagise parandamise kulude eest.

Seega langesid kahju tekitaja ja kahju saaja kokku, kuna haagis, mis kahjustus veose ebaõige

laadimise tõttu tekkinud avariis, kuulus kostjale. Kuivõrd juba eos on võimalik nentida, et

veose ebaõige laadimisega tekkinud kahju (haagise parandamise kulude) eest vastutab kostja

sõltumata pooltevahelisest õigussuhtest ja sellest tulenevatest õigustest/kohustustest, mis

puudutasid haagise kasutamist veose vedamisel, puudub vajadus eraldi analüüsida kostja

nõude aluseks olevaid elemente, mida ringkonnakohus ülal kirjeldas.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et

tunnistaja DD ütluste, millele lahend suures osas tugineb, usaldusväärsust ei kahjustanud

kostja esitatud OÜ TMB Element (kostja koostööpartner, kes laadis veose) logistiku kiri (I kd

lk 50). Esiteks ei väidetud kirjas, et laadimine toimus korrektselt ja vedamiskindlalt. Teiseks

koostas kirja isik, kes ise veost ei laadinud. Kolmandaks ei ole menetlusosalise palvel kohtule

esitamiseks menetlusvälise isiku antud kirjalik selgitus sama usaldusväärne, kui on

kohtuistungil antud tunnistaja ütlused, kelle ütlusi on võimalik ülekuulamise käigus

kontrollida. Kostja väide, et avarii ja haagise kahjustumise põhjustas hageja autojuhi valitud

ebaõige kiirus ja/või veose ebapiisav kinnitus, oli tõendamata jäämise tõttu pelgalt

spekulatsioon.

Kostja väide, et kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja pidanud vedamisest

loobuma, on mõistetav, kuid ei muuda laadija ja vedaja seaduses sätestatud vastutuse

vahekorda. Vastasel juhul muutuksid sisutühjaks nii VÕS § 779 lg 1 kui ka § 781 lg 1 p 4,

kohaldudes üksnes senikaua, kuni veos asub veokil, mis ei ole veel sõitu alustanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks, et seadusandja soovis nimetatud õigusnormide

kehtestamisel näha ette saatja vastutuse üksnes juhtumiteks, kus kahju tekib laadimisplatsil.

Kuigi liiklusseadus (LS) ning teede- ja sideministri määrus nr 81 „Vedamise ajal kehtinud

autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskiri“ (eeskiri) näeb ka autojuhile ette teatud

kohustused laaditud veose osas, tuleb silmas pidada, et kumbki kõnealustest õigusaktidest ei

reguleeri veolepingu poolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (vt LS § 1, eeskirja § 1

lg-t 3). Nimetatud õigusaktid on esmajoones mõeldud kaitsma isikuid, kes jäävad veolepingu

reguleerimisalast välja.

Eelneva tõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus hagejale arves nr 5075 märgitud veoteenuse

osutamise eest tasuda täies mahus ja kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista põhivõlg

3 880 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 141,22 eurot.

Menetluskulude jaotus

7. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing