2-19-11082/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

18. november 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-11082

Tsiviilasi

XX hagi YY ja CC vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 22. augusti 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja) XX (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja I YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II CC (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. augusti 2019 määrus ja saata asi hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

MENETLUSE KÄIK JA MAAKOHTU MÄÄRUS

1. XX (hageja) esitas 24. juulil 2019 Harju maakohtule YY (kostja I) ja CC (kostja II) vastu

hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2019/3840 sundäitmine ajutiselt lubamatuks kuni

võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud, alternatiivselt palus hageja tunnistada

sundtäitmine lubamatuks.

Hagiavalduse kohaselt esitasid kostjad 6. juunil 2019 kohtutäiturile täitmisavalduse ja

täitedokumendid täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumentideks on Tartu Maakohtu

5. oktoobri 2017 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564,

mis jõustus 7. mail 2019. Võlgnikuks on hageja ja nõude sisuks on menetluskulude võlg

summas 4896 eurot ja lisanduv viivis. Hagejal on kostja I vastu nõue 10 000 eurot, mis põhineb

asjaolul, et kostja I ebaseaduslikus valduses on hagejale kuuluvad varalised vahendid summas

10 000 eurot. Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 221 lg 1 esimese lause alusel põhjusel, et hagejal on kostja I vastu nõue, mis annab hagejale

õiguse täitmisest keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 alusel. Alternatiivselt tuleb

sundtäitmine tunnistada lubamatuks, sest hageja loeb kostjate nõude tasaarvestatuks VÕS § 197

alusel.

2 (4)

2. Maakohus

keeldus

22. augusti 2019

määrusega

(vaidlustatud

määrus)

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse

võtmisest, sest hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiavaldusega saavutada.

Hagiavalduse kohaselt on hageja 25. aprillil 2014 surnud QQ (pärandaja) ainupärija ning

kostja I on väidetavalt juba 2014. aastal ebaseaduslikult võtnud enda valdusse 10 000 euro osas

hagejale pärandaja pärandina kuuluvat vara. Täiteasjas nr 022/2019/3840 on täitedokumendiks

Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2017 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-18564, mis jõustusid 7. mail 2019. Hageja on sundtäitmise lubamatuse alusena toonud

esile asjaolud, mis kõik on olemas olnud enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist. TMS

§ 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus

avataks uuesti täitemenetluse käigus. Hageja ei ole välja toonud, et tasaarvestuse aluseks olevad

faktilised sündmused on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist,

mistõttu hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on perspektiivitu.

Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud maakohus ka hageja

menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust.

3. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

4. Hageja esitas 23. augustil 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja hagi menetlusse võtta, lahendada hageja menetlusabi- ning hagi tagamise taotlus.

Maakohus jättis hagi ebaõigesti TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata ja kohaldas

ebaõigesti TMS § 221 lg-t 2. Maakohus ei selgitanud, kuidas oli hagejal võimalik maksma

panna nõuet kostjate I ja II vastu tsiviilasjas nr 2-16-18564. Tasaarvestusolukord tekkis alles

peale täitedokumendiks olevate kohtulahendite jõustumist. Praeguses tsiviilasjas esitatud

hagiga ei avata tsiviilasja nr 2-16-18564 menetlust uuesti.

Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks

ajutiselt kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Ajutine peatamine ei ole samastatav

sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 9. septembril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1

p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.

7. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1,

mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Maakohus on iseenesest õigesti selgitanud, et kui täitedokumendiks on

kohtulahend, nagu praegusel juhul, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist

oluliselt TMS § 221 lg 2. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et hagi esitamisega on

rikutud TMS § 221 lg-t 2, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et

VÕS § 197 lg 1 kohane tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite esitamise õigus tekkis

hagejal alles 7. mail 2019, s.o tsiviilasjas nr 2-16-18564 kohtulahendi jõustumisel.

8. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra

tekkimise aeg (Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 23 ja selles

lahendis viidatud 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10).

3 (4)

Maakohus ei ole kontrollinud, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis, vaid on

ekslikult lähtunud üksnes sellest, millal hageja nõue sissenõutavaks muutus. VÕS § 197 lg 1

kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma

või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Seega on tasaarvestusolukorra eelduseks lisaks asjaolule, et tasaarvestav pool võib nõuda teiselt

poolelt oma kohustuse täitmist ka asjaolu, et tasaarvestav pool võib oma kohustuse täita.

Praegusel juhul on kohtulahendist tulenev nõue, mida hageja soovib tasaarvestada,

menetluskulude hüvitamise nõue. Kuivõrd kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt pooltele

kohustuslik alates selle jõustumisest, ei ole enne kohtuotsuse jõustumist, millega poolelt

mõistetakse välja teise poole menetluskulud, poolel kohustust menetluskulud hüvitada. See

kohustus tekib alles kohtuotsusega. Kuivõrd menetluskulude jaotus sõltub asja tulemusest, ei

ole poolel ka enne kohtuotsuse jõustumist võimalik prognoosida, kas ja millises ulatuses tekib

tal kohtuotsusega kohustus hüvitada teise poole menetluskulud. Seega ei olnud hagejal

võimalik esitada tasaarvestusavaldust tsiviilasjas nr 2-16-18564, vaid see võimalus tekkis tal

alles pärast kohtuotsuse jõustumist.

Hageja on tuginenud asjaolule, et ta on tasaarvestanud kostjate nõude enda nõudega kostja I

vastu. VÕS § 73 lg 3 kohaselt vabastab tasaarvestus mõne solidaarvõlausaldaja nõudega

võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele. Seega juhul, kui hageja on

kostjate nõude enda nõudega kostja I vastu tasaarvestanud kehtib see ka kostja II suhtes.

Eeltoodust tulenevalt ei välista TMS § 221 lg 2 praegusel juhul sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamist.

9. Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise

uuesti otsustamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega ka selles, et hageja on hagis esitanud

alternatiivsed nõuded, mh on hageja palunud tunnistada sundtäitmine lubamatuks ajutiselt kuni

võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Riigikohtu seisukoha järgi on põhimõtteliselt

võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu

nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel

(Riigikohtu 20. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). Maakohus selle nõude

perspektiivi ei ole üldse hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab selle nõude lubatavust TMS

§ 221 lg 2 järgi hinnata sarnaselt tasaarvestusele tuginemise lubatavusele.

11. Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist, seetõttu

lahendada ka menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust. Seetõttu kuulub määruskaebus

rahuldamisele osaliselt.

12. Maakohtu keeldumisotsustuse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus

menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab

alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude

jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata.

4 (4)

14. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab

kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Kaija Kaijanen

Ande Tänav