3-18-1693/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1693

Haldusasi

Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebus majandus- ja taristuministri

30.07.2018 käskkirja nr 1.1-1/18-150 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — Edelaraudtee Aktsiaselts

Vastustaja — Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

Asja läbivaatamise vorm

15.10.2019 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebus ning tühistada majandus- ja

taristuministri 30.07.2018 käskkiri nr 1.1-1/18-150.

2. Menetluskulud

jaotab

kohus

täiendava

otsusega.

Kaebajal

tuleb

esitada

menetluskulude

väljamõistmise

taotlus

koos

menetluskulude

nimekirja

ja

kuludokumentidega hiljemalt 21.11.2019.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.12.2019, mis on puhkepäevale

langeva tähtpäeva järgne esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebus majandus- ja

taristuministri 30.07.2018 kärkkirja nr 1.1-1/18-150 tühistamise nõudes. Kaebusest nähtub järgnev:

1.1. Eesti Vabariik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu (MKM) ja Edelaraudtee

AS sõlmisid 04.06.2009 „Raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu“, mille sisuks oli

reisijateveo teenuse tellimine, finantseerimine ja osutamine Eesti-sisestel liinidel. Leping oli

sõlmitud tähtajaga kuni 31.12.2014.

3-18-1693

2(9)

1.2. Lepingu p 2.2.1 kohaselt kohustus MKM maksma Edelaraudtee Aktsiaseltsile avaliku liiniveo

toetust avaliku reisijateveo teenuse tuluga katmata kulude hüvitamiseks riigieelarvest selleks

sihtostarbepäraselt eraldatud vahendite arvelt. Sellist toetust maksis MKM Edelaraudtee

Aktsiaseltsile aastatel 2010-2013.

1.3. 13.11.2012 esitas MKM Edelaraudtee Aktsiaseltsile lepingu erakorralise ülesütlemise teate,

millega ütles lepingu üles alates 01.01.2014. Poolte vahel lepingu erakorralisest ülesütlemisest

tulenev vaidlus on arutluses kohtuasjas 3-13-481.

2. 30.07.2018 esitas MKM kärkkirjaga nr 1.1-1/18-150 Edelaraudtee Aktsiaseltsile nõude aastatel

2012 ja 2013 lepingu alusel makstud avaliku liiniveo toetuse osaliseks tagastamiseks.

3. Edelaraudtee Aktsiaselts esitas 28.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse MKM 30.07.2018

käskkirja nr 1.1-1/18-150 tühistamiseks.

4. 30.08.2018 määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse. 04.10.2018 määrusega

otsustas kohus asjas kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada vaidlustatud käskkirja täitmine

kuni asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni.

5. Kuivõrd kaebaja tugines kaebuses mh ka nõude aegumise argumendile korraldas kohus

15.10.2019 kohtuistungi, mille käigus arutati menetlusosaliste seisukohti seonduvalt aegumisega.

Kohus selgitas, et aegumise osas teeb kohus vaheotsuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 171 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

6. Kaebaja on seisukohal, et käskkirjaga vastustaja poolt esitatud toetusraha tagasimaksmise nõue

on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 145 lg 1 esimese lause ja § 146 lg 1 alusel aegunud

ning juba ainuüksi seetõttu tuleb käskkiri tühistada. Lisaks on nõude esitamine 5 aastat pärast

lepingu ennetähtaegsest ülesütlemist vastuolus Põhiseadusest tulenevate usalduse kaitse,

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega ja haldusorgani vastusolulise käitumise keeluga

haldusmenetluses.

7. Lepingu näol on tegemist halduslepinguga haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 95 mõttes ning

vastavalt HMS § 105 lg 1 kohaldatakse lepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid,

arvestades HMS-iga kehtestatud erisusi. Tsiviilõiguslikele lepingutele kohaldatakse muuhulgas

TsÜS sätteid. HMS-is ei ole sätestatud halduslepingule selles osas erisusi.

7.1. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud

isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 145 lg 1 esimese lause kohaselt võib tehinguga nõude

aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada.

7.2. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue

sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Seejuures ei oma tähtsust see kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või

pidi teadma. Oluline on üksnes nõude tekkimine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-10 p 12).

8. Käskkirjaga nõuab vastustaja kaebajalt osaliselt tagasi lepingu alusel makstud toetust.

Käskkirjas on tagasinõude põhjendustena viidatud, nagu oleks kaebaja aastatel 2012 ja 2013

esitanud

MKM-ile

avaliku

liiniveo

toetuse

kasutamise

kohta

valeinformatsiooni

(ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 22 lg 1 p 2 väidetav rikkumine) ja nagu poleks aastatel 2012 ja

2013 kaebaja täitnud ÜTS § 13 nõudeid avaliku liiniveo majandusarvestuse eraldamisele ja

3-18-1693

3(9)

raamatupidamisele (ÜTS § 22 lg 1 p 21 väidetav rikkumine). Ka on käskkirjas toetusraha

tagasinõude põhjendusena toodud asjaolu, et oma 21.03.2016 kirjaga keeldus kaebaja

informatsiooni ja dokumentide esitamisest MKM-ile ja pole vastanud MKM 08.04.2014 kirjale

(ÜTS § 22 lg 1 p 3 väidetav rikkumine).

8.1. Kaebaja ei ole MKM-ile toetuse kasutamise kohta valeinformatsiooni esitanud ning on täitnud

ÜTS § 13 nõudeid. Samuti on alusetu etteheide MKM-ile informatsiooni ja dokumentide

esitamisest väidetavast keeldumisest. Lepingu p 3.1.7 sätestas kaebaja kohustuse esitada oma

lepinguliste kohustuste täitmise kohta iga kuu kohta aruandekuule järgneva kuu 25. kuupäevaks

aruanded vastavalt lepingu lisas 4 kokkulepitud aruandevormile. Kaebaja on seda kohustust kogu

lepingu kehtivuse aja nõuetekohaselt täitnud esitades tähtaegselt vormikohased aruanded.

Vastustaja ei ole lepingu kehtivuse ajal esitanud kaebajale ühtegi etteheidet nimetatud kohustuse

mittetäitmise kohta.

8.2. Lisaks esitas kaebaja MKM-ile majandus-ja kommunikatsiooniministri 06.04.2004 määrusega

kehtestatud ja kuni 04.04.2013 kehtinud „Raudtee-ettevõtja tulude ja kulude arvestuste kord ja

tähtajad“ nõuete kohaselt majandusaasta jooksul iga kvartali kohta oma tulude ja kulude

vahearvestused koos lisadega ja majandusaasta tulude ja kulude täpsustatud koondarvestused 1 kuu

jooksul

pärast

auditeeritud

aastaaruande

kinnitamist.

Samuti

vastavalt

majandus-ja

kommunikatsiooniministri 27.03.2013 määrusega kehtestatud „Raudtee-ettevõtja tulude ja kulude

arvestuste kord ja tähtajad„ nõuetele majandusaasta jooksul iga poolaasta kohta oma tulude ja

kulude vahearvestused koos lisadega ja majandusaasta tulude ja kulude täpsustatud

koondarvestused.

8.3. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja esitanud MKM-ile kõik lepingus ja/või seadusandluses

sätestatud avaliku liiniveo toetuse kasutamise aruanded ja tulude-ja kulude arvestused vastavalt

lepingus ja/või seadusandluses sätestatud vormile ja sisule. Muuhulgas on tulude-ja kulude

aruannetes olnud välja toodud tulud-ja kulud avaliku reisijateveo, kaubaveo ja muu

majandustegevuse lõikes.

8.4. Lepingu p 3.1.8 kohustas kaebajat esitama tellija nõudmisel täiendavaid andmeid ning selgitusi

lepingu p-s 3.1.7 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta. Samas sätestas lepingu p 3.1.8

teine lause tellijale kohustuse esitada võimalikud nõuded ja pretensioonid kirjalikult 30

kalendripäeva jooksul aruande saamisest. Seega on kaebaja ja tellija vastavalt TsÜS § 145 lg 1

esimese lausele lühendanud lepingu p 3.1.8 teise lausega lepingust kui tehingust tulenevate nõuete

aegumistähtaega 3-lt aastalt 30-le kalendripäevale. Tellija ei ole lepingu p-s 3.1.8 sätestatud tähtaja

jooksul esitanud kaebajale mitte ühtegi nõuet ega pretensiooni. Esmakordselt pöördus MKM

selgitustaotlusega kaebaja poole alles 06.02.2014 (kaebuse lisa 3), kusjuures selle selgitustaotluse

ajendiks ei olnud mitte kaebaja lepinguliste kohustuste täitmise kontroll vaid kaebaja poolt Tallinna

Halduskohtusse haldusasjas nr 3-13-481 esitatud kahjuhüvitisnõue. Kõnealuse selgitustaotlusega

soovis vastustaja saada kaebajalt informatsiooni ja dokumente eesmärgiga kasutada neid

haldusasjas nr 3-13-481 kaebaja kahjuhüvitisnõudele vastu vaidlemiseks. Samast eesmärgist olid

ajendatud ka MKM poolt kaebajale sellele järgnevad saadetud kirjad.

9. Isegi kui lugeda, et lepingu punktist 3.1.8 ei saa järeldada poolte kokkulepet kohaldada 30-

päevast aegumistähtaega, on nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, kus on kehtestatud tehingust

tulenevatele nõutele üldine 3 aastane aegumistähtaeg. Käskkirjaga vastustaja poolt kaebajale

30.07.2018 esitatud toetusraha tagasimaksmise nõue on seega nii lepingu p 3.1.8 ja TsÜS § 145 lg

1 esimese lause kui isegi TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.

10. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et käesoleval juhul tuleks juhinduda TsÜS § 146 lõikest 4

tulenevast aegumistähtajast, mis näeb ette, et aegumistähtaeg on 10 aastat kohustuste tahtliku

rikkumise korral. Kaebaja ei ole esitanud aruannetes valeandmeid ning seda kinnitab ka asjaolu, et

käesolevas asjas puudutab pooltevahelise vaidluse sisuline osa seda, milliseid kulutusi pidanuks

kaebaja aruannetes kajastama lepingu täitmiseks tehtavate kulutustena. Tegemist on seega

3-18-1693

4(9)

õigusliku vaidlusega ning seega ei saa kaebaja tegevust käsitada tahtlikult valeandmete

esitamisena.

10.1. Täiendavalt ei nõustu kaebaja vastustaja seisukohaga, et nõude hiline esitamine on

põhjustatud sellest, et vastustaja sai väidetavate valeandmete esitamisest kaebaja poolt teada alles

peale vastava auditi läbiviimist haldusasjas nr 3-13-481. Lepingu kohaselt oli MKM-il õigus

kontrollida lepingu täitmist kaebaja poolt (vt lepingu p 2.3.1) ja nõuda täiendavaid andmeid lepingu

p-des 3.1.7 ja 5.4 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta (vt lepingu p 2.3.2). Ka oli

kaebaja kohustatud MKM-il (või tema volitatud isikul või volitatud asutusel) võimaldama

kontrollida kaebaja tegevuskohas kaebaja kõikide tegevusalade, sh nii avaliku liiniveo kui

kommertsteenuste kohta peetavat arvestust, sealhulgas võimaldama tutvuda raamatupidamise

algdokumentidega (vt Lepingu p 3.1.15). Seega lepingust tulenevalt oli MKM-il võimalus

mõistliku aja jooksul teostada lepingu täitmise üle järelevalvet ning küsida aruannetes sisalduva

informatsiooni kohta täpsustusi alates hetkest, kui kaebaja aruanded esitas. MKM ei ole seda

teinud. Sisuliselt on nõude hilinemisega esitamise tinginud seega MKM-i poolne puudulik

järelevalve ehk teisisõnu haldussuutmatus. Teisiti ei ole võimalik hinnata MKM-i väiteid nagu

polnuks MKM-il võimalik lepingu järelevalve korras läbi viia raamatupidamise auditit.

11. Vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtades viidatud Euroopa Nõukogu 13.07.2015

määruse nr 2015/1589 artikkel 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu 22.04.1999 määruse nr 659/1999

artikkel 15 ei ole käesolevas asjas mingil juhul kohaldatavad, sest nendes sätestatud kümneaastane

aegumistähtaeg kehtib ainult Euroopa Komisjoni poolt nõude esitamise suhtes ning liikmesriigi

asutuse nõuet ei saa samastada Euroopa Komisjoni nõudega.

12. Ebaõige on ka MKM-i alternatiivne seisukoht nagu kohalduks antud asjas TsÜS § 149, milline

õigusnorm sätestab seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja. Toetusraha on kaebajale makstud

lepingu alusel (mitte seaduse alusel) ning toetusraha tagasinõue on lepingu alusel saadu tagasinõue,

millele ei kohaldu TsÜS § 149. Tegemist pole seadusest tuleneva nõudega.

13. Samuti on ebaõige ja vastuoluline MKM-i seisukoht nagu oleks kaebaja ja MKM-i vaheline

kirjavahetus (vt MKM vastuse lisad 5-12) käsitletav aegumist peatavate läbirääkimistena TsÜS §

167 lg 1 mõttes (vt MKM-i vastuse p 17). Kaebaja ja MKM-i vahel ei ole toimunud läbirääkimisi.

Vastustaja on selles osas esitanud ka vastuolulisi väiteid. Ühelt poolt leiab MKM nagu toimunuks

kaebaja ja MKM vahel aegumist peatavad läbirääkimised, samas esitab vastustaja kaebajale ette,

et viimane keeldus vastamast MKM-i poolt esitatud täiendavatele küsimustele ja ei esitanud

täiendavaid materjale.

Vastustaja seisukohad

14. Toetusraha tagasinõudmine ei ole aegunud. Käskkirjas on selgelt kirjeldatud, et on toimunud

ülekompenseerimine, st kaebajale on makstud rohkem toetust kui oleks pidanud.

Ülekompenseerimine on käsitletav ebaseadusliku riigiabina, mis tuleb abi saajalt tagasi nõuda.

Riigiabi tagasinõudmise tähtaeg on 10 aastat tulenevalt Euroopa Nõukogu 13.07.2015 määruse nr

2015/1589 artiklist 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu 22.04.1999 määruse nr 659/1999 artiklist

15. Seega ei ole toetusraha tagasinõudmine aegunud1.

14.1. Alternatiivselt, kui tuleb lähtuda TsÜS-s ettenähtud aegumise regulatsioonist, siis TsÜS §

149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks

muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Toetusraha tagasimaksmise nõudmine tuleneb

ühistranspordiseadusest, millele on käskkirjas üheselt ja selgelt viidatud. Ka ülekompenseerimise

esinemise korral on tagasinõude esitamine seadusest tulenev kohustus ja seega tuleb rakendada

1 15.10.2019 kohtuistungil korrigeeris vastustaja oma positsiooni selles asjas (vt käesoleva kohtuotsuse p 18).

3-18-1693

5(9)

TsÜS §-st 149 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. Seega nii või teisiti ei ole käskkirjas

esitatud nõue aegunud.

14.2. Kui asuda seisukohale, et tegemist on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaga (TsÜS §

146), siis ei saa nõustuda kaebajaga nagu oleks lepingus kokku lepitud aegumistähtaja

lühendamises 30-le päevale (TsÜS § 145 lg 1). Lepingu p-st 3.1.8 viidatud 30-päevane tähtaeg

pretensioonide esitamiseks puudutas aruannetes esinevaid ilmseid kirja- või arvutusvigu ning

tegemist ei ole üldise kokkuleppega nõude esitamise tähtaja lühendamiseks. Tehingust tuleneva

aegumistähtaja puhul on oluline viidata TsÜS § 146 lõikele 4, mille kohaselt nõude aegumistähtaeg

on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Käesoleval juhul on kaebaja

esitanud aruannetes valeandmeid, mistõttu tuleb kaebaja käitumist pidada tahtlikuks kohustuse

rikkumiseks.

14.3. Vastustaja ei ole teostanud lepingu täitmise üle puudulikku järelevalvet. Sisuliselt oli lepingu

järelevalve korras võimatu tuvastada mittekorrektsed andmeid, sest see eeldanuks kõigi kontserni

ja seotud ettevõtjate raamatupidamise auditit. Sellise auditi võimalus avanes alles kohtumenetluses

3-13-481, kui kohus määras kaebaja raamatupidamise hindamiseks finantsekspertiisi, mille töö

tulemusena kõnealune toetuste väärkasutus ka ilmnes. Samuti omab tähtsust asjaolu, et kaebaja

keeldus MKM-i vastavatele päringutele vastamast, seega kaebaja ise oma teadliku käitumisega

põhjustas nõude hilise esitamise. MKM nõudis kaebajalt selgitusi juba 06.02.2014 kirjas, kuid

kaebaja hoidus vastamast otse esitatud küsimustele ning MKM pidi esitama küsimuste täpsustused,

millele kaebaja enam ei suvatsenud vastata.

14.4. Vastupidiselt kaebaja seisukohale, kinnitab MKM-i ja kaebaja vaheline kirjavahetus, et

poolte vahel toimus nõude esitamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamiseks läbirääkimised ning

sel ajal on aegumine peatunud TsÜS § 167 lg 1 mõistes.

15. 15.10.2019 kohtuistungil esitas vastustaja täiendava alternatiivse positsiooni, mille kohaselt on

tegemist õigusvastaselt tekitatud kahjuga (VÕS § 1043). VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 kohaselt on kahju

tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva

käitumisega. Kaebaja on rikkunud ühistranspordiseaduse sätteid, esitades toetuse saamiseks valet

või puudulikku informatsiooni. Seega tuleb lähtuda TsÜS §-st 150, mille lõigete 1 ja 3 kohaselt on

aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai, kuid mitte rohkem kui 10 aastat

kahju tekitamisest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. HKMS § 171 lg 1 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse nõude sisulisel lahendamisel tähtsust

omava asjaolu kohta, kui see aitab kaasa asja kiiremale ja väiksemate kuludega lahendamisele.

HKMS § 171 lg 2 kohaselt teeb kohus vaheotsuse asemel lõppotsuse, kui kohus tunnustab nõude

põhjendamatust. Sel juhul kohus asja edasi ei menetle.

17. Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian, et vaidlustatud käskkirjaga esitatud nõue on aegunud.

HKMS § 171 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt on käesolev otsus seega asja lahendavaks

lõppotsuseks. Rahuldan Edelaraudtee Aktsiaseltsi kaebuse ja tühistan majandus- ja taristuministri

30.07.2018 käskkirja nr 1.1-1/18-150.

18. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et 04.06.2009 sõlmitud lepingu näol on tegemist

halduslepinguga HMS § 95 mõttes ning et vastavalt HMS § 105 lg 1 kohaldatakse lepingule

tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, sh TsÜS-s sätestatud aegumise regulatsiooni.

Algselt oli vastustaja küll seisukohal, et tagasinõude esitamisel tuleks lähtuda otsekohalduvast

Euroopa Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589 artiklist 17 ja/või varem kehtinud Nõukogu

22.04.1999 määruse nr 659/1999 artiklist 15 ja seal sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast, kuid

kohtuistungil täpsustas vastustaja sellekohast seisukohta ja leidis, et tulenevalt Euroopa Kohtu

lahendist asjas C-52714 (Eesti Pagar) tuleb käesoleval juhul ka riigiabi tagasinõudmisel lähtuda

3-18-1693

6(9)

siseriiklikus regulatsioonis kehtestatud aegumistähtaegadest (15.10.2019 istungi helisalvestus

11:52:21). Seega on käesoleval juhul menetlusosaliste vahel vaidlus selles, millisest TsÜS-s

sätestatud aegumistähtajast tulnuks vastustajal nõude esitamisel juhinduda ning millisest hetkest

tuli hakata aegumist arvestama (aegumistähtaja algus).

19. Esmalt pean vajalikuks selgitada, et ettenähtust suuremas mahus avaliku liiniveo toetuse

maksmise korral (ülekompenseerimine) on tegemist ebasedusliku riigiabiga Euroopa Liidu

toimimise lepingu artikkel 107 (endine EL asutamislepingu art 87) mõistes, mis tuleb selle saajalt

tagasi nõuda. Nõustun siinjuures vastustaja seisukohtadega, et käesoleval juhul on asjakohane

viidata otsekohalduvale määrusele nr 1370/20072 ning Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-

280/00 Altmark Trans GmbH. Samas ei sätesta viidatud määrus, ega selle kehtivusele eelnenud

määrused (määrused nr 1191/69 ja nr 1107/70) täpsemaid reegleid riigiabi tagasinõudmise kohta,

mistõttu tuleb ülekompenseerimise tagasinõude esitamisel lähtuda siseriiklikust reeglistikust.

20. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleks toetuse tagasinõudmise suhtes

kohaldada TsÜS § 149 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, sest tegemist on seadusest

tuleneva nõudega. Ehkki avaliku liiniveo toetuse maksmise üldine õiguslik alus tulenes lepingu

sõlmimise ja kehtivuse ajal kehtinud ühistranspordi seaduse (ÜTSvr) § 15 sätetest ning vastustaja

viitab toetuse tagasinõudmisel sama seaduse § 22 lõikele 3, ei saa nimetatust järeldada, et tegemist

on seadusest tuleneva nõudega, mille suhtes kohaldatakse TsÜS § 149 sätestatud kümneaastast

aegumistähtaega. ÜTSvr § 10 lõikest 1 tuleneb, et avaliku teenindamise kohustuse saab vedajale

panna üksnes avaliku teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad vedaja (antud juhul Edelaraudtee

Aktsiaselts) ja veo tellija (antud juhul MKM). ÜTSvr § 10 lg 3 p 1 kohaselt määratakse avaliku

teenindamise lepinguga avaliku teenindamise kohustus, mis hõlmab teenindatavate liinide loetelu

koos liiniläbisõidu arvestuse ja veoteenuse hinna kalkulatsiooniga kulukirjete kaupa, samuti

avaliku liiniveo toetuse maksmise alused ja kord. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et

kaebaja ja vastustaja vaheline õigussuhe on tehinguline, mistõttu ei ole kohaldatav seadusest

tuleneva nõude aegumistähtaeg. Sel põhjusel on põhjendamatu ka vastustaja alternatiivne viide

TsÜS §-e 150 (kahju õigusvastane tekitamine), kuivõrd nii TsÜS §-s 149 kui §-s 150 sätestatud

aegumise regulatsioon ei kohaldu juhul, kui tegemist on tehingust tuleneva nõudega3.

21. Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et käesoleval juhul on avaliku liiniveo toetuse tagastamise

nõude puhul tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille suhtes kohaldub aegumistähtaeg TsÜS §

146 kohaselt. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingus tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm

aastat, aegumistähtaega on võimalik poolte kokkuleppel lühendada (TsÜS § 145 lg 1). Kohustuste

tahtliku rikkumise korral on aegumistähtaeg kümme aastat. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on

pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud aegumistähtaja lühendamises 30-päevani, kuivõrd

lepingu punkt 3.1.8 sätestab, et tellijal peab esitama võimalikud nõuded ja pretensioonid kirjalikult

30 päeva jooksul lepingu punkti 3.1.7 kohase aruande saamisest. Vastustaja seevastu leiab, et

kuivõrd kaebaja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult, tuleb kohaldada kümneaastast

aegumistähtaega TsÜS § 146 lõike 4 kohaselt.

22. Leian, et lepingu punkti 3.1.8 ei saa siiski tõlgendada selliselt, et seal kokkulepitud 30-päevane

pretensioonide esitamise tähtaeg oleks käsitatav TsÜS § 145 lg 1 kohase aegumistähtaja

lühendamise kokkuleppena kõikide lepingust tulenevate nõuete osas. Kõnealuse punkti sõnastus

on järgnev: „[Lepingu täitmisel ettevõtja kohustub:] esitama Tellija nõudmisel täiendavaid

andmeid ning selgitusi punktis 3.1.7 ja 5.4 ettenähtud esitatavate aruannete ja andmete kohta.

Tellija peab esitama kirjalikult võimalikud nõuded ja pretensioonid 30 kalendripäeva jooksul

aruande esitamisest;“. Seega viitab p 3.1.8 üheselt täiendavatele andmetele ja pretensioonidele

seoses lepingu punktides 3.1.7 (lepingu lisas 4 toodud vormi kohane aruanne lepingu täitmise osas)

2 Vt mh määruse preambuli p 36.

3 Vt ka „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, Juura 2010 lk 482 p 3.1

3-18-1693

7(9)

ja 5.4 (kütuse sisseostuhinna arvestus) sätestatud aruannetega. Ettevõtja kohustust maksta

toetusraha tagasi reguleerib aga lepingu p 3.1.11, mis omakorda viitab lepingu punktile 2.3.5 ning

kummastki viimatinimetatud punktist ei tulene kokkulepet toetusraha tagasimaksmise tähtaja ega

vastavasisulise nõude aegumise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ma kaebaja seisukohaga, et

käesoleval juhul tuleb toetusraha tagasimaksmise nõude aegumisele kohaldada 30-päevast

aegumistähtaega lepingu punktist 3.1.8 tulenevalt.

23. Põhjendatuks ei saa aga pidada ka vastustaja viidet, et käesoleval juhul tuleks kohaldada TsÜS

§ 146 lõikest 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, sest kaebaja on rikkunud oma kohustusi

tahtlikult. Vastustaja tugineb siinjuures eelkõige asjaolule, et kaebaja on esitanud mittekorrektseid

andmed, millest tingituna on kaebajale makstud avaliku liiniveo toetust ettenähtust enam.

23.1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemalt leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse

tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub

tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTSKo nr 3-2-1-79-09, p 11; RKTSKo nr 3-2-1-67-14,

p 37). TsÜS 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet on Riigikohus sisustanud, juhindudes

VÕS § 104 lg 5 kaudu, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte

tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises

suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku

käitumisega (RKTSKo nr 3-2-1-79-09, p 11).

23.2. Minu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mille alusel oleks võimalik pidada

kaebaja tegevust heade kommetega vastuolus olevaks. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja

poolt esitatud toetusrahade tagasinõudmise aluseks eelkõige see, et kaebaja kajastas avaliku

liiniveo kuludena kulusid, mis ei olnud vastustaja hinnangul selle teenuse osutamiseks vajalikud

ning kaebaja omakorda leiab, et kõik kajastud kulud on asjakohased ja lepingu täitmiseks vajalikud.

Nii on poolte vahel vaidlus selles, kas lepingu täitmise kulude hulka saab arvestada ka

veeremireserviga (sh seisva veeremiga) seotud kulusid, samuti millises mahus tulnuks lepingu

täitmisega seotud kuludena kajastada veeremi hooldus- ja remondikulusid, kulumit, kindlustus- ja

finantskulusid ning milline pidanuks seega olema kaebaja poolt teenitud ärikasum tegelikult.

Samuti, kas lepingust üleüldse tuleneb see, mida pidada kaebaja nn „mõistlikuks ärikasumiks“,

mille ületamisel tulnuks kaebajale makstud toetus ümber arvestada. Seega tuleb pooltevahelisi

vaidlusküsimis pidada sisulist laadi erimeelsuseks, mistõttu ei saa kaebajale ette heita tahtlikku

heade kommete vastast käitumist.

23.3. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on kogu lepingu täitmise vältel esitanud

vastustajale igakuiselt lepingus kokku lepitud aruandeid lepingu täitmise kohta vastavalt lepingu

punktile 3.1.7 ja lisas 4 kehestatud vormile ning seejuures kajastasid aruanded ka kõiki neid

kulusid, mille asjakohasuse osas on menetlusosaliste vahel tänasel päeval erimeelsused. Vastustaja

ei ole tegelikult kogu lepingu kehtivuse perioodil sisuliselt kordagi teostanud lepingust tulenevat

õigust nõuda kaebajalt täiendavaid andmeid esitatud aruannete kohta (vt ka käesoleva otsuse p 24.2

ja 24.4 ). Seega ei saa kaebajale ette heita, et kaebaja oleks esitanud valeinformatsiooni või andmeid

kuidagi varjanud. Kaebajale ei saa süüks panna asjaolu, et vastustaja ei ole sisuliselt kasutanud

võimalust kaebaja poolt esitatud andmeid kontrollida.

24. Eeltoodu alusel olen seisukohal, et käesoleval juhul tuleb avaliku liiniveo toetuse tagastamise

nõude puhul rakendada TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Aegumise

kohaldamiseks on järgnevalt vaja analüüsida, millisest hetkest tuleb asuda aegumist arvestama.

24.1. TsÜS § 147 lõikest 1 tulenevalt algab aegumine nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue

muutub sissenõutavaks, alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõuetele vastava

kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2).

24.2. Käskkirjaga nõuab vastustaja tagasi kaebajale aastatel 2012 ja 2013 makstud avaliku liiniveo

toetust. Seejuures toimus kaebajale makstava toetuse arvutamine, tasumine ja seonduv aruandlus

3-18-1693

8(9)

järgmiselt: kaebaja oli kohustatud esitama järgmise aasta avaliku liiniveo toetuse saamiseks esmase

taotluse jooksva aasta 28.veebruariks (lepingu p 3.1.3.2) ning täpsustatud ettepanekud 01.

augustiks (lepingu p 3.1.3.3). Tellija kohustus need andmed läbi vaatama (lepingu p 2.2.2). Iga

aastaselt kinnitasid pooled konkreetsel aastal makstava toetuse kokkuleppe ning toetus ise maksti

välja igakuiselt (kaebaja esindaja selgitused, 15.10.2019 istungi helisalvestis 11:33:10). Kaebajal

oli kohustus esitada aruanded lepinguliste kohtustuste täitmise (sh lepingu täitmiseks vajalike

kulude) kohta iga kuu 25.kuupäevaks eelmise kuu kohta (lepingu p 3.1.7). Vastustajal oli p 3.1.7

sätestatud aruannete osas võimalik nõuda täiendavaid andmed ja selgitusi ning 30-päeva jooksul

alates aruande saamisest esitada pretensioon (p 3.1.8).

24.3. Nõustun kaebajaga, et käesolevas asjas tuleb aegumise arvestamise alguseks lugeda hetke,

mil vastustaja sai kaebajalt lepingu p 3.1.7 sätestatud aruande eelmise kuu lepingu täitmise kohta.

Aruande saamise järgselt oli vastustajal võimalik kontrollida mh vastustaja poolt avaliku liiniveo

toetuse kasutamisega seotud andmeid ning vajadusel esitada nõue makstud toetuse

tagasinõudmiseks (vt ka RKTSKo nr 3-2-1-170-15 p 11 ja lahendis viidatud ringkonnakohtu

seisukohad (asja nr 2-14-6360))

24.4. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et TsÜS § 147 lg 2 alusel tehingulise nõude

aegumise algusaja arvutamise juures on oluline üksnes nõude sissenõutavuse tekkimine, mitte see,

kas võlausaldaja nõude sissenõutavusest teadis või pidi teadma (RKTSKo 3-2-1-168-10 p 12).

Seega ei oma siinkohal tähendust vastustaja viide, et vastustaja sai ülekompenseerimisest

teadlikuks alles peale ekspertiisi valmimist haldusasjas nr 3-13-481. Ma ei nõustu vastustajaga ka

selles, et varasemalt ei olnud vastustajal võimalik kuidagi kontrollida kaebaja poolt esitatud

andmete õigsust. Viitan siinkohal lepingu punktile 3.1.15, mille kohaselt lasus kaebajal kohustus

võimaldada vastustajal viimase nõudmisel kontrollida kaebaja tegevuskohas kõikide tegevusalade

(nii avaliku liiniveo kui kommertsteenuste) kohta peetavat arvestust sh tutvuda raamatupidamise

algdokumentidega. Seega oli lepingu kohaselt vastustajale tagatud võimalus kontrollida kaebaja

poolt esitatud lepingu täitmise aruandeid (sh andmeid lepingu täitmiseks vajalike kulude kohta)

kuni raamatupidamise algdokumentidega tutvumiseni välja. Sealjuures oli vastustajal võimalik

tutvuda kaebaja andmetega nii avaliku liiniveo kui kommerteenuse kohta. Asjaolu, et vastustaja

sellist võimalust kogu lepingu kehtivuse perioodil ei kasutanud, ei saa kuidagi mõjutada

aegumistähtaeja arvestamise algust.

24.5. Eeltoodust tulenevalt ei oma aegumise kontekstis tähendust ka käskkirjas sisalduvad viited

sellele, et kaebaja ei vastanud vastustaja poolt 08.04.2014 saadetud täiendavale päringule. Samuti

ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et hilisemalt toimunud kaebaja ja vastustaja vaheline

kirjavahetus (MKM vastus kaebusele lisad 5-12) oleks käsitletav menetlusosaliste vahelise,

aegumist peatavate, läbirääkimisega TsÜS § 167 lg 1 mõistes. Kaebaja viitab õigesti, et

läbirääkimiste pidamist aegumise peatumise tähenduses saab järeldada üksnes siis, kui vastaspool

läbirääkimiste pidamise ettepanekule vastuseks väljendab mingitki valmisolekut läbirääkimisteks.

Käesoleval juhul ei nähtu viidatud kirjavahetusest, et vastustaja oleks avaldanud valmisolekut

selliste läbirääkimiste pidamiseks (vt RKTSKo nr 3-2-1-54-16 p 14).

25. Kokkuvõtteks, arvestades, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lõikest 1 tulenev kolme

aastane aegumistäheg, mille arvestamise alguseks tuleb lugeda kaebaja poolt lepingu p 3.1.7 alusel

iga kuu 25. kuupäevaks esitatud aruannete esitamist, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud

käskkirja esitamise hetkeks s.o 30.07.2018 olid aegunud kõik 2012 ja 2013 aasta kohta makstud

avaliku liiniveo toetuse tagastamise nõuded. Sellest tulenevalt rahuldan Edelaraudtee Aktsiaseltsi

kaebuse ja tühistan majandus- ja taristuministri 30.07.2018 käskkirja nr 1.1-1/18-150.

Menetluskulud

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

15.10.2019 kohtuistungil selgitasin, et annan peale vaheotsuse tegemist menetluskulude

esitamiseks täiendava tähtaja, lahendan menetluskulude väljamõistmise täiendava otsusega HKMS

3-18-1693

9(9)

§ 170 lg 1 p 3 ja lg 5 alusel. Kaebajal tuleb seega esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus

koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega hiljemalt 21.11.2019.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma