2-17-14766/95 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. november 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-14766

Tsiviilasi

BB hagi XX ja CC vastu abikaasade

solidaarkohustuse täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. jaanuari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

52 321,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): BB (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant): CC (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Aleksei Smelov

Täiendav menetlusosaline

maakohtus

Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. jaanuari 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kõik menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kostjate XX ja CC kanda. Hageja

BB ja kostja CC menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja CC kanda.

4. Mõista CC-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt

tasuda tulnud riigilõivu veel tasumata osa 443,20 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt

otsusele lisatud makseinfole ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Eelmises

lauses märgitud summalt tuleb otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (5)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. BB (hageja) esitas 4. oktoobril 2017 Harju maakohtule hagi XX (kostja I) ja CC (kostja II)

vastu. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 44 333,73 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 4440,94 eurot ja viivise põhivõlalt alates 1. oktoobrist 2017

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja põhiväited on järgmised:

-

kostjad abiellusid 15. septembril 2005 ja lahutasid abielu 23. augustil 2016;

-

kostjad pöördusid abielu ajal eluaseme soetamiseks laenu saamiseks hageja poole.

Hageja laenas 23. aprillil 2007 kostjatele 750 000 krooni. Laenu osas vormistasid

hageja ja kostja I notari juures kostja II juuresolekul võlakirja;

-

kostjad said hagejalt ühiselt laenu perekonnale elamispinna ostmiseks, mistõttu

vastutavad laenu tagastamise eest solidaarselt;

-

kostjad pidid laenu tagastama 1. juulil 2016. Saadud laenust on tagastatud 3600 eurot

ning laenu jääk on 44 333,73 eurot.

2. Kostja I võttis hagi õigeks.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja on kostja I ema ja hagi esitamine on tingitud üksnes kostjate abielu lahutamisest;

-

ebaõige on hageja väide, mille kohaselt pöördusid kostjad ühiselt hageja poole, et saada

korteri soetamiseks laenu. Hageja andis küll osaliselt raha korteri ostmiseks, kuid asus

alles kostjate abielu lahutamise ajal väitma, et raha anti laenuna;

-

laenu tagastamise nõude esitas hageja alles 1. augustil 2017, kuigi tähtaeg oli hageja

väitel juba 1. juulil 2016, mis annab alust arvata, et võlakiri koostati tagantjärgi;

-

kostja I ei kirjutanud võlakirjale alla kostja II juuresolekul. Kostja II ei ole kunagi

näinud võlakirja algdokumenti. Kostja II nägi võlakirjast telefoniga tehtud udust fotot

esimest korda alles 12. jaanuaril 2017, kui kostja I edastas selle e-kirjaga;

-

võlakirja allkirjastas kostja I, kes võttis kohustuse raha tagastada. Võlakirjas märgitud

laenu eesmärgist ei järeldu, et kostjad vastutavad solidaarselt. Leping on hageja ja

kostja I vahel. Kostja II pole lepingupool ja temalt ei saa raha tagastamist nõuda;

-

750 000 krooni laenamine ületas kostjate elutingimuste kohast mõistlikku määra.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 21. jaanuari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus tuvastas, et:

-

kostjad olid abielus 15. septembrist 2005 kuni 23. augustini 2016;

-

abielu kestel omandasid kostjad 2. märtsi 2007 lepingu alusel korteriomandi asukohaga

KKK Tallinnas;

-

hageja müüs 23. aprilli 2007 lepinguga talle kuuluva korteriomandi asukohaga MMM

Tallinnas ning saadud ostuhinnast (750 000 krooni) kanti hageja palvel 280 000 krooni

3 (5)

kostjate võetud laenu tagastamiseks (lepingu p 3.2.1) ning 470 000 krooni kanti

kostja I arvelusarvele (lepingu p 3.2.2);

-

kostja I allkirjastas 23. aprillil 2007 võlakirja, mille kohaselt sai kostja I hagejalt laenu

750 000 krooni tagastamise tähtpäevaga 1. juuli 2016.

4.2. Kostja I võttis võlakirjas kajastatud kohustuse perekonna huvides. Nimelt nähtub

23. aprilli 2007 lepingu p-st 3.2.1, et 280 000 krooni saadi kostjate ühise pangalaenu

kustutamiseks ja p-s 3.2.2 nimetatud 470 000 krooni sai kostja I perekonna huvides, kuna

sellega tasuti kostjatele ostetud korteriomandi eest. Kostja II ei väitnud ega tõendanud, et raha

kasutati muuks kui perekonna ja kostjate eluaseme tarbeks. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse § 20 lg 2 järgi vastutavad kostjad laenu tagastamise eest solidaarselt.

4.3. Kui kostja II võlakirjast ka ei teadud, ei tähenda see, et dokument on võltsitud. Perekonna

huvides võetud laenu puhul pole oluline, kas teine abikaasa teadis laenu võtmisest. Võlakirjaga

tuleb asja lahendamisel arvestada, sest kostja I kinnitas, et ta on võlakirja allkirjastanud. Ühtlasi

avaldas ta, et tunnistab võlakirja alusel esitatud hageja nõudeid.

4.4. Võttes arvesse, et kostja II on VÕS § 65 lg 1 alusel koos kostjaga I solidaarvõlgnik, tuleb

kostjalt II VÕS § 76 lg-st 1 ja § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt solidaarselt kostjaga I välja mõista

põhivõlg 44 333,73 eurot hageja kasuks. Põhinõude rahuldamisel kuulub kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks väljamõistmisele ka sissenõutavaks muutunud viivis 4426,09 eurot ja viivis

alates 1. oktoobrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

4.5. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1,

§ 165 lg 3 ja § 168 lg 6 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda.

Kostja II jääb selle juurde, et mingit laenukohustust ei eksisteeri ja võlakiri on koostatud

tagantjärgi. Kui kostja I ka võttis hagejalt laenu, siis puudub õiguslik alus mõista võlg välja

kostjatelt solidaarselt. Laen ületab perekonna elutingimuste kohast mõistlikku määra, laenu

võtmine ei olnud kostjaga II kooskõlastatud ja ta ei kiitnud seda heaks. Kostja II ei osalenud

võlakirja koostamisel ega kirjutanud sellele alla. Seega tekkis võlg üksnes kostjal I.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

7. Kostja I esitas seisukoha, milles toetas hageja vastust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja II kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

9. Hageja esitas raha maksmise nõude solidaarselt mõlema kostja vastu. Maakohtu otsuse

peale esitas kaebuse üksnes kostja II. Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad

TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu

29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). Seega kaebuse rahuldamisega ja hageja

nõude rahuldamata jätmisega kostja II suhtes ei kaasneks hagi rahuldamata jätmist kostja I

vastu. Järelikult ei ole kostja I praeguses menetluses menetlusosaline, tema vastu esitatud

haginõue on lahendatud ja rahuldatud ning selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause mõtte kohaselt jõustunud (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176,

p 14 teine lõik). Eelnevast tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes küsimus,

kas kostja II vastutab hagetava põhikohustuste ja viivisnõude täitmise eest.

10. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja kaebuse väidetest saab ringkonnakohus kaebuse

lahendamisel lähtuda eespool p-s 4.1 refereeritud asjaoludest. Maakohus tuvastas lisaks õigesti,

4 (5)

et võlakirjas kajastatud kohustus on perekonna huvides võetud varaline kohustus ja seega

vastutavad kostjad kui kohustuse tekkimise ajal abielus olnud abikaasad selle täitmise eest

solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

11. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Maakohus tuvastas hagejalt raha saamise kostjate korteriomandi soetamiseks. Kostja II

ei ole piisava selgusega väitnud, aga ka mitte tõendanud, et raha oleks saadud kinkena või muu

tagastamatu sooritusena. Seetõttu ei oma tähtsust, millistel asjaoludel ja millal võlakiri

vormistati. Piisav oli kostja I tahteavaldus, aga perekonna ja ühise vara soetamise huvides

võetud kohustuse täitmise eest vastutab ka kostja II. Seadusest ei tulene, et ühe abikaasa poolt

perekonna huvides võetud kohustuse täitmise eest solidaarne vastutus sõltuks abikaasade ja

võlausaldaja vahelises nn välissuhtes sellest, kas teine abikaasa kohustusest teadis (vt nt

Riigikohtu 12. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11 ja sealsed viited).

11.2. Asjakohane ei ole kostja II väide, et laen ületab perekonna elutingimuste kohast

mõistlikku määra. Hageja ei pidanud laenuandjana hindama kostjate kui abikaasade rahalist

võimekust. Samuti ei tulene seadusest, et vaidlusalune solidaarvastutus sõltuks sellest, kas

abikaasad käitusid kohustuse võtmisel vastutustundlikult. Määrav on üksnes tõsiasi, et varaline

kohustus võeti perekonna huvides – perekonna eluasemeks korteriomandi soetamine vastab

sellele tingimusele. Lisaks ei ole kostja oma väidet põhistanud ega tõendanud. Korteri

omadused ja seega ka vastavus perekonna vajadustele pidi olema kostjale II korteriomandi

soetamisel ja kasutamisel teada.

12. Tsiviilasja toimikus on võlatunnistuse venekeelne käsikirjaline originaal (I kd tl 87). TsMS

§ 277 lg 5 esimese lause kohaselt hoitakse dokumenti, mille ehtsus on vaidlustatud või mille

sisu võib olla muudetud, toimikus menetluse lõppemiseni. Ringkonnakohus tegi pooltele

ettepaneku avaldada, kas keegi neist taotleb originaali tagastamist, kui menetlus jõustunud

lahendiga lõppeb. Kuna ükski poole dokumendi originaali tagastamist ei taotlenud ja kohus ei

pea vajalikuks selle edastamist prokuratuurile, siis hävitatakse originaal koos toimikuga. Kuni

toimiku hävitamiseni on pooltel siiski veel võimalik esitada asja lahendanud maakohtule taotlus

originaali tagastamiseks.

13. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused.

13.1. Ringkonnakohtu menetluses osalenud poolte, st hageja ja kostja II menetluskulud jäävad

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Kostja I ei olnud apellatsioonimenetluse osaline, tema

võimalikud kulud kaebuse osas seisukoha esitamisega ei ole apellatsioonimenetluse kulud.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise otsustab TsMS

§ 174 lg 4 alusel maakohus, aga ringkonnakohus saab juba praegu lahendada kostjale II

apellatsioonimenetluses antud menetlusabist tuleneva osaliselt veel tasumisele kuuluva

riigilõivuga seonduva.

13.2. Kokku kuulus kaebuselt tasumisele riigilõiv 1100 eurot. Ringkonnakohus vabastas

3. aprilli 2019 määrusega kostja II apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

443,20 euro ulatuses ja võimaldas tal tasuda 656,80 eurot graafiku alusel, mille ta ka tasus.

13.3. TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 esimese lause järgi tuleb kostjalt II seni tasumata

riigilõiv 443,20 eurot (= 1100 – 656,80) riigi kasuks välja mõista. Arvestades veel tasuda

jäänud riigilõivu summat, otsuse jõustumiseks eeldatavasti kuluvat aega ja 3. aprilli 2019

määruses kostja II majanduslike võimaluste kohta tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus

põhjendatuks, et kostjal II tuleb puuduv osa riigilõivust tasuda ühe maksega ühe kuu jooksul

alates otsuse jõustumisest.

13.4. TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

5 (5)

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus hoiatab

kostjat II, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi

sundtäitmisele saata, kui kostja talle pandud kohustust kohaselt ei täida.

13.5. TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu

lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri

käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm