2-18-107997/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. november 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-107997

Tsiviilasi

OÜ Articard hagi Osaühingu Hexanor Haldus vastu

teenuse osutamise lepingust tuleneva tasu maksmise

ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 17. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Hexanor Haldus apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1256,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): OÜ Articard (registrikood

10974803), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko

Viisileht

Kostja (apellant): Osaühing Hexanor Haldus

(registrikood 11175263), lepinguline esindaja Karmo

Lebedev

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. mai 2019 otsus jätta muutmata, kuid täiendada seda

otsustusega kostja Osaühingu Hexanor Haldus menetluskulude jaotuse kohta

vastavalt käesoleva otsuse resolutsiooni punktile 3.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta hageja menetluskuludest maakohtus 84,3% kostja kanda ja 15,7% hageja

enda kanda. Kostja menetluskuludest maakohtus jätta 15,7% hageja kanda ja

84,3% kostja enda kanda. Kostja maakohtu menetluskulude nimekirjade esitamata

jätmise tõttu jätta nende rahaline suurus kindlaks määramata.

4. Kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude

summaks ringkonnakohtus 600 eurot ning mõista see summa kostjalt Osaühingult

Hexanor Haldus hageja OÜ Articard kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud

menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuses jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

2 (7)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ Articard (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 16. aprillil 2018 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Osaühingu Hexanor Haldus (kostja) vastu 900,84 euro saamiseks. Kostja esitas

makseettepanekule 2. mail 2018 vastuväite ja 18. mai 2018 määrusega anti nõue üle Harju

Maakohtule (edaspidi: maakohus) menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 4. juunil 2018 maakohtule hagi kostja vastu, milles palus välja mõista

põhivõla 900,84 eurot ja kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 589,31 eurot.

Hageja väited olid järgmised:

-

pooled sõlmisid 1. aprillil 2011 automaatse tulekahju signalisatsioonisüsteemi (ATS)

hoolduslepingu ja turvateenuste osutamise lepingu seoses Tallinnas, Punane tn 50/52

asuva kaubanduskeskusega (edaspidi: kaubanduskeskus);

-

kostja jättis tasumata kolm viimast hoolduslepingu ja turvateenuste lepingu alusel

esitatud arvet 900,84 euro ulatuses;

-

mõlema lepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,3% päevas iga

tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hagi esitamise seisuga on kostja viivise võlg

hoolduslepingu alusel 89,22 eurot ja turvateenuste lepingu alusel 500,09 eurot.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja jättis arved tasumata, sest tal on nõue hageja vastu, mille ta tasaarvestas hageja

nõudega;

-

hageja ei täitnud hoolduslepingust tulenevaid kohustusi. Hoolduslepingu kohaselt

kohustus ta teostama ATS-i hooldust, mh selgitama välja tehniliste rikete põhjused ja

kõrvaldama need, vastutama ATS-i rikete eest ja teostama ette nähtud toiminguid.

Kuigi hooldusleping sõlmiti 2011. aastal, hakkas hageja ATS-i hoolduspäevikut

pidama alles 2016. aasta keskel, kuid nagu 2017. aasta hilissügisel selgus, ei ole

faktiliselt hoolduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud vähemalt 2015. aastast või on

täitnud neid üksnes osaliselt. Hoolimata päevikusse kantud riketest, ei ole asutud neid

faktiliselt kõrvaldama. Hageja tegevusetuse tõttu ei vastanud kaubanduskeskus

kehtivatele tuleohutusenõuetele. Sellest annavad tunnistust kanded hoolduspäevikus,

millest nähtuvalt on nt tsooni 5 rike fikseeritud juba 2016. aasta keskel, kuid sama-

sisulised märkused korduvad novembrini 2017. jaanuarist 2015–novembrini 2017

lisas hageja hoolduspäevikusse vaid kaks kvartaalse hoolduse teostamist tõendavat

akti, aga seaduse järgi kord aastas nõutava hoolduse kohta dokumentatsioon puudub;

3 (7)

-

kuna faktiliselt on hoolduslepinguga kokkulepitud teenus osutamata juba 2015. aastast,

kuid kostja on selle eest tasunud, on kostjal nõue hageja vastu. Kostja tasus hagejale

alates 2015. aastast hoolduslepingu alusel 1 737,94 eurot (= 36 kuud × 48,27 eurot);

-

hoolduspäevikust nähtuvalt on täielikult teostamata hooldus 2015 aastal. Seega tuleb

2015 aastal teenuse maksumust vähendada 579,24 euro võrra (= 12 × 48,27). Kuna

2016. aastal teostati vaid kaks hooldust, tuleb sel aastal osutatud teenuse maksumust

vähendada 60%, rahaliselt 347,54 eurot (= 579,24 × 60%). Kuna 2017. aastal teostati

kolm hooldust, siis tuleb sel aastal osutatud teenuse maksumust vähendada 25% ehk

144,81 eurot (= 579,24 × 25%). Kokku tuleb hoolduslepingu alusel aastatel 2015–

2017 hageja teenuse maksumust vähendada 1071,59 euro võrra;

-

tasaarvestuse tulemusena on mõlema poole nõuded teineteise vastu kattuvas ulatuses

(900,84 eurot) lõppenud. Kui põhinõue on alusetu, on põhjendamatu ka viivisenõue.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 17. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Hageja

menetluskulud jättis maakohus 84,3% ulatuses kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

4.1. Maakohus tuvastas, et

-

pooled sõlmisid 1. aprillil 2011 ATS-i hoolduslepingu ja turvateenuste osutamise

lepingu seoses kaubanduskeskusega;

-

lepingud on hagi esitamise ajaks lõppenud;

-

hageja esitas kostjale lepingute alusel mh kolm vaidlusalust arvet kogusummas

900,84 eurot:

30. septembril 2017

arve

nr 35147

summas

426,28 eurot,

31. oktoobril 2017 arve nr 35560 summas 426,28 eurot ja 30. novembril 2017 arve

nr 36487 summas 48,28 eurot;

-

kostja sai arved kätte, kuid neid ei tasunud.

4.2. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg 1 ning leidis, et kostja tasaarvestusavaldus muutus kehtivaks kostja

14. septembri 2018 menetlusdokumendi, milles kostja selgitas hinna alandamist ja tegi hagejale

tasaarvestuse avalduse, kättetoimetamisega hageja esindajale.

Kostja 11. jaanuari 2018 e-kirja ei saa pidada tasaarvestuse avalduseks, kuna sellest ei ole

võimalik tuvastada, milline on kostja nõue hageja vastu ega seda, et kostja oma nõude hageja

nõudega tasaarvestab. Viidatud kirjas kostja esindaja üksnes sedastab, et kostja on hagejale

alusetult tasunud 1448,28 eurot (lisandub käibemaks) ja palub võlaga seonduvalt täiendavat

teavet.

4.3. Maakohus märkis, et kostja etteheited hageja kohustuste täitmata jätmise kohta

aastatel 2015–2016 ei ole veenvad.

4.3.1. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei kontrollinud mitme aasta vältel, kas süsteemi hooldusi

viiakse läbi või mitte ja kuidas neid hoolduspäevikus kajastatakse. Pelgalt hoolduspäeviku

kannetest või kannete tegemata jätmisest ei saa teha järeldust, et hooldusi tegelikkuses ei

toimunud.

Hoolduspäeviku kanne või selle puudumine on iseenesest indikaatoriks hoolduse läbiviimise

kohta, kuid alles 11. jaanuari 2018 e-kirjaga on kostja asunud hagejale ette heitma

hoolduslepingu sisulist täitmata jätmist. Tõendeid selle kohta, et eelnevalt oleks kostja teinud

hagejale etteheiteid hoolduslepingu täitmata jätmise kohta, kohtule esitatud ei ole. Asudes alles

2018. aasta jaanuaris hagejale ette heitma hoolduse mitteteostamist, on kostja võtnud hagejalt

võimaluse tõendada, et ta on oma kohustuse siiski täitnud.

4 (7)

Siseministri 7. jaanuari 2013 määruse nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja

ehitised, kus tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade juhtida

Häirekeskusesse“ (edaspidi: siseministri määruse nr 1) § 26 lg 8 viimase lause kohaselt

säilitatavad hooldaja ja ATS omanik hoolduse akti vähemalt järgmise hoolduseni või vähemalt

kaks aastat. Seega ei saa hagejale ette heita, et ta ei ole säilitanud 2015–2016. aasta hooldusakte.

Kostja ei tõendanud, et hageja hooldusi tegelikult ei teostanud.

Siseministri määruse nr 1 § 25 lg 3 viimase lause kohaselt määrab ATS-i omanik päeviku

pidamise ja hoidmise eest vastutava isiku. Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et keegi hageja

töötajatest vastutaks hoolduspäeviku pidamise ja hoidmise eest.

4.3.2. Hoolduslepingu sõlmimine süsteemi hooldajaga ei vabasta ATS-i omanikku tema

kohustusest tagada, et hooldus ka tegelikkuses läbi viidaks. Hoolduse teostamise tagamine

tähendab mh ka järelevalvet hoolduste teostamise ja hoolduspäeviku täitmise üle. Kui ATS-i

omanik väidab, et tegelikult ei ole korralisi hooldusi läbi viidud, siis viitab see pigem, et omanik

suhtus süsteemihooldustesse ükskõikselt ja jättis täitmata oma kohustused ohutuse tagamisel.

Sisuliselt heidab kostja hagejale ette ka enda tegematajätmisi.

4.3.3. Kostja etteheited hagejale valvesüsteemiga seonduvalt ei ole asjakohased.

Hoolduslepingu järgi oli hageja kohustuseks hooldada ATS-i, mitte valvesüsteeme.

4.3.4. Tähtsust ei ole asjaolul, kas hageja teatas kostjale süsteemil esinevates puudustest ning

tegi ettepanekuid nende kõrvaldamiseks. Kostja tegi hagejale hinna alandamise avalduse

põhjusel, et hageja ei teostanud korralisi hooldusi aastatel 2015–2017. Puuduste väidetav

kõrvaldamata jätmine ja lepingu rikkumine võiks omada tähendust vaidluses lepingu

lõpetamise üle, kuid see käesolevas vaidluses teemaks ei ole.

4.3.5. Kuivõrd kostja tasus pikka aega hageja esitatud arveid ega heitnud hagejale ette

kohustuste täitmata jätmist, on kostja 2015.–2016. aasta osas kaotanud õiguse hinna

alandamiseks ja hageja nõudega tasaarvestamiseks. Kostja võttis vastu talle osutatud teenuse ja

tekitas hagejas õigustatud ootuse, et teenus oli kvaliteetne, etteheited puuduvad ning hinda ei

alandata.

4.4. Tõendatud ei ole korralise hoolduse teostamine 2017. aasta III kvartalis. Hooldus-

päevikust ja -aktidest nähtub, et hageja viis hoolduse läbi 9. veebruaril, 21. juunil ja

6. novembril 2017. Puuduvad tõendid hoolduse kohta sama aasta juulist septembrini. Kuigi

kostja kutsus septembris 2017 tehniku kohale, siis tegelikkuses tehnikut kohal ei käinud. Seega

selles osas on kostja hinna alandamise avaldus 144,81 euro ulatuses põhjendatud ja selles

summas sai kostja kasutada temal olevat tasaarvestuse õigust.

4.5. Hageja nõuab kostjalt kolme arve tasumist kokku 900,84 euro ulatuses. Arved koosnevad

nii hoolduslepingu kui ka turvateenuste osutamise lepingu tasudest. Turvateenuste osutamise

lepingu täitmise kohta kostjal hagejale etteheited puuduvad. Hoolduslepingu alusel hagetav

summa vastab täpselt kostja poolt hinna alandamise ja tasaarvestuse avalduses toodule

2017. aasta eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista arvete nr 35147 ja 35560

alusel tehnilise valve teenuse eest kokku 756 eurot.

4.6. Kuivõrd kostja hinna alandamise- ja tasaarvestuse avaldused ei olnud täies mahus

põhjendatud, on kostja oma kohustuse täitmisega viivituses ja temalt tuleb välja mõista ka

viivis. Turvateenuste osutamise lepingu p 9.5 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,3%

päevas iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivisenõudele kostja sisulisi vastuväiteid

ei esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõistab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 500,09 eurot.

4.7. Kõige eeltoodu alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 1256,09 eurot

(= 756 + 500,09).

5 (7)

4.8. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel. Maakohus leidis, et arvestades nõude rahuldamise ulatust, on õiglane jätta hageja

menetluskuludest 84,3% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.

Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel leidis maakohus, et tegemist ei olnud keskmisest

keerukama või suuremahulisema vaidlusega. Kohus lahendas asja nn lihtmenetluses, tõendite

maht oli väike ja vaidluse ajaline kestus tavapärasest lühem. Asjas ei olnud vaja süstemaatiliselt

tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa

Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses

õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel.

Arvestades Riigikohtu juhiseid ja hageja nõude rahuldamise proportsiooni, mõistis maakohus

kostjalt välja hageja kulud õigusabile 1256,09 eurot ja tasutud riigilõivust 168,60 eurot

(= 200 × 0,843). Kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks hindas maakohus tõendeid erapoolikult, jagas ebaõigesti tõendamiskoormise ning

tõendite käsitlemisel on vaidlustatud otsus ka vastuoluline.

Kostja esitas tõendid hoolduse teostamata jätmise kohta, mille tulemusel pöördus tõendamis-

koormis ümber ja hageja pidi omakorda tõendama, et lepingujärgne hooldus on teostatud.

Hageja piirdus paljasõnaliste väidete esitamisega, millega maakohus arvestas.

Hoolduspäevikule hinnangu andmisel on maakohtu seisukohad vastuolulised, kuna leidis, et

2015.–2016. aasta kannetel ei ole tähtsust, aga 2017. aasta kanded on tõendina aktsepteeritavad.

5.2. Teiseks ei osundanud maakohus sätetele, mille alusel oleks kostja minetanud õiguse hinna

alandamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks. Seadusandja ei ole aegumistähtaegadest erinevaid

tähtaegu seadnud hinna alandamisele (VÕS § 112) ega tasaarvestamise teostamisele (VÕS

§ 197). Seejuures on tasaarvestuse puhul seadusandja lisaks näinud ette aegunud nõuete

tasaarvestamise (VÕS § 200 lg 2).

5.3. Kolmandaks jättis maakohus viivist välja mõistes arvestamata kostja vastuväited. Kostja

vaidles viivise nõudele sisuliselt ja täies mahus vastu. Kostja märkis, et nõue viiviste tasumiseks

esitati esmakordselt hagiavalduses ja hageja arvetel on viivis märkimata. Seega tuli viivisenõue

jätta rahuldamata, sest hagi esitamise päeva seisuga ei olnud hagejal kostja vastu sissenõutavaks

muutunud viivise nõuet.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt

muutmata. Kuna maakohus ei märkinud otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotust piisava

selgusega, siis tuleb selles osas otsust täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja

kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi jäi põhivõlast 144,81 euro

ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldamata (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

6 (7)

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja § 652 lg 5 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse

lahendamisel lähtuda maakohtus tuvastatud asjaoludest poolte vahel lepingute sõlmimise,

arvete esitamise ja hoolduspäevikusse tehtud kannete kohta. Hagi rahuldamise osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Hageja nõudis kostjalt lepingujärgse tasu maksmist, mis on kajastatud kolmel 2017. aastal

esitatud arvel, samuti hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise tasumist lepingutes

kokku lepitud määras. Selliste nõuete õiguslikud alused on VÕS § 108 lg 1 ja § 113 lg 1.

Kostja esitas kohtumenetluse käigus hinna alandamise ja tasaarvestuse avaldused, väites, et

aastatel 2015–2016 jättis hageja täitmata oma lepingulise kohustuse ATS-i hooldamisel või ei

teinud seda nõuetekohaselt, mistõttu kostjal on rahaline nõue hageja vastu neil aastatel tasutud

1737,94 eurost 926,78 euro tagasisaamiseks, ning 2017. aastal osutamata teenuse arvel hinna

alandamiseks veel 144,81 euro võrra. Kokku hindas kostja hinna alandatuks 1071,59 euro

võrra, millega ta luges hageja nõude täielikult tasaarvestatuks ja viivisenõude alusetuks.

Vastavalt eespool p-s 8 märgitule on ringkonnakohtus praegu vaidluse all, kas kostjal oli alus

alandada hinda 926,78 euro võrra.

11. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega, mille kohaselt kostja ei

esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et hageja jättis aastatel 2015–2016 täitmata lepingulised

kohustused ATS-i hooldamisel. Lisaks on ka õige maakohtu järeldus, et hagejal võis arvete

regulaarse tasumise ja pretensioonide puudumise tõttu tekkida õigustatud ootus, et hinda ei

alandata. Hinna alandamiseks ei ole seadusandja seadnud küll ajalist piirangut, kuid nõuete

esitamine alles aastaid hiljem võib olla hea usu vastane (Riigikohtu 8. veebruari 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 22 teine lõik).

12. VÕS § 112 lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise,

võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse

mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase

täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase

täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades

kohus. Seega tuli kostjal esile tuua ja ka tõendada, millised konkreetsed kohustused jättis hageja

täitmata ja milline on just nende kohustuste täitmata jätmise tõttu kogu täitmise suhe kohase

täitmise väärtusesse.

Arvete tasumist saab käsitada täitmise vastuvõtmisena, mille puhul on rakendatav VÕS § 76

lg-s 4 sätestatu. Seega, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis

eeldatakse, et täitmine oli täielik ja kohustus täideti kohaselt. Hageja kohustused on loetletud

hoolduslepingu p-s 2. Õige on maakohtu arusaam, et siseministri määrusest nr 1 tuleneb

kohustusi kostjale kui ATS-i omanikule, mitte aga hagejale. Kui kostja heitis hagejale ette

lepingulise kohustuse mittekohast täitmist, siis tuli tal maakohtu menetluses ka näidata, millist

konkreetset lepingulist kohustust hageja rikkus. Alles seejärel saaks hinnata tegeliku ja kohase

täitmise väärtuste suhet ning sellest sõltuvat hinna alandamise proportsiooni (vrd nt Riigikohtu

9. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-13, p 11). Kostja ei toonud maakohtus ega

apellatsioonkaebuses esile hageja konkreetse lepingulise kohustuse rikkumist peale

hoolduspäeviku ebapiisava täitmise. Hagejal oli hoolduslepingu p 2.2 järgi küll kohustus

fikseerida ATS-i kontrolli tulemused päevikus, kuid vastava kande puudumisest ei saa veel

järeldada kontrolli teostamata jätmist. Samuti ei toonud kostja esile, kuidas mõjutab kirjeldatud

puudus täitmise väärtust tervikuna.

Maakohus ei olnud vaidlusel lahendamisel erapoolik ja hindas otsuses ka kostja esitatud

tõendeid. Samuti ei ole maakohtu otsus vastuoluline. Sellest nähtub üheselt, et maakohus võttis

mh arvesse hagejale ette heidetavast rikkumisest möödunud aega.

7 (7)

13. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et viivise osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ei

vaielnud vastu viivise arvestamise õigusele, vaid leidis, et tal on hageja vastu tasaarvestatav

nõue, mistõttu viivisenõue langeb ära. Viivisemäär ja viivise tasumise kohustus oli lepingutes

kokku lepitud ning mõlemas lepingus kasutatud sõnastus „õigus nõuda viivist“ tähendab teise

(rikkunud) poole kohustust see tasuda. Pooled ei leppinud kummaski lepingus kokku, et viivise

nõue muutub sissenõutavaks alates selle esitamisest. Seetõttu ei oma tähtsust, kas hageja nõudis

juba enne hagi esitamist kostjalt viivise maksmist.

14. Maakohus jaotas otsuse resolutsioonis menetluskulud üksnes osaliselt. TsMS § 173 lg-te 1

ja 2 mõtte kohaselt tuleb menetlust lõpetavas lahendis otsustada kõigi menetluskulude jaotus.

Selle põhimõtte eiramine on menetlusnormi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 tähenduses,

mille saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni järgi jäi

hageja menetluskuludest 84,3% kostja kanda, aga jaotamata on kostja kulud tervikuna ja hageja

kuludest ülejäänud osa ehk 15,7%.

Vaidlustatud otsuse põhjendavas osas jaotas maakohus hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1

teise alternatiivi alusel, kuid kostja menetluskulud jättis kõik kostja enda kanda. Seda otsustust

maakohus ei põhjendanud. Kuivõrd hagi jäi 15,7% ulatuses rahuldamata, on õige selles ulatuses

kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude jaotamisel peab kohus arvestama

eelkõige hagi rahuldamise ulatust ehk menetlusega taotletud eesmärgi saavutamist (vt

Riigikohtu 30. septembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03, p 37, ja selles viidatud

19. juuni 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01, põhjenduste 3. lõik).

Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsuse resolutsiooni täiendada otsustusega kostja

menetluskulude jaotuse kohta. Kostja menetluskuludest maakohtus jääb 15,7% hageja kanda ja

84,3% kostja kanda. Samuti tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hageja menetluskuludest

jääb 15,7% tema enda kanda.

Toimikust ei nähtu, et kostja oleks esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja või kandnud

muid kulusid peale võimalike õigusabikulude. Hagile vastates palus kostja panna

menetluskulud tema enda kanda, millest tervikuna saab järeldada, et kostja ei ole soovinud

maakohtu menetluskulude hüvitamist. Seega ei ole kostja menetluskulusid maakohtus vaja

rahaliselt kindlaks määrata.

15. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ja TsMS § 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Tulenevalt

menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja järgi.

Hageja palub talle hüvitada 996 eurot õigusabi eest, mida tema esindaja osutas apellatsiooni-

menetluses 8 t 18 min hinnaga 120 eurot/t. Kaebuse, otsuse ja määrusega tutvumise ning

apellatsioonivastuse ja täiendava seisukoha koostamise kulu peab ringkonnakohus

põhjendatuks ja vajalikuks 5 t ulatuses. Kostja kaebuses esitati sisuliselt samu väiteid nagu

maakohtus ja neile vastamine ei saanud olla hageja esindajale oluliselt ajamahukas. Hageja

esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava

kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Eelneva

põhjal saab kohus rahuldada hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt ja kostjal tuleb hüvitada 600 eurot (= 5 × 120). Rahuldamata jääb taotlus 396 euro

(= 996 – 600) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus

otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma ka

viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm