2-19-2779/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. november 2019

Tsiviilasja number

2-19-2779

Tsiviilasi

Igor Oleiniku hagi BAJARWOOD OÜ vastu saamata

jäänud töötasu, välislähetuse päevarahade ja isiklike

kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1239 eurot 52 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BAJARWOOD OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

BAJARWOOD

OÜ

(registrikood

12825409), esindaja Roman Maksimenko

Vastustaja (hageja): Igor Oleinik (isikukood

XXXXXXXXXXXX ), esindaja Mihhail Tuštšenko

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada BAJARWOOD OÜ apellatsioonkaebus

osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

2. Tühistada Viru Maakohtu 12. juuni 2019 otsus osas,

milles maakohus Igor Oleiniku hagi rahuldas ja saata

tsiviilasi

tühistatud

osas

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Igor Oleinik (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse BAJARWOOD OÜ (kostja)

vastu saamata jäänud töötasu, lähetuskulude ja isiklike kulutuste hüvitamiseks.

Töövaidluskomisjon rahuldas 21. jaanuari 2018 otsusega nr 4-1/2291/18 avalduse osaliselt,

mõistis hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu brutosummas 675 eurot 7 senti ning jättis

avalduse lähetuskulude ja isiklike kulude hüvitamiseks rahuldamata.

Kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas 18. veebruaril 2019 taotluse

töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Kostja palus kohtul taotlus läbi vaadata osas,

milles see rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu 675 eurot 7 senti.

Hageja esitas 20. veebruaril 2019 kohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja saamata jäänud

töötasu 3000 eurot, lähetustasu 1874 eurot ning töökohustuste täitmiseks tehtud kulutused 182

eurot 94 senti.

Maakohus liitis tsiviilasjad 9. aprilli 2019 määrusega ühte menetlusse.

2. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 13. juunil 2018 tähtajatu lepingu alusel kostja juures tööle

autojuhina. Kirjalikku töölepingut poolte vahel ei sõlmitud. Suuline kokkulepe töötasu suuruses

oli 1500 eurot kuus. 7. augustil 2018 ütles kostja töölepingu ühepoolselt üles. Töölepingu

lõpetamisel lõpparvestust töötajaga ei tehtud. Tasumata jäi töötasu 3000 eurot, päevaraha 1874

eurot ja isiklikud kulutused 182 eurot 94 senti.

Töötaja töötas 40 tööpäeva kahe kalendrikuu jooksul perioodil 13. juunist 2018 kuni

7. augustini 2018. Seega tuleb hagejale välja maksta töötasu kahe kuu eest 3000 eurot. Töösuhte

ajal oli hageja lähetuses 33 päeva arvestusega 50 eurot päevas ning 7 päeva arvestusega 32

eurot päevas, kokku on saamata päevaraha 1874 eurot. Hageja kulutas isiklikest vahenditest

töökohustuste täitmisel 182 eurot 94 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole oma nõudeid

põhjendanud ega tõendanud. Vaidlust ei ole, et hageja töötas kostja juures alates 13. juunist

2018 kuni 7. augustini 2018. Poolte vahelised töösuhted on lõppenud töölepingu seaduse

(TLS) § 86 lg 1 alusel, seega puudub vaidlus katseaja kokkulepe suhtes. Katseajal ei lepita

kokku nii suures töötasus.

Tööleping oli küll kirjalikult vormistatud ning enne esimest reisi ka allkirjastatud, kuid hageja

allkirjastas ainult enda eksemplari, millest kostja sai teha pildi. Hiljem hageja teisele

eksemplarile allkirja ei pannud ning allkirjastatud lepingut ei tagastanud. Kostja on hagejale

maksnud töötasu 604 eurot Nadežda Grintšenko vahendusel, mida kostja ei ole vaidlustanud.

Kostja on tasunud nii päevarahad kui ka kulud töö tegemiseks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja saamata jäänud töötasu 1144 eurot 70 senti ning vähem makstud tööülesannete täitmisega

tekkinud kulud 94 eurot 82 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude välislähetuse

päevarahade hüvitamiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja on teinud tööd kostja juures perioodil 13. juunist 2018

kuni 7. augustini 2018; hageja täitis rahvusvahelise vedude autojuhi kohustusi; poolte vaheline

töösuhe on lõpetatud TLS § 86 lg 1 alusel.

TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul,

kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest.

Kui kirjalik tööleping on jäänud sõlmimata, tuleb lugeda tööleping sõlmituks tööle asumise

ajast. Töötaja tööle asumise aeg on kuupäev, millal töötaja asub täitma töökohustusi. Vaidlust

ei ole selles, et hageja asus töökohustusi täitma 13. juunil 2018.

Kostja väitel sõlmiti kirjalik tööleping ja hageja allkirjastas ühe eksemplari. Väidetava hageja

allkirja võltsimise suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, seega ei ole tuvastatud, kas hageja

nimetatud lepingut allkirjastas või mitte. Maakohus nõustus kostjaga, et ka hagejal on kohustus

ja õigus nõuda kirjaliku töölepingu sõlmimist, see ei ole ainult tööandja kohustus. Seega on

vähe usutav, et hageja teades, et kirjalikku lepingut ei ole, ei küsinud kordagi töölepingut, olles

ise autojuht, kelle kohustuseks on sõita välisriikides.

Kohtule esitatud töölepingust ei nähtu töö tegemise kohta. Samas ei vaidle pooled, et hageja

asuski töökohustusi täitma rahvusvaheliste vedude autojuhina. Töötaja peab töökohustusi

täitma tööandja tegevuskohas, mis on töö tegemisega kõige enam seotud, kui töö tegemise kohta

ei ole töölepingus kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku

omavalitsuse täpsusega. Antud juhul on tööandja registreeritud Tallinnas, seega tuleb hageja

töö tegemise kohaks lugeda Tallinn.

TLS § 5 lg 1 p 5 sätestab, et töölepingus peab olema kokkulepitud töötasu, sealhulgas,

majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning

sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad

maksud ja maksed. Pooled on töötasu suhtes erinevatel seisukohtadel. Kohtule esitatud

töölepingu töötasu punkt ei ole seadusega kooskõlas. Töölepingu seadus ei näe ette töötasu

kohustuslikke osasid ega määratle nende sisu. Töötasu kujunemine ei või viia selleni, et

töötajale makstakse vähem, kui kehtestatud töötasu alammäärale vastav summa.

TLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud

või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud,

selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.

Hageja väide 1500 euro suuruse töötasu kohta on tõendamata, seega tuleb lähtuda sarnastel

asjaoludel tavaliselt makstava tasu suurusest. Maakohus leidis, et lähtuda saab Autoettevõtete

Liidu ja Transpordi Ametiühingu poolt sõlmitud kollektiivlepingus kokkulepitud töötasu

suurusest, milleks oli 2018. aastal 620 eurot kuus. Kuigi kollektiivlepingu kohaselt kehtivad

kokkulepitud tasumäärad riigisisese veoseoga tegelevate autojuhtidele, saab autojuhtide

miinimumtasu määrad võtta aluseks, kuna nimetatud tasudele on seaduseandja näinud ette ka

välislähetuse päevarahad ning välislähetusega kaasnevate kulude hüvitamise.

Pooled ei vaidle, et töötasu tuli kanda hageja pangakontole. Hageja kinnitust, et ta sai mingi

tasu kätte ning Nadežda Grintšenko seletust raha üle andmise kohta ei saa võtta asja

lahendamisel aluseks. Hageja kinnitusest ei ilmne, et töötasu oleks saadud. Tööandja makstes

töötasu oleks pidanud kinni pidama reeglitest, mille kohaselt sularaha maksmise kohta tuleb

teha vastav kassaorder, kus on välja toodud mis raha, millal ja kui suures summas on välja

makstud ning võtta sellele mõlema poole allkirjad. Antud juhul kassaorderid puuduvad. Seega

ei saa arvestada, et kostja poolt oleks hagejale makstud just töötasuna 604 eurot. Hageja

pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks töötasu makstud.

Kuna reisipõhine töötasu ei ole seadusega kooskõlas, siis ei saa arvestada töötasu aluseks

märgitud reise. Tööandja poolt esitatud sõidukijuhi töö- ja puhkeaja tabelis vaidlusaluse

perioodi kohta ei ole märgitud hageja tööaega. Tööpäev on märgitud tähega "T" ja vaba päev

tähega "V", kuid arvestus selle kohta, mitu töötundi hageja kuus töötas, puudub. Sõiduki reg.

nr XXXXXXX sõidumeeriku hageja töö- ja puhkeaja andmete kohaselt on sõiduaega 133,13

tundi, tööaega 13,07 tundi, valmisolekuaega 138,29 tundi ning seisuaega 2403,11 tundi.

Mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus toimub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määruse (EL) nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse

kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku (edaspidi digitaalne sõidumeerik) korral

mällu salvestatud andmete järgi (liiklusseaduse § 131 lg 1). Sõidumeerikute kohaselt saab

järeldada, et hageja tööaeg oli kokku 284 tundi 49 minutit (ehk kokku 31,06 tööpäeva,

tööajatabelis on märgitud 30 tööpäeva). Seega kostja ei olnud hagejale taganud täistööaega nagu

seadusandja on seda ette näinud (TLS § 43 lg 1, 2). Võttes aluseks kuu töötasu 620 eurot ja

ajavahemiku 13. juunist 2018 kuni 7. augustini 2018 on hageja väljateenitud töötasu juunis 383

eurot 80 senti (620 / 21 x 13), juulis 620 eurot, augustis 140 eurot 90 senti (620 / 22 x 5), kokku

1144 eurot 70 senti. Kuivõrd sularahas teostatud makse töötasu osas ei ole tõendatud, on kostjal

kohustus maksta hagejale töötasu 1144 eurot 70 senti.

TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha TLS § 40 lg 3 alusel

kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas

määras. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste

maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" § 3

sätestab, et välislähetuse päevaraha alammäär on 22 eurot 37 senti päevas. Kuna kokkulepet

suuremas määras ei ole esitatud, tuleb lähtuda seadusega kehtestatud määradest.

Hageja viibis välislähetuses 13. juunist 2018 – 18. juunini 2018 (6 päeva), 21. juunist 2018 –

25. juunini 2018 (5 päeva), 4. juulist 2018 – 9. juulini 2018 (6 päeva), 11. juulist 2018 –

19. juulini 2018 (10 päeva), 27. juulist 2018 – 6. augustini 2018 (11 päeva), kokku 38 päeva ja

lähtudes välislähetuse päevamäärast pidi saama päevaraha kokku 850 eurot 6 senti (38 x 22,37).

Kostja poolt on hagejale kahe ülekandega pangaarvele märkega "komandeering" kantud kokku

702 eurot (6. juulil 2018 350 eurot ja 29. juunil 2019 352 eurot). Samuti on kostja poolt tehtud

ülekandeid hageja kontole 21. juunil 2016 summas 260 eurot ning 16. juulil 2018 summas 455

eurot, selgitusega „avansiaruanne“. Seega on kostja maksnud hagejale lähetustasusid kokku

1417 eurot. Eeltoodust lähtuvalt on kostja maksnud hagejale lähetuskulusid suuremas osas ning

hageja nõue 1874 eurot ei ole põhjendatud.

TLS § 40 lg 1 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist

vastavalt VÕS § 628 lg-tele 2–4. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine.

Töötajale tuleb hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesannete täitmisel

ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada.

Hageja on teinud tööülesannete täitmiseks kulutusi 119 eurot 82 senti. Hageja poolt on

5. augustil 2018 võetud kostja arvelt välja 25 eurot. 21. juunil 2018 tehtud makse 95 eurot

selgitusega „avansiaruanne“ tuleb jätta tähelepanuta, kuna sellest ei selgu, kelle poolt on makse

tehtud. Seega on põhjendatud kulutuste hüvitamise nõue 94 eurot 82 senti (119,82–25).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult töölepingu koopia tähelepanuta.

Töölepingus kokkulepitud töötasu suurus 600 eurot ei erine kollektiivlepingus ettenähtud

miinimumpalgast, millest maakohus ka lähtuski.

Kostja ei nõustu maakohtu väitega, et kostja ei võimaldanud hagejale tööd täielikul määral.

Hageja tööaega ei määra vaid see, mitu tundi ta autoga sõitis. Tööaeg hõlmab ka kauba

mahalaadimise ja üleandmise aega, auto tankimist jne. Hageja töötas kahe autoga ning

maakohus ei võtnud teise auto kohta esitatud tunnistust. Teine auto anti hagejale OÜ TREN-

TRAILERS poolt tööülesannete täitmiseks kostja juures.

Kostja tasus hagejale sularahas 604 eurot. Hageja kinnitas seda oma sms-sõnumis kostjale ning

kinnitas seda ka maakohtu istungil.

Kuna hageja täitis tööülesandeid peamiselt välismaal, siis lähetusraha sel juhul ei maksta.

Nimetatu on märgitud ka töölepingu p-s 3.2. Lisaks oli hagejal vastavalt töölepingu p-le 3.1.

võimalik saada lisatasu.

Maakohus keeldus põhjendamatult tunnistaja I.K. ülekuulamisest, kes kontrollis hageja tööd.

5. Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest

olenemata materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis

(TsMS § 656 lg 2 teine lause).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja

selgitamata, jaganud valesti tõendamiskoormise ning on rikkunud selgitamiskohustust.

Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse

määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebust ei ole menetluses esitatud osas, milles maakohus jättis hageja nõuded

rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures rahvusvaheliste vedude autojuhina

perioodil 13. juuni 2018 – 7. august 2018 (kostja vastus hagile, tl 19). Tööleping hagejaga

lõppes katseaja jooksul tööandjapoolse ülesütlemisega.

Kostja on teinud hagejale töölepingu kehtivuse ajal pangaülekandeid kokku 1417 euro ulatuses

järgmiselt: 21. juunil 2018 summas 260 eurot selgitusega „avansiaruanne“, 29. juunil 2018 352

eurot selgitusega „komandirovka“, 6. juulil 2018 summas 350 eurot selgitusega

„komandeering“ ja 16. juulil 2018 summas 455 eurot selgitusega „avansiaruanne“. Hageja on

kostja pangaarvelt võtnud sularahas välja 25 eurot enda kulude katteks. Hageja on teinud

kulutusi tööülesannete täitmisel 119 euro 82 sendi ulatuses.

9. TsMS § 230 järgi tuleb pooltel menetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Hageja oli terve menetluse kestel seisukohal, et pooled ei ole kirjalikku

lepingut sõlminud. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et pooled olid töölepingu

tingimustes kokku leppinud ning hageja vaidlustas üksnes oma allkirja. Kui hageja on

seisukohal, et ta ei ole töölepingut allkirjastanud, siis ei tähenda see ainuüksi allkirja

vaidlustamist, nagu ekslikult väidab kostja. Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine

dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277

mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1

mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi. Seega kui

kostja tugineb kehtivale töölepingule, peab ta seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama

(Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Maakohus ei ole

kostjale tõendamiskoormise jaotust selgitanud. Kui kostjal ei ole võimalik tõendada hageja

allkirja ehtsust, tuleb talle anda võimalus tõendada pooltevahelise töölepingu tingimusi muul

viisil.

10. Töövaidlusseaduse (TvLS) § 58 lg 4 järgi võib juhul, kui töövaidluskomisjon avalduse

täielikult või osaliselt rahuldab, teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja

töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Sama

paragrahvi lg 5 järgi loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks. Kohus

annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis,

oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Seega

loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. Hageja

on töövaidluskomisjonile avaldanud, et ta pidi tegema 90 reisi ja saama omandisse auto (tl 4

pöördel). Hageja nimetatud tingimus võib mõjutada hageja töötasu suurust.

Maakohus on õigesti leidnud, et kui pooled ei tõenda kokkuleppe saavutamist töölepingu

tingimuste osas, tuleb lähtuda sarnastel asjaoludel tavaliselt makstava tasu suurusest. Nimetatut

ei muuda ka see, et kostja suhtes algatatud kriminaalasi on lõpetatud.

11. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja kinnitas maakohtu istungil

sularaha summas 604 eurot kättesaamist. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule kinnitas

hageja kohtuistungil, et nimetatud sularaha ta pole saanud ega kinnitust kättesaamise kohta

edastanud (tl 68 pöördel). Tsiviilasja materjalides puudub kostja poolt viidatud sms-sõnum,

millega hageja väidetavalt kinnitas raha kättesaamist. Kostja on töövaidluskomisjonile esitanud

hageja 6. augusti 2018 sms-sõnumi 25 euro hageja poolt tehtud kulutuste hüvitamiseks

kättesaamise kohta. Seega on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et kostja väide 604

euro töötasuna üleandmise kohta ei ole tõendatud. Kostja ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset

tõendit selle kohta. Õige on maakohtu seisukoht, et tööandja makstes töötasu oleks pidanud

kinni pidama reeglitest, mille kohaselt sularaha maksmise kohta tuleb teha vastav kassaorder,

kus on välja toodud mis raha, millal ja kui suures summas on välja makstud ning võtta sellele

mõlema poole allkirjad. Samuti pidi kostja nimetatud summa hageja töötasuna Maksu- ja

Tolliametis deklareerima.

12. Maakohus lähtus hagejale töötasu väljamõistmisel seadusega kehtestatud tööandja

kohustusest tagada töötajale töö kokkulepitud mahus ja ulatuses. Apellatsioonkaebusest saab

tuletada kostja kinnitust, et kostja tagas hagejale töö kokkulepitud mahus ja ulatuses. Seega ei

ole vaidlust selles, et hagejale töötasu nõude juures tuleb lähtuda asjaolust, et hageja töötas

kostja juures täiskoormusega perioodil 13. juunist 2018 kuni 7. augustini 2018. Sellest

tulenevalt ei ole ka tähendust apellatsioonkaebuse väitel, et hagejale anti OÜ TREN-

TRAILERS poolt kasutada teine tööauto.

13. Maakohus ei ole hageja nõuet rahuldades tuvastanud, milliste hageja töölepingulisest

suhtest tulenevate nõuete katteks on kostja teinud ülekandeid kokku summas 1417 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning otsus on

põhjendamata osas, mis puudutab kostja poolt hagejale ülekannete tegemist.

Maakohus luges kõik kostja poolt hagejale tehtud pangaülekanded päevaraha katteks. Hageja

ei nimeta, milliste tema töölepingulisest suhtest tulenevate nõuete katteks on ülekanded tehtud,

vaid lahutab ülekannete summa, s.o 1417 eurot kogu oma rahalisest nõudest kostja vastu.

Oma vastuses hageja avaldusele töövaidlusasjas nr 4-1/2291/18 väitis kostja, et töösuhte ajal

oli hageja pangakontole kantud avanssidena reisidel ettetulevate kulude ja auto remondikulude

katteks 21. juunil 2018 260 eurot, 29. juunil 2018 352 eurot, 6. juulil 2018 350 eurot ja 16. juulil

2018 455 eurot. Seega on kostja kandnud hageja pangakontole kokku 1417 eurot. Oma

14. märtsi 2019 vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et on nõus töövaidluskomisjoni

otsusega, mille kohaselt maksis kostja kõik päevaraha hagejale täies ulatuses. Seega on

ringkonnakohtu hinnangul kostja olnud vastuolulisel seisukohal ülekannete eesmärgi osas.

Esmalt mainis kostja, et tegemist on ettetulevate kulude ja auto remondikulude ettemaksega,

seejärel nõustus, et tegemist oli päevarahaga.

Ülekannete selgitustest nähtuvalt on tegemist komandeeringu rahadega ning avansiaruandega.

TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha TLS § 40 lg 3 alusel

kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas

määras. TLS § 40 lg 4 järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike

tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust. Töötajal on õigus

keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud.

Seega oli iseenesest kostjal võimalik teha hagejale avanssidena pangakontole ülekandeid mh

tööreisidel tekkida võivate kulude ja auto remondikulude katteks, nagu väitis kostja vastuses

töövaidluskomisjonile. Seejuures leidis maakohus, et hageja enda vahenditest tehtud kulutusi

on kostja hüvitanud vaid 25 euro ulatuses.

14. Maakohus luges kõik kostja poolt hagejale ülekantud raha kokku 1417 eurot päevaraha

katteks ning leidis, et kostja on tasunud hagejale päevaraha ettenähtust rohkem.

Ringkonnakohus leiab, et vähemalt kahe pangaülekande kohta, s.o 21. juuni 2018 summas 260

eurot selgitusega „avansiaruanne“ ja 16. juuli 2018 summas 455 eurot selgitusega

„avansiaruanne“ ei saa üheselt väita, et tegemist on päevarahaga. Nimetatud ülekannete

eesmärk ei ole selge. Tegemist võib olla tulevikus tekkivate kulude hüvitamisega või ka töötasu

ettemaksega. Seadus töötasu ettemaksmist ei reguleeri, kuid tööandjal ja töötajal on võimalik

selles kokku leppida.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtul tsiviilasja uuel arutamisel teha kindlaks, milline

oli kostja poolt hagejale tehtud ülekannete eesmärk, sh tuvastada, kas tegemist võis olla sellise

ettemaksega, mille tagastamist ning töötaja nõudega tasaarvestamist saab tööandja töölepingu

lõppemisel töötajalt nõuda TLS § 78 lg 3 järgi.

15. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke