2-18-10566/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ele Liiv ja Vahur-Peeter

Liin

Otsuse teatavaks tegemise aeg

13. november 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-10566

Tsiviilasi

SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali hagi Aranjuesz

Obaldya OÜ ja XX vastu solidaarselt kahju

hüvitamiseks ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

117 921 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (registrikood

11453650), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko

Puolakainen

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Asja läbivaatamine

18. oktoober 2019. a, kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14. mai 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

osaliselt otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti

rahuldamata XX taotlus liita SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali ja Schwerin Holding

OÜ hagid XX vastu ühte menetlusse (resolutsiooni p 4). Samuti korralduslike

otsustuste osas (resolutsiooni p-d 7–9).

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (8)

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (hageja) esitas 11. juulil 2018 Harju Maakohtule

Aranjuesz Obaldya OÜ (kostja I, müüja) ja XX (kostja II, käendaja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja 109 187,25 eurot ja seaduses sätestatud määras

viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Schwerin Holding OÜ (liisinguvõtja) 26. oktoobril

2015 liisingulepingu nr 20150697/00 (liisinguleping), millega liisinguvõtja kohustus

omandama kostjalt I plasmalõikuspingi Eckert Jantar 2 (asi). 26. oktoobril 2015 sõlmis hageja

kostjaga I müügilepingu liisingulepingule nr 20150697/00 (müügileping), mille alusel kostja I

müüs hagejale asja hinnaga 170 160 eurot (käibemaksuga). Müügilepingu p-s 6.1 leppisid

lepingupooled kokku, et kostja I annab asja üle liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale

hiljemalt 25. jaanuaril 2016. Müügilepingu p 6.5 järgi pidi asja omandiõigus üle minema

hagejale pärast kostjale I ostuhinna tasumist. Asja üleandmise kohta kostjalt I liisinguvõtjale on

30. märtsil 2016 allkirjastatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt (akt). Kostja II oli

müügilepingu sõlmimise ajal, samuti ajal, mil akti kohaselt toimus asja üleandmine, kostja I

juhatuse liige. Müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja

kostja II 26. oktoobril 2015 käenduslepingu. Kostja II vastutuse maksimumsumma oli 144 636

eurot.

Hageja ütles võlgnevuse tõttu liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepingu üles 17. novembril 2016

ning liisinguvõtja oli kohustatud üle andma asja valduse. Liisinguvõtja asja üle ei andnud. 2017.

a märtsis sai hageja üllatuslikult teada, et vaatamata hagejale edastatud aktile ja vastavatele

kinnitustele ei ole kostja I oma lepingulisi kohustusi täitnud ega asja liisinguvõtja valdusse

andnud.

Müügilepingu rikkumise tõttu on hagejale tekkinud varaline kahju, mille suuruseks on kostjale

I tasutud ostuhinna ja liisinguvõtjalt saadud liisingumaksete vahe, s.o 109 187,25 eurot

(käibemaksuga).

Kostjate vastuväited

2. Kostja I hagile ei vastanud. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei saa hagejal kahju hüvitamise nõuet olla, kuna ta ei ole

müügilepingust kehtivalt taganenud ega seda üles öelnud.

Täiendavalt leiab kostja II, et käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine.

Arvestada tuleb käendaja erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks, sest vastasel korral

ei oleks hageja müügilepingut kostjata I sõlminud. Kostjal II ei ole kunagi olnud selliseid

vahendeid, mille arvelt saaks käenduslepingust tulenevat kohustust täita. Vastutuse

maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et selle suuruse tõttu võib käendusleping

olla vastuolus heade kommetega.

Käenduslepingu p 3.1 grammatilisel tõlgendamisel ei ole käenduslepinguga kahju hüvitamise

nõuded tagatud. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei saanud kostja II aru, et ta vastutab ka

kõrvalkohustuste ja kahjuhüvitamise nõuete eest. Mh viitab kostja II võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 142 lg-le 6.

Kostja II taotleb kahju hüvitamise vähendamist nullini (VÕS § 139 lg 1). Hageja esindajat ei

olnud asja üleandmise juures, et veenduda selle üleandmises. Seega ei ole hageja teinud kõike

3 (8)

endast olenevat kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hagejal on nõudeõigus liisinguvõtja

vastu. Liisingulepingust taganemise korral on liisinguvõtja kohustatud tagastama

lepinguesemeks oleva vara või tagastamise võimatuse korral hüvitama üleantu väärtuse ning

hageja nõudel hüvitama sellest saadud kasutuseelise väärtuse.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 14. mai 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 109 187,25 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle

põhivõla summa. Kostja II taotluse tsiviilasjade liitmiseks jättis maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

•

hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 26. oktoobril 2015 liisingulepingu, millega liisinguvõtja

kohustus omandama kostjalt I asja;

•

26. oktoobril 2015 sõlmis hageja kostjaga I asja müügilepingu hinnaga 170 160 eurot

(käibemaksuga);

•

müügilepingu p-s 6.1 leppisid lepingupooled kokku, et kostja I annab asja üle

liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale hiljemalt 25. jaanuaril 2016.

Müügilepingu p 6.5 järgi pidi asja omandiõigus üle minema hagejale pärast kostjale I

müügihinna tasumist;

•

müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II

26. oktoobril 2015 käenduslepingu.

Maakohus tuvastas kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eeldusena, et hageja ja kostja I

vahel sõlmiti müügileping (VÕS § 208 lg 1), mille alusel hageja tasus kostjale I asja ostuhinnast

153 144 eurot (ostuhinnast 17 016 eurot tasus liisinguvõtja otse kostjale I). Seoses tekkinud

võlgnevusega ütles hageja liisingulepingu üles 17. novembril 2016. Liisinguvõtja asja hagejale

üle ei andnud. Maakohus tuvastas, et kostja I rikkus müügilepingut, kuna ei andnud asja

liisinguvõtjale üle, kuigi selle kohta oli koostatud kostja I ja liisinguvõtja vahel 30. märtsil 2016.

a akt. Kostja I vastupidist ei tõendanud. Ostuhinna tasumise ajal ei teadnud hageja, et tegelikult

ei ole kostja I liisinguvõtjale asja otsest valdust üle andnud. Kostja I ei ole tõendanud, et

rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg-d 1 ja 2).

Maakohus selgitas, et kahju hüvitamise nõude esitamine on võimalik ka siis, kui müügilepingust

ei ole taganetud ja kahjuhüvitist saab nõuda lepingu täitmise asemel. Maakohtu hinnangul olid

kahju hüvitamise eeldused täidetud (VÕS § 115, § 127 ja § 128). Kostja I pidi lepingu sõlmimise

ajal ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena kahju tekkimist ning rikkumise ja kahju vahel

on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg-d 3 ja 4). Seejärel hindas maakohus kahju hüvitise suuruse

põhjendatust ja tõendatust ning leidis, et hageja kahjunõue kostja I vastu tuleb rahuldada.

Müügilepingu kohaselt oli seadme ostuhind 171 160 eurot (käibemaksuga). Nimetatud

ostuhinnast tasus hageja kostjale I 153 144 eurot. Liisinguvõtja tasus hagejale liisingumakseid

43 956,75 eurot. Seega on hageja kahjunõude suuruseks kostja I vastu 109 187,25 eurot

(käibemaksuga).

Hageja viivisenõue on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi põhjendatud ning kahjuhüvitiselt tuleb

arvestada viivist alates hagi esitamisest, s.o alates 10. juulist 2018, kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte üle põhivõla summa.

Järgnevalt hindas maakohus kostja II käenduslepingust tulenevat vastutust. Maakohus tuvastas,

et kostja II vastutab solidaarselt tekitatud kahju eest (VÕS § 145 lg-d 1 ja 2). Kostja II vastutus

tuleneb käenduslepingu p-st 3.1, sest põhivõlgnik rikkus käendatavat kohustust. Kahjunõude

esitamine käendaja vastu ei eelda müügilepingust taganemist.

Maakohus hindas kostja II vastuväiteid ja leidis, et käendusleping ei ole vastuolus heade

kommetega ja on kehtiv. Samuti ei muuda rahaliste vahendite puudumine käenduslepingut

4 (8)

tühiseks. Tehingu tegemine tahte vastaselt on alus tehingu tühistamiseks mitte selle tühisuse

tuvastamiseks. Kostja II ei ole tõendanud VÕS § 139 mõttes, et kahju tekkis osaliselt hagejast

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest hageja vastutab. Hageja oli tehingu

finantseerija, kes asja üleandmise juures ei viibinud. Tulenevalt müüja ja liisinguvõtja

kinnitustest, et asi on üle antud, oli hageja kohustatud ostuhinna tasuma.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata. Ühtlasi esitas kostja II taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja II

taotluse tunnistajate (YY ja DD) ülekuulamiseks ega täitnud sellest tulenevalt

selgitamiskohustust. Lisaks ei arvestanud maakohus kostja II väidetega, eelkõige VÕS § 142 lg

6 ning alternatiivselt VÕS § 139 lg 1 kohaldamise kohta, ja ei põhjendanud oma seisukohti.

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 142 lg 6. Isegi kui käendusleping on

kehtiv, siis ei laiene see hageja kõrval- ja kahjuhüvitamise nõuetele, sest selles ei ole eraldi

kokku lepitud. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja II tagama üksnes müügilepingust

ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate müüja võimalike põhikohustuste täitmise.

Heade kommetega kooskõlas ei ole panna käendajale kohustust vastutada piiramatus ulatuses

ja täiesti määratlemata kohustuste täitmise eest ilma täiendava kokkuleppeta. Kostja II viitas

tagatiskokkulepete tühisuse tuvastamist käsitlevatele Riigikohtu lahenditele.

Maakohus jättis tuvastamata hageja ja kostja II alluvussuhte. Käenduslepingu sõlmimiseks oli

erakorraline vajadus, sest vastasel korral ei oleks hageja kostjaga I müügilepingut sõlminud.

Kostja II ei saanud käenduslepingu sisu mõjutada. Kostjal II ei ole kunagi olnud selliseid

vahendeid, mille arvelt oleks võimalik käenduskohustust täita. Hageja ei ole tõendanud, et ta

kontrollis enne käenduslepingu sõlmimist kostja II majanduslikku olukorda. Ainuüksi vastutuse

maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega, sest

poolte õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalus väljas.

Maakohus leidis valesti, et VÕS § 139 lg 1 alusel ei saa väljamõistetud kahjuhüvitist nullini

vähendada. Hageja ei ole välistanud võimalust, et kostja I ja liisinguvõtja võisid toime panna

pettuse, kuna nad allkirjastasid akti ja esitasid selle hagejale ostuhinna väljamaksmiseks. Akti

on esimesena allkirjastanud hageja, kelle esindaja pidi olema asja üleandmise juures, et

veenduda selle üleandmises. Seega on hageja ise osaliselt süüdi endale kahju tekitamises. Lisaks

tuleb arvestada, et hageja saab nõuda liisinguvõtjalt liisingulepingust tulenevate rahaliste

kohustuste täitmist.

Maakohtu väljamõistetud viivis on ebamõistlikult suur. Hageja viivise nõuet oleks tulnud hea

usu põhimõttest lähtuvalt vähendada nullini, arvestades hageja tegevust põhivõlgnevuse

tekkimisel, viiviste ebamõistlikku suurust ja kostja majandusseisu. Alternatiivselt tulnuks jätta

hageja viivise nõue rahuldamata.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Taotluse tunnistajate ülekuulamiseks palus hageja jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651

lg 1). Vaidlustatud otsusega on kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis ja viivis.

5 (8)

Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja II. Kostja I ei ole kostja II

kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 mõttes, mistõttu on tema suhtes maakohtu otsus jõustunud

(TsMS § 456 lg 2 p 1). Maakohtu otsus on jõustunud ka menetluslike otsustuste osas, sh osas,

millega jäeti kostja II taotlus hagide liitmiseks rahuldamata (resolutsiooni p-d 4 ja 7–9). Hagide

liitmata jätmist ei saa vaidlustada (TsMS § 660 lg 1) ning kostja II ei ole vastuväidet hagide

liitmata jätmise kohta apellatsioonkaebuses esitanud (TsMS § 660 lg 2).

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja II on

apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses kostja II

esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja II esitatud faktiliste

väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus ei ole

asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi

tuvastanud.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II vastutab käendajana müügilepingu rikkumisest

tuleneva kahju eest. Kostja II vastutuse eeldusena tuli esmalt tuvastada kohustuse rikkumine

(VÕS § 145 lg 1).

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud müügileping (VÕS § 208 lg 1), mille

alusel maksis hageja kostjale I ostuhinna ning kostja I kohustus vastavalt müügilepingu p-le 6.1

andma asja üle liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale hiljemalt 25. jaanuaril 2016.

Müügilepingu p 6.5 järgi läheb asja omandiõigus üle ostjale pärast müüjale asja hinna täielikku

laekumist. Hageja ja liisinguvõtja vahel oli sama asja suhtes sõlmitud liisinguleping ning asi

pidi minema liisinguvõtja kasutusse (VÕS § 361). Eeltoodud asjaolud ei ole vaidlusalused ka

apellatsioonimenetluses.

Järgmisena tuvastas maakohus, et hageja on müügilepingust tuleneva kohustuse täitnud, kuid

vaatamata talle esitatud kostja I ja liisinguvõtja poolt 30. märtsil 2016 allkirjastatud aktile ei

andnud kostja I asja liisinguvõtjale üle. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab,

et eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud ning on

asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Praeguses asjas

puudub vaidlus, et hageja asja üleandmise juures ei viibinud ning hageja edastas enda poolt

allkirjastatud akti kostjale I ja liisinguvõtjale, kes pidid selle asja üleandmisel allkirjastama ja

hagejale tagastama. Kuna akti allkirjastamisega seotud asjaolu ei olnud vaidlusalune, puudus

vajadus kostja II poolt taotletud tunnistajate ülekuulamiseks (TsMS § 238 lg 1 p 1, vt

ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl-d 155 ja pöördel).

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et müügilepingu rikkumise eeldused

olid täidetud ja hagejale tekitati kahju 109 187,25 eurot. Ringkonnakohus järgib vastavas osas

maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

10. Hageja nõue kostja II vastu tuleneb poolte vahel sõlmitud käenduslepingust. Tegemist

on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et käendusleping on

vaatamata kostja II vastuväidetele kehtiv ning kostja II vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

Kolleegium

nõustub

maakohtu

lõppjäreldusega,

kuid

peab

vajalikuks

tulenevalt

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest maakohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi täiendada.

10.1. Esmalt hindab ringkonnakohus kostja II väidet, et käenduslepingu p-st 3.1 ei

tulene, et kostja II vastutaks müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise eest olukorras,

kus müügilepingu rikkumine seisnes selles, et müüja ei andnud asja ostja volitatud

esindajale üle. Seega on pooltel vaidlus käenduslepingu p 3.1 tõlgendamise üle (VÕS §

29).

6 (8)

Lepingupoolte kokkulepe tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lähtuda tuleb lepingu

sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese

lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei

saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS

§ 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki ning selle sõlmimise

asjaolusid.

10.2. Kostja II leiab, et vaidlusalusest lepingupunktist tulenevalt ei ole käendusega

hõlmatud kahjuhüvitise nõuded. Ringkonnakohus kostja II seisukohaga ei nõustu.

Kostja II ei ole tõendanud VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis toetaksid sellisel

viisil tahteavalduse tõlgendamist.

VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi

vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid

vältida.

Käenduslepingu p 3.1 kohaselt tagas kostja II müügilepingust tulenevate kostja I kui müüja

kohustuste täitmist. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müügilepingu esemeks oleva asja üleandmine

müüja põhikohustus. Hageja nõuab praeguses asjas selle kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Käenduslepingus ei ole eeltoodud sätetest tulenevat käendaja vastutust piiratud.

Seega tuleb käenduslepingut tervikuna tõlgendada viisil, mis on sellise lepingu olemus ja

eesmärk. Arvestades eeltoodut on käenduslepinguga tagatud ka müüja müügilepingujärgse

põhikohustuse täitmise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.

10.3. Kostja II on leidnud, et asjas tuli kohaldada VÕS § 142 lg-t 6. Nimetatud sätte

kohaselt on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS-i 8. peatükis

sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et maakohus

on õigesti jätnud nimetatud sätte kohaldamata, sest selle sätte kohaldamise eeldusi ei

esine. Käenduslepingu p 3.1 ei kaldu kõrvale seaduses sätestatud käendaja vastutuse

põhimõtetest ja seetõttu ei ole kokkulepe, et käendaja vastutab kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, sh viivise ja kahju hüvitamise eest, VÕS § 142 lg 6 mõttes

keelatud. Käenduslepingu p-s 3.1 sätestatud kohustus on selge, piiritletud

müügilepinguga, kooskõlas seadusega ning sisaldab kostja II vastutuse rahalist

maksimumsummat.

10.4. Kolleegiumi

hinnangul

asus

maakohus

põhjendatult

seisukohale,

et

käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Tehing on vastuolus

heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu

heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete

vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning

neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kolleegium märgib, et käenduslepingu sõlmimine

praeguses olukorras (müüjaks on äriühing ja müügilepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks on käendusleping sõlmitud sama äriühingu juhatuse liikmega) on iseenesest

tavapärane ning kostja II kohustuseks oli tõendada asjaolusid, millega ta seostab

tehingute vastuolu heade kommetega. Apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolud ei ole

ebamoraalsed ega taunitavad, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse.

7 (8)

Arvestades kahju tekitamise asjaolusid (müüja ja liisinguvõtja allkirjastasid akti, kuid asja

liisinguvõtjale üle ei antud ning hageja tasus müüjale ostuhinna), siis ei ole käendajalt kahju

hüvitamise nõudmine heade kommetega vastuolus olukorras, kus hagejal võib olla nt nõue ka

liisinguvõtja vastu. Kostja II oli kostjaga I seotud isik ning esindajas kostjat I akti

allkirjastamisel.

10.5. Kostja II on tuginenud sellele, et käenduslepingu sõlmimisel ei kontrollinud

hageja kostja II krediidivõimet. Samas ei ole kostja II täpsustanud, millisest seadusest

tulenevat kohustust hageja väidetavalt rikkus ning kuidas see välistab kostja II

käenduslepingust tuleneva vastutuse (vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a

kohtuistungi protokoll; tl 155 pöördel). Kostja II ei ole õiguslikke võimalusi oma

õiguste kaitseks rakendanud (vt nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-30-16, p 11).

Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kostja II pidi käenduslepingu sõlmimisel

olema teadlik kõikidest käendusega seotud olulistest asjaoludest, sh kostja I majanduslikust

seisundist, sest ta oli samal ajal kostja I juhatuse liige (vt müügileping; tl 15 pöördel).

10.6. Kostja II on esitanud väite, et kostja II ei saanud käenduslepingu sisu mõjutada.

Sellest väitest saab järeldada, et kostja II hinnangul võib käenduslepingu p 3.1 näol olla

tegemist tühise tüüptingimusega. Kolleegium leiab, et tüüptingimuse tühisuse eeldused

ei ole VÕS § 42 lg 1 mõttes täidetud. Vaidlusaluse lepingupunktiga ei kaldutud kõrvale

käenduslepingu olulisest põhimõttest. Nagu kostja II ka ise väidab, siis ilma käenduseta

ei oleks müügilepingut sõlmitud ning kostja II, kes oli kostja I juhatuse liige, oli sellise

tehingu tegemisest huvitatud. Sellises olukorras ei ole kindlasti tegemist kostjat II

ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Lisaks ei loeta VÕS § 42 lg 2 kohaselt

tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset.

Käenduslepingu p 3.1 sätestas kostja II käenduslepingujärgse põhikohustuse.

10.7. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et VÕS § 139 lg 1 järgi kahju

hüvitamise vähendamiseks alused puudusid. Samuti ei välista kostja II vastutust asjaolu,

et hagejal võib olla liisingulepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu. Võlausaldaja võib

solidaarkohustuse korral nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Ringkonnakohus järgib vastavas

osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

11. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud hageja viivisenõude ja

mõistnud kostjalt II VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja viivise alates hagi

esitamisest.

Apellatsioonkaebuses on kostja II leidnud, et viivist tuleb vähendada nullini. Kostja II ei ole

maakohtu menetluses viivise vähendamist taotlenud.

Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162

lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist

omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Kostja II taotles viivise vähendamist esimest korda alles

apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi arvates saaks sellises olukorras ringkonnakohus viivise

suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui

apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu

13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Apellatsioonkaebus neile nõuetele ei

vasta. Ka kohtuistungil kostja II viivise vähendamise osas selgitusi ei esitanud (vt

ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl 155 pöördel). Täiendavalt

8 (8)

märgib kolleegium, et nõudes viivise vähendamist, ei toonud kostja II esile asjaolusid, mis

annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

12. Kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga, milles on sätestatud käendaja vastutuse

rahaline maksimumsumma, peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas maakohtu otsuse

resolutsiooni p 3 vajab täiendamist käendaja vastutuse rahalise maksimumsummaga, s.o 144

636 eurot. Pooltega on eeltoodud asjaolu arutatud ning pooled on sellise resolutsiooni

täiendusega nõus (vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl 155

pöördel).

Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole resolutsiooni täiendamine vajalik. Kohtupraktikas

on leitud, et VÕS § 142 lg-tes 1 ja 3 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatud käendaja vastutus ja selle

ulatus ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest.

Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest,

mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või

menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat

ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

Praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt II põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega

viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Kuna

hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest (ja nõue muutus sissenõutavaks enne hagi esitamist),

siis nõuab hageja kostjalt II viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega

viivitamisest. Kuna pooled ei ole käenduslepingus viivise määras kokku leppinud, kohaldub

seadusjärgne viivise määr.

Kuigi kostja II maakohtus viivise vähendamist ei taotlenud, on maakohus piiranud TsMS § 367

alusel väljamõistetavat viivist põhinõude suurusega. Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust

vaidlustanud.

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda.

Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Ele Liiv, Vahur-Peeter Liin