3-18-2207/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

11.11.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2207

Haldusasi

R.

A. kaebus

Tallinna

Vangla

15.10.2018

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 5-

2/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R. A.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 18.09.2019 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R. A. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. detsember 2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav R. A.

Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkirjaga nr 5-2/18/994 Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord)

p 1.12.12. süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja

distsipliinirikkumine selles, et kaebuse esitaja kasutas teisele kinnipeetavale isikule väljastatud

kõnekaarti (tl 22-24).

R. A. ( isikukood XXXXXXXXXXX) vaidlustas nimetatud käskkirja vaidemenetluse korras.

Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/286-2 jäeti R. A. vaie rahuldamata (tl 37-

39p).

2. 23.11.2018 esitas R. A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.10.2018

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 5-2/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-

15/18/286-2 tühistamiseks.

27.11.2018 määrusega rahuldas kohus R. A. menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu

tasumise kohustusest summas 15 eurot kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

3. 05.12.2018 esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis oma

17.12.2018 määrusega rahuldamata.

Asjas toimus kohtuistung 18.09.2019, kus kohus läks üle kirjalikule menetlusele.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 15.10.2018 distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirja nr 5-2/18/994 ja 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitused ei ole kajastatud muutmata kujul,

see näitab vangla kallutatust.

Helistamine toimus telefonisti/valvuri loal ja vangla on tõendeid hinnanud kallutatult ning

kaebaja kasuks rääkivad tõendid on jäetud arvesse võtmata – näiteks U. S. ütlused selles osas,

et kõik toimus telefonisti loal. Vastavat asjaolu üldse ei uuritud ega kontrollitud

distsiplinaarmenetluses.

4.2. Kuni 05.10.2018 ei olnud kaebajale Tallinna Vangla kodukorda tutvustatud. Kaebajale

tutvustati üksnes Kodukorra muutmise käskkirja ja selles osas on kaebaja andnud kodukorra

muutmise käskkirja tutvumise kohta allkirja. Kaebaja on süüdimõistetu alates 04.10.2018.

Lisaks on kaebajat viidud vanglast korduvalt välja kauemaks kui 3 päevaks (arestimajja), seega

tuli kaebaja arvarvates iga kord, kui kaebaja saabus tagasi Tallinna Vanglasse, talle tutvustada

Kodukorda, mida aga ei tehtud.

05.06.2018 allkirjalehelt tuleb üheselt ja selgelt välja, et too päev tutvustati kaebajale

Kodukorra muudatust.

28.11.2018 allkirjalehelt tuleb samuti selgelt välja, et talle tutvustati tervet Kodukorda koos

kõigi muudatustega.

24.11.2017 allkirjalehe osas toob kaebaja välja, et viidatud allkirjalehelt ei ole võimalik

tuvastada, mida kaebajale tutvustati – puuduvad nii käskkirja number kui ka kuupäev, mille

alusel oleks võimalik kindlaks teha, mida kaebajale tutvustati. Lehel on lühendid TV ja KK,

kuid mida need tähendavad ei ole lahti kirjutatud. Kaebajale tuleb esimesena ette „töövihik

koju kaasa“. Isegi kui need tähendavad Tallinna Vangla kodukorda, siis ei ole võimalik

tuvastada millise kuupäeva Kodukorda tutvustati ning kas seda tehti tervikuna või ainult mingis

osas. Kaebaja väidab veel, et see lahter, kus on TV kk oli alla kirjutamise hetkel üldse tühi ja

on täidetud hiljem.

4.3. Kaebaja väidab, et advokaadile helistades valib numbri (mitte kambri helistamise päeval)

vahistatutel alati vanglaametnik, et olla kindel, et helistatakse kaitsjale (mitte näiteks mõnele

lähedasele), samuti kontrollib ametnik seda, kas helistatakse helistajale väljastatud kaardiga.

Sellest

tulenevalt

olid

väga

tähtsad

telefonisti

ütlused,

mille

võtmist

kaebaja

distsiplinaarmenetluses taotles.

4.4. Kaebaja ei teadnud täpselt oma kõnekaardi numbrit tol ajal, sest kaebajale ei jää numbrid

koheselt pähe. Kaebaja väidab, et ta laadis läbi vangla poe kõnekaardile aega, seda ei teinud

keegi väljapoolt vanglalt nagu märgitakse vaideotsuses ja millest järeldatakse, et kaebaja pidi

teadma oma kõnekaardi telefoni numbrit. Kaebaja ei saanud ka taotleda kõnekaardi numbri

õigsuse kontrolli, kuna pidi lõpetama kiirelt lõuna ja minema tööle lattu. Vastavat blanketti seal

ka ei olnud ning valvur läks kohe peale telefoni toomist ära. Kaebaja selgitab, et ta eeldas

helistamise ajal, et tegemist on tema kaardiga.

4.5. Kaebaja märgib, et menetluse viis antud juhul tegelikult läbi Marju Kuuse, mitte Juhan

Aasorg. Kaebaja on seisukohal, et Marju Kuuse ei ole kaebaja suhtes objektiivne ja lisaks on

tõendeid hinnatud kallutatult ja puudulikult. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise osas toob

kaebaja veel välja, et Marju Kuuse viis sisuliselt menetluse läbi ning ta ütles kohe, et kaebaja

saab karistada. Marju Kuuse suhtumine oli negatiivselt meelestatud. Isiklikku vaenu ei tea, et

oleks.

4.6. Kaebaja leiab, et arvestades ka vangla süüd, oleks kõige leebem liik haldusmenetluses

olnud vestluse läbi viimine, mis oleks võinud olla käesoleval juhul asjakohane, mitte aga

distsiplinaarkäskkirja koostamine. Kaebaja leiab, et siin on rikutud HMS § 6 sätestatud

uurimispõhimõtet.

4.7. Kaebaja soovib rõhutada, et varasemalt on lubatud teiste isikute kõnekaartidega helistada

ning kaebaja selle eest karistamine ei ole õiglane. Kaebaja leiab, et asjaolusid arvestades ei

olnud kaebaja süü nii suur, et teda karistada distsiplinaarkorras, oleks võinud piirduda ka

vestlusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisneb R. A. distsiplinaarsüütegu selles, et ta 01.10.2018

kell 12.14 ajal kasutas helistamiseks kinnipeetav U. S. kuuluvat kõnekaarti. Kaebaja

distsipliinirikkumise kohta koostas teise üksuse valvur Pille Maripuu 01.10.2018 ettekande nr

1-18-3970. Ettekande kohaselt palus valvur Pille Maripuu 01.10.2018 kella 12.14 ajal valvur

Peeter Levollil anda kambrisse 315 teisaldatav telefon, et kinnipeetav R. A. saaks helistada

advokaadile. Peale helistamist programmist „Prion“ vaadates selgus, et telefonikõne

advokaadile toimus R. A. kambrikaaslase U. S. telefonikaardiga.

Kaebajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte (saadetud kohtule Tallinna

Vangla 12.12.2018 kirjaga nr 1-11/18/27223-3), seega oli kaebaja teadlik Kodukorra p-s

1.12.12 sätestatud keelust kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud

kõnekaardinumbrit. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on tegemist süülise

käitumisega.

Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse

algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid

seletusi, menetluse läbiviija on kogunud asjas olulisi tõendeid ja neid kogumis hinnanud,

karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on

proportsionaalne. Tallinna Vangla leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist

leidnud, et R. A. pani 01.10.2018 toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda karistada

distsiplinaarkorras. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkiri nr 5-2/18/994 on antud kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele

ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

5.2. Tallinna Vangla seisukohad kaebuses toodud väidetele seoses vaidlustatud

käskkirjaga

5.2.1. Vastustaja märgib vastuseks kaebaja etteheitele tema seisukohtade muutmisest

vaidlustatud käskkirjas, et kõrvutades kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus 10.10.2018

esitatud selgitusi 15.10.2018 käskkirjas viidatud kaebaja 10.10.2018 selgitustega, võib

järeldada, et need on olulises osas identsed. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele R. A. poolt

15.10.2018 esitatud vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritud kujul ning neid kaebaja

selgitusi on rikkumise toimepanemise ja süü tuvastamise osas kokkuvõtlikult analüüsitud,

millele on 21.11.2018 vaideotsuses ka viidatud. Vastustajale ei nähtu, et vangla oleks kaebaja

poolt distsiplinaarmenetluse käigus ja distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud olulised

vastuväited ja selgitused jätnud tähelepanuta. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse läbiviimist

reguleerivatest normidest ei tulene kohustust kajastada distsiplinaarmenetluse käigu kohta

koostatud kokkuvõtlikus protokollis ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas sõna-sõnalt

kõiki menetlusosalise poolt esitatud vastuväiteid ja selgitusi, ei saa asjaolu, et kaebaja

15.10.2018 esitatud vastuväited on käskkirjas kajastatud refereeritud kujul, kaebaja õigusi

rikkuda.

5.2.2. Distsiplinaarmenetluse käigus 10.10.2018 antud ütlustes väitis kaebaja, et telefonikõne

kaebaja kaitsjale tegi U. S. ning kaebaja üksnes aitas U. S. helistamiseks sisse ja välja logida.

Kaebaja väidete kontrollimiseks võttis distsiplinaarmenetluse läbiviija U. S. ütlused, milles

viimane tunnistab, et andis R. A. helistamiseks kasutada enda telefonikaarti. Kuivõrd kaebaja

poolt U. S. telefonikaardiga helistamine leidis kinnitust ka menetluse käigus kontrollitud

videosalvestiselt, millest nähtus üheselt, et 01.10.2018 ajavahemikul 12:14:38 kuni 12:16:49

kasutas telefoni vaid kaebaja, oli distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega kaebaja

väited U. S. poolt telefonikõne tegemise kohta kaebaja advokaadile, ümber lükatud. Kuna

kaebaja ei toonud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel välja, et ta oleks saanud vanglaametnikult

loa U. S. telefonikaardi kasutamiseks ning väitis vaid, et ta aitas U. S. telefoni kasutamiseks

sisse ja välja logida, ning see väide on ümber lükatud juba ainuüksi videosalvestiselt nähtuvaga,

ei pidanud menetleja vajalikuks U. S. ütluste täpsustamiseks täiendavaid selgitusi võtta.

Käesoleva kohtumenetluse kestel on vastustaja võtnud täiendavalt selgitused vanglaametnikelt

Pille Maripuult (tl 82) ja Peeter Levollilt (tl 83) võtnud ning mõlemad ametnikud on kinnitanud,

et nemad ei ole kaebajal U. S. kõnekaardiga helistada lubanud. Arvestades ka, et Kodukorra

sättega on kinnipeetaval keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud

kõnekaardinumbrit ning eelnimetatud konkreetne keeld ei anna vanglaametnikele

kaalutlusruumi sättest kõrvale kaldumiseks, ei oleks vanglaametnikud kuidagi sellist luba ka

anda saanud.

Eeltoodust tulenevalt ei mõjutanud asjaolu, et menetleja U. S. paljasõnalisi ütlusi selle kohta,

et kõnekaardinumbri kasutamine toimus vanglaametniku loal, ei arvestanud või selle väite

täpsustamiseks täiendvavalt tõendeid ei kogunud, kuidagi distsiplinaarmenetluse tulemust.

5.2.3. Tõele ei vasta R. A. väide, et temale ei ole tutvustatud Kodukorda. Kinnipeetavate,

vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu kohaselt viibib R. A.

kinnipidamisasutuses alates 29.06.2017. Tallinna Vanglasse paigutati kaebuse esitaja käesoleva

vangistuse ajal esmakordselt 15.11.2017 (lisa 1 tl 19). Kaebuse esitajale on Tallinna Vanglas

15.11.2017 tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte, mida kaebuse esitaja on ka allkirjaga

kinnitanud (lisa 2, tl 20). 24.11.2017 tutvustas Tallinna Vangla vanglaametnik Olga Kostjanaja

kaebuse esitajale allkirja vastu Kodukorda (lisa 3, tl 21) - seega oli R. A. teadlik Kodukorras

sätestatust, sh selle punktis 1.12.12. sätestatud keelust kasutada helistamiseks teisele

kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on

tegemist süülise käitumisega. Asjaolu, et kaebuse esitajat on erinevate menetlustoimingute

teostamiste ajaks erinevatel ajavahemikel lühiajaliselt viidud arestimajja, ei tähenda, et peale

igakordset lühiajaliselt arestimajas viibimist Tallinna Vanglasse tagasi saabumisel, oleks

vangla pidanud R. A. uuesti tutvustama vangistust reguleerivaid õigusakte (VangS § 14 lg 2),

kuna arestimajast vanglasse naasmise näol ei ole tegemist vanglasse vastuvõtmisega VangS §

14 mõttes.

5.2.4. Vastustaja on seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes oli alates 13.06.2018

kuni rikkumise toime panemise hetkeni kasutanud oma kõnekaarti enam kui 50-l korral (tl 84

ja selle pöördel), samuti mitmel korral lasknud sinna enda vanglasiseselt arvelt raha kanda, ei

mäleta oma kõnekaardi numbrit. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja ei suuda mingil põhjusel

meelde jätta kõnekaardi numbrit, ei ole usutav, et kaebaja ei mäleta ka konkreetse kõnekaardiga

helistamiseks vajalikku 4-kohalist PIN-numbrit. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal,

et kaebaja väited rikkumise toime panemise kohta eksimuse tõttu, on otsitud ning kantud

eesmärgist süüst vabaneda.

Vastustaja toob välja, et kaebajal endal lasub kohustus kontrollida, et kõne toimuks temale

väljastatud kõnekaardi numbriga. Seega vastutab vaid kaebaja temale mittekuuluva

kõnekaardiga helistamisega toime pandud rikkumise eest ning hilisemad väited teadmatuse

kohta ei vabasta kaebajat vastutusest. Arvestades, et distsipliinirikkumise toime panemine ei

pea olema tahtlik ning distsiplinaarkaristuse saab määrata ka hooletusest toime pandud

distsiplinaarsüüteo eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-

24-10; p 11), on kaebaja karistamine igati põhjendatud.

5.2.5. Vastustaja hinnangul on kaebaja süü distsipliinirikkumise toime panemises tõendatud

distsiplinaarmenetluses käigus kogutud tõenditega ning arvestatud on kõigi kogutud tõenditega.

Asjaolust, et Marju Kuuse oli distsiplinaarasja menetlejale praktikant Juhan Aasorule

distsiplinaarmenetluse praktika ajaks määratud juhendaja ning sellest tulenevalt täitis juhendaja

kohustusi, sh abistas praktikanti menetluse läbiviimisel, ei saa järeldada, et menetlus polnud

objektiivne.

VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud

selgitab välja vanglateenistus. Menetleja Juhan Aasorg on HMS § 6 kohaselt selgitanud välja

asjas tähtsust omavad asjaolud ning kogunud ka selle kohta tõendeid. Asjaolu, et kaebaja

hinnang tõendite usaldusväärsusele erineb menetleja omast, ei tähenda, et menetlust oleks läbi

viidud ebaobjektiivselt. Menetleja J. Aasorg on hinnanud kogutud tõendeid kogumis ja jõudnud

järeldusele, et kaebaja distsipliinirikkumine on kinnitust leidnud ning määranud kaebajale

distsiplinaarkaristuse, mida tõendab J. Aasoru allkiri distsiplinaarmenetluse kokkuvõttel ja

karistuse määramise käskkirjal.

Kaebaja väited vanglaametnik M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang.

Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat põhjust selle kohta, et M. Kuuse oleks kuidagi huvitatud

menetluse tulemusest, kaebaja välja toonud ei ole ning seega on see kaebaja paljasõnaline väide.

5.3. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud õiguspäraselt

ning distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud kaebaja poolt Kodukorra p 1.12.12

nõuete rikkumine. Järelikult oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras nimetatud punkti

rikkumise eest õiguspärane. Seega puudub käskkirja tühistamiseks alus ning kaebus ei kuulu

rahuldamisele.

5.4. Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise nõue

Kaebaja ei ole kaebuses Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/286-2 tühistamise

nõuet põhjendanud ega avaldanud, miks on vaideotsuse tühistamine vajalik. Vastustaja on

seisukohal, et vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ega sea talle kohustusi, ei saa

olla ka tema õigusi rikkuv. Vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning

Tallinna Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei

esine tühise haldusakti tunnuseid. Kuivõrd vaideotsuse tegemisel ei ole menetlusnorme rikutud

ning otsus vastab haldusaktile ettenähtud vorminõuetele, puudub alus selle tühistamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asja sisuks on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse

üle. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p

1.12.12 rikkumise eest ning vangistusseaduse (VangS) § 64 lõike 4 alusel karistati kaebajat

selle rikkumise eest noomitusega (tl 22-24).

6.1. Karistamise aluseks olnud ettekandest nr 1-18-3970 nähtuvalt 01.10.2018 kella 12:15 paiku

R. A. ja U. S. pani toime järgmise rikkumise: Täna 01.10.2018 kell 12:14 palusin valvur Peeter

Levolli, anda kambrisse 315 teisaldatav telefon, et kinnipeetav R. A. saaks helistada

advokaadile (kinnipeetava lõuna hakkas läbi saama ja kinnipeetav hakkas taas tööle naasma),

ise olin hõivatud lähistel, teiste telefonidega. Kõne lõppedes (3 min hiljem), pandi telefoni toru

hargile. Pisut hiljem võtsin telefoni ära ja läksin eemale. Hiljem kabinetis „Prion“ programmist

vaadates selgus, et kinnipeetav R. A. on helistanud advokaadile kambrikaaslase U. S. telefoni

kaardiga (tl 31).

6.2. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kodukorra (01.10.2018 kehtinud redaktsiooni) p 1.2. kohaselt on Kodukord kohustuslik

täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil ja Maardu üksuse viibijaile, /…/.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud

distsiplinaarkaristusi, sh ka noomitust (VangS § 63 lg 1 p 1).

6.3. Kohus on seisukoha, et asjas on tõendamist leidnud, et kaebajale on tutvustatud Kodukorda

24.11.2017 (tl 21). Kaebaja väited nagu ta ei teaks, mida tähendab lühend TV kk ja et see on

sinna lisatud hiljem, on kohtu hinnangul ilmselgelt otsitud ega ole usutavad. Kaebaja on

kinnitanud 15.11.2017, et on tutvunud kinnipeetava isiku kohustustega vanglas ja on teadlik, et

muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel (tl 20).

Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et tema lühiajalise väljaviimise järgselt tuli talle

õigusakte tutvustada uuesti. Lühiajalise väljaviimise näol ei ole tegemist VangS § 14 sätestatud

vastuvõtmisega vanglasse, millisel juhul tuleks tutvustada isikule uuesti vangistust

reguleerivaid õigusakte vastavalt VangS § 14 lg 2. Tutvustamise vajadus oleks esinenud ainult

sel juhul, kui neid akte oleks vahepeal muudetud. Seda ei ole käesoleval juhul menetlusosalised

väitnud.

6.4. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja kasutas

01.10.2018 kella 12:15 paiku helistamiseks U. S. telefonikaarti. Eeltoodu on tõendamist leidnud

eelkõige ettekandega nr 1-18-3970 (tl 31), samuti U. S. ütlustega (tl 32 pöördel), „Prion“

kõnelogide väljavõttega (tl 33p-34) ja menetlustoimingu protokolliga (tl 34 p).

6.5. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud

Kodukorra p 1.12.12 süüline rikkumine.

6.6. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada,

millist

võimalust

kaebaja

ka

kasutas

(tl

31p-32).

Kaebajale

on

tutvustatud

distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite esitada (tl 27-29p). Seega

on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud.

6.7. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 22-26 p) vastab kohtu hinnangul

õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri

sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii

karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta.

Käskkirja kohaselt on tegemist distsipliinirikkumisega, sest sellise teoga paneb kinnipeetav

ohtu vangla järelevalve ja julgeoleku. Kinnipeetav kasutas teisele isikule väljastatud kõnekaarti

isikliku kõne tegemiseks. Selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav, kuna võib kaasa tuua

konfliktseid võlasuhteid, mis võivad lõppeda, kas vaimse või füüsilise vägivallaga. Sellise

rikkumisega seab kinnipeetav ohtu nii iseenda, kui ka kaaskinnipeetavate julgeoleku, mida

vanglal on kohustus kaitsta.

Vastustaja on analüüsinud, et noomitus on arvestades rikkumist käesoleval proportsionaalne

karistus. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused,

määratud karistust ei ole põhjust pidada kõiki asjaolusid kogumis arvestades ka ülemääraseks.

6.8. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud

selgitusi ja vastuväiteid on käskkirjas muudetud ning see näitab vangla kallutatust. Vastustaja

toob oma vastuses kaebusele õigesti välja, et käskkirjas tuleb kajastada vastuväited

kokkuvõtlikult mitte täpselt sõna-sõnalt nagu leiab kaebaja. Asjaolu, et kaebaja vastuväited on

käskkirjas kajastatud refereeritult ei saa kuidagi muuta käskkirja õigusvastaseks ega ole

käskkirja tühistamise aluseks.

6.9. Kaebaja viitas oma kaebuse põhjendamisel veel, et helistamine toimus telefonisti/valvuri

loal ja vangla on tõendeid hinnanud kallutatult ning kaebaja kasuks rääkivad tõendid on jäetud

arvesse võtmata – näiteks Uuno Siniste ütlused selles osas, et kõik toimus telefonisti loal.

Kohus nõustub neid väiteid hinnates vastustajaga ja leiab, et arvestades Kodukorra sättega,

mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada helistamiseks teise kinnipeetava

telefonikaarti, puudub vanglaametnikul esiteks õigus vastavat luba anda. Teiseks on vastavad

väited ümber lükatud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud vanglaametnike poolt antud

ütlustega, et nemad vastavat luba ei andnud (tl 82-83 ja kohtuistungi helisalvestis).

Kohus leiab, et isegi juhul, kui varasemalt olid mõned vanglaametnikud viljelenud Kodukorra

vastast halduspraktikat ning lubanud kinnipeetavatel ja sh kaebajal helistada teise kinnipeetava

kõnekaardiga, mis ei ole täielikult välistatud arvestades asjas kogutud täiendavaid tõendeid (vt

tl 120-121p ja 135-139 ning juurdepääsupiiranguga toimik lk 122-123), siis ei muuda see

kaebaja tegu õiguspäraseks ega kinnita kaebaja väidet, et kaebaja sai käesoleval juhul loa võõra

kõnekaardiga

helistamiseks

vanglaametnikult.

Varasema

võimaliku

õigusvastase

halduspraktikaga ei saa õigustada hiljem toimepandud Kodukorra rikkumist. Samuti ei muuda

see käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkäskkirja õigusvastaseks. Kohus märgib

siinkohal, et kaebajat karistati käesoleval juhtumil kõige kergema distsiplinaarkaristusega ehk

noomitusega, mida võib antud asjaolusid silmas pidades pidada proportsionaalseks karistuseks.

6.7. Kohus selgitab kaebajale veel, et see, kas tegemist oli tahtliku teoga või kogemata juhtunud

eksitusega (kaebaja väidab, et ei teadnud oma kõnekaardi numbrit peast), ei oma käskkirja

õiguspärasuse hindamise seisukohal tähtsust, kuivõrd süü üheks vormiks on ka hooletus.

Samuti ei mõjuta käskkirja õiguspärasust asjaolu, kas ka valvur oli oma töökohustuse täitmisel

hooletu või mitte.

6.8. Samuti ei oma käskkirja õiguspärasuse kontrollimise seisukohalt tähtsust, milline

vanglaametnik viis konkreetselt läbi distsiplinaarmenetluse olukorras, kus mõlemal

vanglaametnikul

oli

selleks

vastav

pädevus

ja

õigusaktidest

tulenev

volitus

distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks olemas. Nii Marju Kuuse kui ka Juhan Aasorg on

vanglaametnikud. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus.

Kaebaja väited sellest, et Marju Kuuse, kes oli Juhan Aasorule distsiplinaarmenetluse praktika

juhendajaks määratud ning täitis distsiplinaarmenetluse läbiviimisel juhendaja ülesandeid, ei

ole menetlust aidanud läbi viia erapooletult on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub

vastustajaga selles, et kaebaja väited M. Kuuse erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne

hinnang, mis ei ole menetluses esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus märgib, et lisaks

tõendite puudumisele, ei ole ka kaebaja ise välja toonud ühtegi konkreetset põhjust, miks Marju

Kuuse peaks olema huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemusest. Kaebuse esitaja ei ole välja

toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest

tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest.

7. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 5-2/18/994 on õigesti leitud, et

kaebaja rikkus süüliselt Kodukorra p 1.12.12, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes

distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt noomitusega.

Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik. Seega

on Tallinna Vangla 15.10.2018 käskkiri nr 5-2/18/994 õiguspärane.

Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus ka Tallinna

Vangla 21.11.2018 vaideotsus nr 5-15/18/286-2 tühistamiseks.

8. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik