3-18-1515/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.11.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1515

Haldusasi

XX, YY ja CC kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – XX, YY ja CC, esindaja vandeadvokaat

Jaanus Tehver

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Margit Maidla ja SS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.06.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX, YY ja CC apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 08.10.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX, YY ja CC apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

04.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1515 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.12.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-18-1515

2(14)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Häirekeskus andis 31.10.2017 kell 11.07 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA või politsei)

edasi väljakutse, mille kohaselt liikus Tallinnas Harju tänaval Raekoja platsi suunas paljajalu

lühikesi pükse kandev mees, kellel oli käes kaks nuga. Teate kohaselt mees ei ähvardanud

kedagi ega olnud agressiivne. Edasi liikus mees Raekoja platsilt Kullassepa tänavale ja sealt

mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule ning jõudis umbes kell 11.15 Vabaduse väljaku

tunnelisse suunduva trepi Jaani kiriku poolse nurga juurde. Samal ajal liikusid talle Kaarli pst

poolt vastu väljakutsele reageerinud politseiametnikud DD ja OO. Politseiametnikud andsid

mehele korduvalt korralduse nuga maha visata, kuid sellele mees ei reageerinud, vaid hakkas

jooksma, noad käes, DD suunas. DD tegi teenistusrelvast kolm hoiatuslasku ning vahetult

pärast viimast hoiatuslasku kell 11.16 tulistas OO meest, tabades teda selga. Paar minutit

hiljem kohale saabunud kiirabi viis mehe haiglasse, kuhu ta saabus kell 11.33 kliinilises

surmas. Elustamine ei õnnestunud ning kell 11.57 fikseeriti mehe surm. Hiljem tuvastati, et

kõnealune mees oli QQ.

2. QQ isa XX pöördus 15.11.2017 ja 16.12.2017 PPA poole sündmuse asjaolude

väljaselgitamise kohta teabe saamiseks. PPA vastas avaldustele 01.12.2017 ja 11.01.2018.

Esimesena nimetatud vastuskirjas on muu hulgas märgitud: „Sisekontrollibüroo hindas

toimunud olukorda ning tuvastas, et politseiametnike poolt tulirelva kasutamine antud

olukorras oli õiguspärane ilma sisulist menetlust algatamata“.

3. Põhja prefektuur alustas 31.10.2017 kriminaalmenetluse (kriminaalasi nr 17230102160)

karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 tunnustel (tapmise katse). Põhja

Ringkonnaprokuratuur lõpetas 28.03.2018 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 199 lg 1 p-de 1 ja 4 ning § 200 alusel kriminaalmenetluse, kuna QQ oli surnud ning

politseiametnikud tegutsesid hädakaitseseisundis. Riigiprokuratuur jättis QQ lähedaste poolt

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata ning selle

peale esitatud määruskaebuse jättis 07.06.2018 määrusega rahuldamata ka Tallinna

Ringkonnakohus.

4. XX, YY (QQ ema) ja CC (QQ vend) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotlevad PPA toimingute, mis seisnesid QQ surma põhjustamises ning tema surma

põhjustamise asjaolude väljaselgitamiseks menetluse läbi viimata jätmises, õigusvastasuse

tuvastamist ning sellega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist kohtu

kindlaksmääratavas ulatuses.

QQ tulistamine ei olnud proportsionaalne. Olukorda oleks saanud lahendada teisiti,

arvestades, et enne tulistamist oli QQ paarkümmend minutit rahulikult, kedagi tülitamata ega

ohustamata tänaval ringi liikunud ning pidades silmas, et ilmale mittevastavat riietust ja

käitumist arvestades võis eeldada, et tema vaimne tervis ei pruugi olla korras. DD, kelle

suunas QQ jooksis, pidas võimalikuks piirduda vaid hoiatuslaskudega ja videomaterjalilt on

näha, kuidas QQ pööras juba esimese hoiatuslasu peale politseiametnike poole selja ja

aeglustas oluliselt oma liikumist, nii et vahemaa tema ja taganedes hoiatuslaske sooritava DD

vahel pärast esimest hoiatuslasku enam ei vähenenud. On vähemalt kaheldav, kas OO

3-18-1515

3(14)

seisukohalt esines pärast DD tehtud hoiatuslaske vajadus kaitsetegevuseks, mis väljendus QQ

selga tulistamises.

QQ surma asjaolude väljaselgitamiseks ei ole läbi viidud kohast menetlust, nagu on nõutav

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 2 ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas. Politseiametnike tegevus ei olnud kriminaalmenetluse

esemeks ning PPA 01.12.2017 ja 11.01.2018 vastuskirjadest on näha, et nende kuupäevade

seisuga ei olnud politseinike tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks mingisugust menetlust

alustatud. Küsimus riigi vastutusest inimese surma põhjustamise eest on erinev ja laiem

kriminaalmenetluse eesmärgist. Riik võib kanda surma põhjustamise eest vastutust ka juhul,

kui konkreetse teo toime pannud riigiametnik ei vastuta selle teo eest karistusõiguslikult. Riigi

kohustus toimida õiguspäraselt ei piirdu üksnes sellega, et riigi nimel tegutsevad isikud ei

pane toime kuritegu. Erandjuhtudel vastutab riik ka õiguspärase toiminguga põhjustatud kahju

eest. Kriminaalasja nr 17230102160 menetlus oleks võinud kvalifitseeruda EIÕK artiklite 1 ja

2 kohaselt nõutavaks menetluseks, kui kõik QQ surma põhjustamise seisukohalt olulised

asjaolud oleks selle menetluse käigus välja selgitatud, ent see ei olnud nii.

Välja jäid selgitamata järgmised QQ surmaga seotud olulised asjaolud: a) millist teavet

edastati olukorra kohta sündmuskohal viibinud politseiametnikele; b) millised vahendid ja

varustus olid DD ja OO kasutuses; c) miks DD kutsus OO kutsungiga 74 „tule kiiremini“,

kuigi nägi, et QQ käitus rahulikult; d) kas politseiametnike käitumine enne seda, kui QQ

alustas jooksmist politseiametnike suunas, oli kohane; e) kas OO oleks saanud ründest

tulenevat ohtu oma paarimehele tõrjuda muul viisil kui relvast lasu sooritamisega; f) kas

tulistamine oli vajalik, kuigi QQ aeglustas pärast esimest hoiatuslasku oluliselt oma liikumist;

g) kas OO ütlus, et ta sihtis lasu jalgadesse, on tõene, arvestades, et ta oli lasu sooritamise

hetkel QQ-st vaid 5–7 meetri kaugusel; h) kas asjassepuutuvate isikute seisundit,

ettevalmistust, varustust jms arvestades oli QQ poolt alustatud rünne sedavõrd ohtlik, et selle

tõrjumine kehasse suunatud lasuga tulirelvast oli vajalik ja proportsionaalne.

Kahju hüvitamise nõue põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-l 3. Hüvitise väljamõistmist

õigustavad erandlikud asjaolud on järgmised: a) surma põhjustas riik, kellel on kohustus elu

kaitsta; b) surma põhjustamine toimus ebaproportsionaalse jõu kasutamise teel inimese suhtes,

kes oma vaimse seisundi tõttu ei olnud võimeline oma käitumist adekvaatselt kontrollima ja

juhtima; c) QQ surma põhjustamist kajastati ulatuslikult meedias.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse osas, milles vaidlustatakse

kriminaalmenetluses tehtud või tegemata jäetud toiminguid. Kaebus ei ole lubatav ka

tuvastamisnõuete osas.

Politseiametnike

käitumine

ohu

tõrjumisel

oli

õiguspärane.

Kuna

QQ

ründas

politseiametnikku noaga, esines vahetu kõrgendatud oht elule ja kehalisele puutumatusele

ning politseiametnikel oli õigus kasutada tulirelva vastavalt korrakaitseseaduse (KorS) §-le

81. Politseiametnikud olid veendunud, et oht on vahetu ja olukord eskaleerus kiiresti, sest

esialgu ründaja seisis, kuid seejärel jooksis, noad püsti, ühe politseiametniku suunas ning teine

politseiametnik, nähes, et tema paarimeest rünnatakse, oli sunnitud eluohtliku ründe

peatamiseks kasutama teenistusrelva. Muul moel ei oleks olnud võimalik rünnakut ära hoida

ega tõkestada. QQ ei allunud suulistele korraldustele ega asunud politseiametnikega mistahes

moel suhtlema, tema käitumine ei olnud korrigeeritav väliste stiimulite, sh sõnaliste

pöördumiste ja hoiatusmeetmetega. Ei saa nõustuda, et ründe peatatamiseks oleks teine

politseiametnik saanud QQ kilbiga pikali joosta, sest ründaja asendit ja liikumisteed ning

3-18-1515

4(14)

politseiametnike paiknemist arvestades oleks OO tulirelva asemel kaitsekilpi või muud

vahendit kasutades seadnud ohtu enda elu ja turvalisuse.

Tegevus sündmuse asjaolude väljaselgitamisel oli õiguspärane, sest hinnang politseiametnike

käitumise õiguspärasusele anti kriminaalmenetluses.

Kriminaalmenetluse lõpetamise

määruses on põhjalikult käsitletud politseiametnike tegevust. Kriminaalmenetlus vastab EIÕK

artiklist 2 tulenevatele nõuetele.

Igal juhul ei ole põhjendatud kahju hüvitamine rahas, sest puuduvad Riigikohtu otsuses nr 3-

2-1-19-08 viidatud erilised asjaolud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 04.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, sest kaebajate eesmärk ei ole

vaidlustada kriminaalmenetluse toiminguid. Sellistel erandlikel asjaoludel, nagu käesolevas

asjas, on võimalik nõuda hüvitisena mittevaralise kahju eest ka kahju põhjustanud

haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis.

EIÕK artikli 2 lg 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 16 järgi on igaühel õigus elule ning

neist tuleneb üldine keeld kelleltki elu võtta. EIÕK artikli 2 lg 2 punkti a kohaselt ei käsitata

elu võtmist selle õiguse rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu

inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest. PS § 16 kolmanda lause kohaselt ei tohi

kelleltki võtta elu meelevaldselt. Kui inimese surm põhjustatakse avaliku võimu teostamise

käigus, on EIK pidanud vajalikuks tõhusa ametliku uurimise läbiviimist, mille põhiline

eesmärk on kindlustada elu kaitset tagavate õigusnormide tõhus kohaldamine ning avaliku

võimu organite vastutus oma tegevusega surma põhjustamise eest. Uurimine peab vastama

järgmisetele tingimustele: a) avaliku võimu organid peavad seda alustama ja selle läbi viima

omal algatusel; b) uurimise läbiviimise eest vastutavad isikud peavad olema sõltumatud

uuritavate sündmustega seotud isikutest; c) uurimise eesmärk peab olema välja selgitada, kas

jõu kasutamine oli konkreetsel juhul õigustatud; d) uurimistoimingute alustamisega ei tohi

põhjendamatult viivitada ja uurimine tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul ning e) menetlus

peab alluma avalikkuse kontrollile ning hukkunu lähedastel peab olema võimalik oma huvide

kaitseks mõistlikul määral menetluses osaleda (vt nt EIK otsus asjas McKerr vs.

Ühendkuningriik).

Kriminaalmenetlus, mis hõlmas QQ surma põhjustamisega seotud asjaolude kohta tõendite

kogumist ja päädis kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, milles prokuratuur leidis, et

politseiametnike tegevus ei olnud õigusvastane, oli piisav ning EIÕK artikli 2 standarditele

vastav menetlus: kriminaalmenetlust alustas avalik võim omal algatusel (a); uurimise viis läbi

PPA

prokuratuuri

juhtimisel

ja

selle

tulemus

oli

kohtulikult

kontrollitav

(b);

menetlustoimingutega alustati viivitamata ja tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisega ei

viivitatud põhjendamatult (d); avalikkuse kontroll oli tagatud läbi lähedaste võimaluse tutvuda

kogutud tõenditega ja vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist (e).

Täidetud oli ka kriteerium (c). QQ surma uurimine oli kriminaalasjas nr 17230102160

läbiviidud menetluse ese. KrMS §-st 6 tuleneb kohustus toimetada kriminaalmenetlust, kui

ilmnevad kuriteo tunnused ja puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. KrMS ei

piiritle kriminaalmenetluse eset konkreetse teoga või konkreetse isiku tegevusega, vaid see on

KrMS § 193 järgi üksnes ajend ja alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesolevas asjas oli

kriminaalmenetluse alustamise ajendiks teave, et QQ ründas politseiametnikke ja arusaam, et

selliselt toimides võis ta toime panna tapmise katse tunnustele vastava teo. Kriminaalmenetlus

hõlmas aga kogu sündmuste ahelat alates väidetavast ründest kuni QQ tulistamiseni. Seda

3-18-1515

5(14)

kinnitavad kriminaalmenetluse käigus tehtud menetlustoimingud ja menetluse lõpetamise

määruses käsitletud asjaolud. Kahtlustatava surm on kriminaalmenetlust välistav asjaolu,

mille esinemisel menetlust ei alustata (KrMS § 199 lg 1 p 4) või see lõpetatakse (KrMS §

200). Kõnealuses kriminaalasjas oli esimeseks menetlustoiminguks sündmuskoha vaatlus,

mida alustati 7 minutit enne QQ surma, kuid QQ surma järel menetlus jätkus ning selle ilmne

eesmärk oli hinnata politseiametnike tegevuse õiguspärasust. Kriminaalmenetlus lõpetati ühelt

poolt KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel QQ surma tõttu, kuid teisalt ka KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel

põhjusel, et politseiametnike tegevuse suhtes esines teo õigusvastasust välistav asjaolu –

hädakaitse. Seetõttu on kaebajad PPA 01.12.2017 ja 11.01.2018 kirjadest ekslikult järeldanud,

et enne 11.01.2018 ei tehtud ühtki uurimistoimingut QQ surma asjaolude väljaselgitamiseks.

Kirjades oleks pidanud viitama käimasolevale kriminaalmenetlusele, kuid see ei tähenda, et

uurimist ei toimunud. PPA pidas ilmselt silmas, et ei toimu ühtki kriminaalmenetlusest

eraldiseisvat menetlust. Kriminaalmenetluses tehtud toimingud (sündmuskoha vaatlus, ütluste

võtmine, ekspertiisid) olid suunatud ka politseiametnike tegevuse õiguspärasuse hindamisele

ja teo õigusvastasust välistava asjaolu puudumise korral oleks kogutud tõendid andnud aluse

politseiametnikele kuriteo toimepanemise kahtlustuse esitamiseks.

Kuigi kaebajal on iseenesest õigus, et riigi tegevuse õiguspärasuse küsimus on laiem kui

politseiametnike karistusõigusliku vastutuse küsimus, saab käesoleva juhtumi asjaoludel

lugeda kriminaalmenetlust piisavaks. Kohtuasja McKerr vs. Ühendkuningriik asjaolud olid

teistsugused – käesolevas asjas ei olnud politseile teada QQ isik või põhjused, miks ta käitus

tavaarusaama mõistes kohatult. Kahtlus, et tegemist võib olla vaimselt ebaadekvaatse isikuga,

sai DD-l tekkida kõige varem siis, kui ta isikut nägi, mitte häirekeskuse kaudu politseile

esitatud teabest. EIÕK nõuetele vastav uurimine ei pidanud hõlmama üldisi küsimusi, nt

politseipatrullide, väljaõppe ja varustuse piisavus. Uurimine oli nõutav vaid vahetult inimese

surma põhjustamiseni viidud sündmuste ja tegude osas. Käesoleva vaidluse asjaoludel oli

uuritavate sündmuste ahela alguseks QQ poolse rünnaku algus. Põhjus, miks kutsung muudeti

tasemelt „Bravo“ tasemele „Charlie“, ei ole oluline. Oluline on see, et Häirekeskuse ja

patrullide vahelisest raadiosidest ning videomaterjalist saab järeldada, et Vabaduse väljakule

saabunud politseipatrullil oli sündmuste senise kulgemise kohta adekvaatne teave. Politsei

tegevuse taktikat ei määra kutsungi tase, vaid konkreetne info. Politsei varustusse kuuluvate

relvade, erivahendite ja muu varustuse küsimust on kriminaalmenetluse raames analüüsitud ja

leitud, et politseil ei olnud QQ peatamiseks muid sobivaid vahendeid peale teenistusrelva

kasutamise. See küsimus seondub vahetult hädakaitse piiride ületamise küsimusega. Kui

hädakaitse piire ei ületatud, ei saa olla tegemist tulirelva õigusvastase kasutamisega KorS § 81

tähenduses ja PPA ei pidanud seda eraldi analüüsima. Kaebaja ei ole esitanud uusi väiteid

seoses sellega, kuidas politsei tegevuse õigusvastasus tulenes konkreetse politseiametniku

relvastusest ja varustusest. Ka küsimus sellest, kas OO oleks saanud ründe peatada muul moel,

oli kriminaalmenetluse esemeks. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, miks DD kutsus OO

kutsungiga 74 „tule kiiremini“. Samas on DD selgitanud, et esitas selle kutsungi pärast seda,

kui nägi otsitavat isikut ja veendus, et tal olid noad käes, s.o oli olemas võimalik oht. Tähtis

pole ka see, kas OO tegelikult püüdis sihtida QQ jalgadesse. Kuigi OO nõnda väitis, on PPA

selgitanud, et politseiametnikke õpetatakse sellises olukorras sihtima kehatüvesse, kuhu

tabamise tõenäosus on suurem ja mööda laskmisega kõrvaliste isikute kahjustamise võimalus

on väiksem. PPA selgitus on loogiline ja põhjendatud, arvestades ka, et reageerida tuleb

kiiresti ja avalikus kohas. Küsimust, kas olukord oli kokkvõttes nii ohtlik, et õigustada

teenistusrelva kasutamist, hinnati kriminaalmenetluses ja täiendav uurimine ei olnud vajalik.

Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata osas, milles kaebaja väidab QQ surma

asjaolude väljaselgitamiseks kohase menetluse läbiviimata jätmist ja taotleb sellega tekitatud

kahju hüvitamist.

3-18-1515

6(14)

Politsei tegevus tervikuna, alates Häirekeskuselt esimese teate saamisest Harju tänaval

nugadega liikunud mehe kohta kuni kiirabibrigaadi saabumiseni pärast QQ tulistamist oli

olulises osas nõuetekohane ning üksikud vajakajäämised, mida PPA on ka möönnud

(politseiametnike poolt QQ-le antud korraldustes sõna „politsei“ mitte kasutamine,

politseiametnike passiivsus QQ seisundi kontrollimisel ja abi andmisel pärast tulistamist ja

enne kiirabi saabumist) ei olnud sellised, milleta oleks kõiki asjaolusid arvestades usutav, et

QQ elu oleks olnud võimalik säästa. Seda saab järeldada järgnevast.

PPA tegevuse esimene etapp oli teabe saamisest kuni hetkeni, mil DD nägi QQ (kell 11.07–

11.15). Patrullidele Häirekeskuse kaudu antud teadete kohaselt oli isik rahulik ega ähvardanud

kedagi. Arvestades teavet, et QQ liigub Harju tänavat mööda Vabaduse väljaku suunas, oli

politsei otsus liikuda talle vastu Vabaduse väljakule mõistlik ja kohane. Häirekeskuse ja

politseipatrullide vahelise raadioside pinnalt on usutav, et sündmusele reageerisid lähimal

asuvad patrullid. Kaaluti võimalust reageerida patrulliga, kus on teenistuskoer, ent sellist

patrulli parasjagu väljas ei olnud. Selles osas, kui palju on politseiametnikke väljas

konkreetsel ajal konkreetses piirkonnas sündmustele reageerimiseks, on PPA-l väga avar

kaalutlusruum

ning

see

küsimus

taandub

olemasolevate

ressursside

paigutamise

otstarbekusele, mis tähendab, et sellega seotud etteheited oleksid asjakohased, kui politsei

võimekus teatud sündmusele reageerida oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või avalikku korda

potentsiaalselt ohustavale isikule lähenemiseks ja ohu neutraliseerimiseks valitud taktika oleks

olnud ilmselgelt väär. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Mõistlikuks alternatiiviks ei saanud

olemasoleva teabe pinnalt pidada nugadega tänaval paljajalu kõndiva inimese minna laskmist.

QQ isik ja tema kummalise käitumise motiivid ei olnud politseile teada. Küll aga oli politseil

korrakaitse tagamise raames ülesanne vähemalt selliselt käituvat isikut ja temast lähtuva ohu

esinemist või mitte esinemist kontrollida. Politseile oli QQ tegevus teada alates

Häirekeskusest esimese teate saamisest ehk 8–9 minutit enne, kui Vabaduse väljakule jõudnud

politseiametnik DD QQ nägi. Selle aja jooksul ei olnud politseil ilmselgelt võimalik QQ

kuidagi täpsemalt profileerida või võtta temast lähtuva potentsiaalse ohu tõkestamiseks

mingisuguseid muid meetmeid, kui püüda isikuga turvaliselt distantsilt kontakti astuda,

selgitada välja tema käitumise põhjused ja nõuda avalikku korda potentsiaalselt ohustava

käitumise lõpetamist. Tänaval kahe noaga liikuv inimene on potentsiaalselt ohtlik ning tema

tegevusele reageerimata jätmine või ilma selge põhjuseta temast lähtuva ohu eitamine ei oleks

olnud mõeldav. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et viis, kuidas politsei väljakutsele

reageeris, oleks olnud õigusvastane.

Teine etapp oli PPA edasine tegevus kuni hetkeni, mil QQ hakkas jooksma DD suunas, s.o

Vabaduse väljaku tunnelisse suunduva trepi nurgal QQ silmanud DD ja mõni hetk hiljem

saabunud OO tegevuse kohasus enne seda, kui OO QQ tulistas. Puudub vaidlus, et

politseiametnikud andsid QQ-le valjuhäälselt korraldusi „nuga maha“ ja „viska maha“, kuid ei

identifitseerinud end suuliste korralduste andmisel sõnaga „politsei“. Kaebajad on seisukohal,

et QQ agressiivsuse ajendiks oligi asjaolu, et politseiametnikud hakkasid talle korraldusi

karjuma. Tagantjärele hinnates võiski see nõnda olla, ent tõsikindlalt ei saa seda enam

tuvastada. Politseiametnike tegevus, mis seisnes kõva häälega konkreetse korralduse

andmises, oli kohane reageerimise viis. Politseiametnikud kandsid vormiriietust ning

keskmisele inimesele oleks pidanud olema arusaadav, et tegemist on politseiametnikega. QQ

võime ümbritsevat tajuda ei pruukinud sel hetkel olla keskmise inimese tasemel, ent

politseiametnikud ei saanud seda teada ega sellest lähtuvalt oma tegevust korraldada. Suuliste

korralduste andmise osas möönis vastustaja, et kohasem oleks olnud öelda, et korralduse

annab politsei. Tekkinud olukorras tuli aga kindlasti olulisemaks pidada korralduse selgust,

kui selle korralduse põhjendamist ja andja selgitamist. Korraldused olid piisavalt selged.

Sõltumata sellest, mida arvas DD QQ vaimsest seisundist, ei saa talle ühelgi juhul ette heita, et

3-18-1515

7(14)

ta kasutas esmalt tavaolukorras nõutavat meedet ehk valjuhäälselt selge eestikeelse korralduse

andmist. Selle eesmärk on tagada, et adressaat kuuleb korraldust ja täidab selle kohe

korraldust andvale politseiametnikule lähenemata.

Kolmas etapp oli politseiametnike tegevus eelnevast kuni QQ tulistamiseni. DD ütlustest

nähtub, et QQ nähes pöördus ta esmalt tema poole, öeldes „hei“. Vaidlust ei ole selles, et

mingisugust suhtlust QQ ja DD vahel ei tekkinud. Olukorras, kus isik ei ole vahetult

agressiivne või pole teada muid asjaolusid, mis nõuaksid tema peatamiseks kohe jõu

kasutamist, tuleb igal juhul alustada suulise korralduse andmisest. See, kuidas isik suulisele

korraldusele allub, ei ole ette teada, ent mistahes füüsilise jõu kasutamine kui äärmuslik

meede on põhimõtteliselt lubatud vaid juhul, kui isikule on eelnevalt antud korraldus peatuda,

midagi teha või millegi tegemine lõpetada. Antud juhul ei nähtu, et QQ oleks DD esimesele

pöördumisele midagigi vastanud. Selles olukorras pidi politseiametnik valmistuma

võimalikuks tema vastu suunatud ründeks ja püüdma seda tõkestada. DD ütlustest nähtub, et

selleks võttis ta kätte tulirelva ning andis korraldused nuga maha visata. See oli tekkinud

olukorras mõistlik ja ilmselt ainuvõimalik käitumine. Mistahes muud isiku mõjutamise viisid

oleksid võinud kaalumisele tulla, kui QQ oleks mingilgi moel politseiametnikega suhtlema

asunud. Seda QQ paraku ei teinud, vaid hakkas jooksma korraldusi andnud politseiametniku

suunas tõstetud kätega, noad käes. Tekkinud olukorras ei olnud politseiametnikel võimalust

kasutada QQ peatamiseks või temaga kontakti leidmiseks muid võimalusi peale

hoiatuslaskude tegemise ning nende tulutusele järgnevalt QQ tulistamise. Ei ole alust arvata,

et politseiametnike poolt muus toonis või muu sõnastusega korralduste andmine oleks olnud

tõhusam. Mis puudutab DD ja OO tegevust, siis selles osas tuleb nõustuda kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse järeldusega, et tegemist oli üheselt mõistatavalt hädakaitsega KarS § 28

tähenduses. Inimese tulistamise puhul on asjaolud, millest järeldada, et tegemist oli

karistusõiguslikus mõttes hädakaitsega, samad, mis õigustavad järeldust, et tegemist oli

tulirelva lubatud kasutamisega KorS § 81 lg 2 p 1 kohaselt, kuna see oli vältimatult vajalik

selleks, et tõrjuda oht inimese (antud juhul politseiametniku) elule või kehalisele

puutumatusele. Olukord, kus ründe peatamiseks tulirelva kasutamine on karistusõiguslikus

mõttes käsitatav hädakaitsena, ent tulirelva kasutamist lubavad tingimused KorS-i tähenduses

ei ole täidetud, ei ole mõeldav. QQ tegevus kujutas endast vahetut ohtu DD elule ja kehalisele

puutumatusele. Toimikus olevatest tõenditest (videosalvestised, DD ja OO ütlused) nähtub

selgelt, et QQ jooksis DD suunas, olles tõstnud nuge hoidvad käed. Ükskõik mida võis QQ sel

hetkel ette kujutada või soovida, on ilmne, et kahe kohapeal viibinud politseiametniku poolt

vaadatuna oli tegemist vahetu rünnakuga DD vastu, mis võinuks õnnestumise korral

põhjustada DD-le raskeid või ka surmavaid vigastusi. PPA selgitusi arvestades ei oleks olnud

võimalik kasutada QQ ründe tõrjumiseks muid vahendeid, mis oleksid olnud sama tõhusad (nt

QQ pikali jooksmine ballistilise kilbi abil või teleskoopnuia kasutamine). PPA varustus ei

olnud ilmselgelt ebapiisav või mittekohane. PPA tegevus ei ole õigusvastane põhjusel, et

põhimõtteliselt oleks võinud politseiametnikud varustada teistsuguste erivahendite või

relvadega. Ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et QQ ründe intensiivsus vähenes

hoiatuslaskude tegemise tõttu olulisel määral. Videolõikudelt on näha, et pärast esimest

hoiatuslasku QQ küll muutis kehaasendit, ent ta ei peatunud, ei visanud nuge maha ega teinud

ühtki muud sellist liigutust, mis oleks olnud käsitatav ründe lõpetamise või isegi ründe

lõpetamise kavatsusena. Ta jätkas liikumist DD suunas. Kaebajate väide, et ründaja ei

jõudnud kunagi DD-le lähemale kui 4 meetrit, võib olla õige, kuid see ei muuda

politseiametnike tegevust õigusvastaseks. Kriminaalmenetluse lõpetamist käsitlevates

dokumentides, sh ringkonnakohtu määruses on leitud, et see vahemaa DD-ga oli „paar

sammu“, videolõigud toetavad pigem väidet, et see vahemaa võis olla 4 meetrit või rohkem,

ent sellest ei saa teha järeldust, et vahemaa oli piisavalt pikk, et kasutada muid vahendeid

ründe tõrjumiseks või DD oleks pidanud jätkuvalt taganema Vabaduse väljakul oleva R-

3-18-1515

8(14)

Kioski ja bussipeatuse suunas ning OO oleks pidanud tulirelva kasutamisega viivitama

ootuses, et QQ ründe lõpetab. Ka põgenemine või taganemine ei oleks olnud mõeldav taktika.

Lisaks sellele, et seonduvalt hädakaitsega on ringkonnakohtu määruses viidatud

kohtupraktikas (mis on asjakohane ka KorS § 81 sisustamisel) märgitud, et alternatiivsete

kaitsemeetmete korral jäetakse välja ebakindel vahend, samuti põgenemine ja abi kutsumine,

tuleb arvestada, et politseiametnikud täitsid ametikohustusi ja selle raames oli neil kohustus

tõkestada ka QQ edasisest võimalikust tegevusest avalikule korrale ehk kõigile teistele

inimestele lähtuvad ohud.

Neljas etapp puudutab PPA tegevust QQ tulistamisest kiirabi saabumiseni. Patsiendi EMO

kaardilt ja surnu ekspertiisiaktist nähtuvate andmete kohaselt ei ole usutav, et kohapeal

elustamisvõtete kasutamine vahetult pärast tulistamist oleks võimaldanud QQ surma

saabumist ära hoida.

Kokkuvõttes käivitas QQ surmaga lõppenud sündmuste ahela tema enda (võimalik, et

mitteteadlik) käitumine, millega ta pani end olukorda, kus politseiametnikel ei olnud teda

võimalik peatada enne ründe alustamist ja kus OO-l ei olnud pärast QQ poolse ründe

alustamist DD elu ja tervise kaitseks muud võimalust, kui kasutada tulirelva. Niisiis põhjustas

QQ surma politsei õiguspärane tegevus reaktsioonina QQ käitumisele, mis sõltumatu

kõrvalseisja pilgu läbi kätkes endas ohtu avalikule korrale ning päädis politseiametniku

ründamisega tema elu ja tervist ohustaval moel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX, YY ja CC paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada nende kaebus.

PPA tegevus QQ surma põhjustamisel oli õigusvastane. EIÕK artikli 2 ja seda puudutava EIK

praktika järgi ei ole elu võtmine konventsiooni rikkumine vaid siis, kui see tuleneb

absoluutsest vajadusest kasutada jõudu inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest.

Absoluutne vajadus on midagi enamat kui lihtsalt vajadus ja eeldab kitsalt piiritletud

asjaolusid ning rangemat tõendamisstandardit. Käesolevas asjas ei ole see standard täidetud

(vrd EIK otsused asjades Giuliani ja Gaggio vs Itaalia ja Mendy vs Prantsusmaa). PPA-l oli

ründe peatamiseks teisi võimalusi. Kui politseinikud käitusid kooskõlas oma väljaõppe ja

teenistusalaste juhistega, rikuvad need tervikuna EIÕK artikli 2 standardit.

Halduskohus ei arvestanud piisavalt konkreetse vaidluse asjaoludega: QQ käitumine oli

ebatavaline ja pidi tekitama kahtluse tema vaimses tervises; PPA-le jäi piisav aeg olukorra

hindamiseks

ja

sobiva

käitumisviisi

valikuks;

QQ

käitus

rahulikult

enne,

kui

politseiametnikud talle Vabaduse väljakul lähenesid; sündmused eskaleerusid põhjusel, et QQ

nägi endale lähenemas relvastatud ja käsklusi karjuvaid politseiametnikke; DD hoiatuslasule

reageeris QQ liikumise aeglustamise ja selja pööramisega, kuid sellel hetkel tabas teda selga

OO tulistatud kuul. Politseiametnikud ei pidanud kohe QQ-le lähenedes relva kätte võtma.

Nad oleksid saanud QQ-ga rahulikumalt rääkida ja vältida sellega sündmuste eskaleerumist.

Rünnet oleks saanud tõrjuda nt teleskoopnuiaga. Alanud ründe käigus ei olnud vältimatut

vajadust tulistada QQ kehasse.

PPA ei näinud politseiametnike varustuses agressiivsete isikute neutraliseerimiseks ette muid

vahendeid peale tulirelva (nt elektrišokirelv, mis oleks QQ elu säästnud). PPA varustus ja

sellele vastav väljaõpe on üks element riigi kohustusest rakendada elu kaitsmiseks selliseid

administratiivseid meetmeid, mis tagavad jõu kasutamise proportsionaalsuse. Varustuse

puudumise tõttu ei saanud sündmuskohal viibinud politseiametnikud lahendada olukorda

teisiti kui tulirelva kasutades. Halduskohtu põhjendused, miks ei olnud mittesurmavate

3-18-1515

9(14)

vahendite (ballistiline kilp, teleskoopnui) kasutamine mõeldav, ei ole veenvad ja tuginevad

vaid PPA selgitustele. Kui politsei tööga kaasneb paratamatult kokkupuude erinevate

ohtudega ning riik õpetab politseinikud selleks välja ja annab neile tööks vajalikud vahendid,

ei saa politseiametniku poolset jõu kasutamist hinnata samade kriteeriumite järgi kui n-ö

tavainimese puhul. Seetõttu ei saa ka politsei poolt jõu kasutamise küsimust taandada üksnes

sellele, kas politseinikud tegutsesid hädakaitses KarS § 28 tähenduses. KarS § 28 on

kohaldatav inimese kui karistusõiguse subjekti suhtes, kuid KorS reguleerib korrakaitseorgani

tegevust. Seega on võimalik, et politseiametniku karistus on KarS § 28 järgi välistatud, kuid

politsei on siiski rikkunud KorS §-st 81 tulenevaid tulirelva kasutamise nõudeid. Tulirelva

kasutamise regulatsioon ei sisalda hädakaitse mõistet. Ka EIK on rõhutanud, et isikute

kriminaalõiguslik vastutus ja riigi vastutus on erinevad asjad. Eelneva tõttu on väärad

halduskohtu järeldused, et QQ surma põhjustamise õiguspärasus tuleneb kriminaalmenetluses

tuvastatud politseiametnike hädakaitsest kui õigusvastasust välistavast asjaolust ja politsei

tegevuse eesmärgiga oleks vastuolus see, kui seada tulirelva kasutamise õigustatusele

kõrgemad standardid kui hädakaitse puhul.

PPA läbiviidud menetlus QQ surma põhjuste uurimiseks ei vastanud EIÕK artikli 2 nõuetele.

Halduskohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Praktiliselt kogu

kriminaalmenetluse kestel oli menetleja eesmärgiks välja selgitada, kas QQ-l oli kaasosalisi.

Kriminaalmenetlust alustati tapmise katse tunnustel ja uuriti vaid QQ tegevust.

Politseiametnikud kuulati üle kannatanutena ja neile ei esitatud küsimusi tulirelva kasutamise

tingimuste täitmise kohta. PPA on saatnud kaebajatele kaks kirja, kus on selgelt öeldud, et

politseiametnike tegevuse uurimiseks ei alustatud ühtki menetlust. Halduskohtu poolt PPA

kirjadele omistatud tähendus ei ole kooskõlas nende sisu ega muude tõenditega.

Halduskohus leidis ekslikult, et menetlus, mille riik peab omal algatusel läbi viima, ei oleks

pidanud olema laiem kui kriminaalmenetlus. Kõnealune menetlus peab olema efektiivne selles

mõttes, et selle käigus peab olema võimalik välja selgitada, kas riigi esindaja või organi poolt

jõu kasutamine oli õigustatud või mitte (vt nt EIK otsus asjas Armani Da Silva vs

Ühendkuningriik). Samuti peavad menetluse järeldused rajanema kõigi asjassepuutuvate

asjaolude põhjalikul, erapooletul ja objektiivsel analüüsil (vt EIK otsus asjas Mustafa Tunc ja

Fecire Tunc vs Türgi). See hõlmab lisaks sündmuses vahetult osalevate politseiametnike

tegevusele ka politseiametnike varustust ja väljaõpet, olukorra lahendamise juhtimist jne. Isegi

kui kriminaalmenetlus hõlmas ka QQ surma põhjustanud politseiametnike tegevuse uurimist,

ei selgitatud selles välja kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem

esitatu juurde.

Vastustaja tegevus ründe tõrjumisel oli õiguspärane. Apellatsioonkaebuses esitatud

argumendid on paljasõnalised. PPA on tuginenud pikaajalise kogemuse ja erialase

väljaõppega turvataktika eksperdi hinnangule, mille järgi ei ole kahe noaga varustatud ründaja

puhul mitte mingil juhul mõistlik kasutada teleskoopnuia. Isegi kui tabada täpselt ühte nuga

hoidvat kätt, on ründaja teises käes oleva noa tõttu ikkagi politseinikuga võrreldes eelisseisus.

Seda enam, et ründaja puhul ei olnud teada tema füüsiline ettevalmistus, oskused ega ründe

motiivid.

Halduskohus arvestas konkreetse juhtumi asjaolusid ja andis neile igakülgse ja objektiivse

hinnangu. Sündmus leidis aset Tallinna vanalinnas, kus on palju pidutsejaid ja pole

ebatavaline pilt, kus mõni hiline ärkaja jalutab ringi ilmastikule mittevastavas riietuses. Seega

ei olnud olukord kuigi erakordne. Kohtule esitatud videosalvestised QQ teekonnast on

tagantjärele erinevate turvakaamerate salvestistest kokku lõigatud. Arvestades kaamerate

3-18-1515

10(14)

hulka ja nende vaatenurkade rohkust ning asjaolu, et QQ liikus tänaval rahulikult ja kedagi

häirimata, ei saanudki Häirekeskuse töötajad teda märgata enne, kui hakkasid laekuma kõned

nugadega mehe kohta. Esimene kõne tuli umbes 11.04 teatega, et Harju tänaval kõnnib mees,

kellel on kaks nuga. Esimesena kohale jõudnud politseinik sai aru, et tegemist pole

adekvaatselt käituva inimesega ja see andis aluse eeldada, et ründaja käitumine võib olla

ettearvamatu. Kaebajate väide, et olukord eskaleerus ründeks siis, kui politsei oli QQ-le

karjudes käsklusi jaganud ja ta nägi, et talle lähenevad relvastatud politseinikud, ei ole

kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. QQ jalutas Vabaduse väljakul rahulikult ja vaatas

ringi. Politseiametnikku märgates tõstis ta nugadega käed üles ja liikus kindla sammuga tema

suunas. Treppideni jõudes jäi QQ seisma ja ootama, kuid teist politseinikku nähes alustas

jooksmist. Turvataktika eksperdi kinnitusel oli olukorra lahendus ründaja otsustada.

Kõnealusel juhul järgnes politsei korraldusele rünnak ja politseiametnikel ei jäänud ründe

tõrjumiseks muud võimalust kui relva kasutamine. OO kasutas relva oma paarimehe elu

kaitsmiseks ja ründe tõrjumiseks, mitte elu võtmise eesmärgil. Videosalvestiselt on näha, et

üks politseiametnik kandis sündmuskohale jõudes ballistilist kilpi, kuid ründe eskaleerudes oli

sunnitud selle maha viskama. Turvataktika eksperdi hinnangul ei taga kilbi kasutamine

piisavalt politseiametniku enda ohutust ja ründaja kilbiga maha jooksmiseks puudus praktiline

võimalus. Ründaja isikut, kavatsusi ja füüsilist võimekust teadmata saab politseiametnik teha

otsuse edasise käitumise kohta vaid selle põhjal, mida ta kohapeal näeb. Kuigi

politseiametnikel on kohustus kaitsta teiste inimeste elu, on ka neil õigus elule, mis väärib

kaitsmist isegi teenistusülesannete täitmise käigus.

Politseinike tegevuse õiguspärasuse hindamisel KorS kontekstis saab arvestada KarS-s

sätestatud hädakaitse regulatsiooniga vastavalt KorS seletuskirjas märgitule.

Juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks läbiviidud menetlus oli nõuetekohane. Halduskohtu

põhjendused on asjakohased ja piisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4), vastates apellatsioonkaebusele

järgmist.

10. PS §-st 16 ja EIÕK artikli 2 lg-st 1 tuleneb igaühe õigus elule ja keeld meelevaldselt

kelleltki elu võtta. EIÕK artikli 2 lg 2a kohaselt ei käsitata elu võtmist selle õiguse

rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kaitsta teist inimest õigusvastase

vägivalla eest.

11. KorS § 81 lg 1 järgi on tulirelva kasutamine õiguspärane, kui esines kõrgendatud oht, iga

muu vahendi kasutamine oli võimatu või õigel ajal võimatu ning tehti kõik võimalik, et mitte

seada ohtu muud kaalukat hüve. KorS § 81 lg 2 seab täiendavad tingimused juhtumiks, kui

tulirelva tohib kasutada isiku suhtes – see on lubatud isiku ründamis-, vastupanu- või

põgenemisvõimetuks muutmiseks äärmise abinõuna juhul, kui seda eesmärki ei ole võimalik

saavutada looma ega asja vastu tulirelva kasutamisega ega muu vahetu sunni vahendiga, ning

kui see on ühtlasi vajalik muu hulgas selleks, et tõrjuda vahetu oht elule või kehalisele

puutumatusele (p 1). KorS § 7 järgi tuleb korrakaitseorganil riikliku järelevalve tegevuses

arvestada proportsionaalsuse põhimõttega.

12. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et EIK praktikas kasutusel olev „absoluutne

vajadus“ kasutada jõudu eesmärgiga kaitsta teist inimest õigusvastase vägivalla eest eeldab

rangemat proportsionaalsuse testi, võrreldes nende põhiõigustega, mille piirang peab olema

lihtsalt „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ (vt nt EIK 27.09.1995 otsus McCann ja teised vs

3-18-1515

11(14)

Ühendkuningriik, taotlus nr 18984/91; vt ka EIK juhend artikli 2 kohaldamise kohta1, p 92 jj).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sama range standard KorS §-st 81, mille järgi on tulirelva

kasutamine ka inimese elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ja kõrgendatud ohu

korral kõige äärmine abinõu (vrd Riigikohtu 10.01.2008 otsus nr 3-3-1-65-07, p 20;

02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 12 ja 11.10.2018 otsus nr 1-17-1219, p-d 13–16). Tulirelva

kasutamise absoluutsele vajadusele hinnangut andes tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse

juhtumi asjaolusid.

13. Kaebajad märgivad apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti, et QQ juhtumi asjaolud ei ole

päris sarnased EIK 24.03.2011 otsusega Giuliani ja Gaggio vs Itaalia (taotlus nr 23458/02) ja

04.09.2018 otsus Mendy vs Prantsusmaa (taotlus nr 71428/12), mille puhul EIK ei näinud

artikli 2 rikkumist. Esimesena nimetatud asjas oli tegemist vägivaldse globaliseerumisvastase

meeleavaldusega, mille käigus grupp demonstrante ründas agressiivselt sündmuskohalt

lahkuvat politseiautot, visates selle suunas kive ja muid esemeid. Ühe meeleavaldaja visatud

tulekustuti purustas auto tagumise akna ja lendas autosse, mille järel tulistas üks juba varem

vigastada saanud politseinik enda ja autos viibinud kolleegi kaitseks läbi autoakna

meeleavaldajaid, tabades ühte, kes suri lasu tagajärjel. Teises kohtuasjas ähvardas üks isik

(L.M.) teist isikut (J.-P.H.) noaga, ei reageerinud sündmuskohale saabunud politsei

korraldustele ja jooksis põgenema pääsenud J.-P.H.-le tänaval järele, hoolimata politsei

korraldustest. Seejärel haavas L.M. talle järele jooksnud politseinikku käest, jooksis edasi

ning seejärel tabas L.M.-i politseiniku tulistatud kuul, mille tagajärjel L.M. hiljem suri.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodust siiski järeldada, et arutatavas asjas ei ole EIK

seatud jõu kasutamise „absoluutse vajaduse“ standard täidetud. Hindamaks QQ juhtumit EIK

praktika valguses, tuleks seda pigem kõrvutada nende kohtuasjadega, mille puhul EIK

tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise, sest eeskätt neist kohtuasjadest selgub miinimumtase, mille

järgimata jätmise korral saab lugeda riigi tegevuse EIÕK artikliga 2 vastuolus olevaks.

Kaebaja ei ole välja toonud EIK menetletud ja käesoleva vaidlusega võrreldavaid kohtuasju,

kus oleks tuvastatud EIÕK artikli 2 rikkumine (vrd EIK juhendi p-des 104 ja 105 nimetatud

kohtuasjad; osa neist puudutavad küll jõu kasutamist isiku vahistamisel või isiku põgenemise

vältimiseks või rahutuste mahasurumisel).

14. Ringkonnakohus, olles tutvunud asjas kogutud tõenditega, eeskätt toimikus sisalduvate

videosalvestiste ja kriminaalmenetluses antud ütlustega, ei nõustu kaebajatega, et halduskohus

ei arvestanud piisavalt konkreetse vaidluse asjaoludega. Halduskohus hindas QQ ja vastustaja

tegevust alates Häirekeskuselt teabe saamisest kuni kiirabi saabumiseni ning selgitas väga

põhjalikult, miks ta ei nõustu kaebajate hinnanguga PPA tegevuse õigusvastasusele.

Halduskohus ei jätnud ühtki asja lahendamisel tähtsust omavat asjaolu tähelepanuta.

15. Kaebajad märgivad, et 31.10.2017 sündmused eskaleerusid pärast seda, kui QQ kohtus

Vabaduse väljakule saabunud politseinikega, ning kirjeldavad, kuidas politseiametnikud

oleksid võinud toimida – DD poleks pidanud kohe tulirelva välja võtma; DD ja OO oleksid

võinud QQ-ga rahulikumal toonil rääkida; rünnet oleks võinud tõrjuda ballistilise kilbi või

teleskoopnuiaga; tulistada oleks saanud mujale kui kehasse.

Ringkonnakohus leiab, et hinnang vastustaja tegevusele tuleb anda ex ante vaatlusviisi

kasutades ehk lähtuvalt neist asjaoludest, mis olid politseiametnikele teada ründe toimumise

ajal (vt EIK juhend, p 98–100; vrd ka Riigikohtu 03.11.2015 otsus nr 3-3-1-36-15, p 14.4).

Seega tuleb arvestada, et DD-l ja OO-l (ja ka politseil laiemalt) oli sündmuskohale saabudes

1Guide

on

Article

of

the

European

Convention

on

Human

Rights,

leitav:

https://www.echr.coe.int/Documents/Guide_Art_2_ENG.pdf

3-18-1515

12(14)

piiratud hulk teavet, mille Häirekeskus oli politseile edastanud vähem kui 10 minutit enne DD

ja OO jõudmist Vabaduse väljakule. Politseiametnikud teadsid, et Vabaduse väljaku suunas

kõnnib mees, kellel on käes kaks nuga, s.o neil oli teave potentsiaalselt avalikku korda ning

isikute elu ja tervist ohustava käitumise kohta. Vastustajal puudus aga teave QQ tegevuse

motiivide, edasiste kavatsuste, füüsiliste võimete, tervisliku seisundi jms kohta. Lisaks tuleb

arvestada, et sündmused Vabaduse väljakul arenesid väga kiirelt. Sellises ettenägematus ja

kiiret reageerimist nõudvas olukorras, kus samas esineb vahetu oht inimese tervisele või

kehalisele puutumatusele, on jõu kasutamise „absoluutse vajaduse“ standard madalam,

võrreldes näiteks eelnevalt ettevalmistatud politseioperatsiooniga, kus riskid olid ettenähtavad

(vt nt EIK 13.04.2017 otsus Tagayeva ja teised vs Venemaa, taotlus nr 26562/07, p 563).

DD 31.10.2017 ütluste (I kd, tl 36–38) järgi proovis ta sündmuskohale jõudes esmalt QQ-ga

kontakti luua, öeldes „hei“. DD ütles, et võttis teenistusrelva kabuurist välja, kuid hoidis seda

esialgu jala kõrval, toru allpool (viimast kinnitavad ka videosalvestised). Ühestki tõendist ei

nähtu, et QQ oleks DD-le kuidagi reageerinud. Eriteadmistega isik – PPA turvataktika ekspert

SS – on selgitanud, et politseinike väljaõppe kohaselt on rünnak noaga eluohtlik ja sellises

olukorras peab politseinik olema valmis kasutama tulirelva (II kd, tl 38). Seega käitus DD

tulirelva kätte võttes asjakohaselt – QQ ei vastanud DD-le ning politseiametnik valmistus

tõrjuma võimalikku noarünnakut. Videosalvestistelt on veel näha, et DD hoidis relva ka pärast

selle kahte kätte võtmist suunaga allapoole, hüüdes QQ-le samal ajal korraldusi.

Videosalvestistelt on kuulda, et politseiametnikud andsid QQ-le selgeid ja valjuhäälseid

korraldusi noad maha visata („nuga maha“, „viska maha“). Ringkonnakohtu hinnangul oli

valju hääle kasutamine põhjendatud, sest tegemist oli tiheda liiklusega tänavate ääres asuva

avara linnaväljakuga ning vajalik oli tagada, et adressaat kuuleb korraldusi politseiametnikele

lähenemata. Korralduste andmise ajal puudus politseiametnikel võimalus tuvastada, kas mingi

muu korralduste andmise viis, nt rahulikum rääkimine, oleks olnud tulemuslik (ning ka

tagantjärgi saab selle kohta teha vaid oletusi). Korralduste andmine kestis lühikest aega ja QQ

reaktsiooniks politsei korraldustele oli nugade tõstmine, terad politseiametnike suunas, ja DD

suunas jooksma hakkamine. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks sellises olukorras ei

olnud teleskoopnuia või ballistilise kilbi kasutamine asjakohane. QQ tegevus kujutas sel

hetkel DD elule või vähemalt tema kehalisele puutumatusele otsest ja vahetut ohtu. Mõlema

kaebajate nimetatud erivahendi kasutamine oleks eeldanud QQ-le väga lähedale minemist,

mis oleks temast lähtuvat ohtu veelgi suurendanud. Seejuures oleks ründe efektiivseimaks

tõrjumiseks pidanud teleskoopnuiaga tabama ründaja kätt (s.o käesoleval juhul QQ mõlemat

kätt). Nagu eespool öeldud, puudus politseiametnikel teave QQ füüsilise võimekuse ja oskuste

kohta (sh nugade käsitsemise või käsivõitluse alal). Halduskohus on põhjendatult märkinud ka

seda, et pärast hoiatuslaskude tegemist ei vähenenud QQ rünnaku intensiivsus oluliselt – ta

võttis küll instinktiivselt kaitsvama kehaasendi, kuid ei peatunud, ei visanud nuge maha ega

teinud midagi muud sellist, millest oleks saanud järeldada kavatsust rünnak lõpetada.

Arvestades, et sündmused toimusid alates sellest, kui QQ alustas jooksu politseinike suunas,

väga kiiresti ja leidsid aset avalikus ruumis, kus viibis ka teisi inimesi, ei saa ette heita QQ

tulistamist kehatüvesse, sest selliselt oli jooksva ründaja tabamise tõenäosus kõige suurem ja

kõrvalseisjate kahjustamise võimalus kõige väiksem. Sellises olukorras kehatüvesse

tulistamine oli kooskõlas ka politsei väljaõppega.

Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et „absoluutse vajaduse“ standard oli käesolevas

asjas täidetud.

16. Kaebajad leiavad, et politseiametniku poolt oma teenistusülesannete täitmisel jõu

kasutamist tuleb hinnata rangema standardi järgi kui n-ö tavainimeste puhul ning seetõttu ei

3-18-1515

13(14)

saa jõu kasutamise õiguspärasuse küsimust taandada sellele, kas politseiametnikud tegutsesid

hädakaitses vastavalt KarS §-le 28 või mitte. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et

KorS § 81 kohaldamisel tuleb ründest tuleneva ohu hindamisel standardiks võtta n-ö keskmise

korrakaitseametniku perspektiiv, kuid KarS § 28 järgi on standardiks „objektiivne

kõrvalseisja“ (vt nt Riigikohtu 25.03.2004 otsus nr 3-1-1-17-04, p 10). Seega iseenesest seab

KorS § 81 tulirelva kasutamisele mõnevõrra rangemad tingimused kui hädakaitse

regulatsioon. See ei tähenda aga, et mõlemas menetluses ei võiks teatud juhtumitel jõuda

kokkuvõttes sama tulemuseni. Ringkonnakohtu hinnangul ongi käesolevas asjas tegemist

olukorraga, kus kõiki asjaolusid arvestades saab lugeda korrakaitseametniku tegevuse

hädakaitseks, mis välistab tema tegevuse õigusvastasuse karistusõiguslikus mõttes, ning samu

fakte ja põhjendusi arvestades (mida halduskohus on põhjalikult käsitlenud) saab üksiti lugeda

õiguspäraseks tulirelva kasutamise KorS 81 lg 2 p 1 järgi, sest tulirelva kasutamine oli

mõlema normi järgi vältimatult vajalik selleks, et tõrjuda QQ-st lähtuvat kõrgendatud ja

vahetut ohtu politseiametniku elule või kehalisele puutumatusele. Ringkonnakohus lisab, et

prokuratuuri 28.03.2018 määruses, millega lõpetati kriminaalasja nr 17230102160 menetlus,

on muu hulgas käsitletud politseiametnike tegevust KorS § 81 lg-te 1 ja 2 kontekstis. OO ja

DD ütlustest selgub, et nad olid vastavalt kolme- ja nelja-aastase staažiga patrullpolitseinikud,

kes reageerisid sündmusele oma asukohast tulenevalt. Puuduvad tõendid, et neil oli peale

tavapärase patrullpolitseiniku väljaõppe veel mingi spetsiifiline väljaõpe, mis õigustaks nende

suhtes KorS § 81 kontekstis keskmisest kõrgema standardi kohaldamist. Sarnaselt kõigi teiste

inimestega tuleb kaitsta ka politseiametniku elu ja kehalist puutumatust, isegi kui see vajadus

tekib politseiametnike tööülesannete täitmise käigus.

17. Puudub vaidlus, et 2017. a oktoobris ei kuulunud politseipatrullide varustusse

elektrišokirelva, kuigi politseiametnikel oli iseenesest õigus seda kasutada (KorS § 80).

Kaebajad väidavad, et kohase varustuse puudumine on EIÕK artikliga 2 vastuolus, sest see

pani DD ja OO olukorda, kus neil polnudki võimalik lahendada olukorda muul viisil kui

tulirelva kasutades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA-l on politseinike tööks

vajalike vahenditega varustamisel avar kaalutlusruum, mis on muu hulgas piiratud politseile

eraldatavate ressursside hulgaga. Käesolevas asjas ei saa PPA varustust pidada ilmselgelt

ebapiisavaks või asjakohatuks ning seetõttu õigusvastaseks (vrd nt EIK 27.07.1998 otsus

Gülec vs Türgi, 54/1997/838/1044).

18. EIÕK artiklist 2 tuleneb riigile kohustus viia läbi nõuetekohane menetlus surma põhjuste

väljaselgitamiseks. EIK on seadnud uurimise nõuetekohasusele viis tingimust, millest

apellatsioonimenetluses on vaidluse all üks – kas kriminaalasja nr 17230102160 menetlus oli

piisav, et välja selgitada, kas tulirelva kasutamine oli konkreetsel juhul õigustatud.

19. See, millist liiki ja kui põhjalik uurimine vastab EIÕK artikli 2 nõuetele, sõltub

konkreetse juhtumi asjaoludest. EIK praktika järgi on eriti kõrged nõuded selliste juhtumite

uurimisele, mille puhul on isiku surmaga seonduvad asjaolud ebaselged. Nõuetele vastav

uurimine peab andma vastuse, milline oli inimese surma põhjus, kas jõu kasutamine oli

konkreetsel juhul õigustatud ja kes vastutab surma põhjustamise eest. Vajadusel peab

uurimine võimaldama ka teo toimepanija karistamist. Uurimine peab olema piisavalt põhjalik

selles tähenduses, et ei tohi jätta kontrollimata ühtki ilmset versiooni, mis võiks viia surma

asjaolude või selle põhjustaja väljaselgitamiseni (vt EIK juhendi p-d 134–138 ja 147–149 ning

seal viidatud kohtulahendid).

20. Praegusel juhul olid QQ surma asjaolud üheselt teada ainuüksi kriminaalmenetluses

kogutud videomaterjali tõttu. Kriminaalmenetluses uuriti ja anti hinnang muu hulgas

politseiametnike tegevusele QQ surma põhjustamisel. See, et uuriti ka politseiametnike

tegevust, nähtub muu hulgas kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingutest (sh menetluse

3-18-1515

14(14)

jätkamisest pärast QQ surma) ning 28.03.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (I kd,

tl 15–16), 04.05.2018 riigiprokuröri määruse (II kd, tl 11–13) ja Tallinna Ringkonnakohtu

07.06.2018 määruse nr 1-18-4723 (II kd, tl 18–22) sisust. Kuigi riigi tegevuse õiguspärasuse

uurimine EIÕK artikli 2 tähenduses on laiem kui inimese surma põhjustanud isiku

karistusõigusliku

vastutuse

küsimus,

saab

käesoleva

vaidluse

asjaoludel

lugeda

kriminaalmenetluse piisavaks uurimiseks. Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, mille

poolest käesoleva juhtumi asjaolud erinevad EIK 04.05.2001 otsuses McKerr vs

Ühendkuningriik (taotlus nr 28883/95) toodud asjaoludest ning miks kaebajate püsitatud

üldiste küsimuste uurimata jätmine ei ole EIÕK artikliga 2 vastuolus.

21. Ringkonnakohus möönab, et PPA 01.12.2017 ja 01.01.2018 kirjades kasutatud

väljendusviis, mille kohaselt ei toimu QQ surma uurimiseks ühtki menetlust, on ebatäpne ja

eksitav. Need kirjad ei muuda siiski fakti, et kirjade koostamise ajal viidi QQ surmaga

lõppenud sündmusega seonduvalt läbi kriminaalmenetlust.

22. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)