1-19-3560/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-19-3560

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-3560 (17233000346)

Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtuistungi sekretär Ljubov Allikmäe, Ilona Berezina Tõlk Irina Štšelina, Svetlana Hamaza Kriminaalasi P.E D.L süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi ja

süüdistuses KarS § 212 lg 2 järgi, lühimenetluse korras

Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonna

prokurör Jürgen Hüva Süüdistatav P.E

isikukood XXX; elukoht XXX; registrijärgne elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; haridus: 9 klassi; emakeel

vene keel; töökoht D.L ja osaühing M juhatuse liige; varasemalt kriminaalkorras karistama ; ta tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Süüdistatav D.L

rg-kood XXX; asukoht ; juhatuse liige P.E XXX varasemalt kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS - -dest 306, 311, 313, 314 ) § dest 233, 238 ja § ja 315, maakohus otsustas:

1-19-3560

2 Tunnistada P.E -

süüdi KarS § 212 lg 1 § 22 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 60 (kuuskümmend) päevamäära (kohaldades päevamäära

10 eurot), s.o 600 (kuussada) eurot.

Vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista

P.E-le karistuseks rahaline karistus 40 ( , s.o 400 nelikümmend) päevamäära (nelisada) eurot.

Rahaline karistus tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr

EE502200221014193355 SWEDBANK pangas arveldusarvele nr EE401700017002872300 või

LUMINOR BANK 99919400005299 ning pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber

selgitus „ , rahaline karistus“. Kui rahaline karistus pole täies ulatuses P.E , 1-19-3560 tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Tunnistada D.L süüdi KarS § 212 lg § 22 lg 2 järgi ning 2 -

mõista karistuseks rahaline karistus 4 200 (neli tuhat kakssada) eurot.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetu istust ühe kolmandiku võrra ja mõista d kar

D.L karistuseks rahaline karistus 2 800 (kaks tuhat kaheksasada) eurot.

Rahaline karistus tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Maksu- ja

Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr

EE502200221014193355 SWEDBANK pangas arveldusarvele nr EE401700017002872300 või

LUMINOR BANK 99919400005309 ning pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber selgitus „D.L , rahaline karistus“. Kui rahaline karistus , 1-19-3560

pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Asitõendid:

- toimikus asuvad elektroonilised andmekandjad (CDplaadid 7 ) tk – jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde.

Mõista Eesti Vabariigi kasuks välja: P.E-lt

- sundraha

810 (kaheksasada kümme) eurot;

- osa ekspertiisikulust, s.o 206 (kakssada kuus eurot ja 50 senti,

) s.o kokku 1 016 kuusteist) eurot ja 50 senti. (üks tuhat

Menetluskulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas arveldusarvele nr EE401700017002872300 või

LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700052395 ning selgitus „ , kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies P.E, 1-19-3560

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Mõista Eesti Vabariigi kasuks välja: D.L

-

sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot;

- osa ekspertiisikulust, s.o 206 (kakssada kuus) eurot ja 50 senti,

s.o kokku 1 kuusteist) eurot ja 50 senti. 016 (üks tuhat

1-19-3560

3 Kokkuleppel kaitsja tasu D.L kanda. jätta

Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul

arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas arveldusarvele nr EE401700017002872300 või

LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700052405 ning

selgitus „ ulud“. Kui D.L , 1-19-3560, kriminaalmenetluse k

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooni ei saa esitada süüdistatav

lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale.

Apellatsioon esitakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg- 3 kohtuotsusest eraldi, s.o le

määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva - jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule.

Süüdistus

P.E süüdistatakse selles, et tema, olles D.L juhatuse liige, sõlmis 18.01.2017 kindlustushüvitise saamise eesmärgil D.L nimel E I SE-ga kaskokindlustuse lepingu kindlustusvahendaja V I B AS kaudu sõiduki Toyota le

RAV4 reg.nr . Kindlustuslepingu sõlmimisel P.E kindlustusvahendajale fotosid XXX sõidukist ei esitanud.

06.03.2017 esitas

P.E nõudmisel asuva

OÜ vahendusel A R XXX K K kindlustusandjale

teate toimunud kindlustusjuhtumi kohta D.L E I SE kuuluva sõidukiga Toyota RAV4 reg.nr XXX . Deklareeritud andmete kohaselt sõitis D.L juht A 26.02.2017 teel Viljandist Rakverre Tallinn-Tartu R

maanteel libeduse tõttu sõidukiga teelt välja, mistõttu sai sõiduk Toyota RAV4 reg.nr XXX

hulgaliselt vigastusi. Lisaks kindlustusjuhtumi teatele esitas P.E arve nr 00080, mille oli

esitanud osaühing väidetava puksiirteenuse osutamise eest. P.E oli samaaegselt M osaühingu juhatuse liige. M

Ekspertiisiaktiga nr 17E-LT0094 tuvastati, et teade 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta on vale, kuna juba 20.03.2016 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduk Toyota RAV4 reg.nr XXX , mida juhtis A R , hulgaliselt vigastusi ja muutus kasutuskõlbmatuks. Seega lõi P.E kindlustusandja

kindlustusjuhtumi asjaolude E I SEle

kohta ebaõige ettekujutuse eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kindlustushüvitis jäi kindlustusandja poolt välja maksmata, kuna pettuslik tegu avastati enne makse sooritamist.

KarS § 14 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku nimel tegutsenud isiku süüline tegevus omistatav

juriidilisele isikule, kui see on toime pandud viimase huvides. Juhatuse liikme P.E

tegutsemise tagajärjel loodi kindlustusandjas ebaõige ettekujutus kindlustusjuhtumi toimumise kohta eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitis D.L kuuluva vara suhtes.

Oma tegevusega pani P.E toime KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil.

1-19-3560

4

Oma tegevusega pani D.L läbi oma juhatuse liikme P.E

toime KarS § 212 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, mis on toime pannud juriidilise isiku poolt.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud ära süüdistatavate, nende kaitsja ja prokuröri arvamused ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

2. KarS § 212 sätestab vastutuse kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. KarS § 212 on nn kärbitud süüteokoosseis, mille lõpule viimiseks piisab KarS §-s 212 loetletud kahest alternatiivist ühe realiseerimisega kas kindlustusjuhtumi esile kutsumisest või -

toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Süüteokoosseisu kärbitus tähendab, et objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega.

3. Kuna kindlustuskelmuse olemus seisneb käsitataval juhul kindlustusandjale kindlustusjuhtumi asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse loomises, siis alustab kohus P.E ja

D.L ntrolli kindlustusandjale süüdistuse põhjendatuse ko kindlustusjuhtumi kohta teate esitamise analüüsiga.

4. Süüdistusele vastavalt esitas A. nõudmisel kindlustusandjale

R P.E

SE teate E I

kindlustusjuhtumi kohta mootorsõidukiga Toyota RAV4 märgiga rg- XXX 06.03.2017

XXX asuva

K K OÜ kaudu.

5. Kohtueelsel menetlusel kuulati A.

R üle ja ta selgitas, et põhjustas 20.03.2016 Narvast Võrru sõites kuulunud mootorsõidukiga Toyota RAV4 D.L rg-

märgiga liiklusõnnetuse. Tema roolis magama jäämise tagajärjel paiskus tema juhitud

XXX sõiduk kraavi ja rullus üle katuse. Mootorsõiduk sai ulatuslikke kahjustusi. Pärast õnnetust jätkas

ta töötamist D.L . Mingi aeg hiljem pärast õnnetust kutsus ettevõtte juht P.E , pakkudes talle välja võimaluse tasuda igakuisest töötasust ta enda juurde 100 eurot sõiduki kahjustamise eest. Tunnistaja nõustus P.E ettepanekuga; ta sai aru, et on rikkunud ettevõtte vara ja kohustus kahju kuidagi hüvitama. Alates 2016 aprillist kuni 01.09.2018 maksis ta igakuiselt 100 eurot ja enne töölt lahkumist maksis ta sularahas veel täiendavaid rahalisi vahendeid. Kokku tasus ta D.L 700 eurot. Peale sõiduki eest 6 selle avaldas P.E stu puuduvad ja P.E andis talle, et täiendavad pretensioonid tema va talle dokumendi, millest nähtus, et ta on tasunud sõiduki Toyota RAV4 -

eest rg märgiga XXX 5 000 eurot. Samuti märkis A. , et 20.03.2016 toimunud õnnetusjuhtumi järgselt seisis Toyota RAV4 R rg- märgiga kogu aeg XXX D.L territooriumil. Sõidukile mingit remonti ei tehtud. Mõne aja möödudes kohtus ta ettevõtte territooriumil juhuslikult P.E-ga. Selle kokkusaamise käigus pakkus P.E talle välja variandi, mille kohaselt ei tuleks tal endal rohkem Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX eest tasuda. P.E ettepaneku kohaselt oli P.E võimalik võtta sõidukile uus kindlustus. Peale kindlustuse saamist saaks öelda, et sõidukiga juhtus avarii ja kindlustus maksaks välja sõiduki maksumuse. Mõne aja möödudes paluski P.E tal

minna asuvasse K XXX K ja kirjutada avaldus selle kohta, et põhjustas 26.02.2017 teel

Rakverest Viljandisse liiklusõnnetuse. Õnnetus olevat juhtunud Tallinn-Tartu maanteel. Ta kirjutaski avaldusse, et rullus korduvalt üle katuse. Tegelikkuses aga taolist sündmust ei juhtunud. Avalduse esitas ta 06.03.2017, asuvas

(kd II tl 60-63). XXX K K

6.

Veel enne, kui analüüsida A. R ütlustest tulenevat sisulist teavet, peatub kohus A. R

1-19-3560

5 ütluste usaldusväärsuse küsimusel. Kohtuistungil väljendas süüdistatavate kaitsja seisukohta, et A. R

ütlused on vastuolulised, kuna esmasel ülekuulamise eitas A. R oma süüd, ent teistkordsel ülekuulamisel muutus tema positsioon diametraalselt. See viitab ütluste ebausaldusväärsusele, mis

peaks kohtupraktikast tulenevalt kaasa tooma ütluste kõrvale jätmise või minimaalselt

kõnealustesse ütlustesse reserveeritult suhtumise. Vastuseks tõstatatule märgib kohus, et isiku

poolt süü tunnistamine või vastupidi süü eitamine pole käsitavad ütluste andm - - isena, vaid annavad edasi isiku positsiooni kahtlustuse/süüdistuse põhjendatuse kohta. Ütlused on seevastu

isiku antav sisuline teave tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuna esmakordsel ülekuulamise

kasutas A.

gust, siis ei saa tema hilisemad R seadusekohast ütluste andmisest keeldumise õi ütlused olla vastuolus varasemate ütlustega. Kuna varasemad ütlused puuduvad, siis pole saanud tekkida ka (diametraalselt) vastuolulisi ütlusi. Seega kaitsja toodud argumentidel vastuolud A.

R

ütlustes puuduvad ja menetlusõiguslikult puuduvad ka alused ütluste kõrvale jätmiseks ütluste vastuolulisuse põhjendusel.

7. Analüüsides A. ütluste sisulist teavet, nähtuvad neist järgmised asjaolud: 1)

R

26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta esitas kindlustusandjale kindlustusjuhtumi teate A. R ; 2) A. R esitas teate kindlustusjuhtumi kohta 06.03.2017 XXX tn asuva K K vahendusel; 3) kõnealuses teates avaldas ta ebaõigeid andmeid 26.02.2017 õnnetusjuhtumi toimumise kohta;

4) mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-

sai tegelikkuses kahjustada 20.03.2016 märgiga XXX toimunud liiklusõnnetuse järgselt; 5) kindlustusandjale esitas ta ebaõigeid andmeid liiklusõnnetuse

toimumise kohta kindlustushüvitise saamise eesmärgil, mh vabanemaks isiklikust D.L

sõidukikahju hüvitamise kohustusest ja 6) kindlustusandjale ebaõigete andmete esitamise ettepaneku tegi talle P.E.

8. Esmalt tuleb asjakohase ja kesksena välja tuua, et 18.01.2017 kell 17.55 on väljastatud

sõiduki kindlustuse kindlustuspoliis nr , mis on sõlmitud kindlustusvõtja D.L XXX

ja kindlustusandaja

B AS E I SE vahel kindlustusvõtja V I vahendusel mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-

kindlustamiseks. Kindlustuspoliisi märgiga XXX

kohaselt on tegemist täiskasko kindlustusega, mis sõlmiti 1 aasta pikkuseks perioodiks. Kindlustuspoliisi lisa 1 kohaselt on soodustatud isikuks sõiduki omanik. Ühtlasi kajastab poliis märget selle kohta, et kindlustuspoliis koostatakse elektrooniliselt, seda ei allkirjastata ning kindlustusmakse tasumisega kinnitab kindlustusvõtja, et ta nõustub kindlustuslepinguga (kd I, tl 9-11). St, et kindlustusvõtja D.L ja kindlustusandaja SE E I vahel oli sõlmitud vabatahtlik liikluskindlustusleping mootorsõiduki Toyota RAV4 -

rg märgiga

XXX kindlustamiseks perioodiks 18.01.2017 kuni 18.01.2018, hõlmates ka aega, mil süüdistusekohane tegu toime pandi. Fakt on ka see, et Maanteeameti järelpäringu vastusest nähtub,

et sõiduki omanikuks ja seega ka kindlustuslepingu järgseks soodustatud isikuk - s on kindlustusjuhtumi korral

D.L (kd I, tl 110-111, 112-115).

9. Kontrollimaks A. R avaldatut, et ta esitas teate 06.03.2017 kindlustusandjale 26.02.2017

toimunud kindlustusjuhtumi kohta D.L ukiga kuuluva sõid Toyota RAV4 rg-

, osutab kohus

märgiga XXX E I SE kahjukäsitleja J T ülekuulamisel antud ütlustele (tl I tl 187 189), kes märkis, et 09.03.2017 laekus OÜ vahendusel - XXX K K asuva

E I SEle kahjuteade mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX kohta, mis kuulub D.L

. Teate kohaselt leidis Tallinn-Tartu mnt teel Viljandist Rakverre 26.02.2017 aset liiklusõnnetus, mille kohaselt sõitis D.L kuuluv mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX teel välja ja sai kahjustada. Mootorsõiduki omanik D.L soovis sõiduki korda teha. Seega kinnitab tunnistaja J. T A. R

ütlusi selle kohta, et kindlustusandajale esitati 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta

teavitus Narva asuv

a K K OÜ kaudu, see seondus D.L kuuluva sõidukiga Toyota RAV4 rg- XXX märgiga ja kindlustusandjani jõudis kindlustusjuhtumi

1-19-3560

6 teavitus.

10. Prokuratuuri hinnangul kinnitab kindlustusjuhtumi kohta teate esitamist ka

kuriteokaebus - e lisaks olev kahjujuhtumi teade. Tutvudes kõnealuse tõendiga (kd I tl 6 7), märgib

kohus kaitsjaga nõustuvalt, et tegemist on menetlusseadustikus ettenähtud keelenõudeid mitte

järgiva tõendiga. Seega ei ole kohtul võimalik kõnealusele tõendile tugineda, kohus hindab

kõnealuse tõendi lubamatuks ja jätab kõnealuse tõendi tõendikogumist välja. Kahetsusväärselt

tuleb nentida sedagi, et tegemist pole ainsa tõendiga/dokumendiga, mille osas pole

uurimisasutus/prokuratuuri järginud KrMS § 10 lg 3 esimeses lauses sätestatut. Nii on nõuetekohaselt tõlkimata ka tõendid/dokumendid kd I, lk-del 44, 95, 116-119 ja kd II tl-del 29, 53 ja 53 pö. Et kohus jätab kuriteokaebuse lisaks oleva kahjujuhtumi teate tõendikogumist välja, ei too kaasa

aga järeldust, justkui jääks selliselt tõendamata fakt kahjujuhtumi teate esitamise kohta. Sellesisulist seisukohta väljendas kaitsja kohtuistungil. Kaitsja seisukohaga nõustumine tähendaks

menetlusõiguslikult, et mingit konkreetset sündmust või fakti tuleks ja/või saaks

kriminaalmenetlusõiguslikult tõendada konkreetse tõendiliigiga. Taoline arusaam on aga

vastuolus KrMS § 61 lg tes 1 ja 2 sätestatuga, mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette - kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis. Neid arusaamu ja põhimõtteid silmas pidades loeb kohus A. ja J. .o SEle R T ütlustega tõendatuks kindlustusandjale, s E I

kindlustusjuhtumi kohta teate esitamise 06.03.2017 asuva

XXX K K OÜ kaudu ja seda D.L kuuluva mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga

XXX kohta.

11.

ja J. A. R T ütlused on haakuvad selleski, et kindlustusjuhtumi aluseks olevat õnnetusjuhtumit 26.02.2017 tegelikkuses ei toimunud. A. R ütlusi käsitles kohus juba varasemalt ja neist tuleneb üheselt, et tegelikkuses liiklusõnnetust 26.02.2017 mootorsõidukiga Toyota RAV4 -

rg märgiga XXX ei toimunud. Taolisele järeldusele jõudis ka kahjukäsitleja J. T, märkides, et

kindlustusandjale edastati 10.03.2017

K K OÜ poolt E SEle I ka pildid kahjustatud sõidukist. Kus pildid tehtud olid, tunnistaja öelda ei oska, ent

fotode vaatamisel tekkis tal kahtlus, et autodel olevad kahjustused on vanad, kuna sõiduki kere oli mitmest kohast korrodeerunud. Lisaks polnud sõiduki all lund ega jääd, mistõttu oli sõiduk pandud antud kohta enne lume tulekut. Kuna liiklusõnnetuse täpne asukoht polnud ka teada, kontakteerus ta ka Lääne prefektuuri esindajatega, kellede kinnitusel liiklusõnnetust sõidukiga Toyota RAV4

rg-

märgiga XXX polnud registreeritud. Igaks juhuks otsustas tunnisaja kontrollida sõidukiga

seotud kahjujuhtumeid ka läbi Eesti Liikluskindlustuse fondi andmebaasi. Kontrolli tulemina selgus, et kindlustusjuhtumis kirjeldatuga samalaadne sündmus toimus sõidukiga Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX ka 2016 märtsis Põlvamaal. S I SE päringu vastusest selgus, et kõnealuse

liiklusõnnetusega kaasnenud sõidukikahju korvatud pole. S SE edastas tunnistajale fotod I sõidukist, mis olid tehtud vahetult pärast 2016 liiklusõnnetust. Võrreldes sõidukist tehtud fotosid, selgus, et sõiduki kahjustused on identsed.

12. Asjaolude kontrollimiseks koostas uurimisasutus Lõuna prefektuurile nõudekirja (kd I, tl

46-47), milles paluti väljastada väärteoasja materjalid seoses liiklusõnnetusega, milles osales mootorsõiduk Toyota RAV4 märgiga . Kõnealune nõue täideti ( rg- XXX vt kd I, tl 48- 68) ja

edastatud materjalidest nähtub, et 20.03.2016 kella 06.15 paiku toimus Põlvamaal, Valgjärve vallas, Saverna külas Tallinn Võru Luhamaa mnt 221. km liiklusõnnetus, kus A. -Tartu- - R juhitud sõiduk Toyota RAV4 märgiga gama jäämise tõttu Luhamaa suunas liikudes rg-

kaldus ma XXX vastassuunda ja sõitis teelt välja. Sõiduk rullus üle katuse ja jäi ratastele seisma. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ühes selle lisaks olevalt fotodelt nähtub mh, et sõiduki parempoolsel küljel on nähtavad esiosa vigastused, sõiduki esi- ja tagaukse mõlgid ning avanenud külgmised turvapadjad; vasakult poolt küljelt vaadates nähtub sõiduki külgede ja katuse deformeerumise jäljed ning esiosa

1-19-3560

7 kahjustused. Sõiduki hoiukohta teisaldamise akti kohaselt teostas deformeerunud sõiduki Toyota RAV4 -

rg märgiga XXX teisaldamist osaühing „S“.

13. Osaühingu „S“ nõudekirja vastuse kohaselt (kd I, tl 81 82, 83) väljastati sõiduk V - N , kes oli autole Narvast järgi saadetud puksiirauto juht. Kohtueelsel menetlusel andis V. ütlusi

N (kd I, tl 140-144), et 2016 kevadel, täpset kuupäeva mäletamata, helistati tema mobiiltelefonile ja paluti Võrust ära tuua sõiduauto Toyota RAV4, mille registreerimisnumbrit tunnistaja ei mäleta. Kliendi sõnul sai sõiduk avariis viga ja sõita sellega ei saanud. Sõidukile järgi minnes ja Võrru jõudes, nägi ta hõbedast metallik värvi rohkete kahjustustega sõidukit Toyota RAV4. Sõiduki katus oli - tugevalt deformeerunud, deformeerunud oli tugevasti ka sõiduki esiosa. Üks sõiduki esiratastest asetses viltu, mis ei võimaldanud sõidukit vintsi abil puksiirile tõmmata. Sõiduki transportimiseks tuli tal parkla töötajatelt paluda laaduri abi. Pärast sõiduki peale laadimist sõitis ta Narva. Teel olles kontakteerus ta kliendiga, teavitas oma tagasisõidust ja klient dikteeris talle aadressi, kuhu tuli sõiduk toimetada. Tunnistaja mäletamist mööda oli koht, kuhu ta sõiduki maha laadis mitte kaugel Balti Elektrijaama pääslast, s.o Elektrijaama teel, Narvas.

14. Et 26.02.2017 A.

aset ei leidnud,

R kindlustusjuhtumi teates kirjeldatud sündmusi

tõendavad täiendavalt ka muud kaudsed tõendid. Nimelt nähtub Eesti Haigekassale tehtud nõudekirja vastusest (kd II tl 3 7), et väidetava liiklusõnnetuse järgselt pole A. -4, 5-

arstiabi R saamiseks pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole. Õnnetust pole fikseeritud ka häire (kd K II, tl 24-25, 26) ning politsei vastuse kohaselt pole ka politsei andmebaasis taolist liiklusõnnetust

registreeritud (kd II, tl 52). Ent enamgi veel – prokuratuur andis uurimisasutusele loa nõuda elektroonilise side ettevõtjatelt kõneeristuse andmed, et teha kindlaks sõnumite edastamise fakt,

kestvus ja viis ning edastaja, vastuvõtja isikuandmed ja asukoht mobiilsideseadmele abonentnumbrile mh perioodile 01.02.2017 kuni 09.03.2017 (kd I, tl 145-146, 153-175). XXX

Kõneeristuse kokkuvõtte ja sideettevõtjalt saadud andmed protokolli kohaselt kuulub number XXX A.

R . Väljavõtte kohaselt pole A.

R 26.02.2017 hommikusel ega ennelõunasel ajal teinud ega vastu võtnud ühtegi telefonikõne, ent alates kella 12.01st kuni kella 18.10ni on ta viibinud mastide piirkonnas, mis asuvad

ning

XXX lähedal, XXX XXX lähedal. Siinkohal märgib kohus, et ei pea eluliselt usutavaks, et teelt väljasõidu korral, kus sõiduk rullub üle katuse nagu see nähtub A. R ja J.

T ütlustest, ei kontakteeru õnnetusse sattunud isik ehk A. R ühegi isikuga. Tuleb aga välja tuua, et vajadus A. kellegagi kontakteerumiseks ka puudus, sest tema sõnade kohaselt

R liiklusõnnetust 26.02.2017 ei toimunudki.

15. Kohus osutas varasemalt sellelegi, et A.

R ütluste kohaselt sõidukit Toyota RAV4 rg- märgiga 20.03.2016 liiklusõnnetuse järgselt ei parandatud ja sõiduk jäi õnnetuse järgselt

XXX seisma D.L territooriumile. Varasemalt käsitles kohus 2016 aasta õnnetuse järgselt sõiduki Toyota RAV4 - XXX rg märgiga

pukseerimist teostanud tunnistaja V.

N ütlusi, kes avaldas, et pukseeris sõiduki Narva, Elektrijaama teele. Sõiduk oli deformeerunud, sh viisil, mis välistas sõiduki vintsiga puksiiri peale

tõmbamise. Materjalidest nähtub, et D.L tegevuskoht on . XXX

Seega kinnitavad A. ja V.

R N ütlused koostoimes tõenditega, mis näitavad ära D.L tegevuskoha, et 2016 liiklusõnnetuse järgselt jäi mootorsõiduk Toyota RAV4 -

rg märgiga XXX seisma D.L territooriumile. Samuti puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid sõiduki remontimist 2016 liiklusõnnetuse

järgselt. Otse vastupidi raamatupidaja N B märkis - D.L

ülekuulamisel (kd I tl 190-194), et raamatupidamisdokumentide kohaselt pole aastatel 2016 ja 2017 D.L kuuluvale sõidukile Toyota RAV4 - rg märgiga

XXX remonttöid teostatud.

Uurimisasutus koostas ka ekspertiisimääruse liiklustrassoloogiaekspertiisi läbiviimiseks, milles paluti eksperdilt vastust küsimusele, kas 2016 ja 2017 tehtud fotodel oleva sõiduki Toyota RAV4

1-19-3560

8 rg-

märgiga XXX kahjustused on identseid või mitte (kd II, tl 31). Ekspertiisiakti nr 17E-LT0094 kohaselt avaldas ekspert arvamust, et ekspertiisiks esitatud 2016 ja 2017 tehtud fotodelt nähtavad

sõiduauto kahjustused on identsed, ent 2017 tehtud fotodel on vigastatud piirkonnad roostekahjustustega (kd II, tl 32-35).

Lisaks on P.E menetlejale üheselt arusaadavalt uurimisasutuse nõudekirjale vastanud, et

mootorsõiduk Toyota RAV4 rg- XXX

ning märgiga on alates 10.03.2016 üle antud A. R D.L

puuduvad andmeid A.

ja osaühingul M R poolt sõiduki remontimise ja selle dokumentatsiooni kohta (kd II, tl 37-42, nõudekirjad kd II, tl 1-2, 8-9). Seega pole keegi kusagil avaldanud, et 2016 liiklusõnnetuse järgselt oleks mootorsõidukit Toyota RAV4 rg- XXX remonditud. märgiga

16. kindlustusandajale

Eelkäsitletud tõendite pinnalt on võimalik teha vaid üks järeldus – E

I SE kindlustusvahendaja vahendusel 06.02.2017 esitatud teade kindlustusjuhtumi toimumise kohta 26.02.2017 kindlustuslepingu objektiks olnud mootorsõidukiga Toyota RAV4 märgiga rg-

XXX on ebaõige. Kindlustusjuhtumi aluseks olnud sündmusi 26.02.2017 aset ei leidnud, mistõttu ei s -

aanud selle käigus kahjustada ka mootorsõiduk Toyota RAV4 rg märgiga XXX . Tõendid kinnitavad üksnes seda, et mootorsõiduki Toyota RAV4 märgiga rg- XXX kahjustused tekkisid 20.03.2016 kella 06.15 paiku Põlvamaal toimunud liiklusõnnetuse käigus. Seega on tõendatud, et

A.

R esitas kindlustusandajale kindlustusvahendaja vahendusel ebaõiget teavet sisaldava

kindlustusjuhtumi teate mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga juhtunud õnnetuse XXX kohta.

17. Kohtupraktika kohaselt on KarS § 212 KarS § 209 suhtes erinorm ja lõpule viidud süüteo

jaatamiseks piisab juba kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega. Muud kelmuse põhikoosseisu (KarS § 209) tunnused , varakäsutus ja varalise kasu saamine - eksimus - pole KarS § 212 puhul nõutavad (RKKKo nr 3 13 p 16.1). Võttes arvesse eelkajastatud -1-1-105- tõendikogumit ja tsiteeritud kõrgeima astme kohtu suuniseid KarS § 212 objektiivse koosseisu tõlgendamisel, asub kohus seisukohale, et kindlustusandjale loodi 06.03.2017 kindlustusjuhtumi

kohta teate esitamisega ebaõige ettekujutus toimumata kindlustusjuhtumi toimumise kohta ja õiguslikult realiseeriti KarS § 212 objektiivse koosseisu tunnused.

18. Kõrvuti kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega tuleb täiendava tingimusena kindlustuskelmuse koosseisu olemasolu jaatamiseks tuvastada, et ebaõige ettekujutuse loomine oli kantud eesmärgist saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist.

19. Kohtueelsel mene

, et esitas kindlustusandajale tlusel antud ütlustes avaldas A. R

26.02.2017 kindlustusjuhtumi kohta ebaõiged andmeid P.E-lt saadud suuniste kohaselt.

Sellele eelnevalt oli P.E talle välja pakkunud variandi, kuidas tal oleks võimalik vältida

sõiduauto Toyota RAV4 - rg märgiga XXX edasiste kulude maksmist, mis tekkisid seoses 20.03.2016 toimunud liiklusõnnetusega. A. R sõnade kohaselt avaldas P.E talle, et sõidukile oli võimalik võtta uus kindlustus ja pärast seda on võimalik öelda, et sõidukiga juhtus avarii. Selle

tulemina maksab kindlustus talle, s.o P.E-le sõiduki maksumuse välja. Mõne aja pärast ütleski P.E talle, et ta läheks XXX asuvasse K K ja esitaks avalduse selle kohta, et põhjustas 26.02.2017 liiklusõnnetuse Tallinn-Tartu maanteel, kui oli teel Rakverest Viljandisse. Selliselt ta 06.03.2017 toimiski, esitades kindlustusandjale teate kindlustusjuhtumi kohta (kd II, tl 60-63).

20. Analüüsides kajastatud ütlusi, järeldub neist üheselt mõistetavalt, et kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärgiks oli kindlustushüvitise – vastavalt J. 000 euro suuruse (kd I, tl 188)

T ütlustele 8 – väljamakse saavutamine. Samuti nähtub, et A. R viitas just P.E-le kui isikule, kes kindlustuskelmuse toimepanemise ettepaneku talle tegi.

1-19-3560

9

21. puudub A.

Süüdistatavate kaitsja väljendas kohtuistungil seisukohta, et P.E R

tegevusega kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige teavituse esitamisega seoses

igasugune puutumus ja A. tegutses kind R lustusjuhtumi kohta teate esitamisel nõutava tsiviilõigusliku volitusteta.

Kaitsjale vastuseks märgib kohus esmalt, et üldtunnustatult, eelnevale kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginevalt ja lähtuvalt elulise usutavuse aspektist ei anta karistusõiguslikku kvaliteeti omavate käitumisaktide puhul ebaseaduslike tegude toimepanemiseks mingeid tsiviilõiguslikke,

äriühingu sisesuhtes tavapäraste tehingute/toimingute tegemiseks kasutatavaid volitusnorme. Seega kaitsja väide äriühingu sisesuhtest tuleneva volitusnormi puudumise kohta on olemuslikult irrelevantne. Teiseks jätab kohus täielikult käsitlemata kaitsja väite, et P.E puudus A. R poolt esitatud kindlustusjuhtumi kohta teate esitamisega igasugune puutumus. Aluse taoliselt toimimiseks annab asjaolu, et P.E kasutas nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus seadusjärgset õigust keelduda ütluste andmisest. St, et P.E pole ei ise ega D.L seadusliku esindajana avaldanud teavet menetluse esemeks oleva süüteo tehiolude kohta, sh pole P.E

pidanud vajalikuks selgitada ka A.

R poolt välja toodud asjaolusid. Õiguslikult ei saa taolist

kaitsetaktika valikut süüdistatavatele ette heita, ent selliselt toimides jäetakse kasutamata ka võimalus vaielda menetlusõiguslikult lubatavate tõendiga vastu A. avaldatule, milles tehakse R viide just P.E-le kui isikule, kes kindlustuskelmuse toimepanemise ettepaneku tegi. Kaitsja kohtuistungil esitatud positsioon ei saa asendada ega asendada P.E

ütlusi.

Kolmandaks pole kohtu ette toodud ainsatki kriminaalmenetluslikku nüanssi, mis võimaldaks

A.

R ütlused nende ebausaldusväärsuse kaalutlusel tõendikogumist välja jätta. Seega esineb

kohtul menetlusõiguslik alus A. ütlustest juhindumiseks ja võtta arvesse, et ettepanek ja

R suunised kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige informatsiooni esitamise kohta tuli just P.E-lt.

22. Kohtu veendumusel polnud A.

R P.E nõusoleku, teadmise ja suunisteta võimalikki kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid esitada.

23. Nagu toodud, oli sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga kindlustatud SEs. XXX E I Kindlustuspoliisi nr

XXX kohaselt sõlmiti kindlustusvõtja D.L ja kindlustusvõtja E I SE vahel kindlustusvahendaja V I B ASi vahendusel tähtajaline täiskasko kindlustusleping sõidukile Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX (kd I tl 9). Tehingut vahendanud V I B ASi esindaja (vt kd I, tl 84-86, 88- -181) helistas talle klient 94) A T ütluste kohaselt (kd I tl 176

nimega Vitali, ettevõttest osaühing ja palus kaskokindlustuse hinnapakkumist sõiduautole

M

Toyota RAV4 - rg märgiga . Kuna kaskokindlustuse vormistamiseks on nõutav kliendi XXX kirjalik tellimus, palus ta Vitalil teha kirjalik tellimus, kus oleks ära näidatud sõiduki maksumus,

komplektsus, kindlustuse regioon jne. Vitali palus aga tal arvutada sõiduki umbkaudne kaskokindlustuse lepingu maksumus ja see talle e-posti aadressile XXX saata. Sel samal päeval

edastas ta viidatud e-posti aadressile kaskokindlustuse lepingu hinnapakkumise sõiduautole Toyota RAV4 rg- XXX . Saadetud hinnapakkumine sisaldas erinevate Eestis tegutsevate märgiga kindlustusandjate pakkumisi. Kliendil tuli enda jaoks välja valida sobivaim. Klient ei vastanud pakkumisele pikema aja jooksul, ent mingi aja möödudes võttis osaühingu esindaja nimega M Vitali taas ühendust ja avaldas soovi sõlmida kaskokindlustuse leping SEga. Taas kordas ta E I Vitalile kirjaliku tellimuse esitamise vajalikkust. Mõne aja pärast saabuski tema postkasti XXX kirjalik tellimus osaühingult . Tellimus edastati e-posti aadressilt XXX sooviga vormistada M

kaskokindlustuse leping sõiduautole Toyota RAV4 märgiga rg- XXX , tasumisega kahe osamaksena. Ühtlasi märgiti tellimuses, et kaskokindlustuse leping on vaja sõlmida D.L

, mille juhatuse liikmeks on Vitali osaühingust M . Ta vormistas ära

hinnapakkumise, milles märkis, et kindlustusvõtjal tuleb esitada fotod sõidukist, millele

1-19-3560

10 kaskokindlustusleping sõlmitakse, s o sõiduki . Toyota RAV4 - XXX fotod. Fotosid rg märgiga talle aga ei saadetud ja neid ei saadetud talle Vitali poolt ka siis, kui oli viimast teavitanud, et fotod tuleb tal edastada SEle. E I

24. V B

I ASi vastusest uurimisasutusele (vt uurimisasutuse päringut kd I, tl 88 ja päringu vastust kd I, tl 96-

99) nähtub, et kindlustusleping XXX sõlmiti interneti teel ning kindlusvõtja

esindajana suheldi P.E-ga , kes kasutab kontaktidena telefoninumbrit ja e-posti XXX aadressi XXX. Kindlustuspoliisi eest tasus XXX D.L 23.01.2017

pangaülekandega. Kindlustusvahendajale on lisatud ka maksekorralduse krediteerimise teatis, mille kohaselt teostati makse 23.01.2017 kell 13.35. Makse selgituses on kirje: arve M417001080 18.01.17a. pol.nr.8407510/1 (kd I tl 97). Makse teostamist kinnitab ka 15.05.2017 XXX koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles oli vaadeldavaks D.L

arvelduskonto väljavõte perioodi 20.03.2016 kuni 30.04.2017 kohta (kd I, tlk 197-198).

D.L raamatupidaja N B (kd I tl 190-

194) ja osaühingu M raamatupidaja A K (kd I tl 182- . 186) ütluste kohaselt tegeles arvete tasumisega P.E

25. Eelnevast nähtub, et vabatahtliku mootorsõiduki kindlustuslepingu sõlmimisega tegeles

vahetult P.E ja soodustatud isikuks kindlustusjuhtumi korral oli sõiduki omanik ehk D.L, mille seaduslik esindaja oli ja on kestvalt P.E.

26. Järgnevalt osutab kohus kahjukäsitleja J. ütlustele, mille kohaselt võttis ta pärast T

kindlustusjuhtumi teate saamist ühendust D.L , paludes edastada sõiduki teisaldamisarve. Kõnealune arve talle ka edastati ja sellest nähtus, et teisaldamist teostas os

(kd I, tl 187-189). Kuigi J. T aühing M ütlustest ei nähtu, kellega ta D.L

B teisaldusarve teemal suhtes, nähtub tunnistaja N. ütlustest, et

01.03.2017 tööl olles helistas talle P.E, paludes tal teha arve osaüh sõiduauto ingule

M

Toyota RAV4 -

puksiirteenuse osutamise kohta. Puksiirteenuse tellijaks oli rg märgiga XXX

märgitud D.L ning pärast arve kirjutamist andis ta arve edasi P.E-le (kd I, tl 190-194). Kõnealune arve kajastub toimikus ka kuriteokaebuse lisana (kd I, tl 5). Selle kohaselt on arve nr-ga 00080, kuupäevast 01.03.2017 esitatud Toyota RAV4 rg-

märgiga

XXX puksiirteenuse eest summas 300 eurot (sh km) ja arve on omakäeliselt allkirjastanud pearaamatupidaja ja direktor.

27. Kohtu veendumusel osutavad kajastatud asjaolud kahtlusteta sellele, et P.E oli

teadlik ja puutumuses nii kindlustuslepingu sõlmimisega, sh sõlmis ta lepingu kindlustusandajaga ise, ent samuti oli ta teadlik ja puutumuses ka dokumentide koostamisega, mis seondusid väidetava

puksiirteenuse osutamisega nagu J. T – märkis, edastati talle puksiirteenuse arve D.L poolt, kelle seaduslik esindaja oli P.E ja kelle kontakt oli ära toodud ka kindlustuspoliisis. Samuti on asjakohane, et raamatupidaja andis arve üle just P.E-le. Need

asjaolud välistavad igasuguse võimaluse, et dokumentide koostamine, sh puksiirteenuse arve, koostati P.E teadmiseta nt A.

R poolt kindlustuspettuse läbiviimiseks.

28. Kohus leiab sedagi, e

t kõrvuti A. R ütlustega, kinnitavad kindlustuskelmuse toimepanemist kindlustushüvitise saamise eesmärgil teisedki tõendid.

29. Uurimisasutusele antud vastuses märgib Eesti Liikluskindlustuse Fond, et 20.03.2016 toimunud liiklusõnnetuses, milles osales sõiduauto Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX , ei ole sõiduki

liikluskindlustuse andja, s.o S

I AS hüvitanud sõidukikahju sõiduki omanikule (kd I, tl 80). Kõnealune informatsioon on kattuv ka S I ASi enda vastusega uurimisasutuse nõudekirjale (kd I, tl 69-70). S E seoses elektriposti kahjustamisega ja Eesti I AS hüvitas küll varakahju OÜle K Haigekassale A.

R ravikulud SAs Tartu Ülikooli kliinikum (kd I, tl 71 77), ent sõidukikahju -

1-19-3560

11 õnnetuse põhjustanud mootorsõiduki omanikule jäi hüvitamata.

30. Maanteeameti nõudekirja vastuse kohaselt (kd I, tlk 110-111, 112-120) on mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX registrijärgseks omanikuks alates sõiduki Eestis registreerimisest

04.09.2015 D.L , kasutajaks P.E. (vt ka kuriteokaebusele

lisatud sõiduki tehnilise passi koopiat, kd I, tl 4). Märgitust järeldub, et A. põhjustatud

R

liiklusõnnetuse järgselt tekkis D.L

seoses sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumisega varaline kahju, millist kahju kindlustus ei hüvitanud.

31. Kohus luges juba varasemalt tõendatuks, et sõidukit 20.03.2016 liiklusõnnetuse järgselt ei taastatud. Vaatamata asjaolule, et kohtueelsel menetlusel on P.E uurimisasutust teavitanud nii osaühingu kui D.L seadusliku esindajana (kd II tl 37-42), M et sõiduki Toyota RAV4 - XXX

000 rg märgiga võõrandamistehing A. R tehingu väärtusega 8 eurot viidi lõpuni 04.09.2017 ja sõiduki valdus anti üle 01.03.2016, leiab kohus, et menetluses taolist väidet kinnitavad tõendid puuduvad. Esmalt puuduvad A.

R ütlustes igasugused viited ja võimalikkus tõlgendada tema ütlusi viisil, et A. R oleks omandanud või sooviks omandada sõiduautot Toyota RAV4 rg- XXX . A.

märgiga R

ütlustest koostoimes tema ütluste lisaks oleva kviitungiga nr 00016, kuupäevast 19.06.2018 nähtub, et A. R poolt tehti D.L kassasse sissemakse 5 300 eurot (kd II, tl 74). Kui pidada võimalikuks, et tegemist on sõiduki (ostu) eest tasutud rahaliste

vahenditega, siis jääb kohtule mõistmatuks P.E uurimisasutuse vastuses toodud väide tehingu lõpule viimise kohta 04.09.2017.

32. Sõiduki omandiõiguse üleminekut D.L A. R ei kinnita ka osaühingu M raamatupidaja A K (kd I tlk 182-186). Nii tõi ta välja, et 2016 oli juttu, et A.

R soovib sõiduki omandada, ent 2016 aastaaruandes oli sõiduk arvel D.L põhivarana. D.L raamatupidaja N B (kd I, tl 190-194) märkis, et

nii osaühingu kui D.L juhatajaks on P.E M . Sõiduauto Toyota RAV4 rg- XXX omandas märgiga D.L aastal 2015. Sellest ajast alates on sõiduk arvel põhivarana (kohtu märkus: tunnistaja andis ütlusi 03.05.2017, st, et sel

ajal oli tunnistaja ütluste kohaselt sõiduk arvel põhivarana) ja selle kasutajaks on P.E.

P.E esitas kuni 2016 märtsi lõpuni sõitude arvestuslehed. 2016 aastaaruande kohaselt oli sõiduki maksumus 8 000 eurot (koos 20% amortisatsiooniga). Samuti tuleb tunnistaja ütlustest,

et 2016 raamatupidamisdokumentide kohaselt laekus D.L

pangaarvele ülekandena 900 eurot rahalisi vahendeid ettevõtte töötajalt A. R . Raamatupidamisdokumentide kohaselt kanti raha üle sõiduauto ostu tasumisega seotult. Samuti

tegi A. D.L R arvelduskontole ülekandeid kogusummas 400 eurot perioodil jaanuar-

aprill 2017 sõiduki ostu eest tasumisena.

33. Kontrollides tunnistaja ütluste vastavust, osutab kohus, et uurimisasutus tegi päringu S ASile, ASile S P , D B A/S Eesti filiaalie ja ASile K , saamaks teada kas A. on viidatud R krediidiasutuste klient; samuti kohustas uurimisasutus väljastama A. pangakonto väljavõtte

R perioodi 20.03.2016-30.04.2017 kohta (kd I, tl 121-122). AS S P , D B A/S Eesti filiaal ja AS K teavitasid uurimisasutust, et A. nende klient ei ole ja R arvelduskontosid antud krediidiasutustes ei oma (kd I, tl 123-

S ASi 125, 128). Küll on A. R klient ja krediidiasutus täitis uurimisasutuse nõude A. R pangakonto väljavõtte väljastamiseks (kd I tlk 126-127). Pangakonto vaatlus kanti 11.05.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (kd I, tl 195-196), ent sellelt ei nähtu ülekannete tegemist D.L arvelduskontole.

Veendumaks asitõendi vaatlusprotokolli õigsuses, kontrollis kohus vaatlusprotokolli vastavust

CDplaadile salvestatud konto väljavõttega perioodi 20.03.2016-30.04.2017 kohta, ent seegi

1-19-3560

12

teiselaadset tulemit kaasa ei toonud. St vaatlusprotokoll on vastavuses edastatud konto

väljavõttega ja sellest ei nähtu ülekannete tegemist D.L

arvelduskontole. Ülekannete saamist A. seoses mootorsõiduki omandamisega ei nähtu ka R D.L arvelduskonto väljavõttest (nõudekiri pangale kd I, tl 129,

krediidiasutuse vastus kd I, tl 131). Konto vaatlus on kantud 15.05.2017 koostatud asitõendi

vaatlusprotokolli, kohus kontrollis täiendavalt ka vaatlusprotokolli vastavust CDplaadile

salvestatud arvelduskonto väljavõttega, ent selleltki ei nähtu A. ülekandeid D.L

R

arvelduskontole. Kuna D.L

raamatupidaja viitas just ülekannete vahendusel ostusumma tasumisele, siis saab kohus tõdeda vai

d üht – mingeid ülekandeid A. sõiduki omandamiseks D.L

R

arvelduskontole teinud ei ole ja tunnistajast raamatupidaja sellekohased selgitused hindab kohus ebausaldusväärseks ja jätab tõendikogumist välja.

34. Nii raamatupidajatest tunnistajad kui P.E on uurimisasutusele edastatud vastustes märkinud, et D.L vahel sõlmiti sõiduki müügileping. ja A.

R

Kohus möönab, et raamatupidajatest tunnistajad on müügilepingu olemasolu nentinud üksnes abstraktselt. P.E on uurimisasutusele edastatud vastustes aga välja toonud, et raha maksmist

ja auto üleandmist tõendav edastatakse (kd II tl 37-42). Vaatamata lubadusele vastavad

dokumendid esitada, pole P.E 25.06.2018 taolist lubadust täitnud. Enamgi veel –

nõudekirjaga kohustas prokuratuur väljastama D.L sõiduki Toyota RAV4 - rg märgiga müügilepingu, remontööde teostamist kinnitavad dokumendid

XXX perioodi 20.03.2016 kuni 26.02.2017 kohta, teekonnalehed perioodi 01.01.2016 kuni 26.02.2017

kohta, A. R sõlmitud töölepingu ning D.L majandusaruanded 2016 ja 2017 kohta, ent vastust/vastuseid kõnealusele nõudele D.L ei reageerinud.

35. Kohus märgib, et asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama õigusnormi teise lõike kohaselt piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta, kui vallasasi on juba omandaja valduses. Käsitletaval juhul pole sõiduki väidetav omandaja, s.o A. mingigi viisil avaldanud, et ta oleks R sõlminud kokkuleppe Toyota RAV4 märgiga omandi ülevõtmise kohta ja et sõiduki rg-

XXX valdus oleks talle väidetava võõranda poolt üle antud; tõendamist pole leidnud seegi, et rahalised vahendid sõiduki soetamise eest liikusid A. poolsete ülekannetena või et väidetavad ostja ja

R müüja oleksid sõlminud sõidugi müügilepingu. Lisaks oli seisuga sõiduki omanikuna 06.03.2017 kantud D.L ja kasutajana P.E. Kõiki toodud asjaolusid oli võimalik D.L seaduslikul esindajal P.E selgitada, ent P.E andmise kasutada ei selgituste andmise võimalust läbi ütluste soovinud. Kuna kohus lahendab kriminaalasja toimikusse koondatud tõendite pinnalt, on võimalik nende pinnalt teha vaid üks järeldus – 06.03.2017 seisuga kuulus sõiduauto

Toyota RAV4 rg-

märgiga omandiõigus kestvalt

XXX D.L ning menetluse käigus puuduvad tõendid, mis vastupidist seisukohta tõendipõhiselt tõendaks.

36. Kohus märgib ka, et raamatupidajate selgituste kohaselt kajastati sõidukit D.L bilansis põhivarana. On üldteada, et põhivara on pikaajalise kasutuseaga vara, ent sellest märkusest tähtsaim on asjaolu, et raamatupidamisseaduses sätestatud põhimõtetele vastavalt tuli D.L vara võõrandamist kajastada raamatupidamises

mõistliku aja jooksul (vt RPS § 6). K teavitas uurimisasutust, et sõiduki una P.E Toyota RAV4 rg-

märgiga XXX võõrandamistehing A. R iga tehingu väärtusega 8 000 eurot viidi lõpuni

04.09.2017 ja sõiduki valdus anti üle 01.03.2016, ent tehingut raamatupidamislikult kajastatud ei

1-19-3560

13 ole, sii

s saab nentida vaid üht – P.E selgitused vara võõrandamise kohta on ebaõigeid, s.o tegelikkusele mittevastavad. Sekundaarsena tuleb märkida sedagi, et LS § 77 lg 3 kohaselt tuli

registripidajat 5 tööpäeva jooksul sõiduki andmete muutumisest arvates teavitada. Kuna

registripidajat andmete muutumisest teavitatud ei ole, siis kinnitab seegi kaudselt, et sõiduki omanikuks oli kestvalt D.L.

37. Mis puudutab vabatahtliku liikluskindlustuse lepinguga seotud asjaolusid, siis tuleb välja tuua, et kohtu käsutuses olevatest tõenditest ei nähtu, et D.L oleks

varem, s.o enne 2017 jaanuari, või vastupidi hiljem ehk peale väidetava kindlustusjuhtumi

toimumist sõiduautot Toyota RAV4 -

kindlustanud vabatahtliku rg märgiga XXX

liikluskindlustusega. Kohtu jaoks viib see miinimumini ehk välistab kaitsja seisukoha, et vabatahtlik liikluskindlustusleping sõlmiti justkui igaks juhuks – loodusõnnetuse kaitseks, rahe,

plahvatus jne. Kui need asjaolud olnuks omaniku jaoks olulised, sõlminuks ta vabatahtliku

liikluskindlustuslepingu juba varasemal ajal ja jätkaks kõnealust lepingut ka pärast menetluse

esemeks olevat sündmust. Kuna ei varasemal ega ka hilisemal ajal pole sõiduki omanik, s.o D.L vabatahtlikku kindlustuslepingut pidanud vajalikuks sõlmida,

tuleb kohtu veendumusel otsida 18.01.2017 kehtima hakanud vabatahtliku liikluskindlustuse

sõlmimise aluseid ja vajadust mujalt. Taoline põhjenduste mujalt otsimine päädibki A.

R

selgitustega, et vabatahtlik lii

hilisema kindlustusjuhtumi kluskindlustusleping sõlmiti

kindlustushüvitise saamise eesmärgil, et katta kulu, mis tekkis sõiduki omanikule 2016 liiklusõnnetusega, millist sõidukikahju omanikule kindlustuse pool ei hüvitatud. t

38. Kohtu veendumusel tuleneb eelnevast, et vahetu pettusliku teo, mis seisnes

kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomises, realiseeris A. R .

Süüdistuses on P.E teopanusena välja toodud vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimist kindlustusandajaga, A. R kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige teavituse esitamise nõudmist ja kindlustusjuhtumiga seotult puksiiriteenuse arve esitamist.

39. Arvestades süüdistusaktis/süüdistuses kajastatud asjaolusid, jääb kohtule mõistmatuks, millist täideviimise vormi riiklik süüdistaja P.E-le ette heidab. Prokuratuur on süüdistuses

jätnud teo toimepanemise vormi määratlemata, ent süüdistuses peab olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemise vormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud.

40. KarS

§ 20 nimetab teo toimepanijatena täideviijat ja osavõtjat. KarS § 21 lg 1 sätestab, et täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Sama normi teise lõike kohaselt olukorras, kus kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviimine). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. KarS § 21 lg st 1 tulenevalt on võimalik täideviimistegu toime panna kas vahetult või vahendlikult. KarS § 22 lg 1 sätestab osavõtjatena kihutaja ja kaasaaitaja. Kihutaja on isik, kes tahtlikult allutab teise isiku õigusvastasele teole (lg 2); kaasaitaja on aga isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi (lg 3).

41.

, kes pani pettusliku teo toime

Nagu öeldud, realiseeris vahetu pettusliku teo A. R P.E nõudmisel. Kohtu hinnangul on taoline seisukoht põhimõtteliselt tõendamist leidnud, ent seda mõnevõrra leebemas variandis. Nii ei võimalda menetluse käigus tuvastatud faktilised

asjaolud teha järeldust, et P.E nõudnud kindlustusandjale kindlustusjuhtumi oleks A.

R kohta ebaõige teate esitamist. Tõendid, eelkõige A. ütlused kinnitavad, et P.E

R tegi talle

eeltoodud ettepaneku, selle ettepanekuga A.

saadud R nõustus ja läks vastavalt P.E-lt informatsioonile kindlustusjuhtumi kohta teatist kindlustusandjale ka esitama. Seega ei saa rääkida

P.E poolsest nõudmisest, küll aga sellest, et ettepanek ja teoplaan pettusliku teo

1-19-3560

14 toimepanemiseks tulid . P.E-lt

42. Taoline käsitlus annab kohtule aluse kontrollida, kas P.E tegu võib vastata

vahendliku täideviimise vormis toimepandud teole, kas P.E ja A. tegutsesid R kaastäideviijatena või tegutses A. P.E vahetu täideviijana, A. aga kaasaaitajana või tegutses

R A. P.E kihutajana.

43. Kohtupraktika kohaselt tähendab süüteo vahendlik täideviimine olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluka

teadmise, tahte või teatud võimuaparaadi abil. Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka

teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult

vahendliku täideviija teoplaani. Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses määratletud 06 p 14). Süüdistuses ei (vt RKKKo nr 3-1-1-89- ole avatud/määratletud, kas ja kui, siis millega vahendlik täideviija vahendit valitses. üüdistusest S väljumata pole kohtul võimalik kõnealust asjaolu omaalgatuslikult sisustada. Seega pole võimalik

esitatud süüdistuse pinnalt inkrimineerida A. imepanemist KarS § 212 lg 1 § 21 P.E-le teo to - lg 1 alt 2 järgi.

44. Ka ei pea kohus võimalikuks hinnata A. P.E tegu üksiktäideviimise vormis toime

pandud teona, kus A. tegutses kaasaaitajana. Siinkohal tuleb osutada asjaolule, et 05.02.2019 R koostas prokuratuur kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määruse, millega lõpetati A.

R suhtes kriminaalmenetlus KarS § 212 lg 1 tunnustel oportuniteediga (KrMS § 202 lg 7), pannes talle kohustuse tasuda riigi tuludesse 250 eurot (kd II tl 53). Lõpetamise määrusest ei nähtu, et prokuratuur oleks A.

R käsitlenud kaasaaitajana (KarS § 22 lg 3). Seega on prokuratuur ise välistanud A. R käsitlemise kaasaaitajana ja märgitu välistab juba omakorda võimaluse käsitleda P.E üksiktäideviijana.

45.

ja A. tegevust

Välistatud on seegi, et kohus käsitleb või hindab P.E R kaastäideviijatena (KarS § 21 lg 2).

KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi. Käsitataval juhul pole süüdistusaktis ühtegi viidet või muul viisil arusaadavalt tajutavat märget selle kohta, et P.E toimetasid kaastäideviijatena. Märgitut pole ja A.

R

prokuratuur kajastanud ka karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 asjaolude väljatoomisel.

Seega oleks kohtu poolt kaastäideviimise vormis etteheite tegemine vaadeldav süüdistusest väljumisena.

Kaastäideviijana karistusõigusliku etteheite tegemine on välistatud ka järgmisel põhjendusel.

Kaastäideviimise korral panevad vähemalt kaks isikut süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse koosseisu,

kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Seejuures peab iga täideviija panus süüteo

toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus taolist järeldust põhjendama ja ära näitama kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne

isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. St, et

olemuslikult on kaastäideviimine selline koosseisutunnus, mille puhul ei ole võimalik ühe täideviija süüküsimuse lahendamine teise isiku vastutusele hinnangut andmata. Otsustamaks kaastäideviimise üle, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi

ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna (vt RKKKo 3-1-1-18-08). Nagu toodud, lõpetas prokuratuur põhistamata määrusega kriminaalmenetluse A. R suhtes. St, et

1-19-3560

15 kohtul pole objektiivselt võimalik anda tervikhinnangut A. ja P.E teopanustele, nagu R seda eeldab KarS § 21 lg 2 esimese lause mõte ja kohtul pole õiguslikku alust analüüsida P.E tegu kaastäideviimise vormis toime pandud teona.

Samuti, kuna kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes toimub ainult süüdistusakti järgi ja kohtu alla antud isiku suhtes, siis ühegi isiku süüküsimust ei ole lubatud arutada tema juuresolekuta ja tema kaitseõigust tagamata. Kuna A. antud menetlusse kaasatud ei ole, siis R tooks kohtu poolt tema teopanusele hinnangu andmine kaasa olukorra, kus talt võetakse ära õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, õigus olla kohtu poolt ära kuulatud ning vaielda vastu teda süüstavatele väidetele, mis viib olemuslikult kaitseõigusest ja kriminaalmenetlusõiguslikest garantiidest ilmajäämiseni. See pole aga kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega. Eelnevast, koostoimes tuvastatud asjaoludega, kuna P.E ei saab teha vaid ühe järelduse –

realiseerinud ise vahetult kindlustuskelmuse täideviimistegu, siis on võimalik tema käitumist hinnata kihutamisena KarS § 22 lg 2 mõttes.

46. Kujundades seisukohta, kas P.E

võis tegutseda ja tegutses KarS § 22 lg 2 kohase

kihutajana, tuleb märkida, et kihutamine osavõtuna on täideviimise suhtes aktsessoorne. St, et osavõtt pole võimalik ilma täideviimiseta. Täideviimistegu on olemas ka siis, kui täideviija suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud oportuniteediga (RKKKo nr 3 10 p 34). Käesolevalt ongi -1-1-84- prokuratuur täideviija ehk A. R suhtes menetluse lõpetanud. Ka kohtu poolt varasemast käsitletust nähtub, et just A. R oli isikuks, kes kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõiged andmed esitas ehk pani toime kindlustusandja suhtes vahetult pettusliku teo. Mis puudutab kihutamist, siis KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutamine teise isiku kallutamine õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, temas teootsuse esile kutsumist.

47. R

A. ütlustest nähtub, et just P.E pakkus välja variandi, mil viisil oleks võimalik A.

- XXX R vältida isiklikku varalist vastutust seoses mootorsõiduki Toyota RAV4 rg märgiga kahjustamisega. Selleks oli P.E võimalik sõlmida sõidukile uus kindlustus ja seejärel oli võimalik esitada kindlustusandjale teade kindlustusjuhtumi kohta. Olgu korratud, et kuigi kohtus

vaidlesid süüdistatavad ja kaitsja vastu P.E puutumusele seoses kindlustuskelmuse

toimepanemisega, pole kohtu ette toodud ainsatki tõendit, mis A. detailsed ja muu R

tõendikogumiga haakuvad ütlused kahtluse alla seaks. Samuti olgu korratud, et A. polnud R

objektiivselt võimalikki iseseisvalt, P.E teadmiseta mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg- märgiga seotud asjaolusid korraldada. Mootorsõiduk kuulus

XXX D.L

ja kohtu ette pole toodud tõendeid, mis näitaksid, et A. oli võimalik otsustada

R D.L tegevuse või varadega seotud asjaolude üle. Küll oli taoline volitus ja pädevus olemas P.E. Seega kinnitavad nii A. R ütlused koostoimes objektiivselt avaldunud asjaoludeg R . Enne a, et õigusvastase teo toimepanemise tahtluse tekitas A. P.E P.E ettepanekut A. kindlustuskelmuse toimepanemise tahtlus puudus ja just P.E R ettepanek oli õigusvastase teo toimepanemise käivitajaks. St, et õiguslikult on sedastatav põhjuslik seos põhiteo ja kihutamise vahel.

48. Kohtu hinnangul

enda võimaldavad uuritud tõendid koostoimes P.E käitumisaktidega teha järelduse sellegi kohta, et kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamise

pani P.E toime tahtluse intensiivseimas vormis ehk kavatsetult. Uuritud tõendid viivad tõdemuseni, et kindlustuskelmuse toimepanemise algatus tuli P.E-lt ja tema lõi ka soodsad

ning vajalikud tingimused kindlustuskelmuse toimepanemiseks, selle teo õnnestumiseks. Nii

nähtub, et ta sõlmis vabatahtliku sõidukikindlustuslepingu, andis A. suunised R

kindlustuskelmuse toimepanemiseks ja aitas kindlustusandjas pettust hoida puksiirteenuse

osutamist kinnitava arve esitamisega. Mägitu viitab üheselt, et P.E tahtlus ulatus lõpuleviidud põhiteoni, ta seadis eesmärgiks põhiteo saavutamise ja tegi kõik, et saavutada põhiteo

lõpule viimine ning tagada seeläbi kindlustushüvitise väljamaksmine aktsiaseltsile

1-19-3560

16

D.L. Taoline käitumisaktide jada kajastab põhjalikult läbimõeldud ja eesmärgipärast ning konkreetse eesmärgi saavutamisele suunatud tegevust, mis vastab õiguslikult tahtluse intensiivseimas vormis realiseeritud teole.

49. Prokuratuur kvalifitseeris P.E

teo KarS § 212 lg 1 järgi ehk KarS § 21 mõttes

kohaselt täideviijana. Kohtu eelnevalt käsitletud põhjendustel saab P.E-le

ette heita kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamist, mitte aga täideviimisteo toimepanemist ennast.

Kuna süüdistuses on P.E vastutust kajastavad faktilised asjaolud ära toodud, need on

menetluse käigus ka tõendamist leidnud, siis ei riku kohus isiku täideviimisteo ümberkvalifiseerimisel osavõtuks isiku kaitseõigust. täideviimiselt osavõtule isiku teo Samuti - kvalifitseerimine kergendab süüdistatava olukorda - kihutamine (ja ka kaasaaitamine) on võrreldes täideviimisega kergemad toimepanemisvormid. Seega mõistab kohus P.E süüdi KarS § 212 lg 1 -

§ 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

50. Kõrvuti P.E-ga on antud menetluses esitatud süüdistus ka D.L

. Prokuratuur leidis, et kindlustuspettus pandi toime juriidilise isiku huvides, eesmärgiga saada kindlustushüvitis D.L .

51. D.L

Kohus märgib, et on elektroonilise äriregistri vahendusel kontrollinud

õigusvõimet TsÜS § 26 lg 2 , § 45 lg 2 ja ÄS § 2 lg 3 mõttes ning kohtuliku arutamise aja seisuga on D.L õigusvõimeline juriidiline isik (kohtutoimik, tl 39-40). Toimikusse (kd I, tl 221) on lisatud ka D.L äriregistri kehtivate andmete väljatrükk seisuga 02.06.2017. Selle kohaselt on juriidilise isiku esmakanne kinnitatud 07.07.1997, juhatuse liikme muutmiskanne (kanne 6) on kinnitatud

13.08.2007, mis tähendab, et registrikannete kohaselt oli P.E nii kindlustuskelmuse

toimepanemise ajal ja on kestvalt seaduslik esindaja D.L – juhatuse liige.

52. Materiaalõiguslikult on juriidilise isiku vastutus derivatiivne. St, et juriidiline isik saab vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises

esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. teos, mille kohus kvalifitseeris P.E KarS § 212 lg 1 § 22 lg 2 järgi, tuvastas -

kohus kõik KarS § 2 lg-s 2 nimetatud deliktistruktuuri elemendid.

53. Nõustuda tuleb prokuratuuriga selleski, et P.E tegu on omistatav juriidilisele isikule ehk on toime pandud tema huvides. Vabatahtlik liikluskindlustusleping sõlmiti D.L ja kindlustusvõtja E SE vahel vara ehk I D.L mootorsõiduki Toyota RAV4 rg- märgiga suhtes. Kindlustuspoliisi lisa 1 kohaselt on soodustatud isikuks sõiduki omanik. XXX Menetluse käigus leidis tuvastamist, et kindlustuskelmuse, sellele kihutamise toimepanemise ajal

oli sõiduki omanikuks D.L VÕS § 425 lg 1 kohaselt on . soodustatud isik isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Seega

järeldub, et kindlustushüvitise saamiseks õigustatud subjektiks oli D.L , kindlustusandja oleks väljamakse teinud just talle ehk et kindlustuskelmusele kihutamist ei pannud P.E toime mitte oma erahuvist lähtuvalt, vaid juriidilise isiku huve silmas pidades. Seega esineb õiguslik alus D.L süüdi tunnistamiseks KarS § 212 lg 2 -

§ 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

54. Kri

ASile, milles kohustati minaaltoimikus on uurimisasutus teinud päringu ka S I kindlustusandjat väljastama teavet kohustusliku liikluskindlustuslepinguga seotult (kd II, tl 10-

1-19-3560

17 11). Sellel on kindlustusandaja vastanud, tuues ära, sõiduk Toyota RAV4 - XXX oli rg märgiga

kindlustatud 04.09.2015-03.03.2015, 04.03.2016-03.03.2017 ja 04.03.2017-03.09.2017, ent kindlustus katkestati kliendi soovil 06.03.2017 (kd II, t 12-16-4). Samuti on uurimisasutus teinud päringu Riigi Ilmateenistusele (kd II, tl 17-18) ja saanud sealt ka vastuse (kd II 19-23). Toimikusse on lisatud ka E I SE kahjukäsitleja e-kiri prokuratuurile (kd II tl 43-53), äriregistri päring (kd II,

tl 57- -81), 06.02.2019 koostatud 58), 06.02.2019 läbiotsimistaotlus (kd II, tl 75

läbiotsimisprotokoll (kd II, tl 82- ja 87); sideettevõtjalt andmete nõudmise luba numbrite XXX XXX kohta perioodil 04.02.2019 kuni 06.02.2019 (kd II tl 88-90); sellele vastava sideettevõtjalt

saadud andmete protokoll (kd II tl 91-93) ning kaks asitõendi vaatlusprotokolli, mis mõlemad kajastavad P.E ja A.

-95, 96-104). R vahelist kokkusaamist märtsis 2019 (kd II, tl 94

Analüüsides kõnealused tõendeid, jääb kohtule arusaamatuks, mida kõnealused tõendid tõendavad. Kuna menetluse esemeks olev kindlustuskelmus leidis aset 06.03.2017, siis ei saa 2019 aastal teostatud toimingud anda edasi teavet 2017 aastal toimunud sündmuste kohta. 2019 toimunu

ei saa anda ega anna edasi informatsiooni teo tehiolude kohta. Samuti on kohtule mõistmatu kahjukäsitleja e use lisamine. Kõnealune isik on menetluse käigus üle kuulatud, ta on -kirjavahet

andnud ütlusi, mistõttu jääb kohtule mõistmatuks ja arusaamatuks täiendava e-kirja lisamine

toimikusse. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, mida tõendab või millist puutumust omab

kohustusliku liikluskindluslepingu lõpetamise fakt. Seega on kohus eeltoodud tõendite osas seisukohal, et tegemist on asjasse puutumatute tõenditega, mis tuleb tõendikogumist kõrvale jätta.

Karistus

55. KarS § 212 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Sama teo eest on juriidilist isikut võimalik karistada rahalise karistusega.

Füüsilisele isikule võib kohus KarS § 44 lg-st 1 tulenevalt kohaldada rahalist karistust kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Juriidilisele isikule mõistetav karistusvahemik on 4 000 kuni 16 000

000 eurot (KarS § 44 lg 8). KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega. Kui karisusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

56. Kuna KarS § 212 lg 1 sätestab füüsilisele isikule mõistetava karistuse alternatiivsena, siis

kujundab kohus esmajoones seisukoha P.E karistusliigi osas. Prokurör taotles karistusettepanekus P.E karistamist vangistusega. Hinnates prokuröri taotluse põhjendatust, on kohus seisukohal, et P.E isikuandmed, sh varasemate kriminaalkaristuste puudumine,

samuti toimepandud teo tehiolud koostoimes P.E-le tehtava karistusõigusliku etteheitega, välistavad tema suhtes karistusliigina vangistuse kohaldamise. Nagu öeldud, on varem P.E kriminaalkorras karistamata. Märgitu tähendab, et tema käitumine ja arusaamad johtuvalt üldjuhul

õiguskuulekusest ning talle ei ole omane teiste isikute vara kahjustamine õigusvastaste tegude toimepanemise kaudu. Vangistuse mõistmist ei tingi ka teo tehiolud oma erakordsuses. Nii tuleb

välja tuua, et käsitataval juhul olnuks väljamakstava kindlustushüvitise suuruseks 8 000 eurot.

Kohus möönab, et tegemist on arvestatava rahalise vääringuga, ent kindlustuskelmuse toimepanemised võivad olla suunatud ka märkimisväärselt suurema varalise kahju tekitamisele.

Kaalu omistab kohus sellelegi, et kindlustusandja kindlustushüvitist välja ei maksnud, mis

tähendab, et kindlustusandjal reaalset kahju ei tekkinud. Lisaks on aktuaalne ja asjakohane, et

kohus tunnistab P.E süüdi kindlustuskelmusele kihutamises, mitte aga täideviimises.

Üldtunnustatult on osavõtmine täideviimisega võrreldes kergem teo toimepanemisvorm. Kuna vahetu täideviija ehk A. osas lõpetas prokuratuur menetluse oportuniteediga ehk hindas tema

R

1-19-3560

18 teosüü väikeseks, kohustades teda tasuma riigi tuludesse 250 eurot, siis ei saa olemuslikult ega loogiliselt olla osavõtja teopanus sedavõrd kaalukas, et kaasa tuua karistusliigina vangistus. Seega kohaldab kohus A. karistusliigina rahalist karistust. R

57. Kujundades seisukohta karistusmäära üle, siis kohtupraktikas väljakujunenud

seisukohale vastavalt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

58. Kohus viitas juba varasemalt, et füüsilisele isikule kohaldatav rahalise karistuse määr KarS § 212 lg 1 § 22 lg s 2 sätestatud teo toimepanemise eest on - - kolmkümmend kuni viissada päevamäära.

Hinnates P.E teosüüd, on kohus seisukohal, et tema teosüüd tuleb hinnata väikeseks. Siinkohal tuleb korrata, et kohus mõistab P.E süüdi kindlustuskelmusele kihutamises. Kihutaja teosüü on väiksem kui täideviijal. Kuna prokuratuur lõpetas süüteo vahetu täideviija osas menetluse oportuniteediga, siis hindas prokuratuur süüteo vahetu täideviija süüd väikeseks ja seda kajastab selgelt ka 250 euro suurune riigituludesse mõistetud rahalise kohustuse määr. Kuna kohtul ei ole võimalik täideviija suhtes menetluse lõpetamist oportuniteediga eirata või tähelepanuta jätta, siis mõjutab see vahetult ka kihutaja teosüüle antavat hinnangut, tingides järelduse süü väiksuse

kohta. Siingi on aktuaalne, et reaalset kahju kindlustusandaja kannatanuna ei kandnud ja ka

rahaline vääring, mille saamisele kindlustuskelmus oli suunatud, polnud väga suur. Toodud asjaolud annavad aluse kohaldada P.E-le karistusmäära, mis jääb märkimisväärselt allapoole sanktsioonimäära keskmisest. Mis puudutab karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, leiab kohus, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja tuvastatud asjaoludel pole ette pole võimalik heita ka karistust raskendavate asjaolude esinemist. Hinnates karistusega seotud aspekte üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades, siis tuleb korrata, et P.E on kriminaalkorras karistamata isikuks. St, et tema edaspidist õiguskuulekust

on võimalik saavutada küllaldaselt leebete karistusõiguslike järelmitega. Kohus leiabki

kokkuvõtvalt, et P.E tuleb karistada karistusmääraga, mis jääb keskmisest

sanktsioonimäärast allapoole, alammäära lähedasse määra, olles võrdeline 60 päevamääraga.

Kohus möönab, et kõnealuse karistusmääraga ei ole võimalik täielikult tagada kohaldatavate karistusõiguslike järelmite võrreldavust ja loogilisust

- teo vahetu täideviijale, kelle teopanus on suurem osavõtjast, pani prokuratuur kohustuse tasuda riigi tuludesse 250 eurot. See peaks kaasa

tooma kihutajale väiksema karistuse mõistmise, sest tema teopanus ja ka süü on materiaalõiguslikust käsitlusest lähtuvalt väiksemad. Samas ei pea kohus võimalikus mõista

P.E-le karistust ka määras, millega kaoks süüdlasele karistusega kaasnevad reaalselt tajutavad kitsendused ja kadu. See kaotaks rahalise karistuse mõtte (vt ka RKKKo 3-1-1-44-13 p 23).

Kuna kohus vaatab kriminaalasja läbi lühimenetluses, tuleb P.E karistust vähendada 40 päevamäärani.

59. KarS § 44 lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdlase elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot.

KarS § 44 lg st 3 tulenevalt arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdl - ase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei

1-19-3560

19 ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Tõendist isiku maksustatava tulu kohta nähtub, et aastal 2016 deklareeris P.E tulu pärast

tulumaksu mahaarvamist summas 5 158 eurot (kd I, tl 233). Teatisest tema keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, millest on maha arvatud nõutavad mahaarvamised nähtub,

et tema p sissetuleku suurus oli 8,41 eurot. - äeva Kuna tegemist on KarS § 44 lg s 2 ettenähtud miinimumpäevamäärast allapoole jääva rahalise vääringuga, tuleb rahalise karistuse aluseks võtta seaduses sätestatud miinimumpäevamäär, so 10 eurot.

60. Kujundades seisukohta D.L

karistusmäära osas, nendib

kohus, et - D.L süüd lähtuvalt juriidilise isiku vastutuse derivatiivsusest – tuleb samuti hinnata väik seks. Teiselaadse järelduse tegemine tähendaks kohtu e varasema, s.o P.E puuduvata käsitlusega vastuollu minemist. Kui füüsilise isiku süü, kelle tegu on aluseks juriidilise isiku vastutusele, on väike, tuues kaasa karistuse, mis sanktsioonimäära alamäära lähedasse määra, siis on põhjendatud hinnata ka süü väikseks. Taas juriidilise isiku d

tuleb korrata, et kohus mõistab juriidilise isik süüdi kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamises ja nagu öeldud, on osavõtja teopanus väiksem täideviija teopanusest. Seega arvestades teo tehiolusid, teopanu D.L st, seeläbi ka süü suurust ja reaalse kahju mittetekkist, peab kohus võimalikuks mõista D.L karistus

sanktsioonimäära alammäära lähedases määras ehk summas 4 200 eurot. Kriminaalasja lühimenetluses läbivaatamise tõttu tuleb kõnealust määra vähendada 1/3 võrra, s.o summani 2 800 eurot.

Asitõendid

61. Tulenevalt KrMS § 306 lg-st 13 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse asitõenditega toimimise kohta. Antud kriminaalasjas on asitõendiks CD plaadid andmetega, mis asetsevad toimikute tagakaantel ja toimikus. Kõnealused CDplaadid jätab kohus toimiku juurde.

Menetluskulud

62. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks: 1) valitud kaitsja tasu summas 1 250 eurot; 2) ekspertiisikulu summas 413 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 810 eurot.

Hinnates menetluskuludega seotud aspekte, asub kohus seisukohale, et objektiivselt pole

sedastatavad ajaolud, mis võimaldaksid jätta osa menetluskuludest riigi kanda. P.E on

täisealine, töövõimeline ja tööga püsivalt hõivatud isik. Seejuures pole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaks võimalusele, et menetluskulude tervikuna väljamõistmine võiks P.E-le olla ülejõu käiv või raskendada muul viisil tema igapäevast toimetulekut. Taolisi asjaolusid pole kohtu ette toodud ka juriidilise isiku ehk seotult. Kohtult D.L

pole ka taotletud menetluskuludega seotult menetluskulude väljamõistmist reguleerivast üldregulatsioonist kõrvale kaldumist. Seega tuleb süüdistatavatelt menetluskulud täielikult välja

mõista – süüdi

statavatel tuleb kummalgi tasuda sundraha summas 810 eurot ja ekspertiisitasu

võrdsetes osades, s o kummaltki 206,50 eurot. Kokkuleppel kaitsja tasu jääb süüdistatava, s . .o

D.L kanda. Rahalised kohustused tuleb täita kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul.

1-19-3560

20

/allkirjastatud digitaalselt/