1-17-2511/175 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

5. november 2019, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-2511

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 3. oktoobri 2019

määrus Aleksei Nikolajevi tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata

jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu

Aleksei

Nikolajev

(isikukood

38003170274), tema kaitsjad vandeadvokaat Küllike

Namm ja vandeadvokaat Ilya Zuev, määruskaebused

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 3. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad süüdimõistetu Aleksei Nikolajevi kanda.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 23.04.2018 otsusega karistati Aleksei Nikolajevit KarS § 184 lg 21 järgi 6

aasta vangistusega.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja

alguseks loeti A. Nikolajevi kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 27.09.2016.

Süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi mõisteti A. Nikolajev õigeks.

Karistuse kandmise aja lõpp 27.09.2022.

2. Viru Maakohtu 03.10.2019 määrusega jäeti A. Nikolajev vangistusest tingimisi enne tähtaega

elektroonilise valve alla vabastamata.

2.1. Käesolevaks ajaks on A. Nikolajev mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole,

s.o üle 3 aasta, kuid mitte vähem kui 4 kuud.

Maakohtule esitatud Viru Vangla kinnipeetava iseloomustuse lisast nähtub see, et A. Nikolajevi

avaldatud elukoht XXX vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele ja ka õde G.J. on

andnud enda kirjaliku nõusoleku selleks.

Seega esinevad kõik formaalsed alused süüdimõistetu tingimisi vangistusest ennetähtaegseks

vabastamiseks elektroonilise valve alla.

2.2. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et A. Nikolajevil on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust,

kuna 21.11.2018 ja 01.04.2019 on teda karistatud kartserisse paigutamisega seitsmeks

ööpäevaks, sest ta keeldus tööst. Viimane distsiplinaarkaristus mõisteti talle 09.05.2019,

keelates tal isikliku elektriseadme kasutamise, kuna telekas oli mälukaart.

Kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast nähtub, et riskihinnangust lähtuva tegevusena on

talle ette nähtud töötamine aastatel 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta säilitab

tööharjumuse ja sissetuleku. Ka VangS § 37 sätestab töökohustuse vanglas. Vangla

iseloomustuse kohaselt A. Nikolajev põhjendas oma keeldumist töö tegemisest sellega, et ei

näe selleks vajadust, sest majanduslikke probleeme tal ei ole ja nii väikese tasu eest ta töötada

ei soovi.

Vanglas veedetud aja jooksul on A. Nikolajev läbinud sõltuvusteemalise programmi

„Eluviisitreening“ 26.02.2018. Kinnipidamisasutuse iseloomustuse kohaselt oli ta programmis

aktiivne, asjalik ja motiveeritud osaleja. Enda eesmärgiks pidas saada himust jagu, mille enda

arvates saavutas. Sai aru, et tarbimisel on miinuseid rohkem kui plusse. Eluviisitreeningu

jätkutegevus toimus 31.10.2018. Mäletas hästi treeningu teemasid ning sai aru, kui kahjulik on

narkootikumide tarvitamine ning arvab, et ka ise kuritarvitas kanepi suitsetamist. Sai õigel ajal

enda sõltuvusest aru ning loobus sellest. Kordas riskiolukordade teemasid. Ka on toimunud

vangistuses olles motiveerivad vestlused legaalse sissetuleku eelistest ning töötamiseks

kinnipidamise ajal 31.10.2018. Osales riigikeele õppe A1 tasemel, omandas taseme 15.03.2018.

Alates 25.03.2019 õpib süüdimõistetu B1 tasemel.

Nähtuvalt eeltoodud andmetest kinnipeetava käitumise osas individuaalse täitmiskava täitmisel

tuleb asuda seisukohale, et ta on edukalt ja osavõtlikult läbinud sotsiaalprogrammi

„Eluviisitreening“ ning ka usinalt õppinud riigikeelt, milles maakohus veendus ka

kohtuistungil. Ka on ta osalenud motiveerivatel vestlustel legaalse sissetuleku eelistest ning

töötamiseks kinnipidamise ajal, mis ei ole küll süüdimõistetut suutnud motiveerida töötama

kinnipidamise ajal.

Seega on süüdimõistetu A. Nikolajev enda käitumisega kinnipidamisasutuses maakohtu

hinnangul näidanud, et ta ei ole mõistetud karistusest veel vajalikke järeldusi teinud.

Vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane

käitumine (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Käesoleval juhul ei saa pidada süüdimõistetu käitumist

kinnipidamisasutuses kuidagi õiguspäraseks.

2.3. Maakohus pidas vajalikuks välja tuua, et süüdimõistetu ei ole enda vanglas tööst

keeldumise põhjendustes olnud järjepidev, kuna nähtuvalt isiklikust toimikust kinnipeetud isiku

kohta on viimane 20.09.2018 märkinud, et praegu ei ole veel nõus töötama, sest selg valutab

ning ravimeid ja joogamatti pole veel saanud. Hiljem on töö tegemisest keeldumise põhjuseks

olnud see, et ta ei taha ja ei lähe koristama. Eeltoodud põhjustele on vangla iseloomustuse

kohaselt ja ka süüdimõistetu poolt kohtuistungil väljatoodu kohaselt lisandunud töö vähene

tasustamine ja ka see, et ei võimaldata töötada täistööpäeva või tervet vahetust.

Süüdimõistetu küll eitas kohtuistungil seda, et tema osavõtmatuse taga koristustöödel

osalemisel on kartus kaotada ebaseadusliku tegevusega tegelevate isikute silmis autoriteeti,

kuna ta kinnitas seda, et ta ei toeta sellist subkultuuri, kuid maakohtu hinnangul seda täielikult

välistada ei saa, arvestades Harju Maakohtu 23.04.2018 otsusest nähtuvaid kuriteo

toimepanemise asjaolusid. Nimelt nähtub sellest otsusest, et süüdimõistetu oli juhtfiguuriks

raske rahvatervisevastase kuriteo grupiviisilisel toimepanemisel, mis väljus Eesti Vabariigi

piiridest. Seega kui A. Nikolajev oleks korragi vanglas lapi või mõne muu koristusvahendi kätte

võtnud, siis saaks maakohus täielikult välistada viimati välja toodud põhjuse tööst

keeldumiseks ning asuda seisukohale, et süüdimõistetu on siiras selles, et ta alustab vabaduses

olles uut seaduskuulekat elu ning tegemist pole paljasõnalise lubadusega ning välistada saab

tema puhul subkultuurilised hoiakud.

2.4. Viru Vangla 09.05.2019 käskkirjast nr 6-3/307-1 nähtub, et 18.04.2019 leiti kinnipeetav

A. Nikolajevi kambrist mälukaart koos adapteriga. Televiisori turvakleebis oli rikutud ja

adapter oli ühendatud koos mälukardiga televiisori USB auku. Nähtuvalt eeltoodud käskkirjast

on vangla hinnangul mälukaardi omamine vangla tingimustes raske rikkumine. Seda on

võimalik levitada ning sellel võib olla selline sisu, mis võib ohustada vangla julgeolekut.

Süüdimõistetu poolt selline keeldude ja piirangute eiramine näitab kinnipeetava negatiivset

suhtumist vanglas kehtestatud distsipliininõuetesse. Karistuseks määrati A. Nikolajevile selle

rikkumise eest elektriseadme kasutamise keeld 30 päevaks.

Süüdimõistetu käitumine kinnipidamisasutuses ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist, sest

ta keeldus töötamast, mis on talle individuaalses täitmiskavas ette nähtud ning mille positiivset

mõju kohus ei alahindaks süüdimõistetu käitumise suunamisel õiguskuulekuse poole. Lihttöö

tegemises ei ole midagi häbiväärset ning enda elu muutmiseks seaduskuulekuse suunas ei saa

pakutava töö ja selle tegemise aja ning tasuga pirtsutada. Püüdlikkuse korral järgnevad ka

paremad tööpakkumised suurema tasu ja sobivama töögraafikuga. Ainult korrektse käitumise

puhul kinnipidamisasutuses on põhjendatud vaagida ennetähtaegse vabastamise põhjendatust,

sest nimetatu näitab seda, et süüdimõistetu on mõistnud seda, et tema senine käitumine on olnud

taunitav ning ta väärib riigipoolset usaldust kanda talle mõistetud karistus ära teistel

tingimustel. Viimati nimetatu räägib praegusel hetkel süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise

kahjuks, kuna ta ei ole isegi range järelevalve tingimustes olnud suuteline alluma kehtestatud

korrale kolmel korral.

2.5. Maakohus leidis, et süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles toetavad tema

ennetähtaegset vabastamist. Maakohtule annab aluse asuda sellisele seisukohale see, et

süüdimõistetul on olemas püsiv elukoht, puuduvad võlad ning ka lähedase isiku tugi. Ka pole

kohtul alust kahelda selles, et A. Nikolajevil on võimalik tööle asuda Builder & Joilie OÜ-s.

Maakohtul ei ole alust kahelda selles, et vabaduses olles A. Nikolajev täidaks ka paremini

isakohustusi, mis räägib ka tema ennetähtaegse vabastamise kasuks.

2.6. A. Nikolajevi iseloomustusest nähtub, et ta lõpetas Tallinna 40. keskkooli (Tallinna Õismäe

Vene Lütseum), kus omandas keskhariduse. Kutsehariduse koka erialal omandas ta

Kutsekeskkoolis nr 24 (Tallinna Teeninduskool). Isiku emakeeleks on vene keel, kuid valdab

ka eesti keelt ning natuke inglise keelt. Riigikeelt valdab A2 tasemel ja alates 25.03.2019

omandab B1 taset. Õppimisse suhtub positiivselt ning tahab kinnipidamise ajal õppida edasi

riigikeelt.

Karistusregistri andmete kohaselt on A. Nikolajev kriminaalkorras karistatud üks kord,

vanglakaristust kannab esimest korda. Viimane kuritegu oli planeeritud ja sellest sai suuremat

tulu. Kohtuistungil selgus, et viimati töötas ta ametlikult aastatel 1997-1999.

Eeltoodud andmete valguses ja silmas pidades ka kuriteo toimepanemise asjaolusid ning

arvestades süüdimõistetu senist käitumist kinnipidamisasutuses, leidis maakohus, et

A. Nikolajevi ennetähtaegne vabanemine käesoleval hetkel põhjendatud ei ole.

Maakohtu ette ei ole toodud mingeid selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse uskuda, et

süüdimõistetu on enda elus ja mõtteviisis teinud selliseid kardinaalseid muutusi, mis annaksid

kohtule aluse uskuda, et ta on enda kriminaalse käitumisega lõpparve teinud ning suudab ja

tahab elada edaspidiselt selliselt, et õiguskaitseorganitel pole võimalik tema käitumisele

mingeid etteheiteid teha. Seega A. Nikolajevi tingimisi enne tähtaega vabastamine oleks

võimalik juhul, kui tema poolt toime pandavate kuritegude toimepanemise risk oleks

minimaalne. Maakohtu hinnangul see aga käesoleval hetkel selline ei ole, arvestades tema

käitumist kinnipidamisasutuses ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid.

Maakohtul puudus kindlus, et tingimisi enne tähtaega vabanemisega kaasnev katseaeg ja

käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega on piisavalt mõjusad vahendid

hoidmaks A. Nikolajevi puhul ära uute kuritegude toimepanemisest. Isiku ennetähtaegne

vabastamine käesoleval hetkel ei ole põhjendatud, kuna karistus ei ole seni oma eesmärki

täitnud, arvestades kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kuriteo toimepanemise asjaoludest

(grupiviisiliselt toime pandud rahvatervisevastane kuritegu, mida iseloomustab organiseeritus

ja ettekavatsetus) ja isiku vanglas mittenõuetekohasest käitumisest lähtuv ohuprognoos

annavad küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist ning ei allu

korrektselt käitumiskontrollile.

2.7. Kohus ei ole seotud ei vangla ega ka prokuratuuri seisukohaga ennetähtaega karistuse

kandmisest vabastamise küsimuse otsustamisel. Käesoleval juhul pole kontrollitav, kuidas

kinnipidamisasutus ja prokuratuur on enda kinnipidamisasutusest ennetähtaega vabastamise

osas toetava seisukoha kujundanud. Nähtuvalt Viru Vangla iseloomustusest on nad hinnanud

A. Nikolajevi kõrgohtlikuks, mis peaks justkui rääkima süüdimõistetu ennetähtaegse

vabastamise kahjuks. Maakohtu jaoks on ka kontrollimatu see, kuidas on kinnipidamisasutus

jõudnud seisukohale, et A. Nikolajevi puhul on üldise korduva kuriteo toimepanemise

tõenäosus kahe aasta jooksul 17%. Maakohus ei saa iseloomustusest vastust sellele, kas

eeltoodud hinnangu kujundamisel on arvestatud ka kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, mis

viitavad süüdimõistetu jätkuvale korrale allumatusele. Välja toodud protsentuaalne arv, mille

kujunemine kohtu poolt kontrollitav ei ole, ei aita kuidagi kaasa otsustuse tegemisele

ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse küsimuse lahendamisel ning ei muuda ka vangla

seisukoha kujunemist kohtu jaoks kontrollitavaks. Ka ei võimalda prokuratuuri napisõnaline

vastus, kus nad ei ole A. Nikolajevi ennetähtaegse vabastamise vastu, kohtul sisuliselt

analüüsida nende seisukoha põhjendatust, sest igasugune argumentatsioon, mida oleks võimalik

hinnata, seisukohas puudub.

2.8. Siiani ära kantud karistus, kus pole veel läbitud ka kõik individuaalses täitmiskavas ette

nähtud tegevused, nimelt töötamine vanglas ja individuaalsed struktureeritud vestlused

väärtushinnangute, suhete ja käitumismustrite analüüsimiseks kuritegude kontekstis ning sellest

tulenevad muutused ning ka vabanemiskeelne nõustamine, pole veel soovitud eesmärki

saavutanud ning eeltoodud negatiivsed asjaolud kaaluvad üles süüdimõistetu puhul esinevad

positiivsed asjaolud (püsiva elu- ja töökoha olemasolu, alaealised lapsed, lähedase tugi ning

võlgade

puudumine).

Kui

süüdimõistetu

saab

edaspidiselt

hakkama

vanglas

distsiplinaarkaristusteta ning asub tööle ning tema elutingimused on sama toetavad nagu

käesoleva määruse koostamisel, siis maakohus ei näe, miks peaks hiljem jätma süüdimõistetu

ennetähtaegselt vabastamata. Käesoleval ajal on aga tema ennetähtaegne vangistusest

vabastamine ennatlik, arvestades kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks karistust on

seotud sarnase rikkumisega, s.o töö mittetegemisega, ning toimepandud kuriteo asjaolusid.

Õiguskuulekusele orienteeritud isik teeb esimesest karistusest vajalikud järeldused ning käitub

edaspidiselt selliselt, et õiguskaitseorganitel pole võimalik tema käitumisele etteheiteid teha.

Seega ei ole veel tänaseks päevaks saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamist eesmärki, s.o

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Käesoleval ajal ei esine maakohtu

hinnangul selliseid asjaolusid kogumis, mis annaksid aluse seisukohaks, et süüdimõistetu

suhtumist on võimalik muuta kriminaalhooldusega ja seda ka elektroonilise valve

kohaldamisel.

Määruskaebused

3. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Nikolajevi

kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus,

millega vabastada A. Nikolajevi tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla ning jätta

menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

3.1. Määruskaebuses leitakse, et maakohtu määrus rikub seaduse ühetaolise kohaldamise ja

võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaitsja möönab, et isiku vangistusest ennetähtaegne vabastamine

on kohtu diskretsiooniotsus, kuid on lubamatu, et isiku ennetähtaegne vabanemine sõltub

suuresti sellest, milline konkreetne kohtunik tema ennetähtaegset vabastamist otsustab.

Olukorras, millises kehtivas kohtupraktikas on arvukalt jõustunud kohtulahendeid, millistes

kohtud on otsustanud analoogilistes kaasustes isikud vangistusest ennetähtaegselt vabastada

(isikud, kellel on olnud sama/sarnane või isegi raskem süüdistus, oluliselt rohkem kehtivaid

distsiplinaarkaristusi kui A. Nikolajevil, kelle vabanemist ei ole prokuratuur ja vangla toetanud

erinevalt A. Nikolajevist, jne), on A. Nikolajevi vangistusest ennetähtaegselt vabastamata

jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.

3.2. Arvestada tuleb PS § 12 kui ka õiguslikult siduv on Eestile EIÕK-i artikkel 14, mis

kohustab tagama konventsioonis ja selle lisaprotokollides sätestatud õigused ja vabadused ilma

mingi diskrimineerimiseta. Arvestades kehtivat kohtupraktikat, saab teha ühese järelduse, et

kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole takistanud sarnase või ka raskema süüdistuse

eest määratud vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja toob välja isikud,

nendega seotud asjaolud, kes on ennetähtaegselt vabastatud. Tehtud viidetest nähtub kaitsja

hinnangul, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole kehtivas kohtupraktikas

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise keeldumise aluseks. Vastav tingimus ei ole

sätestatud ka KarS-is. Seega on A. Nikolajev jäetud täiesti põhjendamatult ennetähtaegselt

vabastamata üksnes põhjusel, et tal on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, millistest üks ka aegub

lähinädalatel.

3.3. Justiitsministeeriumi poolt koostatud analüüsis Vangide tööhõive vabaduses: vanglas

töötanud ja mittetöötanud kinnipeetavate võrdlus on jõutud järeldusele, et suure hulga

kinnipeetavate hõivamine vangla haldustöödel pelgalt maksimaalse hõive nimel ei pruugi anda

olulist efekti, sest vanglast saadavad lisaoskused on minimaalsed ning hariduse ja kutseoskuse

lünki ei täideta. Vanglate tööhõive peaks keskenduma enam oskustööle, kuivõrd lihtöödel

töötamise kasutegur on pärast vabanemist tööturul konkureerimisel minimaalne. A. Nikolajevi

individuaalsest täitmiskavast nähtub, et riskihinnangust lähtuva tegevusena on talle ette nähtud

töötamine aastatel 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta säilitab tööharjumuse ja

sissetuleku. Olukorras, kus A. Nikolajevile on ühe aasta jooksul antud kaks korraldust asuda

koristajana tööle, mille eest ta oleks saanud maksimaalselt paar eurot töötasu, ei ole

põhjendatud rääkida ei tööharjumuse ega sissetuleku säilitamisest, seega viidatud tööhõive

vanglas ei täidaks nagunii soovitud eesmärki. Kahel korral koristaja tööst keeldumine ei anna

alust isikut ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmiseks.

Kaitsja hinnangul on määruses omistatud „lapi või koristusvahendi kätte võtmisele“ liigset

tähendust, nimetades A. Nikolajevit põhjendamatult ka ebasiiraks. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et tegemist oli üksnes kahe koristamisest keeldumisega 1 aasta jooksul, kusjuures

alates 2019 aprilli kuust ei ole talle kordagi antud korraldust koristajana tööle asuda, seega pole

tal ka olnud reaalset võimalust „lappi kätte võtta“. Viidatud asjaolust teha järeldusi

subkultuursete hoiakute, vms kohta on äärmiselt ennatlik ning ebaõige. A. Nikolajev kinnitas

ka 02.10.2019 kohtuistungil, et tema kahel korral väljendatud keeldumine töötamisest ei olnud

mingilgi määral seotud kohtu poolt viidatud subkultuursete hoiakutega – „ma ei toeta sellist

subkultuuri ja see mind ei huvita. Mina istusin vanglas ja sain hästi aru, mida see tähendab ja

ei soovi enam siin viibida.“ Maakohtu küsimusele, kas koristamine on tema jaoks liiga alandav,

vastas A. Nikolajev: „mulle see küll ei meeldi, aga kui mulle võimaldatakse töötada täis

tööpäeva või tervet vahetust, siis ma ei näe selles midagi alandavat.“ Kohtuistungil märkis

A. Nikolajev, et augustis koostati talle uus tööleping, aga keegi pole tulnud talle rohkem tööd

pakkuma. A. Nikolajev kinnitas, et kui talle oleks antud uus korraldus koristajana tööle asuda,

siis ta oleks selle korralduse ka täitnud.

Kahel korral koristajatööst keeldumine ei anna alust väita, et VangS §-s 6 lg 1 toodud eesmärk

ei ole täidetud. Nagu eelnevalt viidatud, on vastav käsitlus ka vastuolus kehtiva

kohtupraktikaga, millise kohaselt ei ole kehtivad distsiplinaarkaristused automaatselt isiku

ennetähtaegselt vabastamata jätmise aluseks. A. Nikolajevile määratud distsiplinaarkaristused

ei anna karistamise asjaolusid arvestades alust hinnata A. Nikolajevi käitumist karistuse

kandmise ajal selliseks, mis muudaks põhjendamatuks kinnipeetava ennetähtaegse

vabastamise, kui selleks esinevad muud seaduses ette nähtud tingimused ja on täidetud seaduse

nõuded isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. Käesoleval juhul ei saa väita, et A. Nikolajevile

määratud distsiplinaarkaristused, millistest üks aegub juba lähinädalatel ning kõige viimane

distsiplinaarkaristus on määratud ca 6 kuud tagasi, peegeldavad tema suhtumist õiguskorda.

3.4. Maakohus on jätnud arvestamata, et kohus ei ole hinnanud A. Nikolajevi süüd suureks

(A. Nikolajevit karistati KarS § 184 lg 2¹ sanktsiooni alammääras, s.o 6-aastane vangistus),

mistõttu ei saa ainuüksi kuriteo toimepanemise asjaolud kaaluda üle A. Nikolajevit

iseloomustavat positiivset teavet. Arvestada tuleb, et A. Nikolajev kannab esimest reaalset

vangistust. Seega evib karistus eeldatavasti kiiremat toimet, kui korduvkurjategijate puhul.

Kinnipeetava esimene kogemus reaalses vangistuses mõjutab suure tõenäosusega teda oma

senist käitumist muutma. Vabanedes ennetähtaegselt vangistusest teab süüdimõistetu, et uue

kuriteo toimepanemisel võib ta sattuda tagasi vanglasse. Tema üle teostatava järelevalve

tõhustamiseks ja uute kuritegude riski maandamiseks on võimalik kohaldada elektroonilist

valvet. A. Nikolajevi õiguskuulekal teel püsimisele aitab lisaks elektroonilise valve

kohaldamisele kaasa ka tema allutamine kriminaalhoolduse nõuetele KarS § 75 lg 1 alusel ning

täiendavate lisakohustuste määramine KarS § 75 lg 2 alusel.

3.5. Vangla iseloomustuses ongi märgitud, et A. Nikolajev soovib elada seaduskuulekalt. Uute

kuritegude toimepanemise riski muudab väiksemaks ka asjaolu, et isikul ei ole sõltuvust

alkoholist ega narkootikumidest. Arvestades, et süüdimõistetu soovib muutuda, tal puuduvad

sõltuvusprobleemid ning ta on esimest korda kriminaalkorras karistatud, on ohuprognoos uute

kuritegude toimepanemise osas pigem väike kui suur. Isikule tuleb anda võimalus näidata, et

tema käitumine ja hoiakud on vangistuses viibitud aja jooksul pöördumatult muutunud ning ta

on asunud seaduskuulekale teele. A. Nikolajevi tingimisi vabastamine on otstarbekas, kuna sel

juhul säilib riigil süvendatud kontroll isiku käitumise üle ja see distsiplineerib isikut oluliselt.

Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning

süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. Tuleb rõhutada, et tingimisi ennetähtaegne vabastamine

ei tähenda, nagu ta vabastataks karistuse kandmisest – muutub karistuse kandmise viis.

Selline lähenemine, et teatud kuriteo liikide puhul (nt narkokuriteod, kuritegeliku ühenduse

loomine, rasked isikuvastased kuriteod) on ettetähtaegne vabastamine a priori välistatud ja

nende kuritegude eest peab isik karistuse alati lõpuni ära kandma, oleks vastuolus seadusega

(KarS selliseid piiranguid ei tunne) ja teeks seda liiki kuritegusid toime pannud isikute puhul

karistuse eesmärkide saavutamist kas võimatuks (karistuse toime piirduks sellisel juhul vaid

isiku isoleerimisega, mis ei ole karistuse lõplik eesmärk) või oluliselt raskendatuks

(süüdimõistetul puudub tõhus motivatsioon oma käitumise oluliseks parandamiseks).

Ennetähtaegse vabastamise instituut kui selline muutuks nende süüdimõistetute puhul tühiseks.

Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistetu püüdlikkus (sotsiaalprogrammide läbimine, riigikeele

omandamine, jne) ning üldised positiivsed hoiakud viitavad sellele, et karistuse üld- ja

eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei osutu probleemiks.

A. Nikolajev on nii sõnades kui tegudes väljendanud tõsist motivatsiooni muutumiseks ja tema

seaduskuulekust soodustavad ka vabanemisjärgsed elutingimused.

Käesoleval juhul jääb arusaamatuks, millistel asjaoludel on maakohus leidnud, et

käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega ei maanda piisavalt uute kuritegude

toimepanemise riski. Nimelt mitmed uuringud on tõendanud, et ennetähtaegse vabastamisega

kaasnev

kriminaalhooldusele

allutamine

annab

isikute

edaspidisel

mõjutamisel

seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas.

Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt

läbida ning ta on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi.

3.6. Kaitsja rõhutas ja viitas, et prokuratuuri seisukoht vaatamata selle lühidusele on siiski

määravaks isikute ennetähtaegse vabanemise otsustamisel. Nimelt on Viru Maakohtu

19.02.2019 kohtumääruses 1-17-9125 sedastatud, et prokuratuuri arvamus on väljendatud küll

napisõnaliselt, sisult ühe lausega. Samas, kuigi seda ei saa käsitleda vabastamist toetava

arvamusena ning prokuröri (nagu ka vangla) arvamus ei ole kohtule siduv, lähtub kohus antud

määrust tehes sellest, et süüdistaja, kui õigusriigis süüdistusfunktsiooni kandja, ei seisa vastu

ennetähtaegsele vabastamisele, st on samuti arvamusel, et vabaduses ei hakka süüdimõistetu

uusi kuritegusid toime panema. Eeldada vastupidist, et prokuratuur möönab süüdimõistetu

puhul uute kuritegude toimepanemist vabaduses, aga ikkagi ei vaidle tema ennetähtaegsele

vabastamisele vastu, on ebaloogiline.

Kohtupraktikas on levinud arusaam, et kohus saab ennetähtaegse vabastamise otsustamisel teha

otsustuse ilma, et seda mõjutaks kinnipidamisasutuse seisukoht ja prokuratuuri poolt antud

arvamus. Kaitsjana olen seisukohal, et selline diskretsiooniruum ei saa olla absoluutne ja ilma

igasuguste piiranguteta. Nagu kriminaalmenetluses tervikuna tuleb ka ennetähtaegse

vabastamise menetluses tugineda konkreetselt selle menetluse jaoks kogutud tõenditel.

Põhiliseks nimetatud menetluse läbiviimiseks kogutud tõenditeks on kriminaalhoolduse

ametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus. Viimane annab

hinnangu vangistuse eesmärkide saavutamisele ja kinnipeetava isikule muuhulgas tema

arusaamisele ja suhtumisele oma teosse. Samuti annab see iseloomustus hinnangu isiku

tõekspidamiste muutmisele, samuti iseloomustab see isikut, kas ta on suutnud

kinnipidamisasutuses seaduskuulekalt elama. Nende tõendite ümberhindamiseks peab kohtul

olema kaalukas argumentatsioon, miks kohus asub seisukohale, et vangla iseloomustus, vangla

poolt läbiviidud riskihindamised, sh minimaalne uute kuritegude toimepanemise risk, on

võimalik jätta täielikult tähelepanuta. Kaitsja on seisukohal, et selle tõendi ümberhindamiseks

või mittearvestamiseks, peavad kohtu käsutuses olema teised tõendid, millised kummutavad

vangla poolt antud iseloomustuse. Ühegi kohtulahendi tegemiseks ei piisa kohtu paljasõnalisest

väitest, et kohus arvab teisiti, kui tõendid kinnitavad ja tugineb ennetähtaegse vabastamise

otsustamisel üksnes eelnevalt isiku suhtes tehtud kohtulahendile ja sellega mõistetud

karistusele.

3.7. A. Nikolajevi puhul on täidetud kõik KarS § 76 lg-s 3 sätestatud eeltingimused karistusest

tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud

(arhiveeritud andmeid ei saa käesoleval juhul arvestada), ta kannab esimest temale mõistetud

vanglakaristust, isik soovib elada seaduskuulekalt, täitmata rahalised nõuded puuduvad, temale

määratud kolmest distsiplinaarkaristusest üks aegub lähinädalatel ning viimatine karistus

määrati pea kuus kuud tagasi, uut tööle asumise korraldust ei ole talle alates käesoleva aasta

aprilli kuust antud, A. Nikolajev kinnitas 02.10.2019 kohtuistungil, et vastava korralduse

saamisel oleks ta selle täitnud, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav perekond, kes oleks

abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda, tal on alaealised lapsed, kelle kasvatamisel pole ta

saanud vahetult osaleda.

4. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Nikolajevi

teine kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada

A. Nikolajev tingimisi enne tähtaega vangistusest. Maakohus on oluliselt rikkunud nii

materiaal- kui ka menetlusõigust.

4.1. Ei ole vaidlust selle üle, et käesoleval juhul on täidetud formaalsed eeldused vangistusest

ennetähtaegseks vabastamiseks A. Nikolajevi suhtes. Süüdimõistetul on olemas püsiv elukoht

Eestis ja vabanemise korral hakkab ta elama oma õe juures Tallinnas. Süüdimõistetu suhtleb

aktiivselt oma lastega ja on alust arvata, et vabaduses on tal olemas piisav motivatsioon ja tugi

õiguskuulekaks elamiseks. A. Nikolajevil on olemas ka stabiilne töökoht. Ta soovib töötada

ehituse valdkonnas, kus tal on ka vastav kogemus.

4.2. Maakohus leidis, et A. Nikolajevit ei tohi vabastada ainuüksi seetõttu, et ta ei ole vanglas

koristanud (kahel korral: 21.11.2018 ja 01.04.2019). Tuleb tõdeda, et kaks minetust ei ole

sedavõrd suur rikkumine. A. Nikolajev sai nende rikkumiste eest iga juhtumi puhul 7 ööpäeva

kartserit. See on üsna leebe mõjutusvahend, sest vangla võib määrata selle eest kartserit kuni

45 ööpäeva. Seega kui rikkumine vangla seisukohalt oleks sedavõrd intensiivne ja korduv, siis

ka distsiplinaarkaristus oleks tõsisem.

A. Nikolajev saab aru, et vanglas on koristamine kohustuslik, kuid põhiline on see, et oleksid

täidetud eripreventiivsed eesmärgid - isiku käitumine muutub õiguskuulekaks. A. Nikolajev ei

suhtu vangla reeglitesse negatiivselt, kuid ta leiab, et kui tal on piisav materiaalne võimalus,

siis ei ole tal vajalik tööd teha. Mõned kinnipeetavad, kellel on rahapuudus, soovivad tööd teha.

Õiglaseks tuleb pidada, et sellistel isikutel on raha rohkem vaja.

4.3. Määruskaebuses ei nõustuta, et A. Nikolajevi käitumises esinevad kriminaalkultuuri kui

subkultuuri hoiakud. Üldteada on asjaolu, et kriminaalkultuuri käitumine eeldab vangla

käskudele mitteallumist, negatiivset suhtumist vangla ametnikesse, ohtlikku retsidiivset

käitumist, kaklustes osalemist, kriminaliteedi toetamist, jms. Sellist käitumist A. Nikolajevil

küll esinenud ei ole. Seega on täielikult välistatud maakohtu järeldus, et oma käitumisega

süüdimõistetu toetaks kriminaalkultuuri. Tema suhtumine koristamisse on puhtalt tema enda

nägemus ja prioriteetide seadmine.

Samas kaitse soovib kommenteerida süüdimõistetule etteheidetud mälukaardi omamist. Selle

eest ei ole A. Nikolajev distsiplinaarkaristust saanud, kuna seletas vanglale, kuidas mälukaart

vangla territooriumile saatus. Seega ei saa seda pidada õigusrikkumiseks.

Määruskaebuses ei kardeta väita, et A. Nikolajevi käitumine (kui lugeda tema iseloomustust)

oli vaid positiivne, välja arvatud kaks mittekoristamisega seotud teemat. Maakohtu järeldus on

liiga karm, kohtu loogika ei ole järjepidev, kuna ei rajane seadusele ega kohtupraktikale.

4.4. Vastuoluline on maakohtu järeldus, et A. Nikolajevi mõtteviis ei ole kardinaalselt

muutunud. Samas maakohus määruses kirjutas lahti, mida süüdimõistetu on õppinud vanglas

viibides. Järelikult A. Nikolajev on siiski teinud vajalikke järelduse oma käitumise kohta ja

tõsiseid rikkumisi vanglas tal ei olnud.

Jääb arusaamatuks, et olukorras, kus vangla ja prokuratuur toetavad A. Nikolajevi vangistusest

ennetähtaegset vabastamist, ei olnud maakohus vangla ega prokuratuuri loogikaga nõus.

Vangla on see instituut, kes teostab kontrolli süüdimõistetu suhtes ja on teadlik A. Nikolajevi

käitumisest. A. Nikolajevi iseloomustusest nähtub, et korduva rikkumise risk moodustab 17%.

Tegemist on üsna madala riskiga.

4.5. Kaitsja esitas täiendava tõendina 04.10.2019 õiendi struktureeritud vestluste läbiviimise

edasi lükkamise kohta, mis tõendab, et A. Nikolajevil ei olnud vanglast tingitud asjaoludel

võimalik osaleda struktureeritud vestlustel. Samuti haiguloo väljavõtte, mis tõendab, et

A. Nikolajevil tekkisid seljaga seotud probleemid Tallinna Vanglas 2018. Tabel vanglas

koristamise kohta näitab võrdlusena, kui palju makstakse koristamise eest vanglas. Kõige

aktiivsem kaaskinnipeetav oli A.V. , kes sai koristuse eest 12 eurot. Teised on saanud kas 0

eurot või ca 0,5 eurot. See näitab ka seda, et teatud isikutel on rahapuudus, siis nad aktiivsemalt

otsivad endale tööd.

5. Viru Maakohtu 03.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu

A. Nikolajev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada A. Nikolajev tingimisi

ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist.

Kui prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, peaks seda käsitlema KrMS

§ 14 sätestatud võistlevuse põhimõtte kohaselt kui süüdistusest loobumist. Valdav osa kohtutest

võtab prokuröri arvamust arvesse. Maakohus on põhjendamatult eelistanud positiivsete

asjaoludele negatiivseid asjaolusid. Süüdimõistetule jääb arusaamatuks maakohtu etteheide

tema seljavalu kohta. Mälukaardi omamise näol on süüdimõistetu hinnangul tegemist triviaalse

rikkumisega. Sellega ei näidanud süüdimõistetu oma negatiivset suhtumist vangla korda.

Süüdimõistetu toob välja, et vangla poolt pakutav koristaja töö on alandav, sest seda tõendavad

vangla töötunnid. Kui töötada iga päev, saab mingit rahuldavat tasu, vastasel juhul mitte.

Maakohtu määrusest peavad nähtuma, millised kuriteo asjaolud või elukäiku iseloomustavad

andmed annavad aluse rääkida uue kuriteo ohuprognoosist. Süüdimõistetu jaoks on arusaadav

riskiprotsendi kujunemine ja asjaolu, et sinna on arvestatud ka 3 distsiplinaarkaristust.

Maakohus on ette heitnud vestluste mitteläbimist, mille kohta on esitatud õiend. Süüdimõistetu

leiab, et on erakordne, et vangla ja prokuratuur toetavad vabastamist, kuid kohus sellest

keeldub. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on suhteliselt madal – 17%. Eluline loogika

ütleb, et tõenäosus, et süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo pärast karistuse täielikku

ärakandmist on tunduvalt suurem, kui see, et ta paneb uue kuriteo toime pärast 3 aasta pikkust

kriminaalhooldajapoolset aitamist. Vabastamine on tulevikuprognoosi hindamine –

ühiskonnale on turvalisem ja odavam, kui süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastatakse. Uue

kuriteo riske saab maandada kriminaalhooldusega. Maakohus on jätnud arvestamata, et see on

süüdimõistetu esimene vangistus ning 3-aastane šokivangistus on täiesti piisav, et mõista

valesid valikuid ja tegusid. Maakohus on hinnanud tõenditeid ning asjaolusid valikuliselt.

6. Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2019 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti

aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 01.11.2019.

Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud

kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse formaalseid kui ka

materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda,

et maakohtu määrus oleks põhistamata. Kõik kolm määruskaebust jäävad edutuks.

Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuste alusel ei materiaal- ega ka

menetlusõiguse rikkumisi.

8. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et määruskaebustes on

jäänud kaebajatele arusaamatuks, miks kohus ei ole arvestanud riskiprotsente, s.o uue kuriteo

toimepanemise tõenäosust. Vangla iseloomustusest tulenevalt on selleks protsendiks 17%, mida

peetakse määruskaebustes madalaks.

Vangla iseloomustuses välja toodud uute kuritegude toimepanemise tõenäosuse protsent ei

kuulugi arvestamisele ning maakohtule selle arvestamata jätmist ette heita ei saa.

Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu

23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures veel üle kordama, et vangla

kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda

seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on

kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud.

Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed,

mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi

jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla

protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt

kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks

arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse

arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes

abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas

nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr

1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu

ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse

vabastamise otsustamisel. Samale seisukohale on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-

14104, p-des 26-27. Lisaks on käesolevas asjas ka maakohus põhjalikult ning põhjendatult

käsitlenud, miks see ei kuulu arvestamisele.

9. Määruskaebustes leitakse, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu.

Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole

kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud

mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist

väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse

lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele

väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud

meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või

senise kohtupraktikaga.

Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete

hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda

aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes

automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või

vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse

kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid

praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas

kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu

(praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse

kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse

süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati

hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea

vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise

põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi

ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada

iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud

isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või

mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel

seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. (Tartu

Ringkonnakohtu 15.04.2019 määrus asjas nr 1-16-9898)

10. Seega ei saa nõustuda vandeadvokaat K. Nammi määruskaebuses väljatooduga, et

ennetähtaegne vabastamine sõltub kohtunikust ning vaatamata sellele, et rida sarnaseid

süüdimõistetuid on vabastatud, kuid ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu

A. Nikolajev jääb vabastamata.

Kaitsja saab ka ise aru, et isiku ennetähtaegne vabastamine on diskretsiooniotsus, kuid seejuures

on see sõltuv konkreetsest süüdimõistetust. Kaitsja poolt välja toodud isikute puhul on välja

toodud üksnes osaliselt ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul arvestatavad asjaolud.

Ennetähtaegne vabastamine sõltub aga konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul

materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st 4. Seejuures ei ole oluline

süüdistuse/kuriteo raskus, nagu on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-14104 punktis

20 järgmisele. Toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel on

ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul

subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo

raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse

isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Raskete kuritegude argumenti ei ole

maakohus ka arvestanud vastupidiselt määruskaebuses toodud argumendile, vaid maakohus on

käsitlenud kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis iseloomustavad süüdimõistetut ja uue kuriteo

toimepanemise riske.

Isegi juhul, kui need määruskaebuses toodud juhtumid, mis on välja toodud ennetähtaegse

vabastamise küsimuse argumenteerimiseks, oleksid praegusega määravas osas sarnased, ei

piisaks sellest, järeldamaks, et A. Nikolajev kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse,

mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest

ennetähtaegselt vabastatakse. Lisaks peab märkima, et kaitsja viidatud kohtuasjade asjaolud ei

anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks pidada A. Nikolajevi

juhtumiga määravas osas sarnasteks. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses

märgitust asuda seisukohale, et A. Nikolajevi vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine

rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.

11. Seejärel leiab kaitsja, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole vangistusest

tingimisi ennetähtaegse vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka

karistusseadustikus. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pannud isikute

vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute

ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha

järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik

käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang

sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud

individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule

määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse

jooksul üleval pidanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määrav argument, et süüdimõistetu

üks distsiplinaarkaristus aegub „lähinädalatel“. Kohtul tuleb arvestada asjaolusid määruse

tegemise aja seisuga ning sellest nähtuvalt on süüdimõistetul 3 kehtivat distsiplinaarkaristust,

mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia

kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt

rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses

süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Kui arvestada karistuse mõistmise aluseid ka

distsiplinaarkaristuse määramise puhul, siis ei päde vandeadvokaat I. Zuevi argument, et

tegemist on üksnes kahe rikkumisega ning 7 päeva aresti võrreldes maksimaalselt võimaliku

karistusega ei näita midagi. Karistus peab olema mõjus konkreetse teo puhul ning tuleb

arvestada, et ei olegi kohe põhjendatud mõista karistuseks 45 päeva kartserit.

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks vandeadvokaat I. Zuevi selgitus distsiplinaarkaristuse

määramise kohta seoses mälukaardi omamisega. Millele tugineb väide, et A. Nikolajev ei ole

selle eest distsiplinaarkorras karistatud ning seda ei saa pidada õigusrikkumiseks, jääb kohtule

arusaamatuks.

Vangla

iseloomustusest

tuleneb

üheselt

järgmine

–

kehtivad

distsiplinaarkaristused vangistuse jooksul: isikliku elektriseadme kasutamise keelamine

09.05.2019, telekas mälukaart. Iga rikkumine, mis vangistuses on karistatav, ei pruugi seda olla

vabaduses. Küll ei tähenda see seda, et tegemist ei oleks distsiplinaarkaristusega. Kuigi

määruskaebuses vähetähtsustakse A. Nikolajevi tegu on ka maakohus määruses välja toonud,

et vangla käskkirja kohaselt on tegemist raske rikkumisega. Ringkonnakohus kontrollis, kas

kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole A. Nikolajev nimetatud distsiplinaarkaristust vaidlustanud

ehk tegemist on kehtiva ja arvestatava karistusega.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa alahinnata töötamise vajalikkust vangistuses nagu seda

on teinud kaitsjad. Tulenevalt individuaalsest täitmiskavast on A. Nikolajevile ette nähtud

töötamine 2018-2022, mille tulemuseks on see, et ta peaks säilitama tööharjumuse ja

sissetuleku. See on mitmeti tõlgendatav. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse

täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra

kaitsmine. VangS § 37 lg-st 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadusest ei tulene teisiti.

Vandeadvokaat I. Zuevi määruskaebusega koos oli esitatud lisa, mille kohaselt on

süüdimõistetul 20.04.2018 pöördumise alusel diagnoositud nimmevalu, seejuures on märgitud,

et tegemist on esmashaigestumisega. Vaatamata sellele, et lisast tuleb, et süüdimõistetu on

kannatanud valu üle aasta, ei nähtu, et vangla oleks tuvastanud, et süüdimõistetu ei oleks

võimeline töötama. Ringkonnakohtule jääb siinkohal ka arusaamatuks, miks tõmbab kaitsja

paralleele töötasu ja tööharjumuse vahel. Seejuures saadava töötasu suurus ei anna alust tööks

keeldumiseks ilma mõjuva põhjuseta, sest nagu eelnevalt märgitud, vanglas töötamine on

üldjuhul kohustuslik. Töötasu suurus ei mõjuta tööharjumust. Vangla on siiski karistuslik

meede ning meelevaldne oleks arvata, et lisaks karistuslikele eesmärkidele tuleks n-ö tasustada

lihtsamat ja kergemat tööd võrdväärselt keskmise palgaga vabaduses. Sissetuleku säilimine on

vajalik süüdimõistetule vabaduses ning kui süüdimõistetul ei säili vangistuse jooksul

tööharjumust, siis on kaheldav ka vabaduses saadav töötasu ning selle arvelt õiguskuulekalt

äraelamine. Vangla iseloomustusest tulenevalt on A. Nikolajev pannud kuriteo toime

muuhulgas majandusliku kasu eesmärgil. Ka kahel korral tööst keeldumine võib anda ülevaate

süüdimõistetu isikust, käitumisest ning suhtumisest. Nimetatud asjaolu on maakohus ka

põhjalikult käsitlenud.

Ka jäävad edutuks kaitsjate väited, et süüdimõistetu käitumine ei väljenda subkultuurilisi

hoiakuid tööst keeldumise puhul. Süüdimõistetu ise oma määruskaebuses on märkinud, et

vangla poolt pakutav töö on alandav. Nagu eelnevalt märgitud, on töötamine kohustus, mitte

süüdimõistetu valik, kas ta on rahul pakutud töötundide ja tasuga. See ei ole süüdimõistetu

otsustada, kas ta soovib raha või keegi soovib seda rohkem. Maakohus ei ole väitnud, et

süüdimõistetu on ebasiiras või et tema seljavalu oleks kuidagi süüdimõistetule ette heidetud.

Maakohus on analüüsinud, kuidas süüdimõistetu väited on ajas muutuvad, mis annavad aluse

seaduse kahtluse alla tema poolt väljendatu tervikuna. Tulenevalt sellest, puudub alus uskuda

ka väidet, et süüdimõistetu uuesti töö pakkumisel oleks olnud nõus seda tegema. Süüdimõistetu

vastused on tingimuslikud ning ta on nõus asju tegema siis, kui temale see sobib. Süüdimõistetu

käitumine vangistuse ajal, mille alla kuuluvad ka distsiplinaarkaristused, arvestamine ei ole

kuidagi seadusega vastuolus ning selle arvestamine kogumis teiste asjaoludega on kohustuslik.

Üksnes distsiplinaarkaristuste tõttu ei jäetud A. Nikolajevit ennetähtaegselt vabastamata, see

tulenes asjaolude kogumist. Kui maakohus oleks nimetatud asjaolud arvestamata jätnud või

leidnud, et mõni asjaolu kaalub üles süüdimõistetu käitumise, tulnuks tal seda ka põhistada.

Maakohus on põhjalikult aga käsitlenud, miks see näitab, et süüdimõistetu jätkab vabaduses

uute kuritegude toimepanemist, miks süüdimõistetu karistuse eesmärgid ei ole täidetud ning

määruskaebuste alusel puudub võimalus seada maakohtu järeldusi kahtluse alla. Kui

süüdimõistetu võib olla näidanud sõnas motivatsiooni muutuda ja olla õiguskuulekas, siis tema

käitumine seda väljendust selgelt ei peegelda. Lisaks on kummastav vandeadvokaat I. Zuevi

kaebuses toodu, et süüdimõistetu tööst keeldumine on süüdimõistetu enda nägemus ning

prioriteetide seadmine. Samas see näitabki, milline on süüdimõistetu suhtumine kehtestatud

korda.

13. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal ei ole

kriminaalhooldus A. Nikolajevi puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ning seda

ka koos elektroonilise valvega mitte. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on

näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on

võimelised oma käitumist muutma. A. Nikolajev on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta

teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et tegemist on tema esimese

vangistusega,

oleks

põhjust

süüdimõistetut

usaldada

ja

rakendada

tema

suhtes

kriminaalhooldust koos elektroonilise valvega.

Millele tugineb süüdimõistetu väidetav eluline loogika, et karistuse tervikuna ärakandmisel

pannakse suurema tõenäosusega toime uus kuritegu kui pärast kriminaalhoolduse läbimist, jääb

kohtule arusaamatuks. Eriti olukorras, kus tegemist on süüdimõistetu esimese vangistusega.

Ennetähtaegse vabastamise mõte kriminaalhooldusele olgu see siis elektroonilise valve alla või

mitte, ei ole riigipoolsete kulude vähendamise soovist tingitud. See on lihtsam meede

süüdimõistetu suunamiseks õiguskuulekale teele, kuid selleks peaks esinema vastavasisuline

põhjendatud alus uskuda, et see süüdimõistetut mõjutab.

14. Vaatamata sellele, et kaitsja leiab, et distsiplinaarkaristuse arvestamine ei ole justkui

kohustuslik, tuleks kindlasti arvestada prokuröri ühesõnalist n-ö seisukohta. Ringkonnakohus

vastupidiselt kaitsjatele ja süüdimõistetule leiab, et maakohtu käsitlus selles osas on

põhjendatud.

Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on

prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid

sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse

puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31)

Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endast infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset

„Prokuratuur ei ole Aleksei Nikolajev´i ennetähtaegse vabastamise vastu“ ei ole põhjendatud

seisukoht ning nagu maakohus märkis, on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama.

Ometi tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri

seisukoht täidab sellises juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432

lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui

prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning

teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline

seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Kuigi

kaitsja leiab, et ka sellises arvamusest saab eeldada igasuguseid asju, siis kohtukolleegiumi

hinnangul oleks tegemist üksnes oletusega. Edutuks jääb ka süüdimõistetu väide justkui

prokuröri toetusel tuleks süüdimõistetu vabastada sarnaselt kriminaalmenetluses prokuröri

poolt süüdistusest loobumisega, kui tehakse õigeksmõistev otsus. Sellisel juhul kaotaks

kohtulik arutamine ennetähtaegse vabastamise küsimuses igasuguse vajaduse ning

süüdimõistetuid saaks vabastada üksnes prokuratuuri ühesõnalise arvamuse alusel.

Kaitsja leiab, et tuleb arvestada kinnipidamisasutuse ning prokuratuuri seisukohta, kuna asjas

tuleb tugineda kogutud tõenditele ning tõenditeks on kriminaalhooldusametniku arvamus ja

kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks,

kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu,

mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Maakohtu poolt seisukohtade arvestamata jätmine

ei ole olnud põhistamata, vaid on selgelt määrusest tuvastatav.

15. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks erinevalt maakohtust rõhutada ka seda asjaolu,

et kuigi määruskaebustes korratakse, et süüdimõistetul on olemas elu- ja töökoht ning toetav

perekond, siis nimetatud asjaolud olid süüdimõistetul olemas ka enne vangistust – tal oli

elukoht, ta on töötanud nii ametlikult kui ka mitteametlikult, samuti oli tal perekond. Vaatamata

sellele ei takistanud need asjaolud süüdimõistetu poolt kuritegu toimepanemast. Kuidas need

asjaolud käesolevalt omaksid teistsugust positiivset mõju, ringkonnakohtu hinnangul

määruskaebustest tuvastatav ei ole.

Maakohus ei ole ette heitnud, et süüdimõistetu pole läbinud täitmiskavas ettenähtud vestlusi,

need on maakohtu hinnangul süüdimõistetule vajalikud uute kuritegude toimepanemise

maandamiseks ning nagu näha määruskaebuse lisana esitatud õiendist, viiakse need läbi 2019

neljandas kvartalis.

16. Vandeadvokaat K. Namm esitas muuhulgas ka taotluse menetluskulude Eesti Vabariigi

kanda jätmiseks.

Arve nr 20190785 kohaselt osutati õigusabi teenust A. Nikolajevile määruskaebuse koostamise

eest 4 tunni ulatuses, mille eest küsitakse tasu 720 eurot, sh käibemaks 120 eurot (150

eurot/tund, millele lisandub käibemaks).

KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku

kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega jäävad menetluskulud A. Nikolajevi

kanda.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu

3. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk