4-10-467/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-10-467

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15 veebruar 2010 a Tallinn Väärteoasja number 4-10-467 (2373,09,007514) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

S.O kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

15.01.2010 otsusele nr 2373,09,007514 S.O

karistamises LS § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000 krooni ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS §

50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Menetluses osalenud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune isik: S.O, xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON V™S § 120 korras

1. Jätta S.O kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 15.01.2010 otsusele nr 2373,09,007514 S.O karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000 krooni ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 15.01.2010 otsus nr 2373,09,007514 S.O karistamises LS § 74 19

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000

krooni ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, muutmata.

3. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 18.03.2010 ning lisakaristuse, so

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kulgemist arvestatakse alates 18.03.2010 ning lisakaristus lõpeb 4 kuu möödumisel. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

2

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu S.O kohtumaja kantseleis S.O 24 tutvumiseks kättesaadav alates 15.02.2010. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 17.03.2010. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 18.03.2010.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 15.01.2010 otsusega nr 2373,09,007514 karistati S.O LS § 74 19

lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000

krooni ja LS § 7419

lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.12.2009 kell 12.20 Harju Maakonnas

Harku vallas Tallinn-Rannamõisa.Kloogaranna tee 19 kilomeetril juhtis mootorsõidukit Chevrolet Camaro registreerimismärgiga xxx, olles seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,73 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 20 lg 4 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kaebuse esitaja saab aru teo

õigusvastasusest. Kaebuse esitaja ei olnud alkoholi tarbinud vähemalt 15 tundi enne vahejuhtumit ning varem tarbitud kogus oli minimaalne, mispärast oli kaebaja kindel, et ta on

kaine ja puuduvad ka jääknähud. Kaebuse esitaja mõistab, et rikkumise puhul on tegemist

enamohtliku väärteoga, kuid selle sooritamise põhjuseks oli liigne enesekindlus,

ettevaatamatus, kuna kaebuse esitaja, tuginedes oma enesetundele, ei osanud antud asjaolu esinemisega arvestada. Kaebuse esitajal ei ole kehtivaid rikkumisi. Juhtimisõigus on kaebuse esitajale hädavajalik, et tagada igakuine sissetulek. Kaebuse esitaja on oma tegu kahetsenud ning kinnitab, et ei riku tulevikus liikluseeskirju. Kaebaja kinnitab, et rahaline karistus täidab

karistamise eesmärgi, mistõttu ei ole lisakaristuse määramine antud juhul vajalik. Seetõttu

taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas täielikult või teha uus otsus, vähendades lisakaristuse kestvust kolme nädalani või muu kohtu poolt mõistliku määrani.

Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus arvamuses seisukohale, et S.O poolt toime

pandud väärtegu on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest

nähtub, et isikul tuvastati tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 EST, ARAF-0013 alkoholijoove 0,68 mg/l. S.O palub oma kaebuses tühistada otsus lisakaristuse kohaldamise

osas kuna juhtimisõigus on kaebuse esitajale hädavajalik et tagada igakuine sissetulek.

Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks ei tulnud

menetlusalusele isikule ootamatult pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusel isikul on töökoht, milleks tal oli vajalik juhtimisõigus ilmselgelt

enne väärteoasjas otsuse koostamist. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise

õigus, on teadlik nii liikluseeskirja nõuetest kui ka nende nõuete rikkumisele järgnevatest

liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla

ootamatu, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest võidakse lisaks rahalisele karistusele karistada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Juhtides mootorsõidukit alkoholijoobes oani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo, mille toimepanemise eest

on lisakaristuse kohaldamise võimalus. Arvestades menetlusosalisel isikul tõendusliku

alkomeetriga tuvastatud joobe astet ja asjaolu, et tegu on tahtlikult toime pandud, on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristus on kohaldatud määras, mis vastab isiku süüle

ning on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine oli vältimatu ning oli põhjendatud ja alus

selle tühistamiseks puudub. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohadele ja palutakse kaebus jätta rahuldamata.

3 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja arvamusega ning väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 7419 lg 2 kohaselt mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada samas

paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis

sätestatud süüteo eest karistatud ja 2) kolmest kuust kuni ühe aastani, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000 krooni ja LS § 7419 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on karistus määratud LS § 7419 lg 2

ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena.

Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati menetlusalusel isikul lubatud alkoholipiirmäära ületamine ning menetlusalusel isikul tuvastati

ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,73 milligrammi, millest arvati maha

laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,68 milligrammi liitri kohta. Seega on tegemist kerge alkoholijoobe ülemise piirmääraga ning ümberarvestatult oli menetlusaluse isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus 1,36 milligrammi. Kui arvestada, et ühes tunnis lahtub verest 0,11 kuni 0.15 milligrammi alkoholi, siis saanuks menetlusalune isik täiesti kaineks keskmiselt 12 tunni möödudes. Seega kaebuses esitatud väide, et viimati tarbis isik alkoholi 15 tundi enne joobe mõõtmist politsei poolt ja sedagi minimaalses koguses, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav.

Kohus lähtub KarS § 56 sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel arvestatakse kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Käesoleval juhul tuvastati menetlusalusel isikul väljahingatavas õhus selline alkoholisisaldus, mis ulatus LS § 7419

lg 2 sätestatud ülempiirini, so maksimumnäiduni, milline käitumine on veel

väärteokorras karistatav. Juhul, kui menetlusalusel isikul oleks organismis tuvastatud veidikenegi suurem alkoholisisaldus, oleks tegemist olnud kuriteoga ja isiku käitumisele oleks

antud hinnang juba KarS § 424 sätete kohaselt, kuivõrd tema käitumises olnuks

kuriteokoosseis. Arvestades asjaolu, et menetlusaluse isiku käitumine jäi väärteokoosseisus ette nähtud rikkumise maksimummäära sisse, siis süü suurust arvestades oleks kohtu arvates

ka põhjendatud määrata karistus ettenähtud sanktsiooni maksimummääras. Ometigi on kohtuväline menetleja määranud karistuse 2/3 ulatuses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Sellest saab järeldada, et kohtuväline menetleja on põhikaristuse kohaldamisel arvestanud ka

karistust kergendava asjaoluga, so menetlusaluse isiku kahetsusega. Mis puudutab

juhtimisõiguse äravõtmist, siis juba põhikaristusena võib kohaldada juhtimisõigust kuni 1

aastani ning lisakaristusena 3st kuust kuni 9 kuuni. Taolised juhtimisõiguse äravõtmise

võimalused näitavad ilmselgelt väärteo ohtlikkust ja eesmärki ohtlik juht igal võimalusel liiklusest kõrvaldada. Ka senine karistuspraktika on läinud seda teed, et LS § 7419 ettenähtud

väärtegude ja KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest üldjuhul kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist, mille vajadust on selgitanud ka Riigikohus oma otsustes.

Menetlusaluse isiku süü suurust arvestades asub kohus seisukohale, et süüdistatavale on põhikaristus põhimõtteliselt määratud proportsioonis isiku süüga, kuigi süü suurus eeldanuks

rangemat karistust. Mis puudutab aga lisakaristust, siis asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks põhjendamatu ja vastuolus nii karistuspraktika kui

menetlusalusele isikule süüks arvatud teo raskuse ja süü suurusega. Seejuures asub kohus

4

seisukohale, et lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena, arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, oli juba põhjendamatu ning lisakaristus pidanuks

olema määratud oluliselt pikemaajalisemana. Samas ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse

esitanud isiku karistust raskendada ja lisakaristust pikendada. Kaebuses on taotletud ka lisakaristuse kestvuse vähendamist kolme nädalani või kohtu poolt mõistliku määrani. Kohus

asub seisukohale, et minimaalne tähtaeg olnuks 3 kuud ja 3 nädala kohaldamine oleks ebaseaduslik. Mis puudutab kaebuses soovitud kohtu arvates mõistlikku aega, siis peab kohus

sellise menetlusalusele isikule inkrimineeritud teo eest mõistlikuks lisakaristuse ajaks vähemalt 6 kuud, mida aga kohus kaebemenetluses kohaldada ei saa.

Kohus loeb oluliseks ka kaebuses märgitud informatsiooni selle kohta, et kaebuse esitanud

isik oli kindel selles, et ta on kaine ja tal puuduvad jääknähud. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldust organismis, so kerge joobe ülempiiri ja seda, et isik peab

end seejuures kaineks ega pea võimalikuks ka jääknähtude olemasolu, siis leiab kohus, et taoline isik on oma arusaamade ja terviseseisundi suhtes hinnangu andmisel liikluses ohtlik ning selline liikleja tuleb sõiduki juhtimiselt igal juhul kõrvaldada.

Mis puudutab väidet, et kaebuse esitanud isikule on juhtimisõiguse säilimine vajalik seoses

töökohustuste täitmisega, siis kohus nõustub kohtuvälise menetleja arvamuses antud

seisukohaga selle kohta, et juhtimisõiguse vajalikkus töökohustuste täitmisel ei tulnud

kaebuse esitanud isikule ootamatult ega alles pärast vaidlustatud otsuse koostamist. Kohtu

arvates ei ole asjaolul, et kaebuse esitajal on juhtimisõigus vajalik töökohustuste täitmisel

vajalik, väärteoasja lahendamise osas tähtsust, kuivõrd selline informatsioon ei muuda süü

suurust ega tee väärteo toimepanemist olematuks. Menetlusalusele isikule oli töö liikuv iseloom teada alates töötamise algusest. Samuti oli ta inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et tema käitumisest sõltub tema majanduslik olukord ja töökoha säilimine.

Kohus asub seisukohale, et isik peab igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks

tema soodsa majandusliku olukorra säilimise, töökoha säilimise ja rahaliste kohustuste täitmise võimalikkuse.

Menetlusaluse isiku poolt toime pandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et

menetlusalune isik on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii menetlusalusele isikule kui ka

kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on

juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku karistusse, so võimalikku ja saabuvasse negatiivsesse tagajärge, so rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks sissetuleku

saamisel, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse.

Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi

mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid menetlusaluse isiku jaoks olulisemad kui võimalus senist tööd ka edaspidi jätkata.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming kohtunik