2-18-10656/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. oktoober 2019

Tsiviilasja number

2-18-10656

Tsiviilasi

A.S. hagi Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

25 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.S. (isikukood XXXXXXXXXXXX ),

esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu),

volitatud esindaja Agu Rillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 20. juuni 2019 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.S. kanda. Eesti

Vabariigile hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Jätta

A.S. le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja

kulud Eesti Vabariigi kanda. A.S. esindaja riigi õigusabi

tasu ja kulud määratakse kindlaks eraldi määrusega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.S. (hageja) esitas 7. juulil 2018 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju 25 000 euro

hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja kinnipeetav Viru Vanglas vangistusseaduse (VangS) § 2

mõistes. Hageja alumisel lõualuul on ainult üks purihammas, mistõttu hageja ei saa toitu närida,

on näljas ning kannatab sellest tulenevalt psüühilist stressi. Toidu söömise vajaduse tõttu on

hageja sunnitud toitu närima ja see on hammaste puudumise tõttu valus. Hageja pöördus

29. detsembril 2017 kostja poole alumise hambaproteesi saamiseks, kuid kostja vastas

24. jaanuaril 2018 hageja pöördumisele eitavalt. Kostja vastuse kohaselt paigaldatakse

kinnipeetavatele ainult totaalproteese, kuid hagejal see vajadus puudub (tl 22).

Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 (Vangistusseaduse alusel osutatavate

tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite

soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord) p-de 1269–1282 kohaselt kuulub

vanglas osutavate hambaraviteenuste hulka proteeside paigaldamine ja seda ka osalise

proteesina ja ühe hamba kaupa. Seega ei ole õige kostja väide ainult totaalproteeside

paigaldamise kohta.

Hageja ja kostja vahel oli tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 758

lg 1 mõttes. Kostja ei ole osutanud hagejale piisavat ja asjakohast ravi. Hambaproteesi

paigaldamata jätmise tõttu on hageja olnud näljas, kannatanud ilma proteesita närimise tõttu

valu. Pidev näljas olemine ja valu kannatamine mõjus hageja psüühikale ning on tekitanud

hagejale jäädava terviserikke psüühikahäire näol. Kostjapoolne raviteenuse osutamine ei

vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ning seda ei osutatud tavaliselt oodatava hoolega.

Kostja on põhjustanud sellega hagejale nii füüsilist kui hingelist valu ja kannatusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejale on vanglas osutatud pidevat ja asjakohast

tervishoiuteenust. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt

tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab vangla

tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja

viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka

kasutamise põhimõttest. Seega tuli hagejal tõendada, et vangla meditsiiniosakonna otsus

hagejale uusi proteese teha oli meditsiinilisest aspektist vale.

Hageja ei tõendanud, et kostja tervishoiuteenus ei vastaks üldisele tasemele, ega seda, et

tervishoiuteenuse osutaja väidetav rikkumine oleks süüline. Antud juhul tuleb vaadata, milline

oleks hageja positsioon väljaspool vanglat, s.o kuidas hinnatakse riigi üldises

tervishoiusüsteemis hageja proteeside vajadust ning kas hagejaga võrreldavale isikule tehtaks

hageja soovitavad proteesid riigipoolse rahastusega.

Hageja heitis kostjale ette, et talle ei valmistatud proteese peale tema 29. detsembri 2017

taotluse esitamist. Kui hageja oleks olnud isik, kellel oleks olnud õigus riigi kulul proteeside

saamiseks, tuleks arvestada, et plaaniline tervishoiuteenuse osutamine toimub ravijärjekorra

alusel. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema proteesivajadus oleks olnud erakorraline,

hageja tervises ei ole olnud ka vahetult taotluse esitamisele eelnevalt selliseid märke, mis

viitaksid tervise halvenemisele. Kuna plaanilist ravi teostatakse järjekorra alusel, oleks hageja

pidanud tõendama (peale seda, kui ta on tõendanud enda õigust tasuta proteesidele), et taotluse

esitamisest kuni hageja vabanemiseni 2. novembril 2018 möödunud aeg oleks olnud

ebamõistlikult pikk. Hageja ei ole seda teinud. Hagejale taotletavaid proteese polekski võimalik

teha, arvestades hageja hammaste üldist seisukorda (tl 77).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 20. juuni 2019 otsusega hagi mittevaralise kahju 25 000 euro

hüvitamiseks rahuldamata ning riigi õigusabi tasu ja õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda.

Hageja viibis alates 3. juulist 2008 kuni 2. novembrini 2018 kinnipeetavana Viru Vanglas, tema

suhtes kohaldub VangS § 49 lg 1. Kostjal oli kohustus osutada hagejale tervishoiuteenust, sh

hambaraviteenust (VÕS § 758 lg 1). Hageja pöördus 29. detsembril 2017 kostja poole

taotlusega valmistada ja paigaldada talle alumised hambaproteesid, kuna tal on alalõuas vähe

hambaid, mis põhjustab raskusi söömisel. Kostja vastas 24. jaanuaril 2018, et kinnipeetavatele

paigaldatakse ainult totaalproteese. Hambaravikaardi andmetel hagejal totaalproteeside vajadus

puudub.

VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt

korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades

vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust

tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub

VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele

isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema

tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse

osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping

loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või

tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui

otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või

eeldatavale tahtele.

Kuna Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 p-de 1269–1282 kohaselt kuulub

vanglas osutavate hambaraviteenuste hulka proteeside paigaldamine ja seda ka osalise

proteesina ja ühe hamba kaupa, on kostja viidates ainuüksi asjaolule, et kinnipeetavatele

paigaldatakse ainult totaalproteese, keeldunud hagejale põhjendamatult alumistele lõualuudele

vajalike proteeside paigaldamisest. Kostja 24. jaanuar 2018 vastuses puuduvad viited raha

otstarbeka kasutamise põhimõttele ning sellele, et hagejal puudub meditsiinilisest aspektist

lähtuvalt vajadus osaliste proteeside järele.

Maakohus leidis, et tervishoiuteenuse osutamise raames 24. jaanuari 2018 vastuses viidatud

põhjusel võib lugeda tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust

tuleneva kohustuse rikkumiseks. Samas toob kohustuste rikkumine endaga kaasa

tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile

kahju. Kuna vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejat hambaproteeside valmistamiseks järjekorda

pannud, on kostja väide, et hageja oleks pidanud tõendama, et taotluse esitamisest kuni hageja

vabanemiseni 2. novembril 2018 möödunud aeg on olnud ebamõistlikult pikk, asjakohatu.

Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest

viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see

eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi

määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju,

mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu

sõlmimise ajal.

Tervisehoiuteenuse osutamisest tekkinud kahju korral peab kahjustatud isik tõendama neid

asjaolusid, mille esinemisega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja ei ole

kohtule esitanud ühtegi tõendit talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju kohta. Söömine

puuduvate purihammasteta võib olla raskendatud ja isegi valulik, kuid see, et näljatunne ja valu

söömisel tekitaksid püsivaid terviserikkeid psüühikahäirete näol, ei ole üldiselt teadaolev fakt,

mis ei vajaks tõendamist. Püsivat psüühikahäiret saab diagnoosida vastava ala spetsialist

(psühhiaater). Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostjapoolne hageja proteeside

taotluse rahuldamata jätmine tekitas hagejale püsiva tervisekahjustuse psüühikahäire näol.

Seega ei ole hageja tõendanud väidetava mittevaralise kahju olemasolu.

Pole välistatud, et puuduvate purihammaste tõttu võis hagejal tekkida raskusi söömisel

(närimisel) ja ta võib seoses sellega ebamugavust ning valu tunda, kuid asjas puuduvad tõendid,

mis annaksid alust lugeda seda olukorda raviveaks TTKS § 2 lg 1 mõttes. Hageja ei ole

tõendanud kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal väidetava kahju tekkimise

vahelist põhjuslikku seost. Hageja poolt taotletav mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot ei ole

kooskõlas Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemega ning võrreldav juhtumitega, mille asjaolud

on sarnased.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus, teha uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju 25 000 eurot

ning jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

Kostja keeldus põhjendamatult hagejale tervishoiuteenuse osutamisest, see oli raviviga ning

kostja rikkus sellega tervishoiuteenuse lepingut.

Ravivea tõttu pidi hageja kannatama nälga ja valu ning sai jääva psüühikahäire. Kuigi

maakohus on põhjendatult leidnud, et puuduvate purihammastega võis söömine olla valulik või

raskendatud, asus maakohus ekslikule seisukohale, et need ei saa põhjustada psüühikahäiret ja

hagejal psüühikahäire tekkimine kostja ravivea tõttu pole tõendatud. Kostja poolt hageja

ravimisest keeldumine on nii raske rikkumine ning see on toime pandud otsese tahtlusega,

mistõttu kostjale tuleb omistada iga võimalik tagajärg, mis sellise rikkumisega võis tekkida.

Valu ja nälja põhjustamisega on kostja tekitanud hagejale mittevaralist kahju.

Maakohus on möönnud, et hagejal võis olla raskendatud süüa, võis olla valu ja nälg, kuid ei ole

seda kahju hüvitamisel arvestanud. Maakohus on käsitlenud ainult psüühilist häiret. Nälja ja

valu tundmise põhjustamise tõttu oleks maakohus pidanud hagi osaliselt rahuldama ja mõistma

hagejale juba nende põhjustamise eest välja mittevaralise kahju hüvitise mõistlikus suuruses.

Nälja ja valu tõttu psüühikahäire saamine on üldteada asjaolu.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning hageja

menetluskulud tema enda kanda.

Puuduvad tõendid, et hagejale oleks kahju tekkinud. Tõendite esitamise vajalikkusele juhtis

maakohus hageja tähelepanu ka 4. märtsi 2019 kohtuistungil. Kahju on faktiküsimus, mida

hagejal tuleb tõendada ning tegemist ei ole üldteadaoleva asjaoluga. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt oli kahju tõendamine hageja kohustus ning jättes kahju

kohta tõendid esitamata oli hagi rahuldamine juba ainuüksi seetõttu välistatud.

Maakohus sedastas otsuse p-is 11, et vangla poolt 24. jaanuari 2018 vastus hagejale ei vastanud

Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 p-dele 1269–1282. Maakohus ei

tuvastanud, et hagejale vanglas proteeside tegemata jätmisel oleks kostja rikkunud

tervishoiuteenuse osutamise lepingut ka sisuliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, ringkonnakohus muudab

TsMS § 657 lg 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab

menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tervishoiuteenuse osutamata jätmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega ei ole hageja kahju tekkinud hageja väitel mitte

ravivea, vaid raviteenuse osutamata jätmise tõttu. Hageja väitel on kostja põhjendamatult

keeldunud talle alumiste hambaproteeside valmistamisest ja paigaldamisest.

TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused,

ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt

tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe

(Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011 määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse

osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes.

8. VÕS § 760 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule,

kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja

tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega.

Tervishoiuteenus peab vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või

kaasama eriarsti.

Hageja väitel puuduvad tal alumised purihambad (peale ühe) ja talle on vaja paigaldada

hammaste asendamiseks protees.

Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega.

VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1

kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et

arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti

täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab

ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde. VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et

karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Riigikohus on selgitanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset

õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja

juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst

(tervishoiutöötaja) (Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 8;

15. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 7; 22. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-18182, p 10). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse

osutamise aja üle (Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13).

9. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230

lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad.

Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on oma meditsiiniteenuse osutamise kohustust

rikkunud ning hagejale on sellest tulenevalt kahju tekkinud. Ka tekkinud mittevaralist kahju

peab kirjeldama ja tõendama samuti hageja, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude

olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu

22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hagejale alumistele lõualuudele vajalike

proteeside paigaldamisest keeldumine, viidates ainuüksi asjaolule, et kinnipeetavatele

paigaldatakse ainult totaalproteese, ei ole õiguslikult põhjendatud. Vabariigi Valitsuse

19. detsembri 2003 määruse nr 330 p-de 1269–1282 kohaselt kuulub vanglas osutavate

hambaraviteenuste hulka proteeside paigaldamine ja seda ka osalise proteesina ja ühe hamba

kaupa.

Hagejal tuli menetluses tõendada, et kostja keeldus põhjendamatult tervishoiuteenuse

osutamisest või osutas tervishoiuteenust, mis ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele

(VÕS § 762). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta vajas meditsiiniliste

näidustuste järgi proteese. Hageja poolt kostjale esitatud taotluse kohaselt on tal vaja alumisi

hambaproteese, põhjuseks: „hambaid on alalõuas vähe ja raskuse söömisel“.

Hageja hambaravikaardist ei nähtu, et hagejal oli meditsiiniline vajadus proteeside järele.

Hambaravikaardist nähtuvalt nõudis hageja proteese veebruaris 2010 (tl 89). Hageja enda

kinnitusel on tal ülemiste hammaste proteesid olemas juba aastast 2010 (tl 94). Tunnistaja

hageja hambaarst Anne Kõrgvee kinnitusel on hageja hambakaardist nähtuvalt hageja aastal

2010 hambaproteesid saanud. Tunnistaja arvates on tegemist osaliste ülemiste proteesidega.

Tunnistaja väitel tuleb kõigepealt kõik hambad ära ravida ja alles siis saab proteesi saamiseks

järjekorda panna. Järjekorda saab panna isikuid, kellel puudub 50% hammastest. All reas peab

olema 14 hammast, hagejal puudub all 5 hammast, s.o vähem, kui 50%. Seega hageja ei olnud

proteeside saamise nimekirjas (tl 113 pöördel). Kostja ei pöördunud hambaarsti poole

proteeside saamiseks. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 330 § 3 lg 2 teise lause kohaselt valib tervishoiutöötaja

tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise

abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega oluline

on eelkõige tervishoiuteenuse osutamise vajadus. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta vajas

meditsiiniliste näidustuste järgi proteese, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud

hagejapoolne tervishoiuteenuse osutamata jätmine (VÕS § 760 rikkumine) ega ka VÕS § 762

nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamine kostja poolt. Kostja ei ole rikkunud

VangS § 52 lg-s 2 ja § 53 lg-s 2 sätestatud kohustust kinnipeetavale ravi osutamiseks ja

erialaarsti juurde suunamiseks.

10. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Juhul,

kui hageja oleks tõendanud kostja poolt kohustuse rikkumist, ei oleks see siiski piisav

mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Nõude rahuldamiseks oleks hageja pidanud tõendama

lisaks lepingu rikkumisele ka tekkinud mittevaralist kahju ning põhjuslikku seost rikkumise

ning tekkinud väidetava kahju vahel.

Üldjuhul ei ole proteeside vajadus terviserike, mis vajab viivitamatut ja kohest ravi. Asja

materjalidest tulenevalt on hagejal probleemid hammastega juba pikemat aega, sh talle tehti

2010. aastal ülemised proteesid. Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hageja oleks enne

detsembrit 2017 pöördunud kostja poole taotlusega alumiste proteeside saamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu oleks nälja ja valu tõttu psüühikahäire

tekkimine üldteada asjaolu. Maakohus leidis põhjendatult, et psüühikahäiret saab diagnoosida

vastava ala spetsialist, s.o psühhiaater. Hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist tõendanud.

Samuti puuduvad tõendid kostja lepingu rikkumise, mittevaralise kahju ning nende põhjusliku

seose kohta.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et nälja ja valu tundmise põhjustamise tõttu oleks

maakohus pidanud hagi osaliselt rahuldama ja mõistma hagejale nende põhjustamise eest välja

mittevaralise kahju hüvitise mõistlikus suuruses.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjat esindas ringkonnakohtus kostja töötaja (tl 60).

TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest

hüvitatakse üksnes sõidukulud. Ringkonnakohus lahendas tsiviilasjas kirjalikus menetluses.

Sellest tulenevalt kostjale hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtu menetluses puuduvad.

Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, seega ei saa

hagejalt riigi õigusabi tasu ja kulusid ringkonnakohtus välja mõista. Hagejale riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu ja kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja

kulud määratakse kindlaks eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke