2-17-117146/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

1(15)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-117146

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi RAAM

Arhitektid AI OÜ vastu 330 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RAAM Arhitektid AI OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

330 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Kädi Sacik-Korn

Kostja RAAM Arhitektid AI OÜ

(registrikood

11470542), lepinguline esindaja Juhan Raudsepp

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda hageja poolt 30. augusti 2019 menetlusdokumendile lisatud tõendite -

koopiad

kolmest

kollasele

ilmastikukindlale

paberile

trükitud leppetrahvinõudest – vastuvõtmisest.

2. Jätta Harju Maakohtu 29. juuni 2018 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

otsuse põhjendusi.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja,

RAAM Arhitektid AI OÜ kanda.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

2(15)

5. Rahuldada

hageja

Osaühingu

EUROPARK

ESTONIA

taotlused

apellatsioonimenetluses ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

6. Määrata RAAM Arhitektid AI OÜ poolt Osaühingule EUROPARK ESTONIA

hüvitatavate kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ja

mõista RAAM Arhitektid AI OÜ-lt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks

välja 1200 eurot. Apellatsioonimenetluses Osaühingul EUROPARK ESTONIA

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

7. Välja mõistetud menetluskulude summalt (otsuse resolutsiooni p 6) tuleb RAAM

Arhitektid AI OÜ-l tasuda Osaühingule EUROPARK ESTONIA viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule

14. augustil 2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse RAAM Arhitektid AI OÜ (kostja)

vastu 330 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 6. septembril 2017

vastuväite. Pärnu Maakohtu 15. septembri 2017 määrusega anti nõue üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 2. oktoobril 2017 Harju maakohtule hagi kostja vastu 330 euro

saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX (sõiduk)

vastutav kasutaja vähemalt alates 2. juulist 2008. Sõidukit pargiti korduvalt hageja

opereeritavatele parkimisaladele ja sõiduki parkimise eest jäeti ajavahemikul 19. august

2014–26. märts 2016 tasumata 11 korral. Iga korra eest nõuab hageja leppetrahvi 30 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväited olid

kokkuvõtvalt järgmised:

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

3(15) 

hagi ei esitatud õige kostja vastu. Perioodil alates augustist kuni detsembrini 2014

kasutas tööalaselt sõidukit YY (kostja osanik), samuti kasutas ta sõidukit ka

perioodil alates aprillist kuni augustini 2015. Ka märtsis 2016 oli sõiduki

kasutajaks kostja osanik. Hageja peab oma nõude esitama parkimislepingu

sõlminud isiku, mitte aga sõiduki omanikuks või vastutavaks kasutajaks oleva

juriidilise isiku vastu; 

hageja esitas leppetrahvinõude alles 5. juunil 2017 ja seega on ta VÕS § 159 lg 2

kohaselt kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hagejal oli sõiduki omanik teada juba

alates 13. novembrist 2014, seega puudusid tal igasugused põhjused leppetrahvi

nõude esitamisega viivitada; 

hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja neilt ei selgu, et fotodel oleks

kujutatud just vaidlusalune kostja ja tema osaniku kasutatud sõiduk;  hageja

tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised.

MAAKOHTU OTSUS

4. Harju Maakohus rahuldas 29. juuni 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 330 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need

rahaliselt kindlaks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud kostja, et hageja loetletud aegadel

kasutas sõidukit kostja osanik. Hageja on aga tõendanud, et sõiduki vastutav kasutaja on

kostja. Samuti nähtub hageja esitatud mobiilse parkimise väljavõttest, et sõidukit on

vaidlusalusel ajavahemikul peamiselt pandud parkima kostja telefoninumbrilt. Sõiduki

vastutaval kasutajal lasub vastutus ja kohustus teada, kes ja millal autot kasutab. Samuti

peab sõiduki vastutav kasutaja olema valmis neid asjaolusid tõendama. Kostja ei

tõendanud, et vaidlusalusel ajal kasutas sõidukit kostja osanik. Seega on üürileping sõiduki

parkimiseks sõlmitud hageja ja kostja vahel.

Kuivõrd leppetrahvinõuded on pandud kostja kasutuses olnud sõiduki esiklaasile kojamehe

vahele kohe pärast rikkumise tuvastamist, ei saa väita, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul

nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist. Lisaks saatis hageja kostjale e-kirja teel 5. juunil

2017 nõudekirja. Hageja esitatud dokumentidest nähtub, et hagiavalduses loetletud aegadel

pargiti just kostja kasutuses olev sõiduk. Samuti on esitatud fotodelt võimalik aru saada,

millistes parklates sõiduk pargiti. Hageja tõendas, millistel tingimustel vaidlusalustel

aegadel parkimislepingud sõlmiti ja kus parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid

asetsesid. Parkimistingimused, liiklus- ja teavitusmärgid viitavad piisavalt sellele, et isik

siseneb tasulisele eraparkla alale.

30 euro suuruse leppetrahvi nõue iga rikkumise eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav.

Hageja tüüptingimused ei ole tühised.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

5. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

panna hageja kanda.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

4(15)

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1.

Esiteks on maakohus ebaõigesti tõendeid hinnates jõudnud seisukohale, et

tegemist on õige kostjaga, kuigi sõidukit kasutas kostja osanik.

Maakohus tugines vääralt Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16

ja 26. jaanuari 2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, sest praegusel juhul on teada, et

sõidukit kasutas kostja osanik ning hageja oli 13. novembrist 2014 teadlik asjaolust, et

sõiduki omanikuks (või vastutavaks kasutajaks) on kostja. Telefoninumber XXXXXXXX

kuulub kostja teisele osanikule ja selle numbri kasutamine tasulise parkimise eest

maksmiseks tõendabki vaid seda, et tema tasub korrektselt tasulise parkimise eest.

5.2.

Teiseks ei ole leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Tõendatud ei

ole, et leppetrahvi nõuded paigutatud sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Ja kui seda

tehti, ei ole ikkagi tõendatud, et kostja oli nõuetest teadlik. Hageja ei saatnud

kostjale e-kirja teel meeldetuletust.

Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus sõiduki omanikult nõutakse aastaid hiljem

detailselt kuupäeva ja kellaaja täpsusega andmeid sõiduki kasutajate kohta juhul, kui ta ei

suuda seda täpselt meenutada, loetakse ta vastutavaks väidetava parkimislepingu

rikkumise eest.

5.3.

Kolmandaks hindas maakohus valesti tõendeid, mis väidetavalt tõendavad

kostjale kuuluva sõiduki parkimist. Fotodelt ei ilmne, et pildistatud on kostjale

kuuluvat sõidukit.

5.4.

Neljandaks on hageja tüüptingimused tühised. Maakohus jättis andmata

hinnangu asjaolule, et tasulise parkimisteenuse osutaja määrab parkimise eest

hinna ise ja see on puhtalt tema äririsk. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja

kehtestatud parkimistasud on oluliselt odavamad kui tasuline parkimine linna

tänavatel ja et õige ei ole arvesse võtta mitte ainult tunnitasu vaid ka päevatasu ja

asjaolu, et teatud tundide lõppemisel rakendubki automaatselt päevatasu, st parkida

võib sama tasu eest 24 t. Seega on meelevaldne kohtu võrdlus Tallinna avaliku

tasulise parkimisalade tasudega ja seal kehtestatud sanktsioonidega.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

MENETLUSE EDASINIE KÄIK

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. novembri 2018 otsusega kostja

apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hageja on VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud õiguse leppetrahvi

nõuda. Kostja sai kätte 5. juuni 2017 nõudekirja kõigi 11 parkimise kohta. Nõudekirja

saamise ajaks oli viimasest parkimislepingu rikkumisest möödunud enam kui aasta, st

kauem kui mõistlik aeg. Kõigist varasematest rikkumistest oli möödunud veelgi pikem aeg.

Hageja ei olnud ringkonnakohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70

mõttes tõendanud, et ta valis leppetrahvist teatamiseks mõistliku viisi. Hagejale olid

hiljemalt 13. novembril 2014 teada nii kostja kui ka sõiduki vastutava kasutaja isik ja

kontaktandmed. Alates 2014. aasta augustist kasutati sõiduki parkimiseks mitmeid

telefoninumbreid, mis olid hagejale teada. Sellises olukorras ei ole piisav ega TsÜS § 70

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

5(15)

tähenduses mõistlik, kui parkimise korraldaja jätab ainult teate sõiduki esiklaasile

kojamehe vahele ega üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust

kasutades.

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus selle

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus.

9. Riigikohus rahuldas 5. juuni 2019 otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas

ringkonnakohtu 9. novembri 2018 otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohus asus otsuses seisukohale, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude

panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise

mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda

kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades

tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof

vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks.

Praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.

Kolleegiumi hinnangul ei muutnud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks

iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema

kontaktandmed.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsuse kohaselt hinnata kõiki

kostja apellatsioonkaebuse väiteid ning esitada vastavalt oma seisukohad.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu

otsuse

resolutsioon

tuleb

jätta

muutmata,

kuid

kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Esmalt lahendab kolleegium kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega poolte

menetluslikud taotlused.

11.1. Hageja on 30. augusti 2019 menetlusdokumendis palunud vastu võtta

täiendavad tõendid – koopiad kolmest kollasele ilmastikukindlale paberile trükitud

leppetrahvinõudest. Kostja on vaielnud 12. septembril 2019 esitatud seisukohas

nimetatud tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja

kõnealune taotlus tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda.

11.2. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS §

652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti

esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja

arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi

hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning ringkonnakohus peab tõendi uut

uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). TsMS § 652 lg 4 järgi peab

pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

6(15)

põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt

vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

11.3. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS §-s 652 sätestatud

aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul hageja poolt esitatud tõendid vastu

võtta ja nendega asja lahendamisel arvestada. Lisaks ei ole hageja esitanud

ringkonnakohtule TsMS § 652 lg 4 järgi nõutavaid põhjendusi uute tõendite

esitamise lubatavuse kohta. Vajadust tõendada väiteid, et hageja on leppetrahvide

nõudmisest kostjale teatanud ka enne 5. juunit 2017 ning jätnud leppetrahviteated

sõiduki kojamehe alla, pidi hageja ringkonnakohtu hinnangul mõistma juba

maakohtu menetluses. Kostja on neid asjaolusid vaidlustanud juba 2. novembril

2017 esitatud hagivastuses (I kd, tl-d 111–118). Kostja ei ole menetluses hiljem

nendest vastuväidetest loobunud.

Kuna kõnealused tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist hagejale ei

toimu.

11.4. Apellatsioonimenetluses varem esitatud taotlused on ringkonnakohus

lahendanud 9. novembri 2018. a otsusega. Pooled ei ole taotlenud, et

ringkonnakohtu uus koosseis asja uuel läbivaatamisel eelmise koosseisu poolt

tehtud ettevalmistavaid toiminguid kordaks. Kohus ei pea kõnealuste toimingute

kordamist ka ise vajalikuks (TsMS § 20 lg 1 teine lause).

12. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et poolte vahel on vaidlus

eelkõige järgmistes küsimuses: 

kas parkimislepingud sõlmis sõiduki kasutajana kostja või tema juhatuse

liige ning kas sellest lähtuvalt on hagi esitatud õige kostja vastu; 

kas hageja on mõistliku aja jooksul nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist; 

kas kostjale kuulunud sõiduk parkis hageja väidetud aegadel ja kohtades ning 

kas parkimislepingu tingimused on tüüptingimustena tühised.

Kõigis nendes küsimustes vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses. Nagu eelnevalt

märgitud, on Riigikohus saatnud 5. juuni 2019 otsusega käesoleva tsiviilasja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

13. Kaebuse esimese väite kohaselt eksis maakohus kostja kui parkimislepingu poole

tuvastamisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud.

13.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega, et sõiduki

paigutamisega tasulise parkimise alale sõlmitakse selle ala sissesõidu juures

nähtaval olevatel (tüüp)tingimustel üürileping, mille ese on sõiduki ajutiseks

hoidmiseks vajaliku ruumi (maa-ala) kasutusse andmine (parkimisleping). Neid

maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Hageja heidab

kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute

rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Kolleegium märgib, et

parkimislepingute tingimused on Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

7(15)

parkimisalade puhul suures osas sarnased (vastavalt I kd, tl 82 ja tl 69), aga Mere

pst 6/8 parkimisala puhul mõneti erinevad (I kd, tl 74).

13.2. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud

tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 2 ei või

tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled

kasutasid mh eksimuse tõttu. Tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 kohaselt

arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning p 5 kohaselt ka vastaval tegevusalal

mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust.

13.3. Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt

sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel. Mere pst 6/8 parkimisala tingimuste

p 1 näeb ette, et lepingu teine pool on sõiduki omanik või kasutaja, kes p 2 järgi

vastutavad solidaarselt. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes

juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik,

kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana

liiklusregistrisse. Parkimislepingu olemusest tuleneb, et kasutajana Mere pst 6/8

parkimisala tingimuste p 1 tähenduses tuleb samuti käsitleda sõiduki tegelikku

kasutajat ehk juhti.

13.4. Seadusest ega parkimistingimuste sõnastusest ei tulene otseselt, et juht

saaks olla juriidiline isik. Maakohtu järgitud Riigikohtu praktikast järeldub siiski,

et sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat saab lugeda parkimislepingu pooleks.

Ringkonnakohus järgib sama käsitlust ja leiab, et hageja parkimistingimusi tuleb

tõlgendada viisil, mille järgi mõisteid "sõiduki juht" või "kasutaja" ei tohi

tõlgendada liiga kitsalt, vaid nendega on hõlmatud ka sõiduki parkimisest

(sõidukile ajutise hoiukoha üürimisest) huvitatud isikuna sõiduki omanik või

vastutav kasutaja. Niisuguse tõlgenduse kasuks kõnelevad nii LS § 188 lg 2 kui ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1. Sellisel juhul saab ka eeldada,

et parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja (nii nagu see

sõnaselgelt nähtub Mere pst 6/8 parkimisala tingimustest) ning selle eelduse peab

ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral

ka tõendades.

13.5. Maakohus jaotas tõendamiskoormise kokkuvõtvalt õigesti ja kostja ei

tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne

füüsiline isik. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

korda neid. Kirjeldatud olukorras saab hageja nõuda parkimislepingust tulenevate

kohustuste täitmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt.

14. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ei ole esitanud leppetrahvi nõudeid mõistliku aja

jooksul. Kostja hinnangul ei ole mh tõendatud, et leppetrahvi nõuded paigutati

sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Igal juhul ei ole kostja arvates tõendatud, et

kostja oli nõuetest teadlik. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kõigist leppetrahvinõuetest on hageja

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

8(15)

kostjale teatanud mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi

tuleb kolleegiumi hinnangul kostja vastuväidetest lähtuvalt siiski täiendada.

14.1. VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse

määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas

pidades (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).

Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle

aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki

asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.

detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt 9. mai 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).

Kolleegium möönab, et teatud lepingurikkumiste puhul ei ole lepingu sisu, täitmist ja

poolte huve silmas pidades alati otstarbekas ja põhjendatud, et kahjustatud pool peaks

leppetrahvi nõudest enne selle esitamist eraldi teatama. See võib olla nii eelkõige juhul,

kui lepptrahvi eesmärk ei ole kohustuse täitmisele sundimine, vaid täitmise asendamine

(VÕS § 159 lg 1 teine lause), aga ka siis, kui rikkumine toimub vahetult pärast lepingu

sõlmimist või sellega sisuliselt samaaegselt. Siiski ei saa ka sel juhul eitada, et leppetrahvi

saama õigustatud pool võib kaotada nõudeõiguse hea usu põhimõtte tõttu. Nimelt ei erista

VÕS § 159 lg 2 sama paragrahvi esimese lõike kahes lauses märgitud leppetrahvide liike.

Seega võib lepingut rikkunud poolel iga lepingu puhul tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi ei nõuta, kui rikkumisest ja sellest teadasaamisest on möödunud mõistlik aeg

VÕS § 159 lg 2 tähenduses.

14.2. Praeguses asjas tuleb hinnata, milline on mõistlik aeg leppetrahvi

nõudmisest teatamiseks parkimislepingu puhul. Ühest küljest peab parkimise

korraldajal olema piisav võimalus selgitada, kes oli parkimislepingu teine pool,

teisest küljest tuleb arvestada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja huviga

säilitada sõiduki tegeliku kasutamise andmeid piiratud aja jooksul. Selles osas näeb

LS § 72 lg 2 ette andmete säilitamise kuue kuu pikkuse tähtaja, mida

ringkonnakohtu hinnangul tuleb ühtlasi pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2

tähenduses. See järgib parkimislepingu mõlema poole huve piisavalt

tasakaalustatult.

14.3. Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teatise sõiduki

esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Kostja

väidab, et ta pole nimetatud teateid kätte saanud. Hageja ei ole menetluses

vastupidist tõendanud. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et muul viisil ei üritanud

hageja kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada enne 5. juunit 2017, kui kostja

sai kätte hageja nõudekirja.

TsÜS §-st 70 tuleneb, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles

teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel

esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus

kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse

edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle

edastamiseks mõistliku viisi.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

9(15)

14.4. Eelmärgitut arvestades tuleb käesoleva asja lahendamisel hinnata, kas

leppetrahvinõuete jätmine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele oli mõistlik

tahteavalduse edastamise viis TsÜS § 70 tähenduses. Selleks, et lepingut rikkunud

isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab

tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud

selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse

edastamiseks mõistliku viisi.

Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses leidnud, et parkimisteenuse osutamisel

leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse

edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Riigikohus on täiendavalt märkinud, et

kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib

tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel

juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud. Tahteavalduse

edastamise viisi ei muuda ebamõistlikuks iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki

vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed.

14.5. Kostja hinnangul ei ole tõendatud ka see, et iga hagis märgitud rikkumise

puhul on hageja jätnud leppetrahvi saamise soovi kajastava tahteavalduse sõiduki

esiklaasile kojamehe alla. Kolleegiumi hinnangul on sõidukist tehtud fotode põhjal

tuvastatav, et sõiduki esiklaasile on kõigil juhtudel paigutatud kollast värvi teatis,

osadel juhtudel lisaks ka punast värvi teatis (I kd, tl 32 pöördel, tl 35 pöördel, tl 38

pöördel, tl 41 pöördel, tl 45 pöördel, tl 48 pöördel, tl 52 pöördel, tl 55 pöördel, tl

58 pöördel, tl 62 pöördel ja tl 66 pöördel).

Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus

olevate fotode põhjal küll tuvastada. Samas olid hageja väidete kohaselt kollastel teatistel

sama sisuga leppetrahvinõuded, mis on lisatud hagiavaldusele, punane teatis oli

võlgnevuse teatis, mille näidise on kostja esitanud samuti hagiavalduse lisana (I kd, tl 92).

Hagiavalduse

lisadena

esitatud

leppetrahvinõuded

on

hageja

väitel

samad

leppetrahvinõuded, mis esitati kostjale (st jäeti sõiduki esiklaasile kohamehe alla).

Erinevuseks on vaid paberi materjal, millele nõue on taasesitamiseks prinditud – kojamehe

alla jäetud leppetrahvinõue oli prinditud kollasele ilmastikukindlale paberile, asja

materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele paberile.

Ringkonnakohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid

arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et kollastel teatistel

sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile (I kd, tl-d 32, 35, 38,

41, 45, 48, 52, 55, 58, 62 ja 66). Hagejal oleks ka objektiivselt rakse sarnastes olukordades

oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt

ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Isegi kui hageja

esitaks menetluses teatise (leppetrahvinõude) sõidukile paigutatuga identsel kujul (st

samast materjalist paberil ja samas formaadis), ei annaks see teatisele kui tõendile

eelduslikult paremat kvaliteeti või suuremat kaalu.

Lisaks ei ole kostjal praegusel juhul ka tõsikindlat alust väita, et hagile lisatud

leppetrahvinõuded erinevad kojamehe alla jäetud teatiste sisust, kuna kostja kinnitusel ei

ole ta ühtegi sõidukile jäetud teatist kätte saanud.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

10(15)

Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega, nagu ei oleks hagile lisatud fotodelt nähtav

kostja sõiduk (vt täpsemalt otsuse p 15 teine lõik).

14.6. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel

tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale

leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on kõikidel juhtudel

teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist.

14.7. Maakohus on kolleegiumi hinnangul poolte esitatu põhjal õigesti leidnud, et hageja

nõuded ei ole TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud üldist 3-aastast aegumistähtaega arvestades

aegunud. Apellatsioonimenetluses kostja aegumise vastuväitele sisuliselt enam ka ei tugine

ning maakohtu viidatud järeldusi ei vaidlusta (vt I kd, tl 174). Ringkonnakohus rõhutab, et

seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu

põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks

hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21.

detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11; 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-21710, p 36). Kolleegiumi arvates käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid

ei esine.

15. Kostja leiab samuti, et maakohus hindas valesti tõendeid, mis väidetavalt

tõendavad kostjale kuuluva sõiduki parkimist. Kostja leiab, et asja materjalide hulgas

olevatelt fotodelt ei ilmne, et pildistatud on kostjale kuuluvat sõidukit.

Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas

kõiki hageja esitatud fotosid kogumis ning tegi neist õigesti järelduse, et need kajastavad

sõiduki parkimist hageja esile toodud aegadel ja kohtades. Ringkonnakohus järgib ka selles

osas vaidlustatud otsuse põhjendusi, aga tuvastab täiendavalt, et sõiduk oli pargitud

Sadama parkimisalale 19. augustil, 10. septembril, 22. oktoobril, 12. novembril 2014, 10.

aprillil, 21. aprillil ja 22. mail 2015; Estonia ps 7a parkimisalale 20. oktoobril 2014 ja 26.

märtsil 2016 ning Mere pst 6/8 parkimisalale 2. aprillil ja 30. juunil 2015. Kuigi kõikidel

juhtudel ei ole hageja esitanud pilte, millelt oleks näha sõiduki esiosale kinnitatud

registrimärk, siiski on piltidel kujutatud sõiduki detailide, ümbruse ja kellaaegade järgi

kogumis selgelt tuvastatav, et pildistatud on vaidlusalust sõidukit vastaval parkimisalal.

16. Samuti on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu kostja väide, et parkimislepingu

tingimused on leppetrahvi määrade osas tüüptingimustena tühised.

16.1. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut

rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus

määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla

tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel

ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka

Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-21-68-16, p 36). Seega tuleb

uuritavale väitele vastamiseks selgitada, kas kostja parkimisala tingimustes

märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta ning Mere pst 6/8

parkimisala puhul kuni 50 eurot rikkumise kohta on ebamõistlikult suured.

16.2. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et leppetrahv võib olla kokku

lepitud kohustuse täitmisele sundimiseks (VÕS § 159 lg 1 esimene lause) või

täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine lause). Maakohus jättis

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

11(15)

ringkonnakohtu arvates siiski andmata hinnangu, kumba eesmärki leppetrahv

käesoleval juhul teenib. Selles osas tuleb sarnaselt eespool p-s 13.1 märgituga

rakendada VÕS § 29 sätteid ja parkimislepingute sisuks olevaid parkimistingimusi

tõlgendada.

16.3. Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisala tingimuste punkte 2, 9 ja

11 nende koostoimes tõlgendades ning hageja käitumist arvesse võttes (VÕS § 29

lg 5 p 3), ei ole põhjust arvata, et hageja nõuaks samal ajal leppetrahviga neil aladel

parkimistasu maksmist. Seega on vastavalt eespool p 15 teises lõigus kuupäevade

ja parkimiskohtade osas tuvastatule 11-st juhul 9-l leppetrahv suunatud kohustuse

täitmise asendamisele.

Mere pst 6/8 tingimuste p 6 viimase lause kohaselt ei asenda leppetrahvi tasumine

parkimistasu maksmist. Seega sisaldub 2. aprilli ja 30. juuni 2015 parkimislepingutes

kokkulepe leppetrahvi tasumiseks eesmärgiga sundida parkijat lepingut täitma.

16.4. Põhimõtteliselt on õige kostja arusaam, et leppetrahvi suuruse mõistlikkuse

hindamisel tuleb ühe asjaoluna arvestada, millise kohustuse täitmise asendamiseks

või ka täitmisele sundimiseks on leppetrahv kokku lepitud. Parkimise korraldamist

ja parkija poolset parkimislepingu täitmise kontrollimist arvestades on kohane

lähtuda ühe ööpäeva parkimistasust, sellele viitab vähemalt kaudselt Mere pst 6/8

tingimuste p 6. Ühe ööpäeva pikkuse parkimise eest tuleb tingimuste juures

esitatud hinnakirjade järgi Mere pst 6/8 parkimisalal tasuda 6 eurot 40 senti,

Sadama parkimisalal 2 eurot ja Estonia pst 7 parkimisalal 32 eurot 25 senti (27*1

+ 21*0,25).

16.5. Kolleegium leiab samas, et parkimislepingu eripära arvestades on nii

täitmise asendamiseks kui ka täitmisele sundimiseks kokku lepitud leppetrahvi

summa mõistlikkuse hindamisel siiski vaja lisaks parkimistasu suurusele arvesse

võtta muid asjaolusid.

16.6. VÕS § 158 lg 1 ja § 161 lg 1 mõtte kohaselt peaks leppetrahv katma

mõistlikult ettenähtava kahju, aga vastav kokkulepe vabastab kahjustatud

lepingupoole kohustusest tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju täpset

koosseisu ning suurust. Sel viisil lihtsustab leppetrahvi kokkulepe vastaspoole

lepingurikkumisele tugineva poole tegevust hüvitise nõudmisel. Kirjeldatud

eesmärki ei saavutata, kui leppetrahvi võrrelda üksnes tuluga, mis lepingupoolel

jäi vastaspoole rikkumise tõttu saamata.

Sadama parkimisala tingimuste p-de 2 ja 3 ning Mere pst 6/8 tingimuste p-de 3 ja 4 järgi

toimub parkimise eest tasumine automatiseeritult ja tasumist tõendav või muud parkimist

õigustav dokument tuleb paigaldada viisil, mis võimaldab hagejal parkimislepingu

täitmist kontrollida regulaarselt parklat üle vaadates. Seega nähtub lepingutest, et kohase

täitmise korral ei kaasne hagejale iga sõiduki parkimise lubamise ja selle korraldamisega

märkimisväärseid kulusid. Küll aga on selge, et parkimistasu maksmata jätmise korral

peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja

väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või

leppetrahvi sissenõudmiseks.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

12(15)

Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv

parkimislepingu puhul ringkonnakohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule

veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki

omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku

lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma

kohustust täitma.

Samuti on kolleegiumi hinnangul asjakohane võtta arvesse, millise sanktsiooniga peab

parkimiskorra rikkuja arvestama juhul, kui ta pargib sõiduki kohaliku omavalitsuse üksuse

hallatavale parkimisalale. Maakohus viitas mõneti ebatäpselt Tallinna Linnavolikogu 20.

detsembri 2012. a määruse nr 30 § 13 lg-le 7, mis ei reguleeri leppetrahvi. Korrektsem

olnuks viidata LS § 188 lg-s 8 kehtestatud viivistasu ülemmäärale, mis on samuti 31 eurot

ööpäevas. See siiski ei toonud kaasa ebaõiget järeldust käesolevas asjas nõutava

leppetrahvi määra kohasusele.

16.7. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 50 euro suurune leppetrahv Mere pst 6/8

parkimisala puhul ega kuni 30 euro suurune leppetrahv muude kõnealuste

parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.

16.8. Juhul kui nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib võlgnik VÕS §

162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist.

Praegusel juhul on kostja viidanud leppetrahvide vähendamise võimalusele küll

ringkonnakohtule 10. oktoobril 2018 esitatud seisukohas (I kd, tl 201 pöördel), kuid asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks leppetrahvide vähendamist taotlenud maakohtu

menetluses. Seetõttu saaks ringkonnakohus leppetrahvide suuruse vähendamist kaaluda

juhul, kui esineks TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolu ja kui kostja oleks uute vastuväidete

lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt põhjendanud (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 ja selles viidatud 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-

11-11, p 13). Kostja ei ole käesolevas asjas nõutavaid põhjendusi esitanud.

Lisaks ei oleks kolleegiumi hinnangul ka alust kostja esitatud põhjendustel hageja poolt

nõutavaid leppetrahve (30 eurot iga rikkumise kohta) vähendada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse on maakohus kindlaks

määranud vaidlustatud 29. juuni 2018 otsuses. Sama otsusega on maakohus kindlaks

määranud ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohtu hinnangul ei

anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega

kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Käesoleva otsusega jaotab ringkonnakohus seni jaotamata menetluskulud, s.o

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka

hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

18. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud ja kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

19. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

13(15)

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

19.1. Hageja esindajate poolt 18. märtsil 2019 Riigikohtule esitatud

menetluskulude nimekirja (II kd, tl 19) ning 16. oktoobril 2019 ringkonnakohtule

esitatud nimekirja ja selle 23. oktoobri 2019 täpsustuse kohaselt (II kd, tl-d 61–62;

71) on hageja kandnud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulusid

kokku 4053 eurot 50 senti (summa käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad

esindajakulust. Lepingulised esindajad vandeadvokaadid U. Volens ja A.Pavelts

on nimekirjadest nähtuvalt osutanud õigusabi 24,3 tunni ulatuses tunnitasuga 170

eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: 

töö ajavahemikul alates 30. novembrist kuni 10. detsembrini 2018:

tsiviilasja toimiku läbitöötamine, maa- ja ringkonnakohtu otsuse

analüüs, Riigikohtu praktika analüüs ning kassatsioonkaebuse

koostamine – kokku 11 tundi; 

töö ajavahemikul alates 13. kuni 18. märtsini 2019: kostja

kassatsioonkaebuse vastuse analüüs, kohtupraktika analüüs (maa-,

ringkonna- ja Riigikohtu praktika analüüs), õiguskirjanduse ja Saksa

õiguse analüüs ning seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku 8,5

tundi; 

6. mai 2019: analüüs ja seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku

2,8 tundi; 

28. august 2019: materjalide analüüs ja õiguslik analüüs, Riigikohtu

otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile – kokku 2 tundi.

Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

19.2. Kostja peab 22. oktoobril 2019 ringkonnakohtule esitatud seisukohas

hageja menetluskulu põhjendamatult suureks ning leiab, et isegi hagi rahuldamise

korral ei saaks mõista kostjalt menetluskulusid välja hagihinda (330 eurot) ületavas

ulatuses (II kd, tl-d 69–70).

19.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh

lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk

kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja

keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11).

Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus

rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kohtule esitatud avalduses taotletava hüve

väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja

väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul

hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse

mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise

menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

14(15)

nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt

Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).

19.4. Eelmärgitut arvestades on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja

lepingulise esindaja kulud ei tohiks ületada tsiviilasja hinda (mis praegusel juhul

on 330 eurot). Käesolev tsiviilasi on vähemahukas ning õiguslikult üldiselt

keskmise keerukusega. Kassatsiooniastmes oli vaidlus üksnes selle üle, kas

ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ja TsÜS § 70. Samas tuleb

arvestada, et hageja sai kassatsiooni korras oma õiguste kaitseks Riigikohtu poole

pöörduda üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Kolleegium peab

Eestis keskmisi vandeadvokaadi teenuse eest makstavaid tasusid arvestades

ebatõenäoliseks, et kassatsioonkaebuse koostamise teenust olnuks kostjal võimalik

saada 330 euro või veelgi väiksema summa eest. Tuleb arvestada, et

vandeadvokaatidest esindajad ei olnud hagejat eelnevas menetluses esindanud,

mistõttu kulus neil teatav mõistlik ja põhjendatud aeg ka tsiviilasja materjalide

läbitöötamisele.

Kolleegiumi hinnangul võib tsiviilasja mahtu ja keerukust ning kassatsioonkaebuse sisu

arvestades pidada kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks (koos tsiviilasja toimiku

läbitöötamise, maa- ja ringkonnakohtu otsuste analüüsiga jms) 8 tundi. Muud hageja

menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole juba tsiviilasja hinda (st hagiga

taotletu väärtust) arvestades mõistlikud ja põhjendatud.

Hageja esindajad on asja materjalidest nähtuvalt esitanud 18. märtsil ja 6. mail 2019

Riigikohtule küll kirjalikud seisukohad, kuid see ei olnud praegusel juhul asjatundliku

õigusteenuse osutamiseks tingimata vajalik. Kõik põhilised väited oli hageja esitanud juba

kassatsioonkaebuses. 28. august 2019 toimingute (s.o materjalide analüüs ja õiguslik

analüüs, Riigikohtu otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile) seos käesoleva asja

menetlusega jääb selgusetuks. Nende toimingute ajakulu ei oleks ka eelmärgitut

arvestamata TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Käesoleva asja keerukus ei tingi kolleegiumi hinnangul ka mitme lepingulise esindaja

osavõttu kassatsioonimenetluses (TsMS § 175 lg 3). Samas ei ole alust arvata, et esindajad

oleks teinud kassatsioonkaebuse koostamisel dubleerivaid toiminguid.

19.5. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindajate tunnitasud 170 eurot

(käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud. Selline

tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohtupraktika järgi ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu,

mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt

Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Asja

mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja

vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta).

Kolleegium lisab, et kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot

ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja

mahust ja keerukusest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul

asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 150 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Nagu

eelnevalt märgitud, on käesolev vaidlus vähemahukas ning õiguslikult keskmise

keerukusega.

Tsiviilasi nr: 2-17-117146

15(15)

19.6. Eelmärgitut

arvestades

määrab

ringkonnakohus

hageja

poolt

kassatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 1200 eurot (8*150)

ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. TsMS § 174 lg 10

kohast kinnitust ei ole hageja esitanud. Seetõttu ei kuulu menetluskuludelt

arvestatud käibemaks hüvitamisele.

Apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud hüvitamisele kuuluvaid kulusid ei ole hagejal

menetluskulude nimekirjadest ega tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tekkinud.

19.7. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele

otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates

otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

20. TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv