2-17-10072/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

30. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-10072

Tsiviilasi

AS-i

Spordikeskus

TERAS

(pankrotis)

pankrotihalduri Maire Armi hagi OÜ Valser Vara

vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i Spordikeskus TERAS (pankrotis) pankrotihalduri

Maire Armi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

542 030,80 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AS Spordikeskus TERAS (registrikood 12299626,

pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm,

lepinguline

esindaja advokaat Erki Siht

Kostja OÜ Valser Vara (registrikood 10261003),

lepinguline esindaja Ants Kuningas

Asja läbivaatamine

20. september 2019, kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Pankrotihaldur Maire Arm, hageja lepinguline esindaja

advokaat Erki Siht

Kostja seaduslikud esindajad JS ja AM, lepinguline

esindaja Ants Kuningas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. mai 2019. a otsus osas, millega jäeti AS-i

Spordikeskus TERAS (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi OÜ Valser

Vara vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes rahuldamata, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi selles osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas osaliselt OÜ Valser

Vara 9. märtsi 2019. a protokolli parandamise taotluse ja jättis rahuldamata OÜ

Valser Vara 13. märtsi 2019. a taotluse prokuratuurile kuriteoteate esitamiseks.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

2 (10)

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. AS-i Spordikeskus TERAS (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas

29. juunil 2017 Harju Maakohtule OÜ Valser Vara (kostja) vastu hagi, milles palus kostja

ebaseaduslikust valdusest välja mõista hagejale kuuluvad asjad.

Hageja täiendas 31. augustil 2018 hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 3

järgi asjaolude muutumise tõttu ja nõudis asjade asemel kahju 499 952,68 eurot koos

seadusjärgse viivisega.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati 6. novembri 2015. a määrusega välja AS-i Spordikeskus

TERAS (võlgnik) pankrot. Võlgniku tegevuskohaks oli Tallinnas Rannamõisa tee 4h asuv

spordiklubi, mis asus kostjale kuuluval kinnistul asuval hoones (spordiklubi). Võlgnik kasutas

kinnistut üürilepingu alusel ning 1. augustil 2015 sõlmiti võlgniku, kostja ja OÜ Teras vahel

üürniku asendamise kokkulepe, mille kohaselt sai üürnikuks ning kinnisasja valdajaks OÜ

Teras. Kinnistu kaasvaldajaks jäi ka võlgnik, sest olulise osa üüripinnal asuvast varast kuulus

võlgnikule. Võlgnikule kuulus spordiinventar, tööriistad, sisseseade ja muud esemed

väärtusega 662 025,05 eurot. Pärast pankroti väljakuulutamist andis hageja pankrotivara

11. novembri 2015. a akti alusel võlgniku tegevjuhile DO’ile vastutavale hoiule.

Kostja tungis 18. juulil 2016 omavoliliselt spordiklubisse. 20. juuli 2016. a e-kirjas teavitas

kostja võlgniku ja OÜ Teras tegevjuhti, et võttis 18. juulil 2016 üle spordiklubi valduse ning

rakendab objektil olevate esemete ja vara suhtes pandiõigust. OÜ Teras üürivõlg sai olla kuni

50 288,26 eurot.

Hageja sai menetluse käigus teada, et võlgnikule kuuluv vara on enampakkumisel võõrandatud

ja see on läinud kostja enda omandisse, kasutades variisikutena lähikondseid äriühinguid Valser

Vara Haldus OÜ ja Adusum OÜ. Sellega takistas kostja hagejal õiguskaitsevahendite

kasutamise.

Kostja, teades, et tegemist on võlgniku pankrotivaraga, võõrandas pankrotivara, rikkudes

sellega käsutuskeeldu ja tekitas võlgnikule kahju. Kostja teadis 2016. a juulis, kui hageja esitas

tsiviilasjas nr 2-16-11289 hagi tagamise avalduse, et tegemist on pankrotivaraga. Isegi kui

kostja ei olnud pankrotiseaduses (PankrS) sätestatud kohustusest teadlik, siis esines kostjal

üldisest käibekohustusest tulenev kohustus hoiduda pärast hageja poolt hagi tagamise avalduse

esitamisest teadasaamist pankrotiavara õigusvastasest käsutamisest. Seega rikkus kostja

võlgniku omandiõigust, alternatiivselt on kahju tekitatud heade kommete vastase tahtliku

käitumisega või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.

Hageja nõue ei ole aegunud. Tegemist oli üüripinnal oleva varaga, mitte asjale tehtavate

muudatuste ja parendustega.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt sai võlgnik spordiklubi üürnikuks 20. märtsi 2013. a üürniku

asendamise kokkuleppe alusel. Üürileping võlgnikuga lõppes 1. augustil 2015. Võlgnik ei

jäänud üürilepingu eseme kaasvaldajaks. Vastavalt 1. augusti 2015. a kokkuleppe p-le 4.2.4 oli

3 (10)

uuel üürnikul OÜ-l Teras välistatud üürilepingu eseme allüürile andmine. Kostja ei vastutanud

võlgniku vallasvara eest pärast seda, kui võlgnik spordiklubist 1. augustil 2015 lahkus.

OÜ-ga Teras lõppes üürileping 14. aprillil 2016 üürniku olulise lepingurikkumise tagajärjel,

sest OÜ Teras ei maksnud nõuetekohaselt üüri. OÜ Teras esindaja DO esitas kostjale

15. märtsil 2016 võlatunnistuse, millega tunnistas sissenõutavaks muutunud kohustust

71 508,02 eurot, mis tulenes tasumata üürist, ja kõrvalnõudeid 71 508,02 eurot. Võlgnevuse

lubas OÜ Teras tasuda 30. aprilliks 2016. Kuna võlgnevust ei tasutud, luges kostja üürilepingu

üles öelduks 14. aprillil 2016. OÜ Teras esindajat DO teavitati, et spordiklubi valdus tuleb

üürileandjale üle anda hiljemalt 9. mail 2016 kell 12.00 ning ruumid peavad olema vabastatud

kolmandatele isikutele kuuluvatest esemetest. OÜ Teras valdust üle ei andnud ja kostja võttis

valduse üle 18. juulil 2016, fikseerides lukustamata uksed ning taastades objekti üle valve.

Kostjale jääb arusaamatuks, kellele ja mida hoiule anti, sest võlgniku asukohaks ei olnud alates

1. augustist 2015 Rannamõisa tee 4h. Võlgnik ei olnud sõlminud vara hoiulepingut OÜ-ga

Teras, kes oli spordiklubi otsene valdaja. Kostja ei teadnud, et spordiklubis oli kolmandale

isikule kuuluvat vara. Hageja ei ole tõendanud, et hagiavalduse lisades loetletud vara asus

spordiklubis ning et see oli seal olemas ka 18. juulil 2016, kui kostja spordiklubi valduse üle

võttis. Võlgniku tegevuskohad Tallinnas olid Punane tn 69, Linnamäe tee 3 ja Joa tn 2. Seega

võis vara asuda ka nimetatud aadressidel. Kostja teavitas OÜ Teras juhatuse liiget DO, et

rakendab spordiklubis asuvate asjade suhtes üürileandja pandiõigust ja loovutab nõude koos

pandiga Adusum OÜ-le. Adusum OÜ ja OÜ Halduri Assistent saatsid DO-le teate avaliku

enampakkumise korraldamisest 1. septembril 2016. Vara müük toimus avaliku suulise

enampakkumise teel. OÜ Teras ei vaidlustanud vara osas pandiõiguse teostamist.

Kostja leiab, et 11. novembri 2015. a akti ei koostatud sellel kuupäeval. Kui võlgniku vara

otsene valdus läks 11. novembri 2015. a akti alusel üle DO-le, siis ei ole hagejal nõudeõigust

kostja vastu. Kostja ei ole võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja ning kostjale ei ole mingit

pankrotivara üle antud. Üheski hageja aruandes ei ole kajastatud võlgniku nõuet kostja vastu.

Hageja nõue on aegunud, sest vara jätmist üürilepingu esemele saab lugeda üürilepingu eseme

muudatuseks, mille osas on nõude esitamise tähtaeg kuus kuud arvates üürilepingu lõppemisest.

Vallasasjade soetusmaksumus ei tõenda kahju suurust. Põhivara osteti 2012. a, kuid võlgnik sai

spordiklubi üürnikuks 2013. a. Ei ole usutav, et võlgnik ostis inventari ette pool aastat enne

spordiklubi üürimist. Võlgniku 2013. a majandusaasta aruande kohaselt arvestati inventari ja

IT-seadmete elueaks 3–5 aastat. Seega on spordiklubi inventar amortiseerunud. On üldtuntud

asjaolu, et sporditarviku harilik väärtus pärast müümist väheneb vähemalt 20%. Garantiiaja

lõppemise järel on eseme harilik väärtus vähenenud 50–80%. Hageja ei ole tõendanud, et

spordikeskuse vara hooldati. Vara harilik väärtus oli 0 eurot või oli vähemalt võrdne

üürivõlgnevusega 71 508,02 eurot.

Hageja ei ole tõendanud, et seadis spordikeskuses olnud varale käsutuskeelu. Kostjat ei ole

ühestki käsutuskeelust teavitatud. Pärast hageja hagi tagamise avaldusest teadasaamist ei

tulenenud kostjale üldisest käibekohustusest kohustust hoiduda vara käsutusest, sest hageja ei

suutnud ka kohtule tõendada hagi tagamise avalduses esitatud väiteid.

OÜ Teras on kostja vastu esitanud hagi sama vara eest hüvitise 869 100 euro saamiseks

(tsiviilasi nr 2-16-16309).

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 15. mai 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata,

menetluskulud AS-i Spordikeskus TERAS (pankrotis) kanda ja mõistis kostja kasuks välja

menetluskulud 7322 eurot koos seadusjärgse viivisega.

4 (10)

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval

süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose

kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Hagi rahuldamise eelduseks pidi hageja esmalt tõendama, et kostja valduses olid võlgnikule

kuuluvad asjad ning kostja teadis, et asjad kuuluvad võlgnikule. Maakohus tuvastas arvete,

lepingute ja tunnistaja DO ütluste alusel, et võlgniku poolt olid ostetud järgmised asjad: meeste

riietusruumi 235 riidekappi (lockers), naiste riietusruumi 63 riietuskappi, Pavigym

põrandakate, Synergy 360, Superfunctional 9 tükki, Hammock Antigravity 9 tükki, Parallels,

Snake Light, Snake Medium, Snake Strong, Suspension ABS, Pull here 5 tükki, Functional

Handle 3 tükki, Carabiners 3 tükki, Multitraining Pole, Reebok Rep Set Corner Set (White) 2

tükki, BOSU Balance Trainer PRO 20 tükki, Reebok step 20 tükki, Reebok Vinyl Handweight,

1 kg 10 tükki, Reebok Vinyl Handweight, 2 kg 30 tükki, Reebok Vinyl Handweight, 3 kg 10

tükki, Reebok Vinyl Handweight, 4 kg 6 tükki, Reebok Polyurethane Rep Set with Handles 20

tükki, Reebok Rep Disc, 1,25 kg 5 tükki, Reebok Rep Disc, 2,5 kg 10 tükki, Reebok Rep Disc,

5 kg 5 tükki, Reebok Rep Disc, 10 kg 5 tükki, Reebok yoga Mat with eyelets 20 tükki, Fysioline

Sport Short Matt 100x60 20 tükki, tatami punane 106 tükki, tatami must 246 tükki, tatami sinine

46 tükki, tatami hall 74 tükki, teleskoopiline tribüün, lakke tõmmatavad korvpallirõngad 2

tükki, elektrooniline tabloo, võrkpallipostid ja polsterdus 2 tükki, võrkpalli võitlusvõrk,

kohtuniku pukk, treeningseadmed CYBEX, HP Laserjet PRO, Pioneer mikrofon, Panasonic

LED TV 42’’ ja SF 15, WAP-Ax Wireless audio streamer 2 tükki, Behringer mixer pult, Reloop

Wireless microphone set 2 tükki, Subwoofer BETA.

Tunnistaja DO ütlustega luges maakohus tõendatuks, et võlgnik ostis ka Quenaax Suur Raam

ning võistluskunstide saali varustuse Boyko ja Windy.

Maakohtu hinnangul olid videofailid usaldusväärsed tõendid ja nendega on tõendatud võlgniku

ostetud asjade asumine spordiklubis. Videofailiga „AS Teras Spordiklubi avamine“ on

tõendatud, et spordiklubis asusid jõusaaliseadmed ja poksikotid Boyko. Videofailiga

„Sisevaade_spordiklubi Teras“ on tõendatud, et spordiklubis on poksikotid Boyko,

seinapadjad, poksipirnid, jõusaaliseadmed, riidekapid koos lukustussüsteemidega. Videofailiga

„Tallinna Taipoksi Klubi Teras“ on tõendatud, et spordiklubis on poksikotid Boyko,

seinapadjad, poksipirnid, treeningpallid. Videofailiga „Teras Superfunctional“ on tõendatud, et

spordiklubis on saali Superfunctional sisustus. Videofailiga „Roman Gritanjuk saates Kas tohib

10.10.2015“ on tõendatud, et spordiklubis on Cybex jõusaaliseadmed, Superfunctional

seadmed, pallimängude saali varustus (korvpall ja võrkpall), lahtikäiv tribüün, Synergy saali

varustus, võitluskunstide saali varustus (poksikotid Boyko, poksipirnid, seinaplaadid).

Maakohus ei lugenud usaldusväärseks tõendiks 23. oktoobril 2015 Ilja Santaševi poolt hagejale

saadetud põhivara loetelu, sest nimetatud dokumendist ei nähu, kes on selle koostanud ning

kust on selline väljatrükk tehtud.

Maakohus hindas kostja väidet, et tsiviilasjas nr 2-16-16309 on OÜ Teras esitanud tema vastu

hagi samade asjade osas kahjuhüvitise nõudes. Tsiviilasjas nr 2-16-16309 30. oktoobril 2018

esitatud hagiavalduse tervikteksti analüüsides leidis maakohus, et osaliselt on tsiviilasjas nr 2-

16-16309 ja praeguses asjas esitatud hagi ühe ja sama vara suhtes. OÜ Teras hagiavalduses on

loetletud varana, mille eest hüvitist nõutakse, pallimängude, aeroobika, judo ja jooga saalide

sisustus. Kuna tunnistaja DO ütlused selle kohta, kes vara soetas, olid vastuolulised, pidas

maakohus tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks.

Maakohus hindas võlgniku pangakonto väljavõtteid ja leidis, et isegi kui osaliselt nähtub

pangakonto väljavõtetest pallimängude saali, aeroobika, judo ja jooga saalide sisustuse eest

maksmine, siis kuna see on vastuolus tsiviilasjas nr 2-16-16309 esitatud hagiavalduses toodud

asjaoludega, siis arve esitamisest ega selle tasumisest ei saa järeldada omandiõiguse tekkimist.

5 (10)

Maakohus hindas 11. novembri 2015. a pankrotivara vastutavale hoiule andmise akti ja selles

kajastatud esemeid. Maakohtu hinnangul on akt koostatud sellel märgitud kuupäeval. Samuti

tuvastas maakohus, et osaliselt aktis märgitud vara oli ka 11. novembril 2015 olemas. Osad

aktis märgitud esemed on määratlemata, neid ei ole võimalik hageja poolt esitatud nimekirjaga

võrrelda ega tuvastada esemete samasust. Nimetatud akt aga ei tõenda, et kõik aktis märgitud

esemed kuuluksid võlgnikule. Samuti ei tekkinud võlgnikul spordikeskusesse jäänud esemetele

kaasvaldust.

Kostja esitas Maksu- ja Tolliametile vallasasjade kohta nimekirja, mille suhtes teostas kostja

üürileandja pandiõigust. Selles nimekirjas on märgitud jõusaali varustuse osas 69 eset. Hageja

poolt esitatud nimekirjast nähtub jõusaali varustuse osas 72 eset. Nimekirjade võrdlemisel on

võimalik tuvastada, et kostja nimekirjas on hageja nimekirjas märgitud esemeid, kuid mitte

kõiki. Seega ei läinud kostja valdusse kõiki hageja nimekirjas märgitud asju. Hageja poolt

hagiavalduses märgitud identifitseeritava vara osas, mis kuulus võlgnikule, sattusid kostja

valdusse jõusaaliseadmeid, 176 meeste riietusruumi kappi ja 97 naiste riietusruumi kappi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg 1 järgi laieneb üürileandja pandiõigus ka üüripinnal

asuvatele kolmandate isikute vallasasjadele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 järgi loetakse

vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Üürileandja võib eeldada,

et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt Riigikohtu

11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12).

Hageja esitas 25. juulil 2016 tsiviilasjas nr 2-16-11289 hagi tagamise avalduse, milles osundas,

et kostja valduses on pankrotivara. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et ühe poole

menetlusdokumendist

saaks

teisele

poolele

omistada

teadmist

mingist

asjaolust.

Menetlusdokumendis esitatakse poole väited, mida siis vastaspool kas võtab omaks või millele

vaidleb vastu. Kostja ei ole võtnud omaks, et tema valduses oli võlgniku vara. Tunnistaja DO

ütlused selle kohta, kas kostja pidi teadma, et OÜ Teras maksab osa oma kasumist võlgnikule

spordiinventari kasutamise eest, ei olnud maakohtu hinnangul üheselt mõistetavad ega

usaldusväärsed.

Maakohus leidis, et VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu

ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule. Seega ei eelne kolmanda isiku õigused

üürileandja pandiõigusele, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada, et

asjad ei kuulu üürnikule.

Kuna kostjal puudus teave, et tegemist oli võlgniku varaga, ei pidanud kostja selle

võõrandamisest hoiduma. Seadusest sellist kohustust üürileandjale ei tulene.

Maakohus tagastas hageja poolt 1. aprillil 2019 esitatud 22. juuni 2016. a kirja, sest see esitati

tähtaega rikkudes.

Maakohus rahuldas osaliselt kostja 9. märtsi 2019. a taotluse 4. märtsi 2019. a kohtuistungi

protokolli parandamiseks ning jättis rahuldamata kostja 13. märtsi 2019. a taotluse

kriminaalasja algatamiseks DO poolt valetunnistuse andmise osas.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Kui rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada, palus hageja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus hindas tõendeid valesti, kui luges OÜ Teras poolt tsiviilasjas nr 2-16-16309 esitatud

hagi alusel tõendatuks vaid jõusaaliseadmete ning riidekappide kuulumise võlgnikule

(maakohtu otsuse p 67). Selles osas tegi maakohus üllatusliku ning vastuolulise otsuse, andes

teises tsiviilasjas esitatud hagile sedavõrd suure kaalu. Tõendite hindamisel rikkus maakohus

TsMS § 232 lg-t 1.

6 (10)

Hageja on tõendanud, et kõik hagis loetletud esemed kuulusid võlgnikule.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tunnistaja DO ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed.

Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostjat teavitati võlgniku pankrotist ning pankrotivara

puudutavatest asjaoludest. Kostja pidi olema hiljemalt 2016. a juulis teadlik, et spordiklubis

olev vara ei kuulu OÜ-le Teras. Hageja esitas 25. juulil 2016 kostja vastu hagi tagamise

avalduse tsiviilasjas nr 2-16-11289, milles andis teada, et kostja valduses on võlgnikule kuuluv

vara. Sellele oli lisatud hageja poolt koostatud pankrotivara nimekiri. Kostja on hagi tagamise

avalduse kätte saanud ja sellele 28. juulil 2016 vastanud.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et hageja nõude eeldused ei ole

täidetud, sest kostjal puudus kohustus arvestada pankrotimenetluses sätestatud pankrotihalduri

käsutusõigusega. Maakohus jättis arvestamata, et pankrotimenetluse algatamisel on

pankrotivara käsutusõigus üksnes ja ainult pankrotihalduril (PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, §

108 lg 1 ja § 124 lg 1). Pankroti väljakuulutamise tagajärjena kaotavad nii võlgnik kui ka

pankrotivara pandipidaja oma käsutusõiguse PankrS § 35 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel. Pandipidajal

on võimalik oma õigusi pankrotimenetluses kaitsta PankrS § 94 lg-st 1 tuleneva nõudeavalduse

esitamisega ning pandiga koormatud vara müügi korral saada oma nõue rahuldatud PankrS §

153 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel. Kostja on rikkunud PankrS § 138 lg-s 1 sisalduvat keeldu ning

käsutustehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel tühine (vt Riigikohtu

17. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-11, p 14). Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu

28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590 (p 17.1), et tagatud nõude tunnustamisest

tekib õigus osaleda pandieseme realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel, mitte õigus

rahuldada nõue isiklikuks võlgnikuks mitteoleva pankrotivõlgniku muu vara arvel.

Maakohus ei hinnanud hageja väidet, et PankrS sätted pankrotivara käsutusõiguse ja

pankrotivara võõrandamise osas on erisätted üürileandja pandiõigust puudutavate normide

suhtes, rikkudes kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 307 lg 1, mille kohaselt üürileandja ei või oma

valdusse võtta rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt

võimalike tulevaste nõuete tagamiseks. Esemete väärtust tuleb hinnata enne nende

realiseerimist (Riigikohtu 24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 14).

Isegi kui kostja ei teadnud PankrS sätestatud kohustusest, oli kostjal üldisest käibekohustusest

tulenev kohustus hoiduda pärast hagi tagamise avaldusest teadasaamist pankrotivara

käsutamisest. Kostja viis pankrotivara sisuliselt tasuta enda lähikondse omandisse.

Eeltoodud rikkumised on kaasa toonud ebaõige otsuse.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Vastuses taotles kostja 4. märtsi 2019. a kohtuistungi protokolli parandamise taotluse

rahuldamist, kohaldada hageja nõudele aegumist ning hageja poolt esitatud osaliselt tõlgitud

tõendite ja videofailide asja juurest eemaldamist.

Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti tõendeid hinnates tuvastanud, et jõusaaliseadmed

ning riietusruumide kapid kuulusid võlgnikule.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud AS-i Spordikeskus TERAS

(pankrotis) kanda ning mõistis kostja kasuks välja menetluskulud 7322 eurot koos seadusjärgse

viivisega. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

7 (10)

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Muus osas, s.o protokolli parandamine ja

kriminaalasja algatamise avalduse esitamata jätmine, on maakohtu otsus jõustunud.

7. Kolleegium selgitab esiteks, mis on apellatsioonimenetluse ese. Apellatsioonkaebuses

palub hageja vaidlustatud otsuse täies ulatuses tühistamist, kuid sisuliselt vaidlustab hageja

otsust osas, milles jäeti hagi rahuldamata, hageja tõend vastu võtmata, menetluskulud võlgniku

kanda ning mõisteti võlgnikult kostja kasuks välja menetluskulud.

20. septembri 2019 ringkonnakohtu istungil hageja täpsustas, et vaidlustab maakohtu otsuse

resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas.

8. Tulenevalt hageja 20. septembri 2019 ringkonnakohtu istungil antud selgitustest nõuab

hageja kostjalt omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 1045 lg 1 p 5).

Alternatiivselt on kostja võlgnikule õigusvastaselt kahju tekitanud heade kommete vastase

tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8) ning teise alternatiivina seadusest tulenevat

kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7; vt 20. septembri 2019. a kohtuistungi

protokoll; IV kd, tl 39).

Kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül

põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku

seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on

põhjustanud õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü

puudumise (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14).

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas vara kuulus võlgnikule, kas kostjal oli õigus vaidlusalune

vara võõrandada, kas nimetatud vara võõrandamise tulemusena peab kostja hüvitama hagejale

kahju ning milline oli vara harilik väärtus.

10. Praeguses asjas puudub vaidlus, et võlgniku suhtes kuulutati pankrot välja

6. novembril 2015 (I kd, tl-d 14–16). Hageja väitel võõrandas kostja pankrotihalduri

nõusolekuta enampakkumise korras võlgnikule kuulunud vara. PankrS § 36 lg-st 1 tulenevalt

läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle

pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 138 lg 1 sätestab, et halduri

nõusolekul võib pandipidaja vallaspandi eseme ise müüa. Vara müünud pandipidaja esitab

haldurile aruande müügist saadu kohta.

Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib

esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause

järgi ka ise seadust. Kuna kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, peab

kohus võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3,

§ 400 lg 5, § 401 lg 1).

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude näol on tegemist kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutusega. Kui kostja võõrandas pandiõiguse

alusel pankrotihalduri nõusolekuta enampakkumise korras pankrotivara, siis saab nõude

kvalifitseerida VÕS § 1043 järgi. Valikuõigus, kas esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue

VÕS § 1037 alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel,

kuulub hagejale (vt ka Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11;

18. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 13).

Hageja esitatud asjaolud võimaldavad õigussuhte kvalifitseerida erinevatel VÕS § 1045 lg-s 1

sätestatud alustel. Seega ei ole hageja tuginenud üksnes VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud

seadusest tulenevat kohustust rikkuvale käitumisele. Ringkonnakohtu istungil on hageja

esitanud nõuete alused alternatiivselt ja reastatult (TsMS § 370 lg 2). Asja uuel läbivaatamisel

tuleb maakohtul sellest ka lähtuda (vt otsuse p 8).

8 (10)

11. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse

kohaldamise eeldusena tuleb esmalt tuvastada, kas vara, mille kostja võõrandas, kuulus

võlgnikule.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käsitlenud haginõudega seotud probleemi, mis tuleneb

sellest, et hageja ei ole esitanud hagiavalduses vara nimekirja, mis võimaldaks varakogumisse

kuuluva iga konkreetse asja identifitseerimist. Kasutatud on samaaegselt nii eesti kui ka inglise

keelseid nimetusi, mis on teinud asjade tuvastamise võimatuks, sh nende omandiõiguse ja

valduse tuvastamise asjaolud koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega, nt kostja Maksu- ja

Tolliametile esitatud vallasvara nimekirjaga (II kd, tl-d 13–17) ja OÜ Teras poolt tsiviilasjas nr

2-16-16309 esitatud hagiavaldusega (III kd, tl-d 13–19). Maakohtu otsuse p-dest 80 ja 88

tuleneb, et hageja poolt esitatud varanimekirjas ei olnud kõik asjad identifitseeritavad, võimatu

oli tuvastada esemete samasust. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus

on eksinud vara kogumi tuvastamisel, sest OÜ Teras esitatud hagiavalduses ei ole nõutud

hüvitist spordiklubi vallasvara eest (vt apellatsioonkaebuse p 22). Ka kostja on vastuses

apellatsioonkaebusele leidnud, et maakohus on ise asjadele nimetusi andnud („lokerid“; vt

kostja apellatsioonkaebuse vastuse p 8).

Maakohus on otsuse p-s 88 tuvastanud, et vallasasjadest, mille osas kostja teostas pandiõigust,

kuulus võlgnikule jõusaali seadmed, 176 meeste riietusruumi kappi ja 97 naiste riietusruumi

kappi. Kolleegium leiab, et maakohus on vallasasjade omandiõiguse tuvastamisel rikkunud

menetlusnorme.

Maakohus

on

vallasasjade

tuvastamisega

seotud

asjaolusid

pooltega

arutanud

10. detsembri 2018. a eelistungil, kuid asjade nimetuste ebaselguse ja tuvastamise võimatuse

osas ei ole maakohus selget seiskohta võtnud (III kd, tl 48 pöördel). Sellises olukorras oleks

maakohus pidanud juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et asja õigeks lahendamiseks tuleb

hagejal esitada vara nimekiri, milles iga konkreetne asi on kajastatud eesti keeles, võimaldades

selle tuvastamist. TsMS § 363 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi tuleb hagiavalduses märkida hagi aluseks

olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid,

viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. 31. augusti 2018. a

hagiavalduse täiendus ega 31. oktoobri 2018. a menetlusdokument esemeid ega nende väärtusi

ei sisalda (II kd, tl-d 2–8, 97–101). Maakohus on teinud otsuse, kui asi ei olnud lõpliku lahendi

tegemiseks valmis (TsMS § 435 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja asjas uuesti

korraldada eelmenetlus, andes hagejale võimaluse asjade tuvastamise aluseks olevate asjaolude

täpsustamiseks. Seda ei ole mõistlik teha ringkonnakohtus.

12. Maakohus rikkus VÕS § 305 lg 3 kohaldamise eelduste tuvastamisel õigusnorme.

Üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja

teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Tegemist peab olema üüritud ruumi

sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega. Kohtupraktikas on leitud, et

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada,

et asjad ei kuulu üürnikule (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-

d 12 ja 18.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja teadis, et spordiklubis asuvad vallasasjad ei kuulu

üürnikule. Eeltoodud asjaolu tuvastamisel on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme.

Kostjale toimetati 25. juuli 2016. a hagi tagamise avaldus koos lisadega kätte ning kostja vastas

sellele 28. juulil 2016 (I kd, tl-d 38–39). Hagi tagamise avalduses avaldas hageja, et kostja

valduses on pankrotivara, mis kuulub võlgnikule, ning mille käsutusõigus on üksnes

pankrotihalduril. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse p-s 92 avaldatud seisukohaga, et ühe

poole menetlusdokumendist ei saa teisele poolele omistada teadmist mingist asjaolust. Hagi

tagamise

avalduse

esitamist

saab

lugeda

kostja

teavitamiseks

(vt

Riigikohtu

10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-37663, p 16). Maakohtul tuleb kostja teadmist või

teadma pidamist uuesti hinnata, arvestades ka ringkonnakohtu poolt vastu võetud tõendit, s.o

9 (10)

kostja 22. juuni 2016. a kiri pealkirjaga „Seisukoht OÜ Teras ettepanekule“ (IV kd, tl-d 13 ja

pöördel).

13. Kui maakohus uuel asja läbivaatamisel tuvastab, et VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu ja kostjal

tekkis spordiklubis olevatele võlgnikule kuuluvatele asjadele pandiõigus, siis tuleb pandiõiguse

realiseerimisel arvestada PankrS sätestatud normidega (PankrS § 35 lg 1 p 1, § 36 lg 1, § 138

lg 1). Võlgniku pankroti väljakuulutamine mõjutas kostja õigusi, sest pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist puudus kostjal õigus käsutada tema valduses pandiõiguse alusel olnud

võlgnikule kuulunud vallasasju. Seega ei ole kostjal võimalik, isegi kui tal ei ole võlgniku vastu

isiklikku nõuet, panna oma nõuet maksma väljaspool võlgniku pankrotimenetlust.

Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega

teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav esitada

pankrotimenetluses pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue, mille

sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi

jaotamisel tagatud kohustuste katteks (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-

14-60590, p-d 17.2 ja 17.3).

Pandist kui asjaõigusest tuleneb AÕS § 276 lg 1 järgi asjaõiguslik nõue pandiga tagatud nõude

rahuldamisele panditud vara arvel. Pandist ei tulene abstraktset realiseerimisõigust, vaid

pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks. Tagatud nõude

tunnustamisest tekib õigus osaleda pandieseme realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel, mitte

õigus rahuldada nõue isiklikuks võlgnikuks mitteoleva pankrotivõlgniku muu vara arvel (vt ka

PankrS § 153 lg 4 teine lause; vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590,

p 17.3).

14. Kui võlgnik on omandiõiguse kostja valduses olevatele asjadele kaotanud, annab see aluse

nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol. See aga eeldab, et

hagiavalduses esitatud vallasasjad on identifitseeritavad, misjärel saab poolte esitatud tõendite

alusel tuvastada nende hariliku väärtuse. TsÜS § 65 järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asjade harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja

seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui

õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme

väärtus oli sellest väiksem.

15. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Maakohus ei ole nõude aegumise

vastuväidet hinnanud. Kolleegium märgib, et hageja nõuab spordikeskuses olnud väidetavalt

võlgnikule kuulunud vallasasjade eest hüvitist. VÕS §-s 338 sätestatud kuuekuuline

aegumistähtaeg kohaldub üüritud asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise

nõudele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas hageja nõuab hüvitist ka

asjade eest, millele kohaldub kuuekuuline aegumistähtaeg.

16. Eelpool esitatud seisukohtade tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Asi on n-ö algusest

peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud vallasasju, mille eest hageja kahju hüvitamist

nõuab, ega võetud seisukohta poolte väidete kohta, mis puudutavad asjade harilikku väärtust

(kahju suurus).

17. Kuivõrd asi saadetakse tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda poolte apellatsioonimenetluses esitatud etteheiteid, mis

puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude

väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud

üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi

tõlgendamisel ja kohaldamisel.

10 (10)

18. Kostja on apellatsioonimenetluses taotlenud 4. märtsi 2019. a kohtuistungi protokolli

parandamist. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 4 on maakohus jätnud kostja

9. märtsi 2019. a protokolli parandamise taotluse osaliselt rahuldamata.

Kolleegium selgitab, et kostja ei saa taotleda tunnistaja ütluste osas protokolli parandamist.

Tunnistaja ütluste kohta protokollitu tehakse TsMS § 53 lg 1 esimese lause järgi kohe istungil

teatavaks ning TsMS § 53 lg 1 teise lause järgi tehakse protokolli parandused asjaomase isiku

vastuväite alusel, kui kohus sellega nõustub. Tegemist on eriregulatsiooniga TsMS § 53 lg 2

suhtes, mis võimaldab tunnistaja ütlusi parandada üksnes tunnistajal endal. Menetlusosalised

võivad TsMS § 53 lg 2 järgi taotleda protokolli parandamist muus osas kui tunnistajate ütluste

sisu osas (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 74). Muus

osas ei ole maakohus protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme

rikkunud.

19. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest