4-19-2486/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.10.2019.a. Tallinn

as Väärteoasja number 4-19-2486 Kohtukoosseis kohtunik

Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Leili Merila Kohtuasi

A.A (isikukood: XXX) väärteokaebus nr 4-19-2486 Vaidlustatud lahend Jõelähtme Vallavalitsuse väärteoasjas 12.04.2019.a otsus nr 324519000001

Asja läbivaatamise kuupäev 27.09.2019.a.

Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja A.A kaitsja Ain Alvin kohtuvälise menetleja, Jõelähtme Vallavalitsuse, esindajad: Tanel Tobro, Leho Kure

RESOLUTSIOON

Rahuldada A.A kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 12.04.2019.a otsusele väärteoasjas nr 324519000001 . täies ulatuses

Tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse .a otsus väärteoasjas nr 12.04.2019 324519000001 ning lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel täies ulatuses.

A.A ks rahuldada kaitsja Ain Alvini taotlus väärteomenetluse kulude hüvitamise – täies ulatuses.

Mõista Jõelähtme Vallavalitsuse kasuks välja 969,60 (üheksasada lt A.A kuuskümmend üheksa eurot ja kuuskümmend senti) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Väärteoasi nr 4-19-2486

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud, s.o alates 29.10.2019.a.

Asjaolud ja menetluse käik

Jõelähtme Vallavalitsuse järelevalveametnik Sergei Dõmša koostas 13.03.2019.a. väärteoasjas nr 324519000001 selle kohta, et A.A 20.02.2019.a. kella 11.16 ajal väärteoprotokolli xxxx, xxxx vallas, xxxx alevikus, xxxx tee xxxx juures, tahtlikult rikkus reklaami üldnõudeid, ei taganud enne reklaami paigaldamist ja avalikustamist xxxx reklaami paigaldusloa olemasolu seega õigusliku aluseta paigaldas ja avalikustas reklaami (reklaamplakat mõõtudega 3,0x1,8m tekstiga xxxx turg xxxx avatud xxxx detsember R 14:00-20:00 L 10:00-20:00 P 10:00-20:00). Protokolli kohaselt rikkus A.A sellega Välireklaami paigaldamise eeskirja ning reklaamimaksu kehtestamine xxxx vallas (edaspidi ka Määrus) § 13 nõudeid, pannes toime Reklaamiseadus § lg 1

järgi kvalifitseeritava väärteo.

Väärteoprotokollile esitas kaebuse esitaja 28.03.2019.a , milles taotles menetluse vastulause lõpetamist. Vastulauses leiti, et tegemist ei ole reklaamiga, vaid teabe andmisega. Samuti selgitati, et väidetavat reklaami ei ole teinud menetlusalune isik ehk füüsiline isik A.A, vaid äriühing xxxx OÜ. Samuti leiti, et isegi juhul, kui pidada avaldatut reklaamiks, oleks reklaamimaksu tasumiseks kohustatud isikuks xxxx OÜ. Ka osundati, et menetleja on seostanud reklaami üldnõuete rikkumise eeskirja § 13 rikkumisega ehk loata reklaami paigaldamisega. Eeskiri ei näe aga antud rikkumise eest ette vastutust rahalise karistuse näol, vaid eeskirja § 19 lg

1 sätestab ettekirjutuse tegemise võimaluse.

xxxx järelevalveametniku Sergei Dõmša poolt 12.04.2019.a koostatud otsusega määrati A.A-le RekS § 33 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, summas 400 eurot.

Otsuses leiti, et kinnitanud reklaami paigaldamist ja menetlusalune isik on ülekuulamisel reklaamis ei olnud viiteid juriidilisele isikule. Seega ei ole asjakohane väide, et menetlusalune isik ei ole teostanud või avalikustanud reklaami. Tahvlil olev teave „ “ xxxx vastab RekS 2 lg 3 nõudele

ehk on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Samuti ei nõustutud sellega, et väärteoasjas saaks silmas pidada isikut, kes on kohustatud reklaamimaksu tasuma, kuna Määruse § 2 lg 2ja §6 lg 1 kohaselt võib reklaami avalikustajaks ja maksumaksjaks olla ka füüsiline isik. äreldati, et seega on väärteokoosseisu J subjektiks mitte reklaamimaksu tasuma kohustatud isik, vaid reklaami avalikustaja, eks ei täitnud reklaami avalikustamise üldnõudeid. Samuti leiti, et Määrusega on kehtestatud nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja , kuid sanktsioonid üldnõudeid rikk kohale uva reklaami teostamise või avalikustamise eest näeb ette RekS § 33 lg 1.

Harju Maakohtule esitatud

kaebuses palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja lõpetada asjas menetlus. Kokkuvõtvalt ollakse kaebuses seisukohal, et praegusel juhul ei ole plakatil avaldatu reklaam, vaid see on kaubanduslik teave, mille ei kohaldu reklaamiseaduse ja le

Määruse regulatsioon. Seejuures tuleb arvestada, et Määruse § 2 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina - majandus- KaubTS § s 10 märgitut ehk või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus või kutsetegevuse koht asub, ja majandus või - - kutsetegevuse koha sissepääsu . Seega võib juures kinnistul, mille juures majandustegevuse koht asub majandustegevuse koha tähistusena märkida maksuvabalt ära ka majandustegevuse liigi.

Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-3-17-16, leitakse, et praegusel juhul on ka kõnesoleval plakatil kajastatud majandustegevuse koha liik ja seega ei saanud menetleja pidada plakatit reklaamiks, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise. Lisaks leiti, et väärteootsus on tehtud vale isiku suhtes, kuivõrd eostanud või avalikustanud. menetlusalune isik ei ole reklaami tellinud, t

Plakati paigaldas ja avalikustas juriidiline isik xxxx. Väidetavas reklaamis on ära toodud ka domeen, mis kuulub sellele ettevõttele. Antud asukoht on ettevõtte tegevuse koht. Ka juhul, kui tegu oleks reklaamiga, oleks reklaamimaksu kohustatud isikuks äriühing, lähtudes Määruse punktist 6. Kuna reklaam oli mõeldud teabe andmiseks ettevõtte tegevuse kohta, saaks isegi reklaami üldnõudeid rikkuva reklaami tuvastamisel olla selle tellijaks, teostajaks ja avalikustajaks ettevõte, mitte menetlusalune isik.

Kohtui kaebuse esitaja

stungil jäi oma kaebuse juurde. antud Ta andis ütlusi selle kohta, et asukohas müüb ta OÜ kaudu mh jõulukuuski. Tahvli paigaldas füüsiliselt küll xxxx tema, kuid see oli xxxx OÜ infotahvliks. Nii toimib ta paigaldades plakati oktoobri lõpus mitmendat aastat,

või novembri alguses ja eemaldab selle kevadel, kuna siis on lumi sulanud. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole tegemist reklaamiga, vaid infotahvliga, mis ei vasta reklaami tingimustele. Ta selgitas, et plakati lasi ta kujundada nii, et seal on pildid ja kui kujunduselemendid, kui ka tekst

„ “ kujundada kaubamärgiks, kuna ka xxxx ja veebiaadress. Selle lasi ta sutada sama infot ka

internetis ja see kujutatu ongi konkreetse isiku müügitegevusega seotud konkreetsest kaba pakkumisest informeerimiseks.

Kaitsja kordas kaebuses esitatud seisukohti selle kohta, et tegu ei ole reklaamiga ning menetlusalune isik kui füüsiline isik ei saaks praegusel juhul olla ka väidetava reklaami avalikustajaks. Samas ta lisas, et A.A on karistatud füüsilise isikuna selle eest, et ta on tahtlikult rikkunud reklaami üldnõudeid, kuid teda ei ole karistatud selle eest, et oleks reklaami paigaldusloa olemasoluta rikkunud vallavalitsuse eeskirja. Reklaamiseaduses ei leia aga ühtegi õiguslikku alust, millele võiks viidata väärteoprotokoll või ka väärteootsus. Ainukene seos üldnõuete rikkumise puhul on seostatav RekS §-ga 13, kus on määratud kohaliku omavalitsuse pädevus välireklaami nõuete kehtestamisel välireklaami . Seadus annab seega paigaldamisel võimaluse reklaamimaksu kehtestamise õiguse ja ka selle sanktsioneerimise vallale, kuid seda ei sanktsioneerita mitte RekS alusel. Kaitsja leidis, et § 33 lg 1 alusel, vaid seda Määruse väärteo

kvalifikatsioon peaks olema eeskirja alusel, mitte aga reklaamiseaduse alusel. Kaitsja taotles menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Kohtuvälise menetleja hinnangul puuduvad väärteomenetluse lõpetamiseks igasugused alused. Esindaja leidis, et menetlusaluse isiku karistamine on põhjendatud kuna antud reklaam paigaldati A.A kinnisasjale, kus kasvasid jõulukuused, mida ka müüdi selles asukohas. Ka on A.A andnud ütlusi selle kohta, et tema selle reklaami sinna paigaldas ja ei saa öelda, et ta oleks füüsilise isikuna asjasse puutumatu. Samuti, reklaami maksustamine on teisene küsimus ja praegusel juhul on etteheide selles, et isik rikkus kohaliku omavalitsuse poolt reklaamile kehtestatud paigaldamise eeskirja ja seda tehti seaduses viidatud koosseisuga. RekS järgi sisalduvad reklaami üldnõuded ReKS 2. peatükis ja sinna kuulub ka vastav kohalikule omavalitsusele viitav volitusnorm. Lisaks palus esindaja arvestada ka antud plakatil oleva teabe intensiivsust, mis on suunatud selgelt uute klientide leidmisele, mitte aga näiteks orientiiriks kaupa kohale toovale autojuhile. Samuti esindaja viitas, et Riigikohus on leidnud, et domeeni on käsitletud reklaami osana ja seega ei ole domeeni eesmärk üksnes tehniline. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ja väärteootsus muutmata.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et RekS §

33 lg 1 koosseis ei ole antud juhul täidetud nii põhjusel, et väärteoprotokollis märgitud ajal ei olnud tegemist reklaamiga ning samuti on kohtuväline menetleja sisustanud väärteokoosseisu väljaspool seadusest tulenevaid karistatuvuspiire.

Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et A.A oli paigaldanud väärteoprotokollis nimetatud asukohas plakati, mis asus seal 20.02.2019.a ning millelt nähtus ka väärteokirjelduses esitatud informatsioon. See nähtub mh kohtus avaldatud vaatlusprotokollist ja sellega seonduvalt koostatud , et just väärteoprotokollist. Samuti kinnitas kohtuistungil menetlusalune isik üheselt tema seadis antud asukohta vaidlusaluse plakati ja sellel on kujutatud informatiivne teave jõulukuuskede müügi kohta. tema ettevõtte OÜ üheks tegevusalaks

50 pö Viimane on xxxx (tl ), mida kinnitab ka tõendina esitatud arve ning domeeninime omaniku (xxxx) ja kodulehe väljatrükk (tl 34, 36, 39-40). Peamisteks vaidlusalusteks küsimusteks on aga see, kas nimetatud plakat on käsitatav reklaamina, kas sellise teabega plakati ülesseadmine on lubatav ning kas selle teo eest füüsilise isiku karistamine on või lik või tulnuks karistada ma juriidilist isikut. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et antud kinnistul kasvatab ta jõulukuuski ja müüb neid viisil, kus klient valib kuuse välja ja see saetakse maha (tl 50 pö). Seega võib üldistatult öelda ja puudub vaidlus selles, et tegemist on RekS § 2 lg 2 p 2, 3 mõttes majandustegevuse kohaga.

Kuigi kaebuse esitaja osundab sellele, et kõik plakatil kajastatusse ja selle asukohta puutuv võimaldab määruse, RekS ja KaubTS pinnalt öelda, et tegu ei ole reklaamiga, siis kohus sellise formalistliku käsitlusega ei nõustu. Kohus osundab, et RekS § 33 lg 1 alusel on võimalik karistada üksnes tellimise, teostamise või avalikustamise eest.

Kaebuse esitaja ja tema kaitsja on leidnud, et nimetatud plakatil kajastatud informatsioon ei kujuta endast reklaami, vaid on RekS

2 p 1 § 2 lg kohaselt majandustegevuse koha sissepääsu juures majandustegevuse liigi märkimine. Sel põhjusel ei saaks kohtuväline menetleja nimetatud plakatit M

2 lg 2 reklaamiks ka lugeda. ääruse § p 1 ehk KaubTS § 10 nõuete täitmise korral

Esmalt tuleb seega silmas pidada, et Määruse § 2 lg 2 teine lause näeb ette, et Määruses ei käsitleta reklaamina kaubanduslikku teavet

a, et KaubTS § 10 tähenduses. Samas tuleb tähele pann kohalikule omavalitsusele annab välireklaami paigaldamise eeskirja kehtestamiseks volituse RekS § 13 lg 1. Seega jääb selgusetuks, miks välistatakse vastava eeskirja ehk Määruse kohaldamine Määruse § 2 lg 2 p 1 teises lauses KaubTS § 10 sisustamisega, kui selle teabe, mida ei ole põhjust pidada reklaamiks, sisustab otseselt juba RekS § 2 lg 2. Sellest asjaolust johtuvalt kontrollib kohus esmajoones RekS pinnalt. seda, kas kõnealusel plakatil kujutatu on käsitatav reklaamina

RekS § 2 lg 1 p 3 tähendu teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, ses on reklaam tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Kohus asub seisukohale, et antud asukohas ehk xxxx alevikus vahetult mööduva sõiduja kergliiklustee äärde paigaldatud kujundatud plakat, millel on kiri xxxx domeeninimi xxxx „ “ „ “; ja lahtiolekuajad, vastab formaalselt RekS § 2 lg 1 p-s 3 nimetatud reklaami tunnustele, sest see kutsub keskmisele kõrvaltseisjale arusaadavalt ostma (

jõulukuuski jõulukuuseturult või alternatiivselt, kutsub üles jõulupuude müüjaid jõulukuuskede Ennekõike tuleb lähtuda turul oma kaupa pakkuma). sellise hinnangu juures reklaami üldmõistest e tegemist on üldtajutaval kujul avalikustatud teabega müügi hk sellest, et

suurendamiseks või ürituse (nt kuusemüüjate ühine turg) edendamiseks. Ka antud plakati asukoht ehk üldteadaolevalt (sh internetis avalikes kaardirakendustes tuvastatavalt) xxxx aleviku ehk asula ühe peamise tee ääres, kui ka menetlusaluse isiku kinnitus, et ta lasi selle plakati spetsiaalselt kujundada koos enese poolt kasutatava kaubamärgiga mõõtmed ning samuti selle plakati (väärteoprotokolli ja fototabeli kohaselt 3.0 x 1.8 m

) võimaldavad koosmõjus öelda, et see oli üles seatud kauba müügi edendamiseks.

Kaebuse põhjendustes osundatakse ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadele (RKHKo nr

3-3-1-7-16, p 13- ajandustegevuse koha liigi 14) selle kohta, et RekS § 2 lg 2 p 3 järgi on m märkimine ka see, kui kasutatakse kauba või teenuse üldist iseloomu kajastavaid termineid ja ei ole vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Nõustudes üldisemalt selle seisukohaga, tuleb praegusel juhul siiski tõdeda, et see näide ei ole siin kohaldatav. Viidatud asjas oli vaatluse all oluliselt üldistatum sõnakasutus, mis lubas öelda, et tegemist on mingeid kaubagruppe pakkuva kauplusega (vaateaknale olid Kodukaubad Kohus leiab, märgitud sõnad „ . Toidukaubad. Alkohol. Tubakas“). et xxxx ainuüksi sõnakasutus „ “ ei viita enam üldistatavale kaubagrupile, mis lubaks öelda, et see märgib majandustegevuse koha liiki, seda enam, et menetluses on selgunud, et antud asukohas ei toiminud turg (kui mitmeid müüjaid hõlmava kauplemiskoha tüüp), vaid üks juriidiline isik tegeles jõulukuuskede müügiga. Seega on viide (jõulukuuskede) turule kui majandustegevuse koha liigile ka tarbijaid eksitav ning siin tuleb nõustuda ka eelpool märgitud Riigikohtu näitega selle kohta, et tarbija seisukohalt on oluline vahe, kas tegemist on jaevõi hulgikauplusega (RKHKo 3-3-1-7-16, p 14). Sarnaselt on mõistega „turg“ hõlmatud oluliselt mitmetahulisem kaubandustegevus kui vaid ühe ettevõte poolt pakutava samalaadse kauba müümine. Veelgi enam, ka plakati vormistust tervikuna tajudes tuleb tõdeda, et tegemist on oluliselt tähenduslikuma informatsiooniga, kui seda on majandustegevus se sisustamine s Riigikohtu lahendis, kus e koha liigi tähistami kõnesoleva vaateaknal olid pelgalt kaubagruppe tähistavad kirjad.

Kuigi kohus leiab, et antud plakati puhul oli tegemist formaalses mõttes reklaamiga, on siiski tarvilik meeles pidada, et reklaamiseaduse regulatsiooni kehtestamisel on olulisteks üheks kaalutlusteks kaitsta tarbija huve ja kindlustada ausat konkurentsi (nt RekS SE135 seletuskiri lk 6- 8). Tähelepanu väärib see, et väärteoprotokollis on rikkumise ajaks määratletud toimepanemise 20.02.2019.a. ldteada asjaoluks tuleb pidada seda Ü , et jõulukuuski hangitakse vastaval otstarbel kasutamiseks enne jõule ja neid läheb kuni õigeusklike jõulupühade lõpuni (nagu kaudselt vaja viitas ka menetlusalune isik kohtuistungil tl 50 pö). Seetõttu ei ole kohtu hinnangul põhjust rääkida sellest, et 20.02.2019.a reklaamile iseloomulikku toimet, s.o sel omaks kõnealune plakat enam hetkel ei kutsunud see enam üles jõulukuuski soetama, sest keskmisele plakati järgi isikule on arusaadav, et jõulukuuski sellest asukohast sai osta vaid 01.12.2018.a kuni 24.12.2018.a (need kuupäevad on plakatil märgitud müügi kuupäevadeks) tegevuse . Seega leiab kohus, et 20.02.2019.a ei olnud selle plakati näol tegemist sisulises tähenduses reklaamiga, sest see oli sel hetkel oma ajakohasuse kaotanud ning ei omanud seetõttu reklaamile iseloomulikku toimet. Arvestades seda, et kohus on seotud väärteoprotokollis toodud väärteo toimepanemise aja määratlusega, ei ole võimalik ka rikkumist varasemasse ajaraami paigutada. Samal põhjusel ei ole võimalik kohtul ka tuvastada seda, et 20.02.2019.a oleks paigaldatud reklaami tulevikusündmuse (2019.a jõulukuuskede müügiperiood) tarbeks. Liiatigi selgitas menetlusalune isik kohtuistungil, et ta viib reklaami kevadeti ära, et vältida pleekimist (tl 50-50 pö), seega ei saaks oletuslikult tulevikku suunatuna sisustada ka tema tegevuse subjektiivset külge.

Kuivõrd Määruse § 2 lg 2 teine lause näeb ette, et Määruses ei käsitleta reklaamina kaubanduslikku teavet KaubTS § 10 tähenduses, peab kohus siiski asjakohaseks kontrollida sedagi, kas Määruse ja RekS kohaldamine on välistatud põhjusel, et plakatil olev teave on kaubanduslik teave KaubTS

§ 10 tähenduses sellise analüüsi vajalikkus eelnõu . Kaudselt toetab ka asjaolu, et RekS seletuskirjas on rõhutatud, et RekS § 2 lg 2 mõtteks on eristada kaubanduslikku teavet (mis teenib mh tarbija teavitamise eesmärki ja seab kauplejale ka kohustuse teatud informatsiooni edasi anda) reklaamist (RekS SE135 seletuskiri lk 3-4).

Ka sii ha liik. n on keskse tähtsusega küsimus sellest, kuidas on tähistatud tegevusko KaubTS § 10 lg 1 p 2 mõttes on kaubanduslikuks teabeks ka kaupleja ärinime, kaubamärgi, domeeninime ning kliendile mõistetava tegevuskoha liigiga, tegevuskoha nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Praegusel , et vastav plakat (sh juhul saab öelda tähistab tegevuskohta KaubTS § 14 lg 1 ja § 2 p 6 tähenduses), see sisaldab (teistele isikutele tajutavat) kaubamärki (küll faktiliselt registreerimata) ja domeenime. Samuti ei oleks Riigikohtu seisukoha järgi sisulist vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Seega võib täheldada, et Riigikohtu halduskolleegiumi poolt esitatud seisu -3-1-7-16, p 13- xxxx kauba kohtade järgi (RKHKo nr 3 14) võiks „ “ tähistada ja/või teenuse üldist iseloomu, sest see ei sisalda hinnanguid maksumuse või kvaliteedi kohta ega kauba või teenuse hinda. Siinkohal osundab kohus, et kuigi nimetatud Riigikohtu lahendis märgitakse, et majandustegevuse koha liigi märkimisel ei ole kaubamärgi kasutamine lubatav, annab n-ö kaubandusliku teabe juures loa kaubamärki välja tuua nii KaubTS § 10 p 2 (millele viitab Määrus), k ka RekS § 2 p 2, 3 ui .

Kohus rõhutab aga, et tähistuse „ “ all saab mõista üldisemalt kohta, kus kaubeldakse xxxx

jõulukuuskedega. Kohus , et mõistet „turg“, (kui see tähistab konkreetselt millegagi leiab

kauplemise kohta) tuleb keskmise tarbija seisukohast mitmete pakkujatega mõista kui kauplemiskohta. T , eisisõnu „Jõulukuuse turg“ (sh keeleliselt korrektsemana „Jõulukuuseturg“ või „ “ xxxx ) saab tähistada taolist, mitmete müüjatega kauplemiskohta (vrd „ “ versus „ “ xxxx xxxx ). Kohtu hinnangul väljendab ka KaubTS § 10 lg 1 p s kasutatud sõnakasutus „kliendile mõistetava - tegevuskoha liigiga“ selgelt seda, et tegevuskoha liik ei tohi pakutava osas klienti ehk tarbijat eksitada. Seega, kuigi tegevuskoha liigina ei reklaamiks xxxx eraldiseisvalt tingimata „ “ küll

kaebuse esitaja kui konkreetse siis müüja kaupa, ei ole see kliendile

üheselt mõistetava

tegevuskoha liigina tähistatud. Nimetatud põhjusel leiab kohus, et plakatil kujutatu ei vasta osaliselt nendele nõuetele, mis lubaks järeldada, et tegemist on üksnes kaubandusliku teabega ehk teabega, mille korral selle p 1 teises lauses nimetatust tulenevalt ei kohalduks. Määrus § 2 lg 2

Lisaks, sõltumata sellest, kas plakat kujutab endast reklaami või mitte, peab kohus vajalikuks peatuda RekS § 33 lg 1 koosseisu sisustamisel. Praegusel juhul on kohtuväline menetleja kehtestanud RekS § 13 lg 1 alusel määruse, millega, nagu volitusnorm ka ette nä eb, kehtestatakse

nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale Kõnesolevas väärteoprotokollis ja .

väärteootsuses heidetakse ette Määruse § 13 rikkumist ehk kohaliku omavalitsuse poolt paigaldusloata reklaami paigaldamist.

Kohus leiab, et eksisteerib kohaliku omavalitsuse RekS § 13 lg 1 alusel antud määrusega korraldusõigus vaid välireklaami avalikustamise viisi ja koha osas, kuid Määruse nõuded (sh selle § 13) ei kujuta endast reklaami üldnõudeid, mis on määratletud RekS 2. peatükis. Kohus möönab, et RekS § 13 paigutus seaduse 2. peatükis on mõnevõrra eksitav, kuid selliselt ei ole jäetud kohalikul omavalitsusel

e e võimalust täiendavalt reklaami üldnõudeid, mis kehtestada praegusel juhul sisustaksid ka RekS § 33 lg 1 blanketse koosseisu. Esiteks piirab seda võimalust juba RekS

§ 13 lg 1 grammatiline tõlgendus „ või linnavolikogu määrusega ( Vallavõib kehtestada välireklaami paigaldamise eeskirja, millega kehtestatakse nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale. annab kohaliku omavalit seda, “), mis sõnaselgelt le susele võimaluse reguleerida kuidas toimub välireklaami avalikustamine ja kus seda teha võib. Seega ei ole põhjust ka öelda, et volitusnorm, mis üksnes võimaldab, mitte ei kohusta, saaks kehtestada midagi, mida seadusandja on pidanud piisavalt oluliseks, et tähistada seda seaduses reklaami üldnõuetena. Mõnevõrra selgemaks saab RekS § 13 lg 1 tähendus ja roll ka siis, kui vaadata RekS varasemates redaktsioonide (kuni 31.05.2018) s kehtinud § 13 lõiget 2, mis nägi kohaliku omavalitsusele ette õiguse määratleda lugeda RekS § 28 lg 1 p piirkonnad, mida -s 1 nimetatud ehitise ja territooriumi

(koolid, lasteasutused jne) Seega olid alkoholireklaami piirangud vahetus läheduses olevaks.

reklaamipiirangutena seadusjärgseks üldnõudeks, mille sisulise määratlemise osas oli võimalik kohalikul omavalitsusel teha täpsustusi. äärteokorras Alkoholireklaami piiranguid rikkuva ja v karistatava teo tunnused olid aga seejuures -s 28 ning vastutus sellele sai nimetatud RekS §

järgneda blanketse RekS § 35 järgi. Kohus osundab sedagi, et Riigikohus on varasemalt väärteomenetluse kontekstis märkinud (RKKKo 3-1-1-70-11, p 8.1), et „karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule“. Sama lahendi p 9.3 ja 9.4 järgi peab seadusandja karistatava teo tunnused - kooskõlas PS § 23 lg s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ammendavalt loetlema seaduses.

Teiseks, pöördudes reklaamiseaduse seletuskirja poole (SE135 seletuskiri, lk 20), on seadusandja märkinud, et „ .“ Samuti on seletuskirjast tuletatav see, et seaduse pinnalt saab reklaamikeelu ja näha kolme tüüpi rikkumisi ehk reklaami üldnõuete, reklaamipiirangute rikkumisi. S RekS seletuskirjas toodud eejärel on konkreetsed, seadusest tulenev

ad näited reklaami üldnõuete rikkumiste juhtumitest (seletuskiri lk 20), milleks on nt reklaam, mis on vastuolus heade kommete ja tavadega; ja reklaam, mis ei tohi eksponeerida tehnoloogiat ja seadmeid viisil, mis võib soodustada reaalsusele mittevastava ohutustunde tekkimist või põhjustada ohtlikku käitumist. Eelnevast saab järeldada, et seadu sandja on soovinud

selgelt siduda vastutuse rangelt , mitte aga neid reklaamiseaduse sisuliste nõuete rikkumisega mingil viisil laiendada.

V siin lisaks õttes arvesse vajadust lähtuda karistusseaduses sisalduvate karistatavuspiiride tõlgendamisel KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõttest, - peab igaühel olema võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline on sellega kaasnev karistus. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele märgib (vt nt RKKKo 3-1-1-103-12, p 9). Kohus

sedagi, et Riigikohus on varasemalt väärteokoosseisude sisustamise kontekstis märkinud (RKKKo 3-1-1-70-11, p 8.1), et „karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule“. Sama lahendi p 9.3 ja 9.4 järgi peab seadusandja karistatava teo tunnused kooskõlas PS § 23 lg s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ammendavalt loetlema seaduses - .

Praegusel juhul ei ole kohtuvälise menetleja kasutatud tõlgenduse puhul aga karistatava teo tunnuseid ammendavalt seaduses loetletud.

Kohus rõhutab, et eelnev ei tähenda seda, et kohaliku omavalitsuse territooriumil ei saaks teostada järelevalvet välireklaami paigaldamise ja selle nõuete üle ning kohaldada erinevaid meetmeid nõuete järgimiseks. Seda saab haldusmenetluse korras. Analoogse näitena saabki tuua aga teha

juba eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olnud kohtuasja tehiolud, kus xxxx teostas arvatava etekohasuse

, välireklaami nõu üle järelevalvet andes selleks ühe võimaliku meetmena välja korraldusi Praeguse asja kontekstis nähtub Määruse § 19 lg st 1 näiteks võimalus . - ettekirjutuste tegemiseks. Kõike eelnevat arvestades leiab, et RekS § 33 lg 1 koosseis ei ole antud juhul täidetud nii põhjusel, et väärteo otokollis märgitud ajal ei olnud tegemist re samuti on kohtuväline pr klaamiga ning menetleja sisustanud väärteokoosseisu väljaspool seadusest tulenevaid karistatuvuspiire. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (RKKKo 3-1-1-66-06, p 6.1), võib kohus, tuvastades mõne VTMS § letud väärteomenetlust välistava asjaolu, jätta kohtuotsuses VTMS

29 lg-s 1 loet §

2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus

133 p-des võimalikuks mitte käsitleda täpsemalt VTMS § 133 lg 2 9 kohaseid küsimusi. Seetõttu kuulub -

kohtuväli menetleja otsus tühistamisele a väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 se j alusel. Menetluskulud

Käesolevas kohtuasjas kuulu väärteomenetlus lõpetamisele b VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 23, § 38 lg 1 ning KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 koosmõju toob vältimatult kaasa vajaduse hüvitada isiku kantud menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks mh valitud kaitsjale või esindajale makstud . Taotletava tasu suuru mõistliku suurusega tasu se mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051, p-d 38 ja 46). Kohus ia kaitsja poolt le b, et lähtudes esitatud arvest, mis avab ka kaitse tegevust taotletavat ja käesoleva kohtuasja sisust, saab pidada tasu täies mahus põhjendatuks ja mõistlikuks. Seejuures on jääb

kaitsja tunnitasu suurus Riigikohtu uuemas praktikas väljendatud mõistliku tunnitasu juurde asjades, mis on samuti seotud tunnustatud kaitsjate poolt taotletud tunnitasu keskmise määra ja keerukamate vaidlustega (nt RKKKo 26. aprilli otsus asjas nr 1-16-4665, p 31; 12. oktoobri 2018.a otsus asjas nr 1-17-5176, p 24). Kohus leiab, et eelpool viidatud Riigikohtu praktikat arvestades tuleb nii, nagu taotleb seda ka kaitsja, pidada mõistlikuks tasumääraks kuni 130 , millele lisandub käibemaks -eurost tunnitasu .

Samuti on põhjendatud registripäringuga seotud kulu summas 2 eurot, sest kaebuses ja väärteootsuses oli keskse tähtsusega ka küsimus, kas tegu peaks olema omistatav füüsilise isiku asemel juriidilisele isikule. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks hüvitada kaitsjale tema poolt taotletud kaitsjatasu summas 969,60 eurot täies ulatuses. Lähtudes VTMS § 23 lg-st 1 ja asjaolust, et -le 1 vastava

RekS § 36 lg 2 p 5 järgi on RekS § 33 lg väärteo menetlejaks pädev xxxx e menetluskulu xxxx kanda. , tuleb jätta se

Kohus juhindub - - -156. VTMS § 109 111, § 132 p , § 133 135, § 155

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Väliste kohtunik

Jõustus 11.02.2020 Riigikohtu kohtumäärusega