2-19-8159/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-8159

Tsiviilasi

Aktsiaselts

LTT

ja

Osaühing

Breting

hagi

MIRBER Invest OÜ ja M B vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1 664 235,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja 1 Aktsiaselts LTT (registrikood 10004430)

Hageja 2 Osaühing Breting (registrikood 10014919)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat

Eerik Entsik ja vandeadvokaat Liisi Kents

Kostja 1 MIRBER Invest OÜ (registrikood 11970173)

Kostja 2 M B (isikukood xxxx)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor

Särgava

Asja läbivaatamine

Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Mõista MIRBER Invest OÜ-lt ja M Blt solidaarselt välja Aktsiaselts LTT kasuks

põhivõlgnevus summas 540 000 eurot, intress summas 499 892,06 eurot ning

seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 63 720 eurot, kokku 1

103 612,06 eurot.

3. Mõista MIRBER Invest OÜ-lt ja M Blt solidaarselt välja Osaühingu Breting

kasuks põhivõlgnevus summas 60 000 eurot, intress summas 55 543,56 eurot, ning

seisuga 29.05.019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 7 080 eurot, kokku

summa suuruses 122 623,56 eurot.

4. Mõista kostjatelt MIRBER Invest OÜ ja M B solidaarselt välja Aktsiaseltsi LTT

ja Osaühingu Breting kasuks viivis 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga

võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse

täieliku ja nõuetekohase tasumiseni.

5. M B vastutuse maksimaalsumma Aktsiaseltsi LTT ja Osaühingu Breting ees on

kokku 1 000 000 eurot.

Menetluskulude jaotus

6. Jätta menetluskulud solidaarselt MIRBER Invest OÜ ja M B kanda.

7. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt on hagejate nõude aluseks 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise

lepingu

muudatus,

milles

kostja 1

tunnustas

varasemat

võlgnevust

konstitutiivse

võlatunnistusena ning kostja 2 kinnitas käendajana, et ta on nõus nimetatud lepingu

sõlmimisega. Tunnustatud võlgnevus tekkis hagejate ja kostja 1 vahel 17.06.2011 sõlmitud

nõuete loovutamise lepingust, mille alusel hagejad loovutasid kostjale 1 Kuldkuu

Investeeringute AS-i vastu olevad nõuded. Loovutamise lepingu alusel pidi kostja 1 tasuma

hagejatele 1 426 246 eurot, kuid jättis tasumata 600 000 eurot loovutustasu ja 483 435,62

eurot intresse. Kostja 2 käendas nimetatud kohustust hagejate ees 1 000 000 euro ulatuses.

Asjaolusid, mis tooksid kaasa tehingu tühisuse ei esine. Kostjad ei saa seaduse kohaselt

tugineda 27.08.2012, 28.06.2013, 02.06.2015, 28.06.2016 ja 06.04.2018 lisakokkulepetes

sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse tühisusele selle väidetava vastuolu tõttu heade

kommete või avaliku korraga ega ka konstitutiivse võlatunnistuse andmise aluseks oleva

lepingu tühisusele, kuivõrd sellise vastuväite välistavad seaduses ja kohtupraktikas

väljendatud konstitutiivsele võlatunnistusele vastuväidete esitamise erinormid.

2. Hageja 1 palub kohtul mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja 1 kasuks põhivõlgnevus

summas 540 000 eurot, intress summas 499 892,06 eurot, ning seisuga 29.05.2019

sissenõutavaks muutunud viivis summas 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06 eurot. Hageja 2

palub mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja 2 kasuks põhivõlgnevus summas 60 000

eurot, intress summas 55 543,56 eurot, ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud

viivis summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjatelt

solidaarselt välja hagejate kasuks viivis lepingus sätestatud määras 0,2% tasumata

põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates hagi

esitamisele järgnevast päevast, so 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase

tasumiseni. Samuti paluvad hagejad kohtuotsuses kehtestada, et kostja 2 vastutuse

maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot. Menetluskulude jaotamisel jätta

kõik menetluskulud kostjate kanda, määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning

menetluskulude kindlaksmääramisel mõista kostjatelt välja kõik tekkinud menetluskulud,

sealhulgas menetlusvälised kulud advokaadi õigusabi eest.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostjad vaidlevad hagile vastu leides, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping oli vastuolus

heade kommetega ning on seetõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kostja sisustab vastuolu

heade kommetega järgnevalt. Äriühing, kelle vastu esitatud nõue loovutati, oli algse

loovutamise lepingu sõlmimise ajal majanduslikult halvas seisus ja vastavalt loovutati

väärtusetu nõue. Seega oli kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Kostja 1 oli alles asutatud ja ta ei saanud ilmselgelt olla suuteline kohustust täitma. Kostja 1

sõlmis lepingu sellepärast, et hagejad survestasid kostjat 2 ähvardades pankrotimenetluse

algatamisega, kui kostjad ei sõlmi hagejatele kasulikke lepinguid. Kostjate hinnangul oli

nõude loovutamise leping krediidileping ning hagejad jätsid hindamata kostja 1

krediidivõimekuse. 17.06.2011 loovutamislepingu tühisus toob kaasa ka ülejäänud lisade

tühisuse. Käendusleping on tühine tulenevalt asjaolust, et kostja 2 sõlmis lepingud olles

hagejate sunni all, kuna hagejad ähvardasid pankrotimenetluse algatamisega. Menetluskulud

paluvad kostjad jätta hagejate kanda.

4. Lisakokkulepete näol ei ole tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Lisakokkuleppeid tuleb

hinnata nende tegeliku sisu järgi, mitte sellisena nagu osapooled neid nimetanud on.

Käesoleval juhul muudeti lisakokkulepetega olemasoleva lepingu tingimusi, mitte ei tekitatud

uut kohustust. Lepingut, millega muudetakse olemasoleva lepingu tingimusi, ei saa pidada

konstitutiivseks võlatunnistuseks, sest selle pinnalt ei looda uut iseseisvat kohustust, vaid

muudetakse olemasoleva kohustuse sisu. Juhul, kui lisakokkuleppeid konstitutiivseteks

võlatunnistusteks pidada ja lugeda, et hagejate nõuded baseeruvad konstitutiivsetel

võlatunnistustel, siis kostja 2 kui käendaja vastutus langeb automaatselt ära. Nimelt kui läbi

lisakokkulepete tekkis kostjal 1 hagejate ees uus iseseisev kohustus, siis järelikult 17.06.2011

nõude loovutamise lepingu pinnalt kohustused lõppesid. Samas kuivõrd kostja 1 on sõlminud

käenduslepingu vaid 17.06.2011 nõude loovutamise lepingust tulenevate kohustuste

käendamiseks,

mitte

aga

konstitutiivsetest

võlatunnistustest

tulenevate

kohustuste

käendamiseks, siis sõltumata 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu kehtivusest on kostja 2

vastu nõue alusetu. Nimelt käendusleping ei taga nõuet, mille pinnalt on põhivõlgniku vastu

nõue esitatud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

6. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS §

231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

7. Hagejate nõude aluseks on 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus,

milles kostja 1 tunnustas varasemat võlgnevust konstitutiivse võlatunnistusena ning kostja 2

kinnitas käendajana, et ta on nõus nimetatud lepingu sõlmimisega. Hagejate nõue võiks

kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise

esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud

täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 1

kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte

olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate

tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti

lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla

põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle

anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS §

65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt või mõnelt neist.

8. Kohus tuvastab asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud alljärgnevalt.

8.1 Hageja 1 (laenuandja) ja Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts (laenusaaja) sõlmisid

18.08.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja 1 Kuldkuu Investeeringute

Aktsiaseltsile laenu summas 1 000 000 eurot (tl 13-14). Hageja 1 kandis nimetatud summa

18.08.2008 Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi arvelduskontole (tl 15). Vastavalt

laenulepingu punktile 2.1 kohustus laenaja tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 20%

aastas ning et intressi arvutatakse laenusumma tagastamata jäägilt. Laenulepingu punkti 2.3

kohaselt oli igakuiseks intressimakseks 260 777 krooni ja intress tuli maksta laenuandja

kontole hiljemalt jooksva kuu 22. kuupäevaks. Laenulepingu punkt 3.1 kohaselt kohustus

laenaja tagastama laenu hiljemalt 31.12.2008. Laenulepingust tulenevad kohustused olid

tagatud 18.08.2008 hageja 1 (laenuandja) ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepinguga,

18.08.2008 hageja 1 ja R N vahel sõlmitud käenduslepinguga ning 18.08.2008 hageja 1 ja J

Fi vahel sõlmitud käenduslepinguga (tl 16-21). Hageja 1 ja Kuldkuu Investeeringute

Aktsiaseltsi vahel 18.12.2008 ja 06.03.2009 sõlmitud kokkulepetega suurendati laenusumma

kasutamise eest tasumisele kuuluvat intressi 24%-le aastas ning pikendati laenu tagastamise

tähtaega kuni 18.03.2009 ja hiljem kuni 31.12.2009 (tl 22-23). 06.03.2009 hageja 1, J F, R N

ja kostja 2 vahel sõlmitud kokkulepetega lõpetati käenduse kehtivus J F suhtes ning

suurendati kostja 2 vastutuse maksimaalsummat laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse osas

kuni summani 666 667 eurot (tl 24-25). 14.08.2009 hageja 1, R N ja M B vahel sõlmitud

kokkulepetega lõpetati käenduse kehtivus R N suhtes ning suurendati käendaja M B vastutuse

maksimaalsummat laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas kuni summani 1 000 000 eurot (tl

26).

8.2 26.11.2009 loovutas hageja 1 nõude loovutamise lepinguga hagejale 2 laenulepingust

tulenevast nõudest osa summas 100 000 eurot koos nõuet tagavate õigustega (tl 27-28).

26.11.2009 teatati nõude loovutamisest kostjale 2 (tl 29). 03.02.2010 hagejate, Kuldkuu

Investeeringute Aktsiaseltsi ja kostja 2 vahel sõlmitud kokkuleppega vähendati kokkulepitud

intressi kuni suuruseni 12% aastas ning pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30.06.2011

(tl 30-31). 03.09.2010 sõlmiti hagejate, Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi ja kostja 2

vahel ka ühiste kavatsuste protokoll, millega lepiti kokku võlgnevuse kustutamises xxxx

asuva kinnisvara müügist laekuvate summade arvel (32-33). 17.06.2011 sõlmiti hagejate ja

kostja 1 vahel nõude loovutamise leping, mille punktis G kinnitati poolte poolt, et nimetatud

lepingu sõlmimise hetke seisuga oli Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi põhivõlgnevuse

suuruseks 1 000 000 eurot ja Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi intressivõlgnevuse

suuruseks 479 892 eurot, kokku 1 479 892 eurot (tl 34-36). Nõude loovutamise lepingu punkti

1.1 kohaselt loovutasid hagejad oma nõude Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi vastu täies

ulatuses kostjale 1. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu punkti 2.16 kohaselt leppisid

lepingu pooled kokku, et kostja 1 poolt mistahes maksete teostamisel hagejatele tasutakse

90% summast hagejale 1 ning 10% summast hagejale. 17.06.2011 nõude loovutamise

lepingust tulenevad kostja 1 kohustused olid tagatud 17.06.2011 hagejate ja kostja 1 vahel

sõlmitud käenduslepinguga, mille punkti 1.4 kohaselt oli käendaja kostja 2 vastutuse

maksimaalsumma hagejate ees 1 000 000 eurot (37-38).

8.3 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut on muudetud hagejate ja kostjate vahel

27.08.2012, 28.06.2013, 02.06.2015 ja 28.06.2016. sõlmitud kokkulepetega (tl 39-45).

6.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuse punkti D kohaselt on kostjal 1 ja kosjal 2

tasumata nõude ostuhinna osa summas 600 000 eurot ning intressid kokku summas 483

435,62 eurot (69 435,62 eurot + 72 000 eurot + 54 000 eurot + 72 000 eurot + 72 000 eurot +

72 000 eurot + 72 000 eurot) (46-48). 6.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuse

punktis E kinnitas kostja 1, et temal eksisteerib lepingu punktis D nimetatud võlgnevus

hagejate ees. Samuti tunnistas kostja 1 tingimusteta ning tagasivõtmatult oma nimetatud

võlgnevust ning pooled käsitlevad sellist antud sättes sisalduvat kostja 1 poolset võlgnevuse

tunnustamist konstitutiivse võlatunnistusena, mis loob uue kostja 1 poolse iseseisva

abstraktse kohustuse. Nimetatud nõude loovutamise lepingu muudatuse p 2.1 kohaselt

kinnitab kostja 2 tingimusteta ja tagasivõtmatult, et hageja 2 on käendajana nõus lepingu

sõlmimisega ja nõude loovutamise lepingu muutmisega ning, et tema poolt käenduslepingus

antud käendus jääb muutumatult jõusse.

9. Kohus kvalifitseerib esmalt pooltevahelise õigussuhte. Hagejate hinnangul on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega, kostjad leiavad, et muudeti üksnes olemasoleva kohustuse

sisu. Kohus täitis 26.09.2019 määrusega selgitamiskohustust ning selgitas ühtlasi pooltele ka

tõendamiskoormist (tl 201-202). Kohtupraktikas eristatakse konstitutiivset ja deklaratiivset

võlatunnistust (RKTKo 3-2-1-103-16, p 16). Deklaratiivne võlatunnistus pöörab ümber

tõendamiskoormise, mistõttu peab võlgnik tõendama, et ta pole võlgu (RKTKo 3-2-1-149-14,

p 12). Konstitutiivne võlatunnistus loob iseseisva kohustuse, millele ei saa esitada

vastuväiteid algsest võlasuhtest (RKTKo 3-2-1-125-15, p 13). Kohus tuvastab võlatunnistuse

liigi lepingu tõlgendamise reegleid kasutades (RKTKo 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse

liigi määramisel on oluliseks asjaolu, kui pooled on kajastanud tahet luua algsest kohustusest

sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on

konstitutiivse võlatunnistusega (RKTKo 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu

andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja

eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo nr 3-2-1-147-15, p 13). Riigikohtu praktika järgi peab

konstitutiivse võlatunnistuse andmist tõendama isik, kes sellele tugineb. Seega tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 3-2-1-162-13, p 36).

10. Kohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Kohus

leiab, et võlatunnistusega kostja 1 üksnes kinnitas olemasolevat kohustust, mis nähtub ka

kokkulepitu sisust ja selle sõnastusest. 6.04.2018 lisakokkulepete punktis E kostja 1 kinnitas,

et temal eksisteerib lepingu punktis D nimetatud võlgnevus hagejate ees, kusjuures kostja 1

tunnistas hagejate ees tingimusteta ning tagasivõtmatult oma nimetatud võlgnevust. Vastavas

punktis oli täiendavalt märgitud, et pooled käsitlevad sellist antud sättes sisalduvat kostja 1

poolset võlgnevuse tunnustamist konstitutiivse võlatunnistusena, mis loob uue kostja 1 poolse

iseseisva abstraktse kohustuse. Riigikohtu praktikas on seotud kõrged kriteeriumid

kokkulepete konstitutiivseks võlatunnistuseks lugemiseks. Kohus selgitab, et ainuüksi

võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks ei pruugi olla piisav

võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks.

11. Kohus leiab, et antud juhul oli poolte tahe muuta nõude loovutamise lepingust tulenevat

kostja 1 ostuhinna tasumise kohustust. Kõnealusest kokkuleppest ei nähtu poolte tahe luua

uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seega leiab kohus, et 6.04.2018 võlatunnistuse andmise

eesmärk oli anda tagatis nn aluskohustuse (nõude loovutamise lepingu alusel tasutava võla)

tagamiseks ja võlg tuleb lugeda laenulepinguks. Laenuleping loob tagatise andjale

võlaõigusliku kohustuse vastutada laenu tagastamise eest. Seega ei ole tegemist sellega, et

hagejate ja kostja 1 vahel on tekkinud algsest kohustusest sõltumatu kohustus. Samuti on

Riigikohus selgitanud, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see

kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on

kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt RKTKo nr 3-2-1-143-

16, p 26). Eeltoodust tulenevalt tuleb kõnealune võlatunnistus kvalifitseerida deklaratiivseks

võlatunnistuseks. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude

tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega

muuda olemasolevat võlasuhet. Kuigi hagejal ei olnud võla olemasolu ja selle tekkimise

asjaolude tõendamise koormist, on hageja esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks

olevad asjaolud ja tõendid, sh selle, millised võlasuhted poolte vahel olid ja kuidas, kelle

vahel ning millises suuruses tekkis võlatunnistuses märgitud võlgnevus. Riigikohtu praktika

kohaselt on VÕS § 30 järgse deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge.

Deklaratiivse

võlatunnistuse

menetlusõiguslikuks

tagajärjeks

on

tõendamiskoormise

ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid

tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi

rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt

RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks

on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla

sissenõudmist (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale

nõudele esitada mh lepingu kehtivust puudutavaid vastuväiteid.

12. Kostja 1 on esitanud vastuväite, et nõude loovutamise leping ja selle viis lisa on TsÜS §

86 lg 1 alusel seoses nende vastuolu tõttu heade kommetega tühised. Kostja 2 on esitanud

vastuväite, et samuti on käendusleping heade kommete vastuolu tõttu tühine. TsÜS § 86 lg 1

kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on

heade kommetega vastuolus muuhulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise

ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2).

13. Kohtule

kostjate

poolt

esitatud

Kuldkuu

Investeeringute

Aktsiaseltsi

2010

majandusaastaaruandest nähtuvalt oli Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts varatu. Hagejad on

tõendanud, et 17.06.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude puhul oli

tegemist tagatud nõudega. Kostja 1 ei ole tõendanud, et nõude sissenõudmine Kuldkuu

Investeeringute Aktsiaseltsilt või Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi kohustuste eest

vastutavatelt kolmandatelt isikutelt oleks nimetatud hetkel olnud täielikult lootusetu. Seega ei

saa asuda seisukohale, et 17.06.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks oleva

nõude osas oli tegemist nõudeõigusega maksejõuetu äriühingu vastu. Kohus on seisukohal, et

nõude loovutamise lepingut ega selle viit lisakokkulepet ei muuda tühiseks asjaolu, et nõude

omandanud kostja 1 oli asutatud enne nõude omandamist alles aasta tagasi ning nimetatud

lepinguga võttis kostja 1 endale kohustuse, mida äsja asutatud äriühing ei olnud väidetavalt

suuteline täitma. Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et nõude loovutamise lepingu täitmist

tagas käenduslepingu kohaselt nii Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi kui ka kostja 1 tegelik

kasusaaja kostja 2, mistõttu vajadusel oli käendajal võimalik kas otse või läbi oma otsese või

kaudse kontrolli olevate teiste äriühingute tagada kostjale 1 nõude loovutamise lepingu

täitmiseks vajalike rahaliste vahendite üleandmine. Tõendamata on kostjate väide, et nõude

loovutamise leping sõlmiti väidetavalt hagejate survel, kuna hagejad hakkasid nõudma laenu

tagastamist ning hoiatasid pankrotimenetluse alustamisega. Kohus nõustub hagejate

seisukohaga, et 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut ei saa muuta head kommete vastaseks

asjaolud, et hagejad hakkasid nõudma laenu tagastamist ning hoiatasid pankrotimenetluse

alustamisega. Võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult sissenõutavaks muutunud laenu

tagastamist ning samuti on seadusega kooskõlas pankrotiavalduse esitamisega hoiatamine.

Asjaolud, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping sõlmiti ajal, kui Kuldkuu Investeeringute

Aktsiaselts ei olnud suuteline tasuma laenulepingust tulenevat võlgnevust summas 1 270 000

eurot, et hagejatel eksisteeris õiguslik alus Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts vastu

pankrotiavalduse esitamiseks ning et hagejad väidetavalt väljendasid oma valmisolekut sellise

pankrotiavalduse esitamiseks, ei muuda nõude loovutamise lepingut tühiseks selle väidetava

vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Seega saab asuda seisukohale, et kostja

sõlmis 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu vabatahtlikult. Samuti näitab kostjate

käitumine pärast lepingu sõlmimist, et leping ei sõlmitud sundolukorras. Kostjad tasusid

pärast lepingu sõlmimist esimese lepingujärgse makse ning sõlmisid perioodil 2012-2018

nõude loovutamise lepingule viis lisakokkulepet, millega pikendati põhivõlgnevuse jäägi ja

intressi tagastamise tähtaega.

14. Kohus nõustub ka hagejate seisukohaga, et nõude loovutamise lepingut ei ole võimalik

käsitleda ei krediidilepinguna VÕS § 401 tähenduses ega tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402

tähenduses ning seega ei kohaldu nimetatud lepingule vastutustundliku laenamise põhimõtted.

Eeltoodust tulenevalt ei ole tühine 17.06.2011 nõude loovutamise leping ning seega ei ole

tühised ka nõude loovutamise lepingu suhtes koostatud viis lisakokkulepet.

15. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud põhjendustel tühine ka kostjaga 2 sõlmitud

käendusleping ega 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus kostjat 2

puudutavate punktide 2.1-2.4 osas. Kostja 2 on täiendavalt käenduslepingu tühisuse asjaoluna

toonud kohtu ette väite, et kostja 2 ei ole väidetavalt kunagi omanud võimekust tasuda

käenduslepinguga võetud maksimaalset kohustust summas 1 000 000 eurot. Kostja 2 väide on

tõendamata. Kohtule hagejate poolt esitatud elektroonilise kinnistusraamatu väljavõtete

kohaselt kuulub kostjale 2 kokku 7 kinnisasja, seega on tõendamist leidnud, et kostjal 2 on

võimekus tasuda käenduslepinguga võetud kohustust (tl 64-70).

16. Kuivõrd kostja 1 on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud võlatunnistuse

aluseks oleva nõude puudumist, asub kohus seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning see

kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt. Võlaõigusseaduse VÕS § 8 lg 2 järgi on

leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb

kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või

seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal

on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumine on aga võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS

§ 100). Võlausaldajatel ehk käesoleval juhul hagejatel on seega õigus nõuda kohustuse

täitmist, kuna võlgnik, s.o kostja 1, on kohustust rikkunud. 17.06.2011 nõude loovutamise

lepingu punkti 2.16 kohaselt leppisid lepingu pooled kokku, et kostja 1 poolt mistahes

maksete teostamisel hagejatele tasutakse 90% summast hagejale 1 ning 10% summast

hagejale. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendajavastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2

järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagejate põhinõude ja intressinõude

kostjate vastu tervikuna

17. Hagejad paluvad kostjatelt välja mõista ka seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud

viivis summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjatelt

solidaarselt välja hagejate kasuks viivis lepingus sätestatud määras 0,2% tasumata

põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates hagi

esitamisele järgnevast päevast, so alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase

tasumiseni. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejatele õiguse nõuda sissenõutavaks

mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eeltoodust

tulenevalt kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Samuti paluvad hagejad kohtuotsuses

kehtestada, et kostja 2 vastutuse maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot.

18. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja

1 kasuks põhivõlgnevuse 540 000 eurot, intressi summas 499 892,06 eurot ning seisuga

29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06

eurot. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja 2 kasuks põhivõlgnevuse summas 60

000 eurot, intressi summas 55 543,56 eurot, ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks

muutunud viivise summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Kohus mõistab kostjatelt

solidaarselt välja hagejate kasuks viivise 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga

võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja

nõuetekohase tasumiseni. Kohus määrab kohtuotsuse resolutsioonis, et kostja 2 vastutuse

maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot.

MENETLUSKULUD

19. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad

kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi

lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt

kostjate kanda.

20. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

21. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik