2-18-1084/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

1(9)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-18-1084

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu

1672 euro 22 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1672 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Marilin Palts

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Merike Roosileht

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2018 otsus osas, millega kohus hagi

rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 464 eurot 84 senti, intressi

529 eurot 59 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 238 eurot 1 sent ja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates

24. jaanuarist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni, samuti tühistada maakohtu

otsus osas, millega kohus jaotas menetluskulud. Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja nõuded jäeti osaliselt rahuldamata.

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

2(9)

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 23. jaanuaril 2018 hagiavalduse ning 6. märtsil

2018 hagi täpsustuse, milles palus XX-lt (kostja) välja mõista 1547 eurot 93 senti. Samuti

palus hageja mõista kostjalt välja võlalt arvestatud viivise alates 24. jaanuarist 2018 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid KREDIIDIKASSA AKTSIASELTS (ühines 23. veebruari

2016 ühinemislepingu alusel hagejaga) ja kostja 24. oktoobril 2008 laenulepingu, mille

punkti 2.1 kohaselt (hagile lisatud lepingus punkt 1.1.1) andis hageja kostjale laenu 25 000

krooni (1597 eurot 79 senti), mille kostja kohustus lepingus toodud tingimustel tagastama

(laenuleping). Kostja oma kohustusi tähtaegselt ei täitnud ning hageja ütles laenulepingu

üles. Hageja on arvestanud viivist ülesütlemisele järgnevast päevast 13. oktoobrist 2013 kuni

hagi esitamiseni 23. jaanuaril 2018. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivisenõue hageja arvestuste järgi 553 eurot 50 senti, kuid hageja luges viivise

kostja poolt tasutuks. Laenulepingu tingimuste kohaselt (p. 1.3) oli intressi määr 4 % kuus

laenu tagasimaksmata osalt. Hageja oli arvestanud intressi esimesest tasumata maksest 12.

novembrist 2008 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud makseni 12. oktoobril 2013 summas

2616 eurot 25 senti. Hageja vähendas intressinõuet 1044 euro 29 sendini ning luges intressi

samuti kostja poolt tasutuks.

Hageja arvestas kostja poolt tasutud summad (kokku 1647 eurot 65 senti) esmalt

kõrvalnõuete katteks ja seejärel põhivõla katteks. Seega ei ole põhivõlg 1547 eurot 93 senti

tasutud.

Hageja leidis, et nõuded ei ole aegunud. Hageja hinnangul tuli nõuetele kohaldada 10-aastast

aegumistähtaega. Inkassomenetluses tasus kostja võla katteks kokku 1647 eurot 65 senti.

Viimase makse tegi kostja 10. aprillil 2016, seega ei ole nõue aegunud.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

3(9)

Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: 

OÜ-l Julianuse Õigusbüroo tekkis õigus esindada hagejat alates 29. detsembrist

2017. 30. märtsi 2017 võlateatisest nähtub, et Julianus Inkasso OÜ esitas kostjale

võlateatise enne seda, kui tal oli õigus hagejat esindada, st esindusõigust omamata.

Kostja ei nõustu võlateatises märgitud põhinõude summaga 4813 eurot 35 senti,

kuivõrd sai laenulepingu alusel laenu 1597 eurot 79 senti (25 000 krooni). Seega on

Julianus Inkasso OÜ esitanud kostjat eksitades suurema võlanõude, kui kostja laenu

sai. Võlateatist ei saa käsitleda tõendina, millest saaks järeldada, et kostjal oli seisuga

30. märts 2017 tasumata põhivõlg 4813 euro 35 sendi ulatuses. 

Laenulepingu lisa 1 alusel on kokkulepitud intressimääraks 4% kuus, mis teeb aastas

kokku 48%, mida laenulepingu p. 1.3.2 alusel arvestatakse laenu tagasi maksmata

osalt. Krediidi kulukuse määraks on 43% aastas, mis aga pole usutav ja seda juba

põhjusel, et intressi määr ületab krediidi kulukuse määra. Kuna lepingus pole

märgitud krediidi kogukulu, ei ole võimalik arvutada, milline on tegelikult õige laenu

kulukuse määr. Kui arvestada asjaoluga, et 58 kuu jooksul pidi kostja tasuma

igakuiselt 1105 krooni 5 senti (58 * 1105,05 krooni, kokku 64 092 krooni 90 senti)

ja esimese maksena 738 krooni 38 senti ning viimase maksena 1104 krooni 10 senti,

siis pidi kostja laenu tagastamise graafiku kohaselt tasuma arvutuste kohaselt kokku

4214 eurot 3 senti (65 935 krooni 38 senti), sh laenu põhiosa 1597 eurot 79 senti ja

intresse 2616 eurot 24 senti (40 935 krooni 26 senti). Hageja esitatud krediidi

kulukuse määr ei vasta lepingus märgitud määrale ja on vale. 

Lepingus on sätestatud ka leppetrahvi nõue lepingu igakordsel rikkumisel 30%

väljastatud laenusummalt. VÕS § 415 lg 1 alusel on selline kokkulepe tühine. Seega

on sõlmitud laenuleping tühine ja tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada

vastavalt alusetu rikastumise sätetele (VÕS § 1028). 

Kostjale ei antud VÕS § 403¹ lg-s 1 ettenähtud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo

teabelehte, kust nähtuks VÕS § 403¹ lg 1 p 7 järgi nõutavad andmed. Laenu

tagastamise graafikust ei nähtu, kui palju peab kostja summaarselt intresse tasuma.

Seega lepingus ei ole järgitud VÕS § 404 lg 1 vorminõuet ja puuduvad VÕS §-des

404 ja 405 sätestatud andmed. Lähtudes eeltoodust, on sõlmitud laenuleping tühine. 

Kostja palus jätta tagasimaksed 1647 eurot 95 senti laenu kõrvalnõuete katteks

arvestamata. VÕS § 415 lg 2 p˗dest 1–4 tuleneb, et kui tarbija on teinud

tarbijakrediidilepingu alusel makseid, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud

kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudekulu

ning teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks. 

Perioodil alates 7. novembrist 2008 kuni 10. aprillini 2016 on kostja teinud igakuiselt

makseid vastavalt oma võimalustele kokku 1647 eurot 95 senti ja on maksmisel

viidanud, et tasub põhiosa. Seega on kostja tasunud 50 euro 16 sendi võrra enam

laenu. Seega ei ole hagejal nõuet, mille täitmist saaks ta kostjalt nõuda. Alusetud on

ka viivise ja intressi nõuded. 

Kostja hinnangul on nõue aegunud. Nõue aegus 12. oktoobril 2016 ning kostja

arvates ei ole aegumine katkenud.

MAAKOHTU OTSUS

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

4(9)

3. Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt

välja põhivõla 464 eurot 84 senti, intressi 529 eurot 59 senti ning sissenõutavaks

muutunud viivise 238 eurot 1 sent, kõik kokku 1232 eurot 44 senti. Maakohus mõistis

kostjalt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt

alates 24. jaanuarist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis

maakohus 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 

pooled sõlmisid 24. oktoobril 2008 laenulepingu; 

leping lõppes 12. oktoobril 2013 ning seega muutus sellest tulenev võlg

sissenõutavaks 13. oktoobril 2013; 

KREDIIDIKASSA AKTSIASELTS on äriregistrist kustutatud 3. mail 2016 ning

hagejale läksid üle KREDIIDIKASSA AKTSIASELTSI õigused.

Pooled vaidlesid kohtu hinnangul lepingust tuleneva nõude olemasolu ja suuruse üle. Samuti

vaidlesid pooled kostja tehtud maksete alusel nõuete täitmise järjekorra üle ning selle üle,

kas kostja peab maksma laenulepingust tulenevat intressi ja viivist.

Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Maakohtu hinnangul tuli praegusel juhul

kohaldada nõude aegumisele 3˗aastast aegumistähtaega. Aegumistähtaeg hakkas kulgema

13. oktoobril 2013. Aegumine katkes, kui hageja tegi 10. aprillil 2016 võla katteks viimase

makse. Võttes arvesse viimase makse laekumist, oleks nõue aegunud 10. aprillil 2019.

Hageja esitas hagiavalduse 23. jaanuaril 2018, seega ei ole nõue aegunud.

Kohus ei nõustunud kostjaga väidetega, et laenuleping on tühine, kuna lepingus on

leppetrahvinõue ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat ei ole

lepingus märgitud. Maakohus tuvastas, et laenulepingus lepiti kokku krediidi kulukuse

määrana 43% aastas. Krediidi kulukuse määr 43% aastas ei ületa Eesti Panga avaldatud

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra laenu

andmise ajal (oktoobris 2008 oli see 29,34%) üle kahe korra. Seega ei ole laenuleping tühine

VÕS § 408 lg 1 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Maakohus ei

tuvastanud ka muid asjaolusid, millele tuginedes saanuks lepingu tühisuse tuvastada.

Maakohtu hinnangul oli asjakohatu kostja viide laenulepingu tühisusele põhjusel, et lepingus

lepiti kokku leppetrahv (mida hageja hagis ei nõua).

Maakohus leidis, et seoses nõuete täitmise järjekorraga jättis hageja tähelepanuta

laenulepingu punkti 1.7.4, mille järgi oli kõigi lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete

tasumise järjekord järgmine: 1. laenuandja poolt võla sissenõudmiseks tehtud kulud; 2.

tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest; 3. tähtajaks tasumata

intressid alates varasemast võlgnevusest; 4. viivis, trahvid ja laenuandja poolt laenusaaja eest

makstud summad. Hageja arvestas kostja tasutud maksetest 553 eurot 50 senti viivise

katteks, 1044 eurot 29 senti intressi katteks ja 49 eurot 86 senti põhivõla katteks. Seega

arvestas hageja laekunud summad (1647 eurot 95 senti) esimeses järjekorras kõrvalnõuete

katteks ja seejärel põhivõla katteks. Maakohus leidis, et hageja on arvestanud makseid valesti

esmalt kõrvalnõuete ja seejärel põhinõude katteks. Kostja tehtud maksete arvestamisel tuleb

lähtuda laenulepingu punktist 1.7.4 ja VÕS § 415 lg-st 2.

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

5(9)

Kostja on teinud maksegraafiku alusel kuni 12. juulini 2009 makseid kokku 9165 krooni

(585 eurot 75 senti), s.o laenu põhiosa katteks 1111 krooni 72 senti (71 eurot 5 senti) ja

intressi katteks 8053 krooni 28 senti (514 eurot 70 senti) ning edaspidi on kostja tasunud

maksegraafiku järgseid summasid viivitades ja ettenähtust vähem. Hageja ei ole esitanud

nõuet võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks lepingu

sõlmimise

ajal

kehtinud võlaõigusseaduse redaktsiooni alusel, seega tuli kostja makseid arvestada

alates 9. septembrist 2009 laenu põhiosa katteks. Maakohus leidis, et kostja on tasunud

intresse 514 eurot 70 senti ning järgnevad maksed 1061 eurot 90 senti tuleb arvestada

laenu põhiosa katteks. Seega oli kostjal kohtu arvestuste järgi tasumata põhinõue 464 eurot

84 senti (1597,79–(1061,90+71,05)) ja intress 529 eurot ja 59 senti (1044,29–514,70).

Laenulepingu punkti 1.8.1 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist tarbijalaenule sätestatud

maksimaalmääras. Hageja oli arvutanud põhinõudelt 1597 eurot 79 senti viivist VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates 13. oktoobrist 2013 kuni 23. jaanuarini 2018, kokku 553 eurot

50 senti. Kuna maakohus tuvastas, et kostjal oli põhinõudest tasumata 464 eurot 84 senti, sai

kohtu hinnangul ka hageja viivisenõude rahuldada osaliselt, s.o arvestatuna rahuldatud

põhivõlalt 464 eurolt 84 sendilt. Seega tuli kostjal tehtud igakuiseid makseid arvestades

tasuda alates 13. oktoobrist 2013 kuni 23. jaanuarini 2018 seadusejärgses määras viivist 238

eurot 1 sent.

Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg˗le 1, leidis maakohus, et hagi

osalise rahuldamise tõttu suuremas kui pooles ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte

kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (s.o 79% ulatuses kostja kanda ning 21%

ulatuses hageja kanda).

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või

teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta

menetluskulud mõlemas kohtuastmes tervikuna hageja kanda.

Kostja esitab apellatsioonkaebuses hagile peamiselt samu vastuväiteid nagu maakohtus,

leides, et lepingus toodud krediidi kulukuse määr (43%) ei ole õige ega usutav.

Samuti leiab kostja, et laenuleping on tühine, kuna ei ole esitatud VÕS § 4031 lg 1 p-s 7

(kaebuses ilmselt ekslikult märgitud VÕS 4033 lg 1 p˗s 7) toodud andmed, samuti VÕS §des

404 ja 405 sätestatud andmed ning pole järgitud VÕS § 404 lg˗s 1 sätestatud vorminõuet.

Kostja tegi perioodil 7. november 2008 kuni 10. aprill 2016 kokku makseid 1647 eurot 95

senti. Pärast seda hageja nõudeid põhivõla ja viivise saamiseks ei esitanud.

Kostja esitab apellatsioonkaebuses uuesti ka aegumise vastuväite.

Hageja nõudis hagiavalduses kostjalt põhivõla 1547 eurot 93 senti tasumist ja viivist alates

24. jaanuarist 2018 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja on kohtumenetluses

kinnitanud, et loeb intressi kostja poolt tasutuks ning ei nõua seda. Sellele vaatamata mõistis

maakohus kostjalt välja põhivõla, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise (alates 13.

oktoobrist 2013).

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

6(9)

Maakohus jättis tõendid hindamata, sh tähelepanuta, et 30. märtsi 2017 võlateatises ei ole

hageja nõudnud viivist, vaid ainult põhivõlga. Viivise nõudmine alates 13. oktoobrist 2013

on põhjendamatu.

Kohus ei selgitanud eelmenetluses välja hageja nõudeid nii nagu need on otsuses esitatud ja

seetõttu ei ole kostja saanud nende osas oma seisukohta väljendada. Kohus ei tohi otsuses

ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439).

Kostja hinnangul on menetluskulude jaotus äärmiselt üllatav, arvestades asjaoluga, et asja

arutamine venis hagejast tulenevatel põhjustel. Selle tõttu tekkisid kostjal täiendavad

menetluskulud, mis oleks tulnud jätta hageja kanda. Maakohus jättis selle asjaolu

tähelepanuta. Kuna hageja nõue oli kogu menetluse kestel ebaselge, siis 79% ulatuses

menetluskulude kostja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel

tühistada osas, millega kohus hageja nõude rahuldas, ning saata tsiviilasi nimetatud

osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist. Samas ei nähtu

apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja sooviks tegelikult vaidlustada maakohtu otsust

osas, milles maakohus hagi (sh hageja põhinõude ja sellelt arvestatud viivise osas)

rahuldamata jättis. Lisaks ei ole kostjal sisulist põhjust vaidlustada otsuse resolutsiooni osas,

milles kohus hagi rahuldamata jättis. Maakohtu otsus on kolleegiumi hinnangul seega TsMS

§ 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ning pooltele siduv (TsMS § 457 lg 1) osas, milles

kohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Kolleegium selles osas maakohtu lahendi

seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning

jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). See

on viinud kohtu vähemalt osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni hageja nõuete

rahuldamisel.

7.1.

Maakohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et asja lahendamisel

tuleb lähtuda laenulepingu sõlmimise ajal (s.o 24. oktoobril 2008) kehtinud

võlaõigusseaduse sätetest. Seetõttu on iseenesest asjakohatud kostja viited VÕS §

403¹ lg-le 1 (ja sellest tulenevate nõuete rikkumisele). Laenulepingu sõlmimise ajal

kehtinud võlaõigusseaduse redaktsioonis § 403¹ puudus. Samas ei ole kohus otsust

tehes TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning otsustab

TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt ise, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Poolte õiguslike väidetega ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel seotud ka

ringkonnakohus.

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

7(9)

Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 p-dest 2 ja 4 tulenevalt pidi tarbija

poolt allkirjastatud tahteavalduses kohustuse võtmiseks olema mh märgitud kõigi tarbija

poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete

kogusumma (krediidi brutosumma) ning intressimäär aasta kohta. Kostja on 9. mail 2018

vastuses sisuliselt tuginenud väitele krediidi brutosumma puudumise kohta, märkides, et

laenulepingust ega sellele lisatud maksegraafikust ei nähtu, milline on krediidi kogukulu (tl

59 pöördel). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 4 esimene lause nägi ette,

et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või

krediidi kulukuse esialgse määra või VÕS § 404 lg 2 p-s 2 nimetatud krediidi brutosumma

kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS § 408 lg 4 kolmanda lause järgi pidi krediidiandja

sama lõike esimestes lausetes kirjeldatud olukorras osamaksed intressimäära vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingust ega selle lisaks olevast maksegraafikust (tl-d 4–6)

krediidi brutosummat ei nähtu ning senises menetluses ei ole esitatud muid kostja (kui

tarbija) poolt allkirjastatud tahteavaldusi vaidlusaluste kohustuste võtmiseks. Maakohus ei

ole ülalviidatud VÕS § 404 lg 2 ega § 408 lg 4 kohaldamist pooltega faktilisest ega

õiguslikust küljest arutanud. Seetõttu võib maakohus olla eksinud nii põhinõude kui ka

intressi- ja viivisenõuete rahuldamisel.

7.2.

Samuti ei ole maakohus arutanud kolleegiumi hinnangul pooltega piisavalt

kostja vastuväidet, mille kohaselt oli krediidikulukuse määr (VÕS § 406 lg 1)

märgitud laenulepingus tegelikust madalamana. Maakohus ei ole kostja sellele

väitele ka otsuses sisuliselt vastanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

põhjendamiskohustust. Kolleegium märgib, et kui krediidi kulukuse määr on

krediidilepingus märgitud tegelikust madalamana, alaneb krediidilepingus

kokkulepitud intressimäär VÕS § 408 lg-st 9 tulenevalt protsendimäära võrra, mille

võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana.

7.3.

Vähemalt sissenõutavaks muutunud viivise (238 eurot 1 senti) väljamõistmise

osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väited nõude

piiride ületamise kohta (TsMS § 439). Maakohus on teinud lahendi nõude kohta,

mida ei olnud hagiavalduses kooskõlas TsMS § 363 lg 1 p-ga 1 märgitud. Samas on

ka selles osas kolleegiumi hinnangul keskne minetus siiski eelmenetluse ülesannete

nõuetekohane täitmata jätmine. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud

laenulepingu punkti 1.7.4 ja VÕS § 415 lg 2 kohaldamisega seonduvat pooltega

arutama ning andma hagejale eelmenetluses võimaluse uue või alternatiivse

nõudearvestuse esitamiseks ning hagiavalduse täiendamiseks. Hageja väidete põhjal

ei ole üheselt selge, kas ja millises ulatuses on hageja intressi ja viivise nõuetest

loobunud VÕS § 207 lg 2 mõttes. Maakohtu 12. novembri 2018 istungi protokollist

nähtub, et istungil on kohus laenulepingu punkti 1.7.4 ja VÕS § 415 pooltega

arutanud, kuid pole hagejale andnud võimalust uute arvestuste esitamiseks. Hageja

esindaja on protokollist nähtuvalt sellist võimalust soovinud (tl 75 pöördel).

7.4.

Lisaks on maakohus jätnud tuvastatud asjaoludel ekslikult kohaldamata TsÜS

§ 154 lg-s 1 sätestatu, leides, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 13.

oktoobril 2013 (kl 00:00). TsÜS § 154 lg 1 esimese lause järgi on korduvate

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

8(9)

kohustuste, välja arvatud

lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga

üksiku kohustuse jaoks. Sama lõike teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Seega hakkas aegumistähtaeg laenulepingust tulenevate 2013. a jooksul sissenõutavaks

muutunud kohustuste osas kulgema 1. jaanuaril 2014 (kl 00:00) ja need nõuded oleks

aegunud 31. detsembril 2016 (kl 24.00). 2012. a jooksul sissenõutavaks muutunud

kohustuste osas hakkas aegumistähtaeg vastavalt kulgema 1. jaanuaril 2013 (kl 00:00) ja

need nõuded oleks aegunud 31. detsembril 2015 (kl 24.00) jne.

Menetluses seni esitatu põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski alust arvata, et TsÜS

§ 154 lg 1 ekslik kohaldamata jätmine võinuks iseenesest viia ebaõigete lõppjäreldusteni

hageja nõuete aegumise osas. See ei välista siiski maakohtu teistsuguseid järeldusi asja uuel

läbivaatamisel.

8. Ringkonnakohus leiab, et ei saa praegusel juhul asja ise sisuliselt lahendada.

Eelmenetluse ülesanded on asjas olulises osas täitmata ning asja lahendamisel ei ole

arvestatud VÕS 22. peatüki 2. jaost tulenevate piirangutega. TsMS § 392 lg 1 p-de 3

ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi

on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud

on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult

õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtu

otsus on kaebusega vaidlustatud osas ka olulises ulatuses põhjendamata. Eeltoodu

põhjal tuleb tsiviilasi vaidlustatud osas saata maakohtule uueks lahendamiseks

eelmenetluse staadiumis.

9. Uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi lahendada käesolevas otsuses esitatud

õiguse kohaldamist puudutavaid seisukohti arvestades. Maakohtul tuleb esmalt välja

selgitada, milliste nõuete juurde (ja millisel alusel) hageja jääb, samuti tuleb selgeks

teha poolte faktilised väited ja õiguslikud seisukohad seoses laenulepingu sõlmimise

ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 ning § 408 lg-te 4 ja 9 võimaliku kohaldamisega.

Hagejal tuleb esitada VÕS § 408 lg 4 alusel kohtule ja kostjale nõuete arvestused

vähendatud (st VÕS § 94 järgsest) intressimäärast lähtudes.

Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 ja § 442 nõuetele vastav otsus.

Ringkonnakohus lisab eelpool märgitule, et maakohtu otsus ei ole ka viivisenõude

rahuldamise osas kontrollitav. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus arvestanud viivist

veebipõhise viivisekalkulaatori (viivisekalkulaator.ee) abil. Nimetatud kalkulaatori

kasutamine kohtu poolt on kolleegiumi hinnangul lubatav ja üldjuhul ka mõistlik lahendus.

Samas peaks kohtulahendist sellisel juhul nähtuma algandmed (eelkõige viivise arvestamise

periood ja põhivõla suurus), mille põhjal on arvestus kalkulaatoriga tehtud.

10. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et senises menetluses

tuvastatud asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et laenuleping võiks olla tühine TsÜS

§-st 86 või VÕS 22. peatüki 2. jaost tulenevatel alustel. Laenulepingu sõlmimise ajal

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

9(9)

kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi oli tarbijakrediidileping tühine, kui selles puudus mõni

VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutus krediidileping

andemete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või

hakkas krediiti kasutama. Praeguses asjas ei ole olnud pooltel vaidlust selle üle, et

kostja on laenu sõlmitud laenulepingu alusel kätte saanud.

Kuivõrd kaebuses vaidlustatud osas saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja apellatsioonkaebustes sisalduvaid etteheiteid,

mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste

asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse

normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

11. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. Seetõttu puudub ka vajadus analüüsida

käesolevas

otsuses

kostja

apellatsioonkaebuse

väiteid,

mis

puudutavad

menetluskulude ebaõiget jaotamist vaidlustatud otsuses.

12. Kolleegiumi hinnangul oleks pooltel käesolevas otsuses esitatud seisukohti

arvestades mõistlik kaaluda vaidluse lahendamist kompromissiga, sh kostja poolt

apellatsioonkaebuses pakutud tingimustel. Kostja ettepaneku kohaselt on ta valmis

tasuma põhivõla 464 eurot 80 senti ja hüvitama hagejale poole riigilõivust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv