2-18-9666/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-9666

Tsiviilasi

XX hagi Osaühingu Y vastu töövaidluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1184,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja): Osaühing Y (registrikood

XXXXXXXX), seaduslik esindaja juhatuse liige PP

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (töötaja, hageja) esitas 13. veebruaril 2018 Tööinspektsiooni juures tegutsevale

Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Osaühingu Y (tööandja, kostja) vastu. Ta palus

tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetada töölepingu töölepingu

seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, samuti mõista tööandjalt välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise

4792,50 eurot, töötasu 831,60 eurot ja puhkusehüvitise 50,50 eurot.

Kostja esitas TVK-le avalduse, milles palus hagejalt välja kahjuhüvitise 1134 eurot.

2. TVK rahuldas 9. mai 2018 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/299/18 hageja avalduse osaliselt

ja jättis kostja avalduse rahuldamata. TVK tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 15. jaanuarist 2018 ja mõistis kostjalt välja hageja

kasuks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 378 eurot.

TVK jättis rahuldamata hageja avalduse tööga kindlustamata aja eest töötasu ja põhipuhkuse

hüvitise nõudes.

3. Hageja esitas 24. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista:

(1) täiendava hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 4401,24 eurot;

(2) ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018 eest töötasu 1134 eurot ja

(3) kasutamata põhipuhkuse hüvitise 50,50 eurot.

Kostja ei pöördunud kohtusse avaldusega sama töövaidluse läbivaatamiseks ja tasus temalt

välja mõistetud 378 eurot.

4. Hageja põhiväited on järgmised:

-

hageja alustas kostja juures tööd 13. detsembril 2017. Kostja suunas hageja rendi-

töötajana tööle Aktsiaseltsi Q (edaspidi: Q), aga töölepingut ei sõlmitud. Hageja saatis

29. detsembril 2017 Q juhile kirja, kus teatas, et tema töösuhe pole registreeritud ega

reguleeritud. Q vastas, et töölepingu peab sõlmima kostja;

-

kuna hagejaga töölepingut ei sõlmitud, aga ta tegi tööd ebatervislikes tingimustes,

esitas ta 2. jaanuaril 2018 Q-le erakorralise ülesütlemisavalduse;

-

kostja tegi 10. jaanuaril 2018 ettepaneku sõlmida tööleping ja siis see kohe poolte

kokkuleppel lõpetada. Hageja seda ettepanekut ei aktsepteerinud;

-

kostja tegi alles 11. jaanuaril 2018 hageja tööle asumise kohta kande töötamise

registrisse;

-

kostja saatis 11. jaanuaril 2018 hagejale nõude kohesele tööle asumisele, aga ei

vastanud hageja täpsustavale küsimusele, kuhu ta peaks tööle asuma;

-

kostja ütles 15. jaanuaril 2018 töölepingu üles viitega, et hageja ei ole töölepingut

täitnud. Pärast töölepingu ülesütlemist maksti hagejale välja detsembrikuu töötasu.

5. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja kandideeris kostja pakutavale mööblidetailide viimistleja ametikohale. Hageja

käis 5. detsembril 2017 töövestlusel, kus selgitati renditöö põhimõtteid ning teavitati

hagejat sellest, et sobivuse korral sõlmib esimeseks neljaks kuuks lepingu rendifirma

ja hageja töötab Q-s renditöötajana ettevõtete omavahelise koostöölepingu alusel;

-

hageja sooritas 11. detsembril 2017 Q-s proovipäeva. Q tehase juht teavitas kostjat, et

töö sobib ja hageja pidi tööle asuma 12. detsembril 2017. Sel päeval teatas Q, et hageja

ei ole tööle asunud. Järelepärimisele saadi vastus, et hageja keeldub töötamast

töölepingu alusel. Hageja tegi ettepaneku sõlmida võlaõiguslik leping kahe juriidilise

isiku (hageja juhitav ettevõte ja kostja) vahel. Kostja nõustus ettepanekuga ja

13. detsembril 2017 asus hageja lepingulisi kohustusi täitma;

3 (5)

-

hageja saatis oma ettevõtte andmeid 21. detsembril 2017, misjärel kostja esitas

29. detsembril 2017 lepingu teksti allkirjastamiseks ja/või parandusettepanekute

tegemiseks. Hageja sellele ei vastanud;

-

hageja esitas 29. detsembril 2017 Q tegevjuhile kirjaliku teatise, milles väitis, et kostja

ei sõlminud temaga töölepingut. Samal päeval lahkus hageja omavoliliselt töökohalt

enne tööaja lõppu ja enam tööle ei naasnud. Kostja soovis hagejale tööd pakkuda, kuid

hagejaga ei saadud enam ühendust;

-

hageja esitas 2. jaanuaril 2018 uue kirjaliku teatise Q tegevjuhile töölepingu

erakorralise ülesütlemise avaldusena. Q teavitas ka sellest kostjat;

-

kostja esitas 3. jaanuaril 2018 hagejale kirjaliku järelepärimise tema tegevuse kohta.

Uue järelepärimise esitas kostja hagejale 10. jaanuaril 2018;

-

hageja saatis 10. jaanuaril 2018 oma isikukoodi ja pangaandmed, misjärel kostjal oli

võimalik registreerida hageja Maksu-ja tolliameti peetavas töötajate registris;

-

hageja saatis 10. jaanuaril 2018 Q tegevjuhile e-kirja, milles teavitas, et Q ja tema vahel

on töösuhe lõppenud ning ta nõuab hüvitist 6679,20 eurot;

-

kostja saatis 11. jaanuaril 2018 hagejale töölepingu ning tulumaksu avalduse

allkirjastamiseks. Hageja allkirjastas vaid tulumaksuavalduse. Samal päeval esitas

kostja hagejale kirjaliku hoiatuse töökohustuste rikkumise lõpetamiseks;

-

hageja hoiatusele ei reageerinud ja kostja saatis 15. jaanuaril 2018 hagejale lepingu

ülesütlemise avalduse.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus jättis 15. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja märkis, et kostjale hüvitatavad kulud puuduvad.

6.1. Maakohus tuvastas, et kuigi poolte vahel sõlmitud tööleping kehtis kuni

15. jaanuarini 2018, ei teinud hageja tööd alates 29. detsembrist 2017, mil ta lahkus oma-

voliliselt ja kedagi teavitamata Q-st.

Kirjaliku töölepingu puudumine ei anna töötajale alust töö tegemisest keelduda. Lepingu

vormistamata või allkirjastamata jätmine ei takista töö tegemist, sest TLS § 4 lg 2 järgi loetakse

tööleping sõlmituks, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele

eeldada üksnes tasu eest. Ajavahemikul 12.–29. detsember 2017 tegigi hageja renditöötajana

tööd Q-s. Hagejale selgitati seda tööle asumisel, talle olid teada töö tegemise koht ja

tööülesanded. Kahtluste korral pidanuks ta pöörduma selgituste saamiseks kostja poole. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja oleks täiendavateks selgitusteks kostja poole pöördunud.

Kuigi kostja oli töölepingu vormistamisega viivituses, ei saa järeldada, et ta keeldus sellest

pahatahtlikult. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja edastas kostjale enda ettevõtte andmed

töövõtulepingu sõlmimiseks. Seega käitus hageja vastuoluliselt. Enda isikukoodi ja pangakonto

numbri edastas hageja alles 10. jaanuaril 2018. Hilisemast kirjavahetusest selgub, et hageja

siiski ei soovinud töövõtulepingu sõlmimist kostjaga ning kostja valmistas ette ja edastas

11. jaanuaril 2018 ka töölepingu projekti. Hageja seda ei allkirjastanud.

Eeltoodust tulenevalt puudus hagejal seaduslik alus töö tegemisest keelduda ja kostjal ei ole

kohustust tasuda hagejale töötasu ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018 eest, sest hageja sel ajal

tööd ei teinud ja töö tegemine ei olnud takistatud tööandja süül. Neil kaalutlustel jättis

maakohus nõude (2) rahuldamata.

6.2. Vastavalt TLS § 68 lg-tele 1 ja 2 antakse põhipuhkust töötatud aja eest. Kostja arvestas

hagejale puhkusetasu 50,50 eurot, kuid arvestas maha ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018, mille

eest ei ole hagejal õigus põhipuhkuse tasu saada. Nõue (3) jäi seetõttu samuti rahuldamata.

4 (5)

6.3. Hageja esitas TVK-le taotluse kolme kuu hüvitise väljamõistmiseks kostjalt TLS § 109

lg 1 alusel. TVK kaalus igakülgselt poolte huve ja vaidluse asjaolusid, mõistis hageja kasuks

välja ühe nädala hüvitise 378 eurot ja jättis rahuldamata hageja taotluse ülejäänud hüvitise osas.

Vaidlust ei ole, et kostja on TVK-s välja mõistetud summa hagejale tasunud.

Hageja tegi tööd 11 tööpäeva ajavahemikul 13.–29. detsember 2017; lahkus töölt omavoliliselt

kedagi teavitamata; töö tegemisest keeldumiseks tal alust ei olnud ja hageja käitus töösuhtes

vastuoluliselt. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis maakohus, et ühe nädala töötasu summas

378 eurot on kohane hüvitis. Seega jäi rahuldamata ka nõue (1) kohtus täiendava hüvitise

saamiseks.

6.4. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada

nõuete (2) ja (3) osas ning need rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus leidis ekslikult, nagu poleks vaidlust, kas hageja lahkus töölt omavoliliselt

ja ilma teavitamata. Hageja esitas tõendina Q vastuse töölt lahkumise kohta, millest

nähtub, et ta on lahkumisest teavitanud;

-

maakohus hindas valesti nagu oleks kostjal olnud läbi Q anda hagejale tööd. Q

vastusest töölt lahkumise kohta nähtub, et nad ei soovinud hagejat edaspidi

renditöötajana kasutada. Hageja lahkus töölt töötervishoiu ja tööohutuse olulise

rikkumise tõttu, millest teavitas Q. Peale seda hagejaga enne 11. jaanuari 2018 enam

ühendust ei võetud;

-

meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja soovis sõlmida töövõtulepingu.

Maakohus ei pööranud tähelepanu tõsiasjale, et ainuüksi juba tööle asumist loetakse

töölepinguliseks suhteks sõltumata sellest, kas kirjalik leping sõlmiti või mitte;

-

hageja väidetav tööst keeldumine on tõendamata. On arusaamatu, kuhu oleks hageja

pidanud tööle minema, kui Q teatas, et ei soovi edaspidiselt hagejat renditöötajana

kasutada. Sammuti ei pakkunud kostja hagejale uut tööd. Kostja saatis hagejale

11. jaanuaril 2018 kirja, kus palus hagejat koheselt tööülesandeid täitma hakata, aga

jättis vastamata hageja otsesele küsimusele, kuhu ja millal. Seega ei ole maakohus

hinnanud väidet, et kostja jättis töö tegemiseks vajalikud toimingud tegemata.

8. Kostja uusi vastuväiteid apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

10. Hageja vaidlustas ainult nõuete (2) ja (3) rahuldamata jätmise. Nõude (1) rahuldamata

jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ja vastavalt TsMS

§ 651 lg-le 1 ringkonnakohus selles osas otsust ei kontrolli. Maakohus lähtus õigesti sellest, et

TVK otsus kostja avaluse rahuldamata jätmise ja hageja avalduse osalise rahuldamise kohta on

samuti jõustunud. Seega on apellatsioonimenetluses vaidlus peamiselt küsimuses, kas hageja

pidi täitma tööülesandeid ajavahemikul 1.–15. jaanuar 2018 ning kas kostja pidi selle aja eest

maksma talle töötasu 1134 eurot ja puhkusehüvitist 50,50 eurot. Menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas ei ole maakohtu otsus TsMS § 173 lg 3 esimese lause, § 178 lg 1

esimese lause ja § 456 lg 4 kolmanda lause kohaselt jõustunud. Kuna aga maakohtu otsus jääb

tervikuna muutmata, siis puudub vajadus resolutsioonis eristada otsuse varem jõustunud osa.

5 (5)

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et hageja alates

29. detsembrist 2017 enam tööd ei teinud, aga poolte töösuhe kestis kuni 15. jaanuarini 2018.

Neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nõuete (2) ja (3) rahuldamata jätmisel

ega pea vajalikuks neid korrata. Hageja pidi täitma tööülesandeid ajavahemikul 1.–

15. jaanuar 2018, aga kuna ta seda ei teinud, siis polnud kostjal ka kohustust maksta selle aja

eest töötasu ega hüvitada kasutamata jäänud põhipuhkust. Vastuseks kaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist:

-

maakohus tuvastas Q 2. jaanuari 2018 teate põhjal õigesti, et hageja lahkus töölt

omavoliliselt ja ilma teavitamata. Kostja viitas 11. jaanuaril 2018 hagejale saadetud

e-kirjas samuti omavolilisele lahkumisele ja küsis hagejalt selgitusi, aga hageja vastas

üksnes üldsõnaliselt, et tema töölt lahkumise asjaolud olid kõigile teada (tl 4, 22).

Hageja esitatud Q 2. jaanuari 2018 vastusest nähtub samuti, et hageja lahkus

omavoliliselt, mitte aga see, nagu oleks ta oma lahkumisest teavitanud (tl 5, 62);

-

maakohus ei eksinud järelduse tegemisel ega hinnanud tõendeid valesti, kui leidis, et

kostjal oli anda hagejale tööd. Q 2. jaanuari 2018 vastusest nähtub, et nad ei soovinud

hagejat edaspidi renditöötajana kasutada, sest hageja rikkus töökohustusi. Tõendatud

ei ole hageja väide, et ta lahkus töölt töötervishoiu ja tööohutuse olulise rikkumise tõttu.

Kui renditöötaja rikub töökohustusi ja selle tulemusel renditööd pakkuv ettevõtja ei

soovi selle konkreetse isiku tööd enam kasutada, siis ei saa sellest järeldada, et renditöö

vahendajal puudub võimalus pakkuda tööd;

-

asjakohane on maakohtu järeldus, et hageja soovis sõlmida töövõtulepingu, sellele

viitavad üheselt hageja 21. detsembri 2017 e-kirjad kostjale, milles hageja teatas C OÜ

andmed (tl 51, 55); samas lähtus maakohus õigesti sellest, et kuna pooled

töövõtulepingu vormistamiseni ei jõudnud, siis tuleb eeldada töösuhet;

-

hageja tööst keeldumine on piisavalt tõendatud Q 2. jaanuari 2018 kirja, hageja enda

sama kuupäeva avalduse (tl 59) ja 8. jaanuari 2018 e-kirjaga Q vahendite tagastamise

kohta (tl 69 pöördel). Lisaks tuleb arvestada, et hageja pidas kostjaga 2018. aasta

jaanuaris korduvalt läbirääkimisi lepingu sõlmimise üle, sh edastas oma andmed ja

allkirjastas tulumaksuvabastuseks vajaliku avalduse, aga ei küsinud kordagi

tööülesannete kohta (tl 67–79).

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja, mistõttu puudub vajadus

kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm