2-17-11651/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24.04.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

põhjendusi, jättes maakohtu otsuse põhjendustest välja ostueesõiguse teostamise

avalduse tähtaegsuse käsitluse (otsuse p 24).

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

23.10.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-11651

Kohtuasi

First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) hagi

Fox Estate OÜ ja XX (X) vastu nende kohustamiseks

OÜ NORBER GRUPP osade üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.04.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

First

Telecom

Trading

OÜ

(likvideerimisel)

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

856,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel,

registrikood 10620229), esindaja vandeadvokaadi abi

Marko Pikani

Kostja I Fox Estate OÜ (registrikood 14231884)

Kostja II XX (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Kostjate esindajad vandeadvokaadid Tarvo Lindma,

Kristjan Mägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel, hageja) esitas 02.08.2017 maakohtule hagi

Fox Estate OÜ (kostja I) ja XX (kostja II) vastu, milles palus kohustada kostjaid andma üle OÜ

NORBER GRUPP (Norber) osa. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Ühtlasi palus

hageja hagi tagada, mille kohus rahuldas.

Hagejale kuulus Norberi osa nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustas 66,5% Norberi

osakapitalist. Kuni 04.04.2017 oli teiseks omanikuks kostja II, kellele kuulus Norberi osa

nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustas 33,5% Norberi osakapitalist.

30.05.2017 sai hagejale juhuslikult teatavaks, et kostja II on talle kuulunud Norberi osa

võõrandanud enda kontrolli all olevale kostjale I. Äriregistrist nähtuvalt ei olnud kostja II

Norberi osanik alates 04.04.2017. Kostja I oli asutatud 30.03.2017 kostja II ja

Mittetulundusühing Arigato Spordiklubi (Arigato) poolt, kes olid ühtlasi kostja I osanikud.

15.06.2017 avastas hageja äriregistrist lepingu nimega „Mitterahalise sissemakse eseme

üleandmise leping“, mille preambula kohaselt sõlmisid kostjad I ja II tasaarvestuslepingu.

Sellega andis kostja II kostjale I Norberi osa nimiväärtusega 13 400 krooni.

Ka mitterahalise sissemakse tegemise puhul on võimalik ostueesõigust kasutada, kui sellega

soovitakse varjata müügilepingut, mida praegu kostjad teha ka soovisid. Nimelt oli tehingu

eesmärgiks Norberi osa võõrandamine kostjalt II kostjale I, vältimaks kostjale II kuulunud

Norberi osa hageja kätte jõudmist (ostueesõiguse teostamise ja/või tsiviilasjas nr 2-17-4182

kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise ja täitmise kaudu). Ei olnud usutav, et see oli vajalik

kostja II äritegevuse restruktureerimiseks.

19.06.2017 tegi hageja Tallinna notar Gunnar Savisaare juures avalduse ostueesõiguse

teostamiseks ja ettepaneku sõlmida Norberi osa omandi üleandmise leping sama notari juures

29.06.2017 kell 14.00. Avaldus toimetati kostjale II kätte ametiteenusena kohtutäitur Kristiina

Feinmani asendaja Kuldar Salumetsa poolt. Kostja II 29.06.2017 kell 14.00 notari juurde ei

ilmunud. Hageja oli eelnevalt kandnud notari deposiiti osa müügihinna 856,42 eurot. Kui kohus

leiab, et hageja hilines seaduses sätestatud avalduse esitamise tähtajaga, tuli lähtuda mõistlikust

tähtajast, sest kostja II ei esitanud hagejale müügilepingut ega teavitanud sellest. Hageja järgis

mõistlikku tähtaega.

Ostueesõiguse kasutamine ei olnud Norberi põhikirjas välistatud. Vastupidi, sealt tulenes

sõnaselgelt, et kui Norberi osa soovitakse võõrandada kolmandale isikule, siis on teistel

osanikel ostueesõigus. Seal ei viidatud nn first right of refusal õigusele. Isegi kui viimases oleks

põhikirjas kokku lepitud, tulnuks asuda seisukohale, et ka sel alusel oli hagejal õigus Norberi

osasid samadel tingimustel omandada. Keeldumisõiguse kokkuleppe korral toimub

võõrandamine järgnevalt: võõrandamissooviga isik teavitab teist osanikku võõrandamise

tingimustest enne kolmandale isikule võõrandamist; kui teine osanik soovib osa nendel

tingimustel omandada, on tal selleks eesõigus ja võõrandamissooviga osanik on kohustatud neil

tingimustel osa teisele osanikule võõrandama; kui teine osanik keeldub osa omandamisest, võib

osa võõrandada kolmandale isikule. Kostja II Norberi osa omandamist hagejale ei pakkunud.

Täitmisnõue oli jätkuvalt võimalik.

Kui täitmisenõue ei olnud võimalik, oli hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Hagejale

tekkinud kahju suurus oli 3 285 014,69 eurot, mis vastas kostja II poolt kostjale I võõrandatud

osa hinnangulisele väärtusele. Maakohus keeldus alternatiivse nõude menetlusse võtmisest

selle hilinenult esitamise tõttu.

Kostjate vastuses esitatud kostja II tühistamisavaldus oli ilmselgelt õigustühine, sest

pahatahtliku skeemi luhtumine ei ole võrdsustatav eksimusega.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Hagejal puudus võimalus teostada ostueesõigust, sest ostueesõiguse olukorda ei tekkinud ja ei

saanud ka tekkida. Isegi kui ostueesõiguse olukord tekkis, ei esitanud hageja õigeaegselt

ostueesõiguse teostamise avaldust, mistõttu oli ta minetanud võimaluse ostueesõiguse

teostamiseks.

Esiteks ei ole Norberi osanikel ühingu põhikirja p-st 4.1 tulenevalt osa võõrandamisel

kolmandale isikule ostueesõigust. Viidatud punktis oli ostueesõiguse asemel ette nähtud

eelisostuõigus või nn „esmase äraütlemise õigus“. Selle järgi tuleb juhul, kui ühel osanikul tekib

soov osa kolmandale isikule võõrandada, sellel osanikul osa esmalt enne müügilepingu

sõlmimist pakkuda müügiks teisele osanikule, kes saab otsustada, kas ta soovib osa müüjalt

enne kolmanda isikuga müügilepingu sõlmimist osta või mitte. Kusjuures olukorras, kus teine

osanik avaldab pärast müügi kavatsusest teada saamist soovi osa ise omandada, ei näe põhikiri

ette temale õigust osa ise omandada ega pane võõrandada soovinud osanikule kohustust osa

teisele osanikule võõrandada. Taoline sooviavaldus seab põhikirja kohaselt üksnes keelu

võõrandada seda osa kolmandale isikule, kuid ei kohusta osa võõrandama ostusoovi üles

näidanud teisele osanikule. Samuti ei teki teisel osanikul põhikirja kohaselt mistahes õigusi

selle osa omandamiseks, kui see osa on juba võõrandatud ära ootamata teise osaniku võimalikku

sooviavaldust.

Isegi kui Norberi põhikirja kohaselt ei oleks ostueesõigus välistatud ja ostueesõiguse olukord

oleks tekkinud, ei esitanud hageja ostueesõiguse teostamise avaldust tähtaegselt. Ostueesõiguse

kehtivaks teostamiseks on nõutav, et müüja saaks ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul kätte

ostueesõiguse teostamise avalduse. Esiteks ei tõendanud hageja, et ta edastas aadressile XXX

avalduse. Teiseks ei piisanud edastamisest, vaid avaldus tuli kätte toimetada. Kolmandaks,

aadress, millele hageja avalduse väidetavalt saatis (XXX), ei olnud kostja II või kostja I

kasutuses või valduses. XX nimelisi isikuid oli Eestis vähemalt neli. Kostja II e-posti aadressiks

domeenilaiendiga @eesti.ee on olnud ainult XXXXXXXXXXX@eesti.ee ja YYYY@eesti.ee.

Hageja ainuosanik VV teadis kostja II reaalseid ja toimivaid kontaktandmeid. Kostjad ei

vaidlustanud hageja väidet, et hageja sai teada väidetava ostueesõiguse esemeks oleva tehingu

tingimustest 15.06.2017. Kuna osaühingu osa suhtes tuleb ostueesõiguse teostamiseks avaldus

esitada ühe kuu jooksul ja kostjad said selle kätte koos hagiavaldusega, oli hageja minetanud

ostueesõiguse teostamise õiguse.

Lisaks oli hagi paljasõnaline. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite

alusel ei saanud lugeda tõendatuks, et kostja II poolt Norberi osa mitterahalise sissemakse

üleandmise kaudu Norberi osa võõrandamine oli näilik tehing. Hageja ei esitanud selle kohta

tõendeid, vaid piirdus spekuleerimisega. Hageja jättis tähelepanuta, et ainuüksi mitterahalise

sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või tehingu ainsaks

eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt. Hageja pidi olema

teadlik, et mitterahalise sissemakse tegemine on äriühingute ja äritegevuse puhul tavapärane ja

sisulise tähendusega äripraktika.

Kostja II ei sõlminud Norberi osa suhtes müügi- ega muud tasulise võõrandamise lepingut,

mistõttu ei olnud võimalik ostueesõigust teostada. Samuti oli ekslik seisukoht, et Norberi osa

võõrandamiseks oli vajalik müügilepingu (kohustustehingu) sõlmimine. Kostja II ei sõlminud

osa suhtes ühtegi kohustustehingut. Kostjad sõlmisid 03.04.2017 käsutustehingu, s.o osa

mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu. Kostjal II puudus motiiv, vajadus ja äriline

põhjendus hagejal ostueesõiguse teostamise takistamiseks või piiramiseks. Kostja II andis

Norberi osa mitterahalise sissemaksena kostjale I, et restruktureerida omaenda investeeringuid

ja äritegevust konkreetse kinnisvaratehingu (Arigato

spordiklubi hoonestusõiguse)

refinantseerimise eesmärgil. Hageja ise väitis, et tehingu tulemusena säilis kostjal II kontroll

Norberi osa üle. Sellises olukorras on kohtupraktika nentinud, et kui isikul ei ole ükskõik, kas

ta saab osaluse eest raha või mitte ning isik jääb majanduslikus mõttes vaidlusaluse osaluse

(kaudseks) omajaks (kontrollijaks), ei ole osalus väljunud selle isiku mõjusfäärist ning sellisel

juhul ei ole võimalik ostueesõigust teostada.

Kostja II ei oleks ühelgi juhul müünud Norberi osa 856,42 euro eest, arvestades vara hulka, mis

kuulub Norberile. Norberi osa hind ei vastanud selle nimiväärtusele.

Alternatiivselt esitas kostja II kostjale I tühistamisavalduse, millega tühistas tehingu, millega

andis kostjale I üle kostjale II kuuluva Norberi osa nimiväärtusega 13 500 krooni. Tühistamise

aluseks oli kostja II ebaõige ettekujutus Norberi osa üleandmise asjaoludest ja õiguslikust

tähendusest ning tagajärgedest. Kostja II ei ole kunagi soovinud teha muud tehingut, kui üksnes

mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut. Kui asuda seisukohale, et kostja II ei teinud

mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut ja kostja II tehing kvalifitseeritakse ümber

müügilepinguks hinnaga 856,42 eurot, ei vastanud kostja II tahteavaldused kostja II soovitud

õiguslikule tagajärjele. Tühistatud tehingust ei saanud tekkida pooltele õiguslikke tagajärgi.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi tühistas kohus hagi

tagamise abinõu.

Hageja soovis teostada ostueesõigust tehingu suhtes, millega kostja II andis talle kuulunud

ettevõtte osa üle kostjale I. Seega esitas hageja kostjate vastu nõude tahteavalduse tegemise

kohustamiseks. Pooltel ei olnud vaidlust, et kuni 04.04.2017 kuulus hagejale Norberi osa

nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustas 66,5% osakapitalist ja kostjale II kuulus osa

nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustas 33,5 % osakapitalist. Kostja II andis 03.04.2017

oma osa nimiväärtusega 856,42 eurot kostjale I mitterahalise sissemakse eseme üleandmise

lepingu alusel. Kostja I asutati 30.03.2017 kostja II ja Arigato poolt, kes olid ühtlasi kostja I

osanikud. Hageja sai mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu tingimustest teada

15.06.2017. Hageja soovis teostada ostueesõigust ja tegi notariaalse avalduse ostueesõiguse

teostamiseks, mille kohtutäitur edastas e-posti aadressile XXX.

Pooltel oli vaidlus selles, kas ostueesõiguse olukord oli tekkinud, sh kas Norberi põhikiri

sätestas ostueesõiguse või eelisostuõiguse (right of first refusal), kas Norberi osa mitterahalise

sissemakse eseme üleandmise tehing sõlmiti eesmärgiga varjata müügilepingut ja kas hageja

esitas ostueesõiguse avalduse tähtaegselt.

Esmalt tuli tuvastada ostueesõiguse olukorra tekkimine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg 4

järgi toimub üldjuhul ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega

müüjale. Selleks peab müüja VÕS § 249 lg 1 järgi ostueesõigust omavale isikule viivitamata

teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui müügileping on sõlmitud

kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle VÕS § 249

lg 2 järgi lepingu. Müüja teatamiskohustus loetakse VÕS § 249 lg 3 järgi täidetuks ka siis, kui

lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja. Osaühingu

osa võõrandamise puhul on ostueesõiguse teostamist täpsustatud äriseadustikus (ÄS). ÄS § 149

lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele osanikule, kuid osa võõrandamisel

kolmandale isikule on teistel osanikel ÄS § 149 lg 2 järgi ostueesõigus ühe kuu jooksul

võõrandamise lepingu esitamisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib põhikirjas osaniku

ostueesõiguse ka välistada. Seejuures peab müüja esitama müügilepingu osaühingu juhatusele,

kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse

ostueesõigusele VÕS-is ostueesõiguse kohta sätestatut.

Õiguskirjanduse kohaselt tuleb osa võõrandamisel eristada kolme võimalikku osanikevahelist

regulatsiooni: seadusjärgne ostueesõigus, põhikirjas ettenähtud ostueesõiguse välistamine või

põhikirjas ostueesõiguse asendamine muude (rangemate) osa võõrandamise piirangutega. Ilma

põhikirja täiendava regulatsioonita kehtib osanike vahel seadusjärgne ostueesõigus.

Ostueesõiguse regulatsiooni kohaldatakse osaühingu osa võõrandamisel automaatselt, kui

osanikud ei ole põhikirjaga ette näinud ÄS § 149 lg 3 kohaseid muid rangemaid piiranguid osa

võõrandamisel või ei ole ostueesõigust põhikirjaga välistanud. Ostueesõiguse ü heks peamiseks

funktsiooniks ä riü hingute puhul on lä bi ostueesõiguse sä testamise hoida ä riü hingu omanike

ringi võimalikult muutumatuna. Ostueesõigus võimaldab olemasoleval osanikul või aktsionä ril

vä listada vä ljaspool ä riü hingut tuleval kolmandal isikul ä riü hingu omanike ringi astumise, kuna

ostueesõigust kasutades võib ü hingu osanik või aktsionä r mü ü dava osa ise omandada. Osaühing

on olemuslikult suletum ühinguvorm, kus osanikel on suurem õigus osanike ringi

määratlemisel.

Kostja arvamuse kohaselt kalduti põhikirjas kõrvale seadusjärgsest vaikimisi kehtivast

ostueesõiguse regulatsioonist ning kehtestati teised osa võõrandamise tingimused, mis

välistasid ostueesõiguse olemasolu. Maakohtu hinnangul oli Norberi põhikirja p-i 4.1 mõtteks

kinnitada osaniku ostueesõigus vastavalt ÄS § 149 lg-s 2 sätestatule. Põhikirjast ei tulenenud,

et põhikirja p-ga 4.1 sooviti seaduses sätestatud regulatsioonist kõrvale kalduda, ostueesõigus

välistada ja leppida kokku eelisostuõiguses või esmase äraütlemise õiguse teostamises (right on

first refusal). Eesti õigus ei sätesta esmase keeldumisõiguse regulatsiooni ning juhul, kui poolte

tahe oli sätestada põhikirja p-is 4.1 esmast keeldumisõigust, oleksid pooled pidanud selles

sõnaselgelt kokku leppima. Seega oli hagejal õigus teostada materiaalsete ja formaalsete

eelduste esinemisel ostueesõigust.

Järgnevalt analüüsis kohus, kas hageja sai ostueesõigust teostada, kuna kostja II andis oma osa

üle kostjale I mitterahalise sissemakse tehingu alusel. Ostueesõigust saab teostada üksnes siis,

kui võõrandaja on sõlminud eseme suhtes müügi- või muu tasulise võõrandamise tehingu

(VÕS § 244 lg 3). Riigikohus on märkinud, et osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega

tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese

üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise

sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat

põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid

põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole

võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav,

kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks

olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes

kehtib ostueesõigus.

Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu

sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada. Hageja tugines asjaolule, et

mitterahalise sissemakse tegemine oli näilik tehing, millega varjati müügilepingut, et takistada

hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte

tahe. Kusjuures tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.

Iseenesest ei ole mitterahalise sissemakse tegemine ebaseaduslik tegevus. Kohtu hinnangul ei

toonud hageja kohtu ette asjaolusid, millest järelduks, et kostjal II oli soov saada mitterahalise

sissemakse tegemisel Norberi osa eest raha, andes osa enda mõjusfäärist välja. Vastupidi, ka

hageja oli seisukohal, et pärast vaidlusalust tehingut oli Norberi osa endiselt kostja II

mõjusfääris. Seega püsis Norberi omanike ring peaaegu muutumatuna. Raha saamise eesmärki

ja/või selle saamist hageja ei tõendanud. Ka ei tõendanud hageja asjaolu, et mitterahalise

sissemakse eseme üleandmise lepingu sõlmimise eesmärk oli varjata Norberi osa võõrandamist.

Ainuüksi mitterahalise sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või

tehingu ainsaks eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt.

Usutav oli kostja II seletus, et ta andis Norberi osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale I

struktureerimaks omaenda investeeringuid ja äritegevust. Kostja II tegi mitterahalise

sissemakse asutatud osaühingusse osakapitalina ning tõstis sinna ümber erinevad väärtpaberid

ja nõuded, sh Norberi osa. Kostja II äritegevuse struktureerimine oli nähtav ka 21.12.2017

esitatud tõenditest. Seega oli ostueesõiguse teostamine praegusel juhul VÕS § 246 lg-st 2

tulenevalt välistatud.

Isegi kui hagejal oli õigus kasutada ostueesõigust, minetas hageja selle õiguse, sest hageja ei

esitanud kosjatele ostueesõiguse teostamise avaldust õigeaegselt. Kuigi hagejale VÕS § 249

nõuetele vastavat teadet ei saadetud, sai ta 03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme

üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Hageja tegi 19.06.2017 notari juures

avalduse ostueesõiguse teostamiseks. Hageja valis ostueesõiguse kättetoimetamiseks

kohtutäituri ning kohtutäitur edastas VÕS § 244 lg-tele 4 ja 5 vastava avalduse e-posti aadressile

XXX. See ei tõendanud, et avaldus edastati kostjale II ja ta sai selle kätte. Pelgalt kostja II ees-

ja perekonnanime kasutamine e-posti aadressi osana domeeni laiendiga @eesti.ee ei saa

põhjendada ega tõendada seda, et tegemist on kostja II e-posti aadressiga. XX nimelisi isikuid

oli Eestis mitmeid. Samuti oli tõendatud, et kostja II e-posti aadressiks domeenilaiendiga

@eesti.ee oli XXXXXXXXXXX@eesti.ee ja YYY@eesti.ee. Seega said kostjad ostueesõiguse

teostamise avaldusest teada hagiavalduse kätte saamisel. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt said

kostjad hagiavalduse kätte 12.09.2017. Osaühingu osa suhtes tuli avaldus ostueesõiguse

teostamiseks esitada ühe kuu jooksul, s.o hiljemalt 15.07.2017 (ÄS § 149 lg 2). Hageja väited

tähtaja pikenemise kohta olid alusetud. Hageja ei teinud kõike endast võimalikku, et toimetada

ostueesõiguse teostamise avaldus kostjatele kätte.

Seega ei olnud hagejal võimalik vaidlusaluse osa suhtes ostueesõigust teostada ja hagi tuli jätta

rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas kohus hagi tagamise abinõu.

Menetlusulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha

uus lahend, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asi tagasi esimese astme

kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus

menetlusõigusnorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

Kohus jättis tähelepanuta hageja tõendid ja väited seoses Norberi põhikirja p-i 4.1

kohaldamisega. Maakohus leidis, et viidatud põhikirja punktis sätestati ostueesõiguse võimalus

analoogselt seaduses kehtestatuga. Samas ei esitanud maakohus põhjendusi ega sisulist

analüüsi. Kohus jättis täielikult käsitlemata hageja seisukohad, mis olid esitatud juhuks, kui

kohus tuvastab, et Norberi põhikirjas on sätestatud esmane keeldumisõigus. Apellant jäi küll

menetluses seisukohale, et Norberi põhikiri sätestab ostueesõiguse, kuid möönis, et ka kostjate

poolt antud teistsugune käsitlus oli vähemalt õigusteoreetiliselt võimalik. Ka keeldumisõiguse

korral oli hagejal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid.

Eelneva tõttu esitas hageja 16.11.2018 avalduse, milles palus juhul, kui kohus tuvastab, et

Norberi põhikirja p-is 4.1 lepiti kokku keeldumisõiguses, ja primaarse nõude täitmine ei ole

võimalik, kostjatelt välja mõista 3 285 014,69 euro suurune kahju (VÕS § 115 jj või § 1043

alusel), sest kostja II oli keeldumisõigust rikkunud. Maakohus keeldus ebaõigesti hagi

muutmise ja alternatiivse kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisest. Tegu ei olnud hagi

muutmisega. Samuti ei olnud avaldus esitatud hilinenult.

Kohus leidis ebaõigesti, et mitterahalise sissemakse tehingu puhul (ka juhul, kui sellega

varjatakse võõrandamistehingut) ei ole võimalik ostueesõigust teostada. Kohus lähtus

järelduste kujundamisel üksnes kostja väidetest ning kostja poolt vande all antud ütlustest,

jaotades seejuures ka tõendamiskoormise ebaõigesti. Samuti jättis maakohus seejuures

arvestamata asjakohase kohtupraktikaga. Riigikohus on öelnud, et kui mitterahalise sissemakse

tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule

müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada.

Tehing oli näilik. Kostjad soovisid tehingu tegemisel õiguslike tagajärgede saabumist ehk

Norberi osa omandi üleminekut kostjalt II kostjale I, s.t soovisid teha osa võõrandamise

tehingut. Hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud mitmeid laenulepingud ning 15.03.2017 esitas

hageja kohtusse hagi kostja II vastu, milles nõudis kokku üle 2,8 miljoni euro. Lisaks oli kohtute

menetluses teiste isikute nõuded kostja II vastu suures ulatuses. Nõude täitmise raskendamiseks

võõrandas kostja II kostjale I väärtusliku ühingu osad. Kostjad soovisid varjata Norberi osa

müügilepingut, et takistada hageja poolt ostueesõiguse teostamist.

Hageja koostas notari juures ostueesõiguse teostamise avalduse ja toimetas selle kohtutäituri

vahendusel kätte. Isegi kui hageja hilines avalduse esitamisega, ei saanud sellele määravat

tähtsust omistada, sest kostja II käitus hea usu põhimõttega vastuolus olevalt, kui ei teavitanud

hagejat vaidlusaluse tehingu toimumisest ja ei esitanud müügilepingut. Seega tuli hagi

tervikuna rahuldada.

Viimaks märkis hageja, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ka siis, kui kuulas kostja II

vande all omal algatusel üle, sest selleks puudus alus ja tegu oli poolte ebavõrdse kohtlemisega.

Samuti ei olnud hageja selleks valmis.

Vastus kaebusele

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21

alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi, jättes põhjendustest välja

ostueesõiguse teostamise avalduse tähtaegsuse käsitluse (otsuse p 24). Apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus maakohus tuvastas õigustatult, et lepingu

nimega „Mitterahalise sissemakse eseme üleandmise leping“ sõlmimisel kostja II ja I vahel

ostueesõiguse olukorda ei tekkinud, s.t hageja ei saanud kostjale I kuulunud Norberi osade

suhtes ostueesõigust teostada, puudus vajadus analüüsida, kas hageja esitas ostueesõiguse

teostamise avalduse tähtaegselt või mitte. Sellekohane maakohtu analüüs ja järeldus tuleb

maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta ning kõnealust teemat käsitlevad apellatsioonkaebuse

väited tähelepanuta jätta.

Ülejäänud osas on maakohtu lahend loogilise ülesehitusega ja hõlpsalt jälgitav. Lahendi

tegemisel on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, seejuures ei

tuvastanud ringkonnakohus rikkumisi tõendamiskoormise jaotuse osas. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Vaidluse raskuskeskmes oli küsimus, kuidas tõlgendada Norberi põhikirja p-i 4.1: kas selles

viidati äriühingu osade suhtes ostueesõiguse kasutamise võimalusele või välistati kõnealuse

punktiga ostueesõiguse kasutamine ja selle asemel lepiti kokku eelisostuõiguse kasutamises.

Kostja oli seisukohal, et viidatud punktis lepiti kokku eelisostuõiguse kasutamise võimaluses,

välistades ostueesõiguse kasutamise ja hageja arvas, et Norberi põhikirja p 4.1 konstateeris

ostueesõiguse kasutamise võimalust. Juhuks, kui kohus peaks leidma, et osanikud olid

põhikirjas välistanud ostueesõiguse kasutamise võimaluse ja selle asemel kokku leppinud

eelisostuõiguse kasutamises, pakkus hageja välja alternatiivse käsitluse sisustamaks

eelisostuõigust.

Kuivõrd maakohus nõustus lahendi tegemisel hageja primaarse käsitlusega, et põhikirja p-st 4.1

ei tulenenud, et sellega sooviti seaduses sätestatud regulatsioonist kõrvale kalduda,

ostueesõigus välistada ja leppida kokku eelisostuõiguses, ei pidanud maakohus analüüsima

hageja alternatiivset käsitlust eelisostuõiguse eesmärgi ja selle kasutamise võimaluste kohta.

Isegi hageja tõdes apellatsioonkaebuses, et hageja seisukohad esmase keeldumisõiguse kohta

olid esitatud juhuks, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirjas on sätestatud esmane

keeldumisõigus. Analoogia korras tuleneb eelnev TsMS § 442 lg-st 8, mille kohaselt ei pea

alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, s.t

olukorras, kus kohus nõustub primaarse õigusliku käsitlusega, ei pea kohus asuma analüüsima

alternatiivset käsitlust. Eelnev oleks vastuolus ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kuivõrd maakohus tuvastas õigesti, et Norberi põhikirjas ei välistatud ühingu osade suhtes

ostueesõiguse kasutamist ja ei kehtestatud selle asemel eelisostuõigust, asus maakohus õigesti

järgnevalt tuvastama, kas ostueesõiguse kasutamise eeldused esinesid tehingu puhul, kus

Norberi osad läksid kostjalt II üle kostjale I. Maakohus märkis õigesti, et osanikud võivad

ostueesõigust teostada, kui teine osanik müüjana on sõlminud seni osanikuks mitteoleva ostjaga

osa müümiseks müügilepingu. VÕS § 244 lg 3 kohaselt saab ostueesõigust teostada ka muu

tasulise võõrandamise korral. Praegusel juhul võõrandas kostja II kostjale I Norberi osad

mitterahalise sissemaksega tasumisel.

Sellises olukorras on Riigikohus 18.11.2009 otsuses asjas nr 3-2-1-121-09 selgitanud, et

osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust

teostada võimalik. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise

sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu

põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes

ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna

tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole

kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust

tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse

teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma

sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib

ostueesõigus.

Paljasõnaliseks jäi hageja väide, et kostjad soovisid mitterahalise sissemakse tegemisega varjata

müügilepingut, mis andnuks aluse kohaldada müügilepingu sätteid. Olgu siinkohal öeldud, et

maakohus nentis vaidlustatud otsuses, erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, et

ostueesõiguse teostamine on võimalik juhul, kui vormiliselt oli tegu mitterahalise sissemakse

tegemisega, kuid tegelikult peideti sellega müügilepingu sõlmimist. Seevastu oli piisavalt

tõendatud ja eluliselt usutav kostja versioon, et tehing oli kantud kostja II soovist

restruktureerida omaenda investeeringuid ja äritegevust konkreetse kinnisvaratehingu (Arigato

spordiklubi hoonestusõiguse) refinantseerimise eesmärgil. Eelneva tõttu leidis maakohus

õigesti, et hageja ei saanud vaidlusaluse tehingu suhtes ostueesõigust kasutada.

Viimaks vastab ringkonnakohus hageja väidetele, et maakohus keeldus ebaõigesti hagi

muutmise ja alternatiivse kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisest ning kuulas ebaõigesti

vande all ära kostja II.

Praegusel juhul esitas hageja 16.11.2018 nõude 3 285 014,69 euro suuruse kahju hüvitamiseks

juhtumiks, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirja p-is 4.1 sätestati eelisostuõiguse võimalus

ja välistati ostueesõigus. Hageja väitel ei olnud tegu hagi muutmisega. Ringkonnakohus

hagejaga ei nõustu. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või

õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid (p 1), hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist

või kitsendamist (p 2), esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või

muu hüve nõudmist (p 3). Hageja kahjuhüvitise nõude puhul ei olnud tegu mitte ühegagi

eelnevalt nimetatutest.

Pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või

alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul (TsMS § 376 lg 1). Praeguses asjas vaidlesid kostjad

hagi muutmisele vastu (II kd lk 19-20 pöördel). Kuivõrd hagi muutmise vastuvõtmine oleks

menetluse kestvust pikendanud, millega nõustus ka hageja ise, sest oleks kaasa toonud vaidluse

kahjuhüvitise eelduste esinemise ja suuruse osas, ei saanud kohus TsMS § 376 lg 2 alusel

nõustuda hagi muutmisega. Seda enam, et maakohus andis 19.06.2018 toimunud eelistungil

hagejale tähtaja 30.09.2018 taotluste ja seisukohtade esitamiseks (I kd lk 176), kuid hageja

esitas uue nõude alles 16.11.2018 (II kd lk 1-4).

Apellatsioonkaebuses tõi hageja välja ka selle, et maakohus kuulas kohtuistungil ebaõiglaselt

ära kostja II. Kõnealuse väite esitas hageja hilinenult. Nimelt tuleb menetlusosalisel

TsMS § 333 lg 2 järgi esitada vastuväide kohtu tegevusele hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus

rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis.

Kui menetlusosaline kirjeldatud tähtaega rikub, kaotab ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda

veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Praegusel juhul otsustas kohus

kostja II vande all ära kuulata 13.03.2019 toimunud istungil ja küsis pooltelt, kas neil on sellest

lähtuvalt taotlusi. Hageja esindaja vastas, et hagejal taotlusi ei ole (II kd lk 35). Ka pärast

ärakuulamist tõdes hageja esindaja, et tal ei ole taotlusi ja on valmis kohtuvaidluste juurde

minema (II kd lk 36 pöördel). Ka kohtuistungi lõpus ei esitanud hageja kohtu tegevusele

vastuväidet. Kuivõrd väidetavale rikkumisele tugines hageja alles apellatsioonkaebuses, tegi ta

seda hilinenult, kaotades õiguse võimalikule rikkumisele tugineda.

Menetluskulud

7. Menetluskulud jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses

menetluskulusid kindlaks, ei määra neid kindlaks ka ringkonnakohus. Maakohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing